27.03.11

Strange: In die Nacht

"Wow," oli ainuke sõna, mis mu suust tuli. Nagu Damon oligi lubanud, olime jõudnud tema juurde. Ja midagi halba ei juhtundud. Naeratasin selle mõtte peale.
"Ilus, mis?" Damon viskas oma jaki tugitooli.
"Ilus?!" Ma pöördusin talle otsa vaatama. "Ma olen siin suuremat sorti gobsmacked - see on imeilus." Toa seinad olid kaetud erinevate linnade piltidega. Öösel. Tase.
Damon muigas ja viis pilgu korraks kõrvale. "Ma näen praegu midagi ilusamat."
Järsku oli ta väga lähedal. Ma viisin pilgu kõrvale. "Nojah, siis oleksid pidanud minu seinale riputama ... Kui sa minust räägid."
"Siis ma ei tundnud sind. Kahjuks."

***

Suudlus kiskus üha tormikamaks, ma surusin teda tugevamini enda vastu, tema huuled leidsid mu kaela, õlad ja...
Järsku ta peatus.
Ma vaatasin korraks tema selga, kui ta mulle selja pööras, ja hüppasin laualt maha. Ma kõndisin küll tema juurde, kuid ei julgenud teda puudutada - miski temas sundis end tagasi hoidma.
"Damon? Kas ma...tegin midagi valesti?" küsisin ma hirmunult, mu huuled värisesid.
Ta raputas pead, kuid ei pööranud end ümber. "Ei, ei, sa ei ole ... Ma ... ei ... saa."
Ma ei saanud mitte midagi aru ning astusin tema ette. "Damon, mis sul on?" Ma raputasin teda õlgadest.
Tema ähmane ilme mutuus taas endiseks. "Kõik on hästi."
Ma kergitasin kulmu ning lasin tema õlgadest lahti. "Tegelt?"
"Jaa, loomulikult. Miks sa arvad, et midagi peaks valesti olema?"
Does he driving me crazy? "Sest sa..." Ma tegin kätega umbmääraseid liigutusi, kuid ei saanud enam midagi öelda, kuna Damon surus sõrme mu huultele.
"Shh..ära ütle enam midagi." Siis suudles ta mind jälle.

***
In mir wird es langsam kalt
Wie lang konn wir beide hier noch sein
Bleibt hier
Die Schatten wolln mich holn
Doch wenn wir gehen
Dann gehen wir nur zu zweit
Du bist alles was ich bin
Und alles was durch meine Ader fliesst
Immer werden wir uns tragen
Egal wohin wir fahrn
Egal wie tief

Ich will da nicht allein sein
Lass uns gemeinsam
In die Nacht
Irgendwann wird es Zeit sein
Lass uns gemeinsam
In die Nacht

Ich hore wenn du leise schreist
Spure jeden Atemzug von dir
Und auch wenn das Schicksal uns zerreist
Egal was danach kommt das teilen wir

Ich will da nicht allein sein
Lass uns gemeinsam
In die Nacht
Irgendwann wird es Zeit sein
Lass uns gemeinsam
In die Nacht

In die Nacht irgendwann
In die Nacht nur mit dir zusamm
Halt mich sonst treib ich alleine in die Nacht
Nimm mich mit und halt mich
sonst treib ich allein in die Nacht

Ich will da nicht allein sein
Lass uns gemeinsam
In die Nacht
Irgendwann wird es Zeit sein
Lass uns gemeinsam
In die Nacht

Du bist alles was ich bin
und alles was durch meine Ader fliesst
Üle pika aja oli ärkamine taas mõnus. Kõndisin Damonit äratamata alla, et köögist juua võtta.
Olin just janust vabanenud, kui kuulsin ukseavas kerget kõlksatust. Kergitasin kulmu ning sammusin hirmu tundmata ukse poole.
See läks lahti ja lävel seisis ...
"Damon!?" kiljatasin ma.
"Phoebe?" Damon paistis olevat sama šokis kui mina. Kuidas?! "Mida sa siin teed?"
Vaatasin talle lolli näoga otsa. "Mida sa...? Me ju..." Tegin umbmääraseid liigutusi ülakorruse poole.
Damoni huuled muutusid peenikeseks kriipsuks. "Ma tõesti ei arvanud, et ta laskub nii madalale," rääkis ta mulle täiesti mõistmatut teksti ning suundus ülakorrusele. Tatsasin talle järele, sest tahtsin teada, mis toimub.
"Nii et kasutasid võimalust, jah?" küsis Damon vihaselt teist Damonit (?!) põrnitsedes.
Voodis lamav Damon tegi talle grimassi. Ja siis ... toimus temaga midagi kahtlast - tema keha, nägu hakkasid muutuma. Nagu Harry Potteris? Kui keha lõpetas muundumise, lamas voodis Damoni asemel...
"JAMES?!" karjusin ma juba teist korda hommikupooliku jooksul. Hetkeline adrenaliin oli möödas ja ma murdusin - vajusin mööda seina alla, rappudes nuuksetest.

***

Damon

Mu pilk vilksatas murest murtuks Phoebe'le.
"Näed, millega sa oled hakkama saanud?" karjusin Acerbusele. Ma poleks tõesti kunagi uskunud, et ta kasutab Phoebe't sel viisil ära. Kretiin! Ma ei tegutsenud enam mõttega, kõik toimus justkui iseenesest ja aegluubis.
Kuulsin enda häält, mis justkui ei kuulukski minule, karjumas iidseid sõnu: "Deleo bestia perpetuus." Nägin Acerbust valust väänlemast. Pole ime. Hetke pärast mässis valge suits ta täielikult ning koos Acerbusega haihtus õhku.
Heitsin pilgu nurgas kössitavale Phoebele, kes oli justkui transis. Pole ime. Möödusid vaevalt mõned minutid, kui Nemad mu koju jõudsid.
"Vos non habere suus angelus custos, velut nos dicere." ütles Üks, see kõige tähtsam. Nagu nad seda kõik ei oleks. Hoidsin oma mõtteid enesele - ma ei tohi Neist nii mõelda. Ta jätkas: "Vos usio maxime anus vigor."
Enne, kui ma jõudsin öelda, miks ma seda tegin, sõnas Teine midagi sellist, mille peale kõik - mina kaasaarvatud - talle imestunult otsa vaatama jäime: "Suus habere innocuus."
"Quemadmodum?" küsis Esimene.
"Acerbus utor puella, Lumen servo suus. Suus deleo Acerbus. Perpetuus," seletas Teine.
"Nos demitto reddere Lumen suus labor," sõnas selle peale Esimene. Ülejäänud noogutasid selle peale.
"Lumen, vos habere itere occasio." sõnasid nad kooris.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar