07.02.11

Strange: Black Symphony

Black light from a rising sun
Too dark to find my way home
Black rain from a clear blue sky
Feel cold - my heart is frozen
Black dress on a wedding day
Church stands all deserted
I've tried to find some brighter note
Inside my mind
I finally wrote

A black symphony Symphony
When darkness steals the light from day
Black symphony
And all my colours fade away
It overshadows my whole life
This broken melody
Black symphony

Black leaves on a florid tree
No birds - silent springtime
Black tears in a smiling face
No one who would dry them
Black tones in a lullaby
So strange - it makes me shiver
I've tried to find some brighter note
Inside my mind
I finally wrote

A black symphony
When darkness steals the light from day
Black symphony
And all my colours fade away
It overshadows my whole life
This broken melody
Black symphony

Since you've been gone
This house is not a home
I raise my head up to the sky
Look for a sign it helps me by
My hope remains
One day I will erase...

A black symphony
When darkness steals the light from day
Black symphony
And all my colours fade away
It overshadows my whole life
This broken melody
Black symphony

Eristasin teistest häältest edukalt kontsaklõbinat, mis suundus otse minu poole.
"Tere, Amanda," sõnasin ma ümber pöörates.
Teda isegi ei huvitanud, et ma ta momentaalselt ära. Muidugi ei märka ta seda, kui tal seda vaja ei ole. Pööritasin oma mõtte peale märkamatult silmi. "Sa. Lubasid. Mulle." sisistas ta, rõhutades igat sõna.
"Mida ma sulle lubasin?" teesklesin teadmatust, Edukalt (Y). Ma ju tegelikult ei pidanudki midagi teadma, või mis?
"Sa tead väga hästi. Bianca nägi teid koos Damoniga. Öösel." sülgas ta viimase sõna.
"Äkki on tal parem oma asjadega tegeleda, kui oma nina igale poole toppida?" küsisin lihtsalt vastu. Ma ei pea sulle mitte midagi seletama. Eriti oma eraelu. Võtsin veel paar vihikut ja paiskasin kapi kinni.
"Nii et sa siiski tead, millest jutt?" irvas ta. Kurjalt.
Ma ei lasknud end kõigutada. Kaua võib?! "Nagu ka sinul. Tegelege. Oma. Eraeluga." rõhutasin igat sõna, siis läksin minema.
Käes oli taas esmaspäev, mis tähendas, et esimene tund on füüsika. Ma naeratasin, klassi sisenedes kasvas naeratus suuremaks. Damon on juba siin.
"Hei," sõnasin ma, istudes tema kõrvale.
"Tsau," vastas ta, naeratades mulle vastu. Pühapäevasest masendusest polnud jälgegi. Ja miks me peaksimegi selle üle praegu muretsema? Ma silmitsesin Damonit ja jäin korraga mõttesse. Kuidas saab olla, et ta mulle juba meeldib? Ma ju tunnen teda ainult nädal aega..Või on see seotud sellega, et ta on mu kaitseingel ja meie vahel on tahes-tahtmata side. Pigem tahes ikka. Pealegi on Damon äge, ilus, ühesõnaga - kõike, mida üks poiss olema peale. Lisaks kõigele veel ingel ka. Märkasin viibutavat kätt enda näo ees.
"Maa kutsub Phoebe't," sõnas Damon õrnalt naeratades. Ma jumaldan seda naeratust. "Millest sa mõtled?" küsis ta, kui mu ilme muutus selgemaks.
"Niisama. Kõigest." Ma ju tegelikult mõtlesingi erinevatest asjadest. Meie lauast möödus Amanda, kes saatis mulle kurja pilgu. Pööritasin silmi.
"Mis on?" küsis Damon, jälgides mu pilku.
"Amanda," vastasin ohates.
"Hei," Ta võttis mu lõast kinni, et ma talle silma vaataksin. "Sa ei peaks muretsema tema pärast. Ta ei saa nkn midagi muuta."
Naeratasin kurvalt ja noogutasin. "Sul on vist õigus..."
"Positiivsemalt."
"Sul. On. Õigus." rõhutasin igat sõna ja naeratasin. Seekord siiralt.
"Vot nii." sõnas Damon ja lasi mu lõua lahti, kuid ma tunnetasin ikka veel tema sõrmi. Nii õrnad... Sulgesin korraks silmad, lastes naudingul mööda keha libiseda. Siis tuli klassi õpetaja Fane ja füüsikatund algas. Jess, sarkasm.

***

"Phoebe?" Jäin seisma. Ei tea, mida tema minust tahab. "Oota." hõikas Bianca veel kord. Ega selliste kontsadega olegi kerge joosta.
"Mis on?" pärisin üleolevalt. "Ma jään niigi inglise keelde hiljaks."
"Ma teen kiiresti." lubas ta.
"Olgu. Lao välja." Mis ta mulle ikka öelda oskab?
"Ma..tahtsin. Olgu, otse. Amanda kavatseb sulle kätte maksta."
Turtsatasin. "Ma tean seda. Temalt võib kõike loota."
"Sa ei saa aru. Amanda ei maksa lihtsalt kätte, ta tahab vastase täielikku hävingut."
"Surma?"
"Ei, hullem. Ta teeb su elu põrguks."
Ma kortsutasin kulmu. "Miks sa seda kõike mulle räägid? Sa oled ju tema parem käsi!" See tõesti oli nii. Kuivõrd "populaarsetel" see võimalik on. Ent ka neil on tunded.
"Sest...sest..." Teda katkestas tunnikell. "F*ck. Sorry, ma pean jooksma nüüd." seletas ta.
"Oota," Nüüd oli minu kord teda kutsuda, kuid ta vaid viipas mulle ja punus klassi poole.
Minu õnneks polnud õpetaja McLane veel tulnud. Kõndisin rahulikult oma laua juurde ja maandusin toolile. Mu silme ette tuli Claire, tema elurõõmus nägu. Claire oli alati rõõmus. Mu süda tõmbus kokku sõna "oli" juures. Ma vihkan mõelda Claire'ist minevikust. Miks ta üldse läks? Miks sa hülgasid mu, Claire? Ma vajan sind praegu nii väga. Ja igatsen sind. Mu mõtted selginesid. Ma leian Claire'i tapja. Tundsin, kuidas mööda keha voolas laiali viha. Viha selle elaja vastu, kes tappis mu parima sõbranna. Ma tapan ta. Mu sees leidis endale koha koletis. Koletis, kes tapab koletise. See tundus isegi lahendusena.

***

"Damon?" küsisin ma, kui olime taas minu poole jõudnud. Otsustasime arutada täna minu elu. Selles mõttes, et mis mind ähvardab. Ei, ma ei kavatse Damoniga oma elu arutada. Eriti. Veel.
"Jah?" Ta rüüpas kakaod.
"Ma..Bianca rääkis mulle midagi." otsustasin alustada kergemast. Ja vähemtähtsamast.
Damon kortsutas kulmu. "Bianca? Amanda parem käsi? Ma ei usu, et..."
"Ma ka ei uskunud." katkestasin ma teda, "Aga on põhjust."
"Olgu, räägi."
"Amanda kavatseb mulle kätte maksta. Karmilt."
"Mida see tähendama peaks?"
"Et ta teeb mu elu põrguks?" täpsustasin ma, "Noh, tead küll, mida tüdrukud tavaliselt teevad. Häbistab mind. Ma ei tea. On palju variante hävitada vastane."
"Vastane?"
"Rivaal, konkurent. Mis iganes."
"Ahsoo.." venitas Damon.
"Aga see ei tee mulle muret. Eriti." Ma kõhklesin. Kui kaugele on iluduskuninganna võimelik minema? Ma ei teadnud. Pole eriti selliseid olukordi ette tulnud.
"Eriti?" uuris Damon, vaadates mulle otsa.
"Ma ei tea, kas ma peaksin selle pärast muretsema."
"Tule siia."
Veidi murtuna kõndisin tema juurde, ta pani oma käe mulle ümber. Ma toetasin oma pea tema õlale.
"Sinu lähedal on nii turvaline..." sosistasin ma.
"Ega ma siis ilmaasjata kaitseingliks ole valitud." vastas ta.
"Ainult kaitseingliks?" pärisin ma oma lootuse tõttu.
"Reeglite järgi küll.." vastas ta ohates. Kurvalt?
"Miks?"
"Ma ka ei tea. On mingid reeglid." vastas Damon. Nagu ta varjaks midagi. "Ja pealegi ei juhtu just tihti, et inglid oma kaitstavatesse armuksid. Langenud aga vaid mängivad. Enamasti."
"Enamasti?"
"On juhtumeid..."
"Paistab, et teil on huvitav." arutasin ma.
"Jajah, annab huvitavamaks minna, eks ole." sarkasmitses Damon.
"Aga sa oled ikkagi erand." väitsin ma.
Damon kohmetus. "Erand?"
Vaatasin talle etteheitvalt otsa. "Palun. Mina ütlen sulle kohe, et sa meeldid mulle." Või rohkem. Ma ei öelnud seda talle. Veel.
"Olgu. Sa meeldid mulle ka." Damon naeratas. "Ja sinu nimel olen ma nõus reegleid rikkuma."

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar