22.10.12

ÄKAM #20: Seiklused jätkuvad


Vaatasin talle imelikult otsa. Siis ma vaatasin Saleishale otsa, kellel oli täpselt samasugune pilk. See peegeldus ka Adami näol.
Vaatasin taaskord Liami poole.

"Mida?" küsisin juhmilt. See ei olnud põrmugi tingitud sellest, nagu ma tõepoolest polnud kuulnud, mida ta ütles. Ma olin lihtsalt .. jahmunud. Ta tuli peale kõike tagasi. Ja palus, et kas me saaksime rääkida. Kes ta enda arust oli selline?

"Rox, ma..."
"Ma kuulsin küll," Tõusin püsti, kuigi nägin Sali pead raputamas. "Eks ma siis kuulan, mis sul öelda on,"

"Sa oled muutunud, Roxana," lausus Liam, kui me olime sööklast välja kõndinud.
See, kuidas ta mu nime hääldas .. see tuletas meelde liiga paljut sellest, mida ma ei tahtnud mäletada. Raputasin pead, et neist mõtetest vabaneda, ning olin juba valmis talle vastu vaidlema, et ma ei ole muutunud, kuid mõtlesin ümber.
See oleks ju vale.

"Tead sa mida? Jah, ma tõepoolest olen muutunud. Ma ei ole enam nii hea, kui ma olin, sest ma ei taha enam, et keegi mind ära kasutaks või minust üle astuks. Ma ei usalda enam kõiki ega räägi neile oma saladusi, sest iga võltsi naeratuse taga on inimene, kes võib sulle iga hetk noa selga lükata. Sinu pärast hakkasin ma inimestest eemalduma, sest ma kardan, et lõpus nad kõik lahkuvad. Ma olen muutunud, sest ma avastasin, kui väga sa ühest inimesest sõltuda võid,"
"Saleisha on endiselt su parim sõbranna," väitis ta.

"Jah, sest ta võitles mu eest. Ta ei tahtnud mind kaotada. Ta ei ole nagu sina,"

"Ma ei tahtnud su südant murda, Roxy,"
"Ma ei kavatsenud sinusse armuda ka, aga me kõik teeme vigu,"

"Kas sa tõepoolest ei tahtnud?" küsis ta.
Kissitasin ta poole silmi. "Me ei vali neid, kellesse me armume,"
"Jah, sul on õigus," lausus ta aeglaselt. "Selle pärast ma kutsusingi sind rääkima,"

Ristasin käed rinnal ning kergitasin ootusärevalt kulme. Ootusärevalt ainult sellepärast, et mul polnud ei-tea-kui-palju-aega, et tema sitta kuulata.
"Ma.." alustas ta ja kratsis kuidagi kohmetunult kaela. "Tahtsin vabandada selle olukorra pärast, kuidas meil kõik lõppes,"

"Ahsoo," laususin asjalikult ja noogutasin justkui mõistvalt pead. "Tore lugu, vennas. Midagi veel,"
"Jah. Küll sa oled ikka muutunud nii .. teravaks,"
Liigutasin käed, ergutades teda edasi rääkima.

"Ma tahtsin .. okei, seda on raske seletada. Ma .. ma tahan sind tagasi,"
Mu suu peaaegu et vajus lahti. Peaaegu. Õnneks on mu enesekontrollitase tõusnud. "Ahsoo. Ja miks sa arvad, et ma peaksin tahtma olla sinu poolt tagasi võetud?"

"Sa armastasid mind,"
Avasin juba suu, kuid mõtlesin, et valedega ei jõua kuskile. "See on .. tõsi. Kuid see on muutunud,"
"Ma saan aru, et sa ei taha mind tagasi. Muidugi sa ei taha mind tagasi peale seda, kuidas ma sinuga käitusin," Ta ohkas sügavalt ning heitis mulle altkulmu pilgu, justkui oodanuks minult haletsemist.

Ei. Seda ei juhtu.
Ta haaras mu käed enda omadesse. "Ma jätsin su maha ainult enda maine pärast. Ma olin mängur ning see ei olnuks mulle kohane kellegagi päriselt käima hakata,"

Suutsin lõpuks oma käed tagasi saada. "Oota, oota. Sa tahad öelda, et sa jätsid mu maha ainult selle pärast, et su tobe maine selle tõttu kannataks? Sa oled ikka paras idioot."

"Armunud idioot,"

"Mida?!"
"Ma olen sinnusse armunud, Rox,"
Ning vaatamata sellele, et see oligi kogu mu mõte - panna Liam - ja temaga ka kõik teised - minusse armuma, oli see ikkagi nii šokeeriv, et neil võisid olla tunded, et nad võisid midagi sellist üles tunnistada.

Kui ta just... "Ja kuidas ma tean, et seekord räägid sa tõde?"

Ma teadsin väga hästi, mida Sal mulle kõige selle kohta oleks öelnud. "Ära kuula teda. Ära mitte proovigi endale öelda, et seekord on kõik erinev. Sa kuulsid seda juttu ka eelmine kord ja nägid väga hästi, kuidas see lõppes. Ta mängib täpselt sedasama mängu mis eelmine kordki. Kui sa taaskord alla annad, siis sa kaotad. Taas,"

Ning siis nägin ma vaimusilmas Cammy nägu. Kõiki kordi, mil me koos olime. Kõik korrad, mil me armastasime üksteist... Kui tema mulle ütles, et armastab mind. Ja ma teadsin, et mu otsus on muutumatu.
"Käi persse, Liam," sõnasin ma ja kõndisin uhkel sammul minema.


***

Toetasin seljaga vastu oma kappi. Ma olin täiesti vastu õppetöö jätkamiselt. Situatsioon Liamiga oli mind .. endast välja viinud.

"Mida ta tahtis sinust?" Cammy hääl kõlas otse mu eest.
Vaatasin talle otsa. "Millest sa räägid?"
Ta pööritas silmi. "Liamist,"

"Kuidas sa tead seda?"
"Lihtsalt vasta mulle," ütles ta pinevalt. "Palun," pehmendas ta oma häält.
Pööritasin silmi, kuuldes tema hääles armukadedust. "Mind tagasi,"
Tunnetasin poisi silmi endal, kuid keeldusin talle otsa vaatamast.
Kas ta tõesti mõtleb, et ma võiksin seda teha? Peale kõike?

Tunnetasin Cammy sooje sõrmi enda lõua ümber, kui ta mu pead enda poole pöördus.
"Rox?" küsis ta, kulmud kergitatud.
"Cammy .. sa ju tead, et ma ei langeks kunagi tema lolluse võrku. Tead ju,"
"Sa tegid seda kord..."

Vajusin näost ära. "Me kõik teeme vigu," ütlesin teist korda poole tunni jooksul. See kõlas Cammyle öelduna hoopis teistsugusena.
"Hei," lausus ta, kuuldes pinget ja kurbust mu hääles. Tema haare mu lõual tugevnes, kuid kahtlaselt mulle meeldis tema jõulisus. See oli nagu .. ma tahtsin, et ta oleks minuga karm.
Tema huuled pressisid jõuga mu omade vastu ja ma teadsin, et ei kannata seda rohkem. Ei põrmugi.


"Ma tahan sind nüüd ja praegu,"
Rakendasin veidi jõudu, keerutades meid veidi, nii et tema oli nüüd surutud vastu kappe.
"Niipea kui söögivahetund läbi saab, tormavad kõik klassidesse ja me jääme vahele," ütlesin vastumeelselt.

Ta suudles mind taas jõuliselt. Me keeled tantsisklesid koos, avastades taaskord üksteise suid, mida me juba nii hästi teadsime.
Kiljatasin kergelt, kui Cammy mu jalgadest haaras, need enda pihale pani ja ma end taas seljaga vastu kappi avastasin.

"Aga ma tahan," urises ta mu kaela vastas, tema käed silitamas mu jalgu, mis mõlemal pool teda olid.
"Ma ei ela tuhande miili kaugusel, kas tead," sosistasin katkendlikult, kui ta oma suudlustega üha allapoole liikus.

"Okei," Tema silmad püüdsid korraks minu omad, seejärel surus ta ühe suudluse mu huultele ja tõmbas mu siis aknalaua pealt alla.


"Autos?" Ta kergitas mänglevalt kulmu.
"Nalja teed? Praegu on talv ja autos on külm." Hammustasin huulde. Auto kõlas siiski .. huvitavalt. Ja ahvatlevalt. "Kõigest paar tänavat," sosistasin unistavalt.

Ta käivitas auto ning heitis mulle veel ühe pilgu, enne kui silmad taas teele suunas. "Sa ei kujuta ette, milline ma sinu juurde jõudes siis olen," urises ta taas.

***

Niipea kui uks me järel sulgus, läks asi kuumaks. Ta käed väänlesid kui maod mu piha ümber. Keerasin end ümber, et talle otsa vaadata.
Ta suudles ahnelt mu huuli, lõuga, kaela ja .. ta käed libisesid mu pihalt mu jalgadele. Need rändasid mu tagumikule ja ta tõstis mu õhku.

Ristasin jalad ta seljal, kui ta mind magamistoa poole tassis, kinkides suudlusi igale poole, kuhu vaid ulatus.
Paari hetke pärast olin tema all voodil, tema käed nööpides kiirelt lahti mu pluusi. Tema huuled hellitasid mu rinda ja kõhtu.

"Armasta mind, Cammy," sosistasin. Mu hääl kõlas kähedalt ja jõuetult, sest olin otsustanud energia mujale suunata. "Armasta mind karmilt,"


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar