21.04.11

Strange: Can't Forget You

"Oh, Damon, ma olen nii õnnelik, et Nad ümber mõtlesid!" sõnas Shaunee Damonit kallistades.
"Jajah, te olete special - Nad pole kunagi nii teinud," sõnas ka Diego, kui oli Damoni kätt surunud.
"Kas ma pean ikka veel võitlema õppima?" uurisin ma, kui kõik olid oma teretamised ja üllatumised ära öelnud.
"Tasakaalu hoidmiseks ilmub su ellu varsti uus surmaingel," seletas mulle Bree. Minu täielikult ehmunud näo peale lisas ta: "Jah, ma tean, et see ei ole eriti tore, kuid siis on kõik tasakaalus. Nii lihtsalt peab olema. Kahjuks."
Ohkasin murelikult. Surmainglid ei meeldi mulle. "Nojah, tuleb leppida sellega. C'est la vie."
"Sa üllatad meid jälle," sõnas Derek mõtlikult. Mu kulmukergitusele vastas ta: "Sa ei pista kiljuma ega jookse ära."
Naersin sarkastiliselt. "Sul on inimestest huvitav arusaam, Derek."
Ta muigas vastuseks.
"Oled treeninguks valmis?" küsis Nora naeratades.
Naeratasin talle vastuseks. "Davai!"

***

Olin taas Kuninglikus Botaanikaaias. See koht meenutas mulle küll mu endist surmainglit, kes mu küll päästis, kuid siis .. ma ei tahtnud lõpuni mõelda. Kuid ma teadsin, et see on peaaegu ainuke koht, kus ma tahtsin olla. Me isegi läksime sinnasamasse kohta, kus ma Jamesiga mõni aeg tagasi käisin, kuid .. ma jõudsin järeldusele, et kõige parem on vabaneda halbadest mälestustest neile näkku vaadates, mitte põgenedes. Nagu "Face your fears, don't run away from them." Ma usun, et see aitab.
Päike oli täna kõrgel ning vaatamata kevadele oli Sydneys juba soe. Nagu meil seda kogu aeg poleks. Sain isegi ühe oma lemmikkleitidest panna, mu jalgu kaunistasid mustad kontsadega sandaalid. Damonil oli seljas triibuline T-särk, jalas mustad teksad ja ketsid. Lamasime temaga murul, vaadates taevasse, kus täna ei olnud ühtegi pilve. Me olime vaikinud juba tunde ja see sobis mõlemale.
Huvitav, kas see teine, kelle nad saadavad, on hullem kui James? Ja millal nad saadavad ta üldse .. Aga tegelikult .. surmaingel. Ta ei ole ju tegelikult surmaingel - ta ju ei tapa inimest pmst ära - kõigest toob tema ellu õnnetusi, et valitseks tasakaal .. Ohjah, kas elu poleks olnud parem, kui halba poleks?
Tõusin istuli ning äkilise liigutuse tõttu kukkusid päikeseprillid mu sülle. Damon tõstis need üles ja pani ettevaatlikult mulle pähe tagasi.
"Juhtus midagi?" uuris ta murelikult.
Raputasin pead, naeratades õrnalt - ma ei lase ju ometi tulevasel surmainglil oma praegust elu rikkuda. "Kõik on hästi, ma jäin mõttesse lihtsalt," seletasin poisile.
Damon uuris mu silmi, sest ta teadis, et võib neist vajadusel info välja lugeda. Kuid seda polnud tal vaja teha - ma rääkisin talle tõtt.
Peale minu skaneerimist heitis ta tagasi murule, mina kõhuli tema kõrvale.
"Millal me Macole lähme?" küsisin ma.
"Tahad sa seda siis nii kiiresti teha?" küsis Damon vastas.
"Ma .. tahaks täieliku tõe lõplikult välja uurida, et siis eluga edasi minna. Juba teades, mis tegelikult juhtus."
"Ohjah,"
Katkestasin korraks vestluse, kuna keegi oli päikese ette astunud. Meie ees seisis üsnagi nägus pruunide juustega ja helesiniste silmadega noormees, kes küsis: "Phoebe Tonkin?"
"Ee .. jah?" Mu toon kerkis lõpus - kes see küll olla võiks? Tõusin istuli, et võõrast paremini silmitseda.
"Alan, mida sa teed siin?" uuris Damon, kes paistis poissi teadvat.
Vaatasin kordamööda otsa Damonile ja siis .. Alanile.
"Rõõm sind näha, Damon." ütles viimane, ulatades Damonile käe, mille ta ka vastu võttis. Peale kätlemist jätkas Alan mõtlikult ja samas veidi kurvalt: "Kuigi ma ei usu, et sa varsti mind eriti rõõmuga näed."
"Alan, mis viga?" uuris Damon, kulm kortsus.
"Ma olen surmaingel, kui sa mäletad." alustas Alan, mille peale Damon noogutas ja mulle kananahk ihule tõusis, "Mäletad, jah," jätkas Alan mõtlikult noogutades. Surmaingel? Siin? Miks? Küsimused ründasid mind seest, kuid ma ei jõudnud midagi küsida, kuna poiste omavaheline vestlus jätkus: "Alan? Ütle otse välja, mis viga."
"Ma olen surmaingel .. Phoebe surmaingel."

* Ei suutnud sobivat laulu leida, sorry

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar