29.04.11

Strange: Übers Ende Der Welt

"Phoebe, astu tagasi!" käskis Damon tõsiselt, kuigi see polnud vajalik - astusin ise meeleldi poiste varju. See oli küll egoistlik minu poolt, kuid tol hetkel ei suutnud ma endale midagi teadvustada.
"Kes sa oled, Phasma Phasmatis, mida sa otsid siit?" Alani hääl oli .. hoopis teistsugune. See ei olnud enam see lõbus poiss, kes meiega aega veetis - nüüd kuulus see kellelegi ülemale. Patronus.
"Ma .. vajan .. tüdrukut," sõnas Phasma Phasmatis hauataguse häälega - ilmselgelt ta seda oligi, "Ma ei lähe temata kuhugi."
"Siis pead sa ilmselt pettuma," vastas Damon külmalt.
Phasma Phasmatis pöördus Damoni poole, irvitades poisile õelalt näkku. "Eksid hoopis sina."
"Miks sul mind vaja on?" sekkusin ma vestlusesse. Õõh, see lause kõlas  nii .. kahtlaselt? Nagu c'mon... 
"Meil on ühiseid tuttavaid,"
Jäin mõtlema, keda tema tuttavatest võiksin tunda. Järsku läbis mu pead meenutus. "Susannah?"
"Sa mõtled Pluviat?"
"Nalja teed? Palju teil on nimesid?!" Nagu fur realz - ma saan juba 3 tükki. 
Phasma Phasmatis muigas. "Oh, ma olen ebaviisakas. Ma olen Metallum. Ehk ka Jesse või Lucas, nagu sa mind tundsid."
Katsin suu käega. "Mida?"
Metallum paistis olevat üllatunud. "Sa ei mäleta meid? Charlotte, Lucas?" Ta vangutas pead. "Me käisime mõnda aega su koolis .. Kuni meid ei avastatud."
Viha mu sees hakkas pulbitsema. Nad ei meeldinud mulle algusest peale. *Ja Claire'ile samuti mitte. Talle käis kogu aeg hullult närvidele, kui Charlotte Michaelit ahistas või Lucas talle 'külge lõi'.* Nüüd sain ma aru, et see kõik oli vaid tühine kokkumäng. "Sa igavene .. plumbeus!" Kahjuks ei tulnud mul pähe midagi paremat.
Kuid ka see ei meelinud Metallusele. Tema kannatus hakkas otsa saama. "Tuled siis või ei? Äkki ma peaksin kellegi siin hävitama veidi?" Ta lendles mööda saali, meie jälgimas igat tema liigutust."Äkki see siin?" Ta hõljus ühe pruunijuukselise tüdruku ees. "Või see?" Nüüd istus ta ees blond tüdruk.
Kuid ka minu kannatus hakkas katkema. Ma võin oodata .. kuid kunagi lõppeb ka minu kannatus. Vihaselt rebisin oma kaelast medaljoni, vallandades oma tulipunased tiivad ja sama tooni kleidi. Järgnev toimus minu jaoks kui aegluubis ja justkui kellegi teise vaatepunktist. Ma ei tahtnud Metallust tappa, kuna ma vajasin piisavalt informatsiooni, mida ma saaks ainult tema või Pluvia käest. Ja selle naise juurde ma nüüd küll ei lähe. Väntasin peas läbi kõik kaitsetunnid, mida Bree, Nora, Diego, Derek, Sam ja Damon mulle õpetasid. Proovisin meelde tuletada kaitseloitsud, tuimestusloitsud, üldse kõik, mida nad mulle õpetasid.
Lõpuks mulle koitis. "Torpeo Metallus, Phasma Phasmatis."
Ta silmad muutusidki hägusemaks ja Metallus langes põrandale. Kuivõrd vaim langeda saab. See oli kahtlane moment, kuid siiski .. seal ta nüüd oli. Kuid sellega asi ei piirdunud. "Substringo." Õhku ilmusid köidikud, mis sidusid Metalluse kinni. Seda oleks pidanud Pluvia peal kasutama.
Damon ja Alan vaatasid mulle uskmatult otsa. "Wow," sõnas Alan, vaadates kord minu, kord Metalluse otsa. "sa oled päris tugev."
Damon vaatas murelikult mulle otsa. "Kuidas sa end tunned?"
"Ausalt? Paremini ei saaks. Ma ju just..." Damon ei lasknud mul lõpetada, tormates minu juurde, katsudes mu pulssi. "Damon?" kergitasin ma kulmu.
"Sa kujutad üldse ette, palju jõudu sa nende loitsude peale raiskad? See võib su tappa?"
"Damon, ma..."
"Dam, Phoebe on tugevam kõigist, keda ma iial näinud olen. See ei tapa teda."
"Sa. Ei. Tea. Seda. Kindlalt." ütles Damon läbi hammaste, rõhutades viimast sõna.
"Sa muretsed üle. Ausalt, minuga on kõik korras." proovisin ma poissi rahustada.
"Kas tõesti?" oli Damon ärritunud, "Huvitav küll, mis su silmadel siis viga on?"
"Mis nendega on?"
"Vaatad hiljem, meil on probleem," katkestas Alan, noogutades peaga inimestele.
"Me vist peaks nad vabastama või .." alustasin ma.
"Ma tegelen sellega. Alan, võta Metallus ja liikuge Phoebe'iga ukse juurde, ma tulen teile järele."
Liikusin kuulekalt Alanile järele, kuna Damonil ei olnud just kõige parem tuju ning ma ei tahtnud seda veel hullemaks teha. Damon pomises midagi solvo-laadset ning liigutas siis käsi, andes meile märku kiiresti välja liikuda. Tahtsin medaljoni tagasi kaela panna - me siiski liigume rahvastatud kohas -, kuid Damon peatas mu: "Sul läheb seda kohe vaja," Kehitasin mõttes õlgu, noogutades poisile. Kui vaja, siis vaja.
Mul polnud õrna aimugi, kuidas me saame minu välimuse ja Metallusega Alani süles kinost välja ning üldse liikuda, kuid paistis, et mu inglitele ei valmistanud see muret. Kui me põikasime külgtrepikotta, mis on kinokülastajatele suletud, sain aru miks. Vaatasin siiski kartlikult ringi, mõtiskledes, mis saab, kui personal meile peale satub. Küll nad ikka üllatuvad.
Varsti jõudsime tagauksest välja ning Damon ja Alan võtsid oma medaljonid kaelast. Alani oma küll polnud medaljon - see oli hoopis ripats. See kujutas iseenesest metallist tiibu - täpselt sellised nagu surmainglil olema peavad - ja keskel oli must pärl. Alani tiivad ei erinenud eriti Damoni omadest, kui et ainult nad olid mustade sulgedega ja teravamad.
"Tõuse õhku, me lendame minu juurde!" käskis Damon, tõustes õhku ja aidates Alanil Metallust tassida. Tõusin nende järel õhku. Ilm soosis meid - kui varem oli päikeseline ilm, siis nüüd olid taevas tihedad sajupilved ja hakkas sadama vihma, mis peagi muutus hoovihmaks
Kui me lõpuks olime jõudnud Damoni maja juurde, olime täiesti läbimärjad. Mu kleit ja juuksed olid kleepunud keha külge, mööda poiste paljaid kehasid nirises vesi.
Damon avas meile ukse, võttes nüüd Metalluse täiesti üle. Kõndisin tema järel peegli juurde ja unustasin otsekohe oma välimuse. Või õigemini, peaaegu. Mu tähelepanu köitsid mu silmad. Ma sain nüüd aru, millest Damon kinos rääkis. Mu silmad .. olid hävitavalt punased.

Wir sind durch die Stadt gerannt
ham keinen Ort mehr erkannt
an dem wir nicht schon einmal waren

Wir ham alles ausprobiert
die Freiheit endet hier
wir mussen jetzt durch diese Wand

Verlager dein Gewicht

den Abgrund siehst du nicht

Achtung fertig los und lauf
vor uns bricht der Himmel auf
Wir schaffen es zusammen
Übers Ende dieser Welt
die hinter uns zerfallt

Wir schauen nochmal zuruck

es ist der letzte Blick
auf alles, was fur immer war

Komm, atme noch, mal ein
es kann der Anfang sein
der Morgen ist zum greifen nah

Verlager dein Gewicht
den Abgrund siehst du nicht

Achtung fertig los und lauf…

Lass es alles hinter Dir
Es gibt nichts mehr zu verlier’n
Alles hinter Dir und mir
halt uns nicht mehr auf
 
Verlager dein Gewicht
Guck mir ins Gesicht

Achtung fertig los und lauf…


*Tõlkeks / translate:
 English Latin DictionaryEnglish Latin Dictionary

27.04.11

Strange: Haunted

"Mida? Ei!" oli Damon segaduses. Mina olin rohkem.
"Äkki keegi selgitaks, mis toimub?" pärisin ma lõpuks, kui see segadus mind häirima hakkas.
"Ta .. on .. sinu .. surmaingel!" Damon rääkis katkendlikult, süljates viimase sõna välja.
"Ma .. suht sain aru sellest. Ma tahan teada, miks sellest nii suur segadus on."Damon suunas oma tõllarattasuurused silmad minule. "Minu sõber on sinu surmaingel ja sa .. "suht said aru sellest"? Kuidas sa suudad nii rahulik olla?"
Istusin põlvedele ja raputasin poissi tugevasti. "Rahune maha," sõnasin, vaadates talle sügavalt silma, "ja räägi mulle kõigest." Vaatasin otsa Alanile, kes meie kõrvale murule istus. "Te mõlemad rääkige."
Juttu alustas Alan, kuna Damon oli ikka veel šokis. Hakkasin ka vaikselt aru saama, miks. Alan on siiski tema sõber... "Me oleme Damoniga juba ammu sõbrad .. Sellest ajast, kui ma veel kaitseingel olin. Jajah, selline asi on võimalik." ütles ta mu imestunud ilme peale. Noogutasin vaevaliselt. "Ma tean, kuidas sulle seda arusaadavamaks teha. Oled lugenud "hush, hushi"?" Mu noogutuse peale jätkas ta: "Novot, see ei olegi nii väljamõeldis kui paistab. Patch on tegelikult olemas ka. Jah, ära vaata mind nii .. Ta on meie hea tuttav. Aga igatahes .. minuga on sama lugu. Patch langes, sest ta uskus, et saab inimeseks .. aga mina läksin temaga kaasa ainult selle pärast, et ta on minu üks parimatest sõpradest. Damon küll keelitas mind, kuid .. ma ei suutnud Patchi üksi jätta." Alan tõmbas vahepeal hinge ning rääkima hakkas Damon: "Kuigi ta langes, olin ma endiselt ta sõber. Nad teavad, et ta ei teinud seda meelega, kuid siiski ei saa nad teda teha tagasi kaitseingliks. Kuid mõnes mõttes Nad andestasid talle. Sest kui Nad poleks.." Damon ei lõpetanud lauset, kuid ma teadsin vastust niigi. Nad oleks ta tapnud...
"Kas Nad saatsid Alani pmst karistuseks oma sõbra tüdruku surmaingliks?"
"Ma ei tea," raputas Damon pead, "see juhtus pikka aega tagasi. Aga võisid küll."
"Aga sa ei tohiks ikkagi nii endast välja minna. Ta ei ole ju nagu James.."
"Ma pean ikkagi su elu rikkuma." pomises Alan, "Ning tihtipeale mitte enda meelt mööda. Ehk nagu Nemad mulle ütlevad."
"Oot .. kas siis James tegi kõike ainult Nende käsul?" See kõlas lihtsalt nii .. uskumatult. Nagu .. see oli päris elu rikkumine.
Alani pearaputuse peale muutusin valvsaks. Mis siis? "James .. lõpetas allumise."
"On selline asi üldse võimalik?"
"Kui ei oleks, oleks Nad Damonit karistanud tema tapmise eest .. Ent Nad said aru, et see oli vajalik, ning ega teda taltsuda polekski saanud."
Noogutasin mõistvalt. "Ahsoo,"
"Jaah, midagi sellist," lõpetas Alan.
"Teate mis? Läheks kinno õige? Ma pole nii ammu kinos käinud .. ma vajan vaheldust." Ma tõesti vajasin. Võisin küll paista rahuliku ja normaalsena, kuid sees käis ringiratast tsüklon. See vajab seedimist. 
Poisid tõusid minu järel püsti. "Lähme siis," nõustus Damon. Paistis, et ka tema vajas vaheldust.

***

""Punamütsike"? Nagu ausalt?" Alan tegi suured silmad ning ma turtsatasin. Kui ta võiks kogu aeg selline olla... Muie kustus mu näolt.
"Pidi olema hea film," väitsin ma.
Damon naeratas üle mu õla Alanile. "Paistab, et talle ei jätku inglitest..."
Muigasin. "Shaunee ütles, et te ei ole ainukesed nii et .. ma tahan näha, millega Hollywood on hakkama saanud. Kes teab, ehk õnnestub mul päris libahunti näha kuskil?"
Damon võttis mu õlgade ümbert kinni. "Loodame, et heaga, eks."
Alan ostis piletid ja me liikusime saali.

***

"Tõuse üles ja kõnni saalist välja," sosistas keegi mulle kõrva ja ma võpatasin. Damon vaatas murelikult mulle otsa ja sosistas: "On kõik korras?"
Noogutasin. "Kõik on hästi, ehmatasin veidi," sõnasin, näidates ekraanile.Stseen iseenesest ei olnud hirmutav - kõigest libahundi jooks mööda linna - ning Damon kergitas korraks kulmu, kuid peale naeratust pööras pilgu tagasi ekraanile.
Sama tegin ka mina. "Ma ütlesin mine saalist välja!" sosistas hääl juba tungivamalt. Pöörasin pead natuke - et Damonit mitte tülitada-, et vaadata, kes on mu taga .. kuid seal oli tühjus. Ei midagi. Ei kedagi. Kas mul on luulud? Mu pilk vilksatas ekraanile. See pole isegi mingi õudukas .. 
Tundsin külma õhku oma kaelal. Keerasin pea vasakule, kust õhuvoog tuli, kuid jälle tühjus. Haarasin oma Coca-Cola Lighti järele, et ennast veidi rahustada.
Kui ma peale silmapilgutust silmad avasin, oli saalis midagi juhtunud. Film ekraanil oli seisma jäänud, inimesed mu ümber tardunud poosidesse, nagu nad olidki. Enne. Ja just nimelt inimesed. Sest Damon ja Alan mu kõrval olid samamoodi imestunud nagu mina.
"Mis toimub?" küsisin ma väriseva häälega. See ei meeldi mulle üldse. 
Kuid enne kui keegi poistest jõudis mulle vastata, kõlas saalis hääl: "Ma ju ütlesin sulle!"
Me kolmekesi vaatasime hääle tuleku suunda ja .. lae kohal hõljus keegi.

Long lost words whisper slowly to me
Still can't find what keeps me here
When all this time I've been so hollow...inside

(I know your still there)


Watching me, wanting me

I can feel you pull me down
Fearing you, loving you
I know ill find you somehow

Hunting you, I can smell you

Alive
Your heart pounding in my head

Calling me, Hearing me

I wont let you pull me down
Saving me, Raping me
Wont you leave....

Watching me, wanting me

I can feel you pull me down
Fearing you, Loving you
I won't let you pull me down

Watching me, wanting me

I can feel you pull me down
Fearing you, Loving you
I won't let you pull me down

21.04.11

Strange: Can't Forget You

"Oh, Damon, ma olen nii õnnelik, et Nad ümber mõtlesid!" sõnas Shaunee Damonit kallistades.
"Jajah, te olete special - Nad pole kunagi nii teinud," sõnas ka Diego, kui oli Damoni kätt surunud.
"Kas ma pean ikka veel võitlema õppima?" uurisin ma, kui kõik olid oma teretamised ja üllatumised ära öelnud.
"Tasakaalu hoidmiseks ilmub su ellu varsti uus surmaingel," seletas mulle Bree. Minu täielikult ehmunud näo peale lisas ta: "Jah, ma tean, et see ei ole eriti tore, kuid siis on kõik tasakaalus. Nii lihtsalt peab olema. Kahjuks."
Ohkasin murelikult. Surmainglid ei meeldi mulle. "Nojah, tuleb leppida sellega. C'est la vie."
"Sa üllatad meid jälle," sõnas Derek mõtlikult. Mu kulmukergitusele vastas ta: "Sa ei pista kiljuma ega jookse ära."
Naersin sarkastiliselt. "Sul on inimestest huvitav arusaam, Derek."
Ta muigas vastuseks.
"Oled treeninguks valmis?" küsis Nora naeratades.
Naeratasin talle vastuseks. "Davai!"

***

Olin taas Kuninglikus Botaanikaaias. See koht meenutas mulle küll mu endist surmainglit, kes mu küll päästis, kuid siis .. ma ei tahtnud lõpuni mõelda. Kuid ma teadsin, et see on peaaegu ainuke koht, kus ma tahtsin olla. Me isegi läksime sinnasamasse kohta, kus ma Jamesiga mõni aeg tagasi käisin, kuid .. ma jõudsin järeldusele, et kõige parem on vabaneda halbadest mälestustest neile näkku vaadates, mitte põgenedes. Nagu "Face your fears, don't run away from them." Ma usun, et see aitab.
Päike oli täna kõrgel ning vaatamata kevadele oli Sydneys juba soe. Nagu meil seda kogu aeg poleks. Sain isegi ühe oma lemmikkleitidest panna, mu jalgu kaunistasid mustad kontsadega sandaalid. Damonil oli seljas triibuline T-särk, jalas mustad teksad ja ketsid. Lamasime temaga murul, vaadates taevasse, kus täna ei olnud ühtegi pilve. Me olime vaikinud juba tunde ja see sobis mõlemale.
Huvitav, kas see teine, kelle nad saadavad, on hullem kui James? Ja millal nad saadavad ta üldse .. Aga tegelikult .. surmaingel. Ta ei ole ju tegelikult surmaingel - ta ju ei tapa inimest pmst ära - kõigest toob tema ellu õnnetusi, et valitseks tasakaal .. Ohjah, kas elu poleks olnud parem, kui halba poleks?
Tõusin istuli ning äkilise liigutuse tõttu kukkusid päikeseprillid mu sülle. Damon tõstis need üles ja pani ettevaatlikult mulle pähe tagasi.
"Juhtus midagi?" uuris ta murelikult.
Raputasin pead, naeratades õrnalt - ma ei lase ju ometi tulevasel surmainglil oma praegust elu rikkuda. "Kõik on hästi, ma jäin mõttesse lihtsalt," seletasin poisile.
Damon uuris mu silmi, sest ta teadis, et võib neist vajadusel info välja lugeda. Kuid seda polnud tal vaja teha - ma rääkisin talle tõtt.
Peale minu skaneerimist heitis ta tagasi murule, mina kõhuli tema kõrvale.
"Millal me Macole lähme?" küsisin ma.
"Tahad sa seda siis nii kiiresti teha?" küsis Damon vastas.
"Ma .. tahaks täieliku tõe lõplikult välja uurida, et siis eluga edasi minna. Juba teades, mis tegelikult juhtus."
"Ohjah,"
Katkestasin korraks vestluse, kuna keegi oli päikese ette astunud. Meie ees seisis üsnagi nägus pruunide juustega ja helesiniste silmadega noormees, kes küsis: "Phoebe Tonkin?"
"Ee .. jah?" Mu toon kerkis lõpus - kes see küll olla võiks? Tõusin istuli, et võõrast paremini silmitseda.
"Alan, mida sa teed siin?" uuris Damon, kes paistis poissi teadvat.
Vaatasin kordamööda otsa Damonile ja siis .. Alanile.
"Rõõm sind näha, Damon." ütles viimane, ulatades Damonile käe, mille ta ka vastu võttis. Peale kätlemist jätkas Alan mõtlikult ja samas veidi kurvalt: "Kuigi ma ei usu, et sa varsti mind eriti rõõmuga näed."
"Alan, mis viga?" uuris Damon, kulm kortsus.
"Ma olen surmaingel, kui sa mäletad." alustas Alan, mille peale Damon noogutas ja mulle kananahk ihule tõusis, "Mäletad, jah," jätkas Alan mõtlikult noogutades. Surmaingel? Siin? Miks? Küsimused ründasid mind seest, kuid ma ei jõudnud midagi küsida, kuna poiste omavaheline vestlus jätkus: "Alan? Ütle otse välja, mis viga."
"Ma olen surmaingel .. Phoebe surmaingel."

* Ei suutnud sobivat laulu leida, sorry

06.04.11

Strange: Leave Out All the Rest

"Niisiis, mida sa teada said?" uuris Damon, rüübates lonksu oma Coffee Glisse'st.
"Noh," alustasin ma, juureldes, kas Damon peaks teadma ... Susannah'st? Lõpuks otsustasin selle idee kasuks - ta oskaks mind aidata. "Ma jõudsin järeldusele, et ta oligi merineitsi." sõnasin ma lõpuks.
"No seda me suht teadsime."
"Jaah...Ma pidin lihtsalt kinnitust saama. Aga Michael oli libahunt."
"Seda teadsin ma ka..." pomises Damon.
"Miks sa mulle midagi ei öelnud?" küsisin ma kergelt etteheitlikult.
Ta vaatas mind oma see-on-ju-ilmselge pilguga.
Ohkasin vaikselt. "Miks see on nii?"
Ka Damon ohkas. Kergitasin selle peale kulmu, kuid ta ei pannud seda tähele, kuna jäi mõttesse. "Ma ise ka ei tea... Lihtsalt nii on."
Ma ei hakanud teda rohkem sellega piinama, küsisin hoopis: "Kas Nad lubavad meil nüüd koos olla?"
Damon vaatas mulle säravsilmi otsa. "Jah, Nad nägin, kuidas ma riskisin, päästes sind. Nad vaatasid mu südamesse ja nägid seal armastust." Ta naeratas mulle hellalt.
Kummardusin talle lähemale, et teda suudelda. Tema aga tõmbas mind endale kaissu. Panin käed risti tema rinnale ja vaatasin talle silma.
"Ma tahan Macole tagasi minna..." alustasin.
"Minuga aega ei taha veeta?" küsis ta, kergitades kulme üles-alla.
Naeratasin, pöörates korraks silmad mujale, tema omad minu omade suunda järgides. Siis vaatasin talle taas otsa. "Seda ju kogu aeg. Aga kõigepealt sinna. Palun?" Tegin kutsikasilmi.
Ta tõmbas hetkeks huuled prunti, kuid järgmisel hetkel oli ta nägu taas muigvel. "Lubad?"
"Muidugi." sõnasin ja kallistasin teda. Nüüd on see moment. "Ma kardan sinna üksi minna."
Ta keha tõmbus pingesse ning ta eemaldus kergelt. "Juhtus midagi, millest ma teadma peaksin?"
küsis ta, jälgides igat mu liigutust.
Hammustasin huulde, kuid otsus oli juba ammu tehtud. "Tead sa juhuslikult kedagi Susannah-nimelist?"
Ta kortsutas 5 min kulmu. Alguses oli ta nägu ilmetu, kuid mida rohkem aega möödus, seda murelikumaks see läks. "Mida ta sulle tegi??" pahvatas ta lõpuks nii valjusti, et Shadow sisises ja diivani alla lippas, mina aga diivani teise nurka lendasin - ilma tiibadeta. "Oh, andke mulle andeks, ma ei tahtnud teid ehmatada."
Ma liikusin talle lähemale. "Miks ta ohtlik on?"
Damon vaatas mulle tõsiselt otsa. "Esiteks, sest ta tahab hävitada igaühe, kes Macole läheb. Teiseks, sest ta suhtleb Malus Peior Pessimus'tega ehk Mustade jõududega. Ja kolmandaks, mis on ühtlasi ka kõige tähtsam - ta on laip.
"Laip?" kergitasin ma kulmu.
"Ta on surnud?" pakkus Damon irooniliselt.
"Miks see ohtlik on?" ei saanud ma aru.
"See viib meid teise punkti juurde." seletas Damon, "Ta suudab paljusid asju."
Minu mittemidagi näoilme peale vastas ta: "Ta võib su näiteks ühe sekundiga tappa."
"Miks ta ei teinud siis seda?" pahvatasin kohe.
"Hei, mind ei olnud seal. Räägi mulle täpsemalt, mis seal juhtus."
Meenutasin Macol juhtunut ja jutustasin Damonile, kes peale seda vaikis mõnda aega. Ma arvasin juba, et ta jääbki vait, kuid siis lõhkus ta vaikuse: "Kuidas sa julgesid temaga niimoodi mängida?" Tema hääl oli täis imetlust ning samal ajal ka muret ja hirmu.
Vaatasin talle silma. "Kas ma .. ee .. tegin midagi valesti?"
"Ta oleks võinud su tappa!"
"Aga ei tapnud ju..." pomisesin vaikselt.
Damon raputas aeglaselt pead. "Phoebe .. sa mängisid elu ja surma peale."
"Miks ta mind ei tapnud, kui tal oli selleks võimalus?"
"Valu su peas - nagu sind oleks nõeltega torgitud - oli vaid tuimestus. Ta .. oleks su tapnud, kui .. Acerbus poleks sind päästnud." Tundsin tema hääles kalki nooti, kui ta mainis mu surmainglit. Hävitatud surmainglit.
"Damon..." alustasin ma, kuid ta katkestas mu: "Vahet ei ole, ma sain üle juba."
Ohkasin vaikselt. "Ta siiski päästis mu elu..." arutasin tasa, kuid Damon kuulis seda.
"Ja siis kasutas sind ära," sõnas ta vihaselt.
Mu silmisse tungisid pisarad, kui sellele mõtlesin.
"Oh, ei..." pomises Damon, "Phoebe, anna mulle andeks, ma ei .. ei tahtnud. Phoebe?"
Ma olin püsti tõusnud ja akna juurde läinud. Tema soojad tugevad käed põimusid mu piha ümber, kui vähesed pisarad niisutasid mu põski.
"Kallis, ma ei ta..."
Ma pöörasin ümber ja panin sõrme suule. Peale suudlust sõnasin: "Ärme teda enam kunagi meelde tuleta."

I dreamed I was missing
You were so scared
But no one would listen
Cause no one else cared
After my dreaming
I woke with this fear
What am I leaving
When I'm done here
So if you're asking me I want you to know
When my time comes
Forget the wrong that I've done
Help me leave behind some
Reasons to be missed
Don't resent me
And when you're feeling empty
Keep me in your memory
Leave out all the rest
Leave out all the rest
Don't be afraid
I've taking my beating
I've shared what I've made
I'm strong on the surface

Not all the way through
I've never been perfect
But neither have you
So if you're asking me I want you to know
When my time comes
Forget the wrong that I've done
Help me leave behind some
Reasons to be missed
Don't resent me
And when you're feeling empty
Keep me in your memory
Leave out all the rest
Leave out all the rest
Forgetting
All the hurt inside you learned to hide so well
Pretending
Someone else can come and save me from myself
I can't be who you are
When my time comes
Forget the wrong that I've done
Help me leave behind some
Reasons to be missed
Don't resent me
And when you're feeling empty
Keep me in your memory
Leave out all the rest
Leave out all the rest
Forgetting
All the hurt inside you learned to hide so well
Pretending
Someone else can come and save me from myself
I can't be who you are
I can't be who you are