28.02.11

Strange: Corner of My Mind

I can see a man
Walk away and bend in his head
He won't turn around

And there is her mom
Lookin' desperate and sad
And night is slowly fallin' down

In a corner of my mind
I can feel the time rewind
A little girl who stands there cryin'
Her little hopes are dyin'
In a corner of my mind
Are the tears I left behind
Just mem'ries of a stolen heaven
Gone away forever
Lots of dreams that once were mine
I can always find
In a corner of my mind

And that little girl
In a ragged yellow skirt
She looks very scared

Hears her mother say:
Girl don't wanna see you hurt
He's gone, but he will always care

In a corner of my mind
I can feel the time rewind
A little girl who stands there cryin'
Her little hopes are dyin'
In a corner of my mind
Are the tears I left behind
Just mem'ries of a stolen heaven
Gone away forever
Lots of dreams that once were mine
I can always find
In a corner of my mind

In a corner of my mind
I can feel the time rewind

Lots of dreams that once were mine
I can always find
In a corner of my mind

I can see a man
Walk away and hold his head
He's gone, but he will always care

In a corner of my mind
I can feel the time rewind
A little girl who stands there cryin'
Her little hopes are dyin'
In a corner of my mind
Are the tears I left behind
Just mem'ries of a stolen heaven
Gone away forever
Lots of dreams that once were mine
I can always find
In a corner of my mind
Paari päeva pärast

"Sa saad sellega hakkama, saad hakkama." korrutasin endale peegli ees. Ohkasin siis vaikselt. Kuidas? Ta oli minu jaoks kõik, ma lihtsalt ei suuda. "Suudad küll." Proovisin kõlada võimalikult kindlalt, kuid see kõlas ikkagist valena. Jätsin selle sinnapaika. Panin end riidesse. Täna oli suhteliselt soe, nii et panin vaid roosa tuunika, uued sandaalid, capri teksad.
Mee-of!

"Jah, ma tean," Võtsin Shadow'i sülle, et enne kooli viimast korda ergutust saada. "Ma proovin."
Suudlesin kassi pead ja läksin siis kooli.

***

Kuulsin kontsaklõbinat ja pöördusin ümber.
"Amanda?" olin üllatunud, "On midagi lahti?" Minu imestuseks polnud ta vihane ega isegi oma tavalise olekuga, vaid hoopiski täiesti tavaline. Ta oli isegi tavaliselt riides(hall tuunika, mustad teksad ja kontsakingad) ning puudus tavaline kohutav meigikiht.
"Eemm..on küll." Amanda kohmetus, mille peale ma õrnalt kulmu kergitasin. Amanda kohmetub? Siin on midagi valesti. "Ma tahtsin vabandust paluda."
Imestasin veel rohkem. "Mille eest?" küsisin, kallutades pead. Esiteks, ma ei uskunud, et Amanda võib tõepoolest vabandust paluda, c'mon, see ei ole tema kompetents. Teiseks, mul oli tunne, et tal on kas minult midagi vaja või siis tahab ta mulle midagi kokku keerata, nagu Bianca mind kunagi hoiatas. Üks kahest. Ainult et Amanda välimus pani mind kahtlema. Ta hakkaks ainult minu pärast tavaliselt riietuma? Isegi tema ei teeks nii.
"Phoebe, mul on palju, mille eest vabandust paluda. Mõtle, kui palju ma sulle oma bitchilikkuse tõttu teinud olen."
Mul vajus suu lahti. Ta nimetas end just bitchiks? Siin on midagi...kahtlast. Väga kahtlast.
"Jah, ma olen tõesti mõrd olnud." tunnistas Amanda. "Võtame kas või selle, et ma tahtsin sulle käkki keerata peale seda, kui sa Damoniga käima hakkasid. Ja nüüd te olete nii õnnelikud!"
"Amanda...miks?" Ma ei saanud ikka veel millestki aru. Otsustasin teda hiljem parandada.
"Sest...nii on vaja. Ma tunnen, milliseid vigu ma olen teinud. Ja noh, Bianca on mu peale solvunud ka."
Kortsutasin kulmu. "Kas sa otsid kedagi tema asemele?"
"Ei, loomulikult mitte." Amanda ohkas. "Ma olen tõesti olnud kohutav inimene, alavääristanud ja välja naernud teisi. Bianca on mu parim sõbranna, ma tahan teda tagasi. Ja ma palun tema käest ka vabandust. Kuid kõigepealt tahtsin ma sinu käest vabandust paluda."
"Kas sa ei peaks tema käest kõigepealt paluma?" Ma ei usaldanud teda ikka veel.
"Ei, ma ... usun, et tegin sulle rohkem kahju. Palun vabandust veel kord! Ma lähen otsin nüüd Bianca üles." lõpetas Amanda.
Ta pöördus juba minekule, kuid ma otsustasin talle veel midagi öelda. "Ma annan sulle andeks," sõnasin ma, "Ent muide - ma ei ole enam Damoniga koos." Millegipärast tundus öelda nii õige. Kehitasin mõttes õlgu - vahel sa lihtsalt tunned, et nii on õige.

***

Kuulasin järjekordselt muusikat. TH oli, on ja jääb. Ja proovige mind sellest võõrutada! Tuletasin meelde, millist muusikat Claire'iga kuulasime. Rihanna, Taylor Swift ... Ei midagi sellist, mida ma praegu kuulan. Kuid tegelikult ei tundnud ma, et midagi on valesti. Muidugi, Claire'i polnud enam ja värki... Järsku turgatas mulle midagi pähe.
"Sa pead ise kõiges selgusele jõudma," oli Shaunee öelnud. Ja seda ka, et Claire oli merineitsi... Kui tõsi see olla võis? Kas Claire oleks uskunud, kui keegi oleks talle öelnud, kes mina olen? Tõenäoliselt tunneks ta sama, mida mina praegu...

***

"No, oled järgmiseks treeninguks valmis?" uuris Sam elavalt.
"Sam!" hüüatas Shaunee.
"Mida ma jälle tegin?" imestas Sam.
Shaunee hakkas midagi ütlema, kuid ma katkestasin ta: "Jäta, Shaunee, ma peangi..." Ma otsisin sobivat sõna. "Vanale järjele saama."
"Oled sa kindel?" uuris Bree murelikult, "Möödus ju ainult..."
Tõstsin käe, et teda vaigistada. "Kuulge, ausalt, minuga on kõik hästi. Treenime siis või mis?"
"No olgu," pomisesin kõik vastuseks.

***

Treenida veel ja veel oli minu idee. Esiteks, ma pidin oma mõtted eemale saama. Sest, kui palju ma seda ka ei tahaks, Damon ei tule tagasi. See ... on võimatu. Teiseks, ma tahtsin ennast välja elada. Peale Damoni lahkumist, nagu varemgi, oli mul täielik masendus. Ning sel ajal võisin kellelegi halvasti öelda. See poleks tore. Või siis tahtsin kedagi lüüa. See ei oleks ka. Kolmandaks, ma pidin valmis olema. Ma küll saatsin Acerbuse minema, kuid keegi ei tea, kui kauaks. Võib-olla nädalaks, vb kuuks, vb aastaks. Vb igaveseks. Keegi ei tea. Ja neljandaks, kuigi ma ei tahtnud seda endale tunnistada, meenutas see kõik mulle Damonit. Ning imelikult kombel isegi ei teinud haiget.

***

"Uuesti," sõnasin läbi hammaste. Ma olin tegelikult juba suhteliselt väsinud, kuid käskisin kehal edasi töötada. Võitluses ei saa sa lubada endale ainsatki kõrvalekallet.
Isegi poisid vaatasid mind juba murelikult. "Hei, sa oled väsinud juba." sõnas Diego ja pani käe mulle õlale.
Panin salgu kõrva taha ja sõnasin taas: "Uuesti."
Diego vaatas murelikult teisi. "Mitte keegi ei suuda nii palju, Phoebe, sa pead puhkama." pöördus ta taas minu poole.
"Aga ma..." protestisin ma, kuid Nora peatas mu: "Ei, sa ei pea. Acerbus on läinud praeguseks. Ja sa oled küllalt tugev, et temaga hakkama saada. Sa juba said temaga hakkama."
Miski kõlksatas mu mälus. "Jah! Ja selle pärast on Damon läinud!" Mul algas hüsteeria.
"Phoebe!" hüüatasid kõik hirmunult, "Sa ei saa..."
Tõstsin käe nende vaigistamiseks. "Ei, palun, ärge tulge mulle rääkima, et ma ei ole süüdi. Ma kasutasin liiga suurt jõudu. Ma kasutasin kõiki elemente! See tõi Nad siia. Ja nad viisid Damoni..." Hüsteeria kasvas.
"Phoebe," Shaunee vaatas toe otsisimiseks teisi. Mulle ei jäänud märkamata nende imelik pilk, kuid enne, kui ma jõudsin midagi küsida, Shaunee jätkas: "Vaata, sa tõesti ei ole milleski süüdi. Kui te armusite ... Õigemini, see kõik on varem kirja pandud."
Vaatasin teda WTF-näoga. Ta pööritas silmi. "Okei, seda ma võin sulle rääkida."
"Räägi siis," nõudsin ma.
"Olgu, ma arvan, et sa peaks maha istuma. See on pikk jutt." rääkis ta.
Maandusin lähedalolevale kivile, minu kõrvale istusid ka Nora ja Bree. Diego, Sam ja Derek hõivasid koha murul. "Kui palju sa tead moiradest?"
Moirad. "Need on Vana-Kreeka saatusejumalannad." sõnasin ma kohe. Õnneks huvitasid mind alati igasugused legendid ja müüdid ning ma teadsin suhteliselt palju erinevate maade kultuuridest, eriti antiigist, mis paelus mind kõige rohkem.
Shaunee noogutas. "No vot. Legendid pole lihtsalt legendid, kas pole?"
Ma sain aru, mida ta ütles. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et see võib tõsi olla. "Mida?" küsisin ma.
"Meie elu on ette planeeritud." seletas Derek, "Keegi ei tea, kes seda teeb, kuid kõik, olgu - need, kes peavad teadma, teavad, et nii see on. Maailmas on palju saladusi ja sa just said ühe neist teada." lõpetas ta.

25.02.11

Strange: Мой Ангел

Phoebe

Valu.
Avasin raskelt oma silmad. Liigutasin neid edasi-tagasi, kuid tõusta ei julgenud. Hmm, oleks nagu kodus... Lebasin oma voodis. Proovisin end liigutada. See õnnestus - mu jõud oli tagasi tulnud. Tõusin siis istukile. Mis toimus õigupoolest? Ma sain Jamesist jagu?! See väljavaade millegipärast ei rahuldanud mind. Pimedus. Hääled. Vist ladina keel. Ma ei saanud siis mitte midagi aru. Damon. Keegi veel. Võõrad. Ma...Damon! Kargasin kiiresti põrandale. Veendusin, et olen seekord täiesti riides. Olin tõesti! Ainult et...haldjariided? Käsi liikus automaatselt kaelale - medaljoni seal polnud. Vaatasin toas ringi, kuid seda polnud sealgi. Liikusin ukse juurde. Damon oli siin. Ta kindlasti jäi siia! Ta ei saanud mind jätta... Poolel teel jäin seisma - ukse tagant kuulsin hääli. Ühe eristasin selgelt - see oli Damon. Aga teine...see oli väga madal, kuid samas sügav ja ilus. Kuulus tõenäoliselt 20-aastasele noormehele. Tippisin ukseni ja jäin kuulama.
"Vos audire Suus. Vos demitto puella." kõlas teine hääl. Millest ta räägib? Miks Damon peab mu jätma?
"Ego amare Phoebe." vastas Damon. Amare on ju armastama? Ta...armastab mind?
"Ego teneo. Vos scire ego curriculum vitae...Sic demitto vos farci scitus." Äkki keegi räägiks mulle, mis toimub? Mulle ei meeldi, kui ma millestki aru ei saa.
Mulle tundus, et Damon kortsutab kulmu. "Utrum ego valedico cum suus?" Miks ta minuga hüvasti jätma peab?! Mul oli väga halb eelaimdus.
Teine tüüp vist noogutas, sest kuulsin samme uksele lähenevat. Hüppasin kiiresti voodisse tagasi.
Damon paotas ust. "Phoebe?" Niipea kui ta voodile lähenes, tõusin kiiresti istukile ja kallistasin teda tugevalt. "Millest selline õrnus?" küsis ta naljatades. Õigemini ta ainult proovis. Ta hääl reetis ta. See oli kare, justkui oleks tal kurk täiesti ära kuivanud. Ei imestaks, kui nii oleks... Ohkasin mõttes.
Tundsin pisaraid silmis, kuid ignoreerisin neid. "Miks sa mu hülgama pead?" pakatasin kohe välja.
Damon tahtis eemalduda, kuid ma ei lasknud. Ta ohkas alistudes ja pani oma käed taas mu seljale. "Phoebe..." alustas ta, kuid ohkas kohe raskelt.
"Mida?" nõudsin ma, "Palun, ütle mulle nii, nagu asi on. Palun." Tegin hääle võimalikult õrnaks.
"Nad said teada." sõnad ta raskelt.
"Nad?" Mulle ei jäänud märkamata, kuidas ta seda sõna ütles. Väga tugeva austusega. "Nagu sinu bossid?"
Damon noogutas mu õlal. "Ma ei ole enam su kaitseingel." sõnas ta siis.
Ahmisin sügavalt õhku. Mul oli tunne, nagu mul oleks astmahoog, mida mul õnneks kunagi olnud pole. "MIDA?! EI, EI, EI! NAD EI SAA SEDA TEHA!" karjusin ma väga kõvasti.
"Ššš." vaigistas Damon mind. "Nii on parem."
Ma tõmbusin hoogsalt tagasi. "MIDA? Sa ütled, et nii on parem? Kuidas sa saad nii öelda? Sa ütlesid, et...et..." Ma kohmetusin, sest ei olnud kindel, kuidas Damon reageerib sellele, et ma pealt kuulasin.
"Mida ma ütlesin?" küsis Damon, tõstes mu lõuga, et ta saaks mulle silma vaadata.
Piisas vaid ühest pilgust ja ma olen liiga sügaval. Liiga sügaval tema silmis, et valetada..."Et sa armastad mind." pahvatasin ma kindlalt, enne kui jõudsin järele mõelda. Ma keerasin koheselt pea kõrvale. Oli päikesetõus.
Damon ohkas vaikselt, vaadates korraks põrandat. Siis ta vaatas uuesti mind ja pööras mu pea tagasi. Ta suudles mind jõuliselt ja kirglikult.
"Ma tõesti armastan sind. Väga. Anna andeks," sosistas ta, "Enne, kui ma selle tagasi annan, pean ma midagi tegema." Tema sõrmedel rippus mu medaljon.
Ta vaatas mulle silma. Ma teadsin liigagi hästi, mida ta teha kavatseb. Ainult et mina ei tahtnud seda. Sorry, kallis. Ma vaatasin talle silma.
"Unusta mind..." pomises Damon, vaadates mulle sügavalt silma.

***

Ma olin nutnud juba mitu tundi, Shadow käis turtsudes ümber minu.
"Kas sa tõesti arvad, et ma oleks pidanud laskma tal panna end unustama?" küsisin ma oma ainukese järelejäänud Angeli käest. Enne kui Damon sosistas mulle, et ma ta unustaks, puudutasin sõrmedega medaljoni. Ta käsi oli mu voodil ning see õnnestus märkamatult. Ma loomulikult ei olnud kindel, kas see õnnestub, kuid...Õnnestus. Ainult et ma ei olnud enam kindel, on see hea või halb. Õigemini olin - loomulikult oli see hea. Ma poleks suutnud elada kas või mälestuskübemeteta Damonist. Ma armastasin teda liiga palju. Ainult et haiget tegi see, et ma ei näe teda enam kunagi. Mitte kunagi! Ja antud hetkel ei saanud öelda: "Ära kunagi ütle kunagi."

***

"Phoebe, kullake!" Shaunee praktiliselt lendas minuni. Jalgadel. "Miks sa nutad?" Ah õigus, ta ju ei tea.
"Ma mäletan teda." sõnasin ma Shaunee'le silma vaadates, "Ma ei suutnud lasta juhtuda sellel, mida ta tahtis. Ma ei unusta teda...Kunagi."
Shaunee'l vajus suu lahti. "Kuidas?!" oli ta üllatunud.
Puudutasin kaelal puhkavat medaljoni.
Shaunee käskis huultel liikuda. "Sa...tõesti...tegid...seda? Kuidas sa teadsid, et see õnnestub?"
"Ma ei teadnudki." Ma pühkisin pisarad põskedelt - Aitab nutmisest! "Lootsin, et õnnestub. Shaunee," Ma haarasin tüdruku kätest. "Ma armastan teda."
"Ta teab seda." vastas Shaunee õrnalt, "Ta armastab sind ka. Ta..."
Ma teadsin, mida ta öelda tahab, kuid ta siiski ei teinud seda. Ma lõpetasin tema eest: "Ei, Shaunee, ta ei saa Nende vastu. Ta ei tule tagasi." Mu pea vajus longu.
"Kullake..." pomises Shaunee ja kallistas mind, "Me leiame võimaluse. Ma luban sulle."
Kallistasin teda tugevamalt.

***

Ma tahtsin teda uskuda. Tegelikult ka tahtsin. Kuid vahel uskusin ma asjadesse liiga palju. Ma lootsin, et võin Damoniga veeta igaviku. Haldjad ei sure, inglid ei sure. Va. siis, kui nad tapetakse, ofc. Õnneks seda ei juhtunud. Juhtus midagi muud. Ma armusin. Sügavalt. No olgu... Tingimusteta, pöördumatult, meeleheitlikult. Fain, kasutame siis seda väljendit. Ma lendasin kõrgele armastuse radadele, ühel hetkel kadus maapind täielikult alt ära. Olin õnnelik - kõik oli perfektne. Liiga perfektne. Piisavalt perfektne, et kellelgi tekiks tahtmine kõik ära rikkuda. Ning siis tuli kukkumine. Kõrgelt. Ja valusalt.

Мой ангел - мой свет,мой день
Не знаю откуда тень
Твоих влюблённых глаз,
Ты должен знать ответ:
Люблю я тебя или нет!

Ты только посмотри на звёзды:
Ты мой принц, я твоя роза
Ты меня возьми и со мной лети!
Когда вернёшься я с порога
Закричу: Ах,как же долго
Я в ночь была одна
И ждала тебя!

Я знаю - Ты мой герой
Смеёшься,не веришь
Стой!
Ты меня с ветром ввысь
Ты научил летать!
Ах, было бы с кем мечтать!

Ты просто посмотри на небо
И я иду с тобой по свету!
Мне не нужен знак,
Всё пойму и так!
Когда так быстро звёзды тают,
Мои губы повторяют
Как молитву дня:
Я люблю тебя!

Ты просто посмотри на небо
И я иду с тобой по свету!
Мне не нужен знак,
Всё пойму и так!
Когда так быстро звёзды тают,
Мои губы повторяют
Как молитву дня:
Я люблю тебя!
Когда так быстро звёзды тают,
Мои губы повторяют
Как молитву дня:
Я люблю тебя!

22.02.11

Strange: Done All Wrong

Vajusin väsinult diivanile. "Ma olen niiiiii väsinud." venitasin ma.
"Ma tean, nad treenisid sind päris kõvasti." vastas Damon.
Ma pöörasin end kõhuli, et saaksin talle otsa vaadata. "Miks ainult sina mind õpetada ei võiks?" uurisin ma, kuigi aimasin vastust ette.
"Nad ei meeldi sulle?" imestas Damon, imestades mind.
"Muidugi meeldivad!" protestisin ma, "Ma lihtsalt eelistaksin, et ainult sina mind õpetaksid."
Damon naeratas. "No ma saan aru. Aga sa pead aru saama, et kui ainult mina sind treeniks, siis pööraks sa rohkem tähelepanu mulle. Aga me võime vahel erandeid teha." Ta pilgutas mulle silma.
Ma naeratasin magusalt. "See oleks tore..."
Damon vaatas kella. "Um. 11 juba, ma peaks minema."
Ma muutusin kurvaks. Ärge saage minust valesti aru - ma ei ole nümfomaan - mulle lihtsalt meeldib Damoniga aega veeta.
"Äh, ära kurvasta nüüd." Ta küünitas alla minu poole, et suudelda. "Me näeme varsti jälle. Homme on täistreening."
"Ühe päevaga nad jah ei tapnud mind..." nurisesin ma.
"Ära mõtle sellest kui ebameeldivast tööst. Mõtle hoopis, kuidas see sind aitab."
Ma naeratasin. "Mulle meeldib selline mõtteviis."
Damon suudles mind veel kord ja tõusis siis püsti. "Nii, ma nüüd lähen."
"Tsau!" hüüdsin ma - ta lehvitas mulle vastuseks.
Shadow hüppas elavalt minu kõrvale.
"Nojaa, sina muidugi ei ole väsinud." sõnasin ma õrnalt, sügades teda kõrva tagant.
Mee-of!
"Tean, Damonil on õigus. Ja tegelikult see aitab kah." Ma pöörasin end tagasi selili ja pidin samal hetkel diivanilt maha kukkuma.
Järgmisel hetkel olin diivani taga, nii et mind ja Jamesi lahutas paar meetrit. Nagu see aitaks midagi.
James naeratas mulle magusalt, mina aga põrnitsesin teda vihaselt. "Kas sa pole ikka veel aru saanud, et ei ole siin teretulnud? Mine siit.."
James tõstis käe, et mind vaigistada, ja sõnas: "Nii et te olete siis Damoniga koos jälle?" Ta rõõmus olek muutus ühtäkki kohutavaks vihaks.
"See ei puutu sinusse," sõnasin ma, säilitades kaitseoleku.
"Ikka puutub küll." sõnas ta vihaselt ja oli nii kiiresti mu ees, et ma isegi ei jõudnud midagi teha. Järgmisel hetkel olin surutud vastu seina. "Loomulikult puutub." jätkas ta.
"Ei." sõnasin ma läbi hammaste.
James raputas pead. "Ma armastan sind."
"Palun, ära aja mulle jama. See ei mõju mulle." vastasin ma talle.
"Ei, Phoebe, sa tead seda." sõnas James mind vaadates, "Ma armastan sind."
"Sa. Valetad." Ma panin pea käte vahele ja vajusin mööda seina põrandale.
"Phoebe, kullake." James kallutas pead. "Sinuga ei ole isegi lõbus mängida." Ta haaras mu juustest kinni ja tõmbas püsti. "Aga ma proovin sellest ikkagist naudingut saada." Ta naeratas magusalt.
"Ei..ei.." sosistasin ma, kui ta mind suudlema hakkas, mu silmadesse tungisid pisarad. Jamesi seljalt tulnud mustad suitsunired hoidsid mind kinni kui köidikud, nii et mul ei olnud liigutamisvõimalust, pääsemisest rääkimata. Ma ei saanud kasutada mitte midagi, mida mulle terve päev õpetati. Nähtavasti nad sellega ei arvestanud. James jätkas oma "tööd".
Damon, miks sa jätsid mu? Sa oled mu kaitseingel, sa ei tohi mind niimoodi jätta. Alles siis sain ma aru, et see oli mu sisetunne, mis kurvastas, kui Damon lahkus.
"Tapa mind ära." palusin Jamesi nuttes, kuid ometi kindla häälega.
"Ja jätta selline maiuspala?" James vaatas mind viltuselt. "Mitte iialgi. Vähemalt mitte enne, kui ma sinuga lõpetanud olen." Ta jätkas mu suudlemist. Aga seekord ma ei tundud naudingut. Järele oli jäänud vaid jälestustunne. Tahtsin, et ta lõpetaks minuga kiiremini. Tahtsin surra.
Mee-of!!!! Shadow oli nii kuri, et isegi mina ehmatasin ära.
Mida sa saad teha, jookse! "Jookse, Shadow, sa ei saa mind aidata!" karjusin ma, võideldes pisaratega.
Kuid Shadow Angel ei jooksnud. Ta oli oma kõrvad pea lähedale tõmmanud, sisises ja urises, meenutades pigem metskassi, mitte vaikset kiisut, kes elas juba 3 aastat minu juures. Mitte päris vaikset, aga no...praegu vahet pole.
Damoni süsimustad deemon silmad pöördusid mu kassi poole. Ta jättis mu rahule, mitte et see annaks midagi - köidikud hoidsid mind endiselt paigal, ning liikus mu kassi poole. Alles siis sain ma aru, mida Shadow üritas.
"Mulciber, lampas." sosistasin ma. Tundsin soojust nendes kohtades, kus olid köidikud. "Aqua, aufero." Tundsin haaret lõdvenevat. See andis mulle innustust. "Ventus, efflo." Olin nüüd täiesti vaba, kuid ma ei rõõmustanud veel - päästa Shadow Angel. Veel üks asi. "Humus, petra suus." Kasutades oma käsi, suunasin Maa Acerbuse poole. Ta pöördus väga kiirelt ümber, tema mustad silmad piidlesid mind. Rebisin kaelakee kaelast, tunnetades otsekohe mustjaspunaseid tiibu, ka mu kleit oli muutunud mustjaspunaseks. Kui pilgud võiksid tappa, oleks see elajas juba maha kärvanud. " Navitas, mittere bestia illuc unde suus adeo." Energia voolas minust läbi.
"Non!" Acerbus piinles põrguvaludes. Naeratasin õelalt oma mõtte peale. Ta peaks harjunud olema. "Ego adeo rursus! Vos paeniteo!" ähvardas ta mind.
Lasin pea alla, nii et juuksed varjasid mind tema eest nagu kardinad. Siis tõstsin pea tagasi üles nii järsult, et juuksed lendasid tagasi. "Nos inviso. Deleo suus, Navitas!" karjusin ma viimased sõnad. Siis varisesin meelemärkuseta põrandale.

***
Done me wrong
Done all wrong.
All the wrong i’ve done i’m sure i’ll live quite long

Done all wrong
Done me wrong
All the wrong i’ve done i’m sure i’ll live quite quite long
All the wrong i’ve done, will be undone in song
All the wrong i’ve done, will be undone in song

If your doing wrong
If you’ve done all wrong
You can rest assure your gonna live quite long

If you’ve done all wrong
Your doing wrong
You can rest assure your gonna live quite quite long
All the wrong you’ve done will be undone in song
All the wrong you’ve done will be undone in song

If we’re doing wrong
We’ve all done wrong
If we do no wrong i’m sure we would be gone
Damon

Ma ei jõudnud isegi ära sõita, kui tundsin, et midagi on väga valesti. Piidlesin Phoebe akent. Ta isegi ei tulnud aknale? Imelik. Hetke pärast tundsin väga tugevat Pimeduse jõudu. Põrgu! Tormasin autost välja, siis tagasi trepikoja poole. Lennata on riskantne. Ei ole ka! Pistsin medaljoni taskusse ning sööstsin õhku. Jahe öine õhk paitas mu nägu samal ajal, kui tundsin sees järjest Tule, Vee, Tuule ja Maa jõudu. See lihtsalt ei saa võimalik olla. Lõpuks... Energia! EI, Phoebe, sa ei tohi! Hetke pärast olin juba 20. korrusel. Aken oli minu õnneks lahti, seega lihtsalt lendasin sisse.
Tormasin magamistoast elutuppa, kuid see oli tühi. Kus ta on?
"Phoebe?" hüüdsin ma, kuid vastust ei tulnud. Lendasin siis natuke edasi ja mind tabas šokk.
"Phoebe...Phoebe!" kükitasin endale nii armsaks saanud tüdruku kõrvale. "Kas sa kuuled mind?" Phoebe lebas meelemärkuseta põrandal, oma haldjariietes. Tumedate punaste toonide põhjal sain aru, et ta oli liiga vihane ega ei mõelnud, mida ta saavutab nii tugeva jõu kasutamisega. Ma ka ei oleks mõelnud, kuid see ei oleks mulle nõnda mõjunud.
"Oh, Phoebe." Mu silmadesse tungisid pisarad. "Ma maksan Acerbusele kätte, ma luban. Kuid kõigepealt toon su siia tagasi."
Proovisin alustada teisest. Hingasin sügavalt sisse-välja ning panin ühe kätest Phoebe laubale, teise kõhule. "Navitas, farci mei Amare cum navitas." Phoebe silmalaud võbelesid.
"Phoebe, kallis?"
Järgmisel hetkel kuulsin, kuidas uks lahti läks.
"Aveho suus."
Mind tiriti Phoebe'st eemale, ma ei hakanud isegi end vabastama. Nendega on see mõttetu. Pealegi, nkn pidid nad sellest varem või hiljem teada saama. Ohkasin vaikselt samal ajal, kui Ta oma rituaali alustas.
"Vos eversio Lex Legis."
Langetasin pea, kui vastasin Temale. "Ego teneo. Etsi non paeniteo." sõnasin ma, vaadates Talle nüüd silma.
"Pollicitatio ego quoque multus."
Langetasin taas pea. "Ego amare Suus. Haec hec habere puella."
Ta raputas kurvalt pead. "Vos esse inconcessus visum suus. Vos non suus angelus plus." Siis pöördus Ta tagasi Phoebe poole.

20.02.11

Strange: Secret Combination

Can you see it?
Can you see it?
You have to discover me
What goes wrong when I am crying
Or what I want when I’m smiling

Can you feel it?
Can you feel it?
That I’m not a little girl
You’re misunderstanding my way
And all the roles that I like to play

My secret combination
It’s a mystery for you
Use your imagination
I’m not easy but I’m true
My secret combination
Boy you have to try it hard
To win a destination in the centre of my heart!

My secret combination
It’s a mystery for you
Use your imagination
I’m not easy but I’m true
My secret combination
Boy you have to try it hard
To win a destination in the centre of my heart!

An open book,
An open book
Well, I’m sorry, I am not
Sometimes I’m acting like a lady
Sometimes woman, sometimes baby

My secret combination
It’s a mystery for you
Use your imagination
I’m not easy but I’m true
My secret combination
Boy you have to try it hard
To win a destination in the centre of my heart!

My secret combination
It’s a mystery for you
Use your imagination
I’m not easy but I’m true
My secret combination
Boy you have to try it hard
To win a destination in the centre of my heart!

My secret combination
It’s a mystery for you
Use your imagination
I’m not easy but I’m true
My secret combination
Boy you have to try it hard
To win a destination in the centre of my heart!

To win a destination in the centre of my heart!

Me sõime parajasti hommikusööki, Damoni valmistatud pannkooke, kui keegi uksekella lasi.
Damoni muutus valvsaks. "Ma teen lahti." Ma noogutasin.
"Hei, Damon!" kõlas koridorist kõrge sopran. Mul oli hetkeks tunne, et Alice Cullen on meile külla tulnud, kuid siis tuli mulle meelde Shaunee, kellel samuti kõrge hääl oli.
"Hei!" hüüdis ta, kui oli mind näinud. Lehvitasin talle. "Väga hea, et te mõlemad siin olete." sõnas ta.
Damon naeratas mulle üle tema õla rahulolevalt. "Jah, juhtus nii.."
Shaunee naeratus muutus laiemaks. "Ma tean. Te leppisite lõpuks ära!" Ta plaksutas käsi. Ma kergitasin kergelt kulmu. Kui hüperaktiivne võib üks inimene olla?
"Shaunee'l on haldjaomadus - ta on ülemeelik." selgitas Damon.
Shaunee vaatas talle teravalt otsa. "Elult tuleb võtta, mis võtta annab. Ja mitte raisata aega masendusele. Nagu mõned teevad." Nüüd vaatas ta juba mulle teravalt otsa.
Kehitasin õlgu. "Nüüd on kõik hästi." nentisin ma. "Pannkooki?"
"Mm..suurema hea meelega." Shaunee liitus meiega.
"Oli muidu asja ka?" huvitus Damon.
"Oh, jaa." sõnas Shaunee, kui oli pannkoogitüki alla neelanud, "See ei ole eriti hea." Tema naeratus tuhmus. "Kas te olete Jamesi vahepeal näinud/kuulnud?" uuris ta.
Damon noogutas mulle mõtlikult ning ma teatasin: "Just oli täna hommikul siin. Mängis peegliga."
"Seda ma kartsin..." sõnas Shaunee, "Mulle pole kunagi meeldinud ebaõiglus langenute ja kaitsjate vahel."
"Mida sa mõtled?" uurisin ma.
"Noh, tead küll. Pimedus küll nõuab ohvreid oma abi eest, kuid ta võib anda paremaid "ande" ka. Näiteks, ma ei tea, kas või seesama peegli kasutamine."
"Ehk siis pmst saab ta peegli abil liikuda?" täpsustasin ma.
Shaunee noogutas. "Ei ole tore." sõnasin ma seepeale.
"Jah. James saab kindlasti vihaseks, kui saab teada, et te leppisite ära. Ta ei tea ju sellest veel?"
"Um. Ei. Damon tuli peale seda, kui James ära läks. Ta ei pööranud eriti tähelepanu, et mul Damoni särk seljas on... Pigem sellele, et ma vihkan teda." selgitasin ma.
"Nojah, tegelikult see ei muuda asja." sõnas Shaunee mõtlikult, "Surmainglid on ohtlikud. Eriti kui nad vihased on." lisas ta.
"Oota, miks ta peaks vihaseks saama, et me Damoniga jälle koos oleme?"
"No. Esiteks, see muudab tema plaane. Ja teiseks, ma kardan, et..." S haunee jäi v ait.
"Et mis?" tahtsin ma lõppu kuulda.
"Ma kardan, et sa võid talle meeldida. Nagu...tüdrukuna."
Um...WTF?! "Mida?" kergitasin ma kulmu.
"Phoebe, nii võib juhtuda. Üks juba armus sinusse, kas pole?" sõnas Shaunee asjalikult.
"Ohjah." pobisesin ma, hoides pead käte vahel. "Nagu mul muudest muredest vähe oleks..."
"Jaah..." Shaunee jäi mõttesse ning hammustas huulde. "Ma arvan, et Damon peaks sind treenima." Minu kulmukergitusele vastas ta: "Noh, et sa saaksid Acerbus'est jagu, tead küll."
"Jah, jah." Ma viibutasin kätt. "Enesekaitse õnnestub mul hästi. Aga kuidas saab surmainglit hävitada?"
Shaunee hammustas taas huulde. "Vaata, siin on asi raske. See kõik seisneb selles, et...noh, sa ei saa oma surmainglit päris hävitada, muidu on elu tasakaalust väljas."
"Mitte midagi ei saa teha?" Ei! Nii ei tohi olla.
"No mõtle ise, muidu oleks kõik liiga lihtne." selgitas Shaunee.
"Mida me siis teha saame?" küsisin ma murelikult. Ei, ma ei ole vaimustunud mõttest, et minu läheduses hulgub surmaingel, kes hävitab mu elu.
Mee-of!
"Oi, tere, Shadow." sõnas Shaunee ja võttis Angeli sülle.
"Huvitav," pomisesin ma mõtlikult, mõtteid korraks eemale viies, "Paistab, et Shadow Angel väärib oma nime - ta sõbruneb heade inglitega." Ma ei hakanud isegi küsima, kust ta Shadow nime teab. Inglid teavad kõike.
Shaunee sügas Shadow'd kõrva tagant. "Ma vastan su küsimusele nüüd. Pmst ainuke asi, mida sa teha saad, on surmaingli saatmine sinna, kust ta tuli - teie nimetatud põrgusse."
"Hei, kas mul on tunne, et ma olen nähtamatu?" meenutas Damon oma kohalolekut.
Shaunee vaatas teda teravalt. "Sa oled tema kaitseingel. See, et sa oled reegleid rikkunud, mind ei huvita - te sobite liiga hästi kokku. Nii et sa oled tema väärtuslikuim asi. Vnoh, mida iganes. Nii," Ta pööras oma pilgu seinakellale. "Ootan teid kell 12 FairyFalls'is."
"Oled sa kindel, et see on kõige parem koht?" küsisin ma.
"Ära muretse, James ei tule enam sinna. Mitte täna, kui meid on piisavalt." naeratas ta kavalalt. "Nii, kallikesed, ootan teid kell 12." Ta saatis meile õhusuudluse ja lippas ukse juurde. "Ahjaa," Ta pöördus ümber. "Väga maitsvad pannkoogid, Damon." Hetke pärast kuulsime ukse kõlksatust.
Ma naeratasin kavalalt. "Nüüd oleme taas üksi."
Damon paistis olevat nii tõsine, et mu naeratus kustus. "Anna mu särk siia." sõnas ta.
Vaatasin talle nukralt otsa, nööpides särki eest lahti.
Ta kallutas pead. "Ei, seda tahan ma siiski ise teha." muigas ta ja oli hetkega minu juures.
"Ah et nüüd on sul tuju mängida!" sõnasin ma, rabeledes tema käte vahel.
"Hei, tule siia!" hüüdis ta. Loomulikult oli ta kiirem ning hetke pärast ma juba naersin tema süles. "M a ei anna sind talle." sõnas mu kaitseingel tõsiselt ning suudles mind siis.

***

"Täpselt." sõnas Shaunee, kui me punkt kell 12 FairyFalls'is olime.
Mina olin oma haldjariietes ja Damon oli samuti oma tiivad valla lasknud. Ta ütles, et see aitab tugevamat jõudu kasutada.
"Oled valmis treeninguks?" küsis üks pruuni sasipeaga poiss.
"See on Derek." seletas Damon, "Shaunee kaitseingel. Diego, Bree, Nora, Sam." Ta osutas igaühe peale. Poisid olid ingli-, tüdrukud haldjatiibadega. Kusjuures, kõik omapärastega.
"Hei, ma olen Phoebe." sõnasin ma. Kõik noogutasid ning sõnasid mulle oma "hei"d.
"Nii, hakkame nüüd tööle." sõnas Shaunee asjalikult.

***


Derek (Tom Welling)
Diego (Taylor Lautner, from http://glambamm.com/940/taylor-lautner-pictures/)
Bree (Taylor Swift, from http://biographydvd.com/taylor-swift-biography/)





















Nora (Selena Gomez)


Sam (Alex Meraz)

16.02.11

Strange: Научусь летать

Он носит крылья в рюкзаке,
Мечтает и грустит о ком-то,
А на картинке так жестоко
Живет в пальто коротком чьем-то.
Он ищет ту, что не прощает,
Не предает, не отпускает.
Такая есть, такой не знаю,
Но только, только обещаю...

Научусь летать с тобой на небо,
Там где звезды до рассвета
Говорят телами о любви.
Там его, конечно, встречу,
Разревусь и не замечу,
Как целует губы, руки не мои.

Коротких слов такого счастья
Не знала просто слова "здрасьте".
Сегодня я такой же масти,
Смотри, помада, туфли, платье.
Мне говорить с тобой не надо,
Забыть, начать любовь с начала
Я здесь принцесса карнавала,
Лишь оттого, что обещала.

Научусь летать с тобой на небо,
Там где звезды до рассвета
Говорят телами о любви.
Там его, конечно, встречу,
Разревусь и не замечу,
Как целует губы, руки не мои.
"Damon, sa teed mulle haiget." sisistasin ma.
Niipea, kui Damon mind nägi, haaras ta mul küünarnukist ja tiris trepikotta. Liftis lasi ta mu lahti.
"Mind ei huvita," urises ta.
"Su silmad seda küll ei ütle," tõdesin ma.
"Ära vaata mind nii!" jätkas Damon urisemist.
"Ja sina ära räägi minuga nii!" ei suutnud ma rahulik olla.
Damon jäi vait. "Sorry," pomises ta juba rahulikumalt.
Kergitasin kulme. Tase. "Ei ole midagi." vastasin ma, viies silmad mujale.
Tundsin ta silmi endal. "Kuidas sul siis läinud on?" küsis ta kõheldes.
"Normaalselt."
"Ausalt?"
Muidugi sa ei usu mind. "Ei." Ma vaatasin talle otsa.
Seejärel vaatasime ühel ajal mujale.
"Ma..." alustas Damon. Ma vaikisin - ootasin, mis tal öelda on. "Mul on kahju." lõpetas ta siis.
"Ausalt?" küsisin ma sarkasmiliselt. Nagu..tõsiselt. See on kõige nõmedam asi, mida öelda tüdrukule, oma kaitstavale, kui sa oled teda ignoreerinud. Pikka aega.
"See ei kõlanud just nii, nagu ma planeerinud olin." tõdes Damon.
"Ei kõlanud." Ma ristasin käed.
"Phoebe, ma tõesti ei oska midagi paremat öelda." Ta vaatas mulle lootusrikkalt otsa.
Ei tea, mida ta loodab. Õigemini ma teadsin küll, ent kartsin seda endale tunnistada - mäletasin liigagi hästi eelmist korda. Siis, kui mina olin lootnud. "Siis ütlen mina." sõnasin lõpuks kindlalt.
Damon vaatas mulle küsivalt otsa. "Sa tegid mulle haiget." alustasin ma, "Ma tean, et olen väga süüdi selles, et su minema ajasin. Lase mul lõpetada!" käratasin ta peale, kui ta tahtis vahele segada, "Ma tean, et kui sind minema aetakse, teeb haiget. Eriti peale seda, kui..." Ma mõtlesin hetkeks järele. "Peale seda, mis meie vahel oli. Kuid, esiteks, kas sa tõesti arvasid, et ma tahan su lahkumist. Kas sa tõesti uskusid mind? Teiseks, ma ei saa ennast kontrollida, kui mulle needus peale pannakse. Kolmandaks, sa käskisid mul tõtt rääkida, hüpnotiseerisid tõtt rääkima ja said selle teada ka. Siis haarad sa mu oma embusse, süstides minusse lootust. Ja peale seda? Sa oled mu peale endiselt vihane. Ütled lihtsalt, et pead mõtlema, jätad mu nutma ja ... ja siis ignoreerid mind kaua. Nüüd aga ilmud jälle välja ja mängid mu kaitseinglit. Kas sa ei mõelnud minu peale? Kuidas see mulle mõjub? Ilmud taas välja ja..." Lift oli üles jõudnud, kõndisime mu korteri juurde. Üksikud pisarad voolasid juba mööda mu põski.
"Ja mida sa üldse otsid siit? Mida sa mult jälle tahad?" käratasin ma siis vihaselt tema peale nii, et ta kargas mitu sammu tahapoole.
"Phoebe, ma..." Damon otsis õigeid sõnu, "Mu teole ei ole andestust. Ma ei suutnud end kontrollida. Ei, ausalt." sõnas ta, kui ma turtsatasin. Sa vähemalt ei ole kellegi needuse all. "Aga see ei tähenda midagi. Ma ei vääri sind."
Meie sammud kajasid tühjas koridoris. Angel oli tõenäoliselt kuulnud meie vaidlust, kui seda saab vaidluseks nimetada, ja pages kusagile vaiksemasse kohta.
"Damon, ma ei saa nii." alustasin ma, kuid vakatasin siis. Mulle tuli meelde, mida ma eelmine kord nende sõnadega põhjustasin. "Ma ei saa andestada inimesele, oma kaitseinglile, ükskõik mida ja kui palju ta mulle ei tähendaks, kohe, kui ta on kõigepealt kuu aega mind ignoreerinud, siis tuleb ülbena mu ukse taha, nagu midagi polekski olnud!"
"Ma ei olnud ülbe." protestis ta.
"Olid küll!" karjatasin ma. "Sa ütlesid, et sind ei huvita, et mulle haiget teed. Et ei huvita, et ma sind näha ei taha." Nüüd voolasid mööda mu põski juba sajad pisarad. Ripsmetušš on tõenäoliselt juba väga laiali läinud.
"Ma ei...Palun vabandust." Ta laskus ühele põlvele.
"Damon?!"
"Ei, mitte seda." Ta muigas rõõmutult.
"Phoebe Tonkin. Mu teod on olnud kohutavad, ma ignoreerisin sind, tegin sulle haiget, põhjustasin su probleemid. Kas sa andestaksid mulle?"
Pühkisin pisarad põskedelt. Siis naeratasin kergelt. "Damon Cast, ma olen sulle andestanud."
Damon tõusis püsti ja tõmbas oma embusse.
"Ma igatsesin sind," tunnistasin ma.
"Mina sind ka. Anna andeks."
"Ma juba andestasin sulle." sõnasin ma tema õla vastas.
"Ma tean. Aga ma hakkan sult nüüd iga päev vabandust paluma, sest ma tean, kui raske sul oli."
"Kust?" tahtsin ma teada.
"Väike haldjas tuli ja sosistas." vastas ta naerdes.
"Shaunee?" küsisin ma.
"Jah."
"Ja kust sina teda tunned?" uurisin ma veidi armukadedalt.
"Mitte midagi sellist, mida sina arvad." Ma olen liiga ilmselge. "Ta on flaigel. Mis tähendab pmst seda, et ta ühendab "rasse". Aga ma ei tahaks praegu sellele keskenduda."
"Millele siis?" küsisin ma, eemaldudes temast.
"Näiteks sellele." sõnas ta ja kummardus, et mind suudelda.
"Ma olen sinuga täiesti nõus." sosistasin talle vastuseks.
"Või sellega." Ta haaras mu sülle ja suudeldes liikusime me magamistoa poole...

***

Seekord oli ärkamine mõnusam. Ma ei tundnud mingit tungi Damonile haiget teha ega üldse midagi halba öelda. Tundsin end üle pika aja suurepäraselt. Sirutasin end täies mõõdus välja nagu kass ning vaatasin siis Damoni poole - ta magas rahulikult.
Jätsin ta magama, ise liikusin vannitoa poole. Pesin parasjagu nägu, kui tundsin kellegi kohalolekut. Ja üldsegi mitte Damoni oma. Tõstsin pea ja karjatasin, nähes Jamesi peegeldust. Pöörasin ümber, kuid taga polnud kedagi.
"Ehmatasin sind?" küsis Jamesi peegeldus.
Hingasin paar korda sügavalt sisse-välja. "Mida. Kuradit. Sa. Seal. Teed?" Rõhutasin iga sõna, et väljendada oma tülgastust.
"Kuradit...See on jah üks sobiv sõna." James kallutas pead mõtlikult küljele.
"Vasta mu küsimusele." nõudsin ma külmalt.
James oli peeglist välja tulnud. Kuidas ta teeb seda? "Ma tulin sind vaatama." Ta pilgutas mulle silma.
Mul õnnestus jääda rahulikuks. "Kas keegi palus seda teha?"
James mängis solvunut. "Sa ei olegi õnnelik mind nähes?"
Sulgesin silmad. "Kasi. Siit. Minema. Ma. Vihkan. SIND!" karjusin ma. Ent kui avasin silmad, olin vannitoas üksi. Või siis mitte.
"Kallis, kelle peale sa röögid siin?" Damon hõõrus uniselt silmi.
"Oh," Ma tippisin kiirelt poisi suunas ja kallistasin teda.
"Mis juhtus?" uuris ta.
"James...käis siin."
"James?" Damon paistis olevat segaduses. "Kuidas?"
"Ma ei tea. Ühel hetkel oli ta peeglis ja teisel hetkel siin ja ... siis jälle peeglis. Vist." Ma ei olnud kindel, mis toimus.
"Ma pean oma kohustust paremini täitma." nentis Damon, "Nii. Pese nüüd end ära, ma teen süüa niikaua." Ta suudles mind laubale.
Ma naeratasin talle. "Sa täidad oma kohustust niigi väga hästi."
Ta muigas. "Kui sa just seda mõtled..."

15.02.11

Strange: Bring Me to Life

How can you see into my eyes like open doors?
Leading you down into my core where I've become so numb
Without a soul, my spirit sleeping somewhere cold
Until you find it there and lead it back home

Wake me up
(Wake me up inside)
I can't wake up
(Wake me up inside)
Save me
(Call my name and save me from the dark)

Wake me up
(Bid my blood to run)
I can't wake up
(Before I come undone)
Save me
(Save me from the nothing I've become)

Now that I know what I'm without
You can't just leave me
Breathe into me and make me real
Bring me to life

Wake me up
(Wake me up inside)
I can't wake up
(Wake me up inside)
Save me
(Call my name and save me from the dark)

Wake me up
(Bid my blood to run)
I can't wake up
(Before I come undone)
Save me
(Save me from the nothing I've become)

I've been living a lie
There's nothing inside
Bring me to life

Frozen inside without your touch
Without your love, darling
Only you are the life among the dead

All this time, I can't believe I couldn't see
Kept in the dark but you were there in front of me
I've been sleeping a thousand years it seems
Got to open my eyes to everything

Without thought, without voice, without a soul
Don't let me die here
There must be something more
Bring me to life

Wake me up
(Wake me up inside)
I can't wake up
(Wake me up inside)
Save me
(Call my name and save me from the dark)

Wake me up
(Bid my blood to run)
I can't wake up
(Before I come undone)
Save me
(Save me from the nothing I've become)

I've been living a lie
There's nothing inside
Bring me to life

Viimasel ajal on park olnud mu lemmikkoht. Ja mets. Ja meri. Ainukesed kohad, kus ma tunnen ennast rahulikult. Kus ma tunnen Claire'i olemasolekut. Kui imelik see ka ei oleks. Mõnikord võtan Shadow endaga kaasa, et tal üksi igav ei oleks. Oma inglitest pole ma kumbagi näinud. Cobb väitis, et Damon on haigeks jäänud. Mmhhmm. Ingel jäi haigeks. Väga usutav. James...pole ka välja ilmunud. Jättis mu rahule? Sama usutav kui Damoni haigestumine. Aga probleem on selles, et nüüd tunnen ennast veel hullemini. Üksi. Nagu esimene kuu peale Claire'i surma. Ma igatsen teda nii palju! Mul ei ole nüüd enam mitte kedagi. Peale Shadow. Ja masenduse.

***

Istusin taaskord lasteväljakul. Väljas oli juba suhteliselt pime, vaikselt pandi põlema tänavalaternad. Kiigutasin end kiigel edasi-tagasi ning mõtlesin oma elust.
"On kõik korras?" küsis tüdruku hääl mu kõrval.
Võpatasin. Nähtavasti olin liiga omas maailmas, et kedagi märgata. "Sa ehmatasid mind," pöördusin tüdruku poole. Tüdrukul oli helepruun nahk, karamellivärvi juuksed ning pruunid silmad. Seljas oli tal tumesinine tuunika, mustad teksad ja poolsaapad. Külma eest kaitses teda must nahktagi nagu minulgi.
"Sorry, sa lihtsalt istusid siin ja tundusid nii kurb, et ma otsustasin küsida, kas kõik on ikka korras." sõnas tüdruk.
"Jah, jah." noogutasin ma, "Probleemid. Isiklikus elus." Tüdruk tundus usaldusväärsena. Nagu me oleksime sõbrannad või midagi. Väga imelik.
"Jah, ma tean. Sa võid mind usaldada, Phoebe."Tüdruku sõnad võtsid mu keeletuks.
"Kuidas? Sa tead minu nime?" imestasin ma, kui olin oma keele tagasi saanud.
"Oh, jah." pomises tüdruk veidi kohmetudes.
"Kes sa oled?" nõudsin ma.
"Ma olen Shaunee," tutvustas ta ennast, "Ma ei tutvustanudki ennast. Kui ebaviisakas minust." arutles ta edasi.
"Meeldiv tutvuda," pistsin ma vahele ning jätkasin siis: "Ma mõtlesin pigem seda: kes sa oled, et tead mu nime ja..." Ma ei osanud lõpetada.
"Ma..." Shaunee ei teadnud, mida öelda. "Olgu, ma olen faigel."
"Faigel?" küsisin ma.
"Mjah. Ingli ja haldja ristsugutis. Selle pärast ma tean sind."
"Wow," pomisesin ma, "Nii et ma polegi siis üksi...Oota. Tõesta." Shaunee oli juba teine inimene, kellelt ma seda palusin. Ei maksa inimesi alahinnata.
Shaunee naeratas. "Ma teadsin, et sa seda tahad." Ta lükkas juuksed taha ja paljastas oma medaljoni.
"Aga see on ju täpselt samasugune nagu mul.." Ma võtsin enda medaljoni kätte, et saaksin sarnasuses veenduda. Seda polnud välja - medaljonid olid nagu kaks tilka vett.
"Kuidas see võimalik on?" imestasin ma. "Ma olin arvanud, et sain haldjaks...okei, ma tõesti ei tea miks. Aga et on veel...seda poleks ma arvanud." arutlesin ma.
"Phoebe," sõnas Shaunee, "Muidugi ei ole sa üksi. Mitte ühtegi olendit pole üksi. Nagu inimestega."
"Olendit?" Ma kortsutasin kulmu. "Nii et haldjad polegi ainukesed?" Siis tuli mulle meelde Damon. Muidugi ei ole ainult haldjaid.
"Muidugi! Merineitsid, kentaurid, libahundid, inglid, deemonid, ma-ei-tea-kes-veel. Kuidas sa siis ei tea?"
"No Damon on ingel, aga..." Ma teadsin, et võin Shaunee't usaldada. "Aga ma ei arvanud, et nii palju erinevaid olla võib."
"Kuidas siis nii?" imestas Shaunee, "Aga Claire?"
Võpatasin seda nime kuuldes. "Claire? Sa tead Claire'st?"
"Muidugi," kinnitas Shaunee, "Merineitsid on haldjate sõbrad. Kuigi Claire..."
"Merineitsid?" segasin ma vahele. Like...what?
"Jah," Shaunee kortsutas kulmu. "Claire näiteks."
Ahmisin õhku. "Claire oli merineitsi?"
Shaunee nägu muutus kurvaks. "Sa ei teagi siis midagi. Nojah, sinust ta ka ei teadnud... Aga jah, Claire oli merineitsi ja pidi selle pärast surema."
"Mida?!" Kargasin kiige pealt püsti. "Miks? Kuidas?" Mu pusle vajas uusi tükke.
"Phoebe, ma ei..." Shaunee ei teadnud, mida öelda. "Ma ei ole kindel, et võin seda rääkida. Seaduste järgi..."
"Palun!" hüüatasin ma ja vehkisin kätega. "Ära räägi sina ka mulle seadustest."
Shaunee vaatas mulle arusaamatul pilgul otsa. "Mis seadustel viga on?"
"Ma ei..." Ma murdusin. "Ma ei taha sellest rääkida." Pilgutasin kiiresti silmi, et ripsmetušši mitte laiali ajada. Ma ei tahtnud nutta. Jälle.
"Olgu, me ei räägi sellest. Aga..." Shaunee otsis sõnu. "Ma ei saa sulle öelda tõde. Ei, ära sega vahele." vaigistas ta mind, kui olin avanud protestiks suu, "Sa leiad vastuse ise. Ma pean minema nüüd."
"Ei, mul on küsimusi veel. Ära mine, palun!" hüüatasin ma. Ma ei saa lasta oma viimast võimalust.
"Ma ei saa kauemaks jääda," seletas Shaunee, "Sa leiad mu, kui sul vaja läheb." lausus ta viimase lause ja haihtus. Ta tõesti tegi seda.
"Nice," pobisesin endale ning hakkasin tagasi kodu poole sammuma.
Mis õigupoolest toimus? Ma ei saa nüüd enam mitte millestki aru. Esiteks, ma kohtun endaga sarnase olengiga. Teiseks, kergitab saladusteloori. Kolmandaks, tuleb välja, et on terve hulk müütilisi olendeid. Neljandaks, Claire oli merineitsi. Viiendaks, ... ma lähen hulluks niimoodi. Jõudsin maja ette.
"Ei, sa ei ole jälle siin. Mine. Ära!" käratasin ma. Ma ei taha sind näha enam... Ma teadsin, et valetan endale. Jälle.

12.02.11

Strange: Broken Angel

"Mida sa teed siin?" olin meeldivalt üllatunud, kuid proovisin häält säilitada rahulikuna. Ma ikkagist lükkasin ta tagasi. Peale kõike... Pilgutasin kiiresti silmi, et pisarad veerema ei hakkaks. Ta ei saaks aru...
"Sa kasutasid iidsed jõudu. Ma tundsin seda."
"Tundsid? Kuidas?" Kahtlane. Kortsutasin oma mõtte peale kulmu.
"Side,"
"Oh," Selle peale oleks võinud tulla. Või siis mitte...
Meie vahele laskus piinlik vaikus. Tahtsin öelda, et ... - ma surusin pisarad alla - et ma valetasin, et ei suutnud end kontrollida - miski hoidis mind tagasi. Minu tahte vastaselt. Ohkasin vaikselt omaette. Damon kergitas kulmu.
"Milleks sul seda siis vaja oli?" küsis ta lõpuks. Ma juba lootsin...
Pöördusin ust avama, et ei peaks nägema tema haavunud nägu. Ta ei andesta mulle iialgi.
"Ma..pidin..Acerbus'ega hakkama saada." Sikutasin iga sõna endast justkui tangidega välja.
"Acerbus'ega?" imestas ta, "Miks?" Paistis, et ta ootas midagi hoopis muud. Miks?
"Lootsid kuulda midagi muud?" küsisin. Mind hakkas see siiski painama.
"Jah. Ei. Vasta mu küsimusele." Ta viivitas hetke. "Palun." Wow.
"Mnjaa." Tuletasin meelde, mida James mulle rääkinud oli. "Mis ta nüüd ütleski? Rääkis midagi sellest, et ei taha ise ka mulle halba teha, kuid see kuulub tema töö juurde." Kirtsutasin nina. "Siis, et ütles mulle juba varem, kunagi, et ei soovi mulle halba - ajas segast ühesõnaga. Lõppkokkuvõttes ütles, et ma ei mäleta midagi." Raske on seletada hullu mõtteid.
"Et sa ei mäleta midagi?" Damon mõtles järele. "Ma vist saan aru..."
"Millest sa aru ei saa?"
Vastamise asemel kõndsis ta mu ette nii, et olin lõksus tema ja ukse vahel. Meie vahele jäi vaid paar cm. Ust ma ju avada ei jõudnud. Good for you...
"Vaata mulle silma, Phoebe." nõudis ta. Kuuletusin - tema hääl kõlas liiga...liiga...kindlalt. Vaatasin tema rohelistesse silmadesse. Huvitav, kui ta oskaks vaadata mu sisse, kas ta siis leiaks selle, mis seal tõeliselt peitub? Mu armastus... Kas ta leiaks selle? Sest tegelikult piisaks ka veidike rohkem tähelepanu. Ta vaatas mind nii pingsalt, et ma lasin silmad alla. Ei allunud ta käsule.
"Phoebe..." sosistas Damon ning võttis lõuast kinni. Mul oli tõesti tunne, et ta suudleb mind. Või vähemalt ma...lootsin selle peale.
"Tuleta meelde." sõnas ta kindlalt. Tuleta meelde? Mida?
Vaatasin talle altkulmu otsa. "Mida sa tahad, et ma meelde tuletaksid?"
Damon lõi rusikaga vastu seina. "Kurat!" vandus ta.
"Kurat? Lumen, vaata, mida sa..." vakatasin tema pilgu all.
"Miks temal see õnnestub?" küsis ta iseenese käest.
"Mis tal õnnestub?"
"Võimalik, et ta sundis sind midagi ütlema."
"Hüpnotiseeris mind?"
Damon noogutas kuivalt.
Mulle tuli midagi meelde. "Eem..kui ma õigesti aru saan...tule parem sisse." Ta kergitas kulmu. Kõhkles. "Damon, palun." Ohkasin. "Mul on kahju."
Ta puuris mind silmadega, jah, ma saan aru, mida sa mõtled, kuid järgnes mulle. Sulgesin ukse ning pöördusin tema poole.
"Ehk see aitab midagi..." pomisesin ma ning võtsin kaelakee ära. Paar sekundit ja vualaa! - Damoni ees seisab juba haldjas.
"Mida sa...?"
"Kui ta mulle ka midagi sisendas, siis tegi seda FairyFalls'is. Ja ma olin haldjas siis."
"Phoebe, sa..."
"Tšš!" Ma ei julgenud teda vaigistada sõrmega nagu varem ning kasutasin sõnu. "Lihtsalt proovi uuesti."
Kannatasin vapralt ära tema pilgu. Ta ohkas, kuid alistus. Surus käed mõlemale poole mind, nii et ma jäin taas tema ja seina vahele. Milleks? "Tuleta meelde." käskis ta. Leebelt.
FairyFalls, mina istun kivil, James, "Sa ei karda mind..." "Oh, hell." pomisen ma, kattes silmad kätega.
"Phoebe?" Damon paistis olevat segaduses. "Mida sa nägid?" Ta võttis mu õlgadest kinni ja raputas mind.
Jutustasin talle kiirelt, kuid põhjalikult FairyFalls'is toimunu. Kuidas James sõnab mulle, et ma ei karda teda, et ma pean Damoni eemale lükkama, tehes väga haiget.
"Ma olen..." Ma ei suutnud midagi välja öelda.
"Ei," Damon haaras mu oma embusse samal ajal, kui ma nutsin. Jälle. "Sa ei ole midagi. Õigemini, mitte midagi sellist, mida sa tahad öelda. Acerbus lihtsalt kasutas sind ära."
"Aga ma...ma..." Pühkisin pisarad silmadelt. "Ma täitsin ta soovi! Ma läksin temaga kaasa. Ja... tegin sulle haiget."
Damon pööras mulle selja, vaadates kaugusesse.
"Damon?" Ma puudutasin õrnalt ta õlga.
"Ei," sõnas ta ja haaras mul käest. "Ma ei ole veel valmis. Anna andeks." Ta kõndsis ukse juurde, pöördudes veel viimast korda ümber. "Ma pean mõtlema."
"Damon, palun, ära...tee...seda." Sõnad jäid taas kurku kinni.
"Sa saad hakkama." sõnas Damon külmalt. "Mul on vaja aega. Lõppkokkuvõttes olid sina see, kes mu tagasi lükkas." Ta teadis täpselt, kuidas must lahti saada. Mängides seekord juba mu enese tunnetega. Uks sulgus.
"Damon!" karjusin ma, joostes talle järgi. Ent taas oli ta läinud. Ei. Ei. EI. Ma ei suuda enam nii. Vajusin juba armsakssaanud põrandale, kui nõmedalt see kõlab, ning tegin sedasama, mida ma olen juba lähima 24 tunni jooksul teinud vähemalt kaks korda. Ma hakkasin nutma. Ma tean - jälle.

***
I'm so lonely, broken angel
I'm so lonely, listen to my heart


Man dooset daram
Be cheshme man gerye nade

Na nemitoonam

Bedoone to halam badeee


I'm so lonely, broken angel

I'm so lonely, listen to my heart

One n' only, broken angel

Come and save me, before I fall apart


To har jaa ke bashi kenaretam

Taa aakharesh divoonatam

To to nemidooni ke joonami

Bargard pisham


I'm so lonely, broken angel

I'm so lonely, listen to my heart

One n' only, broken angel

Come and save, before I fall apart


La la leyli la la leyli la laaa


I'm so lonely, broken angel

I'm so lonely, listen to my heart

One n' only, broken angel

Come and save, before I fall apart

"Jah, Shadow, sul on õigus." Tõusin püsti ja pühkisin mõlema käega pisarad põskedelt. "Kui ma jätkan seda, siis varsti olen punane kui tomat." Proovisin nalja heita. Ei ole naljakas. Shadow turtsatas. "Jah, ei olnud naljakas." nõustusin temaga.
Läksin siis vannituppa nägu pesema. Soe vesi paitas mu äranutetud silmi ja põski.
"Tead, mis?" küsisin Shadow käest, kui olin enda korrastamise lõpetanud. "Mul on tõesti suva. Kui ma ei tundnud veel oma ingleid, siis oli elu rahulikum." Mõnes mõttes. "Ma olin see leinav tüdruk, kes kaotas oma sõbranna. Kõik lohutasid mind, kuni see juba väljakannatamatuks muutus, ja ma neid vältima hakkasin." Haarasin maast kassi ja suundusin akna poole. "Siis muutusin kõiki-vältivaks-tüdrukuks. Palju õnne mulle!" Maandusime Shadow'iga aknalauale. Avasin akna ning värske õhk murdis mu korterisse. "Kes ma nüüd olen? Tüdruk, kes käib uue poisiga. Nagu Amanda tavaliselt teeks. Jah, veel ka Amandale-vastu-astunud-tüdruk. Mul ikka veab."
Meeof! Shadow kuulas mind. Ma polnud temaga juba ammu rääkinud.
"Tean," Pöörasin pea õue. Sydney oli mattunud juba videvikku, ilus. Järsku muutus mu vankumatus taas kurbuseks. "Aga kõige hullem on ikkagist see, et mul ei saa olla suva. Et ma juba armastan Damonit. Mul ei ole suva, et nüüd ta enam ei taha mind. Ja kõige rohkem teebki haiget just see, et tal on selleks täielik õigus. Sakib, kas pole?"
Meeof.
"Olgu, ma jään vait."
Meeof!
"Tahad veel kuulata?" imestasin ma. Ma tõesti tunnen, mida Shadow "öelda" tahab. "Ma ei teagi, kas mul on veel midagi lisada. Ma tahan teda tagasi. Tahan lahti saada Jamesist. Täielikult. Tahan...et mul oleks hea."
Võtsin Shadow'i sülle ning paitasin teda. Ta hakkas nautimisest nurruma. Suunasin oma pilgu taas välja.
Tuhanded autod, inimesed tormavad kusagile. Kõigil oma mured. Mitte kedagi ei huvita teiste mured. Ja miks peakski? Inimene on egoist. Ja kõik tema teod põhinevad egoismil. Isegi, kui ta vastupidist väidab. See on eetiline egoism, väitis meie psühholoogiaõpetaja. Ma ju ise käitun egoistlikult. Tahan Damonit tagasi, tahan, et ta unustaks, mis ma talle rääkisin. Tahan, et mul oleks hea. Kuid ma ei mõtle Damoni peale, kes praegu kannatab. Minu pärast. Ma pole ammu mõelnud Claire'i peale. Ainult enda peale... Märkamatult jäin tukkuma.

10.02.11

Strange: Ангелы здесь больше не живут

Võpatasin ning tõstsin silmad.
"Mida sa jälle siin teed?" küsisin ma vihaselt. "Lõpeta mu elu rikkumine."
James viibutas sõrme. "Sa unustad, et ma olen selleks loodud."
Ma tõusin püsti. "Mul. On. P****i. Ma. Vihkan. Sind."
Jamesi silmad libisesid üle mu keha. F*ck off, jälle. Ma olin välgukiirusel oma toas, pannes selga põrandal vedelevad riided. Kuidas sa võisid, Phoebe? Esiteks, ütled, sa poisile, keda armastad, et vaid mängisid temaga ja tegelikult pmst vihkad teda. Nüüd oled alasti oma langenud ingli ees, kes kõike seda põhjustab. Good for you, sa oled hale. Ma olin tagasi sama kiiresti.
"Kasi. Siit. Välja." rõhutasin igat sõna.
"Mulle meeldib siin." väitis James, silmitsedes mu pilti. Tegin selle kunagi "Kiss"i jaoks.
"Vaata, mind ei huvita." sõnasin ma, võttes uriseva Shadow'i sülle. "Meid ei huvita. Nii et ma paluksin sul lahkuda."
James kõndis minu ette. "Kallike, ma võin praegu lahkuda, kuid jään su ellu surmani."
"Sa oled mulle vastik." vastasin ma. "Ja ma vihkan sind." Ma proovisin säilitada tervet mõistust ja rahulikku häält. Senini õnnestus kah.
James vaatas mind kurvalt. Paistis, et siiralt. Õgh, sa oled veel hulluks ka läinud, Phoebe. Arvad, et langenud ingel võib siit vaadata kurvalt. Veel üks lisapunkt sinu unwanted listi. 3-0 langenud ingli kasuks... "Miks sa ei võiks leppida tõega? Ma ju ütlesin sulle, et ei taha sulle halba..."
"Ära. Valeta. Mulle." sisisesin ma. Shadow Angel tegi sama. Ilma sõnadeta.
"Jah, ma tean, et sa ei mäleta midagi. Sa ei saagi mäletada." rääkis ta mulle mõistmatut juttu.
"Mida sa ajad?" nõudsin ma, "Äkki oled hoopis sina hulluks läinud?" Muigasin rõõmutult. Mille üle mul õigupoolest rõõmustada oli? Et ma vaevalt 10 min tagasi lõin Damonile vaia südamesse? *Ärge tulge mulle rääkima, et ma teen seda liiga tihti. Mainin enda elu suurimat viga, st. Ma vaataks teid.*
James lõi käega. "Vahet ei ole. Ma ei hakka sulle nkn seletama." lisas ta juba ülbemalt, kui ma tahtsin vastu vaielda.
Ma ei teadnud, mida teha. Ma tahtsin temast lahti saada, kuid kuidas ma ta välja ajan? Ta on minust tugevam. Naeratasin korraks, kui mulle midagi meelde tuli, kuid kustutasin selle koheselt, et ta ei märkaks.
Ma võtsin kaelast kaelakee. James vaatas arusaamatult. "Phoebe, mida sa..??"
"Sufficio me, Ignis." karjusin ma ning valasin neisse sõnadesse kogu oma jõu. "Etum Acerbus."
Tulekeeled mu kätest mähkisid Jamesi oma kütkeisse. "Phoebe, lõpeta ära!" karjus Acerbus. "Ma saan vihaseks ja siis sa juba nii lihtsalt ei pääse!"
"Abeo." pomisesin ma, silmad tulest hõõgumas. Niimoodi juhtub alati, kui ma mõne elemendi poole pöördun. Õigemini, ma polnud seda varem nii kasutanud, ainult lõbutsemiseks. Unusta lõbu, tüdruk. Hävita elajas, kes hävitas su õnne. Loomulikult teadsin ma, et ei suuda teda lõplikult hävitada, kuid praeguseks aitas. Acerbus oli läinud. Mitte kauaks. Ma ohkasin. Oleksin pidanud küsima, kuidas hävitada Decido Angeli täielikult. Kuid tol hetkel olime Damoniga liiga ametis üksteisega, et keskenduda sellistele "pisiasjadele". Enam ei ole see pisiasi. Mu mõtted rändasid Damonile. Mida ma nüüd teen? Panin kaelakee tagasi kaela, tundsin õrna iili enda ümber nagu alati, kui inimkuju mu juurde tagasi tuleb. Tühine kate. Istusin tagasi põrandale - tule esilekutsumine oli palju jõudu võtnud. Shadow, kes ei olnud põrmugi ehmunud, tippis vaikselt mu juurde ning hüppas mu sülle.
Meeof!
"Ma tean," pomisesin ma talle. "Ma tean, et ta tuleb tagasi, et Damon on praegu ma-ei-tea-kus-kohas. Et ta vihkab mind nüüd. Kurat, ma tean seda kõike!" karjusin ma ja viskasin vihaselt lähedal oleva raamatu vastu koridoriseina. Shadow tegi veel ühe meeof'i ning sisises siis. "Ma vihkan ennast selle eest! Saad sa aru sellest?" karjusin oma kassi peale. Shadow läks rahulolematult eemale.
"Õgh..." pomisesin ma. Haarasin vihaselt jaki ning suundusin õue.

***
Ангелы здесь больше не живут, ангелы.
Верю, все простят, и все поймут ангелы.
Но зачем пронзает сердце боль стрелами?
Предали любовь, ну что же мы сделали?

Город зажигает фонари,
а в душе по- прежнему темно.
Знаешь, разбиваются мечты,
если рядом нету никого.
И навстречу счастью сделать шаг
я ни разу так и не смогла.
Слезы по щекам печальный знак-
в этом мире я совсем одна!

Ангелы здесь больше не живут, ангелы.
Верю, все простят, и все поймут ангелы.
Но зачем пронзает сердце боль стрелами?
Предали любовь, ну что же мы сделали?

Где найти мне силы жить,
позабыть предательство и ложь,
все начать с нуля и полюбить?
Только снова день на день похож.
Сказки все прочитаны давно,
я устала верить в чудеса.
Все бы изменить! Но не дано?!
Как хочу я к ним... на небеса!

Ангелы здесь больше не живут, ангелы.
Верю, все простят, и все поймут ангелы.
Но зачем пронзает сердце боль стрелами?
Предали любовь, ну что же мы сделали?

На любовь осталось пять минут нежности.
Наши чувства в прошлом пропадут без вести.

Ангелы здесь больше не живут, ангелы.
Верю, все простят, и все поймут ангелы.
Но зачем пронзает сердце боль стрелами?
Предали любовь, ну что же мы сделали?
Ангелы здесь....
Damon

Kuidas ta võis niimoodi käituda? Kuidas? Ma rikkusin tema nimel reegleid, ei, see ei tähenda midagi. Aga ma..armusin temasse. Ja ta...ta veel tunnistas selle üles. Hea, et tunnistas. Kuidas ta võis? See kõik oli vaid üks suur pettus. See, millest nad kõik mulle rääkinud on. Usaldad oma hoolealust, armud temasse, magad temaga ja siis ta ütleb, et see kõik oli vale ja üldse ei tähendanud midagi. F*ck, f*ck, f*ck. Mul oli tahtmine kedagi lüüa. Kahjuks polnud autos see võimalik. Oli vaid üks asi, mis ma sain teha. Kiirus.
Jälgisin naudinguga spidomeetri näidu tõusmist. Ainult kiirus suudab mind mõjutada. Vähemalt natuke.
Siis tundsin seda. Kes suudab kasutada nii suurt jõudu? Ja milleks? Oot, miks ma seda tunnetan üldse? Keegi kasutab alati mingit jõudu, ka tugevat, kuid ma ei tunne seda kunagi. Miks nüüd järsku?
"Phoebe," mõtlesin ja ütlesin ma ühel ajal. Kuidas ta seda teeb? Minu teada ei tohtinud Phoebe'l olla iidset jõudu. Pööritasin silmi. Minu teada pidi ta tavaline inimene olema. Siis keskendusin taas. Milleks ta seda kasutab? Kui ainult...Ei, Damon, Phoebe ei ole nii ego. Või ei ole? Keerasin mälus tagasi magamistoas toimunud stseeni. Õrnad liigutused, kirglikud suudlused ja kallistused, kõik see... Ja siis - tema külmad sõnad, vankumatu pilk... Ei, siiski mitte. Phoebe ei kasutaks jõudu mu tagasitoomiseks? Mis mõttega? Ta nkn põrmustas mu. Siis tuli mulle midagi meelde.
Oh ei. Ma pöörasin auto tagasi ning nüüd lisasin juba täiskiiruse.

***

Phoebe

Jalutasin mitu tundi Hyde pargis. Looduse lähedalolek on alati mind rahustanud. Täna oli imeline päev. Kuid siis tundsin tungi koju minna. Pealegi olin näljane ning tahtsin proovida üht retsepti.

***

"Damon?" olin šokeeritud. Mul on luulud.

Phoebe pilt ajakirja "Kiss" jaoks


09.02.11

Strange: New Moon

"Sa tõesti oled?" imestasin ma ja vaatasin üles tema poole. Ma muidugi sain aru, et ingel on võimeline minema minu kaitsmiseks ükskõik kui kaugele, aga et kohe minu enda nimel, see oli midagi muud.
"Muidugi." sõnas Damon. Ta vaatas mulle otsa. Muidu oleksin ma pea ära pööranud, ent seekord ma seda ei teinud. Tema ilusad rohelised silmad... ja huuled... Ka Damon vaatas mu huuli. Kuni need kohtusid.
Suudlus oli imeline. Ma pole mitte kunagi mitte midagi sellist tundnud. Tõeline taevase olendi suudlemise tunne.

***

Ma olen Damoniga käinud juba üle kahe kuu. Kõik on nii suurepärane. Ei mingit jälge mind varitsevast kurjusest. Kuid me ei häälesta end sellele. Me oleme teineteise jaoks olulisemad. Pealegi on nii tore Amandat endast välja viia. Ma tegelikult ei ole kunagi kedagi õrritanud, kuid tollal pakkus see mulle kahtlast lõbu. Amanda pole ka midagi proovinud teha mulle. Kui päris aus olla, siis ta on Damoni jätnud praegu. Vb mõtleb ta seda tõsiselt, vb on see vaikus enne tormi. Ei või iial teada.

***

Otsustasin täna FairyFalls'is ära käia. Damon tahtis ka kaasa tulla, kuid seekord mul oli vaja aega üksi olla. Mitte et mulle ei meeldiks temaga aega veeta, ent ma pidin järele mõtlema. Kõige üle. Minuga juhtub.
"Ära muretse, ma olen varsti tagasi. Mul on tõesti vaja üksi olla."
"Ei taha minuga aega veeta enam? Muutusin tüütuks?" küsis Damon samal ajal mänglevalt ja tõsiselt.
Ma suudlesin teda. "Muidugi mitte. Ma armastan sinuga aega veeta. Aga nii on vaja." Ma naeratasin. "Ära muretse, ma teen aja tasa pärast." Ma liigutasin kulme üles-alla.
"Ahsoo," sõnas Damon huvitunult. "Eks ma jään siis ootama."
"On ootamist väärt." sõnasin ma viimaks. "Nii, siit ma nüüd lähen." Me olime jõudnud Mystique radadele. "Siit lähen ma üksi."
"Jään igatsema." sõnas Damon jälle kurvalt.
Ma suudlesin teda veel kord pikalt ja kirglikult. Ta lasi must vastumeeli lahti ja eemaldas oma käed mu pihalt. "Shadow Angel vajab nkn seltsi. Mine tema juurde. Ta kurvastab iga kord, kui ma siia tulen." Ma ulatasin talle võtmed. "Tunneb, kui ma siin olen."
"Olgu." Ta suudles mind veel kord põgusalt. Ma ei väsi sellest kunagi. "Ma siis lähen."
Lehvitasin talle hüvastijätuks ja kui ta lehestikku kadus, võtsin ära oma kaelakee. Meeldiv soojus läbis mu keha ja ma vaatasin õnnelikult oma haldjariideid. Nii õrnad. Mu kuutiivad, nagu ma neid nimetan, võbelesid seljal. Astusin eesolevale kivile ja lükkasin end õhku. Kiirendusega liikumine, nagu me füüsikas õppisime. Liigutasin tiibu kiiresti ning nautisin vaadet. Kui vaid selliseid kohti kohti rohkem oleks... Laskusin joa kõrvale. Suvel olen siin isegi ujumas käinud. Vesi on siin tõesti justkui võlutud. Haarasin põlvedest kinni ja panin pea kätele.
Miks ma õigupoolest tahtsin siia üksi tulla? Ma tegelikult ei teadnudki, mis mul viga oli. Lihtsalt tekkis vajadus tulla ja olla üksi. Midagi polnud isegi juhtunud.
"Ma teadsin, et leian su siit.." sõnas keegi mu selja tagant.
Võpatasin ootamatusest, kuid siis vihastasin. Ma ju ütlesin, et tahan üksi olla. Pöörasin juba ümber, et Damoni peale oma viha välja valada, kuid avastasin siis, et see polnudki Damon.
"James?" Olin šokeeritud. Mida ta teeb siin? Kuidas ta leidis mu? Ma polnud sellest kohast kellelegi rääkinud, va. Damonile.
"Mina muidugi, kullake. Ma teadsin, et sa ei suuda mulle vastu panna." sõnas ta saladuslikult.
"Ei suuda sulle vastu panna?" Ma lendasin kivilt maha, kuid jäin piisavasse vahekaugusesse. Jumal teab, mida tema teha tahab. "Mida sa selle all mõtled?"
"Ah, ära tee nägu, nagu sa ei teaks midagi." James hakkas lähemale tulema, mis sundis mind taganema. Temast õhkus ohtlikku aurat, kuid ma ei suutnud uskuda, et Damon rääkis tõepoolest tõtt. "Miks sa siia tulid?"
"Sina sundisid mind siia tulema?" Ma olin paanikas. Natuke. "Aga..kuidas?"
"Ka sellele tead sa vastust." sõnas James igavalt. Langenud ingel. Damonil oli õigus. James oli tõepoolest langenud ingel.
"Sa tõesti oled mu langenud ingel?" Paanika võttis mu üle täielikult võimust. Ma olen siin üksi hulluga, kes on minu langenud ingel. Ja tegelikult pole ta hull, vaid täitab oma "tööd".
"Muidugi, mu kallis." Oh ei. Ma tundsin taas seda, mida eelmine kord. Aga seekord ilmusid Jamesist, jah, tõesti tema seest, mustad nired, mis naelutasid mu paigale. Vb ei näinud ma neid eelmine kord pimeduse tõttu. Tõenäoliselt nemad olidki need, mis ei lasknud mul Jamesi kütkeist vabaneda.
"Miks?" sosistasin ma.
"Sest see on minu töö." James oli järsku otse minu ees. Mu keha läbis värin. Üldsegi mitte meeldiv. "Vb ma ka ei taha seda." Ta puudutas sõrmedega õrnalt mu põske. Õrnalt? Kas ta on võimeline midagi tegema õrnalt? "Aga see on minu töö. Mul on kahju."
"Sa tapad mu nüüd?" küsisin nüüd üleni värisedes.
"Ei," sõnas James kohkunult, "Muidugi mitte. Vähemalt mitte praegu." sosistas ta viimase fraasi mulle kõrva.
Ma värisesin ikka veel. Ta võttis mu õlast kinni ja vaatas otse silma. "Sa ei karda mind."
"Ma ei karda sind." Värin lakkas, hirmutunne oli kusagile ära kadunud.

***

"Hei," hüüdsin ma, kui olin ukse sulgenud.
Damon tuli köögist, põll ees.
"Mis sa teinud oled?" küsisin ma naerdes.
"Ära sa naera midagi." Ta suudles mind. "Pane silmad kinni."
"Olgu," ütlesin ma, ikka veel laialt naeratades. Ta võttis mu piha ümbert kinni ja juhatas elutuppa.
"Mm..Paistab, et siin on midagi väga head." Ma nuusutasin õhku. "Las ma arvan. Hakkliha lasagna?"
"Näh, sinuga on igav mängida."
"Minuga ei ole igav mängida." Ma pöörasin end ümber, et jääksin poisi käte vahele. Ta ühendas oma käed mu pihal. "Ma võiksin igavesti aega veeta nii." vahetasin ma teemat. Kes ikka räägib toidust, kui su vastas seisab taevalik olend? Mm..põrgulik olend. Phoebe, keskendu tähtsale.
"Sa võid..aga igavaks ei muutu? Ära ei väsi minust?" küsis Damon mänglevalt.
"Mkm. Ma ei suudaks sinust tüdineda."
"No siis..." Nüüd suudlesime juba pikalt ja mitte ainult...

***

Sweep this pain
You left me gravely still
I'm screaming out your name
See me fall
This forsaken love
Erase my fears
I'm living a life alone

Escape the rain
Come to me, cradle me, yell for me
Can you hear my cries
Escape the rain
How do I escape...the rain

Keep me alive
Revive my love
I need you, whispering my name
Break down this wall
Unglad my day
Help me breathe
Don't give up on me love

Escape the rain
Run to me ,cradle me,yell for me
Can you hear my cries
Escape the rain
How do I escape ...the rain

Can you heal this wound
From bleeding inside
Inside, inside, inside...

Escape the rain
Run to me,cradle me,yell for me
Can you hear my cries
Escape the rain
How do I escape the rain

Me lamasime juba mitu tundi. Ma armastan teda. Pöörasin end küljele, et Damonit vaadata. Siis küünitasin tema kaelakee poole. Mul tekkis julm tahtmine tema tiibu uuesti näha. Kuid ta takistas mind, haarates mu kätes õrnalt kinni.
"Hei, mis sa teed?" küsis ta naljatades.
"Tahtsin su imekauneid tiibu näha uuesti." naeratasin talle vastu. Võisin öelda, et olin õnnelikem inimene maailmas. Tol hetkel.
"Ma tahan midagi muud." Ta haaras ka mu teisest käest kinni ning hoidis mind paigal, kui suudlema hakkas.
Siis tundsin ma seda ja peatasin ta. Ma tahtsin seda, kuid...
"Damon, ma ei saa enam nii." Ei, ei, ei...see ei tohi juhtuda!
"Mida sa ei saa?"
"Ma ei saa enam sinuga koos olla." Mis mõttes? Ei, ei, EI! Mis mul viga on?
Damon vaikis mõne hetke. "Miks sa siis seda tegid?" Ta osutas meie alasti kehadele.
"Sest ma tahtsin mängida?" Mu hääl kõlas külmalt, kuid sees oli valu. Mis minuga toimub?
"Sa tahtsid mängida. Minu tunnetega!" karjus ta viimased sõnad välja ja ronis voodist välja.
"Jah." sõnasin ma lihtsalt, kui mu sees valitses torm.
"Tead, sa võiksid vait jääda. Otsi endale uus kaitseingel! Või ei, veel parem. Sa oleksid oma langenud ingliga suurepärane paar." Damon kõndis vihaselt toast välja. 30 sek pärast käis kõva pauk.
"Nice..." pobisesin ma. Oot, mida? Ma kargasin voodist välja ning tormasin Damonile järele. Mis mul õigupoolest viga on? "Damon!" Liiga hilja.
Ma hakkasin nutma, laskudes mööda seina põrandale. Mis mul viga on? Miks ma Damonile ütlesin, et mängisin temaga? Ma ei mängi temaga, MA ARMASTAN TEDA! Ma olen täiesti... Hakkasin veel rohkem nutma, kuid kuulsin läbi nuttu üht õnnetud mee-of'i, Shadow Angel tuli olukorda vaatama.
"Oh, Shadow." Võtsin oma kiisukese sülle. "Ütle mulle, miks ma selline p*sk olen?" Ma surusin oma näo kiisu pehmesse karva. "Kuidas ma võisin Damoniga nii käituda? Ma armastan teda ja ma ütlesin talle, et ma mängisin temaga. See võrdub samaga, et ma oleks ta südamesse vaia löönud. Ma olen kohutav." Mu enesehaletsus ei aidanud, tegi asja vaid hullemaks.
"Sa ikkagi täitsid mu käskluse." sõnas James.

07.02.11

Strange: Black Symphony

Black light from a rising sun
Too dark to find my way home
Black rain from a clear blue sky
Feel cold - my heart is frozen
Black dress on a wedding day
Church stands all deserted
I've tried to find some brighter note
Inside my mind
I finally wrote

A black symphony Symphony
When darkness steals the light from day
Black symphony
And all my colours fade away
It overshadows my whole life
This broken melody
Black symphony

Black leaves on a florid tree
No birds - silent springtime
Black tears in a smiling face
No one who would dry them
Black tones in a lullaby
So strange - it makes me shiver
I've tried to find some brighter note
Inside my mind
I finally wrote

A black symphony
When darkness steals the light from day
Black symphony
And all my colours fade away
It overshadows my whole life
This broken melody
Black symphony

Since you've been gone
This house is not a home
I raise my head up to the sky
Look for a sign it helps me by
My hope remains
One day I will erase...

A black symphony
When darkness steals the light from day
Black symphony
And all my colours fade away
It overshadows my whole life
This broken melody
Black symphony

Eristasin teistest häältest edukalt kontsaklõbinat, mis suundus otse minu poole.
"Tere, Amanda," sõnasin ma ümber pöörates.
Teda isegi ei huvitanud, et ma ta momentaalselt ära. Muidugi ei märka ta seda, kui tal seda vaja ei ole. Pööritasin oma mõtte peale märkamatult silmi. "Sa. Lubasid. Mulle." sisistas ta, rõhutades igat sõna.
"Mida ma sulle lubasin?" teesklesin teadmatust, Edukalt (Y). Ma ju tegelikult ei pidanudki midagi teadma, või mis?
"Sa tead väga hästi. Bianca nägi teid koos Damoniga. Öösel." sülgas ta viimase sõna.
"Äkki on tal parem oma asjadega tegeleda, kui oma nina igale poole toppida?" küsisin lihtsalt vastu. Ma ei pea sulle mitte midagi seletama. Eriti oma eraelu. Võtsin veel paar vihikut ja paiskasin kapi kinni.
"Nii et sa siiski tead, millest jutt?" irvas ta. Kurjalt.
Ma ei lasknud end kõigutada. Kaua võib?! "Nagu ka sinul. Tegelege. Oma. Eraeluga." rõhutasin igat sõna, siis läksin minema.
Käes oli taas esmaspäev, mis tähendas, et esimene tund on füüsika. Ma naeratasin, klassi sisenedes kasvas naeratus suuremaks. Damon on juba siin.
"Hei," sõnasin ma, istudes tema kõrvale.
"Tsau," vastas ta, naeratades mulle vastu. Pühapäevasest masendusest polnud jälgegi. Ja miks me peaksimegi selle üle praegu muretsema? Ma silmitsesin Damonit ja jäin korraga mõttesse. Kuidas saab olla, et ta mulle juba meeldib? Ma ju tunnen teda ainult nädal aega..Või on see seotud sellega, et ta on mu kaitseingel ja meie vahel on tahes-tahtmata side. Pigem tahes ikka. Pealegi on Damon äge, ilus, ühesõnaga - kõike, mida üks poiss olema peale. Lisaks kõigele veel ingel ka. Märkasin viibutavat kätt enda näo ees.
"Maa kutsub Phoebe't," sõnas Damon õrnalt naeratades. Ma jumaldan seda naeratust. "Millest sa mõtled?" küsis ta, kui mu ilme muutus selgemaks.
"Niisama. Kõigest." Ma ju tegelikult mõtlesingi erinevatest asjadest. Meie lauast möödus Amanda, kes saatis mulle kurja pilgu. Pööritasin silmi.
"Mis on?" küsis Damon, jälgides mu pilku.
"Amanda," vastasin ohates.
"Hei," Ta võttis mu lõast kinni, et ma talle silma vaataksin. "Sa ei peaks muretsema tema pärast. Ta ei saa nkn midagi muuta."
Naeratasin kurvalt ja noogutasin. "Sul on vist õigus..."
"Positiivsemalt."
"Sul. On. Õigus." rõhutasin igat sõna ja naeratasin. Seekord siiralt.
"Vot nii." sõnas Damon ja lasi mu lõua lahti, kuid ma tunnetasin ikka veel tema sõrmi. Nii õrnad... Sulgesin korraks silmad, lastes naudingul mööda keha libiseda. Siis tuli klassi õpetaja Fane ja füüsikatund algas. Jess, sarkasm.

***

"Phoebe?" Jäin seisma. Ei tea, mida tema minust tahab. "Oota." hõikas Bianca veel kord. Ega selliste kontsadega olegi kerge joosta.
"Mis on?" pärisin üleolevalt. "Ma jään niigi inglise keelde hiljaks."
"Ma teen kiiresti." lubas ta.
"Olgu. Lao välja." Mis ta mulle ikka öelda oskab?
"Ma..tahtsin. Olgu, otse. Amanda kavatseb sulle kätte maksta."
Turtsatasin. "Ma tean seda. Temalt võib kõike loota."
"Sa ei saa aru. Amanda ei maksa lihtsalt kätte, ta tahab vastase täielikku hävingut."
"Surma?"
"Ei, hullem. Ta teeb su elu põrguks."
Ma kortsutasin kulmu. "Miks sa seda kõike mulle räägid? Sa oled ju tema parem käsi!" See tõesti oli nii. Kuivõrd "populaarsetel" see võimalik on. Ent ka neil on tunded.
"Sest...sest..." Teda katkestas tunnikell. "F*ck. Sorry, ma pean jooksma nüüd." seletas ta.
"Oota," Nüüd oli minu kord teda kutsuda, kuid ta vaid viipas mulle ja punus klassi poole.
Minu õnneks polnud õpetaja McLane veel tulnud. Kõndisin rahulikult oma laua juurde ja maandusin toolile. Mu silme ette tuli Claire, tema elurõõmus nägu. Claire oli alati rõõmus. Mu süda tõmbus kokku sõna "oli" juures. Ma vihkan mõelda Claire'ist minevikust. Miks ta üldse läks? Miks sa hülgasid mu, Claire? Ma vajan sind praegu nii väga. Ja igatsen sind. Mu mõtted selginesid. Ma leian Claire'i tapja. Tundsin, kuidas mööda keha voolas laiali viha. Viha selle elaja vastu, kes tappis mu parima sõbranna. Ma tapan ta. Mu sees leidis endale koha koletis. Koletis, kes tapab koletise. See tundus isegi lahendusena.

***

"Damon?" küsisin ma, kui olime taas minu poole jõudnud. Otsustasime arutada täna minu elu. Selles mõttes, et mis mind ähvardab. Ei, ma ei kavatse Damoniga oma elu arutada. Eriti. Veel.
"Jah?" Ta rüüpas kakaod.
"Ma..Bianca rääkis mulle midagi." otsustasin alustada kergemast. Ja vähemtähtsamast.
Damon kortsutas kulmu. "Bianca? Amanda parem käsi? Ma ei usu, et..."
"Ma ka ei uskunud." katkestasin ma teda, "Aga on põhjust."
"Olgu, räägi."
"Amanda kavatseb mulle kätte maksta. Karmilt."
"Mida see tähendama peaks?"
"Et ta teeb mu elu põrguks?" täpsustasin ma, "Noh, tead küll, mida tüdrukud tavaliselt teevad. Häbistab mind. Ma ei tea. On palju variante hävitada vastane."
"Vastane?"
"Rivaal, konkurent. Mis iganes."
"Ahsoo.." venitas Damon.
"Aga see ei tee mulle muret. Eriti." Ma kõhklesin. Kui kaugele on iluduskuninganna võimelik minema? Ma ei teadnud. Pole eriti selliseid olukordi ette tulnud.
"Eriti?" uuris Damon, vaadates mulle otsa.
"Ma ei tea, kas ma peaksin selle pärast muretsema."
"Tule siia."
Veidi murtuna kõndisin tema juurde, ta pani oma käe mulle ümber. Ma toetasin oma pea tema õlale.
"Sinu lähedal on nii turvaline..." sosistasin ma.
"Ega ma siis ilmaasjata kaitseingliks ole valitud." vastas ta.
"Ainult kaitseingliks?" pärisin ma oma lootuse tõttu.
"Reeglite järgi küll.." vastas ta ohates. Kurvalt?
"Miks?"
"Ma ka ei tea. On mingid reeglid." vastas Damon. Nagu ta varjaks midagi. "Ja pealegi ei juhtu just tihti, et inglid oma kaitstavatesse armuksid. Langenud aga vaid mängivad. Enamasti."
"Enamasti?"
"On juhtumeid..."
"Paistab, et teil on huvitav." arutasin ma.
"Jajah, annab huvitavamaks minna, eks ole." sarkasmitses Damon.
"Aga sa oled ikkagi erand." väitsin ma.
Damon kohmetus. "Erand?"
Vaatasin talle etteheitvalt otsa. "Palun. Mina ütlen sulle kohe, et sa meeldid mulle." Või rohkem. Ma ei öelnud seda talle. Veel.
"Olgu. Sa meeldid mulle ka." Damon naeratas. "Ja sinu nimel olen ma nõus reegleid rikkuma."