22.05.11

Strange: Eternal

Ma lamasin millelgi pehmel, kuid ei suutnud avada silmi - laud olid liiga rasked. Siiski otsustasin proovida.
Peale mitut ebaõnnestunud katset minu ettevõtmine õnnestus. Ainult et valgus oli liiga ere. Pilgutasin mitu korda silmi , et sellega ära harjuda.
Vaatasin enda ümber. Pehmeks asjanduseks mu all oli loomulikult voodi. Vaatasin veel ringi ja märkasin Damonit, kes seisis vaikides ukseavas.
"Sa ärkasid!" hüüdis ta õnnelikult ja tormas mu juurde. Järgnevad viis minutit olin ma tema embuses.
Peale viimast suudlust - praeguseks viimast - küsisin: "Mis juhtus? Miks ma siin olen?"
"Sa ei mäleta?"
Proovisin meenutada. "Miks mulle tuleb viimasena meelde tuli?"
"Sest sa hävitasid Pluvia," vastas Damon karmilt.
Vaatasin talle hirmunult otsa. "Mida ma valesti tegin?"
Ta vaatas mulle karmilt otsa. "Sa veel küsid?"
Tõmbusin voodis kössi. "Mida ma valesti tegin?" kordasin kindlalt küsimust. Vähemalt suudan ma oma häält talitseda.
Poiss ohkas. "Mida ma sulle viimati jõu kasutamise kohta rääkisin?"
Tuletasin meelde. "Et .. ei tohi kasutada liiga tugevaid loitse?" Ma suudan jälle enda hääle kahtlevaks teha. Kurat!
"Ja miks, kuradi pärast, sa siis seda teed?" Viimase sõna ta peaaegu et karjus.
Vihastasin. "Kes teine oleks seda teinud? Sa oled mu kaitse-, mitte hävitusingel! Sa võid mu päästa, mitte aidata. Tegelikult ma ei tohiks su olemasolust üldse teadlik olla." Oh shit! Vaatasin Damonile otsas, silmis sulaselge hirm. "Damon, ma ei..."
Ta tõusis püsti ja jalutas ukseni. Peale valju ukse sulgumist puhkesin nutma.

***

"Phoebe? Hei, ära nuta, pulcher."
"Ma ütlesin välja kohutava asja, Alan." sõnasin läbi nuuksete, "Kuidas ma üldse sain sellist asja mõelda? Veel rohkem öelda? Meile anti võimalus ja ma lihtsalt keerasin selle persse!" karjusin ma.
"Phoebe, kullake," proovis Alan mind lohutada, kuid ma tõstsin käe, takistamaks tema lähemaletulemist.
"Ära," sosistasin ma värisedes.
"Damon," hüüdis Alan väsinult, "kaua sa tal veel piinelda lased?"
Lõpetasin nuuksumise, kui uks avanes. Alan mu kõrvalt tõusis. "Käituge ilusti." sõnas ta karmilt, kuid pilgutas silma. "Ja ära lase end mõjutada tühistest sõnadest," lisas ta Damonile, kui temast mööda läks.
"Anna andeks," sõnasime me ühel ajal, kui olime jäänud kahekesi.
"Mille eest sa vabandust palud?" küsisin ma Damonilt, kes taaskord mu kõrvale istus.
"Selle eest, et ma sind niimoodi jätsin,"
"Ei. Sa ei saa niimoodi. Ma poleks üldse julgenud niimoodi ütlemagi."
"Phoebe, seda nimetatakse afektiks,"
"See ei õigusta mind,"
"Kallis, ära räägi," sõnas ta, asetades sõrme mu suule, ja suudles mind siis.
Mõne aja pärast - kui olin juba Damoni embuses - küsisin: "Kas ma tõesti olen haiglas?"
"Ei, me oleme Alani juures,"
"Alani?" imestasin ma, "Kui ma õigesti mäletan, siis ta ei saanud meid aidata."
"Ta ei aidanudki - lihtsalt võõrustas, kui nii öelda võib,"
"Ahsoo," noogutasin ma aru saades, "mis Pluviast sai?"
"Sa hävitasid ta,"
"Ja kõik?"
"Nüüd jääb veel vaid Metallus. Ära mitte mõtlegi!" sõnas ta mu muige peale.
"Kes veel?"
"Milleks mina sulle olen?"

"Sa ei saa mind igavesti kaitsta, Damon,"
Ta vaatas mulle tõsiselt otsa. "Ma olen su kaitseingel, Phoebe. Ma pean sind igavesti kaitsma."
"Aga sa ei suuda - mul on liiga tähtis ülesanne täita. Ja see on ainult minu ülesanne."
Damon tõusis istukile, võttis mu näo oma käte vahele ja kummardus, nii et meie nägude vahele jäi paar cm. "See ei tähenda midagi. Ma armastan sind. Ma kaitsen sind. Ma aitan sind. Igavesti."

I'm so tired of being here
Suppressed by all my childish fears
And if you have to leave I wish that you would just leave
Cause your presence still lingers here
And it won't leave me alone

These wounds won't seem to heal
This pain is just too real
There's just too much that time cannot erase

When you cried I'd wipe away all of your tears
When you'd scream I'd fight away all of your fears
And I've held your hand through all of these years
But you still have all of me

You used to captivate me by your resonating light
Now I'm bound by the life you left behind
Your face it haunts my once pleasant dreams
Your voice it chased away all the sanity in me

These wounds won't seem to heal
This pain is just too real
There's just too much that time cannot erase

When you cried I'd wipe away all of your tears
When you'd scream I'd fight away all of your fears
And I've held your hand through all of these years
But you still have all of me

I've tried so hard to tell myself that you're gone
But though you're still with me
I've been alone all along

When you cried I'd wipe away all of your tears
When you'd scream I'd fight away all of your fears
And I've held your hand through all of these years
But you still have all of me
Me

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar