21.06.12

ÄKAM #13: draamast armastuseni

"Kuidas. Sa. Julged?" ma peaaegu sisistasin.
Cam astus sammu eemale, kui ma talle lähenesin.
Ent tema kohkumus või misiganes läks kiiresti üle vihaseks imestuseks.
Kusjuures mul ei ole õrna aimugi, mis see olla võiks.

"Mida? Hakkad sa seda salgama? See on tõsi. Ma ei saa aru, mis sul viga on. Kõigepealt sa magad minuga, siis käitud, nagu see oleks tühiasi, siis magad jälle, ent peale seda oled mingite tüüpidega, kusjuures mõlemaga. Seejärel nõustud sa minuga tulema reisile, kahekesi, korraldad stseeni, palud vabandust, käitud imelikult ja siis pakud voodit jagada. Ning peale kõike seda küsid sa, kuidas ma julgen. Ma olen väsinud su mängudest, Rox, v-ä-s-i-n-u-d. Ütle mulle, mis sul viga on, ütle!" Lõpuks ta juba karjus ning ma kartsin, et ta tuleb mulle kallale.


Kiljatasin, kui ta rusikas tegi tugeva kokkupõrke seinaga. Sundisin end hingama, kinnitades endale, et ta ei tee mulle midagi. Selles osas olin ma rahulik.
Tema sõnadest olin aga pahviks löödud. Esiteks, ta oli midagi kahtlustama hakanud. Teiseks, ta oli mind näinud nii Jacki kui ka Aidadiga - see ei tõota kohe üldsegi head. Kolmandaks ja ühtlasi ka kõige tähtsamaks, ta rääkis, nagu ta hooliks minuks ja justkui teeks mu käitumine talle haiget. Ning neljandaks .. ta rääkis tõtt.

Ohkasin valjult ja katsin näo kätega, tõmmates jalad enda alla.
"Noh?" küsis Cam märksa rahulikumalt.
Nähtavasti tuli see sellest, et ta oli viis minutit auru välja lasknud, nimelt muutes oma rusikatega seina fassaadi.
Tahtsin pead raputada, kuid see meenutas rohkem kogu keha raputamist, sest ma värisesin üleni.

"Oh, palun. Ära ütle, et sa nutad," Poisi hääl leebus.
"Ma .. ei .. nuta," pomisesin katkendlikult.
"Jah, ma näen," ütles ta sarkastiliselt.

Õrnalt, väga õrnalt eemaldas ta mu käed näo juurest ning pühkis pisarad, mida ma ei teadnudki oma põskedel olevat.
Või ei tahtnud seda endale tunnistada. "Ära," naaldusin hirmunult eemale.
Ta ohkas ja tõstis käed alistunult üles. "Ma isegi ei tee midagi,"

Cameron istus voodile, minu kõrvale, kuid ma ei suutnud taluda tema lähedust.
Tõusin püsti ja ronisin aknalauale istuma. See pani ta veelgi sügavamalt ohkama.

"Miks sa mind ei usalda, Rox? Mis sulle sisse on läinud? Tüdruk, keda ma viimased 3 aastat teadsin, ei olnud selline. Ta ei olnud nii .. kalk,"
"Inimesed muutuvad, Cam,"
"Ei," Ta raputas pead. "Nad ei muutu nii palju. Vähemalt mitte sellistest, nagu sa olid, sellisteks, nagu sa oled praegu. Räägi mulle, mis juhtus. Lase mind sisse,"

Ma vaatasin tema poole ning avastasin, et temagi piidleb mind.
"Miks sa hoolid, Cam? Miks? Sa ei ole loodud hoolima,"
Ta kortsutas kulmu ning mulle tundus, et ta hoiab end tagasi, et mitte oma viha välja näidata.
"Mida sa selle all mõtled?"

Vaatasin talle kas-sa-oled-poolearuline-pilguga otsa.
"Mul on idee," lausus ta siis.
Kergitasin ootusärevalt kulme.
"Mängime tõde ja tegu,"

"Ah?!"
Kell on 9 hommikul ja ta tahab mängida tõde ja tegu.
"Ma ütlesin, et..."
"Ma ei ole kurt, Cam," segasin vahele. "Ma kuulsin väga hästi, mida sa ütlesid. Miks?"

"Sest nii on lihtsam sind rääkima panna .. või tegutsema,"
"Miks sa arvad, et ma..?"
Nüüd segas tema vahele, vastates küsimata küsimusele: "Sest siis vastan mina ka. Äkki sind huvitab midagi..."
"Okei," venitain ma ja naeratasin siis salakavalalt. "Aga mina alustan,"

Ta kehitas õlgu. "Ma valin..."
"Pane riidesse,"
***

"Räägi,"
Kergitasin kulme.
"Ava ennast mulle. Miks sa muutusid?"
"Kas ma ei peaks kõigepealt valima, mida tahan?" küsisin viivitamiseks, kuigi teadsin väga hästi, mida ta vastab.

"Sa käskisid mul ka riidesse panna küsimata minu soovi,"
 Näete, ma ju ütlesin. "Ega sa seda väga hästi ei täitnud," Kergitasin taaskord kulme, seekord tema palja ülakeha tõttu. Nüüd oli pilt, mida ma eile öösel kõigest ette kujutasin, selgelt mu ees - Cameron palja ülakehaga, teksad madalalt puusadel.
Ta muigas. "Meeldib sulle see, mida sa näed?"
Okei, tore, ta just avastas mind ennast uurimast. "Unistada ju võid,"

"Kardad, et ei suuda vastu panna?" kiusas ta edasi.
"Unista edasi,"
"Oh .. ma ei viitsi sulle siis kõiki oma unistusi rääkida .. sa ei reageeri õigesti,"
"Kas sa kunagi juba küsid ka midagi või olid need .. unistused ka su küsimused?"

Ristasin käed rinnal ja jäin ootama tema vastust.
"Ma küsisin juba. Miks sa muutusid?"
Naeratus, mis tekkis mulle peale talle vastupanemist, kustus.
Ma ei taha sellest rääkida, Cam, miks sa sellest aru ei võiks saada? "Ma..."

"Ma ei aktsepteeri vastust 'ma ei taha/saa sellele vastata'. Ja tegu ma sul valida ka ei luba,"
"Oh..." sõnasin jonnakalt ning prunditasin huuli, kuigi asi oli lapsemängust kaugel.
"Niisiis?" Cameron kergitas ootusärevalt kulme.
Hammustasin huulde ning vaatasin talle otsa.

Armunud inimesed räägivad alati silmadest. Et kuidas neile "meeldib" uppuda selle inimese silmadesse, kellesse nad on armunud. Samuti räägitakse, et silmad on hinge peeglid, nii et neist peaks saama välja lugeda, mis toimub inimese sees.

Mulle meeldib inimeste silmi uurida, kuid ei meeldi, kui uuritakse minu omi. Sest kui ma isegi võin väljast olla see, kes ma proovin olla, siis minu silmadesse vaadates saab iga tähelepanelik vaataja aru, et sees olen ma kõigest hirmunud ja katkine tüdruk, kes proovib leida mingit lahendust, mida ta kohe kuidagi ei leia..
Whoa, ma lõpuks tunnistasin selle endale üles.

"Roxy?" Cameroni hääl kostis justkui läbi udu ja seda sellepärast, et olin juba pikemat aega ametis tema silmade uurimisega.
Pikemat aega, sest .. ma proovisin aru saada, kuidas see võimalik on. Kuidas on võimalik näha mänguri silmis tundeid. Hoolivust, õrnust .. võib-olla isegi armatust. Kõike sellist, mida seal olla ei tohiks. Ei saaks.
Ja ometi .. need on seal.

Mu õlad tulitasid ning ma proovisin aeglaselt transist välja tulla, kuna oli vaja aru saada, miks ma põlen.
"Kas ma põlen?" sosistasin Cammyle. Kas mulle ainult tundub või ta ongi väga lähedal?
"Ei, miks sa peaksid?" küsis ta imestunult poolsosinal vastu.
"Mu õlad tulitavad," vastasin.

Järgmine hetk tuli kadus. Kõigepealt õlgadest, seejärel aeglaselt kogu kehast. See põhjustas külmavärinaid ega meeldinud mulle üldse.
"Kas nii on parem?" küsis Cameron vaikselt.
Raputasin pead. "Mida sa tegid?"
"Võtsin oma käed ära,"

Vaatasin talle otsa, pilt muutus teravamaks ning ma sain aru, et ta tõepoolest istub minu ees.
Nii et luulusid mul siis ei ole. Otsime järgmiseid põhjendusi psühhiaatri juurde minekuks. "Cameron..."
"Mm..?" Ta pilk oli klaasistunud ning ta vaatas ainiti mind.

"See olid sina,"
"Ah?"
Kas ma tõepoolest räägin nii segaselt, et ta ei saa minust kunagi aru. "Sina põhjustasin mu põlemise. Sinu käed mu õlgadel. See olid sina."

"Roxy, millest sa räägid?"
"Ma ei suuda enam, Cammy. Ma ei taha,"
"Rox, sa räägid nii segaselt, et ma ei saa midagi aru,"
"Ma armastan sind,"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar