17.02.13

ÄKAM #25: Alkohol on parim ravim

"Mis juhtus?" küsisin murelikult niipea, kui Jack oli Cami mulle "üle andnud" ja lahkunud.
"Su poiss-sõber.."
"Sa peksid ennast?" ei suutnud ma küsimata jätta. Ta saatis mulle altkulmu pilgu ja ma lõin silmad maha. "Tule edasi,"

Selle asemel vajus ta mulle otsa.
"Sa oled liiga nõrk," pomisesin ma ja sulgesin oma käed ta seljal.
Ta liigutas vaevaliselt jalgu, kui ma teda pooltassisin, pooltirisin magamistoa poole. Iseenesest oleks võinud ju jõu säästmiseks teda ka elutuppa tirida, aga afektiseisundis sa ei mõtle.

"Ma tulen kohe tagasi," ütlesin poisile, kes mu voodile pikali vajus.
Otsisin vannitoakapist väikese esmaabikarbi ning tatsasin tagasi tuppa.
Cameron istus voodi serval, hoides pead käte vahel.
"On sinuga kõik korras? Ma võin kausi tuua..."

"Ei," sõnas ta jäiselt.
Tema külm hääl tekitas kananaha mu kehale, nagu oleks keegi mu jäisesse vette visanud. Manasin endale siiski kindla näo pähe ja küsisin: "Ei, et ei ole korras, või ei, et ei ole vaja?"
"Ei .. ole .. vaja," pomises ta läbi hammaste.

Ristasin käed rinnal ja vaatasin teda. "Miks sa üldse tulid siia, kui sa minuga nii räägid?"
Ta vajus tagasi vastu seina, lamaskledes mu voodil. Tema suul mängis muie. "Jack tõi mu siia, ega ma  tahtnud. Ja kuidas ma peaksin sinuga rääkima, kui sina nii käitud?"
Kergitasin kulmu. "Mina? Sina oled see, kes midagi kuulamata ära läheb ja käitub, nagu meie vahel midagi poleks olnudki. Sa..."

Tema valuoie sulges mu suu, unustasin kõik oma solvumised ja tema solvangud ning tormasin ta juurde, valmis teda tohterdama.
"See teeb haiget," sõnasin ma, tibutades vatipadjale piiritust.
"Elan üle," pomises ta tujutult ning ristas hambad.

Pööritasin demonstratiivselt silmi, kuid ei öelnud midagi. Ta krimpsutas nägu, kui ma õrnalt veritsevaid kohti tupsutasin.
"Vabandust," sosistasin ma peaaegu et vaid huultega. Ma ei tahtnud, et ta mind kuuleks, sest kartsin tema liigagi jäist reaktsiooni. Õnneks ta kas tõepoolest ei kuulnud või ei reageerinud sellele.

"Räägi mulle ikkagi, mis juhtus,"
Ta pööras pea kõrvale, kuid ma panin ikkagi käe ta põsele ja praktiliselt vägisi sundisin teda endale otsa vaatama.
"Ära ole selline, Cam. Sa ei ole ju päriselt selline. Sa oled lihtsalt haiget saanud,"

"Jah, Rox, ma olen. Ja sa tead, mis tunne see on. Kas sina tahaksid sellest rääkida?"
"Tõenäoliselt mitte," tunnistasin kuivalt.
"Siis, palun, ära piina mind sellega," Ta manas näole leplikuma ilme. "Aitad mind diivanini?"
"Diivanini?" küsisin arusaamatult ja kortsutasin kulme.

Ta laiutas käsi. "Ega ma sinuga ühes voodis ei maga,"
Autš. Nagu täiega. "Ee .. ma võin loovutada ja ise..."
"Ei, ei," Ta raputas pead. "Ma olen härrasmees siiski,"
Jaja, kindlasti. "Aga, Cam..:" Tema pilk sundis mu suud sulgema. "Olgu," pomisesin läbi hammaste.

Ta ei liikunud enam nii kohmakalt, kui me elutoa poole liikusime, kuid see ei takistanud mind muretsemast.
"Oled sa ikka korras? Ma mõtlen, et kas sul on ainult välised vigastused? Ega sul kuskilt seest ei valuta? Ribid või..?"

"Rox," pomises ta väsinult ja paitas mu käevart. "Sa muretsed ülemäära. Minuga on kõik korras,"
Vaatasin teda kurbade silmadega. "Sa näed ikkagi väga katkine välja,"
"Ega ma olen seest ka," libises üle ta huulte ja ma mõistsin, et sõnakasutus oli "veidi" vale.
Kurat küll. "Anna andeks,"

Ta lõi käega. "Lihtsalt .. unusta ära, eks?"
Hammustasin tugevalt huulde, et mitte tema ees nutma hakata, ja noogutasin. "Head ööd,"
"Head ööd,"
Tundsin ta silmi, kui oma toa poole liikusin.

"Rox?" hüüdis ta, kui ma juba ust sulgemas olin.
"Jah?" pöördusin imeõhukese lootusega ümber.
"Aitäh," Ta naeratas mulle.
"Oh .. pole tänu väärt," Pöörasin end taas ümber ning sulgesin ukse, tundes pisaraid mu põskedel.

Vahetasin riided ning heitsin voodisse. Alguses on tegelikult isegi tore, kui soojad nired mööda su põski alla voolavad, aga kui nad kiiresti külmaks muutuvad, hakkab sul ka endal külm. Ning isegi kui pisaratega väljuvad su kehast mõtted ja mured, mis neid põhjustavad, väljub midagi veel. Midagi, mis teeb su seest tühjaks.
Ta ei andesta mulle eales...

***

Ärkasin võpatades üles. Unenägu tundus liiga reaalne ja .. hirmutav. Ning mis mind kõige rohkem häiris oli see, et hirmu tõttu ei mäletanud ma sellest midagi.
Ahmisin uuesti ehmunult õhku, nähes tumedat kuju ukseavas seismas.

"Ššš, Rox, see olen mina," kõlas Cammy rahustav hääl pimedusest, kui ta mulle lähemale tuli.
Suutmata end tagasi hoida, haarasin ta kaelast, kui ta mu kohale kummardus.
"Autš," pomises ta, liigutades oma peopesasid mu kätel.
"Vabandust," laususin kiiresti, silmad hirmust suured. "Ega ma sulle haiget ei teinud?"

Ta raputas pead ning ta käed jätkasid liikumist mööda minu käsivarsi.
"Tee ruumi," sosistas ta ning, kui ma end kaugemale nihutasin, ronis mu kõrvale.
Jälgisin avasilmi ta tegevust, julgemata liigutadagi.

Cameron pani oma käe mu kaela taha ning tõmbas mind endale lähemale.
"Ma arvasin, et sa oled mu peale pahane," pomisesin ma, olles küll liigagi teadlik, et ta võib selle peale eemale tõmbuda või üldse ära minna. Seda ta siiski ei teinud.
"Ma olen. Aga see ei tähenda, et ma jätaks su siia surema või midagi,"

Ta ohkas ja ma jätsin mainimata, et ta käsi mu kaelal oli sel puhul veidi üle pingutatud.
Pealegi, päästaks see mu surmast, kui sedasi juhtuma peaks? "Oota korra .. kas sa oled joonud?" küsisin kahtlustavalt.
Ta vaatas mulle otsa ja näitas vaba käe sõrmedega.

Müksasin teda. "Kust sa selle äkki leidsid?"
"Sul oli laua peal Jack Daniels. Nagu paganama Jack Daniels, kes kurat sellele vastu paneks?"
"Tead, et sa kõlad nagu 12-aastane plika Justin Bieberi kontserdil?"
"Misasja? Ma .. oota, mida? Mida sa just ütlesid, Rox?"

"Ma .. ütlesin .. et .. sa kõlad nagu .. 12-aastane plika JB kontserdil," laususin ma, proovides naeru kontrolli all hoida, mis küll eriti ei õnnestunud, kui ma Cammy nägu jälgisin.
"Roxana Grande, mida kuradit?" küsis ta teeseldud solvumisega ning äkitselt avastasin enda tema alt.
Nagu tõepoolest, alt. Sest Cameron leidis, et kui ta on minu kohal, siis see näitab tema võimu.

"Mida sa ütlesidki, Roxy?" sõnas ta kiusavalt.
Hammustasin huulde ja naeratasin talle kavalalt. "Et sa kõlad nagu..."
Ta nägu oli taaskord liiga ettearvamatult mu näole väga lähedal, nii et ma ei suutnud jätkata. Ta oli niivõrd lähedal, et meie hingeõhud segunesid. Ma mitte pelgalt ei tundnud Jack Danielsi lõhna - ma tundsin selle maitset oma huultel.

Sirutasin aeglaselt mõlemad käed üles ja panin need ta peopesadele. Aeglaselt, väga aeglaselt lasi ta oma pea alla ja me huuled - minu suureks ihalduseks - kohtusid. Peatuda ei olnud enam võimalik.

*

Me ei maganud tol öösel, mitte seksi mõttes. Me lihtsalt .. õppisime taaskord tajuma üksteise lähedusest põhjustatud tunnet.
Peale suudlust asetas Cameron oma pea mu põlvedele, ma paitasin aeglaselt ta pead ning me lihtsalt rääkisime. Me ei rääkinud endast, meist, meie suhtest, sest see oleks põhjustanud taaskordse tüli, millega kumbki meist tegeleda enam ei tahtnud. Selle pärast rääkisime me kõigest muust: filmidest, muusikast, teistest.

Ma teadsin, et ta oli unne suikunud, kui ta vastused olid kas "mm" või "mhm", aga mul endal polnud veel und. Ma jätkasin ta pea paitamist, sest nii hea oli teda taas lähedal tunda. Tal oli kuidagi õnnestunud heita pikali nii, et ta ise oli täiesti teki all ning mu kehast oli kaetud vaid puusast allpool olev osa.

"Cam, kuule," pomisesin ma lootuses, et ta kuuleb mind läbi oma norina.
"Mm," mõmises ta ma-ei-tea-mitmes kord.
"Mu jalad on suht välja surnud juba,"
"Mhm," kostis teki alt järjekordne mõmin.

Pööritasin silmi.
Äkki ta jõudis vahepeal karuks muuta seal teki all? Nagunii tundub, et ta on nagu mingis koopas seal.
Liigutasin nõudlikult jalgu ja ta kergitas oma pead, et saaksin end padjale libistada. Ta kattis mind tekiga ning seejärel suutis ta mind üllatada sellega, kuidas ta käsi äkitselt mu piha ümber väänles, tõmmates mind oma rinna vastu. Ma ei olnud kindel, kas ta oleks okei sellega, kui oleksin samuti käe talle ümber pannud, nii et jätsin mõlemad käed oma rinnale.

"Ma armastan sind, Roxy, kas sa tead seda," pomises ta ning ma olin tummaks löödud.
Mida ma võisingi sellele vastata, kui õhtu alguses oli ta mu peale nii pahane ja külm?
Ta hingas sügavalt välja ja ma sain aru, et ta oli seda unes öelnud
Mu ilme muutus leebemaks ning ma silusin kergelt ta juukseid. "Ma armastan sind ka, Cammy," sosistasin vastuseks, kuigi teadsin, et ta seda ei kuule. See ei tähendanud, et see tõsi poleks olnud.

(A/N: fotod)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar