28.02.11

Strange: Corner of My Mind

I can see a man
Walk away and bend in his head
He won't turn around

And there is her mom
Lookin' desperate and sad
And night is slowly fallin' down

In a corner of my mind
I can feel the time rewind
A little girl who stands there cryin'
Her little hopes are dyin'
In a corner of my mind
Are the tears I left behind
Just mem'ries of a stolen heaven
Gone away forever
Lots of dreams that once were mine
I can always find
In a corner of my mind

And that little girl
In a ragged yellow skirt
She looks very scared

Hears her mother say:
Girl don't wanna see you hurt
He's gone, but he will always care

In a corner of my mind
I can feel the time rewind
A little girl who stands there cryin'
Her little hopes are dyin'
In a corner of my mind
Are the tears I left behind
Just mem'ries of a stolen heaven
Gone away forever
Lots of dreams that once were mine
I can always find
In a corner of my mind

In a corner of my mind
I can feel the time rewind

Lots of dreams that once were mine
I can always find
In a corner of my mind

I can see a man
Walk away and hold his head
He's gone, but he will always care

In a corner of my mind
I can feel the time rewind
A little girl who stands there cryin'
Her little hopes are dyin'
In a corner of my mind
Are the tears I left behind
Just mem'ries of a stolen heaven
Gone away forever
Lots of dreams that once were mine
I can always find
In a corner of my mind
Paari päeva pärast

"Sa saad sellega hakkama, saad hakkama." korrutasin endale peegli ees. Ohkasin siis vaikselt. Kuidas? Ta oli minu jaoks kõik, ma lihtsalt ei suuda. "Suudad küll." Proovisin kõlada võimalikult kindlalt, kuid see kõlas ikkagist valena. Jätsin selle sinnapaika. Panin end riidesse. Täna oli suhteliselt soe, nii et panin vaid roosa tuunika, uued sandaalid, capri teksad.
Mee-of!

"Jah, ma tean," Võtsin Shadow'i sülle, et enne kooli viimast korda ergutust saada. "Ma proovin."
Suudlesin kassi pead ja läksin siis kooli.

***

Kuulsin kontsaklõbinat ja pöördusin ümber.
"Amanda?" olin üllatunud, "On midagi lahti?" Minu imestuseks polnud ta vihane ega isegi oma tavalise olekuga, vaid hoopiski täiesti tavaline. Ta oli isegi tavaliselt riides(hall tuunika, mustad teksad ja kontsakingad) ning puudus tavaline kohutav meigikiht.
"Eemm..on küll." Amanda kohmetus, mille peale ma õrnalt kulmu kergitasin. Amanda kohmetub? Siin on midagi valesti. "Ma tahtsin vabandust paluda."
Imestasin veel rohkem. "Mille eest?" küsisin, kallutades pead. Esiteks, ma ei uskunud, et Amanda võib tõepoolest vabandust paluda, c'mon, see ei ole tema kompetents. Teiseks, mul oli tunne, et tal on kas minult midagi vaja või siis tahab ta mulle midagi kokku keerata, nagu Bianca mind kunagi hoiatas. Üks kahest. Ainult et Amanda välimus pani mind kahtlema. Ta hakkaks ainult minu pärast tavaliselt riietuma? Isegi tema ei teeks nii.
"Phoebe, mul on palju, mille eest vabandust paluda. Mõtle, kui palju ma sulle oma bitchilikkuse tõttu teinud olen."
Mul vajus suu lahti. Ta nimetas end just bitchiks? Siin on midagi...kahtlast. Väga kahtlast.
"Jah, ma olen tõesti mõrd olnud." tunnistas Amanda. "Võtame kas või selle, et ma tahtsin sulle käkki keerata peale seda, kui sa Damoniga käima hakkasid. Ja nüüd te olete nii õnnelikud!"
"Amanda...miks?" Ma ei saanud ikka veel millestki aru. Otsustasin teda hiljem parandada.
"Sest...nii on vaja. Ma tunnen, milliseid vigu ma olen teinud. Ja noh, Bianca on mu peale solvunud ka."
Kortsutasin kulmu. "Kas sa otsid kedagi tema asemele?"
"Ei, loomulikult mitte." Amanda ohkas. "Ma olen tõesti olnud kohutav inimene, alavääristanud ja välja naernud teisi. Bianca on mu parim sõbranna, ma tahan teda tagasi. Ja ma palun tema käest ka vabandust. Kuid kõigepealt tahtsin ma sinu käest vabandust paluda."
"Kas sa ei peaks tema käest kõigepealt paluma?" Ma ei usaldanud teda ikka veel.
"Ei, ma ... usun, et tegin sulle rohkem kahju. Palun vabandust veel kord! Ma lähen otsin nüüd Bianca üles." lõpetas Amanda.
Ta pöördus juba minekule, kuid ma otsustasin talle veel midagi öelda. "Ma annan sulle andeks," sõnasin ma, "Ent muide - ma ei ole enam Damoniga koos." Millegipärast tundus öelda nii õige. Kehitasin mõttes õlgu - vahel sa lihtsalt tunned, et nii on õige.

***

Kuulasin järjekordselt muusikat. TH oli, on ja jääb. Ja proovige mind sellest võõrutada! Tuletasin meelde, millist muusikat Claire'iga kuulasime. Rihanna, Taylor Swift ... Ei midagi sellist, mida ma praegu kuulan. Kuid tegelikult ei tundnud ma, et midagi on valesti. Muidugi, Claire'i polnud enam ja värki... Järsku turgatas mulle midagi pähe.
"Sa pead ise kõiges selgusele jõudma," oli Shaunee öelnud. Ja seda ka, et Claire oli merineitsi... Kui tõsi see olla võis? Kas Claire oleks uskunud, kui keegi oleks talle öelnud, kes mina olen? Tõenäoliselt tunneks ta sama, mida mina praegu...

***

"No, oled järgmiseks treeninguks valmis?" uuris Sam elavalt.
"Sam!" hüüatas Shaunee.
"Mida ma jälle tegin?" imestas Sam.
Shaunee hakkas midagi ütlema, kuid ma katkestasin ta: "Jäta, Shaunee, ma peangi..." Ma otsisin sobivat sõna. "Vanale järjele saama."
"Oled sa kindel?" uuris Bree murelikult, "Möödus ju ainult..."
Tõstsin käe, et teda vaigistada. "Kuulge, ausalt, minuga on kõik hästi. Treenime siis või mis?"
"No olgu," pomisesin kõik vastuseks.

***

Treenida veel ja veel oli minu idee. Esiteks, ma pidin oma mõtted eemale saama. Sest, kui palju ma seda ka ei tahaks, Damon ei tule tagasi. See ... on võimatu. Teiseks, ma tahtsin ennast välja elada. Peale Damoni lahkumist, nagu varemgi, oli mul täielik masendus. Ning sel ajal võisin kellelegi halvasti öelda. See poleks tore. Või siis tahtsin kedagi lüüa. See ei oleks ka. Kolmandaks, ma pidin valmis olema. Ma küll saatsin Acerbuse minema, kuid keegi ei tea, kui kauaks. Võib-olla nädalaks, vb kuuks, vb aastaks. Vb igaveseks. Keegi ei tea. Ja neljandaks, kuigi ma ei tahtnud seda endale tunnistada, meenutas see kõik mulle Damonit. Ning imelikult kombel isegi ei teinud haiget.

***

"Uuesti," sõnasin läbi hammaste. Ma olin tegelikult juba suhteliselt väsinud, kuid käskisin kehal edasi töötada. Võitluses ei saa sa lubada endale ainsatki kõrvalekallet.
Isegi poisid vaatasid mind juba murelikult. "Hei, sa oled väsinud juba." sõnas Diego ja pani käe mulle õlale.
Panin salgu kõrva taha ja sõnasin taas: "Uuesti."
Diego vaatas murelikult teisi. "Mitte keegi ei suuda nii palju, Phoebe, sa pead puhkama." pöördus ta taas minu poole.
"Aga ma..." protestisin ma, kuid Nora peatas mu: "Ei, sa ei pea. Acerbus on läinud praeguseks. Ja sa oled küllalt tugev, et temaga hakkama saada. Sa juba said temaga hakkama."
Miski kõlksatas mu mälus. "Jah! Ja selle pärast on Damon läinud!" Mul algas hüsteeria.
"Phoebe!" hüüatasid kõik hirmunult, "Sa ei saa..."
Tõstsin käe nende vaigistamiseks. "Ei, palun, ärge tulge mulle rääkima, et ma ei ole süüdi. Ma kasutasin liiga suurt jõudu. Ma kasutasin kõiki elemente! See tõi Nad siia. Ja nad viisid Damoni..." Hüsteeria kasvas.
"Phoebe," Shaunee vaatas toe otsisimiseks teisi. Mulle ei jäänud märkamata nende imelik pilk, kuid enne, kui ma jõudsin midagi küsida, Shaunee jätkas: "Vaata, sa tõesti ei ole milleski süüdi. Kui te armusite ... Õigemini, see kõik on varem kirja pandud."
Vaatasin teda WTF-näoga. Ta pööritas silmi. "Okei, seda ma võin sulle rääkida."
"Räägi siis," nõudsin ma.
"Olgu, ma arvan, et sa peaks maha istuma. See on pikk jutt." rääkis ta.
Maandusin lähedalolevale kivile, minu kõrvale istusid ka Nora ja Bree. Diego, Sam ja Derek hõivasid koha murul. "Kui palju sa tead moiradest?"
Moirad. "Need on Vana-Kreeka saatusejumalannad." sõnasin ma kohe. Õnneks huvitasid mind alati igasugused legendid ja müüdid ning ma teadsin suhteliselt palju erinevate maade kultuuridest, eriti antiigist, mis paelus mind kõige rohkem.
Shaunee noogutas. "No vot. Legendid pole lihtsalt legendid, kas pole?"
Ma sain aru, mida ta ütles. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et see võib tõsi olla. "Mida?" küsisin ma.
"Meie elu on ette planeeritud." seletas Derek, "Keegi ei tea, kes seda teeb, kuid kõik, olgu - need, kes peavad teadma, teavad, et nii see on. Maailmas on palju saladusi ja sa just said ühe neist teada." lõpetas ta.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar