16.02.11

Strange: Научусь летать

Он носит крылья в рюкзаке,
Мечтает и грустит о ком-то,
А на картинке так жестоко
Живет в пальто коротком чьем-то.
Он ищет ту, что не прощает,
Не предает, не отпускает.
Такая есть, такой не знаю,
Но только, только обещаю...

Научусь летать с тобой на небо,
Там где звезды до рассвета
Говорят телами о любви.
Там его, конечно, встречу,
Разревусь и не замечу,
Как целует губы, руки не мои.

Коротких слов такого счастья
Не знала просто слова "здрасьте".
Сегодня я такой же масти,
Смотри, помада, туфли, платье.
Мне говорить с тобой не надо,
Забыть, начать любовь с начала
Я здесь принцесса карнавала,
Лишь оттого, что обещала.

Научусь летать с тобой на небо,
Там где звезды до рассвета
Говорят телами о любви.
Там его, конечно, встречу,
Разревусь и не замечу,
Как целует губы, руки не мои.
"Damon, sa teed mulle haiget." sisistasin ma.
Niipea, kui Damon mind nägi, haaras ta mul küünarnukist ja tiris trepikotta. Liftis lasi ta mu lahti.
"Mind ei huvita," urises ta.
"Su silmad seda küll ei ütle," tõdesin ma.
"Ära vaata mind nii!" jätkas Damon urisemist.
"Ja sina ära räägi minuga nii!" ei suutnud ma rahulik olla.
Damon jäi vait. "Sorry," pomises ta juba rahulikumalt.
Kergitasin kulme. Tase. "Ei ole midagi." vastasin ma, viies silmad mujale.
Tundsin ta silmi endal. "Kuidas sul siis läinud on?" küsis ta kõheldes.
"Normaalselt."
"Ausalt?"
Muidugi sa ei usu mind. "Ei." Ma vaatasin talle otsa.
Seejärel vaatasime ühel ajal mujale.
"Ma..." alustas Damon. Ma vaikisin - ootasin, mis tal öelda on. "Mul on kahju." lõpetas ta siis.
"Ausalt?" küsisin ma sarkasmiliselt. Nagu..tõsiselt. See on kõige nõmedam asi, mida öelda tüdrukule, oma kaitstavale, kui sa oled teda ignoreerinud. Pikka aega.
"See ei kõlanud just nii, nagu ma planeerinud olin." tõdes Damon.
"Ei kõlanud." Ma ristasin käed.
"Phoebe, ma tõesti ei oska midagi paremat öelda." Ta vaatas mulle lootusrikkalt otsa.
Ei tea, mida ta loodab. Õigemini ma teadsin küll, ent kartsin seda endale tunnistada - mäletasin liigagi hästi eelmist korda. Siis, kui mina olin lootnud. "Siis ütlen mina." sõnasin lõpuks kindlalt.
Damon vaatas mulle küsivalt otsa. "Sa tegid mulle haiget." alustasin ma, "Ma tean, et olen väga süüdi selles, et su minema ajasin. Lase mul lõpetada!" käratasin ta peale, kui ta tahtis vahele segada, "Ma tean, et kui sind minema aetakse, teeb haiget. Eriti peale seda, kui..." Ma mõtlesin hetkeks järele. "Peale seda, mis meie vahel oli. Kuid, esiteks, kas sa tõesti arvasid, et ma tahan su lahkumist. Kas sa tõesti uskusid mind? Teiseks, ma ei saa ennast kontrollida, kui mulle needus peale pannakse. Kolmandaks, sa käskisid mul tõtt rääkida, hüpnotiseerisid tõtt rääkima ja said selle teada ka. Siis haarad sa mu oma embusse, süstides minusse lootust. Ja peale seda? Sa oled mu peale endiselt vihane. Ütled lihtsalt, et pead mõtlema, jätad mu nutma ja ... ja siis ignoreerid mind kaua. Nüüd aga ilmud jälle välja ja mängid mu kaitseinglit. Kas sa ei mõelnud minu peale? Kuidas see mulle mõjub? Ilmud taas välja ja..." Lift oli üles jõudnud, kõndisime mu korteri juurde. Üksikud pisarad voolasid juba mööda mu põski.
"Ja mida sa üldse otsid siit? Mida sa mult jälle tahad?" käratasin ma siis vihaselt tema peale nii, et ta kargas mitu sammu tahapoole.
"Phoebe, ma..." Damon otsis õigeid sõnu, "Mu teole ei ole andestust. Ma ei suutnud end kontrollida. Ei, ausalt." sõnas ta, kui ma turtsatasin. Sa vähemalt ei ole kellegi needuse all. "Aga see ei tähenda midagi. Ma ei vääri sind."
Meie sammud kajasid tühjas koridoris. Angel oli tõenäoliselt kuulnud meie vaidlust, kui seda saab vaidluseks nimetada, ja pages kusagile vaiksemasse kohta.
"Damon, ma ei saa nii." alustasin ma, kuid vakatasin siis. Mulle tuli meelde, mida ma eelmine kord nende sõnadega põhjustasin. "Ma ei saa andestada inimesele, oma kaitseinglile, ükskõik mida ja kui palju ta mulle ei tähendaks, kohe, kui ta on kõigepealt kuu aega mind ignoreerinud, siis tuleb ülbena mu ukse taha, nagu midagi polekski olnud!"
"Ma ei olnud ülbe." protestis ta.
"Olid küll!" karjatasin ma. "Sa ütlesid, et sind ei huvita, et mulle haiget teed. Et ei huvita, et ma sind näha ei taha." Nüüd voolasid mööda mu põski juba sajad pisarad. Ripsmetušš on tõenäoliselt juba väga laiali läinud.
"Ma ei...Palun vabandust." Ta laskus ühele põlvele.
"Damon?!"
"Ei, mitte seda." Ta muigas rõõmutult.
"Phoebe Tonkin. Mu teod on olnud kohutavad, ma ignoreerisin sind, tegin sulle haiget, põhjustasin su probleemid. Kas sa andestaksid mulle?"
Pühkisin pisarad põskedelt. Siis naeratasin kergelt. "Damon Cast, ma olen sulle andestanud."
Damon tõusis püsti ja tõmbas oma embusse.
"Ma igatsesin sind," tunnistasin ma.
"Mina sind ka. Anna andeks."
"Ma juba andestasin sulle." sõnasin ma tema õla vastas.
"Ma tean. Aga ma hakkan sult nüüd iga päev vabandust paluma, sest ma tean, kui raske sul oli."
"Kust?" tahtsin ma teada.
"Väike haldjas tuli ja sosistas." vastas ta naerdes.
"Shaunee?" küsisin ma.
"Jah."
"Ja kust sina teda tunned?" uurisin ma veidi armukadedalt.
"Mitte midagi sellist, mida sina arvad." Ma olen liiga ilmselge. "Ta on flaigel. Mis tähendab pmst seda, et ta ühendab "rasse". Aga ma ei tahaks praegu sellele keskenduda."
"Millele siis?" küsisin ma, eemaldudes temast.
"Näiteks sellele." sõnas ta ja kummardus, et mind suudelda.
"Ma olen sinuga täiesti nõus." sosistasin talle vastuseks.
"Või sellega." Ta haaras mu sülle ja suudeldes liikusime me magamistoa poole...

***

Seekord oli ärkamine mõnusam. Ma ei tundnud mingit tungi Damonile haiget teha ega üldse midagi halba öelda. Tundsin end üle pika aja suurepäraselt. Sirutasin end täies mõõdus välja nagu kass ning vaatasin siis Damoni poole - ta magas rahulikult.
Jätsin ta magama, ise liikusin vannitoa poole. Pesin parasjagu nägu, kui tundsin kellegi kohalolekut. Ja üldsegi mitte Damoni oma. Tõstsin pea ja karjatasin, nähes Jamesi peegeldust. Pöörasin ümber, kuid taga polnud kedagi.
"Ehmatasin sind?" küsis Jamesi peegeldus.
Hingasin paar korda sügavalt sisse-välja. "Mida. Kuradit. Sa. Seal. Teed?" Rõhutasin iga sõna, et väljendada oma tülgastust.
"Kuradit...See on jah üks sobiv sõna." James kallutas pead mõtlikult küljele.
"Vasta mu küsimusele." nõudsin ma külmalt.
James oli peeglist välja tulnud. Kuidas ta teeb seda? "Ma tulin sind vaatama." Ta pilgutas mulle silma.
Mul õnnestus jääda rahulikuks. "Kas keegi palus seda teha?"
James mängis solvunut. "Sa ei olegi õnnelik mind nähes?"
Sulgesin silmad. "Kasi. Siit. Minema. Ma. Vihkan. SIND!" karjusin ma. Ent kui avasin silmad, olin vannitoas üksi. Või siis mitte.
"Kallis, kelle peale sa röögid siin?" Damon hõõrus uniselt silmi.
"Oh," Ma tippisin kiirelt poisi suunas ja kallistasin teda.
"Mis juhtus?" uuris ta.
"James...käis siin."
"James?" Damon paistis olevat segaduses. "Kuidas?"
"Ma ei tea. Ühel hetkel oli ta peeglis ja teisel hetkel siin ja ... siis jälle peeglis. Vist." Ma ei olnud kindel, mis toimus.
"Ma pean oma kohustust paremini täitma." nentis Damon, "Nii. Pese nüüd end ära, ma teen süüa niikaua." Ta suudles mind laubale.
Ma naeratasin talle. "Sa täidad oma kohustust niigi väga hästi."
Ta muigas. "Kui sa just seda mõtled..."

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar