21.03.11

Strange: I Know

You should also visit this site

Tundsin ennast kohutavalt väsinuna, justkui mu keha oleks valatud mingist raskmetallist. Vähemalt mu pea ei valuta... Avasin raskelt silmad ning avastasin end enda toast. Kuidas ma siia sain? Kergitasin end küünarnukkide väel, vältides liiga järsku tõusu, mis oleks põhjustanud peapöörde. Akna juures tugitoolis tukkus keegi.
Kui olin kindel, et peapööret ei järgne, tõusin kergelt püsti ja tippisin aknani.
"James?" maigutasin ma suuga. Mu tunded polnud kindlad - ma ei teadnud, mida ma tunnen. Kas viha, vaenu, raevu, tänu, õnne, kergendust.. Ei, neid viimaseid küll mitte. Kui ehk tänu?
James pilgutas natuke oma silmi, enne kui mulle otsa vaatas. "Ma vaatan, et tunned ennast juba märksa paremini." sõnas ta mõtlikult.
"Miks sa siin oled?" küsisin otse.
James ringutas ning vaatas mulle rahulolematult otsa. "Selline on siis tänu? Ei mingit: "Aitäh, James, et mu ühe hullu vaimu eest päästsid."?"
Tundsin ennast veidi süüdi sellise käitumise pärast, kuid ei suutnud unustada, kuidas ta minuga varem käitus. "Aitäh," sosistasin ma siiski.
"Ah, jäta." lõi James käega, "Ahjaa, see on sinu oma." Ta ulatus mulle mu ripatsi, märgates mu kätt kaelal - olin eneselegi märkamatult medaljoni otsima hakanud.
"Tänan," sõnasin ma veel kord, kuid ei pannud seda veel kaela. Ignoreerisin Jamesi kulmukergitust, viies teema mujale: "Mis Macol juhtus?"
Jamesi ilme muutus süngemaks. "Ma ei usu, et see eriti tähtis on. Enam."
Kortsutasin kulmu. Ta ei saa nimetada seda tähtsusetuks. "Ei ole tähtis? James, ma pean seda teadma. Palun?"
"Mida sa teada tahad?" uuris surmaingel.
"Kes oli see tüdruk? Mis ta minuga tegi? Kuidas see kõik seotud on?" Küsimusi sadas kui vihma sügisel.
James tõstis käe. "Kolmandale ütlen ma kohe ära, et sa pead ise seosed leidma. Kahe esimese kohta ... Susannah proovis sind hävitada."
"Miks? Kuidas?" küsisin ma edasi.
"No .. sa olid tema territooriumil, kui nii öelda võib ja .. tema saladusele liiga lähedal."
"Saladusele?"
James ohkas. "Sa ju tead, et ma ei saa öelda."
Surusin huuled kitsaks kriipsuks. Miks keegi neist ei taha midagi öelda? Miks nad ei saa?
"See on sinu elu, sinu juurdlus," luges James mu mõtteid.
"Käi mu peast välja!" sõnasin talle karmilt.
Ta vaatas mind süütul ilmel. "Ma pole seal."
"Õõh," tegin talle ja masseerisin oimukohti, proovides leida oma peas kohta, kus ta on. Sa oled seal, ma tean.
"Mida sa Macol otsisid?" küsis James äkitselt.
"Sa. Tead. Küll." pressisin läbi hammaste, "Olles mu surmaingel, tead sa minust praktiliselt kõike."
Mu silmad olid suletud, kuid ma peaaegu tundsin, kuidas James silmi pööritas. Miks?
"Sa oled vist meist valesti aru saanud." sõnas James, jaa, muidugi, "Me oleme inglid ning võime mingil määral mõtteid lugeda, neid muuta ja uusi asemele istutada. Kuid ainult juhul, kui ohver või kaitstav isik seda ise lubab..."
"Aga ma ei lubanud!" protestisin ma.
"Tšš! Asi ei ole inimese antud lubaduses. Me saame tema pähe minna vaid siis, kui ta on piisavalt nõrk, et vastu olla. Praegu ma sinu mõtetesse ei saa, kuna sa blokid mind."
Kallutasin mõtiskledes pead. Nii et ma just sain pihta nõksule minu pähe ronimise vastu? Wow, see tuleb meelde jätta.
"Niisiis. Leidsid Macol midagi?" jätkas James mu küsitlemist.
Ma ei usaldanud teda, kuid tema toonis oli midagi, mis äratas minus tähelepanu.
"Ma ei .. leidnud midagi," valetasin ma. Talle ma nüüd küll sellest ei räägi.
James ohkas. "Ma tean, et sa vihkad mind, Phoebe, kuid Maco on ohtlik. Ja ma ei räägi sulle seda sellepärast, et ma ei tea. Et äkki ma hoopis tahan, et sa ei saaks midagi teada?" pakkus ta siis.
Mind imestas ikka veel tema hääletoon - selles polnud ei tavapärast kurjust ega isegi mitte ärahellitatud lapse noote. Mul oli tunne, et ta on muutunud. Kuidas?
"Sa oled mu surmaingel." sõnasin ma mõne hetke pärast, kui olin mõtteid kogunud, "Sa ei saa soovida mulle head."
Jamesi muie rääkis midagi muud. "Phoebe, ma..." Ta otsis sõnu. "Ma tean, et sa endiselt ei usu mind, kuid siiski ... Ma endiselt armastan sind. Olen alati armastanud." nentis ta ammuöeldud valet.
Ma naeratasin hetkeks kurvalt, siis vaatasin talle otse silma. "Isegi kui ma sind usuksin ... mu süda kuulub teisele."
James tõusis püsti - tema rahulik olek oli kadunud.
"Ma panen su teisiti arvama," sõnas ta enne kui lahkus.
Seisin mõne hetke jahmunult keset tuba, siis kuulsin, kuidas Shadow Angel mu tuppa jalutas.
"Hei," tervitasin teda.
Mee-of! Ta hüppas mulle sülle.
"Mis sa arvad, mida ta mõtles sellega?" küsisin mõtiskledes kassilt, sügades teda kõrva tagant.
Meeof!
"No vot, ma ka ei tea," tõdesin ma.

You stalk in - givin me a bad thrill
You just look cool - and you're dressed to kill
And I feel that you
Think you're a big seducer

You come close - look into my eyes
And I feel that you're livin in disguise
It's so dead straight clear
You are just a lucky loser

Oh well I know
That you're gonna get blind
When I'm through with you - all you gotta do
Is to go away - I won't tell you no lie

I know - you should keep it in mind
You're not good enough - just not rough enough
You are one big lie - you're a swanker that's why
I know - that you're gonna get blind - ohh

You're so vain - but you feel so hip
If you need results - baby here's my tip
Get yourself someone
Who's of the kind like you are

Of course I know - what you want me to do
But you ain't no good - I'm too good for you
Baby just get lost
Ain't no place that's too far

Oh well I know
That you're gonna get blind
When I'm through with you - all you gotta do
Is to go away - I won't tell you no lie

I know - you should keep it in mind
You're not good enough - just not rough enough
You are one big lie - you're a swanker that's why
I know - that you're gonna get blind - ohh


If you want you may dream of me
But I'll never be your reality
What you deserve -
'Somebody undemanding


Oh well I know
That you're gonna get blind
When I'm through with you - all you gotta do
Is to go away - I won't tell you no lie

I know - you should keep it in mind
You're not good enough - just not rough enough
You are one big lie - you're a swanker that's why
I know - that you're gonna get blind - ohh


***

Vaatasin aknast välja - Sydney oli mattumas pimedusse. Vanasti ma jumaldasin istuda aknal pimeduses ning nautida vaadet, kuid praegu istusin ma siin pigem igavusest kui naudingust. Ma teadsin, et ei tohiks lasta oma elu nii palju mõjutada Damoni lahkumisest, ma ju oleksin võinud veenda ennast selles, et ta lihtsalt lahkus, pidi lahkuma. Kuid ma ei suutnud - ta tähendas mulle liiga palju. Pealegi ... iseendale valetamine on võimatu, vähemalt täielikult.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar