22.12.11

Ära kunagi armu mängurisse #1: Muutes oma põhimõtteid

"Ja sa nii lihtsalt lähedki? Peale seda kõike, mis sa..." Mis sa ütlesid. Mis meie vahel oli. Seda tahtsin ma öelda, kuid ta oli selleks liiga vale inimene. Liiga vale, jah. "Olgu, olgu," Liigutasin käsi enda maharahustamiseks. "Oli meeldiv aega veeta,"

Pöörasin end kontsadel ümber ja lihtsalt läksin, jättes ta tummalt seisma, kuigi just tema oli see, kes minu maha jättis.
Kuid mida ma õigupoolest lootsingi?

Ma olin rikkunud endale antud lubadust, võib-olla isegi põhimõtet. Seda kõige .. ütleme nii, et seda, mida ma poleks kunagi arvanud end rikkuvat. Ja veel iseendale antud lubadust! See on ju veel hullem, kui teistele antud lubadus.

Tahate kuulda seda? Ära mitte kunagi, mitte kunagi, mitte mingitel tingimustel armu mängurisse.
Üks positiivne asi siin siiski oli. Ta ütles seda siis, kui tunnid olid lõppenud, nii et ma sain nüüd rahulikult tantsustuudiosse minna stressi maandama.

Ja mõelda oma kättemaksust, sest mina juba nii kergesti andeks ei anna. Liam Hormshot, sa veel kahetsed seda.

***

Liikudes tantsustuudiosse, proovisin õigupoolest välja mõelda, kuidas ja millal see kõik alguse sai.
See oli pidu. Kuhu ma tegelikult poleks üldse pidanud minemagi. Ent mu parim sõbranna Saleisha taris mu sinna, kuna tema arvates ma vajasin vaheldust. Egas siis midagi, tol hetkel ma leidsin, et tal võib isegi õigus olla.

Kui ma vaid oleksin teadnud.
Tol õhtul ..

***

"Saleisha, tõepoolest,"
"No ole nüüd! Sa ju tead, et ma tahan teda," venitas tüdruk, liigutades oma silmi minult Adamile.

Raputasin pead. "Olgu, mine. Eks ma siis proovin ka endale lõbustust minna."
"Sa oled super!" hüüdis Saleisha üle muusika ja andis mulle matsaka musi.

"Armas," venitasin ma. "Musitama hakkad teda. Minge nüüd." Naeratasin neile kahele, kui nad trepist üles lippasid.
Oh neid paarikesi küll. Jajah.

See oli hetk, kus ma jäin üksi ja kui asjad hakkasid vedama nihu. Ma suundusin kööki, et midagi juua võtta, kuid mul ei olnud mõtteski, et ma leian end sealt, juues Liamiga üht shoti teise järel temaga võidu.


Ega ma enam nkn ei mäleta, kes võitis. Mitte et see enam tähtis oleks. Pmst .. jah, nagu te arvata võite, lõpetasime me temaga ühes voodis. Alasti.
Mõte sellest, et me temaga .. et mina ja tema .. ühesõnaga, see oli vastik. Mitte et mul poiste vastu midagi on (ma olen 100% sirge!), aga Liam Hormshot oli .. mängur.

Hommikul, leides end voodis ühega neist olin ma enda peale nii vihane, et keeranuks endal suurema hea meelega kaela kahekorra. Panin ülihelikiirusel riidesse, tormates toast ja üldse sealt majast välja.

Kuid ega Liamit ei nimetata mänguriks ainult sellepärast, et ta tüdrukuid voodisse veab. Ta mängib nendega veel peale seda, sisestades neile, et ta hoolib.
3 haha-d 4 korda.

Ma ei tea, mis mul mõttes oli, kui ma ta paari tunni pärast enda ukselävelt leidsin, tema kinnitamas mulle, et ma olen eriline, ja ma uskusin seda. Niimoodi algas minu suhe Liam  Hormshotiga.

***

Tegin veel paar liigutust.
Täpselt nagu videos.

Samm, pööre, hüpe. Mm.
Mitte et tantsimine oleks mu kirg, ma ei tundnud kunagi selle vastu mingit tõmmet. Kuid viimasel ajal aitas see stressiga toime tulla.

Käsi, üks, kaks, kolm, alla, üles.
Stress. See oli veel kergesti öeldud.

Ja pööre. Kohendasin oma jakki, mõeldes momentaanselt välja liigutusi, mida oleks võinud videos veel kasutada.
Peale seda, kui ta mu siiski ära rääkida suutis, polnud mu elu enam rahu olnudki.

Tema. See poiss, nagu Saleisha teda nimetas. Liam Hormshot. Mis vahet on, kuidas teda nimetada? See nkn ei muudaks tõsiasja, et ma jõudsin temasse kiinduda. Meeletult kiinduda. Meeleheitlikult. Väga. Palju.

Tegin järjekordse pöörde, olles nüüd 10 cm kaugusel peeglist. Olnuks ma kodus, oleks peegel katki. Miks? Sest ma olin enda peale vihane. Jälle.
Ära mitte kunagi armu mängurisse - selline oli mu põhimõte. Ma vihkasin neid. Jälestasin.

Ennasttäis jobud, kes arvavad, et võivad saada iga tüdruku, kelle vaid tahavad.
Ning lisaks veel seda, et mul polnud praegu armumine planeeritud. Ma tahtsin keskenduda õppimisele, et siis normaalsesse ülikooli sisse saada ja siis tööle...
Kuid kõik läks valesti.

Peatus. Üks, kaks, kolm.
Tundsin, et mu viha on läinud. Praeguseks läbi.

Ning siis, just siis kui ma olin parajasti kohendamas oma sääresoojendajaid, tundsin ma kellegi käsi enda pihal.
Ma isegi ei pidanud peeglisse vaatama, et teada saada, kes see on. 

Cameron Shonery liigutas mind muusika taktis, tõstes mu seejärel õhku. Muidu oleks ma tema kätest vabanenud, kuid ei, mitte peale seda, kui mu peas hakkas vaikselt küpsema plaan.
* Väike ülevaade: Cameron Shonery oli täpselt nagu Liam. Ennasttäis mängur, kes teab täpselt, kui kuum ta on ja et tüdrukud tahavad teha. Enamus, mitte kõik. Mitte et see neid kõigutaks.
Ning sellised nagu mina - kes ei kuulunud sellesse enamusse - pakkusid neile väljakutset. Nad ju nii armastasid väljakutseid.
Ühele ma enam väljakutse pole. Kuid ei, oo ei, sellega pole kõik veel kaugeltki läbi. Nüüd olen mina see, kes teiega mängima hakkab. *

Cammy surus mu vastu seina, umbes meetri kõrgemale endast ja libistas mind seejärel aeglaselt mööda seda alla. Ta liikus oma näoga üha lähemale ja lähemale. Ma oletasin, et ta tegi seda ettevaatlikkusega, sest ta teadis, mida ma tavaliselt tegin.

Ta huuled puudutasid lõpuks õrnalt minu omi ning ta tahtis eemalduda, kuid mu küüned, mis olid surutud tema selga, takistasid teda. Tõmbasin teda hoopis tagasi enda poole.
Ta sattus sellest joovastusse ning ta käed lubasid endale ronida mööda mu keha. Ta puudutas keelega mu huuli, küsides luba sisenemiseks, mille ma talle ka lahkesti andsin.

Kui ta vaid teaks, milleni see viib.
Tema suust kostis erutunud oie, kui ma teate-küll-kuhu enda kätega jõudsin.

"Minu juurde, kohe," ütles ta ühtaegu käskivalt ja paluda.
"Kahtlemata," sosistasin erutunult.


***


Voodi meie all kriuksus appihüüdvalt, kuid me ei mõelnudki peatada. Tema, sest ta tahtis mind, ning mina, sest selline oli plaan.
Pealegi, mõtlesin ma, see on suurepärane.

Cameroni sõrmed pigistasid minu omi, mu käed oli sirutatud mu pea kohale. Me liikusime aeglases tempos, üha kiirenedes. Ta oigas, kui mu küüned ihahoos tema selga kaevusid.


"Sa oled suurepärane, Roxy," sosistas ta, kui ta lõpuks mu kõrvale vajus.


***


Need ennasttäis jobud. Arvavad, et võivad saada iga tüdruku, kelle vaid tahaks. Kuidas ma tahaks kustutada selle ennasttäis muige nende näolt. Sellised olid mu mõtted, kui ma hommikult Cameroni korterist lahkusin.

Ma teadsin täpselt, mida ma tegema pidin.
Mängurid, mis? Teile meeldib mängida. Nõus. Alustame mänguga.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar