03.02.11

Strange: Down on You

Can I drive you home,
Can I crash into your life?
Can you fix my soul,
Can you break my heart tonight?

Some angels don't cry,
And we are, and we are,
Just the two of them,
And we're falling through the sky.
And tonight...

I'll get down on you, get down on you,
Blessing kisses waiting.
I'll get down on you, get down on you,
Don't let wishes fade in.
Run into your abstract dreams
It's a point of view,
I'd go down down down,
To get up on you,
I'll get down on you, get down on you.

Can I fill you up
With my emptiness tonight?
Can I hold your hand
As we slip into the light?
Cause angels fall down,
And we are, and we are,
Just two damaged souls,
But it's heaven when we die.
And tonight...

I'll get down on you, get down on you,
Blessing kisses waiting.
I'll get down on you, get down on you,
Don't let wishes fade in.

Run into your abstract dreams
It's a point of view,
I'd go down down down,
To get up on you,
I'll get down on you, get down on you.

(We are, we are)
Angels, angels don't cry.
(We are, we are.)
Two souls collide,
(We are, we are.)
Coming night.

I'll get down on you, get down on you,
Blessed kisses raining.
I'll get down on you, get down on you,
Don't let wishes fade in.
Run into your abstract dreams
It's a point of view,
I'd go down down down,
To get up on you,
I'll get down on you, get down on you.

Can I drive you home,
Can I crash into your life?
Can you fix my soul,
Can you break my heart tonight?

Shadow Angel oli end rahulikult meie vahel kerra tõmmanud. Ma võtsin ennast lõpuks kokku. Ma lubasin rääkida ja ma räägin ka. "Damon?" Pöörasin oma silmad talle, kui olin teed rüübanud.
Ta vaatas mulle uudishimulikult otsa. "Jah?"
"Seda et..." Ma ohkasin vaikselt, ei ole just eriti kerge tunnistada oma viga. "Olgu, ma ütlen kohe välja. Kui sa mind eile tabasid Jamesiga suudlemast, siis ma olin kaine. Ma ei olnud mälukas."
Damon kergitas kulmu, kuid ei paistnud olevat ka üleliia üllatunud. Imelik?! "Kas sa tead ka miks?" küsis ta rahulikult.
Ma hammustasin huulde. Kui palju ma võin teda usaldada? Damon märkas seda ning nõjatus lähemale. "Phoebe, ma tean, et sa tunned mind ainult kaks nädalat, kuid usu mind - sa võid mind usaldada. Ma räägin sulle ükspäev miks."
Miski tema hääles pani usaldama. "Olgu...ma...igatahes, siis, kui James mind suudles. Kuni ta mind suudles, oli mu peal justkui mingi loor, et ma lihtsalt ei suutnud vastu panna. Ja see loor..." Mul tulid pisarad silma ja ma pilgutasin kiiresti silmi, et neid kaotada. Ma ei nuta, ma olen tugev! "See loor pani mind kõike seda nautima." Ma krimpsutasin nägu, meenutades seda. "Ja pärast..ma mäletan ainult seda, kui James kusagile ära kadus. Ning siis sind. Mis toimus siis?"
Damon viis silmad mujale. "Ma ei...ole kindel, kas ma võin sulle rääkida."
Ma ristasin käed. "Ja miks siis mina pidin sulle rääkima?"
"Sest..." Damon vaikis, otsides õigeid sõnu. "Olgu, ma olen ka sinuga aus siis. Sest ma olen sinu kaitseingel."
Ma pilgutasin arusaamatusest silmi. Kaitseingel? Mul on kaitseingel? Aga ingleid ei ole...Haldjaid ka ei ole olemas. "Kuidas?" oli ainuke, mis ma küsida suutsin.
"Noh...See on raske." Damon vaikis hetke. "Ma ei ole kindel, kas sa seda kõike tahad kuulata.
Ma vaatasin talle etteheitvalt otsa. Ta ohkas. " Olgu. Pmst on igaühel kaitseingel. Iseasi, kas ta Maal on."
"Kus ta on siis? Taevas?"
Damon muigas. "Mitte päris. Vaata, inimestel-" Ma ajasin huuled prunti sõna "inimestel" juures, Like..c'mon, ma ei ole inimene. Kui sa oled mu kaitseingel, siis sa peaks seda teadma. "-on väärarusaam, et on Taevas ja Põrgu. Muidugi on Pimedus ja Valgus, kuid ..." Damon otsis taas õigeid sõnu. "See ei ole päris nii, nagu inimesed arvavad. Seda on raske seletada. Ma arvan, et ma peaks sulle kunagi näitama seda."
Ma naeratasin. "See oleks tore jah...Aga kui igal inimesel on kaitseingel, siis miks ikkagist maailmas valitseb kaos?"
Damon paistis viimaks aru saavat, et mul on midagi sõnaga "inimene", kuid jättis selle tõenäoliselt pärastiseks. "Sest iga inimese ja kaitseingli kohta on üks langenud ingel, kes pmst on ingli vastand. Noh, tead küll. Headus versus Kurjus."
Ma noogutasin aru saades. "Kas langenud inglid on siis halvad? Ma mõtlesin, et noh, nad nagu tegid midagi halba ja sp saadeti nad Taevast välja."
"Lucifer?" kergitas Damon kulmu.
"Nojah. Selle peale ma ei mõelnud..."
"Aga kas see on umbes nagu...Kui on kaalukausid on tasakaalus, siis ei ole kumbagi Maa peal. Kui on Kurjus on üle, siis on langenud ingel Maal, ja kui Headus, siis kaitseingel. Et siis pmst on mu elus praegu Headus üle?"
Damon naeratas rõõmutult. "Oleks see nii...Esimesega panid sa täppi. Aga..Headuse ja Kurjusega on risti vastupidi. Su elus valitseb praegu Kurjus, Phoebe... Mul on kahju."
Mul vajus suu lahti. "Aga mu elu on praegu..nagu tasakaalus." Claire suri, kuid samas ma leidsin Damoni.
"Ei, Phoebe. Su sõbranna suri, kas pole?" Ta ootas minu kinnitust, mille ma andsin peanoogutusega. "See, kes ta tappis, tahab tappa ka sinu."
"Oota, oota. Ole korra vait palun." Seda kõike on liiga palju. "Kust ma üldse võin kindel olla, et sa ei valeta mulle? Tõesta mulle, et sa oled ingel."
"Ma teadsin, et lõppkokkuvõttes jõuame me ikka siia. Lõpp-punkt." Ta tõusis püsti. Ma kergitasin kulmu. "Mis? Ma tõestan sulle praegu." Ta võttis särgi ära. Ee...?! Siis võttis ta kaelast oma kaelakee. Damon sulges keskendudes silmad. Ja hetke pärast...kasvasid talle selga tiivad. Tõelised inglitiivad... Ma tõusin püsti ja kõndisin tema juurde. Siis sirutasin välja käe ja puudutasin imepehmeid sulgi. Need olid tõesti väga pehmed. Siis tuli mulle midagi meelde.
"Sa võtsid ära oma kaelakee?" küsisin ma silmi kissitades.
"No..jah. See nagu hoiab sulgi enda sees või midagi sarnast. Mis on?"
Ma tegin tema ümber ringi, nii et seisin tema ees. "Hm..Ei midagi erilist, kui ainult...Ma näitan sulle midagi." Nüüd oli minu kord oma kaelakee ära võtta. Tundsin meeldivat soojust mööda keha laiali valgumas ja hetke pärast olin ma oma haldjarüüs. Vähemalt ma ei pidanud midagi ära võtma. Damon vaatas mind pealaest jalatallani suurte silmadega.
"Phoebe, mis see on?" küsis ta imestunult, vaadates mind igast küljest.
"Kuidas sa saad olla mu kaitseingel ja sellest mitte teada?" küsisin ma imestunult.
"Meile ei anta päris resümeed inimese kohta, keda me valvama peame. Räägitakse põhilised asjad ära. See oleks tegelikult üks neist. Ma imestan ise ka, et ei tea sellest midagi." Ta vaatas ikka veel imetlusega minu tiibu. "Need on ilusad." Ta jäi mu selja taha seisma ja võttis ühe neist pihku. "Imeline..." sosistas ta.
Ma muigasin. "Jah...on küll. Kas pole imelik, et me saame oma tiivad ühte moodi?"
"Jah, selles oleme me tõesti sarnased." tõdes Damon, "Ma arvan, et inimese-" Ma vaatasin talle etteheitvalt otsa. "-olendi ja tema kaitseingli vahel on midagi veel peale nende sideme. Kahjuks on side ka langenud ingli ja olendi vahel."
"James?" küsisin ma ehmunult.
"Acerbus," parandas Damon.
"Kuid see on nagu tume või mis?" kontrollisin ma oma ladina keele oskust.
"Jah, me kutsume langnud ingleid Acerbus ja nemad meid Lumus. Nagu valgus, tead küll? Ahjaa, kust sa ladina keelt õppinud oled?"
"Ise, kõik ise. See on äge."
"On."
"Tol õhtul-" Ei olnud vaja isegi täpsustada, mida ta mõtles. "-ütlesid sa mulle ladina keeles abhibere...Millest ma eemal pean hoidma? Või kellest?"
Mälukas. "Ma mäletan ainult seda, mis oli pärast seda kõike. Kui ma ütlesin: "Miks sa meie suudluse katkestasid?" vms."
"Ookei..." venitas Damon.
Ma panin kaelakee tagasi kaela ja olin taas oma endistes riietes. Tunnetades end inimesena, kelleks ma enam iialgi ei saa. Damon tegi sama.
"Kes tappis Claire'i? Miks ta mind tappa tahab?" küsisin ma lõpuks, kui olin diivanile maandunud. Suutsin jälle mõelda. Ja kohe küsimused...
"Ma ei tea, Phoebe, ma ei tea..." Damon paistis olevat murdunud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar