08.07.12

ÄKAM #14: Põletav kirg

 Katsin käega ehmunult suu. Ma just ei öelnud ju seda, ei öelnud? Oh ei...
"Sa..." Cameroni silmad peegeldasid imestust, kuid ta leidis endas jõudu küünitada oma ülakehaga minu poole ja puudutada oma huultega minu omi.


Alguses ma mõtlesin, et see on unenägu. Üldse kogu stseen alates minu .. ülestunnistusest kuni suudluseni. Kuid Cammy huuled minu omade vastas tundusid liiga reaalsed.
Ma põimisin käed ta kaela ümber ning tema omad minu seljal, tõmmates mind endale sülle.
"Ma armastan sind ka, Rox,"

***

"Ma ei mängi sinuga enam kunagi tõde ja tegu," pomisesin Cameroni rinna vastas. Palja, kui lubate lisada. Tal on vist raskusi särgi selgapanekuga.
Ma ei vaadanud üles, kuid teadsin, et ta muigab. "Ära kunagi ütle kunagi,"

"Äh," mõmisesin vastu ja sättisin pead ta rinnal mugavamasse asendisse.
Me ei maganud, mitte selles mõttes, ei. Ta lihtsalt tõstis mind voodisse, heites ise minu kõrvale ning me lihtsalt .. lamasime ja suudlesime ja kallistasime. Ei midagi muud, puhas nauding ja rõõm. Aelemine, kui tahate konkreetsemalt.

Siis tuli mulle midagi meelde.
"Oota korra," Toetasin käed lõua alla ning vaatasin Cammy nägu.
Tema silmad olid suunatud lakke, kuid kui ma rääkima hakkasin, vaatas ta mulle otsa.
"Mm..." venitas ta ning naeratas mulle.

Muidu oleks see põhjustanud selle, et ma oleksin vait jäänud, puhtalt sellepärast, et jääksin tema imelist .. olemasolu vaatama jäänud ning seejärel ülespoole roomanud, et teda suudelda, kuid asi oli pakiline.

"Kuidas selle võistlusega on?"
"Pole mingit võistlust, Roxy. Pole kunagi olnudki,"
 Kallutasin pead ja pilgutasin tema poole silmi. "Mida?"

Cammy niisutas keelega huuli - oh palun, ma praegu annan alla - ning vaatas taas lakke.
"Ma .. mul oli vaja sind kõigest ja kõigist eemale viia. Ma tahtsin sind taas .. avada. Sa pidid leidma enda," Ta vaatas mulle taaskord otsa. "Palun ära ole vihane,"
"Ma võiksin olla vihane, aga, kahtlane küll, ma ei ole,"
"Sa ei .. ole?"

Raputasin pead. "Väga imelik tunne on. Tegelikult ma ju peaksin. Aga ma ei ole, ei suuda olla .. sest sa .. nagu, tõepoolest tegid mu taas õnnelikuks. Alles siin sain ma aru, et see kõik oli nii .. mõttetu. Et see ei olnud mina. Vnoh, olin küll mina, aga haigetsaanud mina ja..."
"Mul on kahju,"

"Ma ju ütlesin, et ei ole pahane,"
"Vahel tuleb ka lihtsalt vabandada,"
"Mm..."
"Muuseas, midagi siin Tokyos siiski on, mida ma sulle näidata tahan,"

"Nii?"
"Siin on suurepärane tantsukool. Ma tahaksin sind sinna viia."
"Siis see polegi nii palju vale,"

***
 
Ta tõepoolest on mängur. Õõh! Üks tavaline baleriin ja tadaa, Rox! Ma vihkan seda, vihkan...
Tegelikult ei meeldinud mulle üldse see tõsiasi, et ma armukadetsen. See tõi vana Roxy tagasi.

Asi oli selles, et niipea kui me jõudsime sellesse kooli, kuhu Cameron tahtis mind viia - vabandust, nime ei oska öelda, sest need jaapanikeelsed nimed ei taha mulle kuidagi meelde jääda -, siis meile sattus ette üks baleriin, kes oli lahkesti valmis meile kogu kooli näitama.

Piisas paarist pilgust tema poole, et aru saada, miks ta sellega nii kiiresti nõustus. Ainult et kui ma talle olingi valmis selle andestama - sest vaadake Cameroni, eks ole -, siis Cammyle ma seda andestada ei kavatsenud.

Ta flirtis selle tüdrukuga! Tundus vahepeal, et ta oli mu üldse ära unustanud. Tema haare mu pihal nõrgenes, kui ta baleriinile järgnes.
Mulle sellest täiesti piisas, et ma ära läheksin.

Vaikselt, inglisepäraselt, et keegi ei märkaks.
Ja kui Cam mind fuajees kinni püüdis ning arusaamatult silmi pilgutas, siis ma ütlesin talle, mis mind häiris. Ja ma ütlesin talle, et poleks pidanud jälle sellesse samasse võrku langema, armudes ennasttäis idioodist mängurisse.

Ainuke probleem oli selles, et ta nägi välja, nagu oleks mu sõnad teda tõepoolest riivanud ja haiget teinud. Ta silmades oli valu. Ta proovis mulle veel midagi öelda, kuid ma lihtsalt lükkasin ta eemale ja kõndisin minema.

Ning nüüd oli mu südames valu.
Sa armastad teda, rumal plika. Ja tema armastab sind. Miks sellest nii raske on aru saada?
Kuid tema flirtimine ei andnud mulle rahu.

Ja siin ta jälle on.
Cameroni nimi välgatas mu telefonil, kuid ma ei kavatsenud vastu võtta.
Tegelikult oleks see hea idee, teeme talle suure telefoniarve. Mm..

Ta lõpetas helistamise ja ma hetkeks arvasin, et saan rahu. Siis aga saabus sõnum ja ma lihtsalt huvi pärast lugesin seda.
"Kus sa oled, Rox? Ma muretsen su pärast .. kuule, see polnud üldse see, mida sa arvasid. Kas sa tõepoolest arvasid, et ta meeldib mulle? Ole nüüd. Sa ju tead, kes mulle meeldib .. keda ma armastan. Sa ju tead. Palun, tule tagasi."

Kustutasin vihaselt sõnumi ära, tundes peale seda äkilist süülainet ning kahtlast nõrkust.
Miks ta mängib mu tunnetega, kui ma armastan teda? Ta ei tohi nii teha .. ta ju teab, et ei ole kuudki möödunud minu ja Liami lahkuminekust.


Cameroni piinarikas nägu tuli taas mu silme ette ning ma jäin mõtlema, ega ma talle tõepoolest haiget ei teinud.
Muidugi on võimalik ka valu teeselda, kuid teeselda valu silmades...
Mu süda põksatas valusalt, kui ma mõtlesin, et teeksin haiget sellele, keda armastasin.

Kui ma võisingi Cami peale vihane olla, siis minu igatsus ta järele oli suurem. Selle nädalakese jooksul hakkas ta mulle liiga palju tähendama, et ma nüüd lihtsalt võimalusel minna laseks.
Unusta ära, Rox. Lihtsalt tee seda, mida süda käsib.


***

 Ma leidsin ta tõepoolest hotellitoast.
Uksekõlksatus sundis teda pead kergitama. Ta nägi pisaraid mu silmis, tõusis ning hakkas ettevaatlikult minu poole tulema; justkui kartuses, et ma lükkan ta taas eemale.

Ja siis, kui ma nägin tema silmis seda hoolivust ja ka .. valu; valu, mida mida just mina põhjustanud olin; sain ma aru, kui loll ma olin olnud. Ma olin tõesti arvanud, et üksainus süütu flirt võis murda seda, mida ta tundis minu vastu .. armastust.

"Ära nuta, palun," sosistas ta mulle kõrva.
Ta oli jõudnud minuni liigagi kiiresti ning ma ei jõudnudki veel avastada, et ma nutan.
Cam võttis mu näo õrnalt käte vahele ning pühkis pöidlatega pisaraid, mida tundus vähemaks jäävat.
Ta tahtis tõenäoliselt midagi öelda, kuid minu vabandused olid tähtsamad.

"Mu-mul .. on .. ka-kahju, Cam-my," kokutasin talle nuuksete tõttu.
Ta vaatas mulle otse silma ja ma nägin, et siiras armastus, mida olin näinud varem, oli endiselt seal.
Ta suudles kõigepealt mu laupa, siis mu lauge, põski - et peatada pisarad, mida enam polnudki nii palju - ning jõudis huulteni.

See oli moment, kui hakkas põlema tuli. Ma võisin endiselt olla kurb, kuid mu keha ihales juba midagi muud. Cameroni kuumad huuled saatsid ajju signaale, et ta pole juba ammu saanud maitsta minu keha. Minu omad tegid seda samuti. Meie põletav kirg nõudis kiirelt lahendust.

***

Mu sõrmed klammerdusid teki külge ning ma hammustasin huulde.
Kas ma tõepoolest langen jälle selle lõksu?

Pöörasin pead, et nähes endast paari cm kaugusel Cammy armsat nägu. Ta magas endiselt.
Lükkasin teki pealt ja libistasin jalad vaikselt põrandale. Haarasin esimese ettejuhtuva riideeseme - milleks osutus Cammy sinine särk -, ja läksin vannituppa.

Vaatasin peeglisse ja avastasin enda üllatuseks, et mu huuled on kaardunud õnnelikuks naeratuseks. Mõeldes oma kahtlevaid mõtteid, ei arvanud ma tõesti, et tegelikult olen õnnelik.

Tõsi oli, et kahtlusele jäi mu peas juba üpris vähe ruumi. Ma kahtlesin vähe, et Cameron mängib minuga. Ainult et täielikuks kinnituseks pidanuks ma seda tema käest küsima ja ma kartsin teda solvata ja haiget teha.
Sest kui ta ei ole mängur, teevad talle mu kahtlused haiget.

Kuid kas ma olin valmis riskima taaskordse haigetsaamisega pelgalt selle jaoks, et olla õnnelik see hetk?
Vastus oli tolleks hetkeks ilmselge, sest vana usaldav ja heatahtlik Roxy oli tõepoolest tagasi. Ta leidis, et natuke usaldust kuluks ära. Ning kui seda usaldust kinnitab armastus Cameroni silmist, siis  see on tõsi.

Siis tuli mulle midagi meelde.
Miks ma seda ometi varem ei märganud, rumal tüdruk?
Kui ma vaatasin Liami silmadesse ..  seal ju polnud seda, kas pole? Kuidas oli võimalik, et ma polnud seda märganud? Tõepoolest.

Vaadates Liami silmadesse, võisid sa sealt leida iha, rahulduse - et tal oli õnnestunud jälle uus mänguasi saada -, kuid mitte kunagi armastust.
Kas ma tõesti olin temasse nii väga armunud, et ei märganud seda?
Oh.
Lasin pea norgu.

"Kas sa oled endiselt kurb?" küsis Cameron vaikselt.
Tal oli õnnestunud jälle märkamatult mu lähedale tulla - ma peaks tõepoolest tähelepanelikumaks muutuma - ning tema äkiline puudutus pani mind õhku ahmima.
Ta käed lukustusid mu seljal ning ma proovisin taastada oma hingamise. Kui see algul oligi tingitud äkilisusest, siis nüüd põhjustas seda elekter, mida tema puudutused minus tekitasid.

Ma naeratasin talle ning raputasin pead.
"Sa tundusid kuidagi mõttes olevat," lausus ta murelikult ning otsis mu silmist seletust.
Piidlesin tema omi samuti ning leidsin neis mure tagant kinnitust oma sõnadele.
Ma ei kavatsenud talle rääkida kahtlustest ega üldse millestki. Ma ei tahtnud üldse rääkida. Sest ma äkki avastasin, et mu huuled võiksid olla hõivatud millegi palju paremaga.

Selle pärast pakkusin talle hoopis: "See võib kõlada mitteminulikult ,aga ma mõtlesin, et äkki sa tahaksid liituda minuga, kui ma hommikust dušši võtan?"
Kui tal oligi mingi kahtlus veel, siis see kadus.

Ta tõstis mu õhku, ma lukustasin oma jalad ta puusadel ning ta viis meid hommikust duši võtma. Otse riietes. Need küll kadusid ruttu...

***

Ma tundsin, kui erinev see oli. Olla Cameroniga oli hoopis teine tunne, kui olla Liamiga. Meie suhtes leidus õrnust, hoolivust, .. armastust. See kõik oli nii erinev. Ma küll kartsin endiselt, kuid seda oli juba jäänud vaid 0,1% lähedale.

Nädal Jaapanis - isegi kui see ei läinud üldsegi nii, nagu plaanitud oli - möödus veelgi suurepärasemalt. Ma poleks tegelikult arvanud, et saaksin veel millelegi pühenduda nii väga kui tantsimisele. Aga me kõik teeme vigu, eks ole?

Ainuke probleem oli selles, et see oli meie viimane päev Jaapanis. Ning see tekitas sellise tunde, et muinasjutt on läbi.

(Pildid: http://s1164.photobucket.com/albums/q576/LunaeFelis/Never%20Fall%20for%20a%20Player/?action=view&current=81e430b2.pbw&ps=1&t=1341701102)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar