19.06.12

ÄKAM #12: psühhiaatri juurde, kohe .. mõlemad

"Oota, mis asja?!"
Jah, näidelda ta oskab. "Miks sa seda tegid, Cam?"
"Ma tellisin kahe voodiga toa,"
"Jee sa tellisid,"

"Sa ei usu mind, ei usu?!" Cammy muutus üha vihasemaks. "Okei, tule kaasa siis ja me vaatame järele," Ta haaras mu randmest ning tiris uksest välja.

***

Trummeldasin närviliselt ja vihaselt sõrmi vastu vastuvõtulauda.
Kaua võib?
Administraator heitis mulle järjekordse vihase pilgu, kuid ütles viisakalt: "Neiu, kas te võiksite lõpetada palun?"

Kiristasin hambaid, kuid lõpetasin tegevuse. Lõppkokkuvõttes ma ei tohtinud ju Cammyle näidata, et see mind nii palju rööpast välja viis.
Kuhu jääb su mänguriolek, Roxy? Sa pead olema tugevam.

"Vabandust, aga kaua teil läheb?" proovisin rääkida rahulikult ja selgelt.
Administraator vaatas mulle otsa. "Mul on väga kahju, aga meil ei ole midagi sobivat. Ma ei kujuta ette, kuidas nii juhtuda sai, et te tellisite kahe voodiga toa, aga saite ühe voodiga. Ma vabandan väga ebameeldivuste eest,"
... ta tõepoolest tellis kahe voodiga toa?

Cameron heitis mulle pilgu, oodates vastust esitamata küsimusele.
Surusin naeratuse näole. "Me proovime siis kuidagi hakkama saada,"

***

 Piidlesin poissi, kes seisid nurgas. Ta oli pea toetanud vastu liftiseina - kui palju kordi me liftiga juba sõitnud oleme viimase tunni jooksul? - ja sulgenud silmad. Tema täidlased huuled oli kergelt paokil.
Ma tahan... "Ee .. Cameron?" laususin enne, kui oleksin jõudnud teha midagi mõtlematut. Ma ei ole isegi kindel mida.

"Mm..." venitas ta, avades aeglaselt silmad ja pilgutades neid mõned korrad. Nähtavasti nägemise teravdamiseks.
"Ma .. vabandust," ütlesin kiiresti ja lõin silmad maha.
Peale mõningat vaikusehetke tõstsin need taas avastades Cammyt mind pingsalt jälgimas.

"Mis on?" uurisin närviliselt.
"Mille eest sa vabandad?"
Tegin suured silmad. "Ma vaevu pool tundi tagasi süüdistasin sind .. eimilleski pmst ja nüüd sa küsid, mille eest ma vabandan?"

Cammy näole ilmus salakaval naeratus ning ta raputas pead.
"Küll teile, tüdrukud, meeldib üleliigset draamat tekitada,"
... üleliigset draamat? Plaksutasin tema poole ripsmeid. "Sa ei ole .. pahane?"
"Pff, oleks rumal sellise asja peale vihastada, kas sa ei leia?"

Kehitasin õlgu - ma tõepoolest ei teadnud. Vähemalt mina oleksin .. vist. Võib-olla. Tõenäoliselt.
"Oh, ole nüüd," sõnas Cam. Ta irve muutus laiemaks. "Muidugi pole mul midagi selle vastu, kui sa vabandaksid..."
Kortsutasin kulmu. "Ma ju vaban..."

Noormees raputas pead. "Ma ei mõtle sedasorti vabandust, mitte sõnalist vabandust,"
Mu kulmud kerkisid võimatult kõrgele ning ma ahmisin õhku.
"Oh, palun. Ära räägi, et sa mõtled ainult sellest,"
Mina?! "Ära keela mulle seda, mida teed ise pidevalt," nähvasin enne, kui jõudsin ennast kontrollida. Panin kiiresti suu kinni.

Nüüd oli Cammy kord kulme kergitada. Lisaks kallutas ta pead küljele, muutmaks oma imestust veelgi tõepärasemaks.
Haha, minu jaoks mitte.
"Miks sa seda arvad?"
Enne kui ma vastata jõudsin, avanesid liftiuksed ja me kalpsasime välja, et mitte jälle kinni jääda.

Ühest liftiseiklusest päevas täiesti piisab.
"Niisiis?" ei jätnud ta jonni ning sörkis mu järel.
"Oh, palun,"
"Või siiski?"

Ta haaras mu käest ning pööras ümber, et oleksin sunnitud talle otsa vaatama.
Mitte et ma seda teeksin, eks. "Ei," jäin enesele kindlaks ning proovisin tulemuseta kätt vabaks saada.
"Ole nüüd, Roxy," meelitas Cam. "Ma lasen su vabaks niipea, kui sa mulle vastad," Ta vabastas ühe käe - sest ilmselgelt käib ta treeningsaalis ning talle piisab ka ühest käest, et mind kinni hoida -, et tõsta mu lõuga, kuna, nagu ma mainisin, keeldusin talle otsa vaatamast.

Õigesti tegin...
Tema silmad .. nad ei olnud küll sinised nagu meri või ookean, ent see ei takistanud mul neisse uppuda.
Ma tahan... "... teda suudelda,"

Cammy paistis olevat rabatud. Veel rohkem kui mina, kui see üldse võimalik oli.
Loll, loll, Roxy. Sa ei suuda enam isegi oma mõtteid kontrolli all hoida.
"Mida?" küsis ta ühe hingetõmbega, nii et ta hääl oli kähe.
"Ei midagi," pomisesin vastuseks ning põrnitsesin meie käsi.

Ta oleks justkui transis - lasi mu vabaks, justkui oleks tõepoolest unustanud meie jutuajamise.
Seadsin sammud meie toa poole, kuulmata selja taga poisi samme - ju siis oli teda mu lause nii tummaks võtnud.
Avasin ukse ning pöörasin end Cami poole, kes seisis endiselt keset koridori.

"Tuled?" küsisin, toetades selga vastu ust.
Ma ei olnud kindel, kas vajasin toetuspinnast lihtsalt niisama, nagu tavaliselt ikka tehakse laiskusest või milleks iganes, või siis selleks, et vältida kukkumist endalegi üllatusena tulnud ülestunnistusest põhjustatuna.

Pööritasin silmi tema kõndimise peale - ta tuli aeglaselt ja jalgu lohistades.
Kes nüüd kõike üledramatiseerib? Okei, võib-olla pole see siiski üledramatiseerimine...

***

Meie õhtu möödus vaikuses .. magamaminekuajani.
Tulin parajasti pidžaamas vannitoast välja - kus, niisama mainides, olin just veetnud ligi pool tundi duši all, analüüsides veel kord juhtunut ja püüdes endale sisendada, et asi pole kaugeltki nii hull .. ega mul see eriti hästi välja ei tulnud -, kui sattusin peale Cameronile, kes diivanit magamiskõlblikuks tegi.

Toetasin end vastu ukseava.
Poiss juhtus üles vaatama ning kui ta silmad minu omad kinni püüdsid, naeratas ta mulle. Tundsin, kuidas minugi suunurgad üles tõusevad.
Ei tohi, Roxy, ei tohi. Fuu! "Mida sa teed?" küsisin poisi käest, justkui poleks tema tegevus niigi ilmselge. Tõesti, Rox, tõesti?
Samas, paari hetke järel jõudsin järeldusele, et see oli kasulikem, millega võisin hakkama saada.

"Noh, arvestades, et meil ei õnnestunud oma esialgset tuba saada .. Sa võid voodi endale saada,"
"Miks?" pahisesin välja.
"Mis miks?" ei saanud ta pihta.
"Ma tahtsin öelda..." Mida ma tahtsin öelda? "Et .. ma võin ise ka diivanil magada,"

"Ma olen džentelmen,"
Ta pööras mulle selja ning ma ei suutnud vastu panna kiusatusele jälgida tema suurepäraselt treenitud keha ning muskleid, mis pingestusid, kui ta kummardas, ja lõdvestusid, kui ta end taas välja sirutas.
Pilgutasin kiiresti silmi ja lasin pilgu üle, etta vaid ei märkaks minu jõllitamist.

"Me võime voodit jagada," laususin äkki. ...MIDA?!
Nüüd pilgutas tema silmi. "Oled sa kindel?" küsis ta umbusklikult, kulm kortsus.
EI. "Jah. Ma mõtlen .. me oleme ngn koos maganud, see ei ole midagi ju," Mida sa suust välja ajad, Rox? Mida. Sa. Suust. Välja. AJAD?!
"Ee .. okei," venitas Cam kuidagi ebalevalt. "Kui sa juba ise pakud..."

Noogutasin elavalt. "Muidugi," Ei, tõepoolest. Roxana Grande, niipea kui me jõuame New Yorki tagasi, paned sa end psühhiaatri juurde kirja.

***

Voodi oli otse akna kõrval ning ma sain jälgida kuu kasvamist asendit muutmata.
Vaikuses muutuvad kõik helid valjemaks, nii et vannitoa uks kriuksus valjemalt, kui oleks seda pidanud tegema. Talle lõi kampa ka voodi, kui Cameron mu kõrvale pikali heitis.

Esimene moment kavatsesin kisama pista, et mida ta endale lubab, kuid siis tuli mulle meelde, et mitte keegi muu kui mina ise kutsusin ta siia.
Järgmine moment proovisin meeleheitlikult peast välja ajada kujutluspilti alles duši alt väljunud Cameronist, teksad madalalt puusadel ning märjad juuksed sagris.

Ohkasin omaenese tobedate mõtete peale, kuid ta kas magas juba või otsustas mind lihtsalt ignoreerida. Mina aga .. ma ei tea, kas mu viimased mõtted olid põhjustatud väsimusest pikast reisist või pikast päevast või, jumal hoidku, olidki need juba siis tõsi, ent enne unnesuikumist läbis mu pead mõte: Küll on tore jääda magama inimese kõrval, kellesse sa armunud oled.

***

Hommik oli .. mõnus. Ma ei arvanudki, et vajan kõigest ja kõigist eemalesaamist, kuid see osutus tõeks. See oli viimaste nädalate parim hommik mu elus .. ma ei pidanud mõtlema, mida ühele või teisele tüübile öelda, kuidas käituda, et see oleks tõepärane .. ma võisin olla lihtsalt Roxana Grande, kes ma olin alati olnud.

"Mm.." venitasin ma ning pöörasin pea kõrvale, kui mulle tuli meelde, et olin kellegagi koos magama jäänud. Kuid seda kedagi seal polnud.
Ega's midagi, kes ütles, et me peame ärkama ka koos? Oota nüüd .. miks ma tunnen .. kurbust selle üle, et ei ärganud?

Raputasin pead, kuna tundus, et hakkan taas üle mõtlema.
Äkiline müra sundis mind pead pöörama vasakule, kus oli vannituba...
"Issand jumal küll, Cameron! Kas sa riidesse ei võinuks panna?" Oh god. Pöörasin end tagasi akna poole, et mitte näha Cameroni treenitud keha, poolalasti keha.

"Oh, palun, Rox. Sa oled seda kõike niigi näinud. Alles eile õhtul rääkisid sa, kui tühiasi on ühes voodis magamine, kui me niigi oleme..."
Mu suu vajus lahti ning pöörasin end ümber, täiesti unustades, et ta seisab endiselt minu ees vaid rätikus.
"Mida?"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar