28.03.11

Strange: Wash It All Away

"Phoebe?" küsisin ma niipea, kui Nad lahkunud olid. Ta oli vaikseks jäänud, silmis elevus. Mu hääle peale jäi ta mulle otsa vaatama. Tema näoilme... Ma tahtsin midagi teha, et seda kõike ta elust kustutada, kuid .. ma olen taas tema kaitseingel, mitte võlur.
"Nad. Lubasid?" kokutas Phoebe, kössitades ikka veel nurgas. Ma jõudsin vaid noogutada, sest järgmisega niitis ta mu peaaegu jalust: "Kust ma tean, et sa päris oled?"
"Aga, Phoebe," Ma proovisin midagi head välja mõelda. "James on hävitatud."
Phoebe raputas vaikselt pead, jäädes kaitsvasse nurka. "Ma ei saa kindel olla."
"Mida ma võin teha, et sa usuksid?" küsisin ma meeleheitel.
"Ma..." alustas ta, kuid siis tuli mulle meelde üks asi.
"Sa ei näinud seda tema kaelas, kas pole?" küsisin ma, urgitsedes valge T-särgi alt oma medaljoni. "Acerbusel on ... oli teistsugune medaljon. Ning tal on mustad tiivad, nagu sa juba tead." Nende sõnadega võtsin medaljoni kaelast, et tõestada oma isiku ehtsust.

***

Phoebe

Damon võttis oma särgi seljast ja medaljoni kaelast. Kuuldes tema tiibade sahinat - olin mõneks ajaks silmad sulgenud - teadsin, et olin kogu selle aja teadnud, et midagi oli valesti. Ma lihtsalt ei usaldanud oma sisetunnet.
"Sa oledki päris Damon..." tõdesin ma püsti tõustes. Mind ei huvitanud, et ma olin täiesti alasti. "Minu Damon." Ma naeratasin.
"Tule siia," sõnas Damon - ja seekord tõesti Damon - mind embusse haarates. Tema kehast õhkus soojust, turvalisust, rahulikkust - ma olin nii pimestatud Damoni, Jamesi tagasitulekust, et ei märganudki, et Jamesi kehast õhkus midagi hoopis teistsugust eelnimetatud omaduste asemel.
"See kõik oli nii vale," ütlesin ma ja tundsin soolaseid pisaraid mööda mu põski alla voolamas. Pöörasin ümber, kuigi teadsin, et ... jah, ta just tegi seda. Damon pööras mind tagasi.
Damon vaatas mulle silma. "Sa ei pea oma pisaraid mu eest varjama." ütles ta. Naeratasin talle hädiselt. "Pane riidesse, ma viin su välja." jätkas ta.
"Ma tahaks enne kodus ära käia," palusin ma.
"Mida iganes sa soovid, mu arm," ütles Damon fraasi, mida kuuldes ma võpatasin. Acerbus oli seda samuti kasutanud.. Damonile ei jäänud mu võpatus märkamatuks.
"On kõik korras?" küsis ta murelikult.
Raputasin pead, ma ei mõtle temast enam. Temaga on lõpp. Igaveseks. Damon kortsutas korraks kulmu, kuid noogutas siis. "Olgu, lähme." Tema nägu ilmestas taas naeratus.
Panin riided selga ja järgnesin Damonile.
You hold the answers deep within your own mind.
Consciously, you've forgotten it.
That's the way the human mind works.
Whenever something is too unpleasant, to shameful for us
to entertain, we reject it.
We erase it from our memories.
But the answer is always there.

Can't wash it all away
Can't wish it all away
Can't hope it all away
Can't cry it all away

The pain that grips you
The fear that binds you
Releases life in me
In our mutual
Shame we idolize
To blind them from the truth
That finds a way from who we are
Please don't be afraid
When the darkness fades away
The dawn will break the silence
Screaming in our hearts
My love for you still grows
This I do for you
Before I try to fight the truth my final time

We're supposed to try and be real.
And I feel alone, and we're not together. And that is
real.

Can't wash it all away
Can't wish it all away
Can't cry it all away
Can't scratch it all away

Lying beside you
Listening to you breathe
The life that flows inside of you
Burns inside of me
Hold and speak to me
Of love without a sound
Tell me you will live through this
And I will die for you
Cast me not away
Say you'll be with me
For I know I cannot
Bear it all alone

You're not alone, are you?
Never... Never.

Can't fight it all away
Can't hope it all away
Can't scream it all away
It just won't fade away, No

Can't wash it all away
Can't wish it all away
Can't cry it all away
Can't scratch it all away

Can't fight it all away
Can't hope it all away
Can't scream it all away
Ooh, it all away
Ooh, it all away

But the answer is always there. Nothing is ever really
forgotten.
Because I'm tired of it too.
Because I'm tired of it too.
Because I'm I'm dying too,
Because I'm I'm dying too...
"Ma pole ammu Luna's käinud," pidin tunnistama. Tundsin ennast juba paremini, kuid teadsin, et mul kulub aega, palju aega, et ma unustaksin selle õuduse. Aeg ravib haavad. Olin vahetanud rõivad - kandsin nüüd salatirohelist toppi, miniseelikut ja sandaale. Jõudsime Luna Parki pärastlõunaks ning - oh õnne ja imet! - rahvast oli piisavalt, nii et me ei pidanud seisma pikkades järjekordades.
Damon teadis, kuidas mu mõtteid eemale saada, ja valis tänaseks õhtuks välja väga "sobivad" atraktsioonid - Flying Saucer, Tango Train, Wild Mouse, Dodgem City, Tumblebug, Ranger, Spider. Mulle pole reeglina kunagi need ekstreemsed sõidud meeldinud, kuid Damoni loogika pidas paika - mu mõtted ei läinud enam kordagi eelnevale päevale, ööle ega hommikupoolikule. Ma võin isegi öelda, et tundsin ennast suurepäraselt.
"Lähme vaaterattale," pakkus Damon, kui me äsja ostetud suhkruvatti sõime. "hakkab pimedaks minema."
Ma naeratasin vastuseks - mulle meeldis see idee väga.
"Niisiis," alustas Damon, kui me juba mõnusasti kabiinis istusime ja vaateratas hakkas aeglaselt pöörlema, "mis sa tegid, kuni mind polnud?" küsis ta.
See küsimus oli nii .. imelik? "Mm.." venitasin ma ja võtsin ampsu roosast suhkruvatist, et natuke järele mõelda, "Ma uurisin Claire'i surma kohta."
Damon üllatus: "Ausalt? Nii et sa ikkagi otsustasid lõpuni minna?"
Ma tõsinesin. "Ta on minu sõbranna, BFF, Damon. Ma ei jäta seda niisama."
"Ega ma ei kahelnudki," naeratas Damon, "ma olen õnnelik, et sa selline oled. Lähed lõpuni välja." täpsustas ta.
Ma pöörasin pea välja. "Jätame selle teema praeguseks."
Damon uuris hoolikalt mu nägu. "Muidugi," nõustus ta.
Ma pöörasin taas oma näo tema poole. "Ma igatsesin sind," tunnistasin ma veel kord, seekord ühele ja ainsale. Ja õigele.
"Ma tean," sõnas ta õrnusega, paitades sõrmedega mu nägu. Tema puudutus oli nii hell, et mu keha läbis värin. See oli see, millest mu keha puudust tundis, kui minuga oli vale inimene.
"Phoebe," Damon vaatas mulle sügavalt silma, "ma armastan sind."
Vaatasin talle otsa sama tundeliselt. "Mina sind ka."
Ta tõmbas mu endale sülle, suudles mu pealage ning toetas oma lõua vastu mu pealage. "Ja ma ei jäta sind enam mitte kunagi,"

27.03.11

Strange: In die Nacht

"Wow," oli ainuke sõna, mis mu suust tuli. Nagu Damon oligi lubanud, olime jõudnud tema juurde. Ja midagi halba ei juhtundud. Naeratasin selle mõtte peale.
"Ilus, mis?" Damon viskas oma jaki tugitooli.
"Ilus?!" Ma pöördusin talle otsa vaatama. "Ma olen siin suuremat sorti gobsmacked - see on imeilus." Toa seinad olid kaetud erinevate linnade piltidega. Öösel. Tase.
Damon muigas ja viis pilgu korraks kõrvale. "Ma näen praegu midagi ilusamat."
Järsku oli ta väga lähedal. Ma viisin pilgu kõrvale. "Nojah, siis oleksid pidanud minu seinale riputama ... Kui sa minust räägid."
"Siis ma ei tundnud sind. Kahjuks."

***

Suudlus kiskus üha tormikamaks, ma surusin teda tugevamini enda vastu, tema huuled leidsid mu kaela, õlad ja...
Järsku ta peatus.
Ma vaatasin korraks tema selga, kui ta mulle selja pööras, ja hüppasin laualt maha. Ma kõndisin küll tema juurde, kuid ei julgenud teda puudutada - miski temas sundis end tagasi hoidma.
"Damon? Kas ma...tegin midagi valesti?" küsisin ma hirmunult, mu huuled värisesid.
Ta raputas pead, kuid ei pööranud end ümber. "Ei, ei, sa ei ole ... Ma ... ei ... saa."
Ma ei saanud mitte midagi aru ning astusin tema ette. "Damon, mis sul on?" Ma raputasin teda õlgadest.
Tema ähmane ilme mutuus taas endiseks. "Kõik on hästi."
Ma kergitasin kulmu ning lasin tema õlgadest lahti. "Tegelt?"
"Jaa, loomulikult. Miks sa arvad, et midagi peaks valesti olema?"
Does he driving me crazy? "Sest sa..." Ma tegin kätega umbmääraseid liigutusi, kuid ei saanud enam midagi öelda, kuna Damon surus sõrme mu huultele.
"Shh..ära ütle enam midagi." Siis suudles ta mind jälle.

***
In mir wird es langsam kalt
Wie lang konn wir beide hier noch sein
Bleibt hier
Die Schatten wolln mich holn
Doch wenn wir gehen
Dann gehen wir nur zu zweit
Du bist alles was ich bin
Und alles was durch meine Ader fliesst
Immer werden wir uns tragen
Egal wohin wir fahrn
Egal wie tief

Ich will da nicht allein sein
Lass uns gemeinsam
In die Nacht
Irgendwann wird es Zeit sein
Lass uns gemeinsam
In die Nacht

Ich hore wenn du leise schreist
Spure jeden Atemzug von dir
Und auch wenn das Schicksal uns zerreist
Egal was danach kommt das teilen wir

Ich will da nicht allein sein
Lass uns gemeinsam
In die Nacht
Irgendwann wird es Zeit sein
Lass uns gemeinsam
In die Nacht

In die Nacht irgendwann
In die Nacht nur mit dir zusamm
Halt mich sonst treib ich alleine in die Nacht
Nimm mich mit und halt mich
sonst treib ich allein in die Nacht

Ich will da nicht allein sein
Lass uns gemeinsam
In die Nacht
Irgendwann wird es Zeit sein
Lass uns gemeinsam
In die Nacht

Du bist alles was ich bin
und alles was durch meine Ader fliesst
Üle pika aja oli ärkamine taas mõnus. Kõndisin Damonit äratamata alla, et köögist juua võtta.
Olin just janust vabanenud, kui kuulsin ukseavas kerget kõlksatust. Kergitasin kulmu ning sammusin hirmu tundmata ukse poole.
See läks lahti ja lävel seisis ...
"Damon!?" kiljatasin ma.
"Phoebe?" Damon paistis olevat sama šokis kui mina. Kuidas?! "Mida sa siin teed?"
Vaatasin talle lolli näoga otsa. "Mida sa...? Me ju..." Tegin umbmääraseid liigutusi ülakorruse poole.
Damoni huuled muutusid peenikeseks kriipsuks. "Ma tõesti ei arvanud, et ta laskub nii madalale," rääkis ta mulle täiesti mõistmatut teksti ning suundus ülakorrusele. Tatsasin talle järele, sest tahtsin teada, mis toimub.
"Nii et kasutasid võimalust, jah?" küsis Damon vihaselt teist Damonit (?!) põrnitsedes.
Voodis lamav Damon tegi talle grimassi. Ja siis ... toimus temaga midagi kahtlast - tema keha, nägu hakkasid muutuma. Nagu Harry Potteris? Kui keha lõpetas muundumise, lamas voodis Damoni asemel...
"JAMES?!" karjusin ma juba teist korda hommikupooliku jooksul. Hetkeline adrenaliin oli möödas ja ma murdusin - vajusin mööda seina alla, rappudes nuuksetest.

***

Damon

Mu pilk vilksatas murest murtuks Phoebe'le.
"Näed, millega sa oled hakkama saanud?" karjusin Acerbusele. Ma poleks tõesti kunagi uskunud, et ta kasutab Phoebe't sel viisil ära. Kretiin! Ma ei tegutsenud enam mõttega, kõik toimus justkui iseenesest ja aegluubis.
Kuulsin enda häält, mis justkui ei kuulukski minule, karjumas iidseid sõnu: "Deleo bestia perpetuus." Nägin Acerbust valust väänlemast. Pole ime. Hetke pärast mässis valge suits ta täielikult ning koos Acerbusega haihtus õhku.
Heitsin pilgu nurgas kössitavale Phoebele, kes oli justkui transis. Pole ime. Möödusid vaevalt mõned minutid, kui Nemad mu koju jõudsid.
"Vos non habere suus angelus custos, velut nos dicere." ütles Üks, see kõige tähtsam. Nagu nad seda kõik ei oleks. Hoidsin oma mõtteid enesele - ma ei tohi Neist nii mõelda. Ta jätkas: "Vos usio maxime anus vigor."
Enne, kui ma jõudsin öelda, miks ma seda tegin, sõnas Teine midagi sellist, mille peale kõik - mina kaasaarvatud - talle imestunult otsa vaatama jäime: "Suus habere innocuus."
"Quemadmodum?" küsis Esimene.
"Acerbus utor puella, Lumen servo suus. Suus deleo Acerbus. Perpetuus," seletas Teine.
"Nos demitto reddere Lumen suus labor," sõnas selle peale Esimene. Ülejäänud noogutasid selle peale.
"Lumen, vos habere itere occasio." sõnasid nad kooris.

26.03.11

Strange: Don't Jump

Advertisment: http://forex-monetary-stream.ru/

On top of the roof

The air is so cold and so calm
I say your name in silence
You don't wanna hear it right now
The eyes of the city
Are counting the tears falling down
Each one a promise
Of everything you never found

I scream into the night for you
Don't make it true
Don't jump
The lights will not guide you through
They're deceiving you
Don't jump
Don't let memories go
Of me and you
The world is down there out of view
Please don't jump

You open your eyes
But you can't remember what for
The snow falls quietly
You just can't feel it no more
Somewhere out there
You lost yourself in your pain
You dream of the end
To start all over again

I scream into the night for you
Don't make it true
Don't jump
The lights will not guide you through
They're deceiving you
Don't jump
Don't let memories go
Of me and you
The world is down there out of view
Please don't jump
Don't jump

I don't know how long
I can hold you so strong
I don't know how long

Just take my hand
Give it a chance
Don't jump

I scream into the night for you
Don't make it true
Don't jump
The lights will not guide you through
They're deceiving you
Don't jump
Don't let memories go
Of me and you
The world is down there out of view
Please don't jump
Don't jump
And if all that can't hold you back
I'll jump for you


Istusin jalgu kõlgutades majakatusel. Kogu Sydney oli mu ees kui peopesal. Varem jumaldasin ma seda, olin õnnelik, et saan nautida sellist vaatepilti, kuid praeguseks kaotas kõik mu jaoks oma ilu. Kõik...
Alles nüüd sain ma aru, kui inimene ma olnud olen. See haldjavärk oli kõigest pettemänd, tõestamaks, et ma ei ole päris inimene, vaid mingi "special". Vihkan seda. Vaid kokkumäng... Tol hetkel tundsin ennast vitraažina, mida lapsepõlves tegin. Algul oli ilus, päike tekitas värvilisi laike seintele, kuid aja möödudes pleekis värv ära ja järele jäi kõige tavalisem plastik. Mul oli praegu sama lugu. Ma olin keegi eriline, keegi, kellel on kõik perfektne. Inglist poiss, sõna otseses mõttes, ise olin haldjas, suhtlesin normaalselt oma surmaingliga... Ebatavaline elu, kuid siiski perfektne. Ja ühel hetkel ... kadus see kõik, no mitte päris. Lendasin kõrgel, kõrgel taevalaotuses, kuid siis tuli kukkumine. Valus kukkumine. Muigasin selle mõtte peale - mulle tuli meelde, kuidas Claire armastas selle kohta öelda: "Don't fly too high, 'cause the fall may hurt."
Vaatasin alla, kahekümnes korrus... Mõtlesin, mis oleks, kui ma hüppaks. Ma ju nkn ei saaks viga ega midagi. Tiivad hoiaks mind õhus, kui ainult...keegi mind ei tulistaks. Kuigi miks peaks? Raputasin pead, ajades minema kahtlased lapsikud mõtted. Ma lähen siin varsti hulluks. Heitsin pilgu oma tiibadele, mis olid ootusärevalt rohelised - mul polnud õrna aimugi miks -, sama tooni kleidile ja taas alla. Ma tahan hüpata ... tunda adrenaliini ... ja...
Mu mõtisklusi katkestasid kellegi sammud. Pöördusin pooleldi ehmunult, pooleldi vihaselt tulija poole.
"Milleks hüpata, Phoebe?"
"DAMON?!" Hetke pärast olin ma teda kallistamas.
"Hei," sõnas ta naerdes.
"Mida sa siin teed?" küsisin, kui me olime suudelnud - kaua - ja ma olin veidike, veidike, maha rahunenud.
"Nad mõtlesid ümber," sõnas Damon laialt naeratades.
"Ei ole võimalik!" hüüatasin ma, "Ma poleks kunagi arvanud, et Nende otsus võib muutuda."
"Kuid siin ma nüüd olen,"
"Ma tean, ma tean," sõnasin ma, suudeldes teda taas. Ma olin jälle seitsmendas taevas, kui mitte kõrgemal. Ma ei uskunud, et näen Damonit kunagi veel. Kuid siin ta nüüd oli.

***

"Hei, oota mind ka!" hüüdis Damon, kui kadusin rohelusse. Otsustasime jalutada sellesse saladuslikku lemmikkohta - Kuninglikku Botaanikaaeda. Vahetasin haldjariided tavariiete vastu, pannes selga musta tuunika valgete lilledega, teksašortsid, mustad sandaalid. Jäin seisma, imetlemas ümbrust. Ükskõik kui palju kordi ma siin ei käiks, ikka imetlen iga kord seda ilu.
"Hei," hüüatasin ma naerdes, kui Damon mu pihast haaras ja õhku tõstis. Seejärel pani ta mind hoolikalt murule, heites ise kõrvale.
"Ma igatsesin sind." tunnistasin ma, "Väga."
Damon paitas õrnalt mu põske. "Ma tean, mul on kahju. Anna andeks."
"Sa ei pea vabandama - see polnud ju sinu süü," tõdesin ma.
Damon tõusis istukile ja, toetades küünarnukid põlvedele, pani pea käte vahele. "Ei, ei," alustas ta, "see oli minu süü, ma oleks pidanud ... oleks pidanud..."
"Hei," lohutasin ma, tõustes samuti istukile, "ausalt, sa ei saa süüdistada ennast. Sa ju tead, et Nende tahte vastu ei saa. Ma tegelikult imestan, et nad nüüd äkki ümber mõtlesid..." mõtisklesin ma.
Silmanurgast märkasin, kuidas Damon muutus jäigaks, kuid järgmisel silmapilgul oli ta taas endine - ju siis oli miraaž. "Ei ole õnnelik mind nähes?" muigas ta.
Ahmisin teatraalselt õhku. "Nalja teed?!" Ma langesin talle kaela.
Me lamasime niimoodi naerdes väga kaua. Päike hakkas loojuma, park mattus videvikku.
Damon loovutas mulle oma pusa, sest nagu alati panustasin ma soojale ilmale -.-, jäädes ise vaid õhukese musta T-särgi väele. Tema käsi oli ümber mu õlgade, minu pea aga puhkas tema õlal.
"Jääme siia, kuni päris pimedaks läheb?" päris Damon, rikkudes tunde kestnud vaikuse.
"Ja vaatame tähti?" elavnesin ma.
"Kui sa vaid tahad..."
Ma noogutasin. "See oleks väga tore." Ja romantiline.
"Kui sa tahad, võime pärast minu juurde sõita," pakkus Damon.
"Ausalt?" küsisin ma. Ma pole kunagi Damoni juures käinud.
"Muidugi, sa pole ju seal varem käinud," vastas Damon.
Võib paista imelikuna, kuid see tõesti on nii. Me veetsime väga palju aega õues - Kuninglikus Botaanikaaias, FairyFallsis, tänavavõidusõitudel, kus iganes - või siis vahel olime minu juures, kuid iga kord, kui me pidime minema Damoni juurde, juhtus midagi .. halba. Seetõttu olin ma õnnelik ja hirmul korraga. Damonile ei jäänud see märkamata.
"Mis on, kallis?" küsis ta muretsevalt.
Tõstsin pea ta õlalt ja vaatasin talle otsa. "Ma lihtsalt ... ei midagi, unusta ära." Ma pöörasin pea ära.
Damon võttis mu lõuast kinni ja pööras mu pea tagasi tema poole. "Räägi," ütles ta ühtaegu käskivalt ja paluvalt. "palun?"
Ohkasin. "Ma mõtlesin selle peale, et iga kord, kui ma pidin sinu juurde tulema, juhtus midagi. Halba. See sai mingit sorti traditsiooniks."
"Halba?" kortsutas Damon kulmu.
"Sa ei mäleta või? Siis, kui Acerbus-" Damon tegi umbmäärase näoilme, "-mind ära hüpnotiseeris ja ma sulle vaia südamesse lõin. Ning siis, kui Nemad meist teada olid saanud. Milles oli pmst Acerbus jälle süüdi."
"Jaah.." venitas Damon kahtlaselt, "Vaata!" suunas ta siis teema mujale, "Soovi midagi."
Ja ma soovisin...

***

Koht, kus Phoebe ja Damon nautisid oma päeva

21.03.11

Strange: I Know

You should also visit this site

Tundsin ennast kohutavalt väsinuna, justkui mu keha oleks valatud mingist raskmetallist. Vähemalt mu pea ei valuta... Avasin raskelt silmad ning avastasin end enda toast. Kuidas ma siia sain? Kergitasin end küünarnukkide väel, vältides liiga järsku tõusu, mis oleks põhjustanud peapöörde. Akna juures tugitoolis tukkus keegi.
Kui olin kindel, et peapööret ei järgne, tõusin kergelt püsti ja tippisin aknani.
"James?" maigutasin ma suuga. Mu tunded polnud kindlad - ma ei teadnud, mida ma tunnen. Kas viha, vaenu, raevu, tänu, õnne, kergendust.. Ei, neid viimaseid küll mitte. Kui ehk tänu?
James pilgutas natuke oma silmi, enne kui mulle otsa vaatas. "Ma vaatan, et tunned ennast juba märksa paremini." sõnas ta mõtlikult.
"Miks sa siin oled?" küsisin otse.
James ringutas ning vaatas mulle rahulolematult otsa. "Selline on siis tänu? Ei mingit: "Aitäh, James, et mu ühe hullu vaimu eest päästsid."?"
Tundsin ennast veidi süüdi sellise käitumise pärast, kuid ei suutnud unustada, kuidas ta minuga varem käitus. "Aitäh," sosistasin ma siiski.
"Ah, jäta." lõi James käega, "Ahjaa, see on sinu oma." Ta ulatus mulle mu ripatsi, märgates mu kätt kaelal - olin eneselegi märkamatult medaljoni otsima hakanud.
"Tänan," sõnasin ma veel kord, kuid ei pannud seda veel kaela. Ignoreerisin Jamesi kulmukergitust, viies teema mujale: "Mis Macol juhtus?"
Jamesi ilme muutus süngemaks. "Ma ei usu, et see eriti tähtis on. Enam."
Kortsutasin kulmu. Ta ei saa nimetada seda tähtsusetuks. "Ei ole tähtis? James, ma pean seda teadma. Palun?"
"Mida sa teada tahad?" uuris surmaingel.
"Kes oli see tüdruk? Mis ta minuga tegi? Kuidas see kõik seotud on?" Küsimusi sadas kui vihma sügisel.
James tõstis käe. "Kolmandale ütlen ma kohe ära, et sa pead ise seosed leidma. Kahe esimese kohta ... Susannah proovis sind hävitada."
"Miks? Kuidas?" küsisin ma edasi.
"No .. sa olid tema territooriumil, kui nii öelda võib ja .. tema saladusele liiga lähedal."
"Saladusele?"
James ohkas. "Sa ju tead, et ma ei saa öelda."
Surusin huuled kitsaks kriipsuks. Miks keegi neist ei taha midagi öelda? Miks nad ei saa?
"See on sinu elu, sinu juurdlus," luges James mu mõtteid.
"Käi mu peast välja!" sõnasin talle karmilt.
Ta vaatas mind süütul ilmel. "Ma pole seal."
"Õõh," tegin talle ja masseerisin oimukohti, proovides leida oma peas kohta, kus ta on. Sa oled seal, ma tean.
"Mida sa Macol otsisid?" küsis James äkitselt.
"Sa. Tead. Küll." pressisin läbi hammaste, "Olles mu surmaingel, tead sa minust praktiliselt kõike."
Mu silmad olid suletud, kuid ma peaaegu tundsin, kuidas James silmi pööritas. Miks?
"Sa oled vist meist valesti aru saanud." sõnas James, jaa, muidugi, "Me oleme inglid ning võime mingil määral mõtteid lugeda, neid muuta ja uusi asemele istutada. Kuid ainult juhul, kui ohver või kaitstav isik seda ise lubab..."
"Aga ma ei lubanud!" protestisin ma.
"Tšš! Asi ei ole inimese antud lubaduses. Me saame tema pähe minna vaid siis, kui ta on piisavalt nõrk, et vastu olla. Praegu ma sinu mõtetesse ei saa, kuna sa blokid mind."
Kallutasin mõtiskledes pead. Nii et ma just sain pihta nõksule minu pähe ronimise vastu? Wow, see tuleb meelde jätta.
"Niisiis. Leidsid Macol midagi?" jätkas James mu küsitlemist.
Ma ei usaldanud teda, kuid tema toonis oli midagi, mis äratas minus tähelepanu.
"Ma ei .. leidnud midagi," valetasin ma. Talle ma nüüd küll sellest ei räägi.
James ohkas. "Ma tean, et sa vihkad mind, Phoebe, kuid Maco on ohtlik. Ja ma ei räägi sulle seda sellepärast, et ma ei tea. Et äkki ma hoopis tahan, et sa ei saaks midagi teada?" pakkus ta siis.
Mind imestas ikka veel tema hääletoon - selles polnud ei tavapärast kurjust ega isegi mitte ärahellitatud lapse noote. Mul oli tunne, et ta on muutunud. Kuidas?
"Sa oled mu surmaingel." sõnasin ma mõne hetke pärast, kui olin mõtteid kogunud, "Sa ei saa soovida mulle head."
Jamesi muie rääkis midagi muud. "Phoebe, ma..." Ta otsis sõnu. "Ma tean, et sa endiselt ei usu mind, kuid siiski ... Ma endiselt armastan sind. Olen alati armastanud." nentis ta ammuöeldud valet.
Ma naeratasin hetkeks kurvalt, siis vaatasin talle otse silma. "Isegi kui ma sind usuksin ... mu süda kuulub teisele."
James tõusis püsti - tema rahulik olek oli kadunud.
"Ma panen su teisiti arvama," sõnas ta enne kui lahkus.
Seisin mõne hetke jahmunult keset tuba, siis kuulsin, kuidas Shadow Angel mu tuppa jalutas.
"Hei," tervitasin teda.
Mee-of! Ta hüppas mulle sülle.
"Mis sa arvad, mida ta mõtles sellega?" küsisin mõtiskledes kassilt, sügades teda kõrva tagant.
Meeof!
"No vot, ma ka ei tea," tõdesin ma.

You stalk in - givin me a bad thrill
You just look cool - and you're dressed to kill
And I feel that you
Think you're a big seducer

You come close - look into my eyes
And I feel that you're livin in disguise
It's so dead straight clear
You are just a lucky loser

Oh well I know
That you're gonna get blind
When I'm through with you - all you gotta do
Is to go away - I won't tell you no lie

I know - you should keep it in mind
You're not good enough - just not rough enough
You are one big lie - you're a swanker that's why
I know - that you're gonna get blind - ohh

You're so vain - but you feel so hip
If you need results - baby here's my tip
Get yourself someone
Who's of the kind like you are

Of course I know - what you want me to do
But you ain't no good - I'm too good for you
Baby just get lost
Ain't no place that's too far

Oh well I know
That you're gonna get blind
When I'm through with you - all you gotta do
Is to go away - I won't tell you no lie

I know - you should keep it in mind
You're not good enough - just not rough enough
You are one big lie - you're a swanker that's why
I know - that you're gonna get blind - ohh


If you want you may dream of me
But I'll never be your reality
What you deserve -
'Somebody undemanding


Oh well I know
That you're gonna get blind
When I'm through with you - all you gotta do
Is to go away - I won't tell you no lie

I know - you should keep it in mind
You're not good enough - just not rough enough
You are one big lie - you're a swanker that's why
I know - that you're gonna get blind - ohh


***

Vaatasin aknast välja - Sydney oli mattumas pimedusse. Vanasti ma jumaldasin istuda aknal pimeduses ning nautida vaadet, kuid praegu istusin ma siin pigem igavusest kui naudingust. Ma teadsin, et ei tohiks lasta oma elu nii palju mõjutada Damoni lahkumisest, ma ju oleksin võinud veenda ennast selles, et ta lihtsalt lahkus, pidi lahkuma. Kuid ma ei suutnud - ta tähendas mulle liiga palju. Pealegi ... iseendale valetamine on võimatu, vähemalt täielikult.

14.03.11

Strange: Rescue Me

Check this out!(Y)

Ma ei tundnud hirmu. Paanikat. Ohtu. Ma ei tundnud midagi. Ainult teadjajanu. Alles siin, Macol, tundsin ma, kui väga vajan ma vastuseid. Kui väga tahan ma leida süüdlast Claire'i surmas.
Ja ma leian ta.
Maja oli tühi - tegin selle kindlaks haudvaikuse olemasoluga - ning oli seest hoopis teistsugune: siin olin modernne mööbel ja puha. Ma nimetaks seda isegi ilusaks, kui mul poleks kahtlust, see on seotud Claire'i ja Michaeli surmaga. Otsustasin, et kui juba uurin Claire'i surma, pean uurima ka Michaeli oma - nad olid siiski piisavalt lähedased, et ma seda teeksin.
Samas polnud nii ma kindel selles, kas tohin siin ringi tuhnida, kui selles, et see on ebaseaduslik, kuid tol hetkel see mind ei huvitanud - ainuke, mida ma tahtsin, oli tõde. Otsustasin alustada selle otsimist kohe.
Kõigepealt kiikasin kööki, mis oli koridorist vasakule, sealt liikusin elutuppa, kust viis uks magamistuppa. Kõik? Ma ei osanud kuskilt alustada ning liikusin tagasi koridori, kust viis uks ka paremale. Kehitasin õlgu, mõtiskledes, kuidas see mul märkamata jäi. See oli märksa huvitavam tuba. See oli labor või nii. Seal olid erinevad katseklaasid erinevate vedelikega, mingid purgid ja terve hulk märkmeid. Võtsin ühe neist kätte ning jõudsin järeldusele, et Shaunee'l oli tõesti õigus - pildil oli veel üks merineitsi. Pilt pärines umbes 60ndatest.
Järsku tunnetasin oma kuuenda meelega midagi kahtlast. Selline tunne, nagu... Selline külm, südantseiskav tunne, et keegi jälgib mind... Pöörasin pead, et näha selle allikat, kuid toas polnud kedagi. Panin pildi kõrvale ning hingasin sisse, ammutades endasse iidset energiat, mis saarel valitses (kuigi ma ei olnud kindel, kas ma siit majast ka midagi saan).
"On siin keegi?" hõikasin ma, tippides toast välja ja kiigates kord paremale, kord vasakule. Maja tundus tühi, kuid see tunne ei kadunud kuskile. Järsku fikseerisid mu silmad liikumist paremal, kuhupoole ma ka momentaalselt end pöörasin. Kuid tolleks hetkeks polnud seal kedagi.
Hirmu - mis oleks sellises olukorras loomulik - asemel kasvas minus raev.
"Tule välja!" Ma praktiliselt urisesin.
"Minuga räägid või?" küsis noor naisehääl.
Pöörasin end 180 kraadi, et saaks talle otsa vaadata.
Tüdruk oli sama, mis pildil, ainukese erinevusega, et inimkujul.
"Jah, sinuga tõesti," sõnasin kindlalt, kallutades pead küljele.
Ta irvitas mulle ülbelt vastu. "Kes sa enda arust selline oled?" küsis ta siis, muutudes surmtõsiseks.
"Keegi, kes sina ei ole," vastasin samuti tõsiselt, siis asusin asja kallale: "Mis juhtus Claire'iga?"
Tüdruk paistis olevat siiralt imestunud, kuid ma tundsin, et tegelikult ta pole.
"Mis juhtus Claire'iga?" kordasin külmalt küsimust, "Ma ei soovita sul midagi eriti ette võtta."
Ta vastas külma naeruga. Umbes sellisega, nagu filmitegijad õudusfilmidesse panevad. Selline läbilõikav, hauatagune, teate küll. Kerisin mõtet tagasi. Hauatagune?
"Vasta mulle," hüüdsin ma talle ning enne, kui ta jõudis reageerida, hoidsid juured teda tugevasti kinni.
"Gratia, Humus, reservo suus." sosistasin Maale tänusõnad.
Sain taas selle naeru osaliseks. "Arvad, et sinu võlukunst saab minu vastu?" ülbas ta, proovides teha midagi sellist, mis pidi meenutama käte läbipistmist läbi köidikute. Nagu teevad ... vaimud. Ent mida ta ka ei plaaninud, see tal ei õnnestunud.
Ta vaatas paanikas mulle otsa. "Mis toimub? Miks ma lahti ei saa?"
Minu kord oli naeratada, kuid ma siiski ei teinud seda. "Ma usun, et olen praegu palju paremas olukorras küsimuste küsimiseks."
"Ei, sa ei käsuta mind minu enda majas!" karjus ta, ignoreerides mu juttu.
"Kui sa praegu vait ei jää, kasutan ma veel kord oma võlukunsti." Minu hääles omandas sõna "võlukunst" hoopis tähtsama koha.
Tema silmad muutusid mustaks, mis sundis mind sammu tagasi astuma. Kuid ainult pool sammu.
"Jäta mind rahule, ma pole sulle mitte midagi teinud!" karjus tüdruk edasi.
"Sa vastad mu küsimusele," sõnasin talle kindlalt.
"AAH!" karjatas ta ning samal hetkel köidikud langesid. Ootamatusest kargasin mõned sammud kaugemale.
Ta naeris taas oma verdtarretavat naeru. "Sa tõesti arvasid, et see takistab mind?" Ta sosistas midagi ja ma tundsin kohutavat valu oma peas. Oli selline tunne, nagu oleks mu pähe torgatud tuhanded nõelad.
"AAH!" ägasin ma, haarates peast. Ma ei tundnud mitte midagi peale selle kohutava valu, kuulsin vaid kajana tema naeru. Valu oli kohutav. Sulgesin silmad.

Refuse to be your secret,
Now I'm hiding here alone.
Can't help but read our names on the wall.
And wash them off the stone.
I trusted you in every way,
But not enough to make you stay turn around,
I've lost my ground.

Come and rescue me, I'm burning can't you see?
Come and rescue me, only you can set me free.
Come and rescue me, rescue me, rescue me.

We lied when we were dreaming,
Our crying was just fake.
I wish you could deny it, here & today.
My SOS on radio,
The only chance to let you know what I feel.
Can you hear?

Come and rescue me, I'm burning can't you see?
Come and rescue me, only you can set me free.
Come and rescue me, rescue me,
You and me, you and me, you and me.

The worlds are coming closer,
My senses this fades away,
I'm haunted by your shadow; I wish to feel your face,
You’re here, are you here?

Come and rescue me, rescue me,
Come and rescue me, I'm burning can't you see?
Come and rescue me, only you can set me free.
Come and rescue me, rescue me,
You and me, you and me, rescue me.
You and me, set me free,
Rescue me.

***

Susannah/Charlotte
Ma usun, et ei suutnud päris hästi kirjeldada kuutiigis toimuvat täiskuu ajal, seega lisasin pildi

09.03.11

Strange: Dangerzone

"Kui kahtlane see ka poleks, ei imesta ma selle üle." seletasin Shadow Angelile, "Eriti. Õigemini, varem oleks see olnud võimatu, ent nüüd ... nüüd, kui ma olen ka keegi, on see asjade normaalne kulg. Või mis?"
Mee-of!
Saatsin talle pahura pilgu. "Fain, eks ma siis hoia oma mõtted endale."
Silmitsesin ülejäänusid asju. Võtsin veel ühe kaustiku. Ma teadsin, et Claire'ile meeldib kirjutada, aga... "Wow." sõnasin ma, kui avasin kätte võetud kaustiku, "See on ju Claire'i päevik." Tegelikult mulle ei meeldi lugeda teiste saladusi. Ent see on ju tema enda heaks. Ma pean teada saama, mis temaga tegelikult juhtus. Ma lehitsesin seda veidi - leidsin mõned fotod meist ja ... nüüd ma saan aru. Päevikus olid joonistused. Siin oli Claire'i saba, Maco ning midagi veel. Uurisin pilti innukamalt. Kõrvallehel oli sellele lisatud ka kommentaar: "Vesi on lihtsalt imeline. Peale viimast täiskuud saan ma temaga teha, mida iganes soovin." Heitsin pilgu klaasist merineitsile. "...mida iganes soovin."? Claire oli joonistanud oma käe, millest kolmel küljel oli vesi. Üks auruga, teine jäätunud ja kolmas ... sellise kujuga, millega vesi tavaliselt ei oleks. Kas on võimalik, et ... - hingasin sisse-välja - et Claire oli võimeline veega midagi tegema? Et tal oli veega mingi side, mis ei seisnenud ainult merineitsiks muundumises? Aga see on absurdsus.
"Kuid kas on?" mõtisklesin vaheldumisi peas ja valjult. Kui mina olen haldjas, kes saab kasutada Elementide jõudu, siis mis on absurdset selles, et Claire võis teha veega, mida iganes soovis? Hakkasin vaikselt märkama üha rohkem sarnasusi meie vahel. Tema oli merineitsi, võis muunduda vee abil. Mina olen haldjas, kes muundub medaljoni abil... Medaljon! Mulle tuli meelde medaljon, mida Claire kogu aeg kandis. Selle oli Michael kinkinud talle jõuludeks. See oli temast armas. Nii et meil mõlemal on veel medaljonid ka. Michael - Damon. Oli. Mulle ei meeldinud see parandus, kuid reaalsusele tuli näkku vaadata. Elemendid - Vesi. Lehitsesin päevikut edasi. Leidsin ühe imelise pildi Macost. Maco? Lugesin kommentaari selle kõrval: "See imeline koht, kus kõik alguse sai."
"Ma pean sinna minema," jõudsin ma selgusele.

***

Lock me up in chains
Want to be with me
Think you know the score

Feel my burning flames
Wanna hold me tight,
Wanna be adored
Feel my curse

Welcome to the dangerzone
Feel the poison in my veins
Tell me are you strong enough
To keep up with my life
Welcome to the dangerzone
What you see ain't what you get
Let us fly this aeroplane
Tonight

Did you see the sign
All lyrics www.allthelyrics.com
Did you read the warning in my eyes
Got a heavy load
Gotta stay on track when things explode

And together we´ll go through the fire
Will you stay by my side?

Welcome to the dangerzone
Feel the poison in my veins
Tell me are you strong enough
To keep up with my life
Welcome to the dangerzone
What you see ain't what you get
Let us fly this aeroplane
Tonight!

Come with me
Feel the need
You're mine tonight
I will win this fight
Come with me
Hold the key
Of destiny…

Welcome to the dangerzone
Feel the poison in my veins
Tell me are you strong enough
To keep up with my life
Welcome to the danger zone
What you see ain't what you get
Let us fly this aeroplane
Tonight


Maandusin kindlalt randa. Siin on ilus. Vulkaanikraater paistis üle metsa. Oli juba pime, kuid see oli mulle ainult kasuks - ma ei tahtnud, et keegi mind segaks. Taevas tõusis täiskuu. Hakkasin liikuma läbi metsa kraatri poole.
"AAH!" karjatasin ma, kui libastusin ja kukkusin mingisse tunnelisse. Oigasin valust. Loodan, et mingi luu juhuslikult katki ei ole. Tundus, et kõik on korras - vaid põrutus. Tõusin püsti ja vaatasin ringi. Kas ma olen ... vulkaanikraatri sees? See vajab seedimist. Vaatasin tunnelit, mille kaudu siia libisenud oli. See meenutas kinnist liumäge.
Hmm, lennata mul siin ei õnnestu. Kui ainult ... roomata? Tundus ahvatlev siit välja saada, kuid ma pidin seda edasi uurima. Claire ütles, et siin sai kõik alguse. Vaatasin pisikeses koopas ringi - üks käik viis kuskile. Kehitasin õlgu ja läksin tundmatusse.
Uues koopas oli heledam, sest nüüd olin lõõris. Vaadates üles, nägin tähistaevast ja kraatri kohal uitavat täiskuud. Vaatepilt paelus mind. Nii ... ilus. Raputasin pead. Ma peaks keskenduma sellele, mis siin toimus. Kuidas Claire merineitsiks siin sai? Vaatasin ringi. Vulkaan oli kustunud ning jätnud siia ilusa avara koopa. Suurepärane kohtinguks. *facepalm*. Keelasin end mõelda romantikast. Sa ei tunne enam seda. Kuu oli hõivanud juba poole kraatrist. See lisas mingit maagiat ja saladuslikkust. Mis siin siis ikkagi toimub? Vaatasin taaskord üles, sest midagi ütles mulle, et varsti hakkab siin midagi juhtuma. Mul oli õigus.
Niipea, kui täiskuu oli täpselt kraatri kohal, vesi muutus justkui elavaks. See hakkas mulisema, umbes 2cm diameetriga veepallikesed tõusid veest ja lendasid üles, kuu poole.
Olin lummatud sellest vaatepildist, mul tekkis kange tahtmine puudutada neid pallikesi, hüppata vette. EI! Ära unusta, kes sa oled. Kolm olendit ühes on liiga palju. Mis see oli just? Ma otsekui ärkasin. Claire muutus täiskuu ajal siin?
Vesi hakkas muutuma tagasi veeks. Kergitasin kulmu. Ongi kõik? Täiskuu liikus teisele poole vulkaani.
"See oli ikkagist imeline." mõtisklesin ma valjult. "Nüüd veel otsima."
Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ja tõusin õhku siinsamas - lendasin lõõri poole. Parasjagu oli kesköö ning ümberringi väga ilus. Otsustasin õhust vaadata, mis saare peal on, et praegu uurida vaid kõige tähtsamat.
"Whaat?" karjatasin ma, kui äkiline tuulepuhang mu orbiidilt välja paiskas. Otsekohe oli see aga kadunud. Proovisin uuesti, kuid tulemus oli sama. Maandusin juuste lehvides maapinnale.
Sirutasin käe ning tundsin kohutavat tuult, kuid ainult käel? Proovisin astuda - isegi õnnestus. Niipea, kui olin paarimeetrise barjääri ületanud, kadus tulepuhang, nagu seda poleks kunagi olnudki.
Imelik. Maco tundus mulle iga hetkega, mis ma temal viibisin, üha imelikuna ja imelikuna. Ma ei suutnud aru saada, kuidas võis Claire siin nii palju aega veeta. Kui ta seda siin veetis...Äkki see saigi talle saatuslikuks? Miski minus kinnitas seda.
Piidlesin ümberringi, märgates midagi eespool. Võtsin appi oma hõbedased tiivad - saladuslikkus - ning olin paari sekundiga vana maja juures.
Kas siin elab keegi? Koputasin paar korda, kuid ei mingit vastust. Hingasin sisse-välja ning avasin ukse.


***

Maco täiskuu ajal

03.03.11

Strange: Undercover Girl

"Tegelikult see ei olegi nii imelik." mõtisklesin ma, "Ei erine eriti minu arvamustest."
"Wow," sõnas Diego.
"Ta ei jooksnudki ära, nagu me oleksime hullud," lisas Sam.
"Ega pistnud kisama," pistis Derek vahele ja nad itsitasid oma "nalja" üle.
Ma ei lasknud end sellest heidutada. Poiste omavahelised naljad? Las nad olla. Lõin käega. "Eino selles suhtes, et ma olen alati filosofeerinud. Eriti, kui Claire veel minuga oli. Ja siis, kui minuga juhtus midagi imelist," Ma liigutasin tuhmrohelisi tiibu enda seljal - ma olin väsinud ja ikka veel masenduses. Tegelikult ma tahtsin, et ma sellest üle saaksin. Kuid unustada inimest, keda armastad, on sama, mis meenutada inimest, keda pole kunagi kohanud. Ühesõnaga - võimatu. "Ja ma hakkasin sellest rohkem huvituma."
"Ahsoo..." venitasid poisid ja me hakkasime kõik koos itsitama. Esimest korda peale Damoni lahkumist ma naersin. Siis mulle meenus miski.
"On treening läbi tänaseks?" uurisin ma.
Nad vaatasid üksteisele otsa ja noogutasid ebalevalt. "Ma usun küll," vastas Shaunee nende eest. Siis tõmbas ta silmad pilukile. "Mis siis?"
Olin selleks valmis. "Ma olen väsinud. Ning ma tahaks täna võidusõidul ära käia."
Poisid vaatasid mulle üllatunult otsa. "Võidusõidul?"
Pööritasin silmi. Poisid. "Tänavavõidusõidud?" pakkusin ma.
"Ei teadnud, et sa sellistel käid," sõnas Diego mõtlikult.
Muigasin ning vaatasin kõigele järgemööda otsa, et kõlada veenvamalt. "Te ei tea minust paljutki,"
Siis tõusin õhku, lehvitasin neile käega ning põgenesin. Mitte päris nii, aga ... see meenutas seda. Õnneks ei takistanud mind keegi.

***

Tänavavõidusõidu idee polnudki nii väga vale. Ma käisin viimati siis, kui seal Damoniga kokku põrkasin... Ja vahepeal oli ainult üks sõit. Iga kuu 1-3 sõitu. Ainult et ma ei olnud kindel, kas ma jõuan täna sinna. Ma tahtsin oma adrenaliiniportsu kätte saada, ent täna saan ma selle teistmoodi.

***

Kõndisin maja juurde, mille juures pole juba üle 4 kuu käinud. Nojah, imelik oleks käia külas kellelgi, kes on surnud. Jah, ma läksin Claire'ile külla.
"Oi, tere, Phoebe." sõnas Claire'i ema, Whitney, kui ma uksele koputasin, "Pole sind ammu näinud."
Hammustasin huulde. "Mnjaa, mul on kahju, ma ei suutnud siia varem tulla."
"Ei ole midagi." lohutas Whitney. "Tule sisse."
Astusin tuppa. "Tere, Dane." tervitasin Claire'i isa - ta tegi vastuseks umbmäärase liigutuse käega.
"Me pole sellest veel üle saanud," seletas Whitney.
Ma ei osanud selle peale midagi öelda eriti.
"Soovid teed, kohvi?" küsis Whitney lahkelt. Nagu kunagi, kui... Ma ei tahtnud oma mõtet lõpuni mõelda.
"Um. Tegelikult ma tahtsin teilt ühte asja küsida."
"Jah, muidugi." Whitney viipas käega.
"Kas ma võiksin Claire'i tuba näha?" küsisin ma.
Whitney oli hämmingus. "Jaa ... muidugi. Tahad võtta midagi sealt?"
"Ma ... võib-olla. Ma tegelikult tahaksin lihtsalt seal ringi vaadata. Pole seal ammu käinud." seletasin ma.
"Oh, olgu." Paistis, et Whitney jäi selle vastusega rahule.
Liikusin Whitney järel tuppa, kus olin kunagi nii palju aega veetnud - siin polnud miski muutunud. Claire'i baldahiinvoodi, meikimislaud, suur aknalaud nagu minulgi.
Märkasin Rexi alles siis, kui olin sügavamale tuppa astunud. Ta näis väga ... kurb.
"Hei, komissar," tervitasin teda. Ta tõstis tervituseks pea, kuid isegi ei tõusnud püsti.
"Tal läheb kõige raskemini," sõnas Whitney kurvalt.
"Selge see..." vastasin ma.
"No olgu, ma siis lähen. Kutsu, kui midagi on." ütles Whitney viimaks.
"Muidugi," Ma naeratasin vastu tahtmist. Tegelikult tundsin ma end hästi, kui siia tulin. Ma mõtlesin, et saan viimaks vastused oma küsimustele. Aga praegu ... ma pole siin käinud nii kaua... Kõik tundub nii üksik. Vaatasin taaskord lamava Rexi poole. Mul hakkas temast veel rohkem kahju. Nad olid Claire'iga väga lähedased. Nagu meie Shadow'ga. Ohkasin vaikselt.
Suunasin oma mõtted sellel, miks ma siia üldse tulin. "Sa pead kõik teada saama," sõnasin endale. Rex tõstis pea. Kõndisin enda rahustamiseks ja kindluse saamiseks koera juures ning surusin oma näo tema pehmesse karva.
"Ma igatsen teda ka." tõdesin Rexile, kes selle peale niutsatas, "Väga."
Siis tõusin püsti ja asusin otsima.

***

"Vaatame, mis meil siin on," sõnasin Shadow'le. Olin ladunud kaasa võetud asjad lauale ja uurisin neid nüüd pingsalt. Kõigepealt võtsin kätte klaasist merineitsi. See oli nii habras, nii õrn... Kas ta ikka on klaasist? Merineitsi oli läbipaistev, väga ilus, kuid miski ütles mulle, et see pole poest ostetud. Kas ta võis selle ise teha? Imestasin iseenda küsimuse üle. Kuidas? Ta oli merineitsi, mitte ... võlur? Aga milline lugu siis on selle merineitsiga? Panin merineitsi hetkeks kõrvale ning võtsin kätte kaustiku. Selles olid Claire'i laulud - tal oli imeline lauluhääl - ning midagi veel. Lehitsesin vajaliku leheni ning pidin šoki saama. Või õigemini, nad tõesti ei valetanud - kaustiku vahel olid fotod Claire'ist. Merineitsina. Ma leidsin ka mõned pildid imelisest hundist. Mulle tuli midagi meelde. Meie suusapuhkus.

***

Olime parajasti metsas jalutuskäigul ja kuulasime giidi, kui äkitselt kuulsime urisemist. Kõikide silmad pöördusid hääle poole - puude vahelt paistis midagi hallikas-valget. Järgmisel hetkel astus see puude tagant välja. See oli...hunt! Pool sekundit hiljem katkestas vaikuse lõikav kisa. Ma ei näinud, kes karjus, kuigi võisin arvata, kes see olla võis. Kuid siis, kogu selle segasumma suvila ajal märkasin midagi, mida ma poleks tohtinud märgata. Olin Claire'ist ja Michaelist mõne sammu kaugusel - ustava sõbrannana ei tahtnud neid segada. Samas võisin jälgida igat nende sammu. Viimati vaadates oli noorpaarike käest kinni hoidmas, kui ma aga nüüd silmad neile suunasin, nägin ainult Claire'i. Vaatasin huviga ringi, märgates vaid hirmunud nägusid. Kus ta küll olla võiks? Tahtsin kohutavalt seda teada saada, kuid järgmisel hetkel nägin teist hunti meie poole seljaga, urisedes teise hundi peale. Kuidas? Ma polnud kunagi kuulnud, et hundid inimesi kaitseksid. Kas ta tahab meid ise ära süüa või... Ei, see on võimatu. Ma mäletan oma täpset mõelda. Ma ei suutnud seostada Michaeli äkilist kadumist hundi ilmumisega. See oleks lihtsalt võimatu. Meid kaitsev hunt urises ähvardavalt ja ründas teist hunti. Nägin Claire'i kaamet nägu. Meie eest võitlev hunt lõi oma hambad teise hundi külge, kes kiunatas selle peale. Rünnanud hunt urises uuesti, kuid teine ei julgenud enam midagi teha. Ta pages metsa. Ma sulgesin silmad vaid hetkeks. Kui ma need taas avasin, seisis Michael Claire'i kõrval, nagu poleks ta kunagi lahkunud.

***

See on seesama hunt. "On ju?" küsisin Shadow käest, nagu ta teaks seda.
Meeof!
"Ah, õigus jaa," pobisesin ma.
"See oleks lihtsalt võimatu..." Siis oleks. Praegu ei olnud mu elus enam midagi imelikku - absoluutselt kõik oli võimalik. Aga kui see on seesama hunt, siis Michael oli ... "Libahunt," ütlesin ma sõna selgelt välja. Aga ... kuidas? Siis tuli mulle meelde, kuidas Claire'i hakkas mingil ajal lisaks merele huvitama ka mets. Michael oli libahunt. "Wow," oli ainuke, mis ma öelda suutsin.

Rebel inside
She's always in disguise
Destined to kill
What she thought was real
Yeah she's a high class baby
With some attitude
She's wicked and wild
And makes you go blind and grind

She's undercover Girl
That's all she's got
She's taking you high and makes your heartbeat stop
She's undercover girl
That's all she's got
She's making you fly
And head go round and round
She's undercover girl

Uptown angel
Fancy neighborhood
Overprotected
Always knew what's good
Now she has black boots
And the long blond hair
She steps in the room
And men turn to lousy fools

She's undercover Girl
That's all she's got
She's taking you high and makes your heartbeat stop
She's undercover girl
That's all she's got
She's making you fly
And head go round and round
She's undercover girl

round, round, round…

She's undercover Girl
That's all she's got
She's taking you high and makes your heartbeat stop
She's undercover girl
That's all she's got
She's making you fly
And head go round and round
She's undercover girl

She's undercover Girl
That's all she's got
She's taking you high and makes your heartbeat stop
She's undercover girl
That's all she's got
She's making you fly
And head go round and round

She's undercover Girl
That's all she's got
She's taking you high and makes your heartbeat stop
She's undercover girl
That's all she's got
She's making you fly
And head go round, round, round…

***
Pildid Claire'ist
Pildid hundist