14.03.11

Strange: Rescue Me

Check this out!(Y)

Ma ei tundnud hirmu. Paanikat. Ohtu. Ma ei tundnud midagi. Ainult teadjajanu. Alles siin, Macol, tundsin ma, kui väga vajan ma vastuseid. Kui väga tahan ma leida süüdlast Claire'i surmas.
Ja ma leian ta.
Maja oli tühi - tegin selle kindlaks haudvaikuse olemasoluga - ning oli seest hoopis teistsugune: siin olin modernne mööbel ja puha. Ma nimetaks seda isegi ilusaks, kui mul poleks kahtlust, see on seotud Claire'i ja Michaeli surmaga. Otsustasin, et kui juba uurin Claire'i surma, pean uurima ka Michaeli oma - nad olid siiski piisavalt lähedased, et ma seda teeksin.
Samas polnud nii ma kindel selles, kas tohin siin ringi tuhnida, kui selles, et see on ebaseaduslik, kuid tol hetkel see mind ei huvitanud - ainuke, mida ma tahtsin, oli tõde. Otsustasin alustada selle otsimist kohe.
Kõigepealt kiikasin kööki, mis oli koridorist vasakule, sealt liikusin elutuppa, kust viis uks magamistuppa. Kõik? Ma ei osanud kuskilt alustada ning liikusin tagasi koridori, kust viis uks ka paremale. Kehitasin õlgu, mõtiskledes, kuidas see mul märkamata jäi. See oli märksa huvitavam tuba. See oli labor või nii. Seal olid erinevad katseklaasid erinevate vedelikega, mingid purgid ja terve hulk märkmeid. Võtsin ühe neist kätte ning jõudsin järeldusele, et Shaunee'l oli tõesti õigus - pildil oli veel üks merineitsi. Pilt pärines umbes 60ndatest.
Järsku tunnetasin oma kuuenda meelega midagi kahtlast. Selline tunne, nagu... Selline külm, südantseiskav tunne, et keegi jälgib mind... Pöörasin pead, et näha selle allikat, kuid toas polnud kedagi. Panin pildi kõrvale ning hingasin sisse, ammutades endasse iidset energiat, mis saarel valitses (kuigi ma ei olnud kindel, kas ma siit majast ka midagi saan).
"On siin keegi?" hõikasin ma, tippides toast välja ja kiigates kord paremale, kord vasakule. Maja tundus tühi, kuid see tunne ei kadunud kuskile. Järsku fikseerisid mu silmad liikumist paremal, kuhupoole ma ka momentaalselt end pöörasin. Kuid tolleks hetkeks polnud seal kedagi.
Hirmu - mis oleks sellises olukorras loomulik - asemel kasvas minus raev.
"Tule välja!" Ma praktiliselt urisesin.
"Minuga räägid või?" küsis noor naisehääl.
Pöörasin end 180 kraadi, et saaks talle otsa vaadata.
Tüdruk oli sama, mis pildil, ainukese erinevusega, et inimkujul.
"Jah, sinuga tõesti," sõnasin kindlalt, kallutades pead küljele.
Ta irvitas mulle ülbelt vastu. "Kes sa enda arust selline oled?" küsis ta siis, muutudes surmtõsiseks.
"Keegi, kes sina ei ole," vastasin samuti tõsiselt, siis asusin asja kallale: "Mis juhtus Claire'iga?"
Tüdruk paistis olevat siiralt imestunud, kuid ma tundsin, et tegelikult ta pole.
"Mis juhtus Claire'iga?" kordasin külmalt küsimust, "Ma ei soovita sul midagi eriti ette võtta."
Ta vastas külma naeruga. Umbes sellisega, nagu filmitegijad õudusfilmidesse panevad. Selline läbilõikav, hauatagune, teate küll. Kerisin mõtet tagasi. Hauatagune?
"Vasta mulle," hüüdsin ma talle ning enne, kui ta jõudis reageerida, hoidsid juured teda tugevasti kinni.
"Gratia, Humus, reservo suus." sosistasin Maale tänusõnad.
Sain taas selle naeru osaliseks. "Arvad, et sinu võlukunst saab minu vastu?" ülbas ta, proovides teha midagi sellist, mis pidi meenutama käte läbipistmist läbi köidikute. Nagu teevad ... vaimud. Ent mida ta ka ei plaaninud, see tal ei õnnestunud.
Ta vaatas paanikas mulle otsa. "Mis toimub? Miks ma lahti ei saa?"
Minu kord oli naeratada, kuid ma siiski ei teinud seda. "Ma usun, et olen praegu palju paremas olukorras küsimuste küsimiseks."
"Ei, sa ei käsuta mind minu enda majas!" karjus ta, ignoreerides mu juttu.
"Kui sa praegu vait ei jää, kasutan ma veel kord oma võlukunsti." Minu hääles omandas sõna "võlukunst" hoopis tähtsama koha.
Tema silmad muutusid mustaks, mis sundis mind sammu tagasi astuma. Kuid ainult pool sammu.
"Jäta mind rahule, ma pole sulle mitte midagi teinud!" karjus tüdruk edasi.
"Sa vastad mu küsimusele," sõnasin talle kindlalt.
"AAH!" karjatas ta ning samal hetkel köidikud langesid. Ootamatusest kargasin mõned sammud kaugemale.
Ta naeris taas oma verdtarretavat naeru. "Sa tõesti arvasid, et see takistab mind?" Ta sosistas midagi ja ma tundsin kohutavat valu oma peas. Oli selline tunne, nagu oleks mu pähe torgatud tuhanded nõelad.
"AAH!" ägasin ma, haarates peast. Ma ei tundnud mitte midagi peale selle kohutava valu, kuulsin vaid kajana tema naeru. Valu oli kohutav. Sulgesin silmad.

Refuse to be your secret,
Now I'm hiding here alone.
Can't help but read our names on the wall.
And wash them off the stone.
I trusted you in every way,
But not enough to make you stay turn around,
I've lost my ground.

Come and rescue me, I'm burning can't you see?
Come and rescue me, only you can set me free.
Come and rescue me, rescue me, rescue me.

We lied when we were dreaming,
Our crying was just fake.
I wish you could deny it, here & today.
My SOS on radio,
The only chance to let you know what I feel.
Can you hear?

Come and rescue me, I'm burning can't you see?
Come and rescue me, only you can set me free.
Come and rescue me, rescue me,
You and me, you and me, you and me.

The worlds are coming closer,
My senses this fades away,
I'm haunted by your shadow; I wish to feel your face,
You’re here, are you here?

Come and rescue me, rescue me,
Come and rescue me, I'm burning can't you see?
Come and rescue me, only you can set me free.
Come and rescue me, rescue me,
You and me, you and me, rescue me.
You and me, set me free,
Rescue me.

***

Susannah/Charlotte
Ma usun, et ei suutnud päris hästi kirjeldada kuutiigis toimuvat täiskuu ajal, seega lisasin pildi

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar