10.06.12

ÄKAM #11: Jaapanlastel on huumorimeelt

"Ma saan hakkama küll,"
"Ole nüüd, Rox, las ma aitan sind,"
"Cam," tundsin, kuidas hakkan endast välja minema, kui ta kohe järele ei jäta, "ma ütlesin, et ma saan hakkama," tõstsin lõpus veidi häält, et öeldu talle kohale jõuaks.
"Fine, tassigi siis seda ise," Ta veeretas enda kohvrit kiiremini kui oleks tarvis olnud, seda vaid selleks, et minust ees olla.

Tore, nüüd on ta solvunud. Keda huvitab? Ole pealegi, õnn kaasa.
Miks nad kõik arvavad, et meie, tüdrukud, oleme nii kergesti katkiminevad? Mõned tõepoolest käituvad niimoodi, et oma "haprusega" poiste tähelepanu saada. Kuid Cam oleks võinud juba aru saada, et ma ei ole selline nagu nemad.

***


"Tuba nr. 1483, olge lahked,"
"Tänan," Cam naeratas administraatorile ning viipas mulle, et talle järgneksin.
Me polnud peale lennujaamast lahkumist sõnagi vahetanud.
Mina temaga küll esimesena rääkima ei hakka.

Ootasime vaikides koos teiste turistidega lifti.
Vaatasin ringi, märkamata seda, mida/keda otsisin. Nimelt tahtsin vaadata, kas suudan ära tunda meie konkurendid. Kuid ei midagi. Võib-olla oli asi selles, et väliselt ei tunnegi sa neid ära või siis olid nad juba tubades või mida iganes.
Miks ma sellega üldse pead vaevan?

Lift tuli, me sisenesime ning keegi turistide seltskonnast vajutas juba nuppu, küsimata teiste käest, kuhu kellelgi sõita oli vaja.
Ah, unusta ära.
Sättisin kotti mugavaks enda õlal ning toetasin pead vastu seina, oodates, millal ma saan juba tuppa puhkama minna.

Mitte et ma päriselt väsinud oleks - ma ju magasin maeiteamitu tundi lennukis .. Tõenäoliselt vajasin ma lihtsalt natuke Maad, kui tobedalt see ka ei kõlaks.
Lift piiksatas, teatades meie jõudmisest 8. korrusele. Kõik turistid vaarusid välja.
Sulgesin hetkeks silmad, kuid avasin need järgmisel hetkel välkkiirelt, kui keegi - tõepoolest, nii raske on arvata, kui liftis on peale minu vaid üks inimene - puudutas mu kätt.

"Vabandust," pomises Cam ja ma sain aru, et olin taaskord üle mõelnud, sest kõik, mis ta teinud oli, oli nupuvajutus. Ma ju seisin tema ja nuppude vahel.
Tõepoolest, Rox. Sa pead aja maha võtma, sa oled juba liiga närviline ja kõiki kahtlustav. Kõigepealt see asi lennukis, nüüd see - niimoodi võib hulluks minna, kas tead. Rahune, hinga - hingasin sügavalt sisse ja välja -, lase lahti. Kõik ei kavatse sulle haiget teha.

Äkiline mõtetevälgatus pani mu õhku ahmima.
Haiget teha. Ainuke, mida ma oma mänguga teha kavatsesin, oli haiget teha nendele kohutavatele tüüpidele, kes süütute tüdrukute südameid murdsid. Kuid alles nüüd, hetk tagasi, taipasin ma, et see mäng sööb seest .. mind ennast. Ma ei...

"Kas sinuga on kõik korras, Rox?" Cameroni murelik pilk peatas mu mõtisklused ja seda vaid sellepärast, et ma jäin vaatama tema pruune silmi ning upp...
Ei. Ei, ei. Seda ei juhtu. "Minuga on kõik korras," veensin ma teda, proovides taastada oma hingamist, mis aga ei tahtnud eriti õnnestuda.

"Sa näed haiglane välja. Mitte halvas mõttes..." Ta lõi pilgu maha ning pomises vaikselt midagi, mis võinuks kõlada järgmiselt: "Nagu sa üldse võiksid kunagi halvas mõttes midagi välja näha,", aga tõenäoliselt oli see minu kujutlusvõime vili, kuna mis ajast peaks Cameron Shonery, üks neist, ütlema minu kohta midagi sellist? Ma vist tõepoolest olen haiglane.

"Ma tahtsin öelda, et sa oled näost kaame. Jah, just seda," parandas ta end mõne hetke pärast - peale seda, kui ma juba tema poole kulmu kortsutasin. Seda sellepärast, et tema podisemine kestis juba üle paari minuti.
"Ma arvan, et minuga on kõik korras,"
"Sa arvad? Mina arvan, et sa peaksid..."

"Pikali heitma, jah, ma usun, et see aitaks,"
"Täpselt. See oli just see, mida ma tahtsin öelda,"
"Kindlasti," Oota korra... "Sa räägid minuga?"
Cammy kergitas kulmu. "Miks ma ei peaks?"

"Ma arvasin, et sa oled mu peale pahane või midagi,"
Ta kulmud koondusid ninajuurele kokku, kuid siis läks ta nägu särama - ta sai pihta, millest ma rääkisin. "Ah, see või. Oh, ole nüüd, Rox, see on nii tühiasi, et selle pärast ei tasuks pikka viha pidada.

"Sa ei vahetanud minuga siiamaani sõnagi," Ristasin käed ning alles siis tabas mind teadmine, et olin kõlanud solvunult. Et ta nüüd ei mõtleks, et ma ei suuda elada ilma et temaga räägiksin.

"Um .. ja mina mõtlesin, miks sa äkki nii vaikseks jäid,"
"Mina jäin vaikseks?"
"Noh .. jah,"
Raputasin pead. "Mida iganes,"

Cameron hakkas midagi ütlema, kuid mõtles siis ümber. Siis ta vaatas ringi ning ütles midagi muud: "Kas me oleme paigal praegu?"
"Ei, maakera tiirleb ümber Päikese ja pöörleb ümber oma telje," vastasin sarkastiliselt.
"Mis ma ütlesingi. Muidu sa räägid kogu aeg,"

"Mina räägin kogu aeg?!"
"Oot, tšš, räägime sellest hiljem,"
"Ei, kui sa nüüd juba alustasid..." Olin valmis suureks vaidluseks - ma isegi ei tea, miks mul äkki tuli isu temaga vaielda -, kuid ta haaras mu kätest ning sisistas: "Roxana Grande, kui sa pole juhuslikult veel märganud - ma tõepoolest ei tea, kellest sa mõtled-" ta muigas, "-siis lift on seisma jäänud,"

Sellest täiesti piisas, et paigutada meie arutelu sahtlisse "vaadata kunagi hiljem" ning keskenduda tähtsamale probleemile siin ja praegu.
"Mida sa tahad sellega öelda?"
"No kui mitte arvestada Maa liikumist-" tema sõnad lihtsalt pakatasid sarkasmist, "-siis minu arust me oleme kinni jäänud,"

"Mis korrusel me oleme üldse?" Et Cameron hoidis mind endiselt paigal oli mul raskusi ise sellele küsimusele vastus leida.
Cameron vaatas mu pea kohale: "Näitab, et 10."

"Proovime siis vajutada seda nuppu, mis peaks uksed lahti tegema,"
"Tee seda,"
"Ee .. Cameron?"
"Mida?" nähvas ta ärritunult. Ei tea, miks tema peaks ärritunud olema.

"Millega ma sinu arvates vajutama peaksin?"
"Oma sõrmedega, on sul veel pakkumisi?"
"Kas sa oleksid siis nii lahke ning vabastaksid need, palun?"
Ta pilgutas paar korda arusaamatult silmi ning alles siis talle koitis. "Oh..."

Ta lasi ühe mu kätest lahti ning ma vajutasin nuppu. Uksed vajusid lahti.
"Sa võiksid mu teise käe ka vabastada," tuletasin talle meeldib.
Ta kehitas õlgu. "Minul pole selle vastu midagi,"
Rapsasin oma käe vabaks. "Minul on," Tegelikult ju ei ole. Mis asja?!

Sirutasin nüüd vaba käe kohvri poole ning kui ka Cameron oli oma kompsud kätte saanud, saime lõpuks ometi liikuda meie toa poole.
Aah .. ma täiesti unustasin, et me oleme temaga ühes toas ka... Tore.

"1400 jääb sinnapoole, tule, Rox," sõnas ta mulle, kui hakkasin otsima silte, mis näitaksid mulle
Tatsasin talle järele, pöörates pead kord ühele, kord teisele poole, jälgides tubade numbreid.
"1470-1490 .. näe, siin ongi,"
Cammy sisestas kaardi lugejasse ning uks vajus lahti.

Sisenesime tuppa. See oli suurim kõigest, mida ma kunagi näinud olen. Tegelikult oli siin isegi kaks tuba - elutuba ja kööginurk ning magamistuba. Ainult et...
"Cameron?" laususin ma ning seekord olin kindel, et olen juba liiga lähedal murdumispunktile.
"Mm?" Ta hääl kostis kuskilt elutoast.

"Ütle mulle palun, kas sa just tõepoolest jätsid mainimata, et meil on ainult üks voodi?!"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar