28.01.11

Strange: Hellracer

Ma istusin oma toas aknalaual ja vaatasin aknast välja. Mulle on alati meeldinud nõnda istuda, siit saab jälgida kõike, mis linnas toimub. Ma olen ju maininud, et elan 20. korrusel, eks? Öö saabudes pannakse põlema tuled ning vaatepilt muutus veel imelisemaks. Ma otsustasin oma kee ära võtta ja otsekohe tundsin seljal vabanevaid tiibu. Tervet keha läbis mõnus surin. Rapsisin oma tiibu ja haarasin ühe nurgast kinni. Miks ma eriline olen? Kõik haldjad, kellest ma kuulnud olen, on liblikate moodi. Nojah, ma oleks ka mingit sorti. nagu kuuliblikas? Mu tiivad on nagu kaks kuu poolt, mis on üksteise küljest ära rebitud. Narmendavad. Nagu keegi oleks neid kunagi kärpinud. Kuid nad meeldivad mulle sellistena. Annavadki vabama tunde..Mu mõtisklusi katkestas telefon.
Lendlesin laua juurde ja haarasin telefoni. Ei tea sellist.
"Hallo?"
"Hei, Phoebe, eks?" küsis teisel pool nooruki hääl.
"Jah..."venitasin ma, meenutades, miks see hääl tundub tuttav ja tundmatu ühel ajal.
"Ma James. Mäletad ehk?"
No ofc. "Muidugi. Me õppisime koos kuuenda klassini. Mis mureks?"
"Me siin mõtlesime vanade klassikatega kokku tulla, ehk tahad ka osaleda?"
"Muidugi," vastasin ma õhinal. "Pidin ise pakkuma mõni päev."
Tundsin, kuidas James teisel pool toru naeratas. "Väga hea. Siis klubis ForReal homme kell 6?"
"Suurepärane..." Tahtsin veel midagi lisada, kuid James katkestas mind: "Kui sul keegi on-" Kujutasin, kuidas ta kulme liigutas,"-siis võid ta kaasa võtta."
"Muidugi. Kuidas siis muidu. Näeme, tsauka." Oh, hell.
"Tsau, kallike." Miks mul on tunne, et see kõlas veidi pettunult?
Panin telefoni enda kõrvale ja jäin mõttesse. Miks ma ütlesin, et mul on keegi? Mida ma teen nüüd? Kui ainult...Ma ei suuda hoida Amandale antud lubadust.

***

"Hei, kuule mul on su abi vaja." Ma vaatasin Damonile otse silma, et mitte põgeneda.
"Jah, mis mureks?" Ta vaatas mulle samuti otsa.
"Noh," Ma hammustasin huulde. Kuidas ma talle seda ütlema peaksin? "Igatahes," võtsin ma end kokku, "mu endine klassivend kutsus mu klubisse ja ütles, et kui mul peaks poiss olema, siis ma võin tema ka kaasa võtta. Ja siis ma ütlesin, et kuidas siis ilma selleta. Ja nüüd ma olen tupikus."
Damon pööritas silmi ja ohkas. "Ja mida sa minust tahad?"
"Et sa mu poissi mängiksid." Sõnad jooksid suust välja enne kui ma need pidama sain. Ma vaatasin Damonile lootusrikkalt otsa. "Palun? Ma tean, et me tunneme üksteist alles nädal aega, aga mul tõesti ei ole kedagi paluda. Ma olen nõus sulle ka tegema midagi, kui sa vajad."
"Noh, mis ma selle peale ikka öelda oskan," Damon kallutas pead. "Ma ei ole see inimene, keda klubisse kutsuda. Ma ei ole see peoloom."
"Sa ei peagi olema. Ole lihtsalt...saatja." Saatja? Nice, Phoebe, paremat sa muidugi välja mõelda ei suutnud.
"Miks sa üldse pidid talle ütlema, et sul on keegi, kui sul ei ole?" põikas Damon vastusest kõrvale.
"Ei tahtnud neile kõigile alla jääda. Õigemini...ma ei tea, miks. Sõnad jooksid suust välja enne, kui jõudsin neid kinni pidada. Ma tõesti ei tea, miks ma seda ütlema pidin..." Kehitasin õlgu. "Palun?" Ma proovisin teha kutsikasilmi.
"Ohjah," ohkas Damon taas, "Sa ikka oskad ennast kusagile sisse mässida."
Ma lasin pea norgu.
"Hei," Ta tõstis mu pea üles ja vaatas mulle silma. "See ei olnud pahaga mõeldud. Ma tulen sinuga." Ta naeratas mulle.
"Ausalt?" läksin ma elevile.
"Sõbrad aitavad üksteist." sõnas ta lihtsalt. Sõbrad...Millegipärast tegi see sõna kohutavalt haiget.

***
He was there in the shadow
Saw her with the other man
Kissing him in the twilight
And he felt the tears of hate and rage again

She had sworn she would love him
But she proved to be a bitch
So he started his engine and way deep inside,
The devil just turned on the switch

Hellracer - looking' for chaos
Where will you arrive?
Riding' the dark night
Feeling' apartheid
In destiny and life
Get on

Hellracer - going for trouble
Violence in your veins
Let the speed thrill you
Nothing' will kill you
Just tear away the chains
And you'll be free
You'll be free

Hellracer! Hellracer!

As he followed the white line
Felt the heat of burning tire
In his rearview mirror
He could see her laugh - her eyes on fire

In the morning they found him
Heaven was his last exile
His body was broken - his heart was smashed
But on his face there was a smile
Go on

Hellracer - looking' for chaos
Where will you arrive
Riding' the dark night
Feeling' apartheid
In destiny and life
Get on

Hellracer - going for trouble
Violence in your veins
Let the speed thrill you
Just tear away the chains
And you'll be free

You'll be free

Damon

Ma nautisin istumist ning hoidsin Phoebe'l silma peal. Miks ma küll lasin end ära rääkida? Nojah, Ma vaatasin Phoebe't, kes järjekordset kokteili alla kulistas, keegi ju peab ta koju viima...Ma ei saa aru, miks inimestel on vajadust end täis juua. Pole kunagi saanud. Mingi enesetõestamine? *facepalm* Nõme. Kuni ma oma mõtetes uitasin, õnnestus Phoebe'l kusagile ära kaduda. Tõusin ohates püsti ja kõndisin üle tantsuplatsi. Kordagi ei tulnud mul tahtmine kellegagi ühineda. Dancing? No, thanks. Tantsuplatsist väljusid 5 koridori. Ma kuulatasin. Yeah, see aitab alati. Phoebe on keskmises koridoris. Suundusin sinna. Oh...Ma ei suutnud uskuda, mida nägin. Tüüp, keda ma varem nägin, üks tema endistest klassikaaslastest, oli Phoebe vastu seina surunud ja nad suudlesid seal. Ma tahtsin juba tüdrukule appi minna, kuid mind peatas miski. Miks ta vastu ei ole?Ta suudleb seda tüüpi elavalt vastu, sasib ta juukseid...naudib seda. Kas ma peaksin teda peatama? Järjekordne miski jõnksatas mu sees. Ma ei saa Phoebe'it siia jätta. Miski minus tekitas südamesse imeliku külma tunde. Nagu Phoebe oleks mind petnud... Kuid me isegi ei käi? Miks ma midagi sellist tunnen? Tundsin kohutavat viha tüdruku peale, teadmata miks, ning katkestades oma sisemise monoloogi, hakkasin juba ära kõndima, kui tundsin seda. Ei ole võimalik. Ta ei saa olla...
"Acerbus?" sisistasin ma. Kui poiss end ümber pööras, sain ma aru, et ei eksinud. Tänase päevani ma arvasin, et neid enam pole.
Poiss lükkas Phoebe enda taha ja vaatas mulle otsa. "Lumen?" pobises ta mulle vastu.
Phoebe jätkas ikka veel õhkamist. Kuidas. Ta. Julges?! Viha pulbitses mu sees, kusjuures mõlema peale.
"Sa poleks pidanud mind segama, Lumen," jätkas Acerbus peale pisikest pausi, "See tüdruk on kullatükk. Väga isuäratav.." Viimased kaks sõna ütles ta sisisedes. "Kuidas ma teda küll varem ei märganud?" Ta kallutas pead mõtlikult küljele. Tundsin oma veres adrenaliini.
"Deleo..." pomisesin ma, suunates oma käed Acerbuse poole. Otsekohe lõid kaks valguskiirt ta maha.
Acerbus hakkas naerma. Ma kergitasin kulmu. Kas ta mitte ei pidanud hävinema, nagu mind õpetatud oli? "Sa tõesti arvad, et Valgus suudab Pimedusega hakkama saada?" Ta naeris veel kord. "Ma toitun pimedusest, sa ei saa mu vastu."
Valgus on alati tugevam, vastasin ma talle mõtetes ja kasutasin taas oma jõudu. "Adnihilo!" karjusin ma. Acerbus sulandus õhku. See ei hoia teda kaua kinni.
"Phoebe?" pöördusin ma viimaks tüdruku poole, kes oli nii täis, et ei märganud mitte midagi. "Kallike, mis sul on?" Ma ei öelnud seda, eks? Ma jooksin tüdruku juurde, kes paaniliselt oma peast kinni hoidis.
"Abhibere!" sõnas ta mulle tõsiselt, et ma kahtlesin, kas ta enam purjus on. Siis ta ilme muutus taas häguseks ja ta ütles mulle torisedes: "Damon! Miks sa segasid meid? James oli niiiiiiiiii suurepärane.."
"Phoebe..." Ma tulin talle lähemale. "Me peame minema."

***

Phoebe

Miks ma ei või Damonile tõtt rääkida? Kui James mind suudles, ei suutnud ma vastu panna. Ta polnud mulle kunagi meeldinud, kuigi ta oli suhteliselt ilus, lihtsalt mitte minu tüüp. Kuid kui ta mind suudles, olin ma justkui võlutud. Nagu oleks ta mulle mingi võluloori peale pannud. Kuid ma pidin Damoni ees näitlema, ma ei saanud talle näidata, et minuga on kõik korras. Ma kahtlen, et ta saab sellest aru. Pealegi ei mäleta ma, mis Jamesiga juhtus.
Me olime jõudnud õue. Damon vedas mind endiselt kuskile, kuid ma jäin seisma.
"Phoebe, mis sul viga on?" Damon sai lõpuks mu peale vihaseks. Ma kõikusin nii hullusti, et ta pidi mind vastu seina suruma, et ma ikka sirgelt püsiksin. Muidu oleks ma ta natuke eemale lükanud, sest ta oli tõesti lähedal, kuid "purjus" olles pidin ma näitama, et see ei huvita mind.
"Hei, ära karju mu peale. Ma ooooleeen täiestiiii okei."
Ta raputas mind. "Sa ju ei joo?"
"Kunagi tuleb end ikka täis juua."
"Lõbu ei seisne selles."
Ma hakkasin naerma. "Mis sa tulid siis, kui sulle see lõbu ei paku?"
"Ma tulin, sest sa palusid." vastas ta lihtsalt.
"Mkm, sa ei tulnud selle pärast."
Damon pööritas silmi. "Oh, c'mon, sa oled liiga täis. Tule, ma viin su koju."
Aga kõndida ma ei suutnud - kõikusin liiga palju. Damon pööritas taas silmi. Ning võttis mu siis sülle. Kui ma oleks vastu hakanud, oleks ta aru saanud, et ma olen pmst okei. Nii et ma lihtsalt toetasin lihtsalt pea tema õlale ja lasin end kanda.

***
 
James/Acerbus (Alex Evans)(from http://anne1995.glogster.com/Alex-Evans/)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar