28.03.11

Strange: Wash It All Away

"Phoebe?" küsisin ma niipea, kui Nad lahkunud olid. Ta oli vaikseks jäänud, silmis elevus. Mu hääle peale jäi ta mulle otsa vaatama. Tema näoilme... Ma tahtsin midagi teha, et seda kõike ta elust kustutada, kuid .. ma olen taas tema kaitseingel, mitte võlur.
"Nad. Lubasid?" kokutas Phoebe, kössitades ikka veel nurgas. Ma jõudsin vaid noogutada, sest järgmisega niitis ta mu peaaegu jalust: "Kust ma tean, et sa päris oled?"
"Aga, Phoebe," Ma proovisin midagi head välja mõelda. "James on hävitatud."
Phoebe raputas vaikselt pead, jäädes kaitsvasse nurka. "Ma ei saa kindel olla."
"Mida ma võin teha, et sa usuksid?" küsisin ma meeleheitel.
"Ma..." alustas ta, kuid siis tuli mulle meelde üks asi.
"Sa ei näinud seda tema kaelas, kas pole?" küsisin ma, urgitsedes valge T-särgi alt oma medaljoni. "Acerbusel on ... oli teistsugune medaljon. Ning tal on mustad tiivad, nagu sa juba tead." Nende sõnadega võtsin medaljoni kaelast, et tõestada oma isiku ehtsust.

***

Phoebe

Damon võttis oma särgi seljast ja medaljoni kaelast. Kuuldes tema tiibade sahinat - olin mõneks ajaks silmad sulgenud - teadsin, et olin kogu selle aja teadnud, et midagi oli valesti. Ma lihtsalt ei usaldanud oma sisetunnet.
"Sa oledki päris Damon..." tõdesin ma püsti tõustes. Mind ei huvitanud, et ma olin täiesti alasti. "Minu Damon." Ma naeratasin.
"Tule siia," sõnas Damon - ja seekord tõesti Damon - mind embusse haarates. Tema kehast õhkus soojust, turvalisust, rahulikkust - ma olin nii pimestatud Damoni, Jamesi tagasitulekust, et ei märganudki, et Jamesi kehast õhkus midagi hoopis teistsugust eelnimetatud omaduste asemel.
"See kõik oli nii vale," ütlesin ma ja tundsin soolaseid pisaraid mööda mu põski alla voolamas. Pöörasin ümber, kuigi teadsin, et ... jah, ta just tegi seda. Damon pööras mind tagasi.
Damon vaatas mulle silma. "Sa ei pea oma pisaraid mu eest varjama." ütles ta. Naeratasin talle hädiselt. "Pane riidesse, ma viin su välja." jätkas ta.
"Ma tahaks enne kodus ära käia," palusin ma.
"Mida iganes sa soovid, mu arm," ütles Damon fraasi, mida kuuldes ma võpatasin. Acerbus oli seda samuti kasutanud.. Damonile ei jäänud mu võpatus märkamatuks.
"On kõik korras?" küsis ta murelikult.
Raputasin pead, ma ei mõtle temast enam. Temaga on lõpp. Igaveseks. Damon kortsutas korraks kulmu, kuid noogutas siis. "Olgu, lähme." Tema nägu ilmestas taas naeratus.
Panin riided selga ja järgnesin Damonile.
You hold the answers deep within your own mind.
Consciously, you've forgotten it.
That's the way the human mind works.
Whenever something is too unpleasant, to shameful for us
to entertain, we reject it.
We erase it from our memories.
But the answer is always there.

Can't wash it all away
Can't wish it all away
Can't hope it all away
Can't cry it all away

The pain that grips you
The fear that binds you
Releases life in me
In our mutual
Shame we idolize
To blind them from the truth
That finds a way from who we are
Please don't be afraid
When the darkness fades away
The dawn will break the silence
Screaming in our hearts
My love for you still grows
This I do for you
Before I try to fight the truth my final time

We're supposed to try and be real.
And I feel alone, and we're not together. And that is
real.

Can't wash it all away
Can't wish it all away
Can't cry it all away
Can't scratch it all away

Lying beside you
Listening to you breathe
The life that flows inside of you
Burns inside of me
Hold and speak to me
Of love without a sound
Tell me you will live through this
And I will die for you
Cast me not away
Say you'll be with me
For I know I cannot
Bear it all alone

You're not alone, are you?
Never... Never.

Can't fight it all away
Can't hope it all away
Can't scream it all away
It just won't fade away, No

Can't wash it all away
Can't wish it all away
Can't cry it all away
Can't scratch it all away

Can't fight it all away
Can't hope it all away
Can't scream it all away
Ooh, it all away
Ooh, it all away

But the answer is always there. Nothing is ever really
forgotten.
Because I'm tired of it too.
Because I'm tired of it too.
Because I'm I'm dying too,
Because I'm I'm dying too...
"Ma pole ammu Luna's käinud," pidin tunnistama. Tundsin ennast juba paremini, kuid teadsin, et mul kulub aega, palju aega, et ma unustaksin selle õuduse. Aeg ravib haavad. Olin vahetanud rõivad - kandsin nüüd salatirohelist toppi, miniseelikut ja sandaale. Jõudsime Luna Parki pärastlõunaks ning - oh õnne ja imet! - rahvast oli piisavalt, nii et me ei pidanud seisma pikkades järjekordades.
Damon teadis, kuidas mu mõtteid eemale saada, ja valis tänaseks õhtuks välja väga "sobivad" atraktsioonid - Flying Saucer, Tango Train, Wild Mouse, Dodgem City, Tumblebug, Ranger, Spider. Mulle pole reeglina kunagi need ekstreemsed sõidud meeldinud, kuid Damoni loogika pidas paika - mu mõtted ei läinud enam kordagi eelnevale päevale, ööle ega hommikupoolikule. Ma võin isegi öelda, et tundsin ennast suurepäraselt.
"Lähme vaaterattale," pakkus Damon, kui me äsja ostetud suhkruvatti sõime. "hakkab pimedaks minema."
Ma naeratasin vastuseks - mulle meeldis see idee väga.
"Niisiis," alustas Damon, kui me juba mõnusasti kabiinis istusime ja vaateratas hakkas aeglaselt pöörlema, "mis sa tegid, kuni mind polnud?" küsis ta.
See küsimus oli nii .. imelik? "Mm.." venitasin ma ja võtsin ampsu roosast suhkruvatist, et natuke järele mõelda, "Ma uurisin Claire'i surma kohta."
Damon üllatus: "Ausalt? Nii et sa ikkagi otsustasid lõpuni minna?"
Ma tõsinesin. "Ta on minu sõbranna, BFF, Damon. Ma ei jäta seda niisama."
"Ega ma ei kahelnudki," naeratas Damon, "ma olen õnnelik, et sa selline oled. Lähed lõpuni välja." täpsustas ta.
Ma pöörasin pea välja. "Jätame selle teema praeguseks."
Damon uuris hoolikalt mu nägu. "Muidugi," nõustus ta.
Ma pöörasin taas oma näo tema poole. "Ma igatsesin sind," tunnistasin ma veel kord, seekord ühele ja ainsale. Ja õigele.
"Ma tean," sõnas ta õrnusega, paitades sõrmedega mu nägu. Tema puudutus oli nii hell, et mu keha läbis värin. See oli see, millest mu keha puudust tundis, kui minuga oli vale inimene.
"Phoebe," Damon vaatas mulle sügavalt silma, "ma armastan sind."
Vaatasin talle otsa sama tundeliselt. "Mina sind ka."
Ta tõmbas mu endale sülle, suudles mu pealage ning toetas oma lõua vastu mu pealage. "Ja ma ei jäta sind enam mitte kunagi,"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar