17.01.11

Strange: Zoom Into Me

"Is there anybody out there
Walking alone
Is there anybody out there
Out in the cold
One heartbeat
Lost in the crowd

Is there anybody shoutin'
What no one can hear
Is there anybody drownin'
Pulled down by the fear
I feel you
Don't look away

Zoom into me
Zoom into me
I know you're scared
When you can't breathe
I will be there
Zoom into me

Is there anybody laughing
To kill the pain
Is there anybody screamin'
The silence away
Just open your jaded eyes

Zoom into me
Zoom into me
I know you're scared
When you can't breathe
I will be there
Zoom into me

Come closer
And closer...
When you can't breathe
I will be there
Zoom into me

Zoom into me
Zoom into me
When the world
Cuts your soul into pieces
And you start to bleed
When you can't breathe
I will be there
Zoom into me
"

Nädal möödus kiiresti ja nüüd on kool juba.

"Meile pidi tulema küll vahetusõpilasena Camilla Praiar, kuid juhtus väike arusaamatus ja ta saadeti hoopis Ameerikasse." rääkis meie klassijuhataja, "Nii et saage tuttavaks Damon Cast." Klassi ees seisis...seesama tüpp, kellega ma eelmine nädal kokku põrkasin?! Jah, tema see on. "Äkki tutvustaksid ennast?"
Poiss muigas. "Küll nad minuga kooliaasta jooksul rohkem tutvuvad." Ta laskis pilgu üle klassi ning peatus siis minul, vaadates mulle otse silma. Ma suunasin silmad aknast välja.
"Olgu," Klassijuhataja Cobb tõesti ei viitsi meiega jamada. Ta vaatas korra klassis ringi ja sõnas siis Damonile: "Sa võid istuda Phoebe'i kõrvale, ülejäänud kohad on kinni."
Ma virgusin. "Sa ei ole ju vastu?" küsis Cobb minult.
"Ei, muidugi mitte." Ma manasin näole võltsnaeratuse ja võtsin oma käekoti toolilt ära. Ma pole pool aastat kellegagi istunud... "Loomulikult võib Damon siia istuda."
Damon võttis istet. "Hei."
"Hei," vastasi ma, pöörates oma silmad talle. Kui ilusad rohelised silmad...Phoebe? Millest sa küll mõtled!
"Siis võite tundi jätkata."
"Jaa, me nii tahame seda, jess!." pomises klass. Füüsika, here we come...
"Nonoo. Teil on füüsika eksam see aasta. Õppige." See viimane kõlas küll väga lohutavalt...
"Teil oli üks leht kunagi ammu teha..." võttis sõna üle meie füüsikaõpetaja Fane.
"Leht? Mis leht?" hakkas meie klass paanitsema. Kostus paberisahinat, kui keerati õpiku- ja vihikulehti, otsides kaua aega tagasi antud lehte.
Ma avasin tüdinult oma vihiku ja võtsin sealt välja hõõrde- ja elastsusjõu lehe. Täitmata. Ofc.
"Ah jaa. Mm..ta peaks kusagil siin olema..." Fane kaevus oma portfelli. "Hmm. Ma paljundan sulle."
Ta haaras lehe ning suundus klassist välja. Otsekohe kostus kontsaklõbinat ja meie klassi tibi Amanda jäi seisma minu laua juures, ainult Damoni pool.
"Hei, äkki tahad minu kõrvale kolida?" küsis ta "seksika" häälega. Mnjaa. Kui sa siukse litsihäälega räägid, peaksid kiirteele minema. See oleks sulle paras koht. Välja ma seda loomulikult ei öelnud. Ta hakkas oma blondi kiharat ümber sõrme keerama (Feik!) ja istus lauanurgale.
"Aga mina?" hüüdis Bianca, tema "parim sõbranna".
Damon kergitas kulmu. Kahtlustavalt. Isegi vihaselt? "Ei, mulle meeldib siin ka." Ta peatus. "Ja kes sa üldse enda arust oled, et me laua peal istud?"
Täpselt keskpunki. High five, D. D?! Amanda plaksutas kiiresti ripsmeid. "Ma ju..." Teised klassis hakkasid sosistama, kui Damon mainis sõna "meie". Oh, c'mon, ärge võtke kõike nii otse.
"Kui sa nende plaksutamist jätkad, võid ära lennata." jätkas Damon, "Ahjaa, seda ma ju tahangi."
Wow. Ma turtsatasin. Sellel poisil on huumorisoont. Amanda nägu värvus punaseks. Ta kargas laua pealt maha ja kõndis kohutava kontsaklõbinaga oma laua juurde. Miks inimesed peavad kandma kontsi, kui nad ei oska nendega käia? C'mon, värisevad jalad ja poolkrõnksus põlved EI ole "lahe".
Ma vaatasin Damonile otsa. "Päris hea. Sa oled ainuke, kes sellele l...talle nii öelda julgeb."
"Ah," Ta lõi käega. "Ei maksa igasugustel..." Ta vaatas korraks Amandat, kelle nägu Bianca salvrätikuga tupsutas. Omg. Enam feigimaks minna ei saa. Ma pööritasin silmi. "Ajavad oma nina liiga püsti." jätkas Damon.
Ma noogutasin, kuid ei jõudnud enam midagi öelda, sest Fane oli tagasi ning, ulatades Damonile töölehe, hakkas töölehte seletama. Sest ofc teab ta, et me ei saa mitte midagi aru.

***

Panin end riidesse ja hakkasin juba garderoobist välja minema, kui keegi mu käest kinni haaras.
Ma pöörasin ümber. "Hei, tahad koos koju minna?" küsis Damon naeratades.
"Kust sa tead, kus ma elan?" küsisin ma kahtlevalt.
"Oh, Cobb täitis õpilaskaarti ja sinu oma oli minu oma peal, nii et ma nägin." Damon pilgutas mulle silma.
"Oookeeiii." venitasin ma. "Ja kus sina elad?"
"Mu maja on teisel pool teed."
"Ahsoo, no lähme siis."
Õnneks asus minu maja, ja tema oma ka, koolist ~2 km kaugusel, nii et keskmiselt 20 minutiga sai kooli ja tagasi. Mind on see alati rõõmustanud.
Kuid selle asemel, et minna sealt, kust ma tavaliselt lähen, vedas Damon mu kooli parkimisplatsile.
Ma kortsutasin kulmu. "Kas me mitte jalgsi ei lähe?"
Damon naeratas. "Ei."
Kui me lõpuks seisma jäime ja ma oma silmad ette suunasin, nägin ma enda üllatuseks mootorratast. Mul vajus suu lahti.
"Meeldib, mis?" naeratad Damon. Kas ta üldse kunagi ei naerata? Ahjaa, siis, kui Amandaga rääkis.
"Jaa, ma olen alati tahtnud mootorrattaga sõita."
"Noh, paistab, et sinu unistus saab tõeks."
Ma naeratasin. "Paistab küll nii." Kuid samal hetkel meenus mulle midagi ja naeratus kustus mu näolt. Claire...Michael sõitis ka mootorrattaga. Kuid kui Damon ümber pööras, manasin ma näole taas naeratuse. Ma ei taha talle sellest veel rääkida. Niigi kogu klass teab...
"Näe, võta." Damon ulatas mulle kiivri ja istus mootorrattale.
Ma võtsin selle küll vastu, ent siis ma küsisin: "Kas sul ei peaks ka kiiver olema?"
"Teine on kodus. Ja pealegi, ma olen selles liiga proff, et minuga midagi juhtuks."
See oli ego praegu. Ma naeratasin oma mõtte peale, kuid tõsinesin siis. "Aga see on ju reeglite rikkumine?"
Damon muigas. Jälle. "Reeglid ongi mõeldud rikkumiseks." Siis ta tõsines. "Olgu, kui sa tahad, siis ma võin homme kaks tükki kaasa võtta." Ta pilgutas mulle silma.
Ma turtsatasin. "Kui sinuga täna midagi juhtub, siis homne ei aita. Aga olgu, sina vastutad enda eest." Ma istusin samuti mootorrattale.
"Valmis adrenaliinilaksuks?" küsis Damon enne sõitu pead pöörates.
"Täiesti."
Ning juba me sõitsime. See tunne oli täiesti imeline. Kiirus...on suurepärane. Ma pole sellist adrenaliini isegi lennates kogenud. Seda on võimatu edasi anda. Kuid kahjuks on 2 km liiga lühike maa.
"Phoebe? Maa kutsub Phoebe't. On kõik korras?" Damon liigutas kätt mu näo eest.
Ma olin ikka veel sõidus, kuid reageerisin siiski. "Sorry, see oli lihtsalt nii imeline." Ma naeratasin talle. "Äge."
"Ma teadsin, et sulle meeldib. Sa oled täpselt sedasorti tüdruk. Mootorrattatüdruk. Sinus on natuke tomboy'd."
"Jah, võib-olla." Miks mul siis liblikatiivad on, kui ma tomboy olen?
"No olgu, ma lähen siis." Ta viipas mulle käega ja läinud ta oligi.
"Tsau..." Ma kõmpisin ukseni ning läksin siis üles oma tuppa.

***

"Shadow!" kiljatasin ma niipea, kui olin oma tuppa jõudnud. Shadow Angel'il on harjumus mind ehmatada ja imelik on see, et ma ei märka teda ka kunagi. Sp ta ongi Shadow ja Angel, sest ta on minu parim sõbranna ja lohutab mind, kui vaja on. Vähemalt nii palju kui kass aidata saab. Ma viskasin koti toolile ja maandusin aknalauale. Miks mul on endiselt tunne, et midagi muutus?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar