06.04.11

Strange: Leave Out All the Rest

"Niisiis, mida sa teada said?" uuris Damon, rüübates lonksu oma Coffee Glisse'st.
"Noh," alustasin ma, juureldes, kas Damon peaks teadma ... Susannah'st? Lõpuks otsustasin selle idee kasuks - ta oskaks mind aidata. "Ma jõudsin järeldusele, et ta oligi merineitsi." sõnasin ma lõpuks.
"No seda me suht teadsime."
"Jaah...Ma pidin lihtsalt kinnitust saama. Aga Michael oli libahunt."
"Seda teadsin ma ka..." pomises Damon.
"Miks sa mulle midagi ei öelnud?" küsisin ma kergelt etteheitlikult.
Ta vaatas mind oma see-on-ju-ilmselge pilguga.
Ohkasin vaikselt. "Miks see on nii?"
Ka Damon ohkas. Kergitasin selle peale kulmu, kuid ta ei pannud seda tähele, kuna jäi mõttesse. "Ma ise ka ei tea... Lihtsalt nii on."
Ma ei hakanud teda rohkem sellega piinama, küsisin hoopis: "Kas Nad lubavad meil nüüd koos olla?"
Damon vaatas mulle säravsilmi otsa. "Jah, Nad nägin, kuidas ma riskisin, päästes sind. Nad vaatasid mu südamesse ja nägid seal armastust." Ta naeratas mulle hellalt.
Kummardusin talle lähemale, et teda suudelda. Tema aga tõmbas mind endale kaissu. Panin käed risti tema rinnale ja vaatasin talle silma.
"Ma tahan Macole tagasi minna..." alustasin.
"Minuga aega ei taha veeta?" küsis ta, kergitades kulme üles-alla.
Naeratasin, pöörates korraks silmad mujale, tema omad minu omade suunda järgides. Siis vaatasin talle taas otsa. "Seda ju kogu aeg. Aga kõigepealt sinna. Palun?" Tegin kutsikasilmi.
Ta tõmbas hetkeks huuled prunti, kuid järgmisel hetkel oli ta nägu taas muigvel. "Lubad?"
"Muidugi." sõnasin ja kallistasin teda. Nüüd on see moment. "Ma kardan sinna üksi minna."
Ta keha tõmbus pingesse ning ta eemaldus kergelt. "Juhtus midagi, millest ma teadma peaksin?"
küsis ta, jälgides igat mu liigutust.
Hammustasin huulde, kuid otsus oli juba ammu tehtud. "Tead sa juhuslikult kedagi Susannah-nimelist?"
Ta kortsutas 5 min kulmu. Alguses oli ta nägu ilmetu, kuid mida rohkem aega möödus, seda murelikumaks see läks. "Mida ta sulle tegi??" pahvatas ta lõpuks nii valjusti, et Shadow sisises ja diivani alla lippas, mina aga diivani teise nurka lendasin - ilma tiibadeta. "Oh, andke mulle andeks, ma ei tahtnud teid ehmatada."
Ma liikusin talle lähemale. "Miks ta ohtlik on?"
Damon vaatas mulle tõsiselt otsa. "Esiteks, sest ta tahab hävitada igaühe, kes Macole läheb. Teiseks, sest ta suhtleb Malus Peior Pessimus'tega ehk Mustade jõududega. Ja kolmandaks, mis on ühtlasi ka kõige tähtsam - ta on laip.
"Laip?" kergitasin ma kulmu.
"Ta on surnud?" pakkus Damon irooniliselt.
"Miks see ohtlik on?" ei saanud ma aru.
"See viib meid teise punkti juurde." seletas Damon, "Ta suudab paljusid asju."
Minu mittemidagi näoilme peale vastas ta: "Ta võib su näiteks ühe sekundiga tappa."
"Miks ta ei teinud siis seda?" pahvatasin kohe.
"Hei, mind ei olnud seal. Räägi mulle täpsemalt, mis seal juhtus."
Meenutasin Macol juhtunut ja jutustasin Damonile, kes peale seda vaikis mõnda aega. Ma arvasin juba, et ta jääbki vait, kuid siis lõhkus ta vaikuse: "Kuidas sa julgesid temaga niimoodi mängida?" Tema hääl oli täis imetlust ning samal ajal ka muret ja hirmu.
Vaatasin talle silma. "Kas ma .. ee .. tegin midagi valesti?"
"Ta oleks võinud su tappa!"
"Aga ei tapnud ju..." pomisesin vaikselt.
Damon raputas aeglaselt pead. "Phoebe .. sa mängisid elu ja surma peale."
"Miks ta mind ei tapnud, kui tal oli selleks võimalus?"
"Valu su peas - nagu sind oleks nõeltega torgitud - oli vaid tuimestus. Ta .. oleks su tapnud, kui .. Acerbus poleks sind päästnud." Tundsin tema hääles kalki nooti, kui ta mainis mu surmainglit. Hävitatud surmainglit.
"Damon..." alustasin ma, kuid ta katkestas mu: "Vahet ei ole, ma sain üle juba."
Ohkasin vaikselt. "Ta siiski päästis mu elu..." arutasin tasa, kuid Damon kuulis seda.
"Ja siis kasutas sind ära," sõnas ta vihaselt.
Mu silmisse tungisid pisarad, kui sellele mõtlesin.
"Oh, ei..." pomises Damon, "Phoebe, anna mulle andeks, ma ei .. ei tahtnud. Phoebe?"
Ma olin püsti tõusnud ja akna juurde läinud. Tema soojad tugevad käed põimusid mu piha ümber, kui vähesed pisarad niisutasid mu põski.
"Kallis, ma ei ta..."
Ma pöörasin ümber ja panin sõrme suule. Peale suudlust sõnasin: "Ärme teda enam kunagi meelde tuleta."

I dreamed I was missing
You were so scared
But no one would listen
Cause no one else cared
After my dreaming
I woke with this fear
What am I leaving
When I'm done here
So if you're asking me I want you to know
When my time comes
Forget the wrong that I've done
Help me leave behind some
Reasons to be missed
Don't resent me
And when you're feeling empty
Keep me in your memory
Leave out all the rest
Leave out all the rest
Don't be afraid
I've taking my beating
I've shared what I've made
I'm strong on the surface

Not all the way through
I've never been perfect
But neither have you
So if you're asking me I want you to know
When my time comes
Forget the wrong that I've done
Help me leave behind some
Reasons to be missed
Don't resent me
And when you're feeling empty
Keep me in your memory
Leave out all the rest
Leave out all the rest
Forgetting
All the hurt inside you learned to hide so well
Pretending
Someone else can come and save me from myself
I can't be who you are
When my time comes
Forget the wrong that I've done
Help me leave behind some
Reasons to be missed
Don't resent me
And when you're feeling empty
Keep me in your memory
Leave out all the rest
Leave out all the rest
Forgetting
All the hurt inside you learned to hide so well
Pretending
Someone else can come and save me from myself
I can't be who you are
I can't be who you are

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar