30.01.11

Strange: Silence

In this room of silence
I'm hanging on a string
Leave the past behind me
I can fly with broken wings

My heart is suffering
Can't wait for my rescue
I know that someone out there
Is lonely, too …

I don't wanna be all alone
For love I'll always fight
I don't want to be left alone
I will find the shore, the place, the time
All alone
Help me find a way
I don't want to be left alone…anymore

Is there no-one listening?
Can no-one hear my plea?
Sew a dress of memories
Is there no one meant for me?

Through the deepest oceans
Let us find a coast to seek
Iknow that someone out there
Is searching like me

I don't want be all alone
For love I'll always fight
I don't want to be left alone
I will find the shore, the place, the time
All alone
Help me find a way
I don't want to be left alone…anymore

Let the wind guide us
Until we find tranquillity
Why don't you find me?
Please come and find me

I don't want be all alone
For love I'll always fight
I don't want to be left alone
I will find the shore, the place, the time
All alone
Help me find a way
I don't want to be left alone…anymore

"Shadow?" hüüdsin ma niipea, kui olin oma jalutuskäigult tagasi tulnud. Imelikul kombel tuli Shadow kohe minu juurde ja isegi ei turtsunud mu peale. "Kallike, sa ju tead, et ka mina tahan sind iga kord kaasa võtta, kuid seal on vesi ja...üldse mets ei ole kasside jaoks. Ainult metskasside." laususin ma Shadow Angel'it sülle võttes. Ma olin veetnud metsas terve hommikupooliku ning praegu oli kell juba 3. Tegin lõunasöögiks pasta Bolognese'i kastet spagetidega, ka Shadow sai Bolognese'i. Peale sööki võtsin oma läpaka ning asusin kodutööd tegema. Suurem osa asju jäetakse meile arvutis teha, mis on suhteliselt mugav. Pealegi saab siis arvuti kooli kaasa võtta ja kooliasju seal teha. Mitte see põhikooli värk, kus sul on 10 kg õpikuid, töö- ja tavalisi vihikuid iga päev. Kodutööd jäeti vähe ja ma sain sellega kiiresti ühele poole. Kahjuks täna see mind ei rõõmustanud. Niipea, kui olin oma asjad ära teinud, rändasid mu mõtted tahtmatult taas Damonile. Ma ohkasin. Miks ma ei võiks unustada seda? Nagu seda poleks olnud. Miks ma lasen pisiasjadel rikkuda mu tuju? Õigemini tahtsin ma enda käest küsida, miks Damon mõjutab mu olekut nii palju? Ta on lihtsalt poiss. Lihtsalt keegi, kellega ma istun füsas ja oman veel mõningaid ühiseid tunde. Poiss, kellega ma üks kord koju sõitsin, kellega ma tänaval kokku põrkasin...Liiga palju kokkusattumusi? Ei. Võtsin oma pea käte vahele. See ei saa nii olla. Ei tohi nii olla.

***

Damon

Mul oli õigus - autode tuunimine tõesti aitab. Alati on aidanud.
"Dam, dude, aitab, see auto on korras juba." sõnas Dave naerdes. Viskasin poleerimislapi kõrvale ja vaatasin oma kätetööd. Tumehallist BMW-st oli saanud mustjasoranž "leekauto". Või midagi sinnakanti. "Dude, sul on ikka annet selle peale," jätkas Dave auto ümber käies. Ma pööritasin silmi. Kui palju kordi saab inimene kasutada sõna "dude"?
"Jääd täna sõiduks ka, eks?"
Noogutasin. "Kelle vastu täna on?"
"StreetDevils."
"Nice..." Nagu ma poleks päris devilsitega piisavalt võidelnud. Mõtlesin taaskord eilsele. Ma ei tohiks Phoebe peale ns vihastada. Ta ei puutu asjasse. Eriti. Mõtlesin siis oma hommikusele käitumisele. Ei olnud ilus. Tuletasin meelde Phoebe haavunud nägu, kui tema korterist välja tormasin. Ta tundus nii kurb...
Dave märkas mu endassevajunud ilmet. "Hey, mis sul on?" Wow, ta isegi ei öelnud "dude".
Naeratasin. "Ei midagi, ma ns jäin mõttesse."
"Jajah, räägi, räägi. Raudselt on siin mingi kuum tibi mängus, muidu sa ei teeks sellist nägu."
Muigasin ning nügisin teda. "Ei mingeid tibisid." Hakkasin oma auto poole kõndima, kui kuulsin selja tagant Dave'i häält: "Peaksid ehk õhtul hankima endale mõne..." Muigasin taas. Millegipärast meeldis mulle, kuidas Dave Phoebe kohta "kuum tibi" ütles. Oot, mida?

***

Phoebe

Sättisin end õhtuks valmis. Täna oli järjekordne tänavavõidusõit ja ma ei kavatsenud seda mööda lasta. Ei, ma ei osale seal. Aga see adrenaliin, mida sa tunned seal, on lihtsalt suurepärane. Ehk minus siiski on tomboy'd? Tegelikult oleks ma tahtnud kunagi osaleda seal, kuid pigem kaassõitjana. Ma ei oskaks kunagi sõita niimoodi. Panin ennast riidesse: ülepõlvesaapad, teksad, tuunika ja mu lemmiknahktagi. Olin lõpuks valmis ja asusin teele, haarates kaasa ka pisikese käekoti. Seekord Shadow mind ei takistanud, ta teab, millal ma kuhu lähen.

***

Jõudsin kohale natuke enne algust. Sain pilgu heita tänasele seltskonnale: StreetDevils, SpeedABit, KillBill, Nero, OutLaw, Fast&Furius ja mu lemmikud - FreeSpirits. Olin nende juhi Dave'iga tuttav juba ammusest ajast. Pealegi olid neil jubedalt ilusalt autod tuunitud. Juba tuligi ta minu poole.
"Hei, Phoebe, sa ka siin?" naeratas ta mulle.
"C'mon, kus on kiirus, seal olen ka mina."
"Mäletad ma rääkisin sulle kunagi meie tuunijat näidata? Noogutasin. "Ta tuli alles linna, ent töötab meil ammu juba. Sõitis varem Newcastle'is."
"See pole ju Sydney'st nii väga kaugel."
"Mhm. Tule, ma näitan sulle teda ja tema autot."
Kõndisin Dave'iga halli auto juurde, mille kapotil oli pealuu ja külgedel mustad triibud. Väga ilus. Ma polnud varem seda autot näinud.
"Näe, vaata, Damon, kelle ma siia tõin." sõnas Dave ja enne kui Damon jõudis ümber pöörata, vajus mu suu lahti.
"Mida sa siin teed?" küsisime me ühel ajal. Ei saa juhtuda nii, et ma kohtun temaga jälle. Phoebe, rahu.
Enne kui kumbki meist jõudis vastata, küsis Dave imestunult: "Te tunnete üksteist?"
Esimesena reageeris Damon. "Jah. Me käime ühes klassis." Damon lõi hooletult käega.
"Ahsoo..." venitas Dave. "No igatahes, Phoebe, see on see kuulus tuunija, keda sa kogu aeg oled tahtnud näha."
Damon vaatas mulle imestunult otsa. "Sa tahtsid mind näha?"
Keegi hüüdis Dave'i, ta sõnas meile kiire "Näeme!" ja jooksis ära.
Ma hammustasin huulde. "Mitte päris nii. Ma tahtsin näha inimest, kes nii ägedasti autosid tuunib. Ei arvanud, et see sina olla võiksid."
"Jah..." Damon viis pilgu kõrvale.
Ma tahtsin küsida, miks ta hommikul nõnda käitus, kuid ei julgenud. Nii me seisime minuti vaikuses ja vaatasime kõrvale.
"Damon, ma..." alustasin ma, kuid samal hetkel ütles ta: "Phoebe, ma..." ja me jäime taas vait.
"Olgu, räägi sina." sõnasin ma kiirelt Damonile. Ent enne kui ta jõudis midagi öelda, kutsuti juba võistlejaid kokku.
"Soovi mulle edu..." palus Damon.
"Edu..." ütlesin ma ja saatsin talle millegipärast õhusuudluse. Ta tegi nagu oleks selle kinni püüdnud ja taskusse pistnud ning istus autosse.
Imestades oma veidra käitumise üle, ma ei teinud seda, ma ei teinud seda. Millest ma üldse mõtlesin?, kõndisin Dave'i poole, kes seisis juba stardijoonel.
"Kellega ta võistleb täna?"
"Sam Flynn StreetDevils'itest." vastas Dave.
StreetDevils? "Ei ole kohe üldsegi tore..." pomisesin ma, saates mõttes Damonile veel kord edu.

Sam Flynn (Garrett Hedlund)
Sam'i auto (Koenigsegg CCX)

29.01.11

Strange: Gomennasai

Звонок, в осколки тишина
Всю ночь не спать.
Опять меня лишает сна
Моя печаль.
И лодка плавно по течению
Вдоль сомнений, незабвения
Вот ты в толпе, нет, показалось
Успокоит тихая река...

Ты прости, прости меня сестра!

Gomenasai, Gomenasai
Gomenasai, Gomenasai

Река, возьми мою печаль
Водой укрой.
Сестра, ты знаешь как мне жаль
Прости за боль.
Ведь мы с тобой одно и тоже
Так похожи.
Но что одной, и с нас досталось
Успокоит тихая река...

Ты прости, прости меня сестра!

Gomenasai, Gomenasai
Gomenasai, Gomenasai

Gomenasai, Gomenasai

Hommikul ärkasin oma toas. Koheselt tuli meelde, mis eile kõik toimus. Damon on mu peale raudselt väga vihane...Kuid tegelikult miks ta peaks olema? Järsku kõlas mu peas mõte, ei, see oli pigem käsk, et ma räägiksin kõik Damonile ära. Ohkasin vaikselt omaette. Miks ma pidin talle valetama? Sest kui sa oleksid öelnud, et James võlus sind, oleks Damon nkn sulle öelnud, et sa olid purjus. Parem oli näidelda. Kuid nüüd vajab ta tõde. Jäin öösärgi väele ning liikusin elutuppa, kus on ühtlasi ka köök, et endale üks kuum kakao teha. Poolel teel jäin seisma, kuna nägin kedagi enda diivanil. Liikusin talle lähemale ja nägin enda üllatuseks...
"Damon?" sosistasin ma talle vaikselt.
Ta oli kohe ärkvel, justkui polekski maganud. Tema silmad läksid suureks ja libisesid mu pealasest varvasteni. Jälgisin tema pilku ja...Oih.
"Ma...tulen...kohe...tagasi." sõnasin ma kohmetudes ning kiiresti oma tuppa lipsates. Kuidas ma sain Damoni ette ilmuda öösärgis? Phoebe, sa oled ikka täiesti...Haarasin oma hommikumantli ja suundusin siis kiiresti tagasi.
"Damon...ma ei teadnud, et sa ikka veel siin oled, ma oleks muidu...riidesse pannud." Ma proovisin mõelda välja midagi veenvamat, kuid ega see eriti ei õnnestunud. Hoidsin oma pilku endiselt maas.
"Ah, jäta." Damon hõõrus silmi. "Kui keegi peaks vabandama, siis mina, ma jäin ju luba küsimata..."
"Ei." peatasin ma ta ning vaatasin talle lõpuks otsa, "Sa tõid mu eile koju."
"Mm..Jah." Damoni ilme muutus unisest...vihaseks?
"Kas kõik on korras?" küsisin ma ettevaatlikult.
"Jah. Ei. Ma ei tea. Ei peaks olema?" nähvas ta lõpuks.
"Ma...ei tea. Oh," Ma tõusin kärmelt püsti. "Hommik on käes ja ma pole sulle midagi pakkunud."
"Ma ei taha midagi." Poisi hääl kõlas külmalt ja jäigalt. "Ma pean minema."
"Oota!" hüüatasin ma, tormates köögist koridori. "Ma pean sulle midagi rääkima." Kuid viimane lause läks tühjusse, sest Damon oli juba ära läinud.
Ma panin ohates ukse kinni ja kõndisin kööki tagasi. Eikusagilt ilmusid välja pisarad. Miks ma nutan tema pärast? Shadow Angel kõndis tippides minu juurde.
"Mu kiisuke.." Ma võtsin ta sülle. "Hea, et vähemalt sina mul olemas oled." Siis tuli mulle midagi meelde. "Oota. Sulle ei meeldi ju võõrad. Ja sa tulid elutoast?" Ma vaatasin oma kiisule otsa ja miski tema silmades ütles, et mul on õigus. "Huvitav, huvitav..." Siis aga läksid mu mõtted taas Damonile ja pisarad jätkasid taas oma teekonda.
Shadow hakkas mäuguma ja ma proovisin end maha rahustada. "Olgu, kohe, sorry." Ma jätsin ta ühte kätte, teisega otsisin tema toidu välja. "Sina vajad ka sööki, muidugi, mu kiisu." Lasin Shadow'i maha, ise istusin baariletile. Nüüd, kui ma elasin üksi, võisin ma endale kõike lubada.
Miks Damon mulle sellist valu põhjustas? Ma tunnen teda ju nii vähe...Ta ei saa lihtsalt lambist mind nutma ajada...Miks ta siis üldse nõustus tulema? Mu nuuksatus katkes, kui ma see mõte mu pähe tuli. Ma julgesin talt abi paluda ja ta nõustus nii kergesti. Miks? Küsimusi on järjekordselt rohkem kui vastuseid.

***

Damon

Ma olin Phoebe peale endiselt vihane. Ma isegi ei teadnud miks. Kuidas saab üks peaaegu võõras inimene sulle nii südamesse ronida, et sa vihastad tema peale sellise asja pärast, mille pärast sa ei tohiks tema peale vihastada. Ausalt, ma vihastasin tema peale, sest ta suudles teise poisiga? Nojah, see oli Acerbus, Pimeduse poeg, kuid see ei ole õigustus. Ma olin saadetud siia Phoebe kaitseks, mitte poisikeseks, kes kohmetub, nähes tüdrukut öösärgis. Lühikeses öösärgis...Vahet tõesti ei ole. Ma ei tohi olla see, kes...Ma isegi ei tahtnud lõpuni mõelda. Ainuke asi, mis mind praegu maha rahustab, on üks vägev sõit. Kuid praegu on alles hommik...Ah, suva, aitan Dave'il autosid tuunida. Suundusin FreeSpirit'isse.

***

Phoebe

"Shadow, ma tean, et sa ei taha, et ma läheksin, kuid ma ei saa sind kaasa võtta. Ma lähen lendama ja sa ei saa kaasa tulla. Ma ka tahan sind kaasa võtta." Arvate, et kassiga rääkimine on hullumeelsuse märk? Eksite, Shadow saab kõigest aru. "Ausalt, anna andeks." Ma lahkusin enne, kui ta jõudis mulle taas sülle hüpata. Ta raudselt boikotib mind pärast. Ent ma pidin lahkuma kohta, kuhu ma ei saa Shadow'd kaasa võtta. Isegi kui väga tahaksin.
Vaatamata sellele, et elan kesklinnas, on suhteliselt lähedal, kõigest 30 minutilise jalutuskäigu kaugusel, suurepärane mets. Valitsus tahtis selle küll maha võtta, kuid linn oli vastu. Miks hävitada midagi elavat ja ilusat, mis oli enne meid? Siin käiakse küll jalutamas, kuid kuna mets on piisavalt suur, siis tuleb vaid teada, kust algab tee saladusse.
Kui olin jõudnud saladuste teele, võtsin kaelast ripatsi. Otsekohe tundsin meeldivat soojust mööda enda keha laiali valgumas ning tiibu seljal vabanemas. Erinevalt mu tujust muudavad mu tiivad värvi. Praegu olin ma nördinud ja kurb ning nad olid hallikas-sinised. Panin ripatsi kleiditaskusse, nimelt, kui ma muutusin haldjaks, asendusid mu tänapäevased riided haldjakleidiga, ning tõusin õhku. Nii mõnus oli liuelda õhus, kes sellest küll ei unistaks? Jõudsin enda lemmikohta. Istusin kivile ja kuulasin rahustavat kosemüra. Mu vaimu täitsid imelikud tunded, mida ma ei osanud seletada. Ma isegi ei osanud öelda, kas need olid head või halvad. Lihtsalt midagi, mida sa tunned, kuid ei oska seletada, nonsense. Ma mõtlesin taas Damonile ja tema käitumisele. Ma ei saa ikkagist aru tema käitumisest. Esiteks, ta nõustub tulema, kui ma palusin teda, ja siis on ta mu peale vihane. Ma isegi ei tea miks. Et ma suudlesin Jamesiga? Ma vajusin kössi selle mõtte peale. Mulle küll meeldis see suudlus, kuid nüüd tundub see nii vale olevat. Õigemini...see tundus vale ka siis, kuid ma ei saanud selle vastu. Mis üldse toimus? Ma tuletasin meelde eelmise öö sündmusi.

***

Jõudsime koos Damoniga ForRealisse kuue paiku, nagu lubatud oligi. Nägin kohe oma endiseid klassikaid, kallistasin kõiki tugevalt. Sellina ma juba kord olen. Olin meeletult õnnelik, et neid lõpuks nägin. Ma pole neid näinud neli aastat! Kõik olid juba suured, mitte väikesed põngerjad :D Kui kõik juba olemas olid, pakkus James, kes kõik selle korraldanud oli, kokkusaamise puhul "klaasid kokku lüüa", nagu ta ütles. Ma küll ei joo, kuid teadsin niigi, et see ei tee mulle midagi. Mingisugune haldja omapära...Vist. Seega võtsin klaasi mingit kokteili, mis meile toodud oli. Eristasin kokteilis sinise Curacao likööri, viini "Absolut" ja "Virsiku napsu". Päris ports alkoholi. Lisaks olid seal põldmurakad kaunistuseks. Vaatasin, kuidas klassikaaslased, vähemalt need, kes jõid, ja neid oli enamus, said sellest energiat ja liikusid tantsuplatsi poole. Miks inimestele pakub alkoholi tarbimine lõbu? See on ju nii mõttetu. Nautida hetke, et siis pärast kaebelda peavalu või veel mingite tervisemurede üle? Pointless. Siis märkasin, et ka Damon ei puudutanud kokteili. Karsklane, mis? Millegipärast ma naeratasin selle mõtte peale.
Õhtu jooksul toodi meile üha uusi ja uusi kokteile: Mojito, Cuba Libre, Starfruit, Alien Bar, Sidecar... Armas. Huvitav, kes selle eest küll maksab? Huvi pärast mekkisin igat kokteili, mis lauda toodi. Üks haldjavõimetest on näiteks teravnenud maitsemeel, nii et ma saan tunda igat toidu-/joogiosakest. See on isegi lõbus. Käisin ka tantsimas, kutsudes ka Damonit endaga kaasa, kuid too oli vankumatu. Miks talle tantsida ei meeldi? See on ju nii lõbus...
Järsku leidsin ma enda eest Jamesi, kes oli juba põhjani täis. Või vähemalt mulle tol hetkel tundus nii.
"Tule kaasa, kaunitar..." sosistas ta mulle kõrva. Muidu poleks ma temaga kaasa läinud, kuid miski sundis mind. Läksin temaga lummatult kaasa. Mäletan ainult seda, kuidas ühel hetkel olin vastu seina surutud ning James suudles mind. Ja mulle meeldis see. Järgmisel hetkel on pimedus ja ma näen enda ees vaid Damonit. Tahtsin juba siis tõde öelda, kuid midagi hoidis mind tagasi. Ohkasin mõttes ja jätkasin oma näitemängu..

***

"Ja kuhu sa nüüd jõudnud oled, Phoebe?" küsisin endalt vaikselt. Kui olin valmis rääkima, ei olnud tema valmis mind kuulama. Jättis mu lihtsalt üksi...Tol hetkel tegi see seletamatul põhjusel haiget.















28.01.11

Strange: Hellracer

Ma istusin oma toas aknalaual ja vaatasin aknast välja. Mulle on alati meeldinud nõnda istuda, siit saab jälgida kõike, mis linnas toimub. Ma olen ju maininud, et elan 20. korrusel, eks? Öö saabudes pannakse põlema tuled ning vaatepilt muutus veel imelisemaks. Ma otsustasin oma kee ära võtta ja otsekohe tundsin seljal vabanevaid tiibu. Tervet keha läbis mõnus surin. Rapsisin oma tiibu ja haarasin ühe nurgast kinni. Miks ma eriline olen? Kõik haldjad, kellest ma kuulnud olen, on liblikate moodi. Nojah, ma oleks ka mingit sorti. nagu kuuliblikas? Mu tiivad on nagu kaks kuu poolt, mis on üksteise küljest ära rebitud. Narmendavad. Nagu keegi oleks neid kunagi kärpinud. Kuid nad meeldivad mulle sellistena. Annavadki vabama tunde..Mu mõtisklusi katkestas telefon.
Lendlesin laua juurde ja haarasin telefoni. Ei tea sellist.
"Hallo?"
"Hei, Phoebe, eks?" küsis teisel pool nooruki hääl.
"Jah..."venitasin ma, meenutades, miks see hääl tundub tuttav ja tundmatu ühel ajal.
"Ma James. Mäletad ehk?"
No ofc. "Muidugi. Me õppisime koos kuuenda klassini. Mis mureks?"
"Me siin mõtlesime vanade klassikatega kokku tulla, ehk tahad ka osaleda?"
"Muidugi," vastasin ma õhinal. "Pidin ise pakkuma mõni päev."
Tundsin, kuidas James teisel pool toru naeratas. "Väga hea. Siis klubis ForReal homme kell 6?"
"Suurepärane..." Tahtsin veel midagi lisada, kuid James katkestas mind: "Kui sul keegi on-" Kujutasin, kuidas ta kulme liigutas,"-siis võid ta kaasa võtta."
"Muidugi. Kuidas siis muidu. Näeme, tsauka." Oh, hell.
"Tsau, kallike." Miks mul on tunne, et see kõlas veidi pettunult?
Panin telefoni enda kõrvale ja jäin mõttesse. Miks ma ütlesin, et mul on keegi? Mida ma teen nüüd? Kui ainult...Ma ei suuda hoida Amandale antud lubadust.

***

"Hei, kuule mul on su abi vaja." Ma vaatasin Damonile otse silma, et mitte põgeneda.
"Jah, mis mureks?" Ta vaatas mulle samuti otsa.
"Noh," Ma hammustasin huulde. Kuidas ma talle seda ütlema peaksin? "Igatahes," võtsin ma end kokku, "mu endine klassivend kutsus mu klubisse ja ütles, et kui mul peaks poiss olema, siis ma võin tema ka kaasa võtta. Ja siis ma ütlesin, et kuidas siis ilma selleta. Ja nüüd ma olen tupikus."
Damon pööritas silmi ja ohkas. "Ja mida sa minust tahad?"
"Et sa mu poissi mängiksid." Sõnad jooksid suust välja enne kui ma need pidama sain. Ma vaatasin Damonile lootusrikkalt otsa. "Palun? Ma tean, et me tunneme üksteist alles nädal aega, aga mul tõesti ei ole kedagi paluda. Ma olen nõus sulle ka tegema midagi, kui sa vajad."
"Noh, mis ma selle peale ikka öelda oskan," Damon kallutas pead. "Ma ei ole see inimene, keda klubisse kutsuda. Ma ei ole see peoloom."
"Sa ei peagi olema. Ole lihtsalt...saatja." Saatja? Nice, Phoebe, paremat sa muidugi välja mõelda ei suutnud.
"Miks sa üldse pidid talle ütlema, et sul on keegi, kui sul ei ole?" põikas Damon vastusest kõrvale.
"Ei tahtnud neile kõigile alla jääda. Õigemini...ma ei tea, miks. Sõnad jooksid suust välja enne, kui jõudsin neid kinni pidada. Ma tõesti ei tea, miks ma seda ütlema pidin..." Kehitasin õlgu. "Palun?" Ma proovisin teha kutsikasilmi.
"Ohjah," ohkas Damon taas, "Sa ikka oskad ennast kusagile sisse mässida."
Ma lasin pea norgu.
"Hei," Ta tõstis mu pea üles ja vaatas mulle silma. "See ei olnud pahaga mõeldud. Ma tulen sinuga." Ta naeratas mulle.
"Ausalt?" läksin ma elevile.
"Sõbrad aitavad üksteist." sõnas ta lihtsalt. Sõbrad...Millegipärast tegi see sõna kohutavalt haiget.

***
He was there in the shadow
Saw her with the other man
Kissing him in the twilight
And he felt the tears of hate and rage again

She had sworn she would love him
But she proved to be a bitch
So he started his engine and way deep inside,
The devil just turned on the switch

Hellracer - looking' for chaos
Where will you arrive?
Riding' the dark night
Feeling' apartheid
In destiny and life
Get on

Hellracer - going for trouble
Violence in your veins
Let the speed thrill you
Nothing' will kill you
Just tear away the chains
And you'll be free
You'll be free

Hellracer! Hellracer!

As he followed the white line
Felt the heat of burning tire
In his rearview mirror
He could see her laugh - her eyes on fire

In the morning they found him
Heaven was his last exile
His body was broken - his heart was smashed
But on his face there was a smile
Go on

Hellracer - looking' for chaos
Where will you arrive
Riding' the dark night
Feeling' apartheid
In destiny and life
Get on

Hellracer - going for trouble
Violence in your veins
Let the speed thrill you
Just tear away the chains
And you'll be free

You'll be free

Damon

Ma nautisin istumist ning hoidsin Phoebe'l silma peal. Miks ma küll lasin end ära rääkida? Nojah, Ma vaatasin Phoebe't, kes järjekordset kokteili alla kulistas, keegi ju peab ta koju viima...Ma ei saa aru, miks inimestel on vajadust end täis juua. Pole kunagi saanud. Mingi enesetõestamine? *facepalm* Nõme. Kuni ma oma mõtetes uitasin, õnnestus Phoebe'l kusagile ära kaduda. Tõusin ohates püsti ja kõndisin üle tantsuplatsi. Kordagi ei tulnud mul tahtmine kellegagi ühineda. Dancing? No, thanks. Tantsuplatsist väljusid 5 koridori. Ma kuulatasin. Yeah, see aitab alati. Phoebe on keskmises koridoris. Suundusin sinna. Oh...Ma ei suutnud uskuda, mida nägin. Tüüp, keda ma varem nägin, üks tema endistest klassikaaslastest, oli Phoebe vastu seina surunud ja nad suudlesid seal. Ma tahtsin juba tüdrukule appi minna, kuid mind peatas miski. Miks ta vastu ei ole?Ta suudleb seda tüüpi elavalt vastu, sasib ta juukseid...naudib seda. Kas ma peaksin teda peatama? Järjekordne miski jõnksatas mu sees. Ma ei saa Phoebe'it siia jätta. Miski minus tekitas südamesse imeliku külma tunde. Nagu Phoebe oleks mind petnud... Kuid me isegi ei käi? Miks ma midagi sellist tunnen? Tundsin kohutavat viha tüdruku peale, teadmata miks, ning katkestades oma sisemise monoloogi, hakkasin juba ära kõndima, kui tundsin seda. Ei ole võimalik. Ta ei saa olla...
"Acerbus?" sisistasin ma. Kui poiss end ümber pööras, sain ma aru, et ei eksinud. Tänase päevani ma arvasin, et neid enam pole.
Poiss lükkas Phoebe enda taha ja vaatas mulle otsa. "Lumen?" pobises ta mulle vastu.
Phoebe jätkas ikka veel õhkamist. Kuidas. Ta. Julges?! Viha pulbitses mu sees, kusjuures mõlema peale.
"Sa poleks pidanud mind segama, Lumen," jätkas Acerbus peale pisikest pausi, "See tüdruk on kullatükk. Väga isuäratav.." Viimased kaks sõna ütles ta sisisedes. "Kuidas ma teda küll varem ei märganud?" Ta kallutas pead mõtlikult küljele. Tundsin oma veres adrenaliini.
"Deleo..." pomisesin ma, suunates oma käed Acerbuse poole. Otsekohe lõid kaks valguskiirt ta maha.
Acerbus hakkas naerma. Ma kergitasin kulmu. Kas ta mitte ei pidanud hävinema, nagu mind õpetatud oli? "Sa tõesti arvad, et Valgus suudab Pimedusega hakkama saada?" Ta naeris veel kord. "Ma toitun pimedusest, sa ei saa mu vastu."
Valgus on alati tugevam, vastasin ma talle mõtetes ja kasutasin taas oma jõudu. "Adnihilo!" karjusin ma. Acerbus sulandus õhku. See ei hoia teda kaua kinni.
"Phoebe?" pöördusin ma viimaks tüdruku poole, kes oli nii täis, et ei märganud mitte midagi. "Kallike, mis sul on?" Ma ei öelnud seda, eks? Ma jooksin tüdruku juurde, kes paaniliselt oma peast kinni hoidis.
"Abhibere!" sõnas ta mulle tõsiselt, et ma kahtlesin, kas ta enam purjus on. Siis ta ilme muutus taas häguseks ja ta ütles mulle torisedes: "Damon! Miks sa segasid meid? James oli niiiiiiiiii suurepärane.."
"Phoebe..." Ma tulin talle lähemale. "Me peame minema."

***

Phoebe

Miks ma ei või Damonile tõtt rääkida? Kui James mind suudles, ei suutnud ma vastu panna. Ta polnud mulle kunagi meeldinud, kuigi ta oli suhteliselt ilus, lihtsalt mitte minu tüüp. Kuid kui ta mind suudles, olin ma justkui võlutud. Nagu oleks ta mulle mingi võluloori peale pannud. Kuid ma pidin Damoni ees näitlema, ma ei saanud talle näidata, et minuga on kõik korras. Ma kahtlen, et ta saab sellest aru. Pealegi ei mäleta ma, mis Jamesiga juhtus.
Me olime jõudnud õue. Damon vedas mind endiselt kuskile, kuid ma jäin seisma.
"Phoebe, mis sul viga on?" Damon sai lõpuks mu peale vihaseks. Ma kõikusin nii hullusti, et ta pidi mind vastu seina suruma, et ma ikka sirgelt püsiksin. Muidu oleks ma ta natuke eemale lükanud, sest ta oli tõesti lähedal, kuid "purjus" olles pidin ma näitama, et see ei huvita mind.
"Hei, ära karju mu peale. Ma ooooleeen täiestiiii okei."
Ta raputas mind. "Sa ju ei joo?"
"Kunagi tuleb end ikka täis juua."
"Lõbu ei seisne selles."
Ma hakkasin naerma. "Mis sa tulid siis, kui sulle see lõbu ei paku?"
"Ma tulin, sest sa palusid." vastas ta lihtsalt.
"Mkm, sa ei tulnud selle pärast."
Damon pööritas silmi. "Oh, c'mon, sa oled liiga täis. Tule, ma viin su koju."
Aga kõndida ma ei suutnud - kõikusin liiga palju. Damon pööritas taas silmi. Ning võttis mu siis sülle. Kui ma oleks vastu hakanud, oleks ta aru saanud, et ma olen pmst okei. Nii et ma lihtsalt toetasin lihtsalt pea tema õlale ja lasin end kanda.

***
 
James/Acerbus (Alex Evans)(from http://anne1995.glogster.com/Alex-Evans/)

24.01.11

Strange: Printzesschen

Du hast Figur doch kein Gehirn
Dir klebt sexy auf der Stirn
Deine Titten sind ein Traum
Sie hängen kaum

Ich bin leider nicht dein Stil
Denn ich spiele nicht dein Spiel
Nur eine kann die Schönste sein
Und das bist du allein

Doch unter deinem Dekoltee
Tut es immer immer wieder so weh
Jeder liebt zwar dein Gesicht
Doch tief in dir da ist nichts

Ja, Prinzesschen du hast’s leicht
Deine Eltern sind stinkreich
Du bist ach so wunderschön
Willst jedem Typ den Kopf verdrehn

Ja, Prinzesschen du hast Macht
Bist die Königin der Nacht
Du bist jung und wunderschön
Und jeder Arsch will mit dir gehn

Du tust nur was dir gefällt
Freunde kaufst du dir mit Geld
Der schöne Schein ist deine Welt
Ja dein Spiegel liebt nur dich
Mit deinem Makellosgesicht

Ja du siehst wie ein Engel aus
Lässt deine Opfer rein und raus
Du bist so heiß wie’n Kübel Eis
Was soll der Scheiß

Doch unter deinem Dekoltee
Tut es immer immer wieder so weh
Jeder liebt zwar dein Gesicht
Doch tief in dir da ist nichts

Ja, Prinzesschen du hast’s leicht…

Spieglein, Spieglein an der Wand
Wer ist die Schönste im ganzen Land

Ja, Prinzesschen du hast’s leicht…

Järgmisel päeval, Nagu arvata oligi, saatsid mind igal pool pilgud ja sosinad. Kõik olid kuulnud, kuidas eile kooli kuumimale tšikile ära öeldi, ja taheti nähe tüdrukut, kelle pärast see juhtus. Oh, hell. Mis inimestel viga on? Miks nad ei võiks lihtsalt mitte toppida oma nina teiste asjadesse? Ega vist ei saagi. Uudishimu on inimestele omane. Vähemalt suuremale osale. Kuid, nagu ma kogu aeg olnud olen, nagu me Claire'iga olime, ignoreerisin ma kõiki täielikult. Miks peakski mind keegi huvitama? Eile ei juhtunud midagi ekstraordinaarset. Amandale öeldi ära. Big deal? Ohjah. Pealegi ei ole meil Damoniga mitte midagi. Me oleme...sõbrad. That's all. Aga ei, loomulikult peab sellest midagi suurt puhuma.
Järsku seisis mu ees Amanda, Think about devil and the devil should appear...
"Hei," Kunagi ei pea vihkamisega alustama. Isegi temasugustega. Minul pole, päris ausalt, kunagi tema vastu midagi olnud. Ta oleks isegi täiesti normaalne inimene, kui ei prooviks olla keegi teine. Nagu nad kõik. Ma ohkasin mõttes.
"Kuule, ma tõesti ei vaja sinu sõbralikkust," sõnas Amanda põlastavalt.
"Amanda, ma ei saa aru, miks..." proovisin ma kiiresti rääkida, kuid ta tõstis käe mu vaigistamiseks.
"Hei, ära räägi nii palju," sõnas ta teravalt, "Ma ei tea, mis Damonil hakkas, aga ma tean, et selles oled süüdi sina."
Mina? Jah, tead, manipuleerisin tema mõtetega. "Mina?! Ma ei teinud mitte midagi."
"Ei huvita. Sinu pärast ta ütles mulle ära. Sa meeldid talle."
Mina. Meeldin. Damonile? "Ma tunnen teda üks päev." See oli tõsi. Ma nägin teda varem, kuid see ei muuda midagi.
"Muidugi meeldid," Amanda naeratas, "Selle pärast ma sind hoiatangi. Hoia. Temast. Eemale. Ta. On. Minu."
Oi, seda ütlesid sa küll õigel ajal. Amanda selja taha ilmus Tyler, tema poiss.
"Amanda?" Nüüd oli minu kord võidurõõmsalt naeratada. "Selja taha ei taha vaadata?"
Amanda pööras kiiresti ümber, kuid hirm tema silmis asendus koheselt rõõmuga. Tal on midagi kavas. "Hei, kallis." Ta kallistas Tylerit.
Too suudles teda laubale ja küsis siis: "Kes siin sinu oma on?"
"Sina loomulikult." Ta vaatas mulle taas võidurõõmsalt otsa, "Tema-" osutas ta näpuga minu peale, "-tahab sind endale."
Ma katsin käega näo. Midagi debiilsemat ei saanud välja mõelda. "Amanda," pöördusin ma viimast korda tema poole, "käi arsti juures. Sul on skleroos."
Siis pöördusin ma minekule.
Esimeseks tunniks oli matemaatika. Härra Circle, Kas pole sobiv nimi? =), jõi jälle oma kohvi. Ta joob iga kahe tunni tagant seda.
"Tere," ütlesin ma, kui olin klassi jõudnud, Circle noogutas vastuseks ning pistis nina taas ülesannete kogusse, kust ta meile iga tund ülesandeid annab.
Ma hõivasin oma koha kolmandas pingis, Mitte liiga lähedal ega ka kaugel, ning võtsin taaskord välja oma mp3-e. See oli minu suureks rõõmuks valmis mängima LaFee Prinzesschen, mille ma kohe ka mängima panin. See sobib praegu suurepäraselt. Ei, ma ei ole ego. Ma lihtsalt mõtlen, et praegu meenutan printsessi, keda kõik taga räägivad, ent keegi ei tea, mida ta tegelikult tunneb. Õõtsutasin pead endale armsaks saanud rütmi, kuni keegi minu kõrvale istus. Jälle? Nagu te võite juba aru saada oli see Damon.
"Hei," sõnas ta, kuid ei istunud veel maha, "Kas siin on ka ainult sinu kõrval koht vaba?"
Ma mõtlesin korraks järele. "Kui ma ei eksi, siis peaks Tomi kõrval vaba koht olema. Ta istub-" Ma pöördusin ümber."-seal." osutasin ma keskmise rea 6.pingile. Ma ise eelistan aknapoolseid pinke, siis saab vahelduseks õue vaadata. Me Claire'iga istusime kogu aeg aknapoolsetes pinkides...
"Oh, okei." sõnas ta väikese pettumusega, "Ma juba lootsin, et saan jälle sinuga istuda."
Ma muigasin. "Ega mul midagi selle vastu ei ole. Aga neil-" Ma osutasin järjekordsetele sissetulijatele, kelleks olid Bianca ja tema poiss Nick ning veel mõned nende kampa kuuluvad. "-on."
Damon pöördus neid vaatama. "Mis neil on siis?"
Ma hakkasin juba vastama, kuid samal hetkel helises tunnikell ja õpetaja Circle lõpetas oma kohvijoomise.
"Pärast räägime," sõnasin ma Damonile ning viipasin Tomile, kes juba oma pingis istus.
Damon noogutas. "Okei."

***

Lahendades matemaatika ülesandeid, mõtlesin Damoni sõnadele. "Ma juba lootsin, et saan jälle sinuga istuda?" Mida ta mõtles sellega? Kas Amandal võib õigus olla? Ei, see ei saa tõsi olla. Loomulikult ei saa. Me tunneme üksteist 1,5 päeva! Kui see just armastus esimesest silmapilgust...ei ole. EI. OLE! Phoebe, lõpeta sellistest asjadest mõtlemine. Ta lihtsalt küsis, kas kellegi teise kõrval on kohta või ei. See teine lipsas tal ns välja. Rahu, rahu-
"Phoebe?" õpetaja Circle äratas mind mõtetest.
Ma vaatasin üles, Circle uuris mu lahenduskäiku. "Väga huvitav..."sõnas ta. Tüüpiline. "Jah, väga hea." Ta pöördus järgmiste juurde ning kui oli lõpetanud, läks klassi ette ja ütles: "Mis teiega juhtunud on? Ma leidsin klassi peale kaks head lahendust." Klass ohkas. Suuremat osa nkn ei huvita.
"Ah, olgu." Circle lõi käega, "eks ma siis seletan teile."
Ta hakkas kirjutama. Klass muigas jälle - nimelt, Circle oskab seletada klassile nii, et ise on näoga meie poole, samas kirjutab selja taha. Sirgelt ja ilusalt, btw.
"Saite aru?" küsis Circle kriiti lauanurgale pannes ja kohvi rüübates.
Klassist kostus pominat ning juba helises kell. Ma panin asjad ära, enne kui Damon jõuab taaskord mu mõtetega teha midagi, ja kõndisin klassist välja. Ukse juures seisis Amanda, kes tõenäoliselt ootas Biancat. Nice. Milline õnn, et meil ei ole kõik tunnid ühtede ja samade inimestega...Meie koolis on nimelt nii, et õpilastele on antud kindel arv tunde, kus nad peavad ära käima, kuid nad saavad ise valida, millal nad seal käivad. Väga mõnus süsteem, muide(Y).
Koolipäev möödus nagu tavaliselt. Aga garderoobis ootas mind taas Amanda.
"Kas sa jälitad mind?" küsisin tüdinult.
Ta saatis minu poole õela pilgu. "Mul on parematki teha, nagu..."
"...käia maniküüris, juuksuris ja hoida mind Damonist eemale." lõpetasin ma tema eest ja panin saapad jalga.
Amanda turtsatas. "Jah, seda ka. M lihtsalt tahtsin uurida, et kas sa sõidad täna jälle Damoniga mootorrattal, pea tema õlal."
"Ma ei pannud pead tema õlale!" Mu pea jõnksatas üles. See oli tõsi. Vist.
"Phoebe, kallis, ma tean kõike, mida siin linnas tehakse. Ma ruulin seda linna!" sõnas ta võidukalt. "Ja ma tahtsin sind lihtsalt hoiatada: mida ma tahan, seda ma ka saan. Tsau." Ta kõndis kontsakõlinaga minema. Mina aga, enne kui keegi jõuab midagi märgata, pagesin garderoobist, otsustades minna koju jala. Üksi. Ei, mitte päris. Tokio Hoteliga. Nemad vähemalt ei räägi mulle, mida teha ja kellest eemale hoida.

21.01.11

Strange: Tegelased #2

Amanda (Sara Paxton)
(http://www.lastfm.ru/music/Sara+Paxton/+images/21926147)


Shaunee (JoJo)
Tyler (Adam Gregory)


Nick (Drake Bell)
Tom (Grisha Raduga)
Bianca (Emma Roberts)

17.01.11

Strange: Zoom Into Me

"Is there anybody out there
Walking alone
Is there anybody out there
Out in the cold
One heartbeat
Lost in the crowd

Is there anybody shoutin'
What no one can hear
Is there anybody drownin'
Pulled down by the fear
I feel you
Don't look away

Zoom into me
Zoom into me
I know you're scared
When you can't breathe
I will be there
Zoom into me

Is there anybody laughing
To kill the pain
Is there anybody screamin'
The silence away
Just open your jaded eyes

Zoom into me
Zoom into me
I know you're scared
When you can't breathe
I will be there
Zoom into me

Come closer
And closer...
When you can't breathe
I will be there
Zoom into me

Zoom into me
Zoom into me
When the world
Cuts your soul into pieces
And you start to bleed
When you can't breathe
I will be there
Zoom into me
"

Nädal möödus kiiresti ja nüüd on kool juba.

"Meile pidi tulema küll vahetusõpilasena Camilla Praiar, kuid juhtus väike arusaamatus ja ta saadeti hoopis Ameerikasse." rääkis meie klassijuhataja, "Nii et saage tuttavaks Damon Cast." Klassi ees seisis...seesama tüpp, kellega ma eelmine nädal kokku põrkasin?! Jah, tema see on. "Äkki tutvustaksid ennast?"
Poiss muigas. "Küll nad minuga kooliaasta jooksul rohkem tutvuvad." Ta laskis pilgu üle klassi ning peatus siis minul, vaadates mulle otse silma. Ma suunasin silmad aknast välja.
"Olgu," Klassijuhataja Cobb tõesti ei viitsi meiega jamada. Ta vaatas korra klassis ringi ja sõnas siis Damonile: "Sa võid istuda Phoebe'i kõrvale, ülejäänud kohad on kinni."
Ma virgusin. "Sa ei ole ju vastu?" küsis Cobb minult.
"Ei, muidugi mitte." Ma manasin näole võltsnaeratuse ja võtsin oma käekoti toolilt ära. Ma pole pool aastat kellegagi istunud... "Loomulikult võib Damon siia istuda."
Damon võttis istet. "Hei."
"Hei," vastasi ma, pöörates oma silmad talle. Kui ilusad rohelised silmad...Phoebe? Millest sa küll mõtled!
"Siis võite tundi jätkata."
"Jaa, me nii tahame seda, jess!." pomises klass. Füüsika, here we come...
"Nonoo. Teil on füüsika eksam see aasta. Õppige." See viimane kõlas küll väga lohutavalt...
"Teil oli üks leht kunagi ammu teha..." võttis sõna üle meie füüsikaõpetaja Fane.
"Leht? Mis leht?" hakkas meie klass paanitsema. Kostus paberisahinat, kui keerati õpiku- ja vihikulehti, otsides kaua aega tagasi antud lehte.
Ma avasin tüdinult oma vihiku ja võtsin sealt välja hõõrde- ja elastsusjõu lehe. Täitmata. Ofc.
"Ah jaa. Mm..ta peaks kusagil siin olema..." Fane kaevus oma portfelli. "Hmm. Ma paljundan sulle."
Ta haaras lehe ning suundus klassist välja. Otsekohe kostus kontsaklõbinat ja meie klassi tibi Amanda jäi seisma minu laua juures, ainult Damoni pool.
"Hei, äkki tahad minu kõrvale kolida?" küsis ta "seksika" häälega. Mnjaa. Kui sa siukse litsihäälega räägid, peaksid kiirteele minema. See oleks sulle paras koht. Välja ma seda loomulikult ei öelnud. Ta hakkas oma blondi kiharat ümber sõrme keerama (Feik!) ja istus lauanurgale.
"Aga mina?" hüüdis Bianca, tema "parim sõbranna".
Damon kergitas kulmu. Kahtlustavalt. Isegi vihaselt? "Ei, mulle meeldib siin ka." Ta peatus. "Ja kes sa üldse enda arust oled, et me laua peal istud?"
Täpselt keskpunki. High five, D. D?! Amanda plaksutas kiiresti ripsmeid. "Ma ju..." Teised klassis hakkasid sosistama, kui Damon mainis sõna "meie". Oh, c'mon, ärge võtke kõike nii otse.
"Kui sa nende plaksutamist jätkad, võid ära lennata." jätkas Damon, "Ahjaa, seda ma ju tahangi."
Wow. Ma turtsatasin. Sellel poisil on huumorisoont. Amanda nägu värvus punaseks. Ta kargas laua pealt maha ja kõndis kohutava kontsaklõbinaga oma laua juurde. Miks inimesed peavad kandma kontsi, kui nad ei oska nendega käia? C'mon, värisevad jalad ja poolkrõnksus põlved EI ole "lahe".
Ma vaatasin Damonile otsa. "Päris hea. Sa oled ainuke, kes sellele l...talle nii öelda julgeb."
"Ah," Ta lõi käega. "Ei maksa igasugustel..." Ta vaatas korraks Amandat, kelle nägu Bianca salvrätikuga tupsutas. Omg. Enam feigimaks minna ei saa. Ma pööritasin silmi. "Ajavad oma nina liiga püsti." jätkas Damon.
Ma noogutasin, kuid ei jõudnud enam midagi öelda, sest Fane oli tagasi ning, ulatades Damonile töölehe, hakkas töölehte seletama. Sest ofc teab ta, et me ei saa mitte midagi aru.

***

Panin end riidesse ja hakkasin juba garderoobist välja minema, kui keegi mu käest kinni haaras.
Ma pöörasin ümber. "Hei, tahad koos koju minna?" küsis Damon naeratades.
"Kust sa tead, kus ma elan?" küsisin ma kahtlevalt.
"Oh, Cobb täitis õpilaskaarti ja sinu oma oli minu oma peal, nii et ma nägin." Damon pilgutas mulle silma.
"Oookeeiii." venitasin ma. "Ja kus sina elad?"
"Mu maja on teisel pool teed."
"Ahsoo, no lähme siis."
Õnneks asus minu maja, ja tema oma ka, koolist ~2 km kaugusel, nii et keskmiselt 20 minutiga sai kooli ja tagasi. Mind on see alati rõõmustanud.
Kuid selle asemel, et minna sealt, kust ma tavaliselt lähen, vedas Damon mu kooli parkimisplatsile.
Ma kortsutasin kulmu. "Kas me mitte jalgsi ei lähe?"
Damon naeratas. "Ei."
Kui me lõpuks seisma jäime ja ma oma silmad ette suunasin, nägin ma enda üllatuseks mootorratast. Mul vajus suu lahti.
"Meeldib, mis?" naeratad Damon. Kas ta üldse kunagi ei naerata? Ahjaa, siis, kui Amandaga rääkis.
"Jaa, ma olen alati tahtnud mootorrattaga sõita."
"Noh, paistab, et sinu unistus saab tõeks."
Ma naeratasin. "Paistab küll nii." Kuid samal hetkel meenus mulle midagi ja naeratus kustus mu näolt. Claire...Michael sõitis ka mootorrattaga. Kuid kui Damon ümber pööras, manasin ma näole taas naeratuse. Ma ei taha talle sellest veel rääkida. Niigi kogu klass teab...
"Näe, võta." Damon ulatas mulle kiivri ja istus mootorrattale.
Ma võtsin selle küll vastu, ent siis ma küsisin: "Kas sul ei peaks ka kiiver olema?"
"Teine on kodus. Ja pealegi, ma olen selles liiga proff, et minuga midagi juhtuks."
See oli ego praegu. Ma naeratasin oma mõtte peale, kuid tõsinesin siis. "Aga see on ju reeglite rikkumine?"
Damon muigas. Jälle. "Reeglid ongi mõeldud rikkumiseks." Siis ta tõsines. "Olgu, kui sa tahad, siis ma võin homme kaks tükki kaasa võtta." Ta pilgutas mulle silma.
Ma turtsatasin. "Kui sinuga täna midagi juhtub, siis homne ei aita. Aga olgu, sina vastutad enda eest." Ma istusin samuti mootorrattale.
"Valmis adrenaliinilaksuks?" küsis Damon enne sõitu pead pöörates.
"Täiesti."
Ning juba me sõitsime. See tunne oli täiesti imeline. Kiirus...on suurepärane. Ma pole sellist adrenaliini isegi lennates kogenud. Seda on võimatu edasi anda. Kuid kahjuks on 2 km liiga lühike maa.
"Phoebe? Maa kutsub Phoebe't. On kõik korras?" Damon liigutas kätt mu näo eest.
Ma olin ikka veel sõidus, kuid reageerisin siiski. "Sorry, see oli lihtsalt nii imeline." Ma naeratasin talle. "Äge."
"Ma teadsin, et sulle meeldib. Sa oled täpselt sedasorti tüdruk. Mootorrattatüdruk. Sinus on natuke tomboy'd."
"Jah, võib-olla." Miks mul siis liblikatiivad on, kui ma tomboy olen?
"No olgu, ma lähen siis." Ta viipas mulle käega ja läinud ta oligi.
"Tsau..." Ma kõmpisin ukseni ning läksin siis üles oma tuppa.

***

"Shadow!" kiljatasin ma niipea, kui olin oma tuppa jõudnud. Shadow Angel'il on harjumus mind ehmatada ja imelik on see, et ma ei märka teda ka kunagi. Sp ta ongi Shadow ja Angel, sest ta on minu parim sõbranna ja lohutab mind, kui vaja on. Vähemalt nii palju kui kass aidata saab. Ma viskasin koti toolile ja maandusin aknalauale. Miks mul on endiselt tunne, et midagi muutus?

11.01.11

Strange: But all I feel is...Strange

"A Freak of nature
Stuck in reality.
I don't fit the picture
I'm not what you want me to be.

Sorry

Under the radar,
Out of the system,
Caught in the spotlight,
That's my existance.

You want me to change,
But all I feel is strange!
Strange, in your perfect world.
So-o-o strange, strange!!
I feel so absurd in this life.
Don't come closer.
In my arms,
Forever you'll be
Strange!
Strange!

You want to fix me,
Push me,
Into your fantasy.
You try to give me,
sell me,
A new personality.

You try to lift me,
I don't get better,
What's making you happy,
Is making me sadder.

In your golden cage,
All I feel is strange!
Strange, in your perfect world.
So-o-o strange, strange!
0 feel so absurd in this life.
Don't come closer.
In my arms,
Forever you'll be
Strange!
Strange!
Like me.

Strange!
When you touch me.
Strange!
When you kill me.
Strange!
All I feel is,
Strange!

In my dreams together,
We'll be...

Strange, strange
In a perfect world...

Strange!
I am so strange!
Strange!
I am so strange!
Strange, strange
In your perfect world.
So-o-o strange, strange!
I feel so absurd in this life.

Don't come closer.
You'll die slowly,
In my arms.
Forever you'll be
Strange!
Strange!
Like me."

Tokio Hotel. Millal ma seda fännama hakkasin? Mina..kellele pole kunagi meeldinud ei pikkade juustega poisid, ei midagi sünget, kurba ega pop rock (mõni lugu on tõesti väga hard rock). Lisame veel loendisse Cinema Bizarre (Lovesongs (They Kill Me)), Китай ja Adam Lamberti (If I had You)... Ohjah. Millal ma üldse muutusin selliseks? Selliseks, kes vajab ekstraordinaarsust, et ellu jääda. Varem oli kõik nii uskumatult lihtne. Ja siis me kasvasime suureks. Kas see muutus peale seda, kui ma muutusin selleks, kes ma praegu olen? Ei, siis olin ma õnnelik. Milline tüdruk ei igatseks liblikatiibu, et lennata. Milline tüdruk (või poiss, ma ei tea) ei igatseks lennata? Lennata... Siis ma olin õnnelik. See juhtus peale seda, kui Claire...Claire...ära suri. Peale seda muutusin ma teistsuguseks. Selleks, kes ma olen praegu. Värvisin oma juuksed mustaks. Süsimustaks. Varem olid mul pruunid juuksed.
"Oih, vabandust." ütles pruunijuukseline poiss, kellele ma sülle kõndisin. Tubli, Phoebe, sa ei saa ikka üldse ilma seiklusteta.
"Sorry..." pomisesin ma ja ta tuhises mööda. Imelik. Selline kahtlane tunne. Nagu...ma isegi ei tea mida. Ah, jäta. Sul on alati tunded.
Ma jätkasin koduteed, mõeldes, mida ülejäänud vaheajaga peale hakata. Kinos sai käidud, sõbrannadega nähtud, kõik asjad on ära tehtud. Jah, just nimelt. Meile jäeti kaks kirjandit, keemia lehed. So nice, kas pole? Õnneks on mul tehtud need. Peaks veel midagi välja mõtlema. Võiks mere ääres käia või metsas jalutada. Midagi huvitavat. Miks ma tahan mere äärde või metsa talvel? Sest, esiteks, on seal ilus. Teiseks, sest see tuletab mulle Claire'i meelde. Ta jumaldas merd, oli nagu mere osa. Ja pärast hakkas metsa ka jumaldama. Viimasel ajal me muidugi käisime seal vähem, sest ta käis seal oma poisi, Michaeliga. Claire, ma igatsen sind!

10.01.11

"Strange" Tegelased

Phoebe (Anna Pletneva)
Damon (Paul Wesley)