27.04.11

Strange: Haunted

"Mida? Ei!" oli Damon segaduses. Mina olin rohkem.
"Äkki keegi selgitaks, mis toimub?" pärisin ma lõpuks, kui see segadus mind häirima hakkas.
"Ta .. on .. sinu .. surmaingel!" Damon rääkis katkendlikult, süljates viimase sõna välja.
"Ma .. suht sain aru sellest. Ma tahan teada, miks sellest nii suur segadus on."Damon suunas oma tõllarattasuurused silmad minule. "Minu sõber on sinu surmaingel ja sa .. "suht said aru sellest"? Kuidas sa suudad nii rahulik olla?"
Istusin põlvedele ja raputasin poissi tugevasti. "Rahune maha," sõnasin, vaadates talle sügavalt silma, "ja räägi mulle kõigest." Vaatasin otsa Alanile, kes meie kõrvale murule istus. "Te mõlemad rääkige."
Juttu alustas Alan, kuna Damon oli ikka veel šokis. Hakkasin ka vaikselt aru saama, miks. Alan on siiski tema sõber... "Me oleme Damoniga juba ammu sõbrad .. Sellest ajast, kui ma veel kaitseingel olin. Jajah, selline asi on võimalik." ütles ta mu imestunud ilme peale. Noogutasin vaevaliselt. "Ma tean, kuidas sulle seda arusaadavamaks teha. Oled lugenud "hush, hushi"?" Mu noogutuse peale jätkas ta: "Novot, see ei olegi nii väljamõeldis kui paistab. Patch on tegelikult olemas ka. Jah, ära vaata mind nii .. Ta on meie hea tuttav. Aga igatahes .. minuga on sama lugu. Patch langes, sest ta uskus, et saab inimeseks .. aga mina läksin temaga kaasa ainult selle pärast, et ta on minu üks parimatest sõpradest. Damon küll keelitas mind, kuid .. ma ei suutnud Patchi üksi jätta." Alan tõmbas vahepeal hinge ning rääkima hakkas Damon: "Kuigi ta langes, olin ma endiselt ta sõber. Nad teavad, et ta ei teinud seda meelega, kuid siiski ei saa nad teda teha tagasi kaitseingliks. Kuid mõnes mõttes Nad andestasid talle. Sest kui Nad poleks.." Damon ei lõpetanud lauset, kuid ma teadsin vastust niigi. Nad oleks ta tapnud...
"Kas Nad saatsid Alani pmst karistuseks oma sõbra tüdruku surmaingliks?"
"Ma ei tea," raputas Damon pead, "see juhtus pikka aega tagasi. Aga võisid küll."
"Aga sa ei tohiks ikkagi nii endast välja minna. Ta ei ole ju nagu James.."
"Ma pean ikkagi su elu rikkuma." pomises Alan, "Ning tihtipeale mitte enda meelt mööda. Ehk nagu Nemad mulle ütlevad."
"Oot .. kas siis James tegi kõike ainult Nende käsul?" See kõlas lihtsalt nii .. uskumatult. Nagu .. see oli päris elu rikkumine.
Alani pearaputuse peale muutusin valvsaks. Mis siis? "James .. lõpetas allumise."
"On selline asi üldse võimalik?"
"Kui ei oleks, oleks Nad Damonit karistanud tema tapmise eest .. Ent Nad said aru, et see oli vajalik, ning ega teda taltsuda polekski saanud."
Noogutasin mõistvalt. "Ahsoo,"
"Jaah, midagi sellist," lõpetas Alan.
"Teate mis? Läheks kinno õige? Ma pole nii ammu kinos käinud .. ma vajan vaheldust." Ma tõesti vajasin. Võisin küll paista rahuliku ja normaalsena, kuid sees käis ringiratast tsüklon. See vajab seedimist. 
Poisid tõusid minu järel püsti. "Lähme siis," nõustus Damon. Paistis, et ka tema vajas vaheldust.

***

""Punamütsike"? Nagu ausalt?" Alan tegi suured silmad ning ma turtsatasin. Kui ta võiks kogu aeg selline olla... Muie kustus mu näolt.
"Pidi olema hea film," väitsin ma.
Damon naeratas üle mu õla Alanile. "Paistab, et talle ei jätku inglitest..."
Muigasin. "Shaunee ütles, et te ei ole ainukesed nii et .. ma tahan näha, millega Hollywood on hakkama saanud. Kes teab, ehk õnnestub mul päris libahunti näha kuskil?"
Damon võttis mu õlgade ümbert kinni. "Loodame, et heaga, eks."
Alan ostis piletid ja me liikusime saali.

***

"Tõuse üles ja kõnni saalist välja," sosistas keegi mulle kõrva ja ma võpatasin. Damon vaatas murelikult mulle otsa ja sosistas: "On kõik korras?"
Noogutasin. "Kõik on hästi, ehmatasin veidi," sõnasin, näidates ekraanile.Stseen iseenesest ei olnud hirmutav - kõigest libahundi jooks mööda linna - ning Damon kergitas korraks kulmu, kuid peale naeratust pööras pilgu tagasi ekraanile.
Sama tegin ka mina. "Ma ütlesin mine saalist välja!" sosistas hääl juba tungivamalt. Pöörasin pead natuke - et Damonit mitte tülitada-, et vaadata, kes on mu taga .. kuid seal oli tühjus. Ei midagi. Ei kedagi. Kas mul on luulud? Mu pilk vilksatas ekraanile. See pole isegi mingi õudukas .. 
Tundsin külma õhku oma kaelal. Keerasin pea vasakule, kust õhuvoog tuli, kuid jälle tühjus. Haarasin oma Coca-Cola Lighti järele, et ennast veidi rahustada.
Kui ma peale silmapilgutust silmad avasin, oli saalis midagi juhtunud. Film ekraanil oli seisma jäänud, inimesed mu ümber tardunud poosidesse, nagu nad olidki. Enne. Ja just nimelt inimesed. Sest Damon ja Alan mu kõrval olid samamoodi imestunud nagu mina.
"Mis toimub?" küsisin ma väriseva häälega. See ei meeldi mulle üldse. 
Kuid enne kui keegi poistest jõudis mulle vastata, kõlas saalis hääl: "Ma ju ütlesin sulle!"
Me kolmekesi vaatasime hääle tuleku suunda ja .. lae kohal hõljus keegi.

Long lost words whisper slowly to me
Still can't find what keeps me here
When all this time I've been so hollow...inside

(I know your still there)


Watching me, wanting me

I can feel you pull me down
Fearing you, loving you
I know ill find you somehow

Hunting you, I can smell you

Alive
Your heart pounding in my head

Calling me, Hearing me

I wont let you pull me down
Saving me, Raping me
Wont you leave....

Watching me, wanting me

I can feel you pull me down
Fearing you, Loving you
I won't let you pull me down

Watching me, wanting me

I can feel you pull me down
Fearing you, Loving you
I won't let you pull me down

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar