09.02.11

Strange: New Moon

"Sa tõesti oled?" imestasin ma ja vaatasin üles tema poole. Ma muidugi sain aru, et ingel on võimeline minema minu kaitsmiseks ükskõik kui kaugele, aga et kohe minu enda nimel, see oli midagi muud.
"Muidugi." sõnas Damon. Ta vaatas mulle otsa. Muidu oleksin ma pea ära pööranud, ent seekord ma seda ei teinud. Tema ilusad rohelised silmad... ja huuled... Ka Damon vaatas mu huuli. Kuni need kohtusid.
Suudlus oli imeline. Ma pole mitte kunagi mitte midagi sellist tundnud. Tõeline taevase olendi suudlemise tunne.

***

Ma olen Damoniga käinud juba üle kahe kuu. Kõik on nii suurepärane. Ei mingit jälge mind varitsevast kurjusest. Kuid me ei häälesta end sellele. Me oleme teineteise jaoks olulisemad. Pealegi on nii tore Amandat endast välja viia. Ma tegelikult ei ole kunagi kedagi õrritanud, kuid tollal pakkus see mulle kahtlast lõbu. Amanda pole ka midagi proovinud teha mulle. Kui päris aus olla, siis ta on Damoni jätnud praegu. Vb mõtleb ta seda tõsiselt, vb on see vaikus enne tormi. Ei või iial teada.

***

Otsustasin täna FairyFalls'is ära käia. Damon tahtis ka kaasa tulla, kuid seekord mul oli vaja aega üksi olla. Mitte et mulle ei meeldiks temaga aega veeta, ent ma pidin järele mõtlema. Kõige üle. Minuga juhtub.
"Ära muretse, ma olen varsti tagasi. Mul on tõesti vaja üksi olla."
"Ei taha minuga aega veeta enam? Muutusin tüütuks?" küsis Damon samal ajal mänglevalt ja tõsiselt.
Ma suudlesin teda. "Muidugi mitte. Ma armastan sinuga aega veeta. Aga nii on vaja." Ma naeratasin. "Ära muretse, ma teen aja tasa pärast." Ma liigutasin kulme üles-alla.
"Ahsoo," sõnas Damon huvitunult. "Eks ma jään siis ootama."
"On ootamist väärt." sõnasin ma viimaks. "Nii, siit ma nüüd lähen." Me olime jõudnud Mystique radadele. "Siit lähen ma üksi."
"Jään igatsema." sõnas Damon jälle kurvalt.
Ma suudlesin teda veel kord pikalt ja kirglikult. Ta lasi must vastumeeli lahti ja eemaldas oma käed mu pihalt. "Shadow Angel vajab nkn seltsi. Mine tema juurde. Ta kurvastab iga kord, kui ma siia tulen." Ma ulatasin talle võtmed. "Tunneb, kui ma siin olen."
"Olgu." Ta suudles mind veel kord põgusalt. Ma ei väsi sellest kunagi. "Ma siis lähen."
Lehvitasin talle hüvastijätuks ja kui ta lehestikku kadus, võtsin ära oma kaelakee. Meeldiv soojus läbis mu keha ja ma vaatasin õnnelikult oma haldjariideid. Nii õrnad. Mu kuutiivad, nagu ma neid nimetan, võbelesid seljal. Astusin eesolevale kivile ja lükkasin end õhku. Kiirendusega liikumine, nagu me füüsikas õppisime. Liigutasin tiibu kiiresti ning nautisin vaadet. Kui vaid selliseid kohti kohti rohkem oleks... Laskusin joa kõrvale. Suvel olen siin isegi ujumas käinud. Vesi on siin tõesti justkui võlutud. Haarasin põlvedest kinni ja panin pea kätele.
Miks ma õigupoolest tahtsin siia üksi tulla? Ma tegelikult ei teadnudki, mis mul viga oli. Lihtsalt tekkis vajadus tulla ja olla üksi. Midagi polnud isegi juhtunud.
"Ma teadsin, et leian su siit.." sõnas keegi mu selja tagant.
Võpatasin ootamatusest, kuid siis vihastasin. Ma ju ütlesin, et tahan üksi olla. Pöörasin juba ümber, et Damoni peale oma viha välja valada, kuid avastasin siis, et see polnudki Damon.
"James?" Olin šokeeritud. Mida ta teeb siin? Kuidas ta leidis mu? Ma polnud sellest kohast kellelegi rääkinud, va. Damonile.
"Mina muidugi, kullake. Ma teadsin, et sa ei suuda mulle vastu panna." sõnas ta saladuslikult.
"Ei suuda sulle vastu panna?" Ma lendasin kivilt maha, kuid jäin piisavasse vahekaugusesse. Jumal teab, mida tema teha tahab. "Mida sa selle all mõtled?"
"Ah, ära tee nägu, nagu sa ei teaks midagi." James hakkas lähemale tulema, mis sundis mind taganema. Temast õhkus ohtlikku aurat, kuid ma ei suutnud uskuda, et Damon rääkis tõepoolest tõtt. "Miks sa siia tulid?"
"Sina sundisid mind siia tulema?" Ma olin paanikas. Natuke. "Aga..kuidas?"
"Ka sellele tead sa vastust." sõnas James igavalt. Langenud ingel. Damonil oli õigus. James oli tõepoolest langenud ingel.
"Sa tõesti oled mu langenud ingel?" Paanika võttis mu üle täielikult võimust. Ma olen siin üksi hulluga, kes on minu langenud ingel. Ja tegelikult pole ta hull, vaid täitab oma "tööd".
"Muidugi, mu kallis." Oh ei. Ma tundsin taas seda, mida eelmine kord. Aga seekord ilmusid Jamesist, jah, tõesti tema seest, mustad nired, mis naelutasid mu paigale. Vb ei näinud ma neid eelmine kord pimeduse tõttu. Tõenäoliselt nemad olidki need, mis ei lasknud mul Jamesi kütkeist vabaneda.
"Miks?" sosistasin ma.
"Sest see on minu töö." James oli järsku otse minu ees. Mu keha läbis värin. Üldsegi mitte meeldiv. "Vb ma ka ei taha seda." Ta puudutas sõrmedega õrnalt mu põske. Õrnalt? Kas ta on võimeline midagi tegema õrnalt? "Aga see on minu töö. Mul on kahju."
"Sa tapad mu nüüd?" küsisin nüüd üleni värisedes.
"Ei," sõnas James kohkunult, "Muidugi mitte. Vähemalt mitte praegu." sosistas ta viimase fraasi mulle kõrva.
Ma värisesin ikka veel. Ta võttis mu õlast kinni ja vaatas otse silma. "Sa ei karda mind."
"Ma ei karda sind." Värin lakkas, hirmutunne oli kusagile ära kadunud.

***

"Hei," hüüdsin ma, kui olin ukse sulgenud.
Damon tuli köögist, põll ees.
"Mis sa teinud oled?" küsisin ma naerdes.
"Ära sa naera midagi." Ta suudles mind. "Pane silmad kinni."
"Olgu," ütlesin ma, ikka veel laialt naeratades. Ta võttis mu piha ümbert kinni ja juhatas elutuppa.
"Mm..Paistab, et siin on midagi väga head." Ma nuusutasin õhku. "Las ma arvan. Hakkliha lasagna?"
"Näh, sinuga on igav mängida."
"Minuga ei ole igav mängida." Ma pöörasin end ümber, et jääksin poisi käte vahele. Ta ühendas oma käed mu pihal. "Ma võiksin igavesti aega veeta nii." vahetasin ma teemat. Kes ikka räägib toidust, kui su vastas seisab taevalik olend? Mm..põrgulik olend. Phoebe, keskendu tähtsale.
"Sa võid..aga igavaks ei muutu? Ära ei väsi minust?" küsis Damon mänglevalt.
"Mkm. Ma ei suudaks sinust tüdineda."
"No siis..." Nüüd suudlesime juba pikalt ja mitte ainult...

***

Sweep this pain
You left me gravely still
I'm screaming out your name
See me fall
This forsaken love
Erase my fears
I'm living a life alone

Escape the rain
Come to me, cradle me, yell for me
Can you hear my cries
Escape the rain
How do I escape...the rain

Keep me alive
Revive my love
I need you, whispering my name
Break down this wall
Unglad my day
Help me breathe
Don't give up on me love

Escape the rain
Run to me ,cradle me,yell for me
Can you hear my cries
Escape the rain
How do I escape ...the rain

Can you heal this wound
From bleeding inside
Inside, inside, inside...

Escape the rain
Run to me,cradle me,yell for me
Can you hear my cries
Escape the rain
How do I escape the rain

Me lamasime juba mitu tundi. Ma armastan teda. Pöörasin end küljele, et Damonit vaadata. Siis küünitasin tema kaelakee poole. Mul tekkis julm tahtmine tema tiibu uuesti näha. Kuid ta takistas mind, haarates mu kätes õrnalt kinni.
"Hei, mis sa teed?" küsis ta naljatades.
"Tahtsin su imekauneid tiibu näha uuesti." naeratasin talle vastu. Võisin öelda, et olin õnnelikem inimene maailmas. Tol hetkel.
"Ma tahan midagi muud." Ta haaras ka mu teisest käest kinni ning hoidis mind paigal, kui suudlema hakkas.
Siis tundsin ma seda ja peatasin ta. Ma tahtsin seda, kuid...
"Damon, ma ei saa enam nii." Ei, ei, ei...see ei tohi juhtuda!
"Mida sa ei saa?"
"Ma ei saa enam sinuga koos olla." Mis mõttes? Ei, ei, EI! Mis mul viga on?
Damon vaikis mõne hetke. "Miks sa siis seda tegid?" Ta osutas meie alasti kehadele.
"Sest ma tahtsin mängida?" Mu hääl kõlas külmalt, kuid sees oli valu. Mis minuga toimub?
"Sa tahtsid mängida. Minu tunnetega!" karjus ta viimased sõnad välja ja ronis voodist välja.
"Jah." sõnasin ma lihtsalt, kui mu sees valitses torm.
"Tead, sa võiksid vait jääda. Otsi endale uus kaitseingel! Või ei, veel parem. Sa oleksid oma langenud ingliga suurepärane paar." Damon kõndis vihaselt toast välja. 30 sek pärast käis kõva pauk.
"Nice..." pobisesin ma. Oot, mida? Ma kargasin voodist välja ning tormasin Damonile järele. Mis mul õigupoolest viga on? "Damon!" Liiga hilja.
Ma hakkasin nutma, laskudes mööda seina põrandale. Mis mul viga on? Miks ma Damonile ütlesin, et mängisin temaga? Ma ei mängi temaga, MA ARMASTAN TEDA! Ma olen täiesti... Hakkasin veel rohkem nutma, kuid kuulsin läbi nuttu üht õnnetud mee-of'i, Shadow Angel tuli olukorda vaatama.
"Oh, Shadow." Võtsin oma kiisukese sülle. "Ütle mulle, miks ma selline p*sk olen?" Ma surusin oma näo kiisu pehmesse karva. "Kuidas ma võisin Damoniga nii käituda? Ma armastan teda ja ma ütlesin talle, et ma mängisin temaga. See võrdub samaga, et ma oleks ta südamesse vaia löönud. Ma olen kohutav." Mu enesehaletsus ei aidanud, tegi asja vaid hullemaks.
"Sa ikkagi täitsid mu käskluse." sõnas James.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar