12.02.13

ÄKAM #24: Üheinimesepidu kahele

Ma arvasin, et ei suuda enam end kergemini tunda. Ma arvasin, et miski ei suuda mind parandada. Kuid kõige halvem on see, et ma mõtlesin, et asi ei saa enam hullemaks minna. Alati saab. Nagu alati saab ka paremaks minna.
Ega ilmaasjata öelda, et tants on unistamine jalgadega. Tänu tantsule sa vabaned kogu pingest, mis su sees on. See teeb su vabaks.

Mu liigutus jäi pooleli, sest peeglist nägin tema peegeldust. Tegin järsu pöörde.
"Cammy," ta nimi mu huultel oli vaid sosin.
Ta toetas laisalt vastu seina ja jälgis mind. "Roxy,"
"Cammy, ma..."

Ta isegi ei kuulanud mind lõpuni: pöördus lihtsalt ja kõndis saalist välja. Jooksin talle järele.
"Cameron Shonery, jää nüüd ometi seisma," kriiskasin ma üle koridori, kuid ta jätkas mu ignoreerimist.
Uks mu nina ees langes kinni.

Kuradi isekas värdjas, mõtlesin vihaselt ning koputasin kõvasti.
"Cameron! Kas sa kavatsedki selline olla?! Sa isegi ei kuula mind ära - teed mingid oma paganama järeldused ja lähed, laskmata midagi seletatagi,"
"Ma ei saa aru, mida sa siin veel seletada tahad," kõlas noormehe hääl ukse tagant. "On suhteliselt ilmselge, et sa oled endiselt temasse armunud. Ning see, et ta sind suudles, äratas su tunded ellu. Ma tegin selle vaid sinu jaoks kergemaks, Rox. Ma lasin su vabaks, et sa ei peaks süümepiinu tundma, kui teda minule eelistad,"

Libistasin end seljaga vastu ust toetudes põrandale istuma. "Mida sa ajad, Cam?! Teda sinule? Kas sa oled segaseks läinud?!"

"Sul oli ideaalne plaan, Roxy. See mänguristiilis,"
"Nad ei näe seda niimoodi. Mitte keegi ei vaata seda sedasi. Meeste puhul on see justkui auasi: see ongi põhimõtteliselt lubatud. Naiste puhul aga .. see ei oma tähtsust: nad nimetavad sind ikkagi ***. Või siis vabatahtlikuks prostituudiks, kui need on need wannabed, kes arvavad, et on ilged hipsterid, kui tumblri lauseid kasutavad,"

"Nad .. mida?" Cami hääl vääratas ning ta lasi hetkeks murenoodi oma häälde.
"Polegi siis kuulnud, et ma olen kooli uus ***?" küsisin muigega, kuigi ta ei näinud seda.
"See ei ole enam minu asi, eks,"

"Nii et kui midagi tuleb ette mingi raskus, siis sa lihtsalt eelistad mind eemale lükata?Jah, asja ignoreerida on kergem, kui sellega tegeleda, aga ma arvasin sinust rohkemat, Cam,"

Kui ta ei vastanud, ohkasin vaikselt omaette ning tõusin püsti. Vaatasin igatsusega seda ust, kuhu olin nii lühikese ajaga hakanud armastama siseneda. Tõenäoliselt enam seda teha ei saa.
Pöörasin uksele - ja Cammyle - selja ning eemaldusin aeglaselt. Ma tegelikult lootsin küll, et ta mulle järele tuleb. Aga see ei olnud film. See ei olnud Hollywood. Ning ükski kutt päriselus ei kõnni sulle järele, kui sa ära kõnnid.

*

"Kus kurat see on?" nõudsin valjult, kuigi olin taaskord korteris üksi. Olin öelnud Saleishale, et vajan aega ja üksiolemist ning ta oli läinud Adami juurde.
"Ahhaa, siin sa oled, mu kallis," sõnasin rahulolevalt, leides vajatud Jack Danielsi pudeli baarikapist.
Klõbistasin küüntega mööda pudelit, nautides õrna tekkivat heli.
Naeratasin mesimagusalt, keerates volüümi juurde. "Pidutseme,"

***

Cameron

Kuulsin, kuidas ta sammud hajusid kaugusesse, kui ta eemaldus üha kaugemale ja kaugemale korteri uksest - ja minust -, kuid ma ei suutnud end sundida end talle järele minema. Õigupoolest igatsesin ma teda meeletult. Iga hetk, kui teda mu kõrval ei olnud - see oli nagu põrgu maa peal. Ma olin niivõrd harjunud tema juuresolekuga mu kõrval, tema pruunide pehmete juuste, pruunide soojade silmade, siidja nahaga, et see oli ebareaalne. Ma tahtsin virutada sellele endale, kes keeldus lahti laskmast oma uhkusest ning järgnemast tüdrukule, keda ma armastasin. See oli tegelikult väga idiootne.

Virutasin vihaselt seinale rusikaga, jutkui oleks see asja parandanud. Justkui oleks sein minu isekuses ja põikpäisuses süüdi olnud või oleks see tugev löök, mille tõttu värv maha koorus, toonud Roxy tagasi.
Mida iganes.
Otsustasin, et parim viis pinge vabanemiseks - vähemalt mõneks hetkeks -, on tantsustuudiosse mõneks ajaks minna. Keskendumine oma tantsuliigutuste väljamõtlemisele aitab alati.

Tavaliselt suutis tantsimine alati mu meeleolu parandada. Tants aitab vabaneda pingest ning peale seda tunned sa end vabalt. Seekord aga see ei töötanud. Ma proovisin keskenduda üksikasjaliselt igale liigutusele, lihasele, mis seda sooritada aitas, valule, mis oli tingitud sellest, et polnud ammu tantsinud. Ent see ei aidanud. Mu silme ees ja peas oli Roxy, tema kurb näoilme, kui ma ta kooliparklasse jätsin, kõrvus kajasid ta eemalduvad sammud.
Ma tundsin end selle pärast paganama süüdi.

Istusin maha ning panin pea põlvedele toetuvatele käte vahele.
Oh, Rox, miks ma olen niisugune idioot?

*

Sulgesin kõik stuudio uksed ning olin juba valmis õhtusele jooksmisele minema, kui tundsin kellegi kätt oma õlal.
Ausalt öeldes päris hirmutav, kui kell on nii üheksa paiku talvel - ma mõtlen, et pime on -, sa oled ukse sulgenud ja siis tunned kellegi kätt enda õlal. Mulle ei tulnud ka meelde, et keegi oleks kuskile jäänud, pealegi et kõik lahkusid alati enne üheksat või ütlesid mulle, kui midagi juhtus.

"Surm?" küsisin naljatades, kuna ei osanud kedagi kindlat pakkuda.
"Võib ka nii öelda," sisistas tuttav hääl ning ma sain tugeva obaduse kõhtu.

***

Jack

"Cameron?"
Toksisin jalaga kannatamatult vastu põrandat. Ma teadsin, et ta sulgeb stuudio kell üheksa läbi ning hetkel oli natuke üheksa läbi, nii et vaevalt ta jõudis paari minutiga hoonest lahkuda. Ma oleks teda taolisel juhul näinud siis.

Tõstsin käe, et koputada uuesti, kui kuulsin kolistamist. Õudusfilmidest õppinuna, et ei minda pimedas kuskile, kus on pime ja pole teisi inimesi, ei jooksnud ma ummisjalu sinna,vaid hiilisin vaikselt mööda seina.
Tundus, et keegi läks tagavaraväljapääsust välja. Otsustasin veel veidi oodata, enne kui Cameroni kutsuma hakkasin.

Õige mõte.
Ühe noormehe asemel väljusid majast hoopis kolm. Nad vaatasid ringi - tundus, et kartuses olla avastatud - ning jooksid siis teiselt poolt maja tänavale.
Liikusin tagavaraukse juurde, mille nad olid täiesti lahti jätnud ,ning sisenesin hoonesse.

"Cameron?" hüüdsin valjusti ning see kajas tühjades koridoris.
Kuulsin kellegi oigamist ning järgnesin hääle suunas.
"Oh, jumal,"
Cameron lamas selili koridori põrandal, jalad põlvist kõverdatud. Tema huulest jooksis verd, silm oli muutumas siniseks ja ta hoidis kõhust kinni.

"Mis juhtus?" küsisin, põlvitades ta kõrvale.
"Hormshot oma gängiga..." kähises ta vastuseks ning oigas uuesti.
"Ma viin su haiglasse,"
"Ei, ei," sõnas ta aeglaselt. "Nad algatavad muidu menetluse..."

"Nii?"
"Keegi ei saa midagi tõestada, mul pole kaameraid siin,"
"Aga mina nägin neid,"
Cam raputas aeglaselt pead. "Ei, ära vii mind haiglasse,"

"No ma ei saa sind koju ka viia .. ja üksi sa ei saa hakkama ja..." Midagi sähvatas mu mälestuses. "Tule, ma aitan su püsti,"

***

Roxana

"I need to be your lover, I need to get into your life, oh,"
Kui inimene on täis, siis ta ei mõtle selle peale, et tal ei ole lauluhäält. Siis muutuvad kõik artistideks.
"I'll be yours, for even more. Make me yours, for even more. When the feelings suffocate me and nobody's there, all alone I turn to you-to you-to you,"

Võtsin lonksu otse viskipudelist ning tantsisin ringi.
"I'll be at the back door waiting for your love, anticipatin'. Every step we make together, oh, our love will be for ever,"
Langesin põlvili maha. "Cameron .. Cam .. Cammy," pomisesin seosetut teksti. Silme eest muutus uduseks ja seda mitte alkoholi, vaid hoopiski pisarate pärast. "Tule tagasi, Cammy,"

Kõlas uksekell ja ma tõstsin nõksuga pea sinnapoole.
Mu alkoholijoobes aju sundis huuli naeratuseks vormuma.
"Cammy!" kilkasin ma rõõmsalt. "Sa tulid,"

Jooksin nagu peast segane ukse poole, pudel endiselt käes, ning avasin selle.
"Jack .. Oh jumal, Cam!"

*

(A/N: fotod ja lugu)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar