11.01.11

Strange: But all I feel is...Strange

"A Freak of nature
Stuck in reality.
I don't fit the picture
I'm not what you want me to be.

Sorry

Under the radar,
Out of the system,
Caught in the spotlight,
That's my existance.

You want me to change,
But all I feel is strange!
Strange, in your perfect world.
So-o-o strange, strange!!
I feel so absurd in this life.
Don't come closer.
In my arms,
Forever you'll be
Strange!
Strange!

You want to fix me,
Push me,
Into your fantasy.
You try to give me,
sell me,
A new personality.

You try to lift me,
I don't get better,
What's making you happy,
Is making me sadder.

In your golden cage,
All I feel is strange!
Strange, in your perfect world.
So-o-o strange, strange!
0 feel so absurd in this life.
Don't come closer.
In my arms,
Forever you'll be
Strange!
Strange!
Like me.

Strange!
When you touch me.
Strange!
When you kill me.
Strange!
All I feel is,
Strange!

In my dreams together,
We'll be...

Strange, strange
In a perfect world...

Strange!
I am so strange!
Strange!
I am so strange!
Strange, strange
In your perfect world.
So-o-o strange, strange!
I feel so absurd in this life.

Don't come closer.
You'll die slowly,
In my arms.
Forever you'll be
Strange!
Strange!
Like me."

Tokio Hotel. Millal ma seda fännama hakkasin? Mina..kellele pole kunagi meeldinud ei pikkade juustega poisid, ei midagi sünget, kurba ega pop rock (mõni lugu on tõesti väga hard rock). Lisame veel loendisse Cinema Bizarre (Lovesongs (They Kill Me)), Китай ja Adam Lamberti (If I had You)... Ohjah. Millal ma üldse muutusin selliseks? Selliseks, kes vajab ekstraordinaarsust, et ellu jääda. Varem oli kõik nii uskumatult lihtne. Ja siis me kasvasime suureks. Kas see muutus peale seda, kui ma muutusin selleks, kes ma praegu olen? Ei, siis olin ma õnnelik. Milline tüdruk ei igatseks liblikatiibu, et lennata. Milline tüdruk (või poiss, ma ei tea) ei igatseks lennata? Lennata... Siis ma olin õnnelik. See juhtus peale seda, kui Claire...Claire...ära suri. Peale seda muutusin ma teistsuguseks. Selleks, kes ma olen praegu. Värvisin oma juuksed mustaks. Süsimustaks. Varem olid mul pruunid juuksed.
"Oih, vabandust." ütles pruunijuukseline poiss, kellele ma sülle kõndisin. Tubli, Phoebe, sa ei saa ikka üldse ilma seiklusteta.
"Sorry..." pomisesin ma ja ta tuhises mööda. Imelik. Selline kahtlane tunne. Nagu...ma isegi ei tea mida. Ah, jäta. Sul on alati tunded.
Ma jätkasin koduteed, mõeldes, mida ülejäänud vaheajaga peale hakata. Kinos sai käidud, sõbrannadega nähtud, kõik asjad on ära tehtud. Jah, just nimelt. Meile jäeti kaks kirjandit, keemia lehed. So nice, kas pole? Õnneks on mul tehtud need. Peaks veel midagi välja mõtlema. Võiks mere ääres käia või metsas jalutada. Midagi huvitavat. Miks ma tahan mere äärde või metsa talvel? Sest, esiteks, on seal ilus. Teiseks, sest see tuletab mulle Claire'i meelde. Ta jumaldas merd, oli nagu mere osa. Ja pärast hakkas metsa ka jumaldama. Viimasel ajal me muidugi käisime seal vähem, sest ta käis seal oma poisi, Michaeliga. Claire, ma igatsen sind!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar