30.07.12

ÄKAM #15: me oleme tagasi

Hinga. Kõik läheb hästi.

Kui ma Jaapanisse sõitsin, ei olnud mul õrna aimugi, millises olukorras ma tagasi jõuan: mul on poiss, ma olen endine (pärismina) ja õnnelik...
Kuid ometi pean muretsema veel kahe poisi pärast...
Veel Jaapanis saatsin nii Aidanile kui Jackile sõnumid, et nad mulle lennujaama vastu ei tuleks. Leppisin kokku "kohtingud" .. et saaksin selle kõik lõpetada.

"Oled sa ikka kindel, et see on hea idee?" küsis Cam, justkui oleks mu mõtteid lugenud.
"Cameron, me juba arutasime seda," ütlesin talle ja pöörasin end talle otsa vaatama.
Tema kulmud koondusid ninajuurel ja ta prunditas huuli.

"Oh, ole nüüd,"
Võtsin poisi näo käte vahele, sundides teda mulle silma vaatama.
"Sa ju tead, et ma ei tunne nende vastu midagi. Ma ju pean kuidagi neist lahti saama,"
"Mis siis, kui nad midagi halba plaanivad?"

"Nad ei saa midagi halba plaanida, kui nad ei tea, mis mul plaanis on,"
Tema edasiste argumentide vältimiseks surusin oma huuled tema omadele.
Mm .. kas ma suudan üldse kunagi sellega ära harjuda?

Ja see hetk oli nii hea, nii ideaalne .. tema huuled minu omadel, tema käed minu alaseljal, minu omad tema kaelal...
"Noored," porises keegi ja meid lükati teelt kõrvale.
Oih.

Cameroni käsi tõusis mu õlgadele ning ta surus oma huuled korraks vastu mu juukseid meid juba edasi tirides.
"Teeme seda kuskil mujal, mitte keset teed,"
"Igasugu ekstreemsusi peab ju läbi proovima,"

Niipea kui ma seda ütlesin, tundsin puna palgele valguma ning raputasin pead, et juuksed mu tomatipunaseid põski kataks.
Oh god, kas ma tõesti-tõesti ütlesin seda?
Cameroni madal muhe naer ei aidanud kaasa.

"Mm.." ütles ta ja surus mu endale veel lähemale.
Ta puudutas huultega veel kord mu juukseid.
"Eks me vaata," lausus ta ja naeris edasi.

"Roxana!" karjus Saleisha ja tormas mind kallistama.
Tema karje oli nii vali, et pool lennujaama meid jõllitama jäi - tänks tähelepanu eest, Sal -, ja, uskuge mind, see lennujaam oli suur.

Cammy haare mu alaseljal nõrgenes, kui ta mind Saleisha poole lükkas.
"Oh, Sal, sa kägistad mu ära," hingeldasin ma tüdruku raudses haardes. "Me ei näinud üksteist kõigest nädal,"
"Kõigest nädal," tegi ta mu häält järele. "Mul on sulle nii palju rääkida!"

Ta vaatas kord mind, siis Cammyt, siis Cammy kätt mu õlgade ümber ja tema näole ilmus lai naeratus.
"Te olete koos! Nad on koos!" karjus ta taas, seekord Adamile, kellele ta seejärel ka otsa kargas.

"Oh, jumal, Sal," sõnas ta etteheitvalt, kuid tema hääles ja silmis oli ka kuulda ja näha armastust.
Nad tegid Cammyga lõpuks oma erilist käepigistust, seejärel rändasid nende käed meie alaselgadele.

"Lähme sööma,"

***

"Näeme homme?"
"Jah, ma tulen peale .. seda kohe tantsima,"
"Me teeme tasa selle show, millest ma su ilma jätsin,"

Cam lasi pea norgu, justkui taaskord oma tegu kahetsedes.
Naeratasin ja panin käed kummalegi poolele tema nägu.
Ta vaatas mulle otsa ja kattis oma käega mu parema käe.

"Ära ütle seda. Sa ei jätnud mind millestki ilma .. ma ei kahetse, et seda võistlust polnud. Sest see kõik oli palju parem,"
"Ma armastan sind," vastas ta lihtsalt.
"Aitäh, et sa armastad mind ka .. peale seda, kuidas ma sinuga käitusin .. ma armastan sind ka,"

"Sind on võimatu armastada," ütles poiss ja suudles mu ninaotsa.
"Oh, c'mon, mees, isegi me saime varem hakkama,"
Piilusin üle Cameroni õla Adami poole ning irvitasin.

"Okei, okei, tulen juba,"
Cammy suudles mind veel viimast korda huultele ja ma sulgesin ukse.
"Sa pole nii ammu niimoodi naeratanud," märkis Saleisha, kes toetas vastu kappi.
Naeratasin selle peale veel laiemalt.

"Ma tahan kuulda .. kõigest,"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar