21.04.13

ÄKAM #26: Ma olen vist aru kaotanud


Ma olin lootnud ärgata Cameroni embuses. Pilgutasin silmi, et uni maha raputada, kuid sulgesin need paari sekundi pärast taas. Mul oli külm. Soojendasid vaid aknast sissetungivad päikesekiired, kuid neist ei piisanud.

Voodi oli kahtlaselt külm. Nagu poleks neis voodis ühtegi keha olnud - mis siis kahest rääkidagi? Silmi avamata tajusin ma, et mu kõrval polnud kedagi. Ja see külmus pidi tähendama, et see oli nii olnud pikemat aega.
Ma ei tahtnud rohkem silmi avada. Ma ei tahtnud loobuda suurepärasest öisest idüllist ja vaadata vastu reaalsele hommikule, mis nüüd tulnud oli. Kuid see ei olnud väljapääs.

Avasin vastumeelselt silmad. Vaatamata talve keskpaigale paistis akna taga päike ning see isegi soojendas. Mõtlesin, kas oli see tingitud sellest, et mu sees nii kahtlaselt külm oli.
Toetasin jalad põrandale ja sikutasin öösärgi madalamale - nagu alati oli see magades tõusnud rinnuni.

Toas ringi vaadates tundus, nagu Cammyt poleks kunagi seal olnudki. Isegi voodisse polnud ta lõhna jäänud. Tundus, nagu tema kohalolu oleks mulle vaid tundunud. Mis oli loomulikult täiesti võimatu.
"Cam?" hüüdsin korteri kaugustesse ning kuulatasin. Korteri haudvaikus tõstatas karvakesed kogu kehal.

Kortsutasin meeleheitlikult kulmu ning tegin korterile ringi peale. Cameronist polnud tõepoolest märkugi. See ei olnud üldsegi temalik, sedasi hoiatamata lahkuda. Tundsin pistet südames, kui mulle tuli meelde, kuidas olin kord alguses ise sedasi lahkunud. Üleüldse mõeldes kogu oma mõttetule mängule, et vaid kellelegi kätte maksta, tundus väga debiilne. Ma tundsin end selle pärast nii halvasti, eriti arvestades asjaolu, et olin nüüd Cameroniga koos. Ja ta oli nii perfektne, et ta ei väärinud sellist käitumist. Mina ei väärinud teda, kuna et nii käitunud olin. Jah, kõik teevad vigu ja need vead võivad olla suuremad või väiksemad, kuid vahel .. vahel sa lihtsalt ei tohiks inimesele andeks anda.

Aga me oleme nõrgad. Inimesed on nõrgad. Ning lõpuks me muidugi anname üksteisele andeks. Vahel see töötab, vahel saame veel rohkem haiget. Ja kõige hullem on see, kui me andestades juba tema,et saame.

Ahastusega mõtlesin, mis Cammyga juhtuda võis. Pidin kindlasti teada saama, kus ta on, eriti aga, kas ta ka korras on.
Leidsin köögikapi pealt oma telefoni ja avasin kontaktlisti.

"Mida..?" laususin vihaselt, suutmata leida Cami number. See oli millegipärast kadunud. "Mis mõttes lihtsalt?"
Ma poleks elu sees seda kustutanud ning keegi poleks saanud seda tehagi, kuna keegi ei teadnud mu parooli. Midagi oli ikka väga valesti.

Kuid, nagu tavaline oli, teadsin Cammy numbrit peast. Te võisite mind keset ööd äratada ja ma oleks selle kohe vaieldamatult teile ette kandnud.
Telefon tõmbas paar minutit ning siis võeti toru vastu.
"Cameron!" kilkasin ma rõõmsalt telefoni, kuid olin tervitatud tuima: "Telefon, millele te helistate, on välja lülitatud või asub teeninduspiirkonnast väljaspool,"

"Mida perset, ausalt," porisesin ma ja panin kõne ära. "Käi persse oma teeninduspiirkonnaga,"
Otsustasin, et tuleb end korda teha. Peale kõhtutäitvat hommikusööki ja head tassi teed katsetasin helistamist veel vähemalt kümme korda. Mitmel korral see õnnestus? Logaritm negatiivsest arvust - kätte ma Cameroni ei saanud.

Üle jäi veel tema töökoht, kuid seegi valmistas mulle üllatust. Nad proovisid mulle väita, et Cameroni seal pole. Nii et ma võtsin kätte ja läksin sinna kohale.

*

"Cameron? Cameron Shonery?" Mees mõõtis mind pilguga ja kratsis mõtlikult kukalt.
Noogutasin innukalt pead. "Jah, just tema. Cameron Shonery," kinnitasin ma, oodates hinge kinni pidades vastust.
"Aga ta ju müüs selle koha juba kaks aastat tagasi maha,"

Vaatasin talle imestunud otsa. "Kaks aastat? Aga härra, siin peab olema mingi eksitus. Ma ju alles üleeile .. ta ju..," Silme eest läks uduseks. Midagi ei klappinud ikka väga.
"Ei-ei, preili. Ma olen kaks aastat selle koha omanik,"
Vaatasin talle endiselt arusaamatult otsa, kuid ta ei bluffinud. Surusin näole naeratuse. "Aitäh. Head aega,"

Pöörasin mehele selja ja hakkasin minema kõndima. Tundus, et telefonis oldi mulle siiski tõtt räägitud. Kuid miski ei läinud kokku.
Kas ma olen hulluks läinud? Kuidas on võimalik, et Cammyt pole kuskil? Miks on olukord selline, nagu teda poleks kunagi olemas olnudki?!

*

Rüüpasin lonksu Chai'd. Kohtumiseni Saleishaga oli veel viis minutit.
Kelluke ukse kohal helises ja ma tõstsin hajameelselt pead, nähes seal oma kallist sõbrannat. Jõudes kohani, kus ma istun, kallutas ta end ja kallistas mind. Sal võttis istet ja vaatas mind murelikult.

"Kallike, mis juhtus? Su hääl torus .. nagu..," Ta raputas pead ja piidles mind ärevalt.
Asetasin tassi lauale ja põimisin sõrmed üksteisega. Vaatasin neiule tõsiselt otsa. "Mis juhtus Cammyga?"
Saleisha murelikule ilmele lisandus kulmukortsutus. "Cammy?"

Noogutasin pead.
Ta köhatas. "Millest äkki selline küsimus? Ja miks Cammy?"
"Mis selles nii valet on?" Vaatasin talle arusaamatult otsa.
"Cammy .. Sa mõtled Cameroni? Cameron Shoneryt?"

"Jah," venitasin ma ning kortsutasin ka kulmu. Mis kõigil viga on täna?
"Aga sa ju .. vihkad teda,"
"Sal .. sa ju tead, et ma armastan teda,"
"Misasja?" Tüdruku kulmud tõusid soenguni. "Kust see tuli nüüd?"

"Saleisha. Miks sa .. sa ise oled ju nii väga meie pooldaja?"
"Teie pooldaja?"
"Daah. Sa oled mulle kogu aeg rääkinud, kui hästi me kokku sobime, ja nüüd sa äkki imestad. Ma ei saa midagi aru,"
Tüdruk hingas sügavalt sisse. "'Kui hästi me kokku sobime'? Oled sa ikka terve, Roxy? Kas sa .. ma ei tea, oled mälu kaotanud vahepeal või midagi?"

"Pigem midagi,"
"Sa oled tõepoolest ära unustanud, kuidas ta sinuga käitus?"
"Saleisha," Katkestasin intensiivse silmsideme ja võtsin oma tuikava pea käte vahele. Midagi on väga valesti. Midagi on .. väga korrast ära. "Ma ei saa enam midagi aru. Ma ei tea, mis mul viga on. Kas sa võiksid palun mu mälu värskendada?"

Saleisha tõusis kiiresti püsti ja istus minu kõrvale, võttes mult tugevasti ümber kinni. "Oled sa korras, Rox? Mis juhtus?"
Raputasin aeglaselt arusaamatult pead. "Tahaks ma ise ka teada,"

***

Cameron

Tavaline hommikurutiin nagu iga päevgi. Hammastepesu, dušš, hommikusöök kohviga .. kuid seekord oli midagi teisiti. Tundus, nagu midagi oleks valesti. Nagu miski oleks puudu. Ainult et mul polnud õrna aimugi, mida.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar