29.04.11

Strange: Übers Ende Der Welt

"Phoebe, astu tagasi!" käskis Damon tõsiselt, kuigi see polnud vajalik - astusin ise meeleldi poiste varju. See oli küll egoistlik minu poolt, kuid tol hetkel ei suutnud ma endale midagi teadvustada.
"Kes sa oled, Phasma Phasmatis, mida sa otsid siit?" Alani hääl oli .. hoopis teistsugune. See ei olnud enam see lõbus poiss, kes meiega aega veetis - nüüd kuulus see kellelegi ülemale. Patronus.
"Ma .. vajan .. tüdrukut," sõnas Phasma Phasmatis hauataguse häälega - ilmselgelt ta seda oligi, "Ma ei lähe temata kuhugi."
"Siis pead sa ilmselt pettuma," vastas Damon külmalt.
Phasma Phasmatis pöördus Damoni poole, irvitades poisile õelalt näkku. "Eksid hoopis sina."
"Miks sul mind vaja on?" sekkusin ma vestlusesse. Õõh, see lause kõlas  nii .. kahtlaselt? Nagu c'mon... 
"Meil on ühiseid tuttavaid,"
Jäin mõtlema, keda tema tuttavatest võiksin tunda. Järsku läbis mu pead meenutus. "Susannah?"
"Sa mõtled Pluviat?"
"Nalja teed? Palju teil on nimesid?!" Nagu fur realz - ma saan juba 3 tükki. 
Phasma Phasmatis muigas. "Oh, ma olen ebaviisakas. Ma olen Metallum. Ehk ka Jesse või Lucas, nagu sa mind tundsid."
Katsin suu käega. "Mida?"
Metallum paistis olevat üllatunud. "Sa ei mäleta meid? Charlotte, Lucas?" Ta vangutas pead. "Me käisime mõnda aega su koolis .. Kuni meid ei avastatud."
Viha mu sees hakkas pulbitsema. Nad ei meeldinud mulle algusest peale. *Ja Claire'ile samuti mitte. Talle käis kogu aeg hullult närvidele, kui Charlotte Michaelit ahistas või Lucas talle 'külge lõi'.* Nüüd sain ma aru, et see kõik oli vaid tühine kokkumäng. "Sa igavene .. plumbeus!" Kahjuks ei tulnud mul pähe midagi paremat.
Kuid ka see ei meelinud Metallusele. Tema kannatus hakkas otsa saama. "Tuled siis või ei? Äkki ma peaksin kellegi siin hävitama veidi?" Ta lendles mööda saali, meie jälgimas igat tema liigutust."Äkki see siin?" Ta hõljus ühe pruunijuukselise tüdruku ees. "Või see?" Nüüd istus ta ees blond tüdruk.
Kuid ka minu kannatus hakkas katkema. Ma võin oodata .. kuid kunagi lõppeb ka minu kannatus. Vihaselt rebisin oma kaelast medaljoni, vallandades oma tulipunased tiivad ja sama tooni kleidi. Järgnev toimus minu jaoks kui aegluubis ja justkui kellegi teise vaatepunktist. Ma ei tahtnud Metallust tappa, kuna ma vajasin piisavalt informatsiooni, mida ma saaks ainult tema või Pluvia käest. Ja selle naise juurde ma nüüd küll ei lähe. Väntasin peas läbi kõik kaitsetunnid, mida Bree, Nora, Diego, Derek, Sam ja Damon mulle õpetasid. Proovisin meelde tuletada kaitseloitsud, tuimestusloitsud, üldse kõik, mida nad mulle õpetasid.
Lõpuks mulle koitis. "Torpeo Metallus, Phasma Phasmatis."
Ta silmad muutusidki hägusemaks ja Metallus langes põrandale. Kuivõrd vaim langeda saab. See oli kahtlane moment, kuid siiski .. seal ta nüüd oli. Kuid sellega asi ei piirdunud. "Substringo." Õhku ilmusid köidikud, mis sidusid Metalluse kinni. Seda oleks pidanud Pluvia peal kasutama.
Damon ja Alan vaatasid mulle uskmatult otsa. "Wow," sõnas Alan, vaadates kord minu, kord Metalluse otsa. "sa oled päris tugev."
Damon vaatas murelikult mulle otsa. "Kuidas sa end tunned?"
"Ausalt? Paremini ei saaks. Ma ju just..." Damon ei lasknud mul lõpetada, tormates minu juurde, katsudes mu pulssi. "Damon?" kergitasin ma kulmu.
"Sa kujutad üldse ette, palju jõudu sa nende loitsude peale raiskad? See võib su tappa?"
"Damon, ma..."
"Dam, Phoebe on tugevam kõigist, keda ma iial näinud olen. See ei tapa teda."
"Sa. Ei. Tea. Seda. Kindlalt." ütles Damon läbi hammaste, rõhutades viimast sõna.
"Sa muretsed üle. Ausalt, minuga on kõik korras." proovisin ma poissi rahustada.
"Kas tõesti?" oli Damon ärritunud, "Huvitav küll, mis su silmadel siis viga on?"
"Mis nendega on?"
"Vaatad hiljem, meil on probleem," katkestas Alan, noogutades peaga inimestele.
"Me vist peaks nad vabastama või .." alustasin ma.
"Ma tegelen sellega. Alan, võta Metallus ja liikuge Phoebe'iga ukse juurde, ma tulen teile järele."
Liikusin kuulekalt Alanile järele, kuna Damonil ei olnud just kõige parem tuju ning ma ei tahtnud seda veel hullemaks teha. Damon pomises midagi solvo-laadset ning liigutas siis käsi, andes meile märku kiiresti välja liikuda. Tahtsin medaljoni tagasi kaela panna - me siiski liigume rahvastatud kohas -, kuid Damon peatas mu: "Sul läheb seda kohe vaja," Kehitasin mõttes õlgu, noogutades poisile. Kui vaja, siis vaja.
Mul polnud õrna aimugi, kuidas me saame minu välimuse ja Metallusega Alani süles kinost välja ning üldse liikuda, kuid paistis, et mu inglitele ei valmistanud see muret. Kui me põikasime külgtrepikotta, mis on kinokülastajatele suletud, sain aru miks. Vaatasin siiski kartlikult ringi, mõtiskledes, mis saab, kui personal meile peale satub. Küll nad ikka üllatuvad.
Varsti jõudsime tagauksest välja ning Damon ja Alan võtsid oma medaljonid kaelast. Alani oma küll polnud medaljon - see oli hoopis ripats. See kujutas iseenesest metallist tiibu - täpselt sellised nagu surmainglil olema peavad - ja keskel oli must pärl. Alani tiivad ei erinenud eriti Damoni omadest, kui et ainult nad olid mustade sulgedega ja teravamad.
"Tõuse õhku, me lendame minu juurde!" käskis Damon, tõustes õhku ja aidates Alanil Metallust tassida. Tõusin nende järel õhku. Ilm soosis meid - kui varem oli päikeseline ilm, siis nüüd olid taevas tihedad sajupilved ja hakkas sadama vihma, mis peagi muutus hoovihmaks
Kui me lõpuks olime jõudnud Damoni maja juurde, olime täiesti läbimärjad. Mu kleit ja juuksed olid kleepunud keha külge, mööda poiste paljaid kehasid nirises vesi.
Damon avas meile ukse, võttes nüüd Metalluse täiesti üle. Kõndisin tema järel peegli juurde ja unustasin otsekohe oma välimuse. Või õigemini, peaaegu. Mu tähelepanu köitsid mu silmad. Ma sain nüüd aru, millest Damon kinos rääkis. Mu silmad .. olid hävitavalt punased.

Wir sind durch die Stadt gerannt
ham keinen Ort mehr erkannt
an dem wir nicht schon einmal waren

Wir ham alles ausprobiert
die Freiheit endet hier
wir mussen jetzt durch diese Wand

Verlager dein Gewicht

den Abgrund siehst du nicht

Achtung fertig los und lauf
vor uns bricht der Himmel auf
Wir schaffen es zusammen
Übers Ende dieser Welt
die hinter uns zerfallt

Wir schauen nochmal zuruck

es ist der letzte Blick
auf alles, was fur immer war

Komm, atme noch, mal ein
es kann der Anfang sein
der Morgen ist zum greifen nah

Verlager dein Gewicht
den Abgrund siehst du nicht

Achtung fertig los und lauf…

Lass es alles hinter Dir
Es gibt nichts mehr zu verlier’n
Alles hinter Dir und mir
halt uns nicht mehr auf
 
Verlager dein Gewicht
Guck mir ins Gesicht

Achtung fertig los und lauf…


*Tõlkeks / translate:
 English Latin DictionaryEnglish Latin Dictionary

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar