27.01.13

ÄKAM #23: Südamega mängur

"Eino ma ei tea," Tüdruk mu taga näris nätsu ning puhus siis häälekalt mulli. "Ma küll kõigiga ei magaks, kellega silmakontakti teeks,"
Pööritasin silmi ja mõtlesin, mida oleks parem ette võtta, et neid mitte tunnis tähele panna. Vahetunnis oli lihtne: võis kõrvaklapid pähe panna või raamatusse süveneda ning nad hajusid. Tunnis ei õnnestunud seda väga teha.

Jack mu kõrval saatis mulle mureliku pilgu.
"Oled korras?" küsis ta, kui õpetaja oli pilgu tahvlile pööranud.
Naeratasin hädiselt ja kehitasin õlgu.
Noormees ajas selja taas sirgu. Nähtavasti polnud ta mu vastusega rahul.

Kuid mida ma võisingi teha? Valetada, et kõik on korras? Ma ei tahtnud. 'Korras' oli viimane omadussõna, millega mind iseloomustada võis. Kogu selle 'õnnelik', 'eufoorias' ja taoliste tunnete pundiga ma mõtlen. Ma olin .. katki. Ma olin murtud. Ma olin kurb. Ent ma ei osanud ka seda parandada. Veel vähem tahtsin ma sellest talle rääkida.

Helises kell ja, vältimaks edasisi arutelusid Jackiga, korjasin kiiresti oma asjad kokku ning väljusin kiirkõndides klassist.
Ma vihkasin seda, kuidas nad kõik mind vaatasid. Ei, vaatasid oli liiga leebelt öeldud. See oli reaalne jõllitamine. See, kuidas nad jälitasid mind pilguga või näitasid otse, kui 'vastik' ma neile olen.
 Ning ma jõudsin oma vihkamisega selle vastu nii kaugele, et soovisin, et neil nende silmad pesadest välja veereksid, et nad teaks, mis tunne see on, kui..

Oh. Raputasin hoogsalt pead. Ma ei ole ju selline, eks. Ma ei ole. Sulgesin hetkeks silmad.
"Hei! Vaata, kus seisad, eks!" hüüdis mulle keegi, kes mind hooletult müksas, rahulolematult üle õla. "See on koridor siiski,"
Komberdasin oma kapini ning toetasin seljaga vastu seda.
Inimesed. Nad on nii kurjad. Kurjad, kurjad olevused. Ja siis nad räägivad midagi inimlikkusest. Ma näen ainult inimesi, aga mitte inimlikkust.

Avastasin enda eest Jacki, kes mind murelikult jälgis.
"Mida?" küsisin peale ohet. "Palun ära tunne mulle kaasa, eks. Ma ei vaja kellegi kaastunnet ega midagi,"
"Sa oled tõesti väga katki, Rox," ütles ta ja kallutas pead.

Ma ainult raputasin pead, suutmata midagi muud öelda. Ning ma pidin tõesti väga oma mõtetes olema, kui ma absoluutselt ei pannud tähele, mida ta teeb. Ma vaid tundsin lõpuks, kuidas tema käed mu keha ümber on, ja ma jõudsin järeldusele, et kui neid poleks, oleks ma tõenäoliselt hunnikuna põrandal. Ma tõepoolest poleks arvanud, kui laastavalt mulle mõjub lahkuminek inimesest, keda ma ..

"Armastan," sosistasin ma ega suutnud ennast kokku võtta, et pisaratest hoiduda. Need muudkui tulid ja tulid ning ma mõtlesin, et Jacki särki peaks vähemalt säästma, aga ma ei suutnud.
Tema tugevad käed paitasid mu selga ning ma aegamisi rahunesin.
Tõmbusin temast eemale ning proovisin naeratada, kui nägin suurt märga plekki ta särgil.

"Ma .. vabandust," sõnasin ma, kuid naeratasin siiski.
Ta vaatas, kuhu ma osutasin, ja irvitas. "See on väikseim mu muredest,"
"Miks sa hoolid, Jack?"
"Miks ma ei peaks?"

"Hmm. See on lihtsalt .. imelik või nii. Sa oled mängur siiski, te ei..."
"Ei hooli? Jajah," noogutas ta pead. "Nii arvavad paljud. Kuid see ei ole tõsi, Rox. Või tähendab, ma  .. see, et ma ei ole veel valmis "paikseks jääma", ütleme nii, ei tee mind veel südametuks. On mängureid, keda tõepoolest ei huvita, mida tunnevad tema .. ohvrid, aga ma ei ole üks neist,"

Naeratasin talle õrnalt. "Tore, et mul peale Saleisha ja Adami keegi veel jäänud on,"
"Inimesed on julmad, Rox. Aga taolistel aegadel tulebki välja, kes on väärt su elus olema, sest nad jäävad,"
"Aitäh,"
Ta naeratas ning surus käed teksade taskusse.

Vaatasin ümberringi. "Kus kõik on?" imestasin ma. Kas polnud mitte just alanud vahetund?
"Tundides?" pakkus ta justkui huupi.
"Misasja? Millal kell jõudis heliseda?"
Jack vaatas käekella. "Nii umbes 20 minutit tagasi?"

"Oh, jumal, mu hädaldamine pidi ikka päris kaua kestma," Lajatasin endale mõttes vastu pead.
"Pole viga. Aga kuule, ma tahtsin sulle midagi öelda .. sa ütlesid varem, et armastad. Lihtsalt niimoodi ütlesidki,"
Hammustasin huulde ja noogutasin. Ma tõepoolest peaks end rohkem kontrollima.

"Muidugi ma teadsin seda, aga .. Ei. Tähendab, ma muidugi ei tea, aga kas sa .. oled teinud midagi, et teda tagasi saada?"
Puhusin ärritunult õhku välja. "Ta keeldub minuga kontakteerumast. Ei võta mu kõnesid vastu, ei ava mulle ust .. peale seda, kui Liam..." Hammustasin valusalt huulde, et keskenduda pigem füüsilisele valule kui sellele, mida põhjustas see kindel mälestus.

"See on normaalne, pean ma kahjuks tõdema,"
"Aga see ei olnud minu süü!" Tõstsin hooletult häält ja mu lause kajas läbi koridori. Jätkasin vaiksemalt: "See ei olnud. Liam oli see, kes mind suudles! Ja Cam .. ta lihtsalt .. ta lihtsalt ..,"
"Kas ta kuulas su ära?"

"Jah, aga ta lihtsalt pidas seda eimiskiks. Ja ma kahtlen nüüd, kas ma..."
"Et kas sa armastad teda endiselt?"
"Selles pole ma kordagi kahelnud: muidugi ma armastan teda! Aga ma ei tea, kas võin kindel olla, et ka tema armastab mind. Sest see, kuidas ta käitus, see .. nagu ta tunded poleks tõelised. Nagu poleks kunagi olnudki, tead küll," Raputasin teadmatuses pead.

"Ma ei ütleks, Roxana. Ta on praegu lihtsalt kaitsefaasis. Ta kardab sind kaotada. Tead, mu vend oli kunagi tema parim sõber ja..."
"Tõesti?"
"Mhm,"
"Mis juhtus?"

"Ma ei ole kindel, kas olen õige inimene sulle rääkimaks,"
"Miks mitte?"
"See on tema asi, mitte minu, aga..."
"Aga?"

"Ta sai kunagi kõrvetada. Kui ta 16 oli. Ning peale seda on ta olnud kartlik suhete puhul,"
"Tal pole vist jah midagi tõsisemat olnud vahepeal. Enne mind,"
Jack noogutas pead. "Ma täpselt ei tea muidugi, aga tundub küll. Ühesõnaga, miks ta praegu niimoodi käitub .. ta kardab, et ei ole sind väärt,"

"Tema ei ole mind väärt?! Ma arvan küll vastupidi,"
"Ei mingit pidi, Roxy. Te mõlemad olete väärt vaid parimat ja seda te üksteise jaoks olete, eks ole. Aga ta lihtsalt..." Jack raputas pead. "Ma ei tohi seda rääkida. Küll ta ise räägib sulle,"
"Ta ei soovi minuga niisamagi rääkida. Mis siis veel mingist minevikusaladusest,"

"Usu mind, see läheb üle. Ma tean küll, et ei tasu liialt pealetükkiv olla, aga sa pead talle näitama, et sa tahad temaga endiselt olla,"
"Ma proovin, ent mida ma veel teha saan?"
"Sa käid tantsimas, kas pole?"
Noogutasin aeglaselt pead, saamata aru, kuhu Jack sihib.

"Ning sa tantsid tema stuudios, eks?"
"Jah," sõnasin aeglaselt.
"Ja millal oli viimane kord, kui sa seal käisid?"
"Eelmine nädal, kui..."

Ta tõstis käe, et mind peatada. Olin talle tänulik, et ei pidanud seda taaskord valjusti välja ütlema. "Kas sa käid muidu ka nii?"
"Muidu ma käin üle päeva või nii,"
"Näed? Järelikult praegu see on umbes nagu sa ignoreeriksid teda ka. Ning see tekitab temas kindlasti ebakindlustunde,"

"Kas tal ei ole mitte ebamugav või ebameeldiv mind seal näha?" Ma ei mõelnud hoopiski sellele, et minu südames pigistaks miski valusalt, kui ma peaksin nägema tema ükskõikset või, veel hullem, külma näoilmet.
"Välimiselt ta tõenäoliselt näitab seda jah. Aga sisemiselt jääb temasse lootus, et sa tahad temaga olla,"

"Lootus? Aga see on ju kindel, et ma tahan,"
"Tema seda ei tea ju. Ta vaid teeb neid lolle järeldusi,"
Kell helises uuesti ja inimesed hakkasid valguma koridori.
Nägin eemalt lähenevat Saleishat ning pöördusin, et Jacki tänada, kuid ta oli kadunud. Kortsutasin kulmu.

Kuid, nähes Saleisha näol naeratust kaastunde asemel, naeratasin ma ka ise.
Tänan Jacki hiljem, kui olen ta üles leidnud. Vähemalt ma tean nüüd, mida tegema pean. Aitäh.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar