04.01.13

ÄKAM #22: peab olema tugev, sõltumata kõigest

Teate seda tunnet, kui kõik vaatavad sind ja räägivad sinust? See oli täpselt see, mida ma tundsin järgmisel päeval kooli tulles.
Nende kõigi pilgud olid minul. Iga tüdruk vaatas mind viha ja vastikusega - nohikud mõtlesid, et ma olen ***, sest ma olin liiga "avatud", ***d arvasid, et ma olen ***, sest ma olin populaarsem kui nemad. Ma olin vähemalt kõigi tüdrukute poolt ristitud uueks kooli ***.
Tänks, tüübid, ma armastan teid ka.

Poisid .. poisid vaatasid mind teistmoodi. Osa vaatas mind ihaldava pilguga. Teine osa - need, kes tõenäoliselt olid uurinud "teadjailt" - vaatasid mind .. hmm, huviga? Ma ei oskagi öelda. Kolmas osa vaatas mind aga austusega - et ma oskan enda eest seista ja mänguritele koha kätte näidata.
Mu respekt poiste vastu kasvas veelgi rohkem.

Stacey, üks vabatahtlikest prostituutidest, sammus mu poole.
See saab lõbus olema.
"Sa tõepoolest arvad, et sa oled ilus? Et nad tahavad sind? Nad ainult tahavad su jalge vahele saada, sa .. *** selline"

Whoa .. sa nimetasid mind just ***. Nii "teistsugune". "Um .. milles konks on? Sina oled siin vabatahtlik prostituut, mitte mina."
"Sa magad iga kutiga, kellega sa kohtingule lähed, mõrd,"
"Tõesti? Ja seda ütles...?"

"Iga kutt, kes sinuga oli,"
"Haha, see seletab nii mõndagi. Mine leia kutt, kes vastupidist väidab. Tead mida? Ma tean niikuinii, mis te minust mõtlete siin. Ning mind see ei huvita, absoluutselt. Selles suhtes "naljakas", et te kõik nii väga usute seda, mida "räägitakse", kuigi keegi teist ei tea, mis päriselt juhtunud on. Ma ei ole ühegagi neist maganud. Sa võid paluda DNA test teha .. kui sa muidugi tead, mis see on,"

Ma teadsin, et oli mõttetu temaga vaielda. See on nagu kui sa kordad ühte ja sama mõttetut protseduuri. Ainult et kui sa proovid väita midagi inimesele, kes sind nagunii ei usu, on veel mõttetum. Seega ma loobusin. Lihtsalt võtsin kätte ja kõndisin temast uhkelt mööda, tõstsin lõua püsti ja vaatasin otsa igale inimesele, kes mind jõllitas. Ma ei proovinud neid panna uskuma selles, et ma ei olnud see, kelleks nad mind pidasid. Ma proovisin vaid näidata, et mind ei huvita, sõltumata nende arvamusest.

"Roxana!" kuulsin ma Saleisha hüüet ning seejärel samme mu taga.
Pöörasin end ümber ning proovisin naeratada. Mul oli siiski plaanis toimuvat mitte välja anda.
Hahaha.

"Ma arvasin, et me oleme parimad sõbrannad," sõnas neiu mulle sügavalt silma vaadates.
"Me olemegi, Sal," ütlesin ma, saamata aru, kust see nüüd äkki tuli.
"Miks sa siis mind täielikult ignoreerisid eile?"
"Oh..." suutsin ma vaid öelda. Tundsin kipitust silmis ning vihkasin end selle eest, sest olin eile peale mitmetunnist nutu- ja halamismaratoni lubanud, et ei nuta enam. Vähemalt kuttide tõttu mitte.

"Kus sa olid eile?" hingeldasin, viies teemat korraks kõrvale. Ma tegelikult ei tahtnud tunnistada, et ma vajasin teda eile. Ma mõtlesin, et ma olen piisavalt tugev, et sellega üksi toime tulla. Nähtavasti siis ei olnud.
Saleisha nägu kahvatus, kui ta mu äkki vett täis silmi nägi ning mu totaalset häälemuutust tajus.
"Roxy..." alustas ta, kuid pani siis suu kinni. Selle asemel võttis ta mu käevangu ning tiris vetsude poole.

***

Tõmbasin jalad rinna juurde ning toetasin lõua põlvedele, ise samal ajal aknast välja vaadates. Saleisha tampis jalaga vastu maad. Seda oli kergem taluda võrreldes tema pinevate silmade või edasi-tagasi käimisega.

"Ja mina, loll, mõtlesin, et sa oled mu Cammy kõrval unustanud .. et ignoreerid mind ja puha. Läksin Adami juurde suures vihas. Oh mind..." Tüdruk istus mu kõrvale aknalauale ning võttis pea käte vahele. "Anna mulle andeks palun, kallis," Ta vaatas mulle kurbade silmadega otsa, justkui kartes, et ma võin talle mitte andestada. Nagu selline asi võimalik üldse oleks.

"Sal .. mu arust ei ole sina siin kaugeltki see, kes vabandama peaks. Ma oleks pidanud aru saama, et Cam..."
"Uh, Cam on idioot! Ta isegi ei kuulanud sind ära. Ma lasen Adamil temaga tegeleda," Sal patsutas taskuid, otsides telefoni.

"Ei, ei," peatasin tüdruku ning võtsin ta käed enda omadesse. "Ära sekku sellesse, palun. Ma tean, et sa tahad aidata, ja olen kindel, et sul õnnestuks, aga .. kui ta nii käitus, järelikult .. pidigi nii minema," Suutsin õnneks pisarad kontrolli all hoida seekord. Pidin ma ju üks kord ka selles tugevaks saama.

"Mida sa ajad, Rox? Kuuled üldse, mida just ütlesid?! 'Nii pidigi minema,'?" kriiskas tüdruk ning ma pidin käe ta suule suruma. Ega nüüd kogu kool ei pidanud teadma me arutamisi. Kui ta mu käest vabanes, jätkas ta rahulikumalt ja vaiksemalt: "Teed mu kulul mingit haiget nalja või? Lihtsalt üks ennasttäis idioot otsustas, et ta võib kätte võtta ja kõik ilusa ära rikkuda ning selle eest ta veel saab!" Neiu silmad muutusid kitsasteks piludeks ning poleks ma teda tundnud, oleksin võinud arvata, et ta kavatseb tõepoolest mingi maffiagängi "vaesele" noormehele kallale saata.

Naeratasin tüdrukule tänulikult. "Sinust saab kunagi hea ema. Sul on selline kaitseinstinkt, et õudne. Vähemalt neil, kes sind juhtub endast välja ajama,"
"Tänks. Ja palun, teeme nii, et sa rohkem ei nuta," Saleisha pühkis sõrmenukkidega veel kuivamata pisarad mu põskedelt.

"Ma proovin," veensin teda ning kummardusin ta kallistamiseks lähemale. "Aitäh, Sal. Aitäh, et sa mul olemas oled,"
"Alati, tibu. Ma armastan sind," pomises ta mu embusest.
"Ma sind ka,"

Ta eemaldus minust ning vaatas mulle silma: "Oled sa valmis laia maailmaga silmitsi seisma?"
"Narnia eest!" laususin naerdes  ning me väljusime tualettidest, olles valmis uste taga olevate katsumustega võitlema.
Narnia eest...

(A/N: fotod)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar