29.01.11

Strange: Gomennasai

Звонок, в осколки тишина
Всю ночь не спать.
Опять меня лишает сна
Моя печаль.
И лодка плавно по течению
Вдоль сомнений, незабвения
Вот ты в толпе, нет, показалось
Успокоит тихая река...

Ты прости, прости меня сестра!

Gomenasai, Gomenasai
Gomenasai, Gomenasai

Река, возьми мою печаль
Водой укрой.
Сестра, ты знаешь как мне жаль
Прости за боль.
Ведь мы с тобой одно и тоже
Так похожи.
Но что одной, и с нас досталось
Успокоит тихая река...

Ты прости, прости меня сестра!

Gomenasai, Gomenasai
Gomenasai, Gomenasai

Gomenasai, Gomenasai

Hommikul ärkasin oma toas. Koheselt tuli meelde, mis eile kõik toimus. Damon on mu peale raudselt väga vihane...Kuid tegelikult miks ta peaks olema? Järsku kõlas mu peas mõte, ei, see oli pigem käsk, et ma räägiksin kõik Damonile ära. Ohkasin vaikselt omaette. Miks ma pidin talle valetama? Sest kui sa oleksid öelnud, et James võlus sind, oleks Damon nkn sulle öelnud, et sa olid purjus. Parem oli näidelda. Kuid nüüd vajab ta tõde. Jäin öösärgi väele ning liikusin elutuppa, kus on ühtlasi ka köök, et endale üks kuum kakao teha. Poolel teel jäin seisma, kuna nägin kedagi enda diivanil. Liikusin talle lähemale ja nägin enda üllatuseks...
"Damon?" sosistasin ma talle vaikselt.
Ta oli kohe ärkvel, justkui polekski maganud. Tema silmad läksid suureks ja libisesid mu pealasest varvasteni. Jälgisin tema pilku ja...Oih.
"Ma...tulen...kohe...tagasi." sõnasin ma kohmetudes ning kiiresti oma tuppa lipsates. Kuidas ma sain Damoni ette ilmuda öösärgis? Phoebe, sa oled ikka täiesti...Haarasin oma hommikumantli ja suundusin siis kiiresti tagasi.
"Damon...ma ei teadnud, et sa ikka veel siin oled, ma oleks muidu...riidesse pannud." Ma proovisin mõelda välja midagi veenvamat, kuid ega see eriti ei õnnestunud. Hoidsin oma pilku endiselt maas.
"Ah, jäta." Damon hõõrus silmi. "Kui keegi peaks vabandama, siis mina, ma jäin ju luba küsimata..."
"Ei." peatasin ma ta ning vaatasin talle lõpuks otsa, "Sa tõid mu eile koju."
"Mm..Jah." Damoni ilme muutus unisest...vihaseks?
"Kas kõik on korras?" küsisin ma ettevaatlikult.
"Jah. Ei. Ma ei tea. Ei peaks olema?" nähvas ta lõpuks.
"Ma...ei tea. Oh," Ma tõusin kärmelt püsti. "Hommik on käes ja ma pole sulle midagi pakkunud."
"Ma ei taha midagi." Poisi hääl kõlas külmalt ja jäigalt. "Ma pean minema."
"Oota!" hüüatasin ma, tormates köögist koridori. "Ma pean sulle midagi rääkima." Kuid viimane lause läks tühjusse, sest Damon oli juba ära läinud.
Ma panin ohates ukse kinni ja kõndisin kööki tagasi. Eikusagilt ilmusid välja pisarad. Miks ma nutan tema pärast? Shadow Angel kõndis tippides minu juurde.
"Mu kiisuke.." Ma võtsin ta sülle. "Hea, et vähemalt sina mul olemas oled." Siis tuli mulle midagi meelde. "Oota. Sulle ei meeldi ju võõrad. Ja sa tulid elutoast?" Ma vaatasin oma kiisule otsa ja miski tema silmades ütles, et mul on õigus. "Huvitav, huvitav..." Siis aga läksid mu mõtted taas Damonile ja pisarad jätkasid taas oma teekonda.
Shadow hakkas mäuguma ja ma proovisin end maha rahustada. "Olgu, kohe, sorry." Ma jätsin ta ühte kätte, teisega otsisin tema toidu välja. "Sina vajad ka sööki, muidugi, mu kiisu." Lasin Shadow'i maha, ise istusin baariletile. Nüüd, kui ma elasin üksi, võisin ma endale kõike lubada.
Miks Damon mulle sellist valu põhjustas? Ma tunnen teda ju nii vähe...Ta ei saa lihtsalt lambist mind nutma ajada...Miks ta siis üldse nõustus tulema? Mu nuuksatus katkes, kui ma see mõte mu pähe tuli. Ma julgesin talt abi paluda ja ta nõustus nii kergesti. Miks? Küsimusi on järjekordselt rohkem kui vastuseid.

***

Damon

Ma olin Phoebe peale endiselt vihane. Ma isegi ei teadnud miks. Kuidas saab üks peaaegu võõras inimene sulle nii südamesse ronida, et sa vihastad tema peale sellise asja pärast, mille pärast sa ei tohiks tema peale vihastada. Ausalt, ma vihastasin tema peale, sest ta suudles teise poisiga? Nojah, see oli Acerbus, Pimeduse poeg, kuid see ei ole õigustus. Ma olin saadetud siia Phoebe kaitseks, mitte poisikeseks, kes kohmetub, nähes tüdrukut öösärgis. Lühikeses öösärgis...Vahet tõesti ei ole. Ma ei tohi olla see, kes...Ma isegi ei tahtnud lõpuni mõelda. Ainuke asi, mis mind praegu maha rahustab, on üks vägev sõit. Kuid praegu on alles hommik...Ah, suva, aitan Dave'il autosid tuunida. Suundusin FreeSpirit'isse.

***

Phoebe

"Shadow, ma tean, et sa ei taha, et ma läheksin, kuid ma ei saa sind kaasa võtta. Ma lähen lendama ja sa ei saa kaasa tulla. Ma ka tahan sind kaasa võtta." Arvate, et kassiga rääkimine on hullumeelsuse märk? Eksite, Shadow saab kõigest aru. "Ausalt, anna andeks." Ma lahkusin enne, kui ta jõudis mulle taas sülle hüpata. Ta raudselt boikotib mind pärast. Ent ma pidin lahkuma kohta, kuhu ma ei saa Shadow'd kaasa võtta. Isegi kui väga tahaksin.
Vaatamata sellele, et elan kesklinnas, on suhteliselt lähedal, kõigest 30 minutilise jalutuskäigu kaugusel, suurepärane mets. Valitsus tahtis selle küll maha võtta, kuid linn oli vastu. Miks hävitada midagi elavat ja ilusat, mis oli enne meid? Siin käiakse küll jalutamas, kuid kuna mets on piisavalt suur, siis tuleb vaid teada, kust algab tee saladusse.
Kui olin jõudnud saladuste teele, võtsin kaelast ripatsi. Otsekohe tundsin meeldivat soojust mööda enda keha laiali valgumas ning tiibu seljal vabanemas. Erinevalt mu tujust muudavad mu tiivad värvi. Praegu olin ma nördinud ja kurb ning nad olid hallikas-sinised. Panin ripatsi kleiditaskusse, nimelt, kui ma muutusin haldjaks, asendusid mu tänapäevased riided haldjakleidiga, ning tõusin õhku. Nii mõnus oli liuelda õhus, kes sellest küll ei unistaks? Jõudsin enda lemmikohta. Istusin kivile ja kuulasin rahustavat kosemüra. Mu vaimu täitsid imelikud tunded, mida ma ei osanud seletada. Ma isegi ei osanud öelda, kas need olid head või halvad. Lihtsalt midagi, mida sa tunned, kuid ei oska seletada, nonsense. Ma mõtlesin taas Damonile ja tema käitumisele. Ma ei saa ikkagist aru tema käitumisest. Esiteks, ta nõustub tulema, kui ma palusin teda, ja siis on ta mu peale vihane. Ma isegi ei tea miks. Et ma suudlesin Jamesiga? Ma vajusin kössi selle mõtte peale. Mulle küll meeldis see suudlus, kuid nüüd tundub see nii vale olevat. Õigemini...see tundus vale ka siis, kuid ma ei saanud selle vastu. Mis üldse toimus? Ma tuletasin meelde eelmise öö sündmusi.

***

Jõudsime koos Damoniga ForRealisse kuue paiku, nagu lubatud oligi. Nägin kohe oma endiseid klassikaid, kallistasin kõiki tugevalt. Sellina ma juba kord olen. Olin meeletult õnnelik, et neid lõpuks nägin. Ma pole neid näinud neli aastat! Kõik olid juba suured, mitte väikesed põngerjad :D Kui kõik juba olemas olid, pakkus James, kes kõik selle korraldanud oli, kokkusaamise puhul "klaasid kokku lüüa", nagu ta ütles. Ma küll ei joo, kuid teadsin niigi, et see ei tee mulle midagi. Mingisugune haldja omapära...Vist. Seega võtsin klaasi mingit kokteili, mis meile toodud oli. Eristasin kokteilis sinise Curacao likööri, viini "Absolut" ja "Virsiku napsu". Päris ports alkoholi. Lisaks olid seal põldmurakad kaunistuseks. Vaatasin, kuidas klassikaaslased, vähemalt need, kes jõid, ja neid oli enamus, said sellest energiat ja liikusid tantsuplatsi poole. Miks inimestele pakub alkoholi tarbimine lõbu? See on ju nii mõttetu. Nautida hetke, et siis pärast kaebelda peavalu või veel mingite tervisemurede üle? Pointless. Siis märkasin, et ka Damon ei puudutanud kokteili. Karsklane, mis? Millegipärast ma naeratasin selle mõtte peale.
Õhtu jooksul toodi meile üha uusi ja uusi kokteile: Mojito, Cuba Libre, Starfruit, Alien Bar, Sidecar... Armas. Huvitav, kes selle eest küll maksab? Huvi pärast mekkisin igat kokteili, mis lauda toodi. Üks haldjavõimetest on näiteks teravnenud maitsemeel, nii et ma saan tunda igat toidu-/joogiosakest. See on isegi lõbus. Käisin ka tantsimas, kutsudes ka Damonit endaga kaasa, kuid too oli vankumatu. Miks talle tantsida ei meeldi? See on ju nii lõbus...
Järsku leidsin ma enda eest Jamesi, kes oli juba põhjani täis. Või vähemalt mulle tol hetkel tundus nii.
"Tule kaasa, kaunitar..." sosistas ta mulle kõrva. Muidu poleks ma temaga kaasa läinud, kuid miski sundis mind. Läksin temaga lummatult kaasa. Mäletan ainult seda, kuidas ühel hetkel olin vastu seina surutud ning James suudles mind. Ja mulle meeldis see. Järgmisel hetkel on pimedus ja ma näen enda ees vaid Damonit. Tahtsin juba siis tõde öelda, kuid midagi hoidis mind tagasi. Ohkasin mõttes ja jätkasin oma näitemängu..

***

"Ja kuhu sa nüüd jõudnud oled, Phoebe?" küsisin endalt vaikselt. Kui olin valmis rääkima, ei olnud tema valmis mind kuulama. Jättis mu lihtsalt üksi...Tol hetkel tegi see seletamatul põhjusel haiget.















Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar