05.05.11

Strange: Too Late to Cry

"Mis mu silmadel viga on?" pärisin ehmunult, pöörates end poiste poole, kes askeldasid Metalluse kallal.
"Sa olid raevunud," seletas Damon, "ning kasutasid tugevat loitsu. Pmst iga värv varieerub heledast tumedani, valgest mustani. Kui kasutad liiga võimsat loitsu - sest iga loits ei vii selleni - muutuvad su silmad mustaks ja sa .. sured."
"Ma ei mõelnud seda. Miks mu silmad värvi muutusid?" pomisesin nõudlikult, märkamata õigupoolest Damoni viimast lauset. "Oota, mida sa ütlesid?!"
"Ja kummale ma nüüd vastama pean?" küsis noormees väsinult.
"Lihtsalt," ohkasin, "alusta algusest."
"Olgu. Niisiis. Kui sa alles muutusid haldjaks, ei olnud su keha selle kõigega veel harjunud. Sa jäid endiselt suuremalt osalt inimeseks. Kuid nüüd oled sa haldjas olnud juba üle aasta ning oled pooleldi inimene, pooleldi haldjas. Muundudes muutud sa temaks peaaegu täielikult. Haldjate loomuses on muuta oma riided, silmad, juuksed oma tuju järgi. Kuid see on ainult tõeliste haldjate loomuses. Nende, kes on juba sündinud haldjateks. Sina aga muutusid haldjaks, nagu Claire muutus merineitsiks. Sa ei saa päris kõike kontrollida. Näiteks on sul tiibade varjamiseks medaljon. Ning su kleit ja silmad muutuvad su tuju järgi."
"Oot, aga vanasti ei muutunud ju?"
"Sa oled olnud haldjas juba üle aasta." kordas Damon, "Nüüd muutuvad paljud asjad."
"Ee .. kas mu kõrvad muutuvad teravatipulisteks?"
Damon naeratas. "Sa ajad end elfidega sassi. Haldjad on nagu inimesed. Kui välja arvata see osa, et neil on tiivad ja võluvõimed."
"Aga .. mida sa ennist loitsudest rääkisid?" küsisin murelikult. Suuremas osas olin aru saanud.
"Kasutades liiga võimsat loitsu, näiteks raevu- või vihaloitsud, muutuvad su silmad mustaks ja sa .. sured," kordas Damon.

"Aga need on ju suhteliselt eredad," vaidlesin ma vastu, pöördudes tagasi peegli juurde ja uurides pingsamalt oma silmi - need olid tõesti normaalset punast värvi.
"Phoebe, Phoebe," Damon vangutas pead, "ära kunagi alahinda raevust ja vihast esilekutsutud loitse. Kunagi ei tea, kus läheb piir." Ta seisis mu selja taga, libistades oma kaitsvad käed mu piha ümber. Keerasin end tema käte vahel ümber ja kallistasin. Mulle hakkas alles nüüd koitma, kui ohtlik see tegelikult oli - ma vajasin kedagi rahustamiseks. Sulgesin silmad.
"Hei, paistab, et ta hakkab ärkama," katkestas Alan meie hellusmomendi. Pöörasime end nende poole, Damoni käsi endiselt mu piha ümber puhkamas.
"Kas me ei peaks teda kinni siduma või midagi?" küsisin ma ja kui Damoni nägu muigvele tõmbus, sõnasin, aimates tema teravmeelset lauset: "Ma mõtlesin loitsuga, mitte köitega." Damoni muie muutus laiemaks, kuid ta ei öelnud midagi.
"Võiks küll," nõustus Alan, kelle nägu kaunistas samuti muie.
"Oh teid!" Nüüd naeratasin ka mina, kuigi iseenesest polnud Phasma Phasmatise kinnisidumises midagi naljakat. Pealegi jooksis mul silme ees läbi eelmine kord. Väristasin end selle mõtte juures.
"Substringo Phasma Phasmatis, Metallus, concero!" käskisin ma.
Metallust hoidis nüüd kinni kindel nöör, mis oli küll nähtamatu, kui .. jah, lahti sa sellest juba ei saa.
Metallus virgus ning proovis end raputada. "Mis toimub?" küsis ta üllatunult ja vihaselt.
Astusin paar sammu tahapoole. "Sa räägid meile nüüd kõik ilusti ära."
Ta irvitas mulle õelalt. "Looda sa!"
Irvitasin samamoodi, sest mul oli varuplaan. Vaatasin Metallusele otse silma. "Dico pantom me modo."
"Phoebe?"
"Quisnam vos desiderium ad teneo?"
Damon ja Alan paistsid nüüd mu plaanist aru saavat ning jätkasid ise.

***

"Phoebe, kas ma toon sulle vett?" küsis Alan, kulm kipras.
Damon noogutas noormehele minu eest. Siis pöördus ta minu poole: "Phoebe, räägi minuga,"
Väristasin end, kuid vastasin poisile. "Mida sa kuulda tahad?"
"Ja ta räägibki." pomises Alan, saades Damonilt vihase pilgu, "Sorry."
Raputasin pead. "Sa ei pea vabandama. Minuga on kõik .. hästi." Võtsin lonksu Alani toodud veest. Värskendav.
Nad vaatasid mulle umbusklikult otsa.
Ärritusin. "Mida te kuulda tahate? Et ma tõesti tunnen end hästi, kui saan üksikasjalikult pühendatud vandenõusse minu sõbranna ja tema poisi tapmise kohta?" Väristasin end veel kord. See on kohutav. Ja ma isegi ei saa sellele elajale, nendele elajatele, õiglast karistust nõuda. Sest kui ma nad isegi tapaksin, oleks surmast neil vähe. Nad peavad saama suurema karistuse.
"Phoebe, me ei nõuagi sinult seda. Me lihtsalt ..." Damon ei teadnud, mida öelda.
"Me tahame kuulda, mida edasi teha," aitas teda Alan.
"Mida ma saaksingi edasi teha?" mõtisklesin ma, "Ma sain selle, mille ma tahtsin - tõe. Ainult et..."
"Ainult et mis?"
"Ainult et .. ma ei oska sellega midagi peale hakata,"

Uuuuu …
Hold this time when I with you was cryin
Haaaa …
My heart was so blind

Uuuuu …
Hold this time when I with you was cryin
Haaaa …
It’s too late to cry

Layin’ down on the floor
I try to cry for you no more
Layin’ down on the floor
Still love you, still lovin’ you
Layin’ down on the floor
Don’t wanna fight for you no more
Layin’ down on the floor
Still love you, still lovin’ you

Uuuuu …
Hold this time when I with you was cryin
Haaaa …
My heart it was so blind

Uuuuu …
Hold this time when I with you was cryin
Haaaa …
It’s too late to cry

Layin’ down on the floor
I try to cry for you no more
Layin’ down on the floor
Still love you, still lovin’ you
Layin’ down on the floor
Don’t wanna fight for you no more
Layin’ down on the floor
Still love you, still lovin’ you

Uuuuu …
Hold this time when I with you was cryin
Haaaa …
My heart was so blind

Uuuuu …
Hold this time when I with you was cryin
Haaaa …
It’s too late to cry

So why do we lie
Why do we cry
Why do we have to say goodbye

Why do we lie
Why do we cry
Why do we have to say goodbye

Why do we lie
Why do we cry
Why do we have to say goodbye

Why do we lie
Why do we cry
Why do we have to say goodbye

Baby I can’t describe
How bad I feel inside

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar