14.08.12

ÄKAM #17: kisub kuumaks

"Hmm .. kas sa ei leia, et see on um .. liiga..?" Sal kallutas mõtlikult pead, otsides sobivat metafoori.
"Liiga mis?" Keerutasin end peegli ees. Tegelikult ma teadsin küll, et see kleit on liiga... "Paljastav, lühike ja avatud?"

Saleisha noogutas innukalt pead. "Tead ju küll, millised nad on ja kui väga nad selliseid kleite "armastavad"," Tüdruk tegi sõrmedega jutumärgid sõna "armastavad" juures. "Sa võid talle valearusaama anda .. ja kui sa ta "maha jätad",-" järjekordsed jutumärgid "-võib ta agressiivseks muutuda,"

"Hmm," pomisesin mõtlikult ja vaatasin veel kord kleiti.
See oli üks väga ilus kleit. Et mu nahk oli mõnusat kreemikat tooni ja juuksed pruunid, sobis mulle väga hästi tumesinine. Voogav samet kallistas mu keha, tekitades oivalise vaatepildi. Kleit ulatus mulle poolde reide ning selle ülaosa paljastas veidi liiga palju mu rindu.

"Pealegi, kui Cameron sind näeb, siis ta ei lase sind mingi hinna eest sellele koht .. umisele," Nähtavasti tahtis tüdruk öelda "kohtingule", kuid see oleks vale olnud.
"Miks Cameron peaks mind nägema? Nad Adamiga vaatavad täna jalkat ju,"
Nägin peeglist, kuidas Saleisha huulde hammustas.

"Sal?" küsisin tõsiselt, käed puusas, ja pöörasin end ümber, et talle otsa vaadata.
"No nad .. tulevad siia vaatama," ütles ta kiiresti.
"Millal?" hingeldasin.
"10 minuti pärast peaks siin olema..." alustas ta, kuid helises uksekell.

"Kurat küll," pomisesin vaikselt omaette ja see oli kõige süütum väljenditest, mis veel mu suust tulid.
"Ma teen ise lahti," sõnas Sal vabandavalt ja lippas toast välja.

Raputasin vihaselt pead, sest teadsin vägagi hästi, et otse loomulikult ei lase Cam mind selles kleidi välja.
Kuid see oli nii sobiv!

Minu plaan seisnes nimelt selles, et ma tahtsin poisse taas - viimane kord ju siiski - ninapidi vedada. A'la ma tulen ülivõrgutavas kleidis - mul oli ka Aidani jaoks juba kleit välja valitud - ja nad on megalt kindlad: "Jess, see öö ma lõpuks saan tema pükstesse pugeda," ja siis hops!: "Sorry, poiss, ma jätan su maha,"

Kõlab ju hästi, eks?
Ent Cam ei saaks sellest aru. Kui juba Sal ei saanud...
Oh, ei.
Mu magamistoa uks avanes.
 

"Oled sa riides?" Cam piilus sisse.
"Kas see takistaks sind, kui ma poleks?" küsisin võrgutavalt. Ma vähemalt loodan, et see kõlas võrgutavalt.
Ta nägu oli muigvel. "Kindlasti mitte," sõnas ta mänglevalt, kuid tõsines sekundiga, sisenedes mu tuppa.

"Ja kuhu sa selliselt minna kavatsed, noor leedi?"
"Oh, palun, ära ole nii tõsine. Sa kõlad täpselt nagu mu isa. Ta samuti..." proovisin teemat kõrvale viia, kuid see ebaõnnestus, kuna Cam segas vahele: "Vahet pole, kuidas ma kõlan. Sa ei lähe sellisena kuskile,"
"Aga..."

"Ei mingit aga, Rox,"
"Sa ei oma mind," torisesin ma ja ristasin käed rinnal.
Cami ilme muutus pehmemaks. "Ei," lausus ta.
"Cammy, ära,"

Seekord olin katkestatud tema suudlusega.
"Cam, ma ei .. mm," Cameroni huuled mu kaelal tegid rääkimise hulga raskemaks ning pragamise asemel kostis mu suust oie.
Mu keha läbis kuumalaine ning mu käed leidsin automaatselt kõigepealt poisi kaela, siis aga roomasid ta seljale.

Ma proovisin edutult midagi öelda, kui Cammy huuled mu kaelalt ja rinnalt - ma ju ütlesin, et kleit oli paljastav - taas mu huulteni jõudsid. Tema käed libisesid kõigepealt seljalt tagumikule, pigistades seda mõne hetke, siis reiteni. Ta tõstis mu üles ja kandis voodini.

Arvate, et ma mõtlesin veel mingist kohtingust? Muidugi mitte! Kellel seda paganama kohtingut seal veel vaja oli?!
Mu huuled vastasid ahnelt noormehe omadele ning meie mõlema käed roomasid mööda kehi, mida nad juba niigi hästi tundsid.

"Cam," alustasin järjekordset õnnetut katset vabaneda.
Ta käed olid jõudnud kleidi alla ning ta proovis mu keha sellest vabastada.
Vabastada .. kui suurepäraselt see kõlab.

Kuid kuskil mälusopis - kuskil seal, seitsme kire ja iha taga, kus oli veel natukenegi kainet mõistust säilinud - tuksus endiselt meeldetuletus Jackist ja temaga lahkuminekust ja...
"Cameron," laususin sügavate hingetõmmete vahel.
Mitu minutit ma õigupoolest juba hapnikuta olin? 1, 2? 4?

"Saleisha ja Adam on ju siinsamas,"
Ma mõtlen .. jah, me olime parimad sõbrannad ja rääkisime igasugustest asjadest, kuid ma poleks siiski nii egoistlik, et rahuldada oma ihasid samal ajal, kui Sal on kuuldekauguses.
Öelge mida tahes, aga see on ebaeetiline.

Cam jättis mu kaela korraks rahule - kahju küll - ning kuulatas.
Ah..?
"Kas sa kuuled midagi?" küsis ta siis.
"Umm .. mida ma kuulma peaksin?" esitasin vastuküsimuse.

"Vaikust,"
"Vaikust? Mida sa..?" Ent siis sain ma pihta. Cammy rääkis sedasorti vaikusest, kui teises toas nahistatakse vaikselt omaette.
"Oh," pomisesin ma.
Cameroni näol oli võidurõõmus naeratus. "Näed? Tähendab - kuuled? Neil on samuti tegemist,"

"Aga, Cam," alustasin ma taas, seekord tõsisemate plaanidega, vaaatamata tema kuumadele huultele mu kaela vastas ning mu autopiloodil olevatele kätele ta suurepäraselt vormitud kõhulihaste vastas.
Millal jõudis ta särk põrandale külla minna? Okei, võtame nüüd asja tõsiselt. "Cam, tõepoolest,"
Proovisin nüüd poissi enda pealt maha lükata, kuid ta jäi paigale nagu kivikuju.

"Cam, kui sa jätkad selle hetke edasilükkamist, siis me ei saa kunagi ametlikult kohtamas käia,"
"Kas sa ei saaks teda näiteks homme maha jätta?" pakkus Cam sellise häälega, nagu me räägiks .. maasikatemüügist.
"Cam," urisesin nõudlikult.
Ma-pean-minema-nõudlikult, mitte saame-neist-mõttetutest-riietest-lahti-nõudlikult.

Ta urahtas mulle vastuseks ja veeretas end mu pealt kõrvale, jättes raudse haardega käe mu kõhule, et ma põgeneda ei saaks.
"See on tobe," ütles ta ja ristas käed kuklal.
"Anna andeks," laususin vaikselt.

Ta silmad vihisesid mu näole, ent mu silmad ajasid taga mu sõrme, mis mööda Cammy ideaalset kõhtu ringi ajas.
Kui ma ei vastanud, võttis Cam mu käe ning tõstis huultele, seda õrnalt suudeldes.

"Ma .. hmm,"
"Baby girl, mille eest sa vabandad?"
Naeratasin tema poolt antud hüüdnime peale. "Ma .. noh. Kui ma poleks kogu selle asjaga jamama hakanud, poleks mul praegu põhjust ära joosta,

"Ma ei ole su peale pahane .. pealegi, sa võid lihtsalt talle helistada või sõnumi saata,"
"Ma ei taha tema usaldusega mängida,"
Cameron kergitas kulme.
"Noh, tead küll .. tal on restoran broneeritud ja nii .. Kui ma nüüd äkki ära ütlen..."

"Hmm," norsatas ta. "Kaua sul läheb?"
Võtsin oma käe ära ning tõusin istukile, kartuses, et kui jään kauemaks talle liiga lähedale, siis ma tõepoolest ei lähe kuskile.
"Ma arvan, et et oleks ebaviisakas viieks minutiks tulla, oma lahkumisavaldusest teatada ja ära minna,"

"Ebaviisakas, aga talle vääriline," pistis Cam vahele ja hõivas voodil võimalikult palju ruumi, kui ma püsti tõusin ja peegli juurde tatsasin.
"Tund, kaks," ütlesin asjalikult, siludes kleiti ja korrastades juukseid.
"Liiga kaua," urises ta. Jälle.

Vaatasin talle altkulmu otsa. "On valikut?"
"Jah, ma tulen sinuga kaasa,"
Kergitasin kulme. "Ei,"
"Aga see on parim ajavõitmiseks,

"Ei ja ma ei pane seda kleiti selga,"
Ta mõtles hetke järele. "Ei ja ma valin sulle ise riietuse,"
Pööritasin silmi ning juhtusin kella vaatama.
"Kurat küll, Cam. Ma pean viie minuti pärast kohal olema!"

"Ma ei lase sind selles kleidis kiskja juurde!" poolkarjatas ta voodist välja karates.
Ohkasin sügavalt, kuid teadsin, et pean lõpuni välja minema. Haarasin poisil lõuast.
"Kuula mind nüüd, härra Üleperemehetsev-Poiss-sõber, ma olen pooleteise tunni pärast tagasi siin. Kui sa tahad, siis ilma kleidita. Aga praegu ma lähen nii, kui sa ei taha, et ma juba siin ja praegu lahti riietuksin,"

Tema silmad sädelesid taas. "Lubad?"
"Kuidas siis?"
"Mulle meeldib sult ise riideid seljast võtta, kas tead,"
Tegin teadjapilgu pähe. "Ahsoo," Siis tuli mulle meelde, et ma olen juba hiljaks jäänud.

Põrgusse.
Suudlesin taas Cameroni - jah, pikalt - ning haarasin jaki.
"Ära unusta oma lubadust," Ta pilgutas mulle salapäraselt silma.
Naeratasin talle vastu. "Ma täidan oma lubadusi,"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar