12.02.11

Strange: Broken Angel

"Mida sa teed siin?" olin meeldivalt üllatunud, kuid proovisin häält säilitada rahulikuna. Ma ikkagist lükkasin ta tagasi. Peale kõike... Pilgutasin kiiresti silmi, et pisarad veerema ei hakkaks. Ta ei saaks aru...
"Sa kasutasid iidsed jõudu. Ma tundsin seda."
"Tundsid? Kuidas?" Kahtlane. Kortsutasin oma mõtte peale kulmu.
"Side,"
"Oh," Selle peale oleks võinud tulla. Või siis mitte...
Meie vahele laskus piinlik vaikus. Tahtsin öelda, et ... - ma surusin pisarad alla - et ma valetasin, et ei suutnud end kontrollida - miski hoidis mind tagasi. Minu tahte vastaselt. Ohkasin vaikselt omaette. Damon kergitas kulmu.
"Milleks sul seda siis vaja oli?" küsis ta lõpuks. Ma juba lootsin...
Pöördusin ust avama, et ei peaks nägema tema haavunud nägu. Ta ei andesta mulle iialgi.
"Ma..pidin..Acerbus'ega hakkama saada." Sikutasin iga sõna endast justkui tangidega välja.
"Acerbus'ega?" imestas ta, "Miks?" Paistis, et ta ootas midagi hoopis muud. Miks?
"Lootsid kuulda midagi muud?" küsisin. Mind hakkas see siiski painama.
"Jah. Ei. Vasta mu küsimusele." Ta viivitas hetke. "Palun." Wow.
"Mnjaa." Tuletasin meelde, mida James mulle rääkinud oli. "Mis ta nüüd ütleski? Rääkis midagi sellest, et ei taha ise ka mulle halba teha, kuid see kuulub tema töö juurde." Kirtsutasin nina. "Siis, et ütles mulle juba varem, kunagi, et ei soovi mulle halba - ajas segast ühesõnaga. Lõppkokkuvõttes ütles, et ma ei mäleta midagi." Raske on seletada hullu mõtteid.
"Et sa ei mäleta midagi?" Damon mõtles järele. "Ma vist saan aru..."
"Millest sa aru ei saa?"
Vastamise asemel kõndsis ta mu ette nii, et olin lõksus tema ja ukse vahel. Meie vahele jäi vaid paar cm. Ust ma ju avada ei jõudnud. Good for you...
"Vaata mulle silma, Phoebe." nõudis ta. Kuuletusin - tema hääl kõlas liiga...liiga...kindlalt. Vaatasin tema rohelistesse silmadesse. Huvitav, kui ta oskaks vaadata mu sisse, kas ta siis leiaks selle, mis seal tõeliselt peitub? Mu armastus... Kas ta leiaks selle? Sest tegelikult piisaks ka veidike rohkem tähelepanu. Ta vaatas mind nii pingsalt, et ma lasin silmad alla. Ei allunud ta käsule.
"Phoebe..." sosistas Damon ning võttis lõuast kinni. Mul oli tõesti tunne, et ta suudleb mind. Või vähemalt ma...lootsin selle peale.
"Tuleta meelde." sõnas ta kindlalt. Tuleta meelde? Mida?
Vaatasin talle altkulmu otsa. "Mida sa tahad, et ma meelde tuletaksid?"
Damon lõi rusikaga vastu seina. "Kurat!" vandus ta.
"Kurat? Lumen, vaata, mida sa..." vakatasin tema pilgu all.
"Miks temal see õnnestub?" küsis ta iseenese käest.
"Mis tal õnnestub?"
"Võimalik, et ta sundis sind midagi ütlema."
"Hüpnotiseeris mind?"
Damon noogutas kuivalt.
Mulle tuli midagi meelde. "Eem..kui ma õigesti aru saan...tule parem sisse." Ta kergitas kulmu. Kõhkles. "Damon, palun." Ohkasin. "Mul on kahju."
Ta puuris mind silmadega, jah, ma saan aru, mida sa mõtled, kuid järgnes mulle. Sulgesin ukse ning pöördusin tema poole.
"Ehk see aitab midagi..." pomisesin ma ning võtsin kaelakee ära. Paar sekundit ja vualaa! - Damoni ees seisab juba haldjas.
"Mida sa...?"
"Kui ta mulle ka midagi sisendas, siis tegi seda FairyFalls'is. Ja ma olin haldjas siis."
"Phoebe, sa..."
"Tšš!" Ma ei julgenud teda vaigistada sõrmega nagu varem ning kasutasin sõnu. "Lihtsalt proovi uuesti."
Kannatasin vapralt ära tema pilgu. Ta ohkas, kuid alistus. Surus käed mõlemale poole mind, nii et ma jäin taas tema ja seina vahele. Milleks? "Tuleta meelde." käskis ta. Leebelt.
FairyFalls, mina istun kivil, James, "Sa ei karda mind..." "Oh, hell." pomisen ma, kattes silmad kätega.
"Phoebe?" Damon paistis olevat segaduses. "Mida sa nägid?" Ta võttis mu õlgadest kinni ja raputas mind.
Jutustasin talle kiirelt, kuid põhjalikult FairyFalls'is toimunu. Kuidas James sõnab mulle, et ma ei karda teda, et ma pean Damoni eemale lükkama, tehes väga haiget.
"Ma olen..." Ma ei suutnud midagi välja öelda.
"Ei," Damon haaras mu oma embusse samal ajal, kui ma nutsin. Jälle. "Sa ei ole midagi. Õigemini, mitte midagi sellist, mida sa tahad öelda. Acerbus lihtsalt kasutas sind ära."
"Aga ma...ma..." Pühkisin pisarad silmadelt. "Ma täitsin ta soovi! Ma läksin temaga kaasa. Ja... tegin sulle haiget."
Damon pööras mulle selja, vaadates kaugusesse.
"Damon?" Ma puudutasin õrnalt ta õlga.
"Ei," sõnas ta ja haaras mul käest. "Ma ei ole veel valmis. Anna andeks." Ta kõndsis ukse juurde, pöördudes veel viimast korda ümber. "Ma pean mõtlema."
"Damon, palun, ära...tee...seda." Sõnad jäid taas kurku kinni.
"Sa saad hakkama." sõnas Damon külmalt. "Mul on vaja aega. Lõppkokkuvõttes olid sina see, kes mu tagasi lükkas." Ta teadis täpselt, kuidas must lahti saada. Mängides seekord juba mu enese tunnetega. Uks sulgus.
"Damon!" karjusin ma, joostes talle järgi. Ent taas oli ta läinud. Ei. Ei. EI. Ma ei suuda enam nii. Vajusin juba armsakssaanud põrandale, kui nõmedalt see kõlab, ning tegin sedasama, mida ma olen juba lähima 24 tunni jooksul teinud vähemalt kaks korda. Ma hakkasin nutma. Ma tean - jälle.

***
I'm so lonely, broken angel
I'm so lonely, listen to my heart


Man dooset daram
Be cheshme man gerye nade

Na nemitoonam

Bedoone to halam badeee


I'm so lonely, broken angel

I'm so lonely, listen to my heart

One n' only, broken angel

Come and save me, before I fall apart


To har jaa ke bashi kenaretam

Taa aakharesh divoonatam

To to nemidooni ke joonami

Bargard pisham


I'm so lonely, broken angel

I'm so lonely, listen to my heart

One n' only, broken angel

Come and save, before I fall apart


La la leyli la la leyli la laaa


I'm so lonely, broken angel

I'm so lonely, listen to my heart

One n' only, broken angel

Come and save, before I fall apart

"Jah, Shadow, sul on õigus." Tõusin püsti ja pühkisin mõlema käega pisarad põskedelt. "Kui ma jätkan seda, siis varsti olen punane kui tomat." Proovisin nalja heita. Ei ole naljakas. Shadow turtsatas. "Jah, ei olnud naljakas." nõustusin temaga.
Läksin siis vannituppa nägu pesema. Soe vesi paitas mu äranutetud silmi ja põski.
"Tead, mis?" küsisin Shadow käest, kui olin enda korrastamise lõpetanud. "Mul on tõesti suva. Kui ma ei tundnud veel oma ingleid, siis oli elu rahulikum." Mõnes mõttes. "Ma olin see leinav tüdruk, kes kaotas oma sõbranna. Kõik lohutasid mind, kuni see juba väljakannatamatuks muutus, ja ma neid vältima hakkasin." Haarasin maast kassi ja suundusin akna poole. "Siis muutusin kõiki-vältivaks-tüdrukuks. Palju õnne mulle!" Maandusime Shadow'iga aknalauale. Avasin akna ning värske õhk murdis mu korterisse. "Kes ma nüüd olen? Tüdruk, kes käib uue poisiga. Nagu Amanda tavaliselt teeks. Jah, veel ka Amandale-vastu-astunud-tüdruk. Mul ikka veab."
Meeof! Shadow kuulas mind. Ma polnud temaga juba ammu rääkinud.
"Tean," Pöörasin pea õue. Sydney oli mattunud juba videvikku, ilus. Järsku muutus mu vankumatus taas kurbuseks. "Aga kõige hullem on ikkagist see, et mul ei saa olla suva. Et ma juba armastan Damonit. Mul ei ole suva, et nüüd ta enam ei taha mind. Ja kõige rohkem teebki haiget just see, et tal on selleks täielik õigus. Sakib, kas pole?"
Meeof.
"Olgu, ma jään vait."
Meeof!
"Tahad veel kuulata?" imestasin ma. Ma tõesti tunnen, mida Shadow "öelda" tahab. "Ma ei teagi, kas mul on veel midagi lisada. Ma tahan teda tagasi. Tahan lahti saada Jamesist. Täielikult. Tahan...et mul oleks hea."
Võtsin Shadow'i sülle ning paitasin teda. Ta hakkas nautimisest nurruma. Suunasin oma pilgu taas välja.
Tuhanded autod, inimesed tormavad kusagile. Kõigil oma mured. Mitte kedagi ei huvita teiste mured. Ja miks peakski? Inimene on egoist. Ja kõik tema teod põhinevad egoismil. Isegi, kui ta vastupidist väidab. See on eetiline egoism, väitis meie psühholoogiaõpetaja. Ma ju ise käitun egoistlikult. Tahan Damonit tagasi, tahan, et ta unustaks, mis ma talle rääkisin. Tahan, et mul oleks hea. Kuid ma ei mõtle Damoni peale, kes praegu kannatab. Minu pärast. Ma pole ammu mõelnud Claire'i peale. Ainult enda peale... Märkamatult jäin tukkuma.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar