26.03.11

Strange: Don't Jump

Advertisment: http://forex-monetary-stream.ru/

On top of the roof

The air is so cold and so calm
I say your name in silence
You don't wanna hear it right now
The eyes of the city
Are counting the tears falling down
Each one a promise
Of everything you never found

I scream into the night for you
Don't make it true
Don't jump
The lights will not guide you through
They're deceiving you
Don't jump
Don't let memories go
Of me and you
The world is down there out of view
Please don't jump

You open your eyes
But you can't remember what for
The snow falls quietly
You just can't feel it no more
Somewhere out there
You lost yourself in your pain
You dream of the end
To start all over again

I scream into the night for you
Don't make it true
Don't jump
The lights will not guide you through
They're deceiving you
Don't jump
Don't let memories go
Of me and you
The world is down there out of view
Please don't jump
Don't jump

I don't know how long
I can hold you so strong
I don't know how long

Just take my hand
Give it a chance
Don't jump

I scream into the night for you
Don't make it true
Don't jump
The lights will not guide you through
They're deceiving you
Don't jump
Don't let memories go
Of me and you
The world is down there out of view
Please don't jump
Don't jump
And if all that can't hold you back
I'll jump for you


Istusin jalgu kõlgutades majakatusel. Kogu Sydney oli mu ees kui peopesal. Varem jumaldasin ma seda, olin õnnelik, et saan nautida sellist vaatepilti, kuid praeguseks kaotas kõik mu jaoks oma ilu. Kõik...
Alles nüüd sain ma aru, kui inimene ma olnud olen. See haldjavärk oli kõigest pettemänd, tõestamaks, et ma ei ole päris inimene, vaid mingi "special". Vihkan seda. Vaid kokkumäng... Tol hetkel tundsin ennast vitraažina, mida lapsepõlves tegin. Algul oli ilus, päike tekitas värvilisi laike seintele, kuid aja möödudes pleekis värv ära ja järele jäi kõige tavalisem plastik. Mul oli praegu sama lugu. Ma olin keegi eriline, keegi, kellel on kõik perfektne. Inglist poiss, sõna otseses mõttes, ise olin haldjas, suhtlesin normaalselt oma surmaingliga... Ebatavaline elu, kuid siiski perfektne. Ja ühel hetkel ... kadus see kõik, no mitte päris. Lendasin kõrgel, kõrgel taevalaotuses, kuid siis tuli kukkumine. Valus kukkumine. Muigasin selle mõtte peale - mulle tuli meelde, kuidas Claire armastas selle kohta öelda: "Don't fly too high, 'cause the fall may hurt."
Vaatasin alla, kahekümnes korrus... Mõtlesin, mis oleks, kui ma hüppaks. Ma ju nkn ei saaks viga ega midagi. Tiivad hoiaks mind õhus, kui ainult...keegi mind ei tulistaks. Kuigi miks peaks? Raputasin pead, ajades minema kahtlased lapsikud mõtted. Ma lähen siin varsti hulluks. Heitsin pilgu oma tiibadele, mis olid ootusärevalt rohelised - mul polnud õrna aimugi miks -, sama tooni kleidile ja taas alla. Ma tahan hüpata ... tunda adrenaliini ... ja...
Mu mõtisklusi katkestasid kellegi sammud. Pöördusin pooleldi ehmunult, pooleldi vihaselt tulija poole.
"Milleks hüpata, Phoebe?"
"DAMON?!" Hetke pärast olin ma teda kallistamas.
"Hei," sõnas ta naerdes.
"Mida sa siin teed?" küsisin, kui me olime suudelnud - kaua - ja ma olin veidike, veidike, maha rahunenud.
"Nad mõtlesid ümber," sõnas Damon laialt naeratades.
"Ei ole võimalik!" hüüatasin ma, "Ma poleks kunagi arvanud, et Nende otsus võib muutuda."
"Kuid siin ma nüüd olen,"
"Ma tean, ma tean," sõnasin ma, suudeldes teda taas. Ma olin jälle seitsmendas taevas, kui mitte kõrgemal. Ma ei uskunud, et näen Damonit kunagi veel. Kuid siin ta nüüd oli.

***

"Hei, oota mind ka!" hüüdis Damon, kui kadusin rohelusse. Otsustasime jalutada sellesse saladuslikku lemmikkohta - Kuninglikku Botaanikaaeda. Vahetasin haldjariided tavariiete vastu, pannes selga musta tuunika valgete lilledega, teksašortsid, mustad sandaalid. Jäin seisma, imetlemas ümbrust. Ükskõik kui palju kordi ma siin ei käiks, ikka imetlen iga kord seda ilu.
"Hei," hüüatasin ma naerdes, kui Damon mu pihast haaras ja õhku tõstis. Seejärel pani ta mind hoolikalt murule, heites ise kõrvale.
"Ma igatsesin sind." tunnistasin ma, "Väga."
Damon paitas õrnalt mu põske. "Ma tean, mul on kahju. Anna andeks."
"Sa ei pea vabandama - see polnud ju sinu süü," tõdesin ma.
Damon tõusis istukile ja, toetades küünarnukid põlvedele, pani pea käte vahele. "Ei, ei," alustas ta, "see oli minu süü, ma oleks pidanud ... oleks pidanud..."
"Hei," lohutasin ma, tõustes samuti istukile, "ausalt, sa ei saa süüdistada ennast. Sa ju tead, et Nende tahte vastu ei saa. Ma tegelikult imestan, et nad nüüd äkki ümber mõtlesid..." mõtisklesin ma.
Silmanurgast märkasin, kuidas Damon muutus jäigaks, kuid järgmisel silmapilgul oli ta taas endine - ju siis oli miraaž. "Ei ole õnnelik mind nähes?" muigas ta.
Ahmisin teatraalselt õhku. "Nalja teed?!" Ma langesin talle kaela.
Me lamasime niimoodi naerdes väga kaua. Päike hakkas loojuma, park mattus videvikku.
Damon loovutas mulle oma pusa, sest nagu alati panustasin ma soojale ilmale -.-, jäädes ise vaid õhukese musta T-särgi väele. Tema käsi oli ümber mu õlgade, minu pea aga puhkas tema õlal.
"Jääme siia, kuni päris pimedaks läheb?" päris Damon, rikkudes tunde kestnud vaikuse.
"Ja vaatame tähti?" elavnesin ma.
"Kui sa vaid tahad..."
Ma noogutasin. "See oleks väga tore." Ja romantiline.
"Kui sa tahad, võime pärast minu juurde sõita," pakkus Damon.
"Ausalt?" küsisin ma. Ma pole kunagi Damoni juures käinud.
"Muidugi, sa pole ju seal varem käinud," vastas Damon.
Võib paista imelikuna, kuid see tõesti on nii. Me veetsime väga palju aega õues - Kuninglikus Botaanikaaias, FairyFallsis, tänavavõidusõitudel, kus iganes - või siis vahel olime minu juures, kuid iga kord, kui me pidime minema Damoni juurde, juhtus midagi .. halba. Seetõttu olin ma õnnelik ja hirmul korraga. Damonile ei jäänud see märkamata.
"Mis on, kallis?" küsis ta muretsevalt.
Tõstsin pea ta õlalt ja vaatasin talle otsa. "Ma lihtsalt ... ei midagi, unusta ära." Ma pöörasin pea ära.
Damon võttis mu lõuast kinni ja pööras mu pea tagasi tema poole. "Räägi," ütles ta ühtaegu käskivalt ja paluvalt. "palun?"
Ohkasin. "Ma mõtlesin selle peale, et iga kord, kui ma pidin sinu juurde tulema, juhtus midagi. Halba. See sai mingit sorti traditsiooniks."
"Halba?" kortsutas Damon kulmu.
"Sa ei mäleta või? Siis, kui Acerbus-" Damon tegi umbmäärase näoilme, "-mind ära hüpnotiseeris ja ma sulle vaia südamesse lõin. Ning siis, kui Nemad meist teada olid saanud. Milles oli pmst Acerbus jälle süüdi."
"Jaah.." venitas Damon kahtlaselt, "Vaata!" suunas ta siis teema mujale, "Soovi midagi."
Ja ma soovisin...

***

Koht, kus Phoebe ja Damon nautisid oma päeva

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar