12.06.11

Открой моё сердце #13: Mistique

Õues oli juba mõnusalt pime. Kuu paistis taevas, oli muundumas vaikselt täiskuuks.
*Mulle oli alati kuu meeldinud. Selline ilus särav ketas, mis oli täis saladusi... Täiskuu paelus mind eriti. Lugedes erinevat kirjandust, olin teada saanud, et täiskuu ongi kõige võimsam kuu faas ja erinevates raamatutes oli ta endiselt seotud müütilisega, kahjuks enamasti halvaga. Nt. nõiad ja muud negatiivsed olendid pidid sellel ajal olema väga võimsad jne. Libahundid, vampiirid, merineitsid (h2o - just add water), inglid, haldjad. Kuigi ma polnud kunagi aru saanud, miks nõidu, libahunte ja vampiire peeti nii negatiivseteks tegelasteks. Või mingeid langenud ingleid ja deemoneid. Ei, ma polnud satanist ega midagi, aga lihtsalt .. näiteks mu ema oli kategooriliselt vastu minu omapärastele huvidele 'mustade jõudude' vallas. Jah, mulle meeldisid langenud inglid ja libahundid ja .. võib-olla isegi deemonid. Ei, nemad siiski mitte. Ah jaa, kui ma olin koju toonud lugemiseks raamatu "Prom Nights from Hell", pidi ta hulluks minema ja käskis mul raamatu tagasi viia. Muidugi ma ei teinud seda ja 'põrguga' oli seotud ainult Stephenie Meyeri lugu "Hell on Earth", nii et... Pealegi, see oli hea raamat. Aga tagasi teemasse. Nõiad, libahundid, haldjad, vampiirid, merineitsid, inglid, üldse igasugu gootika jne. Mulle meeldis kõik see. Ja mu ema igatses tagasi sellist mind, kes ma olin varem. Tavaline tüdruk tavaliste tüdruku huvidega. Kleidid, tants jne. Kuid enam see ei paelunud mind. Ma olin muutunud .. ja ma isegi teadsin miks. Ei, pigem millal. Ma olin muutunud peale armumist Jasonisse. Tema salajane figuur, kellest keegi - isegi tema parimad sõbrad, ka. Zack - ei teadnud liigagi paljut, kellel olid omapärased huvid, kes lihtsalt oligi salajane. Üks suur saladus. Ma teadsin, mida teised temast mõtlesid. Nad kõik tundsid tema ees mingit .. aukartust või midagi, sest ta oli teistsugune. Õigupoolest ta ju oligi.*
"Ära mine, Angel," palusin enda kiisut, kes tahtis tuppa tagasi minna.
Nähtavasti sai ta aru, sest keeras end mu süles kerra ja jäi uuesti magama.
Vaatasin taas taevasse. Seal oli ainult kuu, ei mingeid tähti.
*Ometigi oli Jasonil kindel positsioon klassis. Tema oli see, kellel paluti mingeid plakateid joonistada või keda kutsuti kooli bändidesse. Kuid bändis ta juba oli. "MoonWalk". Kui irooniline. Samuti paluti Jasonil teha visandeid näiteks klassi ajaveebi jaoks, mille Aaron - meie klassi IT-spets - edukalt arvutisse üle kandis.
Oot. Mis ajal ma taaskord Jasonist mõtlema hakkasin? Enda arust mõtlesin pikalt kuust ja müütilisusest ja .. nüüd Jason. Interesting.*
Heitsin pilgu käekellale.
01:28. Peaks vist magama minema, homme pühapäev ja kodutööd -.-
Läksin Angeliga tuppa, lastes ta kohe põrandale, sest ta kibeles oma magamisasemele minema. Mina aga haarasin oma öösärgi ning liikusin vannituppa.

***

Pühapäev. Taaskord külm novembripäev, väljas sadas vihma. See aasta oli november väga muutliku ilmaga. Kord 12 kraadi, et sai kõndida vaid soojema sviitriga, siis jällegist 5 ning tuli juba jope selga ja saapad jalga panna. Täna aga mul polnud mõtteski välja minna. Kui, siis ainult natuke, sest täna ootas mind kodune töö. Vanemad koos mu väiksema vennaga läksid viimase tantsuvõistlustele.
Tegin endale juba eelnevalt kuuma šokolaadi ja võtsin köögist ka mõned endatehtud muffinid, et matemaatika ja füüsika õppimine oleks meeldivam.
*Matemaatika tegelikult meeldis mulle, aga ma ei viitsinud õppida järjekordselt liigagi palju valemeid kontrolltööks. Füüsika aga .. pehmelt öeldes ei meeldinud mulle. Ja nüüd oli meil nädala pärast füüsika eksam.
Brr...
Kuigi, õigupoolest, ma ei muretsenud. Tundsin ennast suhteliselt okeilt. Ei mingeid värinaid, magamata öid.
Kõik läheb hästi.
Aasta lõpus ootas meid veel mata eksam, järgmine aasta ainult keemia ja .. siis juba vali, mis ise tahad.
Oli küll imelik, et eksam oli poole aasta pealt, kuid me alustasime õppimist juba eelmise aasta viimasel kahel veerandil, nii et see oli peaaegu sama, mis õppimise alustamine selle õppeaasta alguses ja teha eksam lõpus.
Mis siis tähendab, et vahet pole.
"Isoprotsessid. Õõh."

***

Imelikul kombel suutsin isegi päris kaua istuda ja õppida füüsikat. Olin uhke enese üle.
Vaatasin välja - vihm oli järele jäänud, kuid päike oli endiselt pilvede taga. Sellele vaatamata tundsin suurt tungi jalutama minna.
Panin end soojemalt riidesse: mustad teksad, must topp, tumehall soojem kampsun, hall müts ja sinised poolsaapad.
Piidlesin end peeglist. Tundub gootilik. Kuid muutma ma enam midagi ei hakanud - ma ju nkn lähen metsa.
Panin veel taskusse telefoni ja võtmed ning läksin.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar