22.02.11

Strange: Done All Wrong

Vajusin väsinult diivanile. "Ma olen niiiiii väsinud." venitasin ma.
"Ma tean, nad treenisid sind päris kõvasti." vastas Damon.
Ma pöörasin end kõhuli, et saaksin talle otsa vaadata. "Miks ainult sina mind õpetada ei võiks?" uurisin ma, kuigi aimasin vastust ette.
"Nad ei meeldi sulle?" imestas Damon, imestades mind.
"Muidugi meeldivad!" protestisin ma, "Ma lihtsalt eelistaksin, et ainult sina mind õpetaksid."
Damon naeratas. "No ma saan aru. Aga sa pead aru saama, et kui ainult mina sind treeniks, siis pööraks sa rohkem tähelepanu mulle. Aga me võime vahel erandeid teha." Ta pilgutas mulle silma.
Ma naeratasin magusalt. "See oleks tore..."
Damon vaatas kella. "Um. 11 juba, ma peaks minema."
Ma muutusin kurvaks. Ärge saage minust valesti aru - ma ei ole nümfomaan - mulle lihtsalt meeldib Damoniga aega veeta.
"Äh, ära kurvasta nüüd." Ta küünitas alla minu poole, et suudelda. "Me näeme varsti jälle. Homme on täistreening."
"Ühe päevaga nad jah ei tapnud mind..." nurisesin ma.
"Ära mõtle sellest kui ebameeldivast tööst. Mõtle hoopis, kuidas see sind aitab."
Ma naeratasin. "Mulle meeldib selline mõtteviis."
Damon suudles mind veel kord ja tõusis siis püsti. "Nii, ma nüüd lähen."
"Tsau!" hüüdsin ma - ta lehvitas mulle vastuseks.
Shadow hüppas elavalt minu kõrvale.
"Nojaa, sina muidugi ei ole väsinud." sõnasin ma õrnalt, sügades teda kõrva tagant.
Mee-of!
"Tean, Damonil on õigus. Ja tegelikult see aitab kah." Ma pöörasin end tagasi selili ja pidin samal hetkel diivanilt maha kukkuma.
Järgmisel hetkel olin diivani taga, nii et mind ja Jamesi lahutas paar meetrit. Nagu see aitaks midagi.
James naeratas mulle magusalt, mina aga põrnitsesin teda vihaselt. "Kas sa pole ikka veel aru saanud, et ei ole siin teretulnud? Mine siit.."
James tõstis käe, et mind vaigistada, ja sõnas: "Nii et te olete siis Damoniga koos jälle?" Ta rõõmus olek muutus ühtäkki kohutavaks vihaks.
"See ei puutu sinusse," sõnasin ma, säilitades kaitseoleku.
"Ikka puutub küll." sõnas ta vihaselt ja oli nii kiiresti mu ees, et ma isegi ei jõudnud midagi teha. Järgmisel hetkel olin surutud vastu seina. "Loomulikult puutub." jätkas ta.
"Ei." sõnasin ma läbi hammaste.
James raputas pead. "Ma armastan sind."
"Palun, ära aja mulle jama. See ei mõju mulle." vastasin ma talle.
"Ei, Phoebe, sa tead seda." sõnas James mind vaadates, "Ma armastan sind."
"Sa. Valetad." Ma panin pea käte vahele ja vajusin mööda seina põrandale.
"Phoebe, kullake." James kallutas pead. "Sinuga ei ole isegi lõbus mängida." Ta haaras mu juustest kinni ja tõmbas püsti. "Aga ma proovin sellest ikkagist naudingut saada." Ta naeratas magusalt.
"Ei..ei.." sosistasin ma, kui ta mind suudlema hakkas, mu silmadesse tungisid pisarad. Jamesi seljalt tulnud mustad suitsunired hoidsid mind kinni kui köidikud, nii et mul ei olnud liigutamisvõimalust, pääsemisest rääkimata. Ma ei saanud kasutada mitte midagi, mida mulle terve päev õpetati. Nähtavasti nad sellega ei arvestanud. James jätkas oma "tööd".
Damon, miks sa jätsid mu? Sa oled mu kaitseingel, sa ei tohi mind niimoodi jätta. Alles siis sain ma aru, et see oli mu sisetunne, mis kurvastas, kui Damon lahkus.
"Tapa mind ära." palusin Jamesi nuttes, kuid ometi kindla häälega.
"Ja jätta selline maiuspala?" James vaatas mind viltuselt. "Mitte iialgi. Vähemalt mitte enne, kui ma sinuga lõpetanud olen." Ta jätkas mu suudlemist. Aga seekord ma ei tundud naudingut. Järele oli jäänud vaid jälestustunne. Tahtsin, et ta lõpetaks minuga kiiremini. Tahtsin surra.
Mee-of!!!! Shadow oli nii kuri, et isegi mina ehmatasin ära.
Mida sa saad teha, jookse! "Jookse, Shadow, sa ei saa mind aidata!" karjusin ma, võideldes pisaratega.
Kuid Shadow Angel ei jooksnud. Ta oli oma kõrvad pea lähedale tõmmanud, sisises ja urises, meenutades pigem metskassi, mitte vaikset kiisut, kes elas juba 3 aastat minu juures. Mitte päris vaikset, aga no...praegu vahet pole.
Damoni süsimustad deemon silmad pöördusid mu kassi poole. Ta jättis mu rahule, mitte et see annaks midagi - köidikud hoidsid mind endiselt paigal, ning liikus mu kassi poole. Alles siis sain ma aru, mida Shadow üritas.
"Mulciber, lampas." sosistasin ma. Tundsin soojust nendes kohtades, kus olid köidikud. "Aqua, aufero." Tundsin haaret lõdvenevat. See andis mulle innustust. "Ventus, efflo." Olin nüüd täiesti vaba, kuid ma ei rõõmustanud veel - päästa Shadow Angel. Veel üks asi. "Humus, petra suus." Kasutades oma käsi, suunasin Maa Acerbuse poole. Ta pöördus väga kiirelt ümber, tema mustad silmad piidlesid mind. Rebisin kaelakee kaelast, tunnetades otsekohe mustjaspunaseid tiibu, ka mu kleit oli muutunud mustjaspunaseks. Kui pilgud võiksid tappa, oleks see elajas juba maha kärvanud. " Navitas, mittere bestia illuc unde suus adeo." Energia voolas minust läbi.
"Non!" Acerbus piinles põrguvaludes. Naeratasin õelalt oma mõtte peale. Ta peaks harjunud olema. "Ego adeo rursus! Vos paeniteo!" ähvardas ta mind.
Lasin pea alla, nii et juuksed varjasid mind tema eest nagu kardinad. Siis tõstsin pea tagasi üles nii järsult, et juuksed lendasid tagasi. "Nos inviso. Deleo suus, Navitas!" karjusin ma viimased sõnad. Siis varisesin meelemärkuseta põrandale.

***
Done me wrong
Done all wrong.
All the wrong i’ve done i’m sure i’ll live quite long

Done all wrong
Done me wrong
All the wrong i’ve done i’m sure i’ll live quite quite long
All the wrong i’ve done, will be undone in song
All the wrong i’ve done, will be undone in song

If your doing wrong
If you’ve done all wrong
You can rest assure your gonna live quite long

If you’ve done all wrong
Your doing wrong
You can rest assure your gonna live quite quite long
All the wrong you’ve done will be undone in song
All the wrong you’ve done will be undone in song

If we’re doing wrong
We’ve all done wrong
If we do no wrong i’m sure we would be gone
Damon

Ma ei jõudnud isegi ära sõita, kui tundsin, et midagi on väga valesti. Piidlesin Phoebe akent. Ta isegi ei tulnud aknale? Imelik. Hetke pärast tundsin väga tugevat Pimeduse jõudu. Põrgu! Tormasin autost välja, siis tagasi trepikoja poole. Lennata on riskantne. Ei ole ka! Pistsin medaljoni taskusse ning sööstsin õhku. Jahe öine õhk paitas mu nägu samal ajal, kui tundsin sees järjest Tule, Vee, Tuule ja Maa jõudu. See lihtsalt ei saa võimalik olla. Lõpuks... Energia! EI, Phoebe, sa ei tohi! Hetke pärast olin juba 20. korrusel. Aken oli minu õnneks lahti, seega lihtsalt lendasin sisse.
Tormasin magamistoast elutuppa, kuid see oli tühi. Kus ta on?
"Phoebe?" hüüdsin ma, kuid vastust ei tulnud. Lendasin siis natuke edasi ja mind tabas šokk.
"Phoebe...Phoebe!" kükitasin endale nii armsaks saanud tüdruku kõrvale. "Kas sa kuuled mind?" Phoebe lebas meelemärkuseta põrandal, oma haldjariietes. Tumedate punaste toonide põhjal sain aru, et ta oli liiga vihane ega ei mõelnud, mida ta saavutab nii tugeva jõu kasutamisega. Ma ka ei oleks mõelnud, kuid see ei oleks mulle nõnda mõjunud.
"Oh, Phoebe." Mu silmadesse tungisid pisarad. "Ma maksan Acerbusele kätte, ma luban. Kuid kõigepealt toon su siia tagasi."
Proovisin alustada teisest. Hingasin sügavalt sisse-välja ning panin ühe kätest Phoebe laubale, teise kõhule. "Navitas, farci mei Amare cum navitas." Phoebe silmalaud võbelesid.
"Phoebe, kallis?"
Järgmisel hetkel kuulsin, kuidas uks lahti läks.
"Aveho suus."
Mind tiriti Phoebe'st eemale, ma ei hakanud isegi end vabastama. Nendega on see mõttetu. Pealegi, nkn pidid nad sellest varem või hiljem teada saama. Ohkasin vaikselt samal ajal, kui Ta oma rituaali alustas.
"Vos eversio Lex Legis."
Langetasin pea, kui vastasin Temale. "Ego teneo. Etsi non paeniteo." sõnasin ma, vaadates Talle nüüd silma.
"Pollicitatio ego quoque multus."
Langetasin taas pea. "Ego amare Suus. Haec hec habere puella."
Ta raputas kurvalt pead. "Vos esse inconcessus visum suus. Vos non suus angelus plus." Siis pöördus Ta tagasi Phoebe poole.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar