24.01.11

Strange: Printzesschen

Du hast Figur doch kein Gehirn
Dir klebt sexy auf der Stirn
Deine Titten sind ein Traum
Sie hängen kaum

Ich bin leider nicht dein Stil
Denn ich spiele nicht dein Spiel
Nur eine kann die Schönste sein
Und das bist du allein

Doch unter deinem Dekoltee
Tut es immer immer wieder so weh
Jeder liebt zwar dein Gesicht
Doch tief in dir da ist nichts

Ja, Prinzesschen du hast’s leicht
Deine Eltern sind stinkreich
Du bist ach so wunderschön
Willst jedem Typ den Kopf verdrehn

Ja, Prinzesschen du hast Macht
Bist die Königin der Nacht
Du bist jung und wunderschön
Und jeder Arsch will mit dir gehn

Du tust nur was dir gefällt
Freunde kaufst du dir mit Geld
Der schöne Schein ist deine Welt
Ja dein Spiegel liebt nur dich
Mit deinem Makellosgesicht

Ja du siehst wie ein Engel aus
Lässt deine Opfer rein und raus
Du bist so heiß wie’n Kübel Eis
Was soll der Scheiß

Doch unter deinem Dekoltee
Tut es immer immer wieder so weh
Jeder liebt zwar dein Gesicht
Doch tief in dir da ist nichts

Ja, Prinzesschen du hast’s leicht…

Spieglein, Spieglein an der Wand
Wer ist die Schönste im ganzen Land

Ja, Prinzesschen du hast’s leicht…

Järgmisel päeval, Nagu arvata oligi, saatsid mind igal pool pilgud ja sosinad. Kõik olid kuulnud, kuidas eile kooli kuumimale tšikile ära öeldi, ja taheti nähe tüdrukut, kelle pärast see juhtus. Oh, hell. Mis inimestel viga on? Miks nad ei võiks lihtsalt mitte toppida oma nina teiste asjadesse? Ega vist ei saagi. Uudishimu on inimestele omane. Vähemalt suuremale osale. Kuid, nagu ma kogu aeg olnud olen, nagu me Claire'iga olime, ignoreerisin ma kõiki täielikult. Miks peakski mind keegi huvitama? Eile ei juhtunud midagi ekstraordinaarset. Amandale öeldi ära. Big deal? Ohjah. Pealegi ei ole meil Damoniga mitte midagi. Me oleme...sõbrad. That's all. Aga ei, loomulikult peab sellest midagi suurt puhuma.
Järsku seisis mu ees Amanda, Think about devil and the devil should appear...
"Hei," Kunagi ei pea vihkamisega alustama. Isegi temasugustega. Minul pole, päris ausalt, kunagi tema vastu midagi olnud. Ta oleks isegi täiesti normaalne inimene, kui ei prooviks olla keegi teine. Nagu nad kõik. Ma ohkasin mõttes.
"Kuule, ma tõesti ei vaja sinu sõbralikkust," sõnas Amanda põlastavalt.
"Amanda, ma ei saa aru, miks..." proovisin ma kiiresti rääkida, kuid ta tõstis käe mu vaigistamiseks.
"Hei, ära räägi nii palju," sõnas ta teravalt, "Ma ei tea, mis Damonil hakkas, aga ma tean, et selles oled süüdi sina."
Mina? Jah, tead, manipuleerisin tema mõtetega. "Mina?! Ma ei teinud mitte midagi."
"Ei huvita. Sinu pärast ta ütles mulle ära. Sa meeldid talle."
Mina. Meeldin. Damonile? "Ma tunnen teda üks päev." See oli tõsi. Ma nägin teda varem, kuid see ei muuda midagi.
"Muidugi meeldid," Amanda naeratas, "Selle pärast ma sind hoiatangi. Hoia. Temast. Eemale. Ta. On. Minu."
Oi, seda ütlesid sa küll õigel ajal. Amanda selja taha ilmus Tyler, tema poiss.
"Amanda?" Nüüd oli minu kord võidurõõmsalt naeratada. "Selja taha ei taha vaadata?"
Amanda pööras kiiresti ümber, kuid hirm tema silmis asendus koheselt rõõmuga. Tal on midagi kavas. "Hei, kallis." Ta kallistas Tylerit.
Too suudles teda laubale ja küsis siis: "Kes siin sinu oma on?"
"Sina loomulikult." Ta vaatas mulle taas võidurõõmsalt otsa, "Tema-" osutas ta näpuga minu peale, "-tahab sind endale."
Ma katsin käega näo. Midagi debiilsemat ei saanud välja mõelda. "Amanda," pöördusin ma viimast korda tema poole, "käi arsti juures. Sul on skleroos."
Siis pöördusin ma minekule.
Esimeseks tunniks oli matemaatika. Härra Circle, Kas pole sobiv nimi? =), jõi jälle oma kohvi. Ta joob iga kahe tunni tagant seda.
"Tere," ütlesin ma, kui olin klassi jõudnud, Circle noogutas vastuseks ning pistis nina taas ülesannete kogusse, kust ta meile iga tund ülesandeid annab.
Ma hõivasin oma koha kolmandas pingis, Mitte liiga lähedal ega ka kaugel, ning võtsin taaskord välja oma mp3-e. See oli minu suureks rõõmuks valmis mängima LaFee Prinzesschen, mille ma kohe ka mängima panin. See sobib praegu suurepäraselt. Ei, ma ei ole ego. Ma lihtsalt mõtlen, et praegu meenutan printsessi, keda kõik taga räägivad, ent keegi ei tea, mida ta tegelikult tunneb. Õõtsutasin pead endale armsaks saanud rütmi, kuni keegi minu kõrvale istus. Jälle? Nagu te võite juba aru saada oli see Damon.
"Hei," sõnas ta, kuid ei istunud veel maha, "Kas siin on ka ainult sinu kõrval koht vaba?"
Ma mõtlesin korraks järele. "Kui ma ei eksi, siis peaks Tomi kõrval vaba koht olema. Ta istub-" Ma pöördusin ümber."-seal." osutasin ma keskmise rea 6.pingile. Ma ise eelistan aknapoolseid pinke, siis saab vahelduseks õue vaadata. Me Claire'iga istusime kogu aeg aknapoolsetes pinkides...
"Oh, okei." sõnas ta väikese pettumusega, "Ma juba lootsin, et saan jälle sinuga istuda."
Ma muigasin. "Ega mul midagi selle vastu ei ole. Aga neil-" Ma osutasin järjekordsetele sissetulijatele, kelleks olid Bianca ja tema poiss Nick ning veel mõned nende kampa kuuluvad. "-on."
Damon pöördus neid vaatama. "Mis neil on siis?"
Ma hakkasin juba vastama, kuid samal hetkel helises tunnikell ja õpetaja Circle lõpetas oma kohvijoomise.
"Pärast räägime," sõnasin ma Damonile ning viipasin Tomile, kes juba oma pingis istus.
Damon noogutas. "Okei."

***

Lahendades matemaatika ülesandeid, mõtlesin Damoni sõnadele. "Ma juba lootsin, et saan jälle sinuga istuda?" Mida ta mõtles sellega? Kas Amandal võib õigus olla? Ei, see ei saa tõsi olla. Loomulikult ei saa. Me tunneme üksteist 1,5 päeva! Kui see just armastus esimesest silmapilgust...ei ole. EI. OLE! Phoebe, lõpeta sellistest asjadest mõtlemine. Ta lihtsalt küsis, kas kellegi teise kõrval on kohta või ei. See teine lipsas tal ns välja. Rahu, rahu-
"Phoebe?" õpetaja Circle äratas mind mõtetest.
Ma vaatasin üles, Circle uuris mu lahenduskäiku. "Väga huvitav..."sõnas ta. Tüüpiline. "Jah, väga hea." Ta pöördus järgmiste juurde ning kui oli lõpetanud, läks klassi ette ja ütles: "Mis teiega juhtunud on? Ma leidsin klassi peale kaks head lahendust." Klass ohkas. Suuremat osa nkn ei huvita.
"Ah, olgu." Circle lõi käega, "eks ma siis seletan teile."
Ta hakkas kirjutama. Klass muigas jälle - nimelt, Circle oskab seletada klassile nii, et ise on näoga meie poole, samas kirjutab selja taha. Sirgelt ja ilusalt, btw.
"Saite aru?" küsis Circle kriiti lauanurgale pannes ja kohvi rüübates.
Klassist kostus pominat ning juba helises kell. Ma panin asjad ära, enne kui Damon jõuab taaskord mu mõtetega teha midagi, ja kõndisin klassist välja. Ukse juures seisis Amanda, kes tõenäoliselt ootas Biancat. Nice. Milline õnn, et meil ei ole kõik tunnid ühtede ja samade inimestega...Meie koolis on nimelt nii, et õpilastele on antud kindel arv tunde, kus nad peavad ära käima, kuid nad saavad ise valida, millal nad seal käivad. Väga mõnus süsteem, muide(Y).
Koolipäev möödus nagu tavaliselt. Aga garderoobis ootas mind taas Amanda.
"Kas sa jälitad mind?" küsisin tüdinult.
Ta saatis minu poole õela pilgu. "Mul on parematki teha, nagu..."
"...käia maniküüris, juuksuris ja hoida mind Damonist eemale." lõpetasin ma tema eest ja panin saapad jalga.
Amanda turtsatas. "Jah, seda ka. M lihtsalt tahtsin uurida, et kas sa sõidad täna jälle Damoniga mootorrattal, pea tema õlal."
"Ma ei pannud pead tema õlale!" Mu pea jõnksatas üles. See oli tõsi. Vist.
"Phoebe, kallis, ma tean kõike, mida siin linnas tehakse. Ma ruulin seda linna!" sõnas ta võidukalt. "Ja ma tahtsin sind lihtsalt hoiatada: mida ma tahan, seda ma ka saan. Tsau." Ta kõndis kontsakõlinaga minema. Mina aga, enne kui keegi jõuab midagi märgata, pagesin garderoobist, otsustades minna koju jala. Üksi. Ei, mitte päris. Tokio Hoteliga. Nemad vähemalt ei räägi mulle, mida teha ja kellest eemale hoida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar