19.12.12

ÄKAM #21: Varing

Cammy suudles mu ninaotsa. "Head päeva sulle,"
Naeratasin talle õrnalt ning panin oma käe tema oma peale, mida ta mu põsel hoidis. Tema käsi oli talvepäeva kohta üllatavalt soe. "Aitäh. Sulle ka, eks,"

Ta puudutas sõrmega mu ninaotsa ja virutas kergelt tagumikule, mind koolimaja poole lükates. Naeratasin talle laialt ning kõndisin kooli poole, nautides lume krudisemist saabaste all.
Kellegi käsi mu õlal peatas mu ning ma pöördusin naerdes ümber, sõnadega: "Unustasid midagi?"

Mu naeratus kustus, kui ma enda eest Liami avastasin.
"Mida sa tahad jälle?" küsisin ülbelt, tundmata end halvasti. Lõppkokkuvõttes oli see siiski vaid Liam.
"Rox..."
"Mul ei ole sinuga mitte millestki rääkida," Ristasin käed rinnal ja märkasin, kuidas mõned inimesed meile huvitunud pilke saadavad. Põrgusse teiega.

"Nii et sa tahad öelda, et mu tunded ei tähenda sulle midagi?"
"Su .. mis sõna see oligi? Tunded? Mis tunded need on, tahaks ma teada? See endaga rahulolev tunne, kui sa murdsid mu vastupanu? Seda mõtled, mis?"
"Ei!" Liam tõmbas närviliselt käega läbi juuste. "Vaata, ma tegin vea, eks. Ma olin idioot. Ma ei mõelnud kaine peaga."

Kissitasin silmi. "Liam, sinusugused inimesed ei muutu," Ma teadsin, et kõik inimesed muutuvad, kuid ei, mitte nii kiiresti.
"Kõik inimesed muutuvad,"
Tänan, ma tean seda isegi.

Ristasin käed ja vaatasin talle, kulmud kergitatud, otsa.
"Miks sa ei usu mind, Rox? Miks?"
"Sest sa oled üks suur valevorst? Sest sa jätsid mu maha ja juba paari tunni pärast olid sa koos kellegi teisega? Äkki selle pärast?"

"Ma isegi ei..."
"Sa jätsid mind tema pärast ning muidugi seegi ei õnnestunud, sest sa oled nii ennasttäis mängur, kes vahetab tüdrukuid tihedamini kui sokke. Kuid sa õpetasid mind mängima enda mängu, nii et nüüd on minu käik,"
"Olen kuulnud," pomises ta kuivalt.

"Ainult et ma sain aru, et see ei ole õige. Sinu võitmiseks oleks ma pidanud saama sinusuguseks, kuid ma olen sellest üle. Ma parem kaotan,"
"Roxy..."
"Ära nimeta mind nii, selge? Sul ei ole enam sellist privileegi ja ma soovin, et poleks kunagi olnudki,"

Vaatasin talle terava pilguga otsa, keerasin kannapealt ringi ning kavatsesin väärikalt minema kõndida. Kuid see värdjas haaras mul käest ning tõmbas tagasi, kusjuures sedasi, et saaks mind suudelda.
Rabelesin hulk aega, enne kui lahti sain. Ning siis...
...Siis ma nägin Cammyt, kes seisis mõnekümne meetri kaugusel ja vaatas meid.

"Ei," sosistasin paaniliselt. "Ei, ei, ei," Iga ei-ga mu samm kiirenes ja ma lõpuks jooksin. Pisarad kipitasid mu silmis, kui ma edutult Cammyle järgi proovisin jõuda. Ta oli nimelt autosse roninud ja proovi sa autole järele joosta!

***

Ma seisin stuudio uksel ja vaatasin teda tantsimas. Ma ei tea, kas ta ei märganud mind või ei tahtnudki märgata, kuid ta jätkas oma tantsu. Kapuuts oli tõmmatud üle ta pea ning kõrvaklappidest kostev muusika summutas tõenäoliselt kõik ümbritseva. Cammy pani muusika alati valjuks, kui pahane oli. Mu lootusesäde sai sellest põlemismaterjali juurde, et äkki ta tõepoolest ei märganud.

Ning siis ta lõpetas ja ma vaatasin talle silma, kui ta mulle läbi peegli otsa vaatas. Tundus, et ta vaatab mulle otse hinge, ning mu hingamine jäi kinni.
"Cammy," alustasin ma õrnalt, kuid külmus ta silmis jättis sõnad mu kurku kinni.

"Vaata, Rox, ma ei taha mitte midagi kuulda sellest, eks,"
"Sa isegi ei kuulanud mind või midagi. Sa lihtsalt sõitsid ära,"
"Ma oleks tekitanud furoori, kui ma oleksin sinna jäänud,"
"Ah?"

"Ma pidin end tagasi hoidma, et mitte Liam sealsamas vaeseomaks peksta,"
"Nii et see ei ole mina, kelle peale sa vihane oled?" Mu lootusesäde suurenes väheke veel.
"Kuidas ma saaksin sinu peale mitte vihane olla? Sa ei teinud mitte midagi, et teda takistada!" Ta hääl kõlas kalgilt, kuid talitsetult.

Mu suu vajus lahti ning lootusetuluke hakkas ohtlikult värisema. "Ja see, et ma tema kätes rabelesin ei lähe muidugi takistamisena arvesse..."
"Rabelesid? See tundus mingi vingerdamisena pigem, aga suva sellega,"
"Mida iganes, Cam. Sa oled kuidagi..."
"Ära seda nüüd minu kaela küll määri,"

Kissitasin silmi. "Ma ei saa aru, miks sa nii kuri minuga oled. Ega ma teda esimesena ei suudelnud!"
"See veel puudus! Mul on lihtsalt selline harjumus, et kui keegi ütleb mulle, et armastab mind, siis ma usun ja võtan teda tõsiselt. Ja ma eeldan, et minu sõnadesse suhtutaks samamoodi..."
"Ma võtangi neid tõsiselt!"

"Näha küll pole,"
"Cam!" karjatasin ma ja viskasin käed õhku. "Ma ei saa aru, mis sinuga toimub,"
Ta ligines mulle, silmis endiselt see jääkülm pilk, ning ma neelatasin ja taganesin tahtmatult. Mu selg oli surutud vastu seina, kui ta nägu ligines ning ta hingas mulle kõrva: "Ma arvan, et see tähendab vaid seda, et me oleme läbi,"

Ning siis ta soe magus hingeõhk oli mu kaelalt läinud, nagu tema oli läinud saalis, jätnud mu üksi oma kustunud lootuseküünlaga.

*

(Fotod)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar