tag:blogger.com,1999:blog-4754971479759513792024-03-13T22:22:00.751+02:00Luna's storiesLunahttp://www.blogger.com/profile/12633597156217465845noreply@blogger.comBlogger148125tag:blogger.com,1999:blog-475497147975951379.post-88284067852248942422016-02-11T14:18:00.001+02:002016-02-11T14:18:31.313+02:00SL #60 Epiloog: Ta vedas mu läbi põrgu ja ma nimetasin seda armastuseksMul on alati olnud raskusi inimeste usaldamisega, kuid Jake'i sõnad sööbisid end minusse ja ma lihtsalt allusin sellele tundele, et ta jätab selle olukorra meie teada. Analeigh ja Jason olid ka muidugi asi, kuid Jason ütles mulle kord, et ta ei hoolinud kuulujuttudest, ning vaatamata sellele, et ta oli täisväärtuslik persevest, ei uskunud ma, et ta läheb ja kuulutab kõigile, kuidas ta kedagi teist suudles ja haletsusväärse Caroline'i südame murdis. Ja Analeigh .. ausalt öeldes ei hoolinud ma enam, mida Analeigh tegi. Ta sai midagi, mida ma olin ligi poolteist aastat oodanud. Ma töötasin selle nimel, et ühel päeval, võib-olla, ütleb see külma südamega müstiline noormees mulle jah. Ning siis ilmub ühel päeval su ellu Duracelli jänes Analeigh ja saab kõik endale.<br />
<i>Kui meeleheitlik sa vahel võid olla...</i><br />
<br />
Kes on eales kedagi kogu südamest armastanud, saab minust aru.<br />
Ma vihkasin teda tol hetkel nii paganama palju. Ta oli alati nii palju panustanud sellele, et mind lähedal hoida ning seejärel tegi kõik, et mind hävitada. Iga kuradima kord.<br />
Ta oli oma impeeriumi mitu aastat ehitanud ja ma kergemeelselt allusin talle. Ma olin omalt poolt purustanud kõik oma seinad ning ta sisenes mu maailma sügavustesse, kuni oli vallutanud kõik ning jõudnud sügavikku. Ma lasin tal seda kõike teha ning täiesti vabatahtlikult. Ma arvasin, et tal on üllad eesmärgid. Iga kuradima kord ma uskusin ja andsin talle kõik andeks. Ning nüüd ma olin kuri.<br />
<br />
Ma olin kuri enda peale, sest ma olin tal lasknud seda teha. Ma olin tal lasknud mängida oma tunnete, aju ja südamega. Ma olin niivõrd kuri tema peale, sest ta oli seda teinud. Mis kuradi normaalne inimene teeb nii? Kui pagana hull sa pead peast olema? Kui väga pead sa mitte hoolima? Ning otseloomulikult olin ma vihane kogu maailma peale, sest see juhtus. Isegi kui kellelgi teisel polnud selles mitte mingit rolli. Ma ei tea, mis <i>fucking</i> kokkusattumus see olema pidi, et kõik sedasi läks.<br />
<br />
Ma lahkusin Alasia juurest varahommikul. Ma ei öelnud kellelegi midagi, ma lihtsalt läksin. Ma usaldasin pimesi Jake'i väidet, et ta ei poeta kellelegi sõnakestki. Kõigest oli lihtsalt nii pohhui...<br />
Oma sõbrannad pidin ma tõenäoliselt niikuinii asjadega kurssi viima, kuid ma teen seda mingil hetkel, kui valmis olen. Põhimõtteliselt, kui ma väga oleksin tahtnud, oleksin võinud jalga lasta ka oma linnakodust ning sõita oma tädi juurde maale. Tädi ei oleks mult midagi küsinud, ta oleks lihtsalt lasknud mul jääda ning rääkida talle alles siis, kui ma olen valmis. Mitte nagu mu ema.<br />
<br />
<i>Oh, jumal. Mu vanemad. Ma ei suuda kogu seda aega normaalselt naeratada ja olla.</i><br />
Otsus oli tehtud kiiremini, kui ma jõudsin mõtet lõpuni viia. Urgitsesin ühe käega taskust oma telefoni. Teine käsi toetas mu megalt rasket kotti. Üks asi, mis kunagi ei muutunud, oli see, et ma reisisin alati kümnekordse koguse riiete ja muude tarvikutega kui mul muidu vaja läks. Kui ma läksin kuskile paariks päevaks, võtsin ma asju nädala jagu.<br />
<i>Kunagi ei tea, mis riiete tuju täpselt vaja läheb ju.</i><br />
<i><br /></i>
"Care! Tsau, kullake, kuidas sul läheb?" mu tädi rõõmus hääl täitis toru ja ma naeratasin üle pika aja. Kohendasin kotti õlal ning ohkasin õndsalt.<br />
Osadel inimestel on oma vanematega vedanud ning nende vanemad on need inimesed, kelle juurde nad alati oma hädadega lähevad. Mul ei olnud. Vähemalt emaga mitte. Ka isa ei olnud aga päris see inimene, kelle juurde ma oma armuprobleemidega läheks.<br />
Osadel on jällegi sellised vanavanemad, kes on igati toetavad ja armastavad. Minul oli selleks inimeseks tädi. Oma varajasest lapsepõlvest olen ma nii mitu korda soovinud, et just tema oleks mu ema. Ta oli niivõrd avatud ja armastav ja kuulav ja .. <i>inimene</i>. Ta ei kritiseerinud mu igat liigutust, otsust, sõna. Ta oli mu jaoks olemas, kui ma teda vajasin. Ja vähemalt oli ta mu ristiema ja üks mu lähedasemaid inimesi.<br />
<br />
"Ma mõtlesin, et kas ma võiksin sinu juurde tulla?" sõnasin torusse ning libistasin silmad üle bussiplaani. Bussini oli pool tundi, nii et mul oli järjekordselt vedanud.<br />
<i>Vähemalt millegagi.</i><br />
"Jaa, loomulikult, sa veel küsid. Vea end nüüd kiiresti siia," Tädi sädistas torus ja see peaaegu aitas mul vajuda unustusse.<br />
Rääkisime läbi pisidetailid ning lõpuks sain ma ka bussi peale. Otsustasin kodust läbi käia ja paariks nädalaks tädi juurde ära minna. See muidugi eeldas emale helistamist, milleks ma pidin end viie minuti jagu ette valmistama, sest ma teadsin, mis pasarahe sealt tuleb.<br />
<br />
Nagu ma oodanud olingi, pidin ma pool maja ära koristama, kõik nõud ära pesema, terve hunniku asju veel tegema .. ja seda kõike vaatamata sellele, et mu ema ei käinud tööl ning oma vaba aja kulutas oma ema juures. Ja siis ta ütleb mulle, et ma sittagi ei tee. <i>Nii kuradima silmakirjalik.</i><br />
<i><br /></i>
<i>*</i><br />
<i><br /></i>
Mida lähemale me Orbostile jõudsime, seda tormisemaks ilm muutus.<br />
<i>Võib-olla mitte nii suur vedamine, siiski. Kogu aeg ei saagi ju vedada.</i><br />
Ma astusin bussi pealt maha ning needsin maapõhja, et mu maja asus nii lambises kohas. Kuradima megalt raske kott ja vihmaga kõndimine, kui meeldiv.<br />
<br />
Ja ometigi, kui tuul ja külm vihm mind piitsutasid - see ei olnud tegelikult üldse ebameeldiv. Ma avastasin, et ma ei hooli sellest enam. Mitte miski ega keegi ei suutnud mulle põhjustada suuremat valu. Ega nad ilmaasjata ei ütle, et see, keda sa kõige rohkem armastad, teeb sulle ka kõige rohkem haiget. Mitte millelgi polnud enam tähendust.<br />
<br />
Mu juuksed olid läbimärjad ja kleepusid mu näo külge, kuid mõte tädi nägemisest tegi mind rõõmsaks ning ma rühkisin vapralt edasi.<br />
Kõige nõmedam oli see, et ma ei teadnud isegi, mis juhtunud oli. See oli olnud justkui paganama muinasjutt. Just kui Apollo Bay oli olnud võluv kuningriik, kus oli kõik võimalik - vikerkaared ja ükssarvikud - ning siis olime me sealt jalga lasknud ja karm nõid oli kõik enda kontrolli alla saadud. Või siis võlur.<br />
<br />
<i>Paganama Merlin. Ei, oota, Merlin oli ju hea. Kuradima Voldemort.</i><br />
Kujutasin ette Zacki ilma ninata ja tahtmatult hakkasin naerma. Kuid heatahtliku õnneliku naeru asemel, mida inimesed mulle sagedasti mainisd, oli mu seest pääsenud maailma naer, millest on välja imetud viimnegi kui õnnetera.<br />
<br />
*<br />
<br />
Koju jõudes olin ma taaskord heas tujus, kuna kedagi polnud. Selles suhtes, et isa kodus olemine oli alati meeldiv ja tore, kuid ta oli enamuse ajast tööl. Sain temaga aega veeta vaid õhtuti või nädalavahetustel. Ema kasutas igat viimastki kui hetke mu tegemiste kritiseerimiseks. Tema eest põgeneda oli võrdlemisi võimatu.<br />
<br />
Otsustasin kohe majapidamistöödega ühele poole saada, et siis kiiresti duši alt läbi käia ja kiiresti pakkida ning ära minna.<br />
<br />
Kui ma siis paari tunni pärast higise ja väsinuna oma tuppa jõudsin, avastasin, mitte just üllatusega, tuhat vastamata kõnet ja sõnumit. See polnud hetk, kui ma soovisin sellega tegeleda.<br />
Ja siis tuli see kõik tagasi. See kõik tuli piltidena ja tabas mind kui kuul pähe. Ainult et valu oli südames ja iga hetk, iga sõna, iga puudutus oli mul meeles justkui see oleks just toimunud. Mälust tormasid läbi pildid algusest lõpuni.<br />
"Ei, palun, ei," Ma ei olnud kindel, kas sõnad kõlasid mu peas või ma ütlesin need valjusti välja.<br />
<br />
Kui ma oleksin olnud kuskil filmis või sarjas, oleks ma selle vaasi haaranud ja vastu seina lennutanud. Samas, eelmine kord see hästi ei lõppenud. Ma ei lennutanud küll vaasi, vaid oma kätt, kuid siiski. Ma ei olnud valmis sinna veel kord minema. Ma ei olnud valmis laskma tal enda tervis perse keerata. Ma võisin perse keerata kõik tema sõnad ja antud lubadused, kuid ma ei andnud talle oma hinge.<br />
<i>Keri perse, Jason.</i><br />
<i><br /></i>
***<br />
<br />
Alates sellest ajast, kui ma olin suuteline aru saama sõnadest ja lausetest, juba siis oli mu emal mu jaoks varus terve hunnik hoiatusi ja keelde. Kui ma olin viis ja me olime mu tädi juures, keelas ta mul jalutama minna, sest mind võidi ära röövida või siis võisin ma ära eksida. Üks kord ma siiski tegin seda ning sain pärast karistada. Mida rohkem ma kasvasin ja arenesin, seda rohkemate ja rohkemate asjade eest ta mind hoiatas. Ma sain hoiatatud narko, kondoomita seksi, vägistamise, valede inimeste usaldamise eest. Kuid siiski, vaatamata kõigele sellele ei hoiatanud ta mind kunagi selle eest, kuidas <i>tema </i>tuleb mu ellu nagu tornaado ja keerab kõik persse. Iga asi, mida ma seniajani teadsin, ei omanud enam tähtusust.<br />
<br />
Ma olin end peitnud oma personaalsesse vannituppa tädi majas. Ta ei küsinud midagi, lihtsalt lasi mul olla. Seda ma hindasin ta juures kõrgelt ja olin väga tänulik, et tädil oli mingitki aimu inimeste eraelust.<br />
<br />
Ma piidlesin oma illusiooni peeglist ning uurisin detailselt kõiki oma kehajooni. Vaatamata kiusamisele põhikoolis, suutsin ma jääda õnnelikuks. Mul oli pere ja mu vanad sõbrad. Ja nüüd olin ma kondiline kogu, kes oli ülepeakaela armunud debiili, kes mängis mu südame, pea ja tunnetega.<br />
<i>Kuidas ma isegi jõudsin siia?</i><br />
Ma ei pidanud armuma, ma tahtsin ainult uut elu alustada. Ja siiski, kuidagi...<br />
<br />
"Tal ei ole seda võimu mu üle," sõnasin kangekaelselt oma peegelpildile. Klomp mu kurgus kasvas, pitsitades oma sõrmi tihedamini selle ümber kokku. "Tal ei ole,"<br />
Mu hing esitas reekviemi, kui ma sooisin, et ma oleks võimeline nutma.<br />
Kuid kogu selle aja jooksul, mis ma temasse armunud olin, ei suutnud ma kunagi tema pärast nutta, kui soovisin. Tänane öö oli esimene kord, kui ma suutsin ja ma olin välja nutnud nende pooleteiseaasta pisarad.<br />
<br />
Ma olin sõnumid üle vaadanud, kuid ei neile ega ühelegi kõnele ma ei vastanud. Ma vajasin alati aega, kui midagi hullu juhtus. Ma ei saanud asjadest lihtsalt üle. Ning seekord ma olin kodust ära jooksnud, et Chan ega teised ei oleks saanud mulle appi tulla, nagu eelmine kord. Ma tõsiselt lootsin, et nad ei lähe mu vanemate koju.<br />
Ma teadsin, et vastamata sõnumid ja mitte reageerimine tegi tegelikult neile väga haiget. Ma tegin alati inimestele haiget, kui ma põgenesin., ja ometigi oli see minu viis asjadega hakkama saamiseks. Pealegi, seekord see polnud nende asi - see puudutas mind, liigselt palju, ja ma võisin olla isekas.<br />
<br />
Lasin silmad taaskord üle sõnumite. Alasia oli kirjutanud, et Jason on imelik.<br />
<i>Oo, kas tõesti? Ta ei ole ainult imelik, vaid ka ilge persevest, Alasia.</i><br />
Otseloomulikult oli Analeigh ka Alasiale juhtunust pihtinud. Ma ei saanud teda loomulikult süüdistada, kuna see puudutas otseselt teda, ning kui mul poleks tundeid, oleks mul ka võrdlemisi pohhui. Ning ega tema tõenäoliselt ei teadnud ka.<br />
<br />
Neiu oli öelnud, et niipea, kui ma Jake'iga jalga olin lasknud, oli Jason muutunud külmaks ja ükskõikseks tema suhtes. Tema kõrgeausus blond printsess polnud nähtavasti saanud piisavalt tähelepanu.<br />
<i>Kui kuradi kurb.</i><br />
Alasia ise kirjutas, et ta polnud veel kellelegi rääkinud, kuna tahtsis selle minuga läbi rääkida.<br />
<br />
Ma vihkasin seda kutti nii kuradima palju ja ometigi oli mingi tuli mu sees, mis vaikselt tahtis edasi põleda. Ma teadsin, et <i>teda </i>see kuidagi ei puuduta. Ta võis teeselda, et see tegi midagi, kuid see oli kõik vaid näitemäng.<br />
<i>Sina oled alati korras, aga mina, mis saab minust?</i><br />
<i>Ega keegi ei tea, kas kuskil on 112 hingehaavade jaoks?</i><br />
Ma olin nii väsinud sellest armuloost, mida pole kunagi olnud.<br />
<br />
***<br />
<br />
<b>Jason</b><br />
<b><br /></b>
Aju saatis välja signaale, et kui ma varsti ei lõpeta, siis ma varisen kokku.<br />
<i>Väga hea. Kas sa siis ei saa aru, et ma seda proovingi saavutada? </i>nähvasin mu alateadvus ajule. <i>See ongi plaan. Enesehävitus on väga hea plaan.</i><br />
Kolmeminutiline <i>planking </i>andis endast tunda igas atatomis mu kehas ja ma teadsin, et ma lihtsalt prantsatan varsti põrandale ega jaksa end tõenäoliselt enam liigutada.<br />
See poleks iseenesest halvim juht, kuid iga hetk võis keegi kuskilt sisse sadada ning ma ei olnud valmis andma selgitusi.<br />
<br />
Ma ei olnud valmis selgitama, miks lisaks higile voolavad mu silmist pisarad. Ma ei olnud valmis selgitama purunenud peeglit seinal. Ma ei olnud valmis, et keegi selgitaks <i>mulle</i> seda valu mu hinges ja südames.<br />
Ja ometigi ma tahtsin rääkida talle. Ma tahtsin talle rääkida <i>kõike</i>. Aga ma ei saanud talle isegi kõige labasemat seletust enam anda. Ta ei saaks aru. Ta ei tohiks teadagi<i>. </i>Ja ometi ma nii väga tahtsin kas või proovida.<br />
<br />
Ma teadsin, et vihkas mind tol hetkel nii kuradima palju. Muidugi vihkas. Hurmavast printsist oli saanud midagi kohutavat. Üks paras koletis.<br />
Kui ma järele mõtlesin, siis tegelikult olin see koletis kogu selle aja. See, mis toimus, oli vaid teesklus, see oli neetud vale. Hetkeks suutis Caro mu panna uskuma, et ma pole. Caro pani mu uskuma, et mul on tegelikult lootust, et ma saan midagi teha. <i>Kui vale see kõik on..</i><br />
Ma vedasin teda alt nii mitu tuhat korda ja ometiti otsustas ta iga kord mu eest võidelda. See habras neidis tegi kõik endast võimaliku, et jääda mu ellu ning jätkata selles urgitsemist. Seekord ma polnud enam isegi vastu.<br />
<br />
Kui vanasti olid tüdrukud mu elus vaid meelelahutuseks, peale <i>selle ühe</i>, siis Caro suutis minus taastada usu. Ma arvasin, et ma ei suuda seda enam kunagi tunda, kuid ta taastas mu usu ellu ja inimestesse. Ta näitas mulle valgust samal ajal, kui mina näitasin talle kas ust või pimedust.<br />
<i>Kui väga saab üks inimene armastada, et püüdelda taolise ambitsioonikusega kellegi poole, kes teda järjekordselt vaid eemale lükkab?</i><br />
<i><br /></i>
<i>Sa ei vääri teda. Sa võid teda armastada, kuid sa ei vääri teda. See pole päris.</i><br />
Tõsiasi oli see, et Caro armastastas mind õndsalt ja mina armastasin teda egoistlikult. Mul oli vaja egolaksu ja päästmist. Ma tahtsin, et ta jääks mu ellu lihtsalt selleks, et mind päästa. Mulle tegelikult meeldis, et ta proovis ja proovis isegi, kui ma talle koguaeg vastupidist tõestasin.<br />
Tal oli vaja kedagi, kes temast hooliks, kuid ta ei tunnistaks seda kunagi. Ja mina ütlesin talle otse, et ta peab mul sabas jooksma, kui üldse mingit lootust tahab.<br />
<i>Wow. Milline türapea ma olen.</i><br />
<br />
Ma olin peaaegu valmis sellest tundest lahti laskma, kui saali uks läks lahti ja sisse astus <i>tema. </i><br />
<i>Minu kuradima vedamine.</i><br />
Pildid Jake'ist ja Caroline'ist <i>seal</i>, meie kohal, täitsid mu pea ja ma olin raevunud. Silme eest viskas punaseks ja ma proovisin end veenda, et õudukatest nähtud stseenid kellegi südame ja muude siseorganite väljarebimisest, mis sulandusid kokku Jake'iga, ei olnud hea mõte.<br />
<i>Aga võib-olla siiski...</i><br />
<i>Ta rikub ta ära. Ta hävitab ta</i>, sosistas mu alateadvus, kallates õli tulle.<i> Ei.</i><br />
<i><br /></i>
Pulss oli saavutanud veelgi kiirema tempo ja ma tegelikult olin tänulik, et olin <i>planking</i>ut teinud. Lõppkokkuvõttes, kui mul tõepoolest oleks olnud jaksu Jake'ile vähemalt molli andnud, siis ma oleks seda teinud ja alles siis kahetsenud. Sest nagu, kui mingi <i>fuckboy</i> tuleb ja saab su tüdruku enda valdusesse, siis molliandmine on vähim, mida sa teha saad.<br />
Kogusin kokku kogu oma jõu - nii vaimse kui ka füüsilise - ning vedasin end sealt ruumist välja.<br />
<br />
Ma olin egoistlik ja sisendasin endale, et Jake oleks veel halvem Carole kui mina. See ajas mind nii vihaseks, kuid ma olin kõik niivõrd perse keeranud, et ta oli otsustanud oma usalduse anda inimese kätte, keda ta tavajuhul poleks kunagi usaldanud. Jake oli ta jaoks halb. Ka mina olin. Aga ma olin piisavalt egoistlik, et jätkata oma tegevusi. Ma ei saanud talle näidata, et ma hoolin temast.<br />
<br />
Ma ei tahtnud enam üksi olla, kuid ta ei tohtinud teada saada.Ma armastasin teda nii kuradima palju ja ka sellest ei tohi ta kunagi teada saada. Ma olin ta kaotanud. See oli lõpp.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<iframe width="320" height="266" class="YOUTUBE-iframe-video" data-thumbnail-src="https://i.ytimg.com/vi/xOU49dgac5c/0.jpg" src="https://www.youtube.com/embed/xOU49dgac5c?feature=player_embedded" frameborder="0" allowfullscreen></iframe></div>
Lunahttp://www.blogger.com/profile/12633597156217465845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-475497147975951379.post-49638821016377864722016-01-09T00:30:00.001+02:002016-01-09T00:30:30.628+02:00MOA/SL #59: Sa keerasid kõik persse ja mina vabandasin<b>Jason</b><br />
<b><br /></b>
Ma tahtsin teda hoida selle eest. Ma tahtsin teda eelkõige hoida enda eest. Ma ei tahtnud talle haiget teha. Ma tahtsin .. Ma tahtsin, et ta poleks minusse armunud. See tegi kõik nii kuradi keeruliseks. Kuidas sa käsid inimesel endasse mitte armuda?<br />
<i>Kuradima tunded. Miks meil need isegi olemas on? Miks me peame armuma?</i><br />
<br />
Caro oli haavatav. Ta oli õrnahingeline ja ta oli kergesti purunev. Ma ei julgenud teda puudutada, kartuses, et ta puruneb kildudeks. Ja ometi ma tegin seda ja see kõik algas. Caro oli tunnetekeeris.<br />
Enne teda ma ei osanud tunda. Ja siis tuli meie klassi ingel. Juhtus ime, mida ma poleks kunagi osanud ei oodata ega soovidagi.<br />
<br />
Caro tegi mind inimeseks, ta õpetas mind tundma ja võib-olla kohati mitte nii metsik olema. Kogu fassaad, mis oli Zacki poolt üles ehitatud, lagunes tema läheduses. Ja seda oli keerulisem üles ehitada, kui ma arvasin. Siiski, tema ümber ma proovisin seda üleval hoida, et mitte talle liialt lootust anda. Mitte et see kordagi töötaks..<br />
<br />
Ma lükkasin ta eemale iga kord, kui ta liiga lähedale tuli, ja ometi ei suutnud vastu panna tema tagasisaamisele iga kord, kui tundus, et ta andis alla. Ja ta jäi minuga iga kord. Iga kord ta valis minu. Isegi, kui ma ütlesin talle, et ta peaks mind kolm aastat ootama. Ta ütles jah, iga kuradima kord. Ja ma tegin talle haiget. Iga kuradima kord.<br />
Ning võib-olla seekord, see oli viimane kord. See oli see viimane piisk karikasse, mida ta enam välja ei kannatanud või siis ei suutnud enam kannatada. Ikkagi ka südamel on oma piirid.<br />
<br />
Nüüd oli Caro oli <i>temaga</i> ja tüdruk mu käte vahel tundus nüüd mõttetuna. Ma tahtsin ta lihtsalt kõrvale visata. Analeigh käed olid endiselt mu kaela ümber ja ma ei näinud ta nägu, et tema täpset reaktsiooni juhtunule näha. Tundus, nagu ta keha rappuks, kuid mind tõesti ei huvitanud. Ma olin tõepoolest niivõrd südametu.<br />
<br />
Mu süda veritses Caro järele. Ma tahtsin Analeigh kõrvale heita ja Carole järele joosta. Ja mida ma oleksin saanud teha? Ta nägi seda, mida ma tahtsin, et ta olekski näinud, ja tagasiteed polnud. Lõppkokkuvõttes see oligi see, mida ta nägema pidi. Ma ei olnud ta jaoks hea, mitte ükski raas.<br />
Raev pulbitses mu sees - enda, maailma, Caro, Analeigh, Jake'i vastu.<br />
<i>Jake </i>- Jake ajas mind kõige rohkem närvi. Jake ei olnud ta jaoks parem kui mina ja ometi oli ta täna õhtul temaga.<br />
<i>Ja eile minuga.</i><br />
<i><br /></i>
Caro ei saanud aru, et osad inimesed polnud mõeldud koos olema. Ta lootis südamest, et tal oli minuga lootust. Ta uskus kogu oma olemusega <i>meisse </i>ja polnud midagi, mis tema lootusi purustada suudaks. Selle hetkeni.<br />
Ma tahtsin Jake'ile järgi joosta ja talle molli anda.<br />
<br />
Ja ometigi...<br />
"Jason," sosistas Analeight, tuues mu Maa peale tagasi. Ma tõepoolest olin juba unustanud, et ta seal oli.<br />
"Jah?" mühatasin ma talle vastuseks.<br />
"Seda, et ..," neiu õrnad käed sirutusid mu näo poole ning ma ei suutnud vastu panna. Raputasin pead ning võtsin ta käed omadesse, eemaldades need täielikult mu kehalt.<br />
<br />
Kunagi ammu ma oleks olnud meelitatud selle poolt. Naised mu küljes rippumas ja valmis tegema ükskõik, mida iganes ma neile ütlen. Oma noorele vanusele vaatamata olin ma suutnud ringkonnas ja tegelikult ka tavaelus saavutada naiste populaarsuse. Ükski neist polnud oluline. Ükski neist ei hoolinud mu hingest, mu silmadest, mu mõtetest. Ükski neist polnud <i>tema</i>.<br />
<br />
Ma olin taaskord unustanud neidise olemasolu.<br />
"See oli lihtsalt suudlus, Analeigh," ütlesin ma ja vaatasin talle otsa.<br />
Ei kübetki emotsiooni ja seda temalt. Analeigh oli nagu Duracelli jänes - ta kargas kogu aeg ringi, oli äärmiselt jutukas ja vahel ka üleliia emotsionaalne. Ning tol hetkel, kui sa ootaks talt reaktsiooni, siis ta vaatas mulle oma siniste silmadega tuimalt otsa.<br />
<i>Hämmastav.</i><br />
<i><br /></i>
"Ma tean," ta kulmud kohtusid ninajuurel, kui ta mulle otsa vaatas. Ta hammustas ühte oma lopsakasse huulde ja ma mõtlesin, kui pagana seksikaks oleks ma seda kunagi pidanud. Ja ometi kõik, mis mul silme ees oli, oli Caro nägu. Tema tormivärvi silmad, mis tol hetkel väljendasid niivõrd palju viha ja vaenu, et seda oli võimatu sõnadesse panna. Tema nägu oli täis valu ning pitsitus mu enda südame ümber andis mulle teada, et see vihkab mind sama palju kui Caroline tol hetkel. Aju saatis välja signaale, et mis kuradit toimub ja miks olin selle valu põhjustajaks mina.<br />
<br />
Ma mõtlesin, kas ma peaks tegema seda, mis mu sügavamates süngemates mälusoppides ringi luuras. Zackile oleks see kindlasti rõõmu pakkunud ja tõestanud, et ma ei hoolinud Caroline'ist mitte üks raas. See oleks tegelikult olnud see, mida mul vaja oleks. Imago mõttes.<br />
Kuid ka Caro oleks teada saanud. Analeigh suur suu, millele ma suudaks veel nii mõningaid ülesandeid välja mõelda, ning ka Zacki vajadus ennast tõestada tooks uudise kiiresti päevavalgele ning ma ei suutnud Carole veel rohkem valu tekitada.<br />
<br />Endast oli mul pohhui. Ma ei suudaks rohkem hoolida, kas ma magasin kellegagi, kelle vastu mul tundeid pole ja kellel tõenäoliselt minu vastu olid. Ta oleks mu jaoks olnud vaid järjekordne tähelepanu kõrvelejuhtimise vahend. Aitaks juhtida tähelepanu kõrvale tegelikkest probleemidest. Ja siiski .. enam ei olnud see kõik nii suvaline ega pealesurutud. Elul tundus tegelikult mõtet olevat.<br />
<br />
Keha muutus jahedamaks. Ma olin nähtavasti olnud liiga kaua mõtetes ja Analeigh tegi sellest omad järeldused.<br />
<i>Huvitav, kas ta ka mõtles korraks..?</i><br />
<i>Samas, parem ongi, et tema tegi selle otsuse.</i><br />
Enamasti mulle meeldis otsuseid ise teha. Kuid seekord .. Caro lahkus ja tegi ühe otsuse. Siis lahkus ka Analeigh, võttes mu viimse inimlikkuse raasu endaga kaasa.<br />
<br />
***<br />
<br />
<b>Caro</b><br />
<br />
Vanasti ma mõtlesin tihti, kuidas bioloogid põhejndavad südame murdumist. Sest tegelikult see on ju rohkem mäng emotsioonide peale. Siis leidsin mingi hetk tõestuse, et südamemurdumine on tegelikult ka bioloogiline protsess.<br />
<i>Südamekõõlused võivad mõnikord sügava emotsionaalse trauma tagajärjel murduda, põhjusetades südame deformeerumise, mis omakorda tähendab seda, et süda ei suuda normaalselt verd pumbata, </i>tuletas mu aju mulle meelde. Järjekordne asi, mida ma olen õppinud kuskilt mujalt kui koolist. <i>Ehk siis põhimõtteliselt sa sured ära. Kui tore.</i><br />
<i><br /></i>
Nende aastate jooksul oli mul tunne, et ma oleks pidanud nii mitu korda juba ära surema selle valu kätte. Ma ei saa aru, kuidas ma end nii väga sellesse kõigesse mässisin. Ning vahepeal oli mul isegi tunne, kas ma ei sooviks pigem oma vanasse kooli tagasi minema ja olema täiesti üksi selle asemel, et taluda taolist piina.<br />
<br />
Võib-olla kõlan liiga dramaatiliselt. Ma ei oleks üldse tohtinud end kellegagi nii väga siduda. Emotsionaalne seos kellegagi on lihtsalt halb. Eriti kui sa sellest midagi ei saa. Iseenest kohati see oli isegi seda väärt. Kogu valu ja vahepeal isegi alandamist. See <i>tunne</i>, mis ma sealt sain ..<br />
<br />
Tegelikult sa ei vaja teist inimest, et elada. Sul ei ole vaja kedagi, et elementaarselt funktsioneerida - sa saad hingata ja magada ja süüa ja käia ja olla ilma kellegi teiseta. Ja siiski..<br />
Ja siiski tahame me kedagi enda kõrvale. Me anname oma elule ise mõtte, kuid meil on ka kindel koht kellegi jaoks, kes annaks meile turvatunnet, et me ei jää üksi. Miks me kõik kardame nii väga üksi olla?<br />
<br />
Ma mõtlen tihti selle peale, mitu osa meist meie tegeliku terviku moodustab. Sest nagu, meil on see osa, mis me maailmale näitame, see, mis me näitame tuttavatele, lähemaile inimestele, iseendale .. ja tuhat muud nüanssi veel juurde.<br />
<br />
Ning siis sa näed, kuidas su pagana eluarmastus kaanib teist neidist. Nagu kuradima täismahuliselt kaanib. Ja siis see neidis on enda küüned ta kaela sisse löönud ja ma mõtlesin hetkeks, kas Jasoni pea otsast ära ei tule.<br />
<i>Mitte et ma kaebaks. Võib-olla Analeigh veits tõmbleks, kui verd näeks. Ta tundub täpselt selline, kes verd nähes sitaks üle mängiks.</i><br />
<i>Ma olen pürginud selle poole oma poolteist aastat ja siis tuleb mingi lits ja saab Jasoni endale. Ma kuradima vihkan ennast. Miks ma pidin üldse kunagi armuma sellesse väärastunud idiooti? </i>Miks<i>?</i><br />
<i><br /></i>
Võib-olla ma hetkeks unustasin hingamise. Võib-olla see hetk ei olnud nii väga isegi hetk enam. Valu rinnus kasvas ja kasvas ja ma mõtlesin veel kord, kas ma tegelikult saaksin olla see südamemurdumise juht ning surra sellesse valusse. Mitte et saatus kordagi nii armuline oleks olnud. Loomulikult mitte.<br />
<i>Mitte kunagi sulle, Caro. Otseloomulikult.</i><br />
<i><br /></i>
Jake, kellelt ma ei oleks kunagi oodanud inimlikku oodanud - tol hetkel mitte vähemalt -, võttis ohjad enda kätte. Võib-olla ta isegi teadis mu tunnetest Jasoni vastu. Siiski, kogu klass vohas kuulujuttudest, kui nad kõik mu blogis ringi tatsasid. Ja ma usun, et see laienes ka uuele klassile. Nii et mingisugusel tasandil kõik teadsid, et ma olen hullunud ühe inimese pärast, keda nad kõik nii kindlakäeliselt tahtsid tuvastada.<br />
<br />
Ma teadsin, et ta vaatas mind, kuid ma ei olnud suuteline reageerima. Keha oli tardunud ühte poosi ning ei allunud käskudele. Õigemini polnud, millele alluda - ka aju oli oma tegevuse lõpetanud. Kogu organism oli hetkeks jääs.<br />
Välismaailm jätkas tegevust aegluubis - Jasoni ja Analeigh huuled aeglaselt üksteise vastas liikumas, Jake'i silmad, mis läksid suuremaks, ning seejärel piidlesid ainisilmi mind. Tajusin kuumust ja märgust oma põskedel ning võib-olla, võib-olla ahmisin ma liiga valjusti õhku sisse.<br />
<br />
Ma ei saa kindlalt väita, kuid võimalik, et Jake kiristas hambaid.<br />
<i>Kui imelik</i>, tabas aju ühe mõtte, kuid see ei jõudnud kuskile. Lihtsalt oligi ühel kohal paigal, kuni see õhku haihtus.<br />
Mu õlgade ümber tekkis inimkeha soojus, mille ma hiljem registreerisin kui Jake'i käed. Ta pani oma käe ümber mu õlgade ning ma lasin tal seda teha. Ta oleks võinud hetkel ükskõik mida teha ja ma ei oleks vastu. Kogu ümbritsevast maailmast oli tol hetkel kopp ees.<br />
<br />
Jake köhatas valjusti ning tundus, et ma vist lõpuks jõudsin Maale tagasi. Ma ei saa kindlalt öelda. Tajusin, et Jake'i huuled olid mu kõrva ääres, kui mu silmad vaid ainiti paarikest mu ees piidlesid.<br />
"Tule," sosistas ta ning ma allusin, kui ta mind enda järel kaasa tõmbas.<br />
Me möödusime Jasonist ja Analeigh'st, kes tolleks hetkeks olid üksteise nägude söömise lõpetanud ning Analeigh vist isegi oli olukorrast rabatud. Ma ei usu küll, et ta kaks punkti üksteisega ühendas. See polnud talle tol hetkel kasulik.<br />
<br />
Elu hakkas taaskord kiiresti müttama ning ma tajusin, kuidas Jake Jasonit tugevalt õlaga müksas.<br />
<i>Okei..</i><br />
Ma ei teadnud, kuhu kutt mind tõmbas ning ega ma väga ei hoolinud ka.<br />
<br />
***<br />
<br />
Elu mu ümber jätkas oma tegevust täie rauaga ning siin ma olin, nutmas Jake'i ees, usaldades end tema kätesse, mis ehk polnud kõige targem otsus, kuid sõda oli kaotatud ja mitte millelgi polnud enam tähtsust.<br />
Ma ei rääkinud talle Jasonist. Ma ei tahtnud, et ta teaks. Ta võis teha omad järeldused ja sellest piisaks, kuid mul ei olnud plaanis oma kõige salajasemaid mõtteid talle teadmiseks teha. Ma kartsin, et ta võib neid kurjasti ära kasutada ning parem oli, kui ta ei teadnud.<br />
<br />
Nüüd, kui ma olin oma tunnetuse tagasi saanud, jooksid ka mu mõtted edasi täie hooga.<br />
<i>Iga sõna oli vale, hullem kui eelmine. Iga kuradima ülestunnistus. Miks ma üldse arvasin, et ma saan midagi muuta, et mul üldse on mingitki tähtsust?</i><br />
Kogu oma olekuga andis Jason iga kord teada, et ma ei tähenda ta jaoks midagi. Ja ometigi, iga kord olin ma seal, iga kord olin ma loll kutsikas, kes tal ustavalt järel jooksis. Täpselt nii nagu ta ise ütles kunagi.<br />
<i>"Sa võid mul sabas käia, kuni ma suhteks valmis olen," Ja siis ta ütles ka "ära kunagi ütle kunagi" ja proovi sa siin aru saada, mida inimene tahab sinust.</i><br />
<i><br /></i>
Ta ei lubanud mulle midagi. Ta lihtsalt ütles, et <i>mina </i>võin see tagajooksik olla. Ma võin hoida oma distantsi, olla ta vari, et ta saaks tunda end kui kuningas, naised sabas jooksmas, ning andmas mõttetuid lubadusi. Ja ma lootsin, ma kuradima sukeldusin sellesse paska täielikult, sest ma <i>usaldasin </i>teda. Kui suur usaldus sul saab inimese vastu olla, et sa annad sõna otseses mõttes endast kõik, et saada üks kuradima naeratus vastuseks.<br />
Kuid lõppkokkuvõttes ma ju nägin seda kõike tulemas, eks ole? Ta tõepoolest ei lubanud mulle midagi. Lõppude lõpuks, võib-olla oli see kõik vaid mu kujutlusvõime.<br />
<br />
Iga kord, kui ma arvasin, et ta ei hooli, tõestas ta vastupidist. Täiesti tõsiselt, iga kord, kui ma olin valmis loobuma, oli ta seal, et mind "tagasi võita". Siiski, niipea kui ma uskusin, et ta hoolis, näitas ta taaskord oma tõelist mittehoolivat palet. Ma pidin vaid olema võidetud trofeede hulgas. Otseloomulikult.<br />
<br />
See oli vaid mäng ta jaoks, kuradi mäng. See ei tähendanud talle sittagi. Ma ei olnud isegi kindel, mida ta minust tahtis. Ma olen kuulnud, et on inimesi, kes mängivad süütusemänge. Teate küll, võtavad süütud tüdrukud ette ning seejärel meelitavad nad oma lõksudesse, et tüdrukud magaks nendega ja võib-olla isegi armuvad kiskjasse, olles pelgalt vallutus, trofee kuttide riiulitel.<br />
<br />
Jason ei olnud midagi sinna lähedalegi. Jason isegi ei tahtnud mind. Ta tahtis mängida tunnete mängu.<br />
Ma naeratasin Jake'ile ja ta naeratas mulle vastu. Ta oli nii ilus. Ja ma mõtlesin, kas ehk oleks isegi kergem olnud lihtsalt see üks kord temaga magada ja asjaga ühele poole saada.<br />
"Ma olen nüüd korras," sõnasin talle laialt naeratades. Ma mõtlesin, kas ta küsib, mis mul viga oli. Selles suhtes, et jaa, ma olin täiesti päri mõttega, et ta teeb omad järeldused ning ei tüüta mind selle teemaga enam. Samas, ma ei tahtnud, et see kuskile leviks.<br />
<br />Ma vaatasin Jake'i silmadesse ning miski ütles mulle, et tal ei ole plaanis seda edasi levitada. Vahepeal sa lihtsalt <i>tead</i>, et sa võid end inimesele usaldada, et ta väärib seda.<br />
<i>Oota korra, Caro. Me olime selles olukorras juba päris mitu korda, äkki me seekord ei tee seda viga?</i><br />
"Tead, sa, nagu, võid arvata, et ma olen mängur või <i>fuckboy </i>või asi ja ma tegelikult olen. Aga mul on inimlik pool ka tegelikult olemas. Ja ma ei küsi küsimusi ega räägi sellest kellelegi,"<br />
Karp jäi lahti, otseloomulikult. Lihtsalt vahepeal sa loodad midagi väga palju ja siis see juhtub ning selle asemel, et seda hinnata, mõtled sa hoopis, kuidas see tegelikult juhtus. Pärast Jasonit ei uskunud ma enam kokkusattumustesse. Sellel polnud mõtet, kui ma tahtsin ja tegin kõik endast võimaliku, et kindlat asja teha või vastupidi - vältida, ja siis juhtus kõik risti vastupidi ning selle põhjustajaks oli Jason, ilmselgelt.<br />
<br />
Tolleks hetkeks ma olin lihtsalt nii väsinud kõigest. Jason ja tema pidevalt muutuvad tujud tegid mu elu hullemaks kui "Santa Barbara". See kõik oli nii paganama häiriv. Millega ma selle ära teeninud olin? Enda arust olin eelmises koolis piisavalt saanud. Samas, võib-olla olin ma eelmises elus üleliia halb inimene, nii et ma tol hetkel täiel määral selle eest tasusin. Ja noh, olgem ausad, need hetked, kus ta tegelikult mind kõige õnnelikumaks inimeseks maailmas tegi, oli palju. Karma on asi.<br />
<i>Kuradile kõigega.</i><br />
<i><br /></i>
Sülitasin kõigele laialt. <i>Persse Jason, persse Analeigh, persse armastus. Las lihtsalt olla see hetk, siin ja praegu. </i>Kogu maailm oli mu ees avatud.<br />
Toetasin pea poisi õlale ning sulgesin silmad. <i>Siin ja praegu ja ma ei vaja armastust. </i>Tunnetan vaikselt Jake'i kehasoojust enda vastas. <i>Ta on soe. Ta on mõnus.</i><br />
Jake toetab oma pea vastu minu oma ja ma soovin, et sellest piisaks. Ma soovin, et ma ei oleks nii ülepeakaela armunud mingisse täisväärtuslikku debiili. Ma soovin, et ma ei oleks pidevalt nii kuradima kiindunud ega looks inimestega võimatuid sidemeid. Nagu, parem oleks lihtsalt olla südametu või üksik hunt, et mitte haiget saada.<br />
<br />
Lühidalt kokku võttes - ma tahtsin surra.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://31.media.tumblr.com/26e20a07ae0ffffcdbb794463adc6d7c/tumblr_mtj7juoteQ1rhn63po1_500.gif" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="http://31.media.tumblr.com/26e20a07ae0ffffcdbb794463adc6d7c/tumblr_mtj7juoteQ1rhn63po1_500.gif" height="192" width="400" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<iframe width="320" height="266" class="YOUTUBE-iframe-video" data-thumbnail-src="https://i.ytimg.com/vi/o2Hfiujc_1c/0.jpg" src="https://www.youtube.com/embed/o2Hfiujc_1c?feature=player_embedded" frameborder="0" allowfullscreen></iframe></div>
Lunahttp://www.blogger.com/profile/12633597156217465845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-475497147975951379.post-47903920631786138872015-12-22T20:48:00.003+02:002015-12-22T20:48:55.625+02:00SL #58: Ootamatu pööre"Aga ma poleks arvanudki, et sulle seda ka meeldib teha," kallutasin pead, pigem enda isikliku teatraalsuse huvides. Pimedus oli kõik neelanud ja vaevalt ta seda üldse nägi.<br />
Kui selle peale nüüd mõelda, siis on see vägagi irooniline. Tol hetkel, tõesti, ei teadnud ma, mis Jake'is peitub. Kõik, mis ma Jake'is nägin, oli mängur. Puhastverd mängur.<br />
<br />
Ma ei plaaninud temasse kunagi armuda. Mitte kunagi. Tolleks hetkeks, tõsi küll, olin seda juba teinud. Ent mu arvamus temast oli kõigutamatu, kuna ta seda kogu oma olekuga näitas. Samuti proovisin ma kõigest jõust tahtele vastu panna.<br />
<br />
Tolleks hetkeks see, mis ma Jake'i vastu tundsin, oli kõigest iha. Seda oli võimatu mitte tunda. Tal oli suurepärane keha, huumorisoon, ta oli .. temaga ju oleks võinud käia, kui ta oleks olnud teistsugune. Ning ma teadsin, et ma tahaksin temaga magada. Ega ma vist tol ajal ei tahtnudki temaga midagi muud.<br />
<br />
Ma tean, et kui ta oleks mulle tol hetkel öelnud, et lähme kuskile, siis ma oleks tõenäoliselt ka läinud. Võib-olla oleks ma end pärast halvasti tundnud. Noh, vähemalt mõne aja pärast. Kohe pärast oleks küll hea tunne olnud. Ma polnud <i>seda </i>mitte kellegagi kunagi varem teinud. Ja ma teadsin, et see oleks olnud suurepärane. Tema poolt. Ma ei kujutanud üldse ette, kuidas esimesed korrad on. Pealegi polnud mu enesehinnang tol hetkel just kõige parem.<br />
<br />
Filmid olid mulle sisendanud üht, kuid <i>Google </i>väitis midagi muud. Kuid ma olin unistaja. Olin alati olnud. Ja ma unistasin, et kui see juhtub Jake'iga, siis kõik läheb nagu filmis. Filmis .. ehk siis põhimõtteliselt olin ma talle põnev, sest ma olin süütu. See on alati ju nii tore kassi-hiire mäng.<br />
<br />
Jasoniga .. noh, Jasoniga ma tahtsin ka magada, loomulikult. Aga Jasoni mõttemaailm kütkestas mind. Ma olin huvitatud ka tema vaimsest poolest, mitte ainult füüsilisest. Ma tahtsin õppida teda tundma - tema maneere, tema mõtteid, tema .. ma tahtsin teda üleni. Jasonis oli sügavust, mida ma nii väga soovisin tundma õppida.<br />
<br />
Jake'iga lähemalt tutvudes sain ma ikkagi aru, et ka temas oli midagi .. <i>inimlikku. </i>Ta <i>actually </i>oskas mõelda ja tunda. Mitte et mängurid poleks olnud inimesed või midagi. Aga neil oli inimlikkust märksa vähem, sest miks sa pead inimesel niimoodi haiget tegema? Siin me võime muidugi vaidlema hakata mõrvarite, pedofiilide, vägistajate jne teemal, kuid ei, pigem hetkel mitte.<br />
<br />
Ja ma sain aru, et ma tahan ka Jake'i tundma õppida. Mulle meeldis, kui inimesed end mulle avasid. Ma soovisin nii väga uurida inimese mõttemaailma. Kui sa õpid inimest tundma, tema mõtte-, tunde- ja emotsioonimaailma .. see tunne on võrratu.<br />
<br />
Ma ei teinud seda selleks, et seda pärast kellelegi levitada. Mulle lihtsalt meeldis olla koguja. Teiste inimeste seikluste koguja.<br />
<br />
Jake istus mu kõrvale.<br />
<i>OMG, miks. Kuidas? Miks alati mina? Mida sa tahad minust? Palun ära loe mu mõtteid.</i><br />
Mõtted mu peas jooksid kohutavalt kiiresti ringi, tekitades paraja segaduse. Need põrkasid üksteise sisse, moodustades seal paraja pudru.<br />
Hingasin sügavalt sisse ja proovisin rakendada loogikat.<br />
<br />
Loogiline mõte oleks olnud, et ta tahab mind voodisse vedada. Nagu ma enne mainisingi - kassi-hiire mäng. Kui läheneda asjale filmide kohalt, siis olin ma kihlvedu. Noh, teate küll neid kihlvedusid, kus kuumad populaarsed kutid veavad kihla, kes mitu, millal ja keda täpsemalt voodisse saab.<br />
<i>Õelad mängud, Printsessi päevikud, misiganes sealt veel tuleb. Ma tean ju küll.</i><br />
Kihlveod klassi vaiksemate tüdrukute peale on ju kõige paremad.<br />
<br />
Inimestel on meie elus suur roll. Me kõik vajame kedagi. Ka mängus me ei taju, mis päriselt toimub. Me usume, et see on päriselt. Et just sina oled see kena tagasihoidlik neiu, keda ta tahab. Ja teie vahel juhtub midagi. See midagi on armastus. Sest ta ju äkki otsustas sinu vastu huvi tunda. Pärast kõiki neid aastaid. Ja tegelikult nägi ta sind juba algusest peale. Ning siis sa muudad ta heaks inimeseks.<br />
<i>Hui.</i><br />
See ei juhtu kunagi nii. Mitte kunagi.<br />
<br />
*<br />
<i><br /></i>
<b>Jake</b><br />
<b><br /></b>
See tüdruk tekitas minus midagi, mida teised polnud suutnud. Mitte keegi, mitte kunagi varem. See oli hämmastav tunne, kuid ma ei julgenud välja öelda, mis see olla võis. Või pigem kohe kindlasti oli.<br />
<i>Mehed peavad olema mehelikud, ei mingeid tunnete väljanäitamist, eks ole. Seda on igale mehele lapsest saati pähe tagutud. Ning noh, maffias pole üldse mingeid tundeid.</i><br />
<i><br /></i>
See oli lihtsatlt nii kuradima irooniline. Igas pagana filmis mingi populaarne kutt armub vaiksesse tüdrukusse ning nad näitavad seda nii kuradima romantiseeritult. Elu ei toimi nii. Ainuke asi, mida tean, on see, et see tekitab vaid draamat. Palju mõttetut draamat. Meil oli juba midagi isegi alustatud. Ma kõndisin noateral.<br />
<br />
Ma teadsin ka, et Zack on asju tähele pannud. Mina olin tähele pannud Jasonit. Ma nägin, kuidas ta tüdrukut vaatas, kui arvas, et keegi ei näe.<br />
<i>Tõsiselt hea lootus sul seal.</i><br />
Jasoni pilk tekitas minus nii palju negatiivseid emotsioone, mida ma mäletan ähmaselt oma eelmisest elust. Sellest, mis oli <i>enne. </i>Enne teda. Enne seda neiut, kes tuli mu rahulikku ellu ja keeras kõik pea peale.<br />
Ma olin need tunded unustanud.<br />
<br />
Kuid olla Caroline'iga siin, selle järve kaldal, kahekesi, eemal kõikidest teistest .. ma teadsin, et keegi ei tule siia. Esiteks oli juba piisavalt hilja, et kõik oleks kas liiga täis või magaks, ning teiseks enamus inimesi ei olnud huvitatud. Kurb, aga tõsi.<br />
<br />
Siin, tema kõrval olles, lõi see kõik uuesti lõkkele. Tuli mu rinnus põles üha suurema leegiga.<br />
<i>Türa.</i><br />
Ma vihkasin neid tundeid. Ma ei tahtnud neid tunda. Ma ei tahtnud, et see kõik uuesti tagasi tuleks. Ma ei tahtnud...<br />
<br />
Liigutasin end õige natuke talle lähemale. Väljas oli jahe ning tal polnud pusa, kuid ta nahk oli soe. Kui tegu oleks olnud tavalise olukorraga, oleksin lihtsalt järginud oma tavapärast liginemistaktikat. Ent see oli Caro. Temaga oli kõik teistsugune.<br />
<br />
Caro oli .. ta oli justkui pisike ingel. Väikest kasvu, kuid hakkamist täis. Ta silmad olid alati sära täis. Kõige rohkem muidugi siis, kui ta Jasonit vaatas. Ta arvas, et keegi ei pane tähele, kuid muidugi olin ma välja koolitatud. Ma panin <i>kõike </i>tähele. Võib-olla oli see isegi liiga palju. Vahepeal oleks olnud tore lihtsalt rahulikult olla.<br />
<br />
See tegi haiget ja ma vihkasin seda. Vihkasin seda nii kuradima palju. Ma ei tulnud sinna, et üldse midagi tunda. Ma tulin kooli, sest nii oli vaja. Tõenäoliselt oleks ma ilma hakkama saanud. Kool oli mu jaoks igav. Ma ei õppinud mitte midagi uut. Mul läks okeilt. Ma oleksin võinud kõik viied saada, kuid jumal, keda see üldse kotib. Parema meelega teeks midagi muud.<br />
<br />
Ja siis Caro jälle vaatas mind. Ta oli nii armas ja ta oli siinsamas mu kõrval. Nii väike ja nii ebareaalne. Ja ometigi oli ta just siinsamas. Ma olin nii süvenenud oma mõtteisse, et ei teadnud üldsegi, kui palju aega möödunud oli. Mulle tundus, et ta juba ootab selgitust, miks ma siia tulin.<br />
<i>Ee .. jah, tõepoolest.</i><br />
<i><br /></i>
Olin mõttelõnga kaotanud. Kõik mõtted olid nii koos omadega, et ma ei saanud hetkeks isegi aru, kes ma olen.<br />
<i>Hinga sisse. </i>Lugesin viieni. <i>Välja.</i><br />
<i>Sa oled Jake.</i><br />
<i><br /></i>
Ärevushäired olid jätnud oma jäljed. Õnneks ka väljapääsu. Pöörasin end Caroline'i poole ja taas kaotasin end. Talle otsa vaadates tabas mind esimese hooga üllatus.<br />
<i>Ma kujutan seda endale ette, eks.</i><br />
Ta vaatas mind oma suurte tormiste sinakas-hallide silmadega, mis olid lihtsalt nii ligitõmbavad. Ning seekord särasid samamoodi nagu siis, kui ta lummavalt Jasonit vaatas.<br />
<i>Sa vana. Ma olen armunud. Ma olen nii putsis. </i><br />
<i><br /></i>*<br />
<br />
<b>Jason</b><br />
<b><br /></b>
See jõeäärne tšillimine Caroga oli äärmiselt mõnus. Kogu see värk Apollo Bays .. see oli erinev. Ma tundsin end vabalt. Ma võisin üle pika aja olla mina ise. See oli absoluutselt suurepärane tunne.<br />
Ma julgesin rohkem. Ma <i>olin </i>rohkem. Zacki polnud siin.<br />
<br />
Ma soovisin, et saaksin lõpetada. Temaga koos olles tundsin ma end suurepäraselt. Mu elu oli täielik laevavrakk ning ta oli päike, mis paistis läbi pilude. Caroline oli jalustrabav, nii otseses kui ka kaudses mõttes. Ma ei teadnud, kuidas ta seda teeb. Kuid ma nii väga tahtsin seda teada.<br />
<br />
<i>Sa ei ole ta jaoks hea, Jason.</i><br />
Otseloomulikult on mu sarkastiline ja ennasttäis alateadvus siin. Just sellel kõige ebasobivamal hetkel. Nagu ei, tänan, ma ei soovi seda nõuannet.<br />
Ma tean, et ma ei ole ta jaoks hea. <i>Fuck</i>, kuidas ma isegi saaksin olla.<br />
Caroline vajab oma ellu kedagi, kes oleks ta jaoks olemas. Tal ei ole vaja kedagi, kelle elu nii perses oleks omadega.<br />
<i>Nop, sa ei ole ta jaoks hea, Jason.</i><br />
<i><br /></i>
Vaiksed hääled rebisid mu mõtetest välja.<br />
<i>Mida v***?</i><br />
See oli mina ja Caro koht, miks sealt hääled tulevad?<br />
<i>Sa olid seal üks kord</i>, meenutab mulle mu alateadvus, kuid ma lükkan need mõtted eemale.<br />
Ei, päriselt, mida kuradit?<br />
Kui ma lõpuks näen, mis toimub, kaotan ma kontrolli. Silme eest läheb mustaks.<br />
<br />
***<br />
<br />
<b>Caroline</b><br />
<b><br /></b>Jake muudkui jõllitas mind.<br />
<i>Okei, </i>well<i>, ma tõesti juba ei tea, mida teha.</i><br />
Hingasin sügavalt sisse, lugesin viieni, ning hingasin välja. Tol hetkel ma ei teadnud veel, et mul on ärevushäired, kuigi vaikselt andsid need endast teada.<br />
Jake'i jõllitamine ei teinud seda just kergemaks.<br />
<br />
"Mul on kindlasti väga palju lootust kedagi ära tappa minu kehaehitusega," nendin ma ilmselget ta eelnevalt öeldud väitele.<br />
"Ma usun, et see on õpitav," sõnas Jake ja ma mõtlesin, et mida kuradit. Tol hetkel ma ei tahtnud veel olla <i>badass</i>, see juhtus palju hiljem, peale gümnat ja nii edasi ja seda mõjutas mitu erisugust põhjust ja nüüd ma tõttan jälle ette.<br />
Igastahes tol hetkel see ei olnud absoluutselt loogiline, miks ta seda ütles.<br />
<br />
"Ee .. jah, võib-olla. Võib-olla peaks, võib-olla mitte. Keegi ei tea. Võiks ju iseenesest," Ma tajusin, kuidas ma mõttetult vatrama hakkasin. Seda juhtus vahepeal. Ma hakkasin millestki rääkima, see tuntud säde silmis, ja nii see läks, teate küll. Jäin vait.<br />
"No enesekaitse on alati hea, Parem kellelgi kõri läbi lõigata, kui seda sul tehakse,"<br />
<br />
<i>Um, Jake hakkab kuskile kahtlastesse kohtadesse oma jutuga tüürima. Nagu, mis sellel tüübil viga on? </i><br />
Pea pöördub automaatselt selja taha, kui vaikne sahin mu ihukarvad püsti tõstab. Näen silmanurgast, et ka Jake pöördus vaatama.<br />
Mu silmanägemine muutub teravamaks ja ma nii väga soovin, et ma oleks pime. See vaatepilt murrab mu südame.Lunahttp://www.blogger.com/profile/12633597156217465845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-475497147975951379.post-14837062507470476392014-05-22T02:50:00.000+03:002014-05-22T02:50:04.428+03:00SL #57: sa pead otsustama<i>Palun ärge vaadake mind. Palun? Oh jumal, miks ma pidin midagi ütlema?!</i><br />
Pitsatükk oli endiselt poolel teel mu suhu ning ma arvan, et see muutus juba suhteliselt kärsituks. Silmitsesin närviliselt mind vahtivat kaaskonda.<br />
Olime lahkunud umbes 12-liikmelise seltskonnaga, nii et pidime jagunema kaheks laudkonnaks. Minu omas oli Jason - <i>suuuuuuur üllatus -</i>, Ian, Maria, Hayley ja Gus. Ja nad kõik jõllitasid mind nii suure huviga, nagu mingit tundmatut looma.<b> </b><br />
<b><br /></b>
Holy crap<i> noh. </i>Köhatasin mitmetähenduslikult. Ma ei tea, kas te olete kunagi proovinud süüa nii, et teid jõllitab terve laudkond. Ma ei julgenud vaadata taha, sest kartsin, ega ometi ka teised meie grupist mind jõllita.<br />
<i>Sest, nagu, mu elu ei ole piisav seebikas.</i><br />
Samas, järeldades naerust, sain aru, et need inimesed vähemalt naudivad end.<br />
<i>Wow, </i>indeed. <i>Vähemalt keegi tegeleb oma eluga.</i><br />
<i><br /></i>
Lõpuks nad siiski asusid ka oma pitsade kallale. Need polnud vist enam piisavalt kuumad, mis söömise alati meeldivamaks teeb, ning ma tundsin sellest mingit kahtlast rõõmu. Justkui oleks olnud see karistus, et nad nii hukkamõistvalt mind piidlesid.<br />
<i>Ei, no päriselt ka. Mida inimesed nii väga nüüd pitsas leiavad?</i><br />
<i><br /></i>
<br />
Samas, ega see nüüd nii hull ka polnud. Pitsa, ma mõtlen.<br />
<i>Kindlasti ei tekkinud mul sellest mingit joovastust, aga siiski.</i><br />
Nagu alati, lõpuni ma seda süüa ei jõudnud ning see läks jagamisele.<br />
<i>Sest mehed, ilmselgelt, söövad väga palju.</i><br />
<br />
Pärast üpriski mõnusat lõunasööki asusime lõpuks ometi tagasi. Teekond ei olnud nüüd ka niivõrd lühike, kuid kui sul on ülimalt meeldiv seltskond ja sa tegeled kogu aja endale kõhulihaste tekitamisega, siis see läheb väga kiiresti.<i> </i><br />
<br />
Tänase päeva mõte oli juba rohkem pidutseda. Järgneval õhtul pidime sellest pisikesest paradiisist lahkuda ja see oli ju vaja korralikult ära tähistada.<br />
Mitte et ma seda päriselt teha kavatsesin. Ma ei pidanud jooma, et segaseks muutuda. Ma olin niigi täiskohaga segane.<br />
<br />
*<br />
<br />
Kortsutasin kulmu selle telgi suunas, millest juba pikemat aega jutt käis.<br />
Colleen ja Jake ühes telgis. Joshi telgis, kui lubate mainida. Ta oli, kergelt öeldes, ärritunud. Ütles, et ei julge pärast nende väljatulekut siseneda.<br />
Nojah, vaikne võis ju seal olla, aga kunagi ei tea.<br />
<br />
Ma isegi ei ole kindel, miks ma nii tundsin. Ma mõtlen, et <i>c'mon</i>, ma olin lõpuks ometi Jasoniga. Sellest suhtes, et lõpuks ometi sain ma temaga aega veeta ja tundus, et ka tema nautis seda. Võib-olla mitte just nii palju, kui mina, kuid siiski. Kes üldse naudiks minusuguse segasega ajaveetmist?<br />
Tean juba, et mu sõbrannad lihtsalt peksaks mind seepeale veidi aega. Kuid siiski. Mõelge selle üle järele. Arvestades meie klassi ja üldse ülejäänusid inimesi polnud ma kohe kindlasti kõige meeldivam kaaslane.<br />
<i>Oeh.</i><br />
<i><br /></i>
Igatahes rääkides telgist.<br />
Colleen, kes muidu oli korralik ja vaikne tütarlaps, oli oma <i>kind-of </i>parimast sõbrannast Juliast eemale saanud ja äkki tuli välja, et ta polnudki nii korralik ja vaikne. Ta oli end mõnusalt täis kaaninud ja hakkas ennast nüüd Jake'ile külge ajama.<br />
<i>Okei, olgem ausad, kes </i>ei ajaks <i>end Jake'ile külge? Sa isegi ei pidanud täis olema selleks.</i><br />
<i>Jake oli tükike koorekihist. Ja ma ütleks, et kuumim tükike. </i><i>Kindlasti tõstab oluliselt tema väärtus see</i><i>, et ta polnud nii idioot, kui enamus sinna kuuluvaid. "Nii idioot" tähendab seda, et ta oleks võinud oma talentidele ka palju parema kasutamise leida. Aga eks igaühel omad eelistused.</i><br />
<i><br /></i>
Ma kujutan ette, et ma polnud kindlasti ainuke, kes armukade oli. Juba teiste tüdrukute pilkudest oli näha, et nad ei ole just väga olukorra poolt.<br />
Ja siis kadus see "paarikene" - <i>öelge seda nii sisisevalt kui võimalik </i>- Joshi telki.<br />
Ma usun, et võib väita, et tol hetkel oli ainult Josh vihasem, kui enamus kohalolnud tüdrukutest.<br />
<br />
"Ma arvasin, et sa ei ole mitmemehepidaja," kostis häält mu kõrvalt.<br />
Pöörasin pea lõbustatud Alasia poole. "Ja mina arvasin, et Michelle'i-taolistele kommentaaride peale ei saa mitte solvuda,"<br />
"<i>Well</i>, tundub, et me mõlemad eksisime,"<br />
<br />
"Ah," Hingasin sügavamalt sisse. "Ma ei tea, miks ma nii tunnen. See on nagu .. jaa, sul on täiega õigus, eks. Ma olen siin Jasoniga ja näib, et me naudime teineteise seltsi .. aga ma vist olen juba hakanud Jake'i <i>crush</i>ima..,"<br />
"Ma ei ütleks, et oled hakanud. Sa oled temast juba sees,"<br />
"Ma tean," sõnasin läbi hammaste. "Aga me ei räägi sellest,"<br />
<br />
"Ilmselgelt me peame sellest rääkima," sõnas Alasia teadlikult. "Sest, kas tead, kui sa oled korraga armunud kahte poissi .. siis see ei lõppe hästi,"<br />
"Aga ma ei ole," väitsin ma põikpäiselt. Ma tegelikult ka ei olnud. Võib ka olla see, et ma lihtsalt tahtsin seda uskuda. Ma ei teadnud.<br />
"Keda sa rohkem tahad?"<br />
<br />
<i>Jasonit</i>, oli automaatne reaktsioon. Kuid miks ma siis endiselt mõtlesin ka Jake'ist?<br />
"Alasia," ütlesin ma täiesti tõsiselt ja tüdruk elavnes. Ta juba ootas tõsist jutuajamist. "Ma arvan, et meil on vaja kõigil tähelepanu kõrvale ajada. Too kõlarid välja,"<br />
<br />
*<br />
<br />Hiljem tol õhtul, või pigem juba ööl, sirutasin ma taas järve äärest jalad välja ja mõtlesin järele.<br />
Tantsimine tõepoolest tegi kõik paremaks. Muidugi teeb. Sa tõmbled muusika rütmis nagu oskad ja kedagi ei huvita, sest tänapäeval ei oska enam keegi õigupoolest tantsida. Ja isegi kui keegi ongi käinud ballitantsus, siis see enam nii populaarne pole. Ja tegelikult vahepeal ongi hea ennast täiesti vabaks lasta.<br />
<br />
Tantsimine oli mu alkohol, mu narkots. Ma ei vajanud neid. Ma elasin end teistmoodi välja. Kirjutamise, blogimise, tantsimisega.<br />
Mu pisike kamp parimaid sõbrannasid oli mulle palju tähtsam kui suur seltskond tähtsusetuid tegelasi. Ma üldse ei saanud aru inimestest, kellel pidi olema hiiglaslik haarem, ja nendega siis sai kõigiga läbi käidud-magatud ning loomulikult draamatsetud.<br />
Palju tähtsam mu arust oli omada tõelisi südamelähedasi sõpru, keda võisid usaldada.<br />
<br />
Tume järvevesi oli vägagi rahustav.<br />
Ka see oli minu mõnuaine.<br />Loodus. Müstika. Paralleelmaailmad.<br />
Ma teadsin, et oli liiga väljaspool meie pärismaailma. Kuid see oli see, mis mulle sobis. Ma ei tahtnud, et keegi muudaks mu arvamust. Ma teadsin, et nad kõik pidasid mind veidrikuks ja tobedaks. Kuid ma ei hoolinud. Niikaua, kuni ma võisin seda endale hoida ja keegi seda ära ei võtnud, oli kõik hästi.<br />
<br />
Lehtede sahin mu selja taga äratas mind mu mõtetest.<br />
Vaatasin järsult selja taha.<br />
Pimedus neelas enamuse, kuid ma nägin kuju.<br />
Ma oleksin ju võinud karta, kuid miks?<br />
Kui see oleks keegi, kes tahtis mind tappa, siis poleks karjumine ja hirm aidanud. Tol hetkel polnud ma veel nugade kuninganna.<br />
Ja kui see oli sõber, olnuks karjumine ja hirm olnud tobe.<br />
<br />
"Mulle meeldib see, kuidas sulle meeldib end alati öösiti ära peita. Ma ei saa aru, kas sina ise tahad kedagi ära tappa või sa lihtsalt ootad, kuni keegi sul kõri läbi lõikab,"<br />
Kallutasin pead. <i>Ma poleks kunagi arvanud, et see tõepoolest juhtub.</i>Lunahttp://www.blogger.com/profile/12633597156217465845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-475497147975951379.post-82106892904810442122013-10-28T10:01:00.003+02:002013-10-28T10:01:42.041+02:00Varjud minevikust #3: paha tüdruk Caroline<b>Caro, 5 aastat tagasi</b><br />
<b><br /></b>
<i>Õõh, kutid? Äkki te sulgeks oma koogiaugud, aitäh?!</i><br />
Näppisin närviliselt ja ärritunult kleidi alumist osa. Ma ei suutnud taluda mõtet, et inimesed mind jõllitavad. Ma mõtlen, jah, Jason võis rääkida mida iganes, olgu ma siis "ilus" ja "kuum" ja ma ei tea, mida iganes veel, aga ei! Lihtsalt ei.<br />
<br />
Ausalt? Te lihtsalt ei kujuta ette. Päriselt. Te reaalselt ei kujuta ette, kui nõme see olla võis.<br />
Mida teised arvasid? Järeldusi on kerge teha. Kannad seelikut - otsid poiste tähelepanu. Selles suhtes, et ega kedagi eriti ei huvita su sisemaailm, sest miks peaks?<br />
<br />
Tegelikult ma ei ole selline. <i>Mind </i>huvitab. Ma võiksin kuulata erinevate inimeste elulugusid, kui nad vaid vaevuks neid rääkima. Inimeste probleem on usaldamatus - mitte et ma ütleks, et põhjuseta, kuid samas, kes selle loonud on? Inimesed ise, kas pole? - ning nad vaatavad sulle viltu otsa, kui sa midagi nende elust teada tahad.<br />
<br />
Ma ei unusta kunagi, sõltumata sellest, mis minuga juhtub, kuidas ma paari-kolme kuti südamed murdsin. <i>Aga hei, mis mul üle jäi?!</i><br />
Ühest küljest võin ma süüdistada inimesi, kes teistele ära ütlevad. Ma süüdistan täiega neid, kes teevad seda eriti õelalt. Ja siis arvan, et ma ise kunagi niimoodi ei tee.<br />
<br />
Juhtus midagi .. mitte just kõige meeldivamat. Kellelgi oli ülimalt ükskõik, et mul on kutt.<br />
Keegi lihtsalt otsustas, et kõigi ees minu ette põlvili laskuda on ülimalt romantiline, nunnu ja äge.<br />
Arvake mida? See <i>võiks </i>olla. Kui tüdruk on õige.<br />
<br />
Ma täiesti rahulikult jalutasin mööda tantsusaali. Tähendab, rahulikult ei ole võib-olla just kõige parem väljend tolle olukorra kirjeldamiseks. Olin vaevalt kümme minutit tagasi kokku põrganud Jake'iga ning see ei olnud mulle just kõige paremini mõjunud.<br />
<br />
Sest ilmselgelt mul polnud ilma selletagi piisavalt muretsemist!<br />
Ma olin, nagu eelnevalt mainitud, inimene, kes .. on huvitatud teistest. Ma ei saa lihtsalt üle, kui ma äkki pean hülgama inimesed, keda ma olen nii pikka aega tundnud, kes on mulle olnud teise pere eest ja erinevalt, kuid siiski midagi, tähendavad.<br />
<br />
Tõsi, paljud saavad sellest üle. Ülikool, töö, mis iganes - ja kellel oma endisi klassikaaslasi vaja on? Inimesed unustavad kiiresti.<br />
Kuid mitte mina. Mul oli kaks äärmust: ma kas unustasin kohe või jäin seda heietama elu lõpuni (<i>niivõrd-kuivõrd, ma vist olen veel liiga noor, et seda väita</i>).<br />
<br />
Niisiis. Kõigepealt pidin ma üle saama sellest, et ma tõenäoliselt ei näe neid inimesi enam kunagi. Siis pidin ma mõtlema, mida oma eluga edasi peale hakata, sest mul polnud õrna aimugi, mida ma elus teha tahan, ometigi mu vanemad pidasid aasta vahele jätmist peaaegu et võrdväärseks inimese tapmisega.<br />
<i>Haha .. kullakesed .. kui te vaid teaks.</i><br />
<i><br /></i>
Neelasin sapi alla ja hoidusin end väristamast.<br />
<i>Rõve.</i><br />
Ma ei olnud tegelikult isegi kindel, mille kohta see täpselt käis.<br />
<br />
<i>Jake...</i><br />
Jake'iga oli jällegi see lugu, et ma endiselt polnud talle andestanud. Ühet küljest ma teadsin, et ma ei pea viha igavesti, sest sellel lihtsalt polnud mõtet. Siis aga, ta oli mulle väga haiget teinud ja oma armid jätnud ning ma ei olnud kindel, kui palju võiks see aega võtta, et ma talle andestaks.<br />
<br />
Kõige nõmedam selle puhul oli see, et kui ta mind nüüd iga päev koolis selle märg-koer-ukse-taga-pilguga, ja ma pidin tuimalt pea eemale pöörama, sest ma teadsin, et võiksin ise nutma hakata. Ja siis ma oleksingi talle andeks andnud. Ning kuigi ma teadsin, et ma ei ole see inimene, ei tahtnud ma tunduda nii .. kerglane. Võib-olla ma isegi ise ei <i>tahtnud </i>talle andeks anda.<br />
<br />
Ja lõpetame mu õhtu kenasti sellega, et laskume mu ette põlvili, sest me mõtlesime, et meeldime sulle, kuna sa olid meiega natuke liiga sõbralik.<br />
<i>Okei. See oli nüüd mõrd Caro. Vabandust.</i><br />
<i>Ei, tegelikult teate mida? Ma ei mõelnud seda tõsiselt. Ma tõepoolest ei vabanda. Mul </i>ei ole kahju<i>. Ning vabandada selle pärast ei kavatse ma samuti mitte.</i><br />
<br />
Igatahes. Mis just seal juhtus, et mind täiesti äärmise piirini viia?<br />
Viimane kooliaasta. Me oleme ise jumalad, meil on rebased .. terve hulk igasugu balle, pidusid, muid põnevaid õhtuid... Ilmselge, et ka viimasel kooliaastal on võimalik juurde saada uusi tutvusi kas või omaenda lennust, kelle olemasolust sul aimugi polnud lihtsalt seetõttu, et polnud puutepunkti.<br />
<br />
Ma iseenesest arvan, et see võibki olla üks 12. klassi põhieesmärk - muuta inimesed üksteise vastu sallivamaks ja sõbralikumaks.<br />
Kuid, nagu näha, on mõnede jaoks see sõbralikki pool liiga .. liiga palju.<br />
<br />
Ma tutvusin rebastenädala jooksul uute kuttidega. Vnoh, ütleme nii, et üks neist tahtis mulle oma käpad külge ajada juba varem, aga ma ütlesin talle ära - karmilt, tean, aga lõppkokkuvõttes .. lõppkokkuvõttes mul jällegist ei olnud üldsegi häbi ega kahju. Ma arvan, et tegelikult mu tee mõrra poole hakkas pihta just kuskil 11. klassi teise veerandi ajal, seda siis asjaolude tõttu. <i>Mjah.</i><br />
<i><br /></i>
Oodake üks hetk. Kas ma ütlesin <i>üks </i>neist? Ma olin ainuke tüdruk grupis. Ning vaatamata sellele, et seal oli ka Jason, oli neid mürakarusid üks viis tükki.<br />
Juba meie tutvumisõhtu oli omamoodi koerustükk. Mie grupp oli emo-gooti-punk ning mina olin oma rebasele valinud välja emo stiili, kuna see alati mind kütkestanud on, nii et mul olid kaasas meikimisasjad ja must küünelakk.<br />
<br />
Ootate, kus nali tuleb? Nali tuleb seal, et kui me rebased olid ära läinud peale reeglite pealelugemist, olid jumalad juba liialt täis, et mäletada, et nende rebasteaeg oli möödas. Mina kui tüdruk olin valitud selle õhtu meigikunstnikuks ja küüntevärvijaks. Nad põhimõtteliselt võtsid end järjekorda, et ma neil küüned mustaks värviks. Ma ei tee nalja.<br />
<br />
Minu meigil niivõrd ei vedanud. Kutid leidsid, et nad on meistrid meikimise alal. Nii et kulmudel kasutati kulmukoorutaja (<i>autor: st ripsmekoolutajat</i>), lauvärvidega tehti võimas <i>zombie</i>-meik (<i>st sellega polnud koos mitte ainult liikuvad laud, vaid ka täielikult kulmualune osa</i>) ja, noh, meigipliiats oli pigem markeri rollis, sest sellega joonistati nägu täis.<br />
<i>Lõbus, eks?</i><br />
<br />
Ma ei hakka väitma, et ma ise nüüd üldse joonud polnud. Kuid siiski jätkus mul piisavalt mõistust, et normaalselt käituda.<br />
Välja arvatud üks moment...<br />
<br />
Juba pelgalt tähelepanu, mis kogu õhtu/öö mulle suunatud oli, ajas Jasoni kergelt öeldes endast välja. Ta juba ei tundnud end kõige paremini, sest kõik olid talle vastumeelselt täis ning ignoreerisid moraalsusnorme, ning siis veel see, kuidas nad minuga käitusid - <i>liiga sõbralikult.</i><br />
<i><br /></i>
Ja siis suutsin ma kõik veel hullemaks teha, kui "mängisin" ühe tüübiga mängu kes-enne-silmi pilutab. See juhtus nii, et üks tüüp - seesama krutskite ja etteastega - hakkas mind lampi jõllitama ja ma küsisin, kui kaua ta seda teha suudab. Igavesti, oli too vastanud ja ma, nalja - või pigem idiootsuse - pärast tegin talle väljakutse üksteisele otsa vaadata nii kaua, kuni keegi pilgutab.<br />
<br />
Mäng kestis kaks tundi. Mina oma naiselike võludega - ... - läbisin selle niisama. Tegelikult see lõppeski siis, kui ma ütlesin talle, et ta pilgutas - mis sest, et ta oli eelnevalt mitu korda pilgutanud. Tegelikult see tüüp ikka oskas sind jõllitada. Ta suudab vist kõige kauem silmi pilgutamata hoida inimestest, keda ma tean. Fantastiline.<br />
<i>Kui vaid.</i><br />
<i><br /></i>
Ma ei hülga inimesi. Mis sest et ma just nendega tutvusin - kui ma nendega veel mõne aja mõnel määral kokku puutun, siis ei ole ju vaja endast halba muljet jätta.<br />
Ning võib-olla see ongi mu probleem. See, et ma olen inimeste vastu niivõrd hea ja usaldav.<br />
Me suhtlesime. Kuni osa hakkas ise eemalduma. Ma ei sundinud end peale. Ma lihtsalt ei tahtnud olla see, kes esimesena alla annab.<br />
<br />
Ja millega see kõik tipneb? See kõik lõppeb kenasti sellega, et inimene otsustab, et mul on <i>ka </i>tema vastu tunded - <i>mis sest, et mul poiss-sõber on, eks? -</i>, ning otsustab, et on <i>ülimalt nunnu </i>teha selline kena žest nagu seda on põlvili kohtingule kutsumine.<br />
Okei, ma ei väida, et see seda poleks .. aga kordan end: te peate kindlad olema, kellele te seda teete, jumal hoidku!<br />
<br />
Raputasin nuttes pead. See kõik tuli liiga korraga ning ma ei suutnud sellega toime tulla. Ma ütlesin talle ära - <i>ilmselgelt - </i>kõigi ees. Ja siis ma jalutasin sealt minema.<br />
<br />
Kunagi tulevikus ütleb mulle Jake, et ma olen ise kõikide juurest ära läinud. Isegi siis, kui ma jalutasin minema inimeste juurest, kes mind solvasid ja minuga valesti käitusid. <i>Jamh .. ma just ise ütlesin, et ma "jalutasin minema", aga .. </i>Tegelikult tal polnud õigus. Osad hülgasid ka minu.<br />
<br />
***<br />
<br />
<b>Olevik</b><br />
<b><br /></b>
Ma võisin endiselt vahepeal heietama jääda. Jõllitada pimedust ilma, et mul oleks kindel jälgimisobjekt olnud, ja lihtsalt mõelda.<br />
<i>Jah, mu probleem oli ülemõtlemine. </i><br />
<i><br /></i>
Mäletate aega, mil Jason vihkas klubitamist ja pidutsemist? Hiljem olen ma mõelnud, kuidas see talle külge ei hakanud. Ma mõtlen, maffia, eriti veel Orbosti allrühm, mis oligi ju klubi maskeeringuga - <i>tegelikult on see enamiku maffiajõukude kattevari -</i>, ning neil on kogu aeg mingid kokkusaamised - <i>aka siis peod.</i><br />
<br />
Igatahes, see Jason oli kusagile peitu pugenud. Peaaegu et iga reede me võtsime mõned <i>shot</i>id ja läksime linna peale. Nagu teismelised jõnglased.<br />
<i>Või siis pigem nagu need Caro ja Jason, keda ma arvasin, et ei saa kunagi tundma.</i><br />
Ma ei saanud sellest kunagi lõpuni aru. Tähendab, endast sain - <i>ma tahtsin võtta noorusest kõike, kui mul just polnud võimalust igavesti nooreks jääda </i>-, aga kohe kindlasti mitte temast.<br />
<br />
Mingi hetk ta lihtsalt läks minu kutsete ja palvetega kaasa ning .. nii me lõpetasime. Ent tõsiasi oli see, et meie vana Jason polnud päriselt lahkunud, kuigi vahest uskus seda ka tema.<br />
Ma nägin küll, kuidas see kõik talle mõjus. Ta endiselt vihkas seda. Ent ta ei öelnud mulle kunagi midagi. Ta võib-olla arvas, et ma endiselt ei oska seda teha. Endiselt ei oska inimesi lugeda. Ta eksis. Ma olin väga muutunud.<br />
<br />
Ning kuigi ta võib-olla leidis, et ma arvasin, et muutus temagi, siis tegelikkuses läksin ma ta valega kaasa pelgalt seetõttu, et aru saada, miks ta seda teeb.<br />
Üks punkt võis olla see, et ta armastas mind väga ega tahtnud pidevate äraütlemistega haiget teha. Kuid siinkohal väidaksin vastu, kuna ega minagi talle kogu aeg "jah" ei öelnud, suhtes tuleb jõuda konsensusele ning sedasi oleks ta võinud "jah" öelda ka varem.<br />
Jason oli mu jaoks alatiseks müsteeriumiks.<br />
<br />
Ning siis olid unenäod. Unenäod kui mineviku peeglid. Ma nägin <i>teda.</i><br />
Ma olin arvanud, et olen Jake'i unustanud. Selles suhtes, et ma isegi ei pidanud nüüd nii väga pingutama. Ülikool ja töö ja armastav elukaaslane .. elu oli enam-vähem perfektne ja mineviku varjud mind ei kiusanud.<br />
<br />
Ning siis äkki ühel hetkel hakkasin ma unes nägema sähvatusi. Vaadake, kui tavaliselt sa unenägude kohta tead, et need on enam-vähem võimatud - selles suhtes, et sa oled ise peategelane ning mõni olukord võib tõepoolest pentsik tunduda -, siis nende puhul ma <i>teadsin</i>, et see kõik toimub päriselt.<br />
See oli Jake praegu.<br />
<br />
Ei midagi sellist nagu varem. Ta oli külmavereline ja ükskõikne. Ta ei olnud püsiv või armuandev. Ta oli eemalolev, eemalolev sellest maailmast. Ta oli läinud.<br />
Täpselt samamoodi olin minagi eksinud.<br />
<br />
Ma arvan, et tol hetkel just nende, tegelikult minu poolt kontrollimatute, sündmuste tõttu tundsin ma ennast veel halvemini kui teatud inimeste murdmise pärast. Tegelikult oleks ju pidanud olema vastupidi: mida sa kontrollida saad, selle pärast võid ka end halvasti tunda - <i>kui see just midagi halba oli. </i>Aga noh, ma olin eluaeg imelik olnud.<br />
Lihtsalt .. ma tundsin, justkui oleks Jasonit mingil määral petnud ning samas ei saanud ka sinna midagi parata...<br />
<br />
Siiski, ka kogu selle segaduse keskel oli õnneks midagi, mis jäi samaks: ma endiselt armastasin veeta aega looduses, võimalusel loomadega. Ma nautisin istumist meie pisikese maja terrassil, fliisidesse mähitult, et nautida näpistavaid, kuid vaikseid ja rahulikke öid.<br />
<br />
Mäletasin lapsepõlves, kuidas sama tegin, selle erinevusega küll, et kuulasin seda vaikust ning näiteks koerte ulgumine tõstis mu suunurgad, sest mulle meeldis mõelda, et need olid hundid. Või siis libahundid.<br />
Ütlen teile saladuskatte all, et tegelikult jäin ma endiselt selleks rumalaks plikaks, kellele meeldis uskuda, et müstilised elukad on olemas. Sest miks mitte?<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://25.media.tumblr.com/tumblr_m3q68xuj2j1r88qbco1_500.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="273" src="http://25.media.tumblr.com/tumblr_m3q68xuj2j1r88qbco1_500.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<iframe allowfullscreen='allowfullscreen' webkitallowfullscreen='webkitallowfullscreen' mozallowfullscreen='mozallowfullscreen' width='320' height='266' src='https://www.youtube.com/embed/JeKcTO5Onlk?feature=player_embedded' frameborder='0'></iframe></div>
Lunahttp://www.blogger.com/profile/12633597156217465845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-475497147975951379.post-23183179963807398602013-09-29T17:26:00.001+03:002013-09-29T17:26:44.405+03:00SL #56: Tule ja võta"Wee, ära pritsi mind!"<br />
Jätsin silmapilk järele ja vaatasin kutile otsa. "Äkki jooksed veel emmele ka kaebama?"<br />
Ta jõllitas mind.<br />
<br />
Kissitasin ta poole silmi ja valmistusin uueks laineks. <i>Sest mis ajast ma kellegi sõna kuulan, ah? </i>"See on kõigest vesi, J,"<br />
"Mul on läätsed," sõnas ta tõsiselt.<br />
<i>Midaiganes. </i>"Okei," Tõstsin käed alistuseks üles. "Ole siis selline. Fain," Ristasin käed rinnal ja jõllitasin teda.<br />
<br />
"Ausalt, Caro?"<br />
Pöördusin Ianile imestunult otsa vaatama, kergitades ta poole kulme.<br />
"Jätad nii kergesti diili katki?" Ta muigas väljakutsuvalt.<br />
Oeh, kuidas ma Ianit armastasin. Ta oli nii armas ja nii hooliv! Ja kohe kindlasti oli ta väga tundeline. <i>Selles suhtes, et tema puhul polnud kunagi kahtlusi, nagu mõne puhul...</i><br />
<i><br /></i>Vesi täitis mu suu, nii et karjatust ei järgnenud, kui mind järvepõhja tiriti.<br />
"Kuradi värdjas!" karjatasin ma, kui olin taas veepinnale tõusnud. Lennutasin juuksed taha. Kujutan ette, et see ei näinud just väga reklaamilik välja.<br />
<br />
"Ja sina!" osutasin sõrmega Iani peale, kes endiselt veel Jasoniga naeris.<br />
Siiski ei suutnud ma ka ise ei naeru ega naeratust tagasi hoida - <i>poisid on siiski poisid ning endiselt valin ma nemad tüdrukute asemel. Põhjusi olen loendanud juba küll ja küll.</i><br />
<i><br /></i>
"Teate, et ma uputan teid koos teie läätsede ja värkidega ära praegu," sõnasin surmtõsiselt ja sukeldusin.<br />
Mul valitses peas geniaalne plaan, kuid ma kartsin, ega ma liiga kaugele ei lähe.<br />
<i>YOLO</i>, mõtlesin siis. <i>Elame vaid kord. Las mu elu olla siis see üks kord Ameerika teismelistefilm.</i><br />
<i><br /></i>
"Sa ei teinud seda,"<br />
Kaks kutti jõllitasid mind surmtõsiste, kuid mitte just täielikult vihaste pilkudega.<br />
<i>Mitte päris vihaste.. Aga </i>c'mon<i>, see oli aus! Selles suhtes, et koerustükk versus koerustükk. Aus diil.</i><br />
"Sa just ei teinud teda,"<br />
"<i>Mida </i>sa tegid?" torkas Analeigh vahele.<br />
<br />
Olin juba mõned minutid tagasi tähele pannud, et tüdruk jälgib mind, Jasonit ja Ianit pahuralt.<br />
<i>Muidugi, kullake. Võtsin su mängukannid ära. Nii kurb.</i><br />
Jason ja Ian vahetasid teatud pilgu. Nende täielikult šokeeritud pilgud vahetusid salakavalusega.<br />
<i>Ugh-oh, see lõppeb halvasti. Aga oi, see oli seda väärt.</i><br />
<i><br /></i>
Tahate teada, mis ma tegin? Tahate <i>ausalt</i> teada, <i>mida ma tegin</i>? Oi, oi, te naerate. Ma ei tea, kas te olete selleks ajaks juba mingeid pakkumisi teinud.<br />
Igastahes, vähem juttu, rohkem tegu. Mida ma ka tegin. Ma kiskusin nende ujukad alla. Vee all. Lol?<br />
<i>Küll on tore, et seal pole hästi näha.. Vnoh, ma ka ei tea. Oeh, kas ma just muutusin Michelle'iks? Issand. Pervert Caro. Kui fantastiline.</i><br />
<i><br /></i>
"Me teeme seda,"<br />
"Me teeme seda," kuulsin poisse ütlemas ja vaatasin neid kergelt aukartusega.<br />
<i>Mida nad nüüd teha kavatsevad? Oh ei, ei, ei, ei, mitte seda. Palun?</i><br />
<i><br /></i>
Probleem oli selles, et ma polnud just parim ujuja. Tähendab, ma suutsin mõnda aega vee peal püsida, kuid kui mult oleks nõutud ujumist pikemal vahemaal, poleks ma hakkama saanud. Mul ei olnud lihtsalt seda füüsilist püsivust. Ma tahtsin muidugi kohutavalt, et ma olnuks füüsiliselt tugev, ent mul ei jätkunud jõudu end sundida - <i>olen laisk, tean.</i><br />
<i><br /></i>
Igastahes. Kogu see mõtlemine võttis mu radarilt maha. Ja andis poistele võimaluse vabastada mind rinnahoidjatest, tänan teid väga.<br />
"Minge perse," porisesin endale nina alla, kui nad mu ülaosa kattega õnnelikult eemale ujusid.<br />
Kissitasin nende poole silmi. "Ma vähemalt jätsin need teile jalga,"<br />
<br />
"Võta siit üle, J," sõnas Ian ning pani mu bikiinide ülaosa Jasoni õlale.<br />
Holy shit<i>, tõsiselt? Nüüd see muutus juba tõsiseks.</i><br />
"Anna need siia," sõnasin ma, olles õnnelik selle üle, et me ei olnud mingis läbipaistvas järves.<br />
"See on nüüd küll piinlik," sõnas ta ja kallutas pead.<br />
<br />
Tol hetkel ei olnud lõpuni tajumist, et see oli päriselt täiesti mida-kuradit-situatsioon. Ei tundunud, justkui ma oleks poolteist aastat veetnud teda oodates, samal ajal kui tema kahemõttelisi signaale saatis. See oli .. teine elu. Tundus, et Apollo Bay polnud lihtsalt mõni teine linn. Tundus, nagu see oleks paralleelmaailm, kus imed olid võimalikud.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://31.media.tumblr.com/4c52e663a05b35dc0c58a2e2e0d71050/tumblr_mmcyfaRD291snx4n7o1_500.gif" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="196" src="http://31.media.tumblr.com/4c52e663a05b35dc0c58a2e2e0d71050/tumblr_mmcyfaRD291snx4n7o1_500.gif" width="400" /></a></div>
<br />
***<br />
<br />
Kui me peale pikka ujumist märgade ja väsinutena kaldale jõudsime, olid kõik imestunud, et me üldse veel ära uppunud ei ole. Vahepeal käisid teised ka vees, kuid paar tundi veetsime teises olekus ainult meie. Kahekesi, ma mõtlen. Isegi Ian oli enne meid välja roninud.<br />
<i>Ohjah .. kujutan ette, et me oleme andnud nüüd piisavalt põnevaid detaile meie arutamiseks. Vähemalt ei teadnud keegi, mis seal vahepeal juhtus.</i><br />
<i>Analeigh? Ta kadus kuskile ära, kui nägi, et talle tähelepanu ei pöörata.</i><br />
<i><br /></i>
Rätikule heites nägin, kuidas Annetté ja Sofia meie poole pilgu saatsid ning siis ühe teadva omavahel vahetasid.<br />
Mäletasin, kuidas tüdrukud olid minu tulekul klassi ägedasti tülli läinud ega suhelnud 9. klassi lõpuni. Mingi hetk aga oli meil eriti kuum kuulujututeema, nii et nad olid taas paremad sõbrannad.<br />
<i>Kuulujutud teevad imesid, kas pole?</i><br />
<i><br /></i>
"Me kavatsesime just sööma minna," teatas Ian ning naeratas meile salakavalalt.<br />
<i>Oh, Ian..</i><br />
"Kui armas," Jason peaaegu et kussutas. "Kas te ootasime .. meid spetsiaalselt või?"<br />
Ma ei oska täpselt seletada, mis nõksu ta hääl sõna "meie" juures tegi. See ei olnud halvustav või midagi, see oli .. <i>hmm, ta nagu maitses seda sõna keelel, teate? Nagu et kuidas see kõlab.</i><br />
Minu jaoks kõlas "meie" alati salapäraselt.<br />
<br />
"Te peate Steffanis ära käima," sõnas Alasia ja pilgutas mulle silma.<br />
"Steffani on siin?" Jason tundus nüüd tõsiselt huvitatud.<br />
<i>Meh? </i>"Steffani?" küsisin uudishimulikult. <i>Peaksin ma armukadedust tundma, et Jason teab? LOL, Caro, lõpeta. </i>Raputasin iseenda lolluse peale pead. <i>Küll ma võin vahel ikka tobe olla.</i><br />
<i><br /></i>
"See pitsarestoran. Neil on nagu," Jason liigutas tegi seda <i>bellissimo </i>sõrmeliigutust. "Maailma parimad pitsad," Ta tegi lõpetuseks huultega <i>muah.</i><br />
<i>Oota mida. </i>"Um .. okei?"<br />
<br />
Tundus, et Jasonit šokeeris mu külmemapoolne suhtumine pitsadesse. Ta vaatas mind kissis silmadega. "Kuidas sa võid, Caro? See on, nagu, <i>pitsa</i>," Ta toonitas sõna, justkui see oleks midagi eriliselt maagilist.<br />
Ärge nüüd palun minust valesti aru saage. Mitte et mulle ei maitsenud pitsad, eks. Pitsad on head. Aga samamoodi on ka kõik teised toidud (mis mulle maitsevad).<br />
<i>Oh jumal, see oli nüüd </i>nii <i>loogiline.</i><br />
<br />
Igatahes jah, ma tõepoolest ei jaganud tumblrarianide ja Jasoni arvamust, et pitsa on elu. Ning ei, sa ei saa abielluda pitsaga. Sorri.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<iframe allowfullscreen='allowfullscreen' webkitallowfullscreen='webkitallowfullscreen' mozallowfullscreen='mozallowfullscreen' width='320' height='266' src='https://www.youtube.com/embed/n-D1EB74Ckg?feature=player_embedded' frameborder='0'></iframe></div>
Lunahttp://www.blogger.com/profile/12633597156217465845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-475497147975951379.post-31364079944307868242013-08-20T16:22:00.000+03:002013-08-20T21:01:22.762+03:00Varjud minevikust #2: muutunud elu, muutumata mina<b>Jason, 5 aastat tagasi</b><br />
<br />
<i>Ja ongi kõik. Kool on läbi, see peatükk elus on läbi - mis ootab meid ees? Maffia on läbi... Wow.</i><br />
Veel mõned kuud tagasi ei suutnud ma ettegi kujutada, et see oleks üldse võimalik. Samas poleks ma suutnud ettegi kujutada ohtu, millesse Caro end seab, et mind "päästa", ja kuidas ta seda teeb...<br />
<br />
Ignoreerisin direktori juttu ja raputasin mineviku vihaga pead.<br />
<i>Tüdruk, ma armastan sind ka, aga ma ei luba sul enda eluga minu pärast riskida. </i>Mina <i>võin riskida su pärast, aga sina, mu ingel, pead kenasti käituma ja ellu jääma. Minu pärast...</i><br />
Ma võpatasin end mõtetest välja, kui üle saali kostis: "Caroline Forbz," ning kõigi pilgud mu inglile pöördusid.<br />
<br />
Vaatasin ringi ning tundsin samal ajal uhkust ja armukadedust.<br />
Caro oli tol päeval nii ilus. Kleit, mille ta oli alles eelmine nädal hankinud, tõi esile tema karamellise naha ning tema kenad vormid.<br />
Kõigi pilgud seirasid teda kadedusega.<br />
<br />
<i>Tõepoolest, mitte kõik ei saa sellist iludust endale. Sa oled paganama õnnelik tüüp, Lockwood. Austa seda.</i><br />
<br />
*<br />
<br />
Õhtu lõpuks jällegi olin ma väsinud sellest, et pean kutte vihase pilguga jõllitama, et nad Carot näljaselt ei vaataks. Ma sain aru küll, et ta oli nii paganama ilus. Nii paganama ilus selles kleidis. Ja ka kõigis teistes kleitides. Ja riietes. Ja ilma. Eriti ilma.<br />
<i>Tänud jumalale muidugi, et nemad seda ei tea.</i><br />
<i><br /></i>
Siiski, käed pigistusid automaatselt rusikasse, kui ma selle peale mõtlesin. Selle peale, mida <i>nemad </i>mõtlevad.<br />
Saatsin jälle ärritunud pilgu üle saali. Mulle tuli meelde, kuidas Brenda kord oli kord öelnud, et vihkab mu silmi, sest need söövad inimeste hinge.<br />
<br />
<i>Well, antud olukorras suhteliselt lubat.. Kuradi värdjas.</i><br />
Minus pulbitses viha. Vähe sellest, et <i>teised </i>kutid vaatasid Carot. Nüüd aga nägin, kuidas <i>tema </i>mu inglit vaatab. See pilk ajas mu samaaegselt kettasse ja segadusse.<br />
<br />
Ma armastasin Carot rohkem kui kedagi teist siin maailmas. Ma isegi ei olnud kedagi teist varem nii armastanud.<br />
<i>Mitte et mul oleks väga võimalust olnud...</i><br />
Kuid kui praegugi oleks, poleks see midagi muutnud.<br />
Oli ainult tema.<br />
<br />
Kuid see pilk, mis <i>tema </i>talle saatis. Ma teadsin, et võisin Carot vaadata kogu oma armastuse ja imetlusega, mis tema vastu tundsin, kuid teadsin ka, et mu pilk poleks kaugeltki suutnud edastada seda, mida Jake'i oma tegi.<br />
<br />
Nad ei vahetanud üksteisega ühtegi sõna, seda ma nägin. Ja nägin ka seda, kuidas Caro endiselt seal seisis, käed rippus, kui Jake temast mööda tuhises. Tüdruku nägu ma ei näinud, kuna ta seisis mu poole seljaga.<br />
<br />
Ma ei riskinud sinna kohe minna. Ma ei tea, miks. Vajasin õhku.<br />
Toetasin end külmale rõdupiiret ja hingasin mõned korrad sügavalt sisse ja välja. Tõsi oli siiski see, et mina armastasin, vajasin ja tahtsin vaid teda. Sama kehtis ka tema kohta, ma teadsin. Ja nii see jäi. Alati ja igavesti.<br />
<br />
Äkiline kummide vihisemine sundis mind pead tõstma. Must auto kihutas minema. Oli pime, kuid maffiaelu oli õpetanud mind olema tähelepanelik, ka pilkases pimeduses.<br />
Südames käis läbi jõnksatus, kui ma numbrimärgi ära tundsin.<br />
<i>Sinna ta siis sõitis. Minu jaoks on see elu nüüd muidugi läbi. Mitte ealeski ei lähe ma sinna tagasi.</i><br />
<br />
<i>Hüvasti, Evans. Ma loodan, et nüüd oled sa läinud igaveseks. Hüvasti, maffia, mu endine eluarmastus. Sina oled küll läinud igaveseks. Tervist, mu kallis. Tervist, Caro. Tere, mu eluarm.</i><br />
<br />
***<br />
<br />
<b>Olevik</b><br />
<b><br /></b>
Minevikku on raske unustada. Sellest ei saa lihtsalt lahti öelda või nupule vahutada ja <i>poof</i>! see on läinud. Ma ei suudaks kunagi unustada kõike, mis ma teinud olin. Kõik elud, mis ma hävitanud olin. See oli võimatu. Ja ma teadsin, et see jääb mind elu lõpuni piinama.<br />
<br />
Kui sa ei saa midagi niisama lihtsalt unustada, pead sa leidma midagi, mis seda sinu asemel teeb. Mul oli Caro ja see oli juba suur eelis.<br />
Ma mäletan aega, kui me olime temaga veidi liiga erinevad, et ma oleks uskunud, et me oleks kokku sobinud. Kuid ajapikku me sulandusime kokku. Me õppisime mõlemad ära teineteise veidrad kombed ja kuidas nendega toime tulla.<br />
<br />
Näiteks .. mäletate seda Jasonit, kes klubitamist vihkas? Caroline uskus siiralt, et mulle hakkas äkki klubitamine ja pidutsemine meeldima. Meie igat nädalavahetust alustas jooming mingis klubis. Jajah, ma mäletan ka seda, kui Caro oli korralik paitüdruk, kes alkoholi võttis vaid veidi. Noh .. me kõik muutume, eks ole.<br />
<br />
Ainult et ta eksis. Asi oli lihtsalt selles, et ma tahtsin ta õnnelikuks teha. Ta jumaldas seda. Ning mina leidsin, et võin selle tema pärast ära ka kannatada. Tegelikkuses ma aga endiselt vihkasin seda.<br />
Jajah, ma tean, et valetamine ei ole hea. Kuid see tegi ta nii õnnelikuks .. ma tean, et kui ma oleks talle öelnud, et ma vihkan seda, oleks ta täpipealt selle jätnud.<br />
<br />
Ma ei teadnudki alguses, et see teda niivõrd õnnelikuks teeb. Kuid siin kehtib vist ütles: isu kasvab süües. Mida rohkem me klubimaailma sukeldusime, seda rohkem see teda enda poole tõmbas. Ta .. muutus pööraseks. Ta tahtis kogu aeg proovida midagi uut. Ma mõtlen tõepoolest igas valdkonnas. Ja ma kuidagi ei .. tähendab, ma suhtusin sellesse skeptiliselt. See Caro oli mulle võõras.<br />
<br />
Ärge nüüd palun, jumala eest, arvake, et ma armastasin teda vähem. Muidugi mitte! Carot vähem armastada tundus ja <i>oli </i>võimatu. Ma armastasin iga tema osa. Iga molekuli. Iga aatomit. Isegi kui ta nii segaseks ära läks.<br />
<br />
Lihtsalt .. ta ei meenutanud enam seda tüdrukut, kelle kohta ma mõtlesin, et ta on nii süütu, nii .. rikkumata, et ma ei saa tema ellu tulla ja kõike ära rikkuda. Mitte et ma praegu seda rikkuda tahaks.<br />
Ainult et kogu see pöörasus .. see polnud päris see. Ma polnud kunagi päriselt selline olnud. Ning ma ei saanud sellest aru. Nii et ma ei teadnud ka, mida teha.<br />
Otsustasin lihtsalt vooluga kaasa minna ja vaadata, kuhu see meid viib.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://31.media.tumblr.com/211c86ae1a12f2ace047f13dac313dd5/tumblr_moypoje4iB1ql24bmo1_500.gif" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="205" src="http://31.media.tumblr.com/211c86ae1a12f2ace047f13dac313dd5/tumblr_moypoje4iB1ql24bmo1_500.gif" width="400" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<iframe allowfullscreen='allowfullscreen' webkitallowfullscreen='webkitallowfullscreen' mozallowfullscreen='mozallowfullscreen' width='320' height='266' src='https://www.youtube.com/embed/gv4zGQ5feaY?feature=player_embedded' frameborder='0'></iframe></div>
Lunahttp://www.blogger.com/profile/12633597156217465845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-475497147975951379.post-31634398988372410602013-07-05T15:57:00.000+03:002013-07-05T15:57:12.653+03:00SL #55: Täiesti .. tavalineAlasia ei suutnud itsitust tagasi hoida, kui ma kööki tagasi juba koos Jasoniga tulin. Nägin, kuidas Cassie tüdrukule silma tegi ja raputasin muiates pead.<br />
<i>See on nagu .. midagi pole, kuid ikka nad võtavad seda kui kõike.</i><br />
Mõte hämmastas mind ja pani järele mõtlema.<br />
<br />
<i>Midagi pole. Kuid kas tõesti endiselt midagi pole? Me ju nagu .. me .. me oleme nii palju aega koos veetnud ja me põhimõtteliselt käisime justkui kohtingul ja see tants ja see, et ta on öelnud mitu korda, et mul on võimalus... Oeh. Mis õigupoolest toimuski? Mis me olime?</i><br />
<i><br /></i>
Mul ei jätkunud julgust küsida. Ja kuidas see oleks kõlanudki? "Um, mis me olemegi?" Mäletasin liigagi hästi, kuidas see eelmine kord lõppes. Muidugi, ma tahtsin täiega teada ja ma juba lootsin parimat. Ent ikkagi, ma ei riskinud üle mõelda. Ma ei tahtnud jälle haiget saada.<br />
<br />
"Tead," Jason köhatas tähelepanu saamiseks.<br />
Vaatasin talle ootavalt otsa ja avastasin üllatusega, et olime köögis üksi. <i>Tegelt ka või, tüdrukud? Te kohe meelega teete seda, eks.. Mis järgmisena tuleb? Broneerite meile hotellitoa? Oota, mida. Caro .. Caroline Forbz, lõpeta </i>kohe <i>heaga ära. Jumala eest. </i>"Jah?" küsisin reipalt, proovides kõlada üldsegi mitte segaste mõtete omanikuna. <i>Hea üritus, Forbz. Hea üritus</i><br />
<i><br /></i>
"Mulle tuli just meelde, et ma vihkan kohvi," sõnas ta täiesti tõsiselt ja uuris mind.<br />
Ma ei saanud aru, kas ta tegi nalja või mitte, kuid naljanupule vajutas ta küll. Naer pääses minust välja ja ma lihtsalt naersin viis minutit jutti.<br />
"Wow," sõnas ta siis, kui ma olin naermise lõpetanud, suust välja pääsemas vaid üksikud turtsatused.<br />
<br />
Tegin tõsise näo pähe. "Vabandust. Ma ei tea, mis mul viga on,"<br />
Tema tõsise näo asemel valitses taevalik naeratus. "Eeeeei, pole midagi. Eks me kõik ole oma tasemel imelikud. Aga seda tahtsin ma öelda, et ma näen vist esimest korda elus sellist reaktsiooni kellegi, või antud juhul millegi, vihkamisele. Tavaliselt on see risti vastupidine."<br />
<br />
"Khm. Jajah," Köhatasin, et end lõpuks ikka maha rahustada. <i>Kord peab majja ka üks kord saabuma, eks ole. </i>"Meil on teed ka," <i>Tähendab Alasial on. Aga vahet ei ole.</i><br />
"Tee kõlab hästi,"<br />
"Me oleme imelikud inimesed. Nii palav on. Ja me joome endiselt teed,"<br />
"Tegelikult on isegi ära tõestatud, et kuumade jookide joomine kuumadel päevadel aitab sul maha jahtuda,"<br />
<br />
Noogutasin pead, hoides ühte silma teekannul. "Ma olen ka sellest kuulnud. Tead sa ka, kuidas see toimub?"<br />
"Eem .. põhimõtteliselt. Keelel on retseptorid, eks ole. Spetsiaalsed molekulid, mis võtavad vastu signaale. Meie keelel on spetsiaalne retseptor - ma täpselt ei mäleta selle nime -, mis reageerib kuumusele. Kui aju saab signaali: "Siin on kuum,", pannakse tööle mehhanism keha jahutamiseks aka higistamine. Mis teadupoolest jahutab meid maha,"<br />
<br />
Kallutasin mõtiskledes pead. "Kust sa seda kõike tead?"<br />
"Oh, ma lihtsalt mõtlesin minna meditsiini õppima peale kooli. Muidu ülejärgmise aasta teema,"<br />
"Ah," suutsin ma vaid öelda. <i>Fantastiline. Nüüd tunnen end ma küll veidi .. lollina.</i><br />
"Huvitav fakt. Tšillipipar on sama efektiga,"<br />
<br />
"Tee sai valmis," ütlesin monotoonselt justkui robot. Ma olin mingit sorti šokiseisundis. Sellises kerges, kus sa saad aru, et see, mida sa teed, on nii tühine võrreldes sellega, mida teised oma vaba ajaga peale hakkavad.<br />
<br />
Sest mida ma õigupoolest oma vabal ajal tegin? Hmm. <i>Tumblr</i>. Seda esiteks. Mulle meeldis ka väga kirjutada. Ainult et see sõltus sellest, kas mul oli mõtteid, inspiratsiooni ja motivatsiooni. Mulle <i>täiega </i>meeldis kirjutada. Aga probleem kirjutamisega on see, et mingi hetk tuleb sul lihtsalt blokk ette ja sa ei suuda edasi kirjutada. Sellega kaasneb see, et su lugejad muudkui nuruvad ja nuruvad, et sa edasi kirjutaks, kuid sa ei suuda midagi teha. Masendav, kas teate.<br />
<br />
Vahepeal mulle meeldis sõbrannadega väljas käia. Michelle oli meie grupis see, kes alati mingeid uusi põnevaid toidu- ja joogikohti leidis, mida me siis kaemas käisime. See oli tore. Veel käisin metsas ja mere ääres jalutamas.<br />
Kuid tõepoolest, et ma midagi taolist nagu Jason teeksin - ei, <i>miks</i>? Segane. Ma ei suutnud isegi ette kujutada, kuidas ma peaksin <i>Google</i>'i lahti võtma ja mingit sellist infot otsima. See tundus .. <i>mindfuck</i>ina.<br />
<br />
Pealegi, kui ma nii väga huvitavat infot tahtsin teada, oli mul selleks <i>Tumblr. </i>Sest ausalt ka, isegi kui paljud arvavad, et see on massiivne mõttetus ja <i>kõigest pildiblogi </i>- <i>debiilikute kari </i>-, siis tõsi oli see, et seal on <i>massiivselt </i>sellist infot, mida sa muidu eriti kuskilt teada ei saaks. Ja tavaliselt on see ka tõsi.<br />
Nii et ma ei tea. Võib-olla mul siiski mingi tarkusetera peas oli.<br />
<i>Aa, ei, oodake. Kuidas mulle meeldibki öelda: tähtis pole tarkus, vaid arukus. Seal on vahe sees.</i><br />
<i><br /></i>
*<br />
<br />
<i>Päev rannas. Mm. Mis võib parem olla. Ah jaa .. tõepoolest. Mis saab olla parem päevast rannas enamuse su klassiga - mis tähendab ka, et su </i>crush<i>id on seal - ning see kõik on nii suurepärane, fantastiline, ideaalne, perfektne .. Mmhm.</i><br />
Peesitada rannas oli tõepoolest nii suurepärane. Päike ei kõrvetanud, vaid soojendas mõnusalt, muutes meid kõiki mõnusalt pruuniks.<br />
<br />
Lesisin Analeigh ja Cassie vahel, Jason ja Jake olid üksteisest erinevates suundades, kuid minust mõnusas kauguses.<br />
Mu silmad olid kinni ja ma kuulasin poiste juttu sellest, millised kõhulihased kellelegi on.<br />
<i>Oh, poisid...</i><br />
<i><br /></i>
<div>
"Mul on ka <i>sixpack</i>," Jake'i hääle kuulmine tekitas mu kehas värinaid. <i>Muidugi sul on, kullake.</i> "Vahel isegi kaheksapakk," <i>Veel parem. </i>"Ainult et ta on seestpoolt,"</div>
<div>
<i>Mida kuradit? Tegelt või? </i>Surusin alla tahte järsult istukile tõusta, ümber pöörata ja tema <i>kaheksapakki </i>vaadata. <i>C'mon</i>, Jake'i <i>oli </i>suurepärane keha ja miks ta üldse peaks endast nii rääkima?<br />
<br />
Poisid naersid. Sain aru, et nad lihtsalt mängivad lolli.<br />
<i>Ilmselgelt. Nad on meil kõik suht heas vormis. </i>Naeratasin. <i>Õige. On küll. </i>Tuli tahtmine keelt limpsata, kuid vari mu kohal peatas kõik mu mõtted ja sundis silmi avama.<br />
Mu kohal oli Analeigh.<br />
<br />
"Hmm?" Kergitasin ootavalt kulmu ja vaatasin tüdrukule otsa.<br />
Analeigh näol valitses kõrvust kõrvuni naeratus, mis oli mingit sorti visiitkaart - <i>ma mõtlen, see oli </i>alati <i>seal. Aa, ei, oodake hetk .See oli seal siis, kui ei pidanud tegema mingit emakeele ülesannet, näiteks kirjutama mingit asja kokku, sest siis läks tüdruk endast täiesti välja ja võis vabalt nutma hakata. Polnud üllatus enam, kui ta keset kirjutamist püsti tõusis ja pikemaks ajaks - kui mitte kogu värgi lõpuni - kuskil redutas. See oli juba täiesti tavaline. Aga muidu oli Analeigh jah, oma naermise ja naeratamise poolest kuulus.</i><br />
<i><br /></i>
"Kutid läksid ujuma, tahad ka?"<br />
Tõusin aeglaselt istuli ja vaatasin uimaselt ringi. Osad inimesed olid kadunud, osa jällegi tundus tuduvat - <i>kas ma tõepoolest olin isegi magama jäänud? Nojah siis. </i>Jasoni koht oli tühi ning kui ma pilgu ookeanile pöörasin, võisin ta mustade ujumispükste järgi ära tunda.<br />
<i>Jeps, see on tema.</i><br />
<i><br /></i>
Nägin, et seal olid ka Ian ja veel 6 kutti. Mulle sobis küll.<br />
Võtsin päikeseprillid peast, tõusin püsti ja ringutasin. Seejärel naeratasin Analeigh'le, kes endiselt mu rätiku kõrval kükitas.<br />
"Läki," ütlesin talle entusiastlikult ning pistsin vee poole punuma.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://24.media.tumblr.com/tumblr_m331p6nWQs1qacbojo1_500.gif" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="221" src="http://24.media.tumblr.com/tumblr_m331p6nWQs1qacbojo1_500.gif" width="400" /></a></div>
</div>
Lunahttp://www.blogger.com/profile/12633597156217465845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-475497147975951379.post-40643652864299712372013-06-04T23:17:00.000+03:002013-06-04T23:17:36.313+03:00SL #54: Kutsume seda sõjaksMe lihtsalt vaatasime üksteisele intensiivselt otsa, kuid keegi ei teinud mingit sammu edasi. Ma ei tea, see .. tõenäoliselt pidi lihtsalt tulema õige moment.<br />
<br />
"Tead, mul hakkab külm," Jason hõõrus oma käsivarsi ja vaatas mind. "Sul külm pole?" Ta osutas mu kergele pusale.<br />
Ajasin huuled torru. "Peaks olema?"<br />
Ta naeris. "Ju siis vist mitte. Aga ma eelistaks sisse minna,"<br />
<br />
Jääda imetlema fantastilist järve ööüksinduses või järgneda oma eluarmastuse kutsele minna sisse? Jajah, kindlasti kõik valiks esimese.<br />
Ta sirutas mulle käe ja taaskord ma põrnitsesin seda imestusega.<br />
<i>Apollo Bay on teda tõepoolest muutnud. "Maal võib kes tahes hea olla. Seal pole mingeid kiusatusi." </i>Ent ma teadsin, et asi võis ka olla selles, et siin polnud Zacki. Ja kui polnud Zacki, oli ta alati teine. Alati rohkem .. <i>inimene.</i><br />
<i><br /></i>
"Aitäh," sõnasin ma siiralt ja naeratasin lootusega, et seda on pimeduses ka näha.<br />
Nägin vastuseks ta säravaid hambaid sähvamas, nii et tõenäoliselt ta nägi.<br />
Kuni me ära olime, oli rahvas magama vajunud. Ausalt, vot <i>see </i>oli imelik. Ma arvasin ikka, et pidu kestab hommikuni või midagi. Kell oli alles kaks ja juba oli kogu ümbruskond vaikne.<br />
<br />
"Tule, ma tahan sulle midagi näitama," sosistas Jason.<br />
Mu silmad vilksatasid kiiresti enda käele, mis Jasoni pihus nüüd oli.<br />
<i>Mida..?</i><br />
Ta ignoreeris mu hämmeldust - kui ta üldse seda tähele pani - ning juhtis mind enda järel Alasia venna tuppa. Imelikul kombel ei maganud seal keegi.<br />
<br />
Jason istus diivanile ja patsutas kohta enda kõrval.<br />
Kergitasin hämmeldunult kulmu, kuid ta tegeles parajasti laualt võetud IPadiga.<br />
Tõmbasin ühe jala enda alla ning uudistasin, mida ta <i>tablet</i>ist otsib.<br />
"Tegelt või?" küsisin siis poolpettunult, surudes alla soovi silmi pööritada.<br />
<br />
Ekraanil ilutses kiri "League of Legends", lühidalt LOL - mäng, mida meie poisid viimasel kogu aeg mängisid ja arutasid. Ma olin sellest juba reaalselt igalt poolt kuulnud.<br />
"Näe, see on üliäge,"<br />
Midagi inimesesarnast turvises ja mõõgaga lõi maha paar koletist ning liikus edasi. Jason liigutas IPadi ning elukas - <i>tegelikult see vist tõenäoliselt oli inimene - </i>muutis suunda.<br />
Kallutasin "huvi" väljanäitamiseks pead.<br />
<br />
Tegelikult mulle meeldisid arvutimängud. Ausalt ka meeldisid. Mäletan, et kui ma pisem olin, oli mul terve hulk igasugu sõjamänge, mida ma kogu aeg mängisin. Ausalt ka - need on ju nii ägedad! Minu isiklik lemmik oli "Warcraft II". Ma olin selline omamoodi <i>tomboy. </i>Mulle meeldis ronida puudel ja mängida poistemänge: püstolid, vibud, politsei jne. C'mon, ainult <i>barbie</i>'dest jääb väheks ju, tunnistage üles!<br />
<br />
Kuid miks ma praegu erilist entusiasmi välja ei näidanud, oli tõenäoliselt selles, et ma polnud mänguga kokku puutunud ega osanud kuidagi kaasa mõelda. Vaadake, kuttidel on see asi, et kui nad oma mängudesse süüvivad, siis on neid sealt raske välja saada. Pealegi, kui neil on käed seal tööd täis, ei viitsi nad sulle kunagi mängu sisu seletada, nii et sa pead ise uurima. Ja kust ma oleks pidanud uurima, kui IPad Jasoni käes oli?<br />
<br />
Rääkides hundist. Olin mõttesse vajunud, kui sellegi poolest tundsin endal noormehe pilku endal ning hetke pärast oli ta IPadi välja lülitanud ja enda kõrvale pannud.<br />
"Ei meeldi?"<br />
Prunditasin naeratades huuli.<br />
"<i>C'mon</i>, see on nii äge ju!"<br />
Vaatasin talle oo-kas-tõesti-pilguga otsa ja pomisesin: "Poisid,"<br />
<br />
"Tüdrukud," tegi ta mind järele.<br />
"Ei, tegelikult mulle täiega meeldivad arvutimängud, ausalt ka,"<br />
"Ma näen jah," ütles ta ning vaatas mind mõtlikult.<br />
Ja siis ma rääkisin talle. Rääkisin talle sellest, kuidas ma kunagi ammu ise selline segane arvutimängude fänn olin.<br />
<br />
"Warcraft II? Tõesti?" Ta muigas. "See on ju iidvana,"<br />
"Aasta 1996," näitasin talle oma teadmisi.<br />
Ta muigas selle peale. "Tahad, ma näitan sulle III osa?"<br />
Naeratasin nii laialt, kui suutsin, ja noogutasin entusiastlikult. "Suurima hea meelega,"<br />
Jason avas uuesti IPadi ning juba nägin ekraani ilustamas tuttavaid, kuid samas uuenenuid pilte.<br />
"Siin on palju ägedamad värgid," seletas kutt. "Näiteks rasse on lisandunud,"<br />
<br />
Vaatasin teda lummatult. Nagu ma ütlesingi: kutid ei viitsi seletada, kui nad juba mängus sees on ning neil "megalt oluline võistlus" käsil. Aga kui sa neid viisakalt palud ja näitad, et sa kohe üldse midagi aru ei saa, on nad aldid sind aitama.<br />
<i>Öö Warcraftiga. Tõotab põnev olema.</i><br />
<br />
*<br />
<br />
Kuulsin kuskilt kaugusest kihisemist ja kortsutasin kulme.<br />
<i>Mis haldjatants mu magamistoas toimub?</i><br />
Pind mu all liikus ja ma avasin äkitselt silmad.<br />
<i>Oota, mida?</i><br />
<i><br /></i>
Mu esimene reaktsioon oli diivanilt püsti karata. Seda ma tegin, kuid seejärel tabas mind kõik korraga.<br />
Naeru kihistavad Alasia ja Cassie. Segaduses mina keset tuba. Ja unine Jason, kes endiselt rahulikult diivanil lesis.<br />
<i>Tohin ma end korrata? Oota, mida?!</i><br />
<i><br /></i>
Cassie pani käe suu ette ja köhatas. "Ma olen üpriski kindel, et sul oli mõnus öö, päikesekiir,"<br />
Pöörasin end aeglaselt nagu filmis tema poole. <i>Päikesekiir? Ah? Mida?</i><br />
Keegi mu ees nipsutas sõrmi ja ma fokuseerisin pilgu taas enda ette. See oli Alasia.<br />
"Kullake? Oled korras?" küsis tüdruk ja jälgis mu nägu.<br />
<br />
Mõistus hakkas vaikselt pähe tulema ja ma taipasin, mis, kes, kus ja kellega.<br />
"Ega te ei taha mulle öelda, et ma just .. veetsin öö <i>tema </i>kaisus Või pigem tema <i>peal</i>?" Osutasin kartlikult sõrmega nohisevale poisile, kes oli meile selja pööranud.<br />
Tüdrukute näod muutusid taaskord murelikust salapäraseks.<br />
<br />
"Me lootsime, et <i>sina</i> ütled meile,"<br />
"Oh," libises üle mu huulte ja ma polnud kindel, kas ma peaks olema rõõmus või ehmunud.<br />
Alasia viibutas kätt, et me talle järgneks. See oli hea idee, arvestades, et mul polnud aimugi, kui hea unega Jason oli.<br />
<br />
"Niisiis," alustas Cassie, kui me ohutus kauguses olime. "Kuidas see siis nüüd juhtus ja miks me veel midagi ei tea?" Ta vaatas hetke Alasiale otsa ning nad pilgutasid mulle silma.<br />
"Sest see .. me .. mina ei tea," Ma naersin närviliselt. "Me lihtsalt mängisime eile Warcrafti ja siis .. järgmisel hetkel olite teie seal toas itsitamas ja puha,"<br />
"Äh, sa oled igav, Caro. Me tahame <i>detaile</i>,"<br />
<br />
"No vaata. Seal on sellised üliägedad jaaniussikesed, keda sa saad erinevateks värvideks teha. Ning need puud liiguvad seal ja saavad ka vaenlasi peksta. Muidu need sõdalased on kõik naised ja väga seksikad. Surnud on ka suhteliselt ägedad. Kuigi noh, mõned on väga rõvedad, kuna on tehtud eri kehaosadest. Mitte just väga meeldiv. Inimesed ja orkid on ka muutunud. Neil on..."<br />
<br />
"Caroline," Alasia vaatas mulle tõsiselt otsa. "Su jutt ei ole normaalne. Mida sa ajad?"<br />"No te tahtsite detaile ja ma räägin teile ju,"<br />
"Detaile .. oh. Sa oled peast päris pudru hommikul,"<br />
"Jah, ma vajan kohvi," nentisin, rõõmustades salaja, et ma ei pea sellest segasest olukorrast vähemalt kohe praegu edasi rääkima.<br />
<br />
"Siis keedame kohvi," sõnas Alasia perenaiselikult ning läks kööki askeldama.<br />
Enne kui Cassie mulle midagi öelda jõudis, põikasin ma tagasi pisikesse koridori ja lipsasin trepist üles.<br />
Ja otsekohe põrkasin Jasoniga kokku.<br />
<br />
"Hommik," pomisesin poolsosinal, poolenisti šokiseisundis. Ma polnud arvanud, et näen teda nüüd ja kohe.<br />
"Hommikust," vastas ta endiselt uniselt ja sasis oma juukseid. Tegevuse lõpetanud, raputas ta "soengu" kinnitamiseks oma pead. Nägi välja <i>metsikult </i>seksikas.<br />
<br />
"Sa kadusid ära," jätkas ta, ootamata mu järgmist kommentaari, millel polnud plaaniski tulla.<br />
"Eh .. sa ei taha teada," naeratasin ma aralt.<br />
Ta uuris mu nägu. "Ma ei küsiks muidu,"<br />
"Teeme nii, et sa tahad kohvi kõigepealt,"<br />
<br />
"Okei?"<br />
"Jei," grimassitasin talle laia naeratuse ning palusin endale järgneda.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://i1164.photobucket.com/albums/q576/LunaeFelis/Suvi/tumblr_lyezneShLn1qi4ns0o1_500_zpse64bc538.gif?t=1370376515?324" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="226" src="http://i1164.photobucket.com/albums/q576/LunaeFelis/Suvi/tumblr_lyezneShLn1qi4ns0o1_500_zpse64bc538.gif?t=1370376515?324" width="400" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://24.media.tumblr.com/tumblr_m6je98ETDQ1rqd92do1_500.gif" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="221" src="http://24.media.tumblr.com/tumblr_m6je98ETDQ1rqd92do1_500.gif" width="400" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<object width="320" height="266" class="BLOGGER-youtube-video" classid="clsid:D27CDB6E-AE6D-11cf-96B8-444553540000" codebase="http://download.macromedia.com/pub/shockwave/cabs/flash/swflash.cab#version=6,0,40,0" data-thumbnail-src="http://img.youtube.com/vi/OgtqIurz_Ds/0.jpg"><param name="movie" value="http://youtube.googleapis.com/v/OgtqIurz_Ds&source=uds" /><param name="bgcolor" value="#FFFFFF" /><param name="allowFullScreen" value="true" /><embed width="320" height="266" src="http://youtube.googleapis.com/v/OgtqIurz_Ds&source=uds" type="application/x-shockwave-flash" allowfullscreen="true"></embed></object></div>
Lunahttp://www.blogger.com/profile/12633597156217465845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-475497147975951379.post-55862813122846263102013-05-09T00:42:00.001+03:002013-05-09T00:48:10.268+03:00Varjud minevikust #1: Pilk minevikku<b>Jake, 5 aastat tagasi</b><br />
<b><br /></b>
<i>Pagan. Kurat küll. Ausalt. Lihtsalt kuidas ma võisin.</i><br />
Vaatasin, kuidas <i>tema </i>läheb direktori juurde, surub ta kätt, seejärel pöörab ümber, naeratab publikule - <i>kuid ma olen suht kindel, et kindlasti mitte mulle - </i>ja läheb oma kohale Jasoni kõrval.<br />
<i>Raisk. Lurjus. Kaabakas. Jätis. Seda sa oled, Evans. Mitte midagi head. Sa ei jõua kuskile sedasi, tead seda.</i><br />
<i><br /></i>
Jälgin tuimal pilgul inimesi, teades, et ma oleks pidanud tulemata jätma. Ent see oli siiski lõpetamine. See oli lõpp. Minu jaoks rohkem halvas mõttes kui heas. Kui teised kõik rõõmustavad, et lõpuks ometi saab keskkoolist ära, liikuda edaspidisesse ellu: kolida lõpuks ära sellest urkast, ülikool, pere, töö, karjäär... Ma teadsin täpselt, mida ma edaspidi teen. Erilist valikut nagu ei olnud. Täpsemalt polnud seda üldse. Ma ei kaevanud. Mulle sobis maffia. Sest hei! olge nüüd, eks. See oli midagi hoopis teistsugust. Jajah, hakake mulle loengut pidama selle kohta, kuidas ma tapan inimesi ja rikun teiste elusid. Kuid palun ärge unustage, et inimesed, keda ma tapan, on ainult "pahad", kes tapavad teid, tsiviilkodanikke, ja need, kelle elusid ma rikun, on kaotanud liiga palju, et enam midagi hoolida. Mõningaid inimesi ei saa parandada. Leppige sellega.<br />
<br />
Mu peas sähvatas pilt Caroline'ist. Tema pisikest habrast keha ümbritses <a href="http://24.media.tumblr.com/tumblr_m6oc1kYQtD1qctjnko1_500.jpg">elevandiluukarva kleit, millele ta oli oskuslikult talje pealt paigutanud kitsa pruuni vöö</a>. Tema kaela kaunistas kuldne merekarp.<br />
<i>Meri. Caro. Mälestused.</i><br />
<i><br /></i>
Caro oli riides lihtsalt, kuid maitsekalt. Puhvis kleitidega üleslöödud "iludused" ei saanud talle ilu poolest ligigi.<br />
Vaatasin ta täna lokkidena seljale langevaid juukseid. Talle sobisid lokid. Talle sobis kõik. Ta oli perfektne. Kuid ta ei olnud enam minu. Miks? Sest ma olin idioot.<br />
<br />
*<br />
<br />
Nad olid armsad koos. Jah, see kõlab plikalikult. Ma nägin, kuidas osa tüdrukuid vaatas Carot kadedusega. Ilmselgelt. Tal oli kõik, mida ta vajas ja rohkemgi veel. Teadsin, et teda ootab ees helde tulevik. Täpselt selline, nagu ta kavatsenud on.<br />
<i>Kõik läheb täpselt nii, nagu ta soovib. Ta väärib seda. Ta on hea inimene. Perfektne.</i><br />
<br />
Toetasin vastu metallpiiret ja lõpetasin šampust. Nägin, kuidas must auto veeres hoovi. Vaatamata pimedusele nägin numbrimärki ning mu sees hakkas möllama adrenaliin.<br />
<i>Töö. Lõpuks ometi.</i><br />
<i><br /></i>
Tagumine uks avati ja seal istuv mees viipas mulle. Mõtlesin, kui väga "äge" ja efektne oleks hetkel oma šampuseklaas vastu põrandat visata.<br />
<i>Järgmine kord.</i><br />
Jätsin selle laua peale, rebisin lipsu kaelast ning tuhisesin saali.<br />
<br />
Just siis, just paganama tol hetkel pidi <i>ta </i>mulle ette astuma. Ma vaatasin talle otsa. Tema vaatas mulle otsa. Jasonit polnud lähedal.<br />
Ta silmad ei näidanud emotsiooni. Isegi viha mitte. Ma teadsin muidugi, et Caro ei pea pikka viha. Pealegi oli ta öelnud, et võib-olla kunagi annab ta mulle andeks. Ent samas ma teadsin, et kui annabki, pole mind enam siin. Pole seal, tema elus.<br />
<br />
Saatsin talle veel viimase pilgu ja tuhisesin temast sõnagi ütlemata mööda. Teadsin, et kui avan suu, ei suuda enam peatuda. See aga ei viiks kuskile, oleks mõttetu. Ma võiksin end teha lolliks ja talle kõik ära rääkida, kuid mind oodati. Ning et see poleks midagi muutnud, otsustasin, et jätan selle nii, nagu ta oli. Nii oli kõigile parem.<br />
<br />
Ma teadsin, et niipea kui olin silmakontakti katkestanud, ilmus sinna see, mida ma talle näidata ei tahtnud. Ma tahtsin, et ta teaks, kuid teadsin, et see oleks tekitanud ta silmadesse vaid küsimärgid, millele vastused oleks talle vaid haiget teinud.<br />
<br />
Lipsasin lõpuks taas jahedasse õhtuõhku ja hingasin sisse. Külm õhk jahendas ka mu mõtteid. Ma suutsin taas kainelt mõelda. Kõndisin rahulikult autoni ning pugesin sisse.<br />
"Sind suunatakse ümber," sõnas Charlie ja pani suitsu ette.<br />
Ma vihkasin suitsulõhna, kuid ta ei teadnud seda ja sa ei hakka siiski oma bossile etteheiteid tegema, isegi kui oled vaid sammu temast tagapool.<br />
<br />
"Ümber?" kordasin viimast sõna. Põrnitsesin enda ette. Asusime teele.<br />
"Melbourne. Seal on suurem jõuk. Vabanda," Charlie peatus korraks ja puhus välja suitsupahvaku. Proovisin hingata õhku väiksemate kogustega.<br />
"Ma väljendusin valesti. Nad kavatsevad sulgeda selle siin. Mendid said haisu ninna. Me peame lõpetama. Osa jään siia muidugi. Klubi peab alles jääma, muidu on kahtlane. Aga enamus sõidab ära,"<br />
<br />
"See tähendab, et..?"<br />
"Sa saad suurema jõugu enda alla nüüd, jah,"<br />
"Whoa," suutsin vaid öelda. Mitte et ma nendega hakkama ei saaks. Muidugi ma võisin saada. Mul oli nüüd liiga palju emotsioone, millest lahti oli vaja saada. Suunata mujale.<br />
<br />
"Oled nõus?" Charlie vaatas mulle ootavalt otsa, kuigi teadsin, et ta teab, et ma nõustun.<br />
"Muidugi," kinnitasin ta mõtteid.<br />
Vaatasin aknast välja. Hoonet ei olnud enam peaaegu üldse näha. Kuid ma teadsin, et <i>ta </i>on seal. Muidugi ta oli. Lõbutses oma sõbrannade ja eluarmastusega. Tegi seda, mida ta vääris ja tahtis.<br />
Ma ei näinud teda enam, kuid ma endiselt tajusin teda Ta oli mu südames ja mõtetes, mu keha endiselt mäletas tema oma.<br />
<br />
"Siis tere tulemast uude ellu, Jake,"<br />
Noogutasin.<br />
<i>Uude ellu. Ellu ilma Caroline'ita.</i><br />
<i>Tead, tüdruk, sa jääd ikkagi igavesti mu süsteemi. Tahad sa seda või ei. Ma olin idioot, et lasin sul minna. Ma oleks võinud õppida ja panna sind jääma.</i><br />
<i><br /></i>
<i>Kuid nüüd .. hüvasti, mu kallis. Hüvasti, Caro. Hüvasti, mu arm.</i><br />
<i>Tervist, maffia, mu uus eluarmastus.</i><br />
<i><br /></i>
***<br />
<br />
<b>Olevik</b><br />
<b><br /></b>
<br />
Olin seda otsinud pikemat aega. Kirg, iha, rahuldus. Ei mingeid tundeid, ei mingeid emotsioone - lihtsalt seks. Nagu ajal enne <i>teda. </i>Mitte miski ei omanud tähtsust.<br />
Ma kaotasin ta omaenda rumaluse ja egoismi tõttu ning nüüd ma pidin maksma. Tagasiteed polnud.<br />
<br />
"Hei, ilus poiss,"<br />
Tõstsin pead ja vaatasin blondi kooginäoga tüdrukut enda ees. Ta ei saanud olla vanem kui 18, isegi meigiga.<br />
"Otsid midagi?" Tema üks käsi oli posti ümber, samal ajal kui teine liikus mööda tema keha - alustades ta rindadest ja liikudes allapoole.<br />
<br />
<i>Ta oleks võinud isegi graatsiline olla, polnuks ta prostituut</i>, käis mõte läbi mu pea. Ma vaatasin ta pealaest jalatallani üle ja tundsin iha oma alumises osas. Ei muud, ei mujal<br />
Ilma meigi ja <i>riieteta </i>oleks ta olnud noor kena neiu. Kuid elu ei tea halastust. Ta oli viidud äärmusteni ning see oli eluviis, mille ta valis.<br />
<br />
<i>Ma ei tulnud siia selleks, et haletseda ja leida sügavust igas prostituudis. Vähemalt mitte seda sügavust. </i>Mu tumedam pool tõusis äkitselt esile. Ma tundsin vajadust end välja elada.<br />
Sirutasin käed välja ja tõmbasin tüdruku endale sülle.<br />
<br />
"Oojaa, ma otsin midagi," sosistasin talle kähedalt kõrva. Ta võpatas mu äkilise tujumuutuse peale, kuid lasi siis taas vabaks.<br />
Ta oli sellega harjunud. Ta oli kõigega harjunud.<br />
<br />
Liigutasin käsi mööda ta külgi, jalgu ja reite sisekülgi. Ta hingas sügavalt sisse, kui mu sõrmed olid kiuslikul kaugusel ta intiimtsoonist.<br />
"Äkki hangime toa?" küsis ta kähiseva häälega, olles ilmselgelt erutunud.<br />
"Ei," ütlesin kindlalt.<br />
<br />
Vaatasin üle ta palja õla baarmenile otsa ja nipsutasin sõrmi.<br />
"Vabasta ruum," ütlesin vaid huultega.<br />
Noormees noogutas ja lülitas muusika välja. Teenindajad teadsid, mida see tähendas, nii et haarasid oma kliendid ja kadusid ruumidesse. Ruum oli valmis.<br />
<br />
Tüdruk naeratas mulle. Tema silmad peegeldasid mõtet, et ta oli nii eriline, kuna ma käskisin kõigist vabaneda lihtsalt selleks, et teda siinsamas panna.<br />
Ta ei olnud. Ma lihtsalt vajasin midagi teistsugust.<br />
<br />
Ta lähenes mulle enda arvates "seksika kõnnakuga" ja pani oma käed mu kaela ümber, lastes neil rännata mu õlgadele.<br />
Haarasin talt nii tugevalt ümbert kinni, et ta kiunatas, ja surusin vastu baariletti.<br />
Ta oli aldis sinna peale istuma, ajas oma jalad laiali ning toetas käed mind oodates letile. Ma tulin lähemale, haarates talt kõvasti ümber piha ja hammustades valusasti kaelast.<br />
<br />
Ta keha muutus äkisuse peale jäigaks, kuid ta ei karjunud valust. Nagu ma mainisingi, oli ta sellega harjunud. Mu käed liikusid ta alumise osa poole ning ma nägin tema silmist, et ta oli kindel, et <i>tema </i>saab rahuldatud.<br />
<i>Vale mees, mõrd.</i><br />
<i><br /></i>Äkitselt olin ta tirinud letilt maha ja surunud karmilt vastu selle seina.<br />
"Me teeme seda minu moodi, tibu," sosistasin ta kõrva, hoides teda ühe käega paigal ja avades teisega püksilukku.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<object width="320" height="266" class="BLOGGER-youtube-video" classid="clsid:D27CDB6E-AE6D-11cf-96B8-444553540000" codebase="http://download.macromedia.com/pub/shockwave/cabs/flash/swflash.cab#version=6,0,40,0" data-thumbnail-src="http://img.youtube.com/vi/Iu_JIEGfNmE/0.jpg"><param name="movie" value="http://youtube.googleapis.com/v/Iu_JIEGfNmE&source=uds" /><param name="bgcolor" value="#FFFFFF" /><param name="allowFullScreen" value="true" /><embed width="320" height="266" src="http://youtube.googleapis.com/v/Iu_JIEGfNmE&source=uds" type="application/x-shockwave-flash" allowfullscreen="true"></embed></object></div>
Lunahttp://www.blogger.com/profile/12633597156217465845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-475497147975951379.post-32421471182642380472013-04-09T18:26:00.000+03:002013-04-09T18:26:03.346+03:00SL #53: Järve ääresPeale sööki me jõudsime natuke mängida võrkpalli, kuna polnud veel pimedaks läinud. Aga hämariku saabudes olime kõik gruppideks jagunenud: osad jõid endiselt verandal, osa istus rannatoolidel, osa tegeles millegagi sees ja osa, kus ka mina ja Jason olime, istus lõkke ääres.<br />
<br />
Oli hea olla vabas õhkkonnas, ilma igasuguste kooli- ja muude muredeta, ning lihtsalt nautida elu.<br />
Lõkke praksumine ja selle soojus rahustas mind alati maha ning mu suureks üllatuseks oli Jason istunud samale pingile, mis minagi.<br />
Ta oli Apollo Bays .. teistsugune. Ma ei teadnud, mis juhtunud oli, aga see, kuidas meie suhtlemine oli muutunud .. kuidas me olime muutunud nii <i>lähedaseks.</i><br />
<i><br /></i>
Lõkke ääres oli pisike, umbes 10 inimesest koosnev seltskond. Kuna asjasse oli segatud veidi alkoholi, oli juba päris hilja ning kõik olid vabaks lasknud, otsustasime rääkida, mida üksteisest arvame. See ei läinud siiski väga isiklikuks, nii et oli meeldiv kuulda, et inimesed suhtuvad sinusse üldjuhul sõbralikult.<br />
<br />
Sirutasin end lõkke poole ja kohendasin paari halgu.Mu käed olid otse lõkkes, kuid imelikul kombel ma ei talunud selle kuumust.<br />
Küll aga ehmatas mind Jason oma hoolivuse ja sõnadega.<br />
"Kuum ei ole?" Jasoni hääl kõditas mu kaela, tuletades taaskord meelde tema lähedust.<br />
<br />
<i>Lõkkekuumus pole mingi kuumus, kui midagi sellist juhtub?</i><br />
Vaatasin üle õla talle otsa ja naeratasin. "Ma millegipärast ei taju seda,"<br />
Sirutasin selja taas sirgeks ning avastasin äkki, et me Jasoniga istusime täiesti külg külje kõrval: meie puusad puutusid isegi kokku.<br />
<br />
<i>Wow. Vot nüüd see on tõepoolest väga .. huvitav. Aitäh.</i><br />
Ning mingi hetk me lihtsalt eraldusime kuidagi sellest seltskonnast. Me jäime füüsiliselt paigale, kuid olime alustanud kahe inimese vestlust ning keegi ei proovinudki selles osaleda, nii et meil oli seal väike privaatne mullike.<br />
<br />
"Lõke hakkab kustuma," kuulsin mõne aja pärast Joshi häält kuskilt kaugusest.<br />
Ning et ma polnud nii ammu lõket teinud ega puid tassinud, tekkis mul kohutav tahtmine seda teha.<br />
Tõusin püsti ja teavitasin, et toon need puud kohale.<br />
<br />
Muidugi mina romantikuna lootsin, et ta tuleb mulle sinna kuuri järele. See oleks olnud .. huvitav. Kuid ta oli ilmselgelt liiga Jason ega teinud seda.<br />
Võtsin sületäie puid ja kõndisin välja.<br />
<br />
Lõkkeseltskond oli väiksemaks jäänud - inimesi oli vaid viie jagu. Ma olin juba maha istumas, kui avastasin, et minu jaoks muutub seal palavaks. Jah, Jason oli endiselt seal ja ma oleks olnud nii õnnelik veeta temaga aega, kuid ma pidin ka distantsi hoidma, kas pole? Sest me polnud siiski koos või midagi.<br />
<br />
Olin eelnevalt teinud veidi uurimist Alasia maja juures ning teadsin, et ta maja asus suurepärase järve kaldal. Vähe sellest, et tal oli meri vaid kilomeetri kaugusel, siis veel ka see järv otse maja juures .. puha paradiis. Juurdeehitatud kai peal oli kindlasti mõnus istuda ka muul ajal ööpäevast, kuid öösel oli see eriti maagiline. Päike oli juba loojunud ning vaatepilt seetõttu oivaline. Ma lasin end veel rohkem vabaks, keskendusin hingamisele ja...<br />
<br />
<br />
"Tohib liituda?" küsis keegi, kelle ma küll väga kiiresti ära tundsin.<br />
<i>Ja kuidas olekski võimalik, et ma seda </i>ei teeks<i>?</i> "Jah, muidugi," <i>Kui armas.</i><br />
"Miks sa siin üksi oled?" küsis ta ja võttis mu kõrval istet.<br />
Tahtmatult märkasin, kui lähedal ta mulle oli. Meid lahutasid kõigest mõned sentimeetrid. <i>Põhimõtted, mu armsaim? </i>sähvatas korraks läbi mu pea, kuid mulle tuli meelde, kuivõrd see kõik muutunud oli. "Sa ju tead, mulle meeldib üksindus,"<br />
<br />
Ning tol hetkel mõistsin ma, kuivõrd me mõlemad selle ajaga - nende 2,5 aastaga - muutunud olime. Kuigi tegelikult tundus, justkui oleks möödunud palju rohkem aastaid.<br />
Ning kuidas <i>kõik</i> muutunud oli!<br />
Algas tühisest meeldivusest ja nüüd .. <i>ohjah, ma taaskord unustasin, et ta pole päriselt minu oma.</i><br />
<br />
Igatahes, jah. Nüüd tagantjärele mõeldes - <i> </i>kui tühised ja mõttetud olid need meie vestlused alguses. Ma olin nii häbelik... <i>Millal see kõik küll muutuda jõudis?</i><br />
"Üksindus on nagu dieet - lühiajaliselt kasulik, kestma jäädes eluohtlik,"<br />
Olin juba valmis vastama, kuid siis mulle tuli meelde, et olin seda lauset kunagi msnis kasutanud. Veel natuke ja ma oleksin suud imestusest maigutama hakanud.<br />
<br />
"Ma näen, et sa oled üllatunud,"<br />
"Eem .. jah. See oli mul msnis mingi aasta tagasi! Kuidas sa .. Oih, tobe mina. Sa raudselt ei võtnud seda sealt .. Ma..." <i>Loll, loll, loll!</i><br />
"Tegelikult .. on see sealt küll,"<br />
<i>Mii-da? </i>"Sa ajad mind vaid rohkem segadusse,"<br />
<br />
"<i>Sorry</i>. Msni pealkirjad, tead küll,"<br />
<i></i>"Um .. nii, jah. Miks sa selle meelde jätsid?"<br />
"Ma jätan meelde asjad, mis minu kohta käivad. Ärge arvake, et te, tüdrukud, olete ainukesed, kes kõiksugu asju meelde jätavad. Ja noh .. tundus, et su alakad on megatihti minu kohta,"<br />
"Sa loed neid?" <i>Wow. Üks suur WOW.</i><br />
<br />
"Suht pidevalt. Need on .. huvitavad..," Ta vaatas mulle otsa ja kui ma endiselt üllatunult teda vaatasin, jätkas ta: "Okei, see oli piinlik nüüd."<br />
"Eh .. ma arvan, et kui kellelgi peakski piinlik olema, siis minul, sest see on tõsi. Et need sinu kohta käivad, st. Aga...."<br />
<br />
"Aga mis?"<br />
"Nii et sa siiski märkasid. Ja sind veel huvitab ka?"<br />
"Mis selles nii uskumatut on?"<br />
"Lihtsalt sa .. ei näita oma hoolimist nii palju. Ei reageeri nagu nendele või nii,"<br />
<br />
"See, et ma ei reageeri, ei tähenda, et ma ei hooliks,"<br />
"<i>Nii et sa hoolid,</i>" pomisesin ma pigem iseendale. Naeratasin vargsi. "Kuid miks sa siis ei reageeri?"<br />
"Alati ei pea reageerima,"<br />
"Sinu arust," sõnad lipsasid mu suust kiiremini välja, kui jõudsin taibata, et ütlen oma mõtte valjusti välja. <i>Oih.</i><br />
<br />
"Oh, Caro, palun ärme alusta algusest," Jason vaatas mulle reaalselt anuva pilguga otsa.<br />
<i>Kuidas ma jumaldan tema silmi... </i>"Okei, <i>sorry</i>, jälle mina ja minu .. mõtlemine. <i>Üle</i>mõtlemine, ma tahtsin öelda. Okei, räägime hoopis .. näiteks, miks sa siia tulid?"<br />
<i></i><br />
"Kui see sind nii väga häirib, võin ma ju ära ka minna," Ta teeskles püstitõusmist.<br />
"Ei!" karjatasin ma ning see kajas vastu, kuna järve ääres oli palju vaiksem, kui Britti juures. Taaskord, enne kui jõudsin mõelda, haarasin ta käest, et ta taas mu kõrval istuks. "<i>Jää minuga,</i>" sosistasin.<br />
<br />
"Ära muretse, mul polnud plaaniski ära minna,"<br />
Eemaldasin kiiresti oma käe, kui ta maha istus. Isegi mitte selle tõttu, et tundus, nagu oleksin avatud elektrijuhtmest haaranud, vaid pigem selleks, et talle see vastumeelne ei oleks. Muidugi ta on ka kaugemale, läinud, aga...<br />
<i>Ära vihasta oma "armsamat".</i><br />
"Nii et siis, miks ma siin olen," sõnas ta just siis, kui kavatsesin seda taas küsida.<br />
<i></i><br />
<i>Kui sa oled Edward Cullen, siis see ei meeldi mulle. Kui sa aga tõesti mäletasid seekord, et ma küsisin midagi, siis see toob sulle plusspunkti.</i><br />
<br />
"Ütleme nii, et ma väsisin sellest lällavast rahvast ära. Isegi Jack on täis. Kui sa ära läksid, läks väga läbuks ära. Sa tundud olevat ainuke, kes..."<br />
<i></i><br />
<i></i>Kergitasin oma siidripurki, tõestades, et ma siiski olin joonud. "Aga ära arva, et ma täis olen. Mulle ei hakka alkohol nii kergesti pähe. Mitte et mulle meeldiks täis olla.<br />
<br />
"Miks sa siis seda teed?"<br />
<i>Jälle see küsimus. </i>"Maitse on hea..." <i>Nii, et sa jälle seda küsin, teen mina uue katse. </i>"Proovida tahad?"<br />
Mõte sellest, et ta puudutaks huultega sedasama purki, kust ise joonud olin ja peale teda joon, tekitas uusi värinaid. Mõtlesin, kas see ületaks selle, kui ta huuled mu põske puudutasid...<br />
<br />
* See polnud see Micha idee, kui Jason tema lehest koopia tegi, pean ma ilmtingimata Micha lehe saama, sest <i>tema </i>on seda puudutanud, või peaaegu sama Chantali ideoloogia, kui me esperantos niisama lollitasime, ja poistel markerit vaja läks.<br />
"See on nüüd tema lõhnaga läbi immutatud," oli Chan öelnud, kui markeri tagasi sain. *<br />
<br />
<i>Ei, seekord on asi .. intiimsem. </i>Mis sest, et ka see kõlas kahtlaselt. <i>Ohjah, liiga kahtlaselt.</i><br />
"No sa võid ju anda," vastas Jason minu suureks üllatuseks.<br />
Ulatasin talle oma purgi, kust ta suure (!) lonksu võttis.<br />
"Pole tal viga midagi," kostis ta seejärel, kui oli joogi oma kurgust alla kulistanud.<br />
<br />
"Mida sa veel proovinud oled?" küsisin niipea, kui ta mulle purgi tagasi ulatas, ja proovisin taaskord ignoreerida värinaid, mida tekitasid tema sõrmed, kui puutusid joogi tagasiandmisel minu omade vastu. <i>Ma parem ei hakka mõtlemagi, kas see oli kogemata või mitte. Nagunii keegi ei tea.</i><br />
"Viina on kodus pakutud, kuid see on liiga rõveda maitsega,"<br />
<i></i><br />
"<i>Yeah</i>, täpselt. Hakkab kergesti pähe ka."<br />
"Oled sa kunagi purjus olnud?" küsis ta siis.<br />
<br />
"Mkm," raputasin pead. "Ma ei näe selles mõtet. Jood end täis, laamendad ringi ja ärkad hommikul mälukaga. Tänan väga, piisavalt selliseid klassikaaslasi nähtud."<br />
"Sama,"<br />
"Jah. Oota korra..." Mulle tuli midagi meelde ja tema sõnad .. need olid <i>liiga </i>vastumeelsed sellele, mida ta teinud oli. "Sa pole kunagi täis olnud?"<br />
<br />
"Ei, muidugi mitte. Caro, sa ju tead minu alkoholitarbimisprintsiipe,"<br />
"Kas sa mäletad Joshi teist pidu?"<br />
Ta kulmud koondusid ninajuurel, kui ta seda meenutas. "Mis sellega?"<br />
Hingasin pahinal välja. "Sa ütlesid, et pole kunagi täis olnud, aga .. sa .. me .. magasime ühes voodis,"<br />
<br />
Vaatasin talle kogu aja otsa, kuid kui need sõnad üle mu huulte libisesid, pöörasin pilgu kiiresti enda ette järvele. Samuti võtsin suure lonksu siidrist, et ei peaks praegu kohe midagi vastama.<br />
Ta ohkas. "Caroline, ma ei taha, et sa seda teemat jälle tõstaksid... Ma ju palusin,"<br />
"Ma tean, Jason, ma lihtsalt..."<br />
<br />
Ja see moment oli nii ideaalne .. see päikeseloojang, see järv, tema mu kõrval .. tema huuled nii lähedal...<br />
Ma teadsin, et ta ei tee seda. Ja kui hästi järele mõelda, siis ma eelistanukski seda, mida ta järgmisena tegi.<br />
<i>Seletus, </i>yay<i>, </i>yay<i>, </i>yay<i>.</i><br />
"Ma arvasin, et sa unustasid või midagi .. aga ma eksin sellega kogu aeg. Sina ei unusta midagi,"<br />
Ta naeratas mulle armsalt ja ka minagi olin sunnitud naeratama.<br />
<br />
"Ma .. tol korral ma .. ma ei olnud purjus, jah. Ma lihtsalt .. see, kui me kogu öö üleval veetsime, et lihtsalt rääkida<i> .. </i>ja siis sa vajud nelja paiku ära .. ma tahtsin .. ma ei tea, seda on raske seletada. Võib-olla tuleks alustada sellest, et ma ei tahtnud, et sa diivanil magaksid. Nii et ma lihtsalt võtsin su sülle ja viisin üles voodisse .. ja ma olin juba valmis lahkuma, tegelikult ka .. Aga siis sattus mu pilk sinu täiesti rahulik, ingellik olek-" <i>Ta nimetas mind ingellikuks?! Whoa. </i>"Ma pole kunagi niimoodi tundnud, aga tol hetkel .. ma tundsin vajadust sind kaitsta. Ma ei tahtnud sind sinna üksi jätta, isegi kui polnud mingit ohtu .. mm," Ta piidles mind. "Kas see tundub liiga friigilik?"<br />
<br />
Olin teda nii kuulama jäänud, et ei jõudnud isegi kohe reageerida.<br />
"Ei, üldsegi mitte," Mu sõnad olid vaid sosin. "Jätka,"<br />
Ta muigas, pööras pea järve poole ja täitis mu soovi: "Ja kui ma seal su kõrvale heitsin, siis sa pöörasid end automaatselt ümber ja panid käed ümber minu .. ning ma noh, ei tahtnud su und segada ja lõpptulemusena vajusin ise ka ära,"<br />
<br />
(fotod: <a href="http://s1164.photobucket.com/user/LunaeFelis/media/tumblr_lxr08nUZ0B1qc96ayo1_500_zps7c7a947f.gif.html?sort=3&o=0">esimesed kolm pilti</a>)<br />
Lunahttp://www.blogger.com/profile/12633597156217465845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-475497147975951379.post-87471393350369657412013-04-01T22:00:00.000+03:002013-04-01T22:45:11.468+03:00Varjud minevikust: ProloogMa kunagi ütlesin, et ma ei lähe enam kunagi tagasi. Ma ütlesin, et ma ei korda kunagi sama viga. Ei seda, et ma taas seon end maffiaga, ega seda, et ma olen taas temaga.<br />
Ma arvasin, et temataolised inimesed ei muutu. Kuid see on vale. Kõik inimesed muutuvad. Ja tegelikult oli see vaid tema pealispind. Sees oli ta õrn ja tundeline inimene, kes pidi ellujäämiseks olema keegi teine.<br />
Maffia aga .. see on ohtlik, eks?! Tapmised ja jahtimised ja ohtlikud katsumused .. kuid ta õpetas mulle selle sisemust. Ning alguses ma ei pidanud tegema midagi, mida ma ei tahtnud. Ta poleks mind kunagi sundinud tegema midagi, mida ma ei tahtnud. Kuid tuli välja, et ma olin selleks mõeldud. Et maffia oli mu eluarmastus. Mitte kumbki neist kuttidest. Vaid hoopis maffia. Ma olin selle jaoks loodud.<br />
Ja teate, mida nad ütlevad? Teine kord pole see enam viga. Teine kord on see valik.<br />
<br />
***<br />
<br />
<br />
<span style="font-size: small;">"Sa oled piisavalt harjutanud tänaseks," lausus Jake ja tahtis revolvrit mu käest ära võtta.</span><br />
<span style="font-size: small;">Peitsin käe selja taha, teisega lükkasin kõrvaklapid allapoole. "Aga ma tahan veel!"</span><br />
<span style="font-size: small;">"Padrunid on otsas,"</span><br />
<span style="font-size: small;">"Pane siis juurde, teil on ju neid," nõudsin ma.</span><br />
<span style="font-size: small;"><br /></span><span style="font-size: small;">Ta ohkas. "Caroline..."</span><br />
<span style="font-size: small;">Prunditasin tusaselt huuli, kuid sirutasin käe tema poole.</span><br />
<span style="font-size: small;">"Kui sa nii väga tahad, siis on midagi, mida me saame teha," pomises ta mõtlikult, võttes padrunikesta välja.</span><br />
<span style="font-size: small;"><br /></span><span style="font-size: small;">"Jah?!" Võin kihla vedada, et mu silmad põlesid.</span><br />
<span style="font-size: small;">Jake pistis revolvri, millega ma ennist tulistasin, kabuuri, mis tal vööl rippus, ja võttis teise välja. Sellel oli minu jaoks westernlik ilme. Ta ulatas selle mulle.</span><br />
<span style="font-size: small;">Surusin selle vastu rinda nagu ei-tea-mis reliikviat.</span><br />
<span style="font-size: small;"><br /></span><span style="font-size: small;">"Noh?" küsisin ootusärevalt.</span><br />
<span style="font-size: small;">"Pane see oma pea juurde,"</span><br />
<span style="font-size: small;">"Mi.. mida?"</span><br />
<span style="font-size: small;">"Tee, nagu ma käsin, Caro," sõnas Jake teravalt läbi hammaste.</span><br />
<span style="font-size: small;"><br /></span><span style="font-size: small;">Tegin nagu kästud ning teadsin, et endise sära asemel peegeldub mu silmist šokk ja hirm.</span><br />
<span style="font-size: small;">"Ma loodan, et sa oled vene ruletiga tuttav, mu tüdruk," lausus Jake mõtlikult ja kallutas pead.</span>Lunahttp://www.blogger.com/profile/12633597156217465845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-475497147975951379.post-42485222690813044182013-03-22T20:50:00.002+02:002023-02-04T14:14:50.102+02:00SL #52: Poisid...Toksisin rahulolematult jalaga vastu maad.<br />
<div>
<i>Tõepoolest. Ma võtan tagasi kõik oma sõnad tüdrukute aegluse peale. Kui keegi poistest peaks kunagi veel tüdrukute kohta ütlema, et neil läheb enda kordaseadmisega liiga kaua aega, siis ma virutan neile pesapallikurikaga. Täiesti ausalt.</i></div>
<div>
<i><br /></i></div>
<div>
Kui varem oli kaklus selle üle, kuhu me sööma lähme, siis nüüd läks poistel hulk aega, kuni nad otsustasid, mida nad süüa tahavad. Ma kohendasin muudkui kotti oma õlal, sest see oli raske ja hakkas hõõruma, arvestades aega, mida ma ootama pidin. Otsustasin juba minna kohti võtma, kui avastasin, et poisid olid ära tellinud ning kohtadele suundunud.</div>
<div>
Raputasin poolvihaselt pead. <i>Aitäh, et mulle ka ütlesite.</i></div>
<div>
<i><br /></i></div>
<div>
"Mida teile?" naeratas mulle teenindaja.</div>
<div>
"Ee...," Mu pilk eksles kellale ja ma avastasin, et olin söönud ligi kuus tundi tagasi, kuid tänu poiste otsustusvõimetusele oli mu söögiisu läinud. Lasin pilgul uitada mööda letti. "Üks juustukook palun. Ja sidruni Nestea,"</div>
<div>
Sain oma "toidu" kätte ning liikusin poiste juurde.</div>
<div>
<br /></div>
<div>
<i>Kas see peaks olema mingi vandenõu või..? Nagu täiesti-täiesti ausalt? Miks mu elu üha rohkem mingit filmi meenutab? Või siis pigem seebikat. Okei, mida iganes.</i></div>
<div>
Soovisin poistele head isu, jättes oma kodinad tooli kõrvale ja maandudes ainukesele vabale kohale, mis - te võite eeldada - oli Jasoni kõrval. <i>Täiesti </i>mindblown<i>, kas pole? Ma isegi ei proovi enam ja see lihtsalt juhtub.</i></div>
<div>
<i><br /></i>
"Proovid erinev olla?"<br />
"Huh?"<br />
"Noh, et ei võta praadi ja nii,"<br />
Pööritasin silmi. "Ma ei taha süüa,"<br />
<br />
"Ja Nestea?"<br />
"Mis sellega on?"<br />
"See on sidruni. Meil kõigil on virsiku,"<br />
<i>Nagu tegelikult ka?! Mis teil hakkas nüüd? See pole isegi naljakas. </i>"Te olete imelikud," sõnasin ma, kuigi mu huuled olid kaardunud naeratuseks.<br />
<br />
Tegelikult oli poistega siiski tore aega võtta. Muidugi, ma armastasin oma sõbrannasid, kuid tüdrukutega on asi see, et enamasti räägitakse poistest ja tõenäoliselt klatšitakse kedagi taga, aga kuttidega .. noh, kuttidega saad sa nautida nilbeid nalju või näiteks mingit autode teemat või arvutimänge .. see on vaheldusrikas, kas teate.</div>
<div>
<br />
"Cassie, <i>sweetheart</i>," kilkasin ma, nähes meile lähenemas tuttavat kuju.Tormasin teda kallistama - nagu meil tüdrukutega ikka kombeks oli - ning ta sosistas mulle kõrva: "Sa ikka jätkad oma unistuse elluviimist,"</div>
<div>
"Ma isegi ei proovi enam - see lihtsalt .. juhtub," sõnasin talle vaikselt, enne kui taas oma armastatud kohale maandusin. Tõmbasin kõrvallauast tooli, asetades selle enda kõrvale laua otsa. "Tahad süüa ka?"<br />
<br />
Tüdruk kehitas õlgu. "Nah, jätan vahele,"<br />
Keskendasin oma tähelepanu taas lauale ja..."Ausalt, kutid?"<br />
Jõllitasime Cassie'ga seda "ehitist", mille poisid meisterdanud olid: nad olid võtnud kõik pudelid ja klaasid ning need üksteise otsa pannud.<br />
"Ja mis siis, kui see ümber kukub?" küsis Cassie ja osutas sõrmega konstruktsioonile.<br />
Nad naeratasid rahulolevalt. "Midagi siin ei kuku ümber,"<br />
<br />
Kui me olime ära söönud, oli möödunud .. paar tundi. Avasin just suu mainimaks, et me võiks liikuda hakata, kuid siis helises mu telefon.<br />
"Um, jaa?" teekslesin tõsist häält.<br />
"Caro .. kus kuradi kohas te olete?" Alasia hääl polnud otseselt kuri, aga ta oli väga .. mures, ütleks ma isegi.<br />
<br />
"Café 153,"<br />
"Kas te mingi 3 tundi tagasi ei pidanud rannas olema?"<br />
"Pidime küll," sõnasin ma tõsiselt ja vaatasin poistele otsa. "Aga mõned siin ei suuda kunagi ära otsustada, mida nad tahavad,"<br />
<br />
Arvate, et poisid manasid ette mingid näod stiilis "meil on kahju"? Kindlasti mitte. Nende näod õitsesid naeratustes - nad olid endaga megarahul. Raputasin selle peale vaid pead.<br />
"Ma arvan, et me enam tulema ei hakka. Kell on kuus siiski,"<br />
"Ee .. ma arvan küll jah. Ma arvan, et me jõuame enne teid koju, hakkame ise ka liikuma kohe,"<br />
<br />
"Okei, ma ei tea, kas me liigume. Vist küll. Keegi muidu vahepeal veel kohale jõudnud?"<br />
"Jaa, Cyle ja Joe on mu pool. Poole tunni eest jõudsid umbes,"<br />
"Okei. Aga kuule, näeb siis. Me hakkame vist vaikselt sättima,"<br />
"Teem nii, tsau,"<br />
<br />
Hüüdsin talle "tsau" vastu ja panin kõne ära. "Niisiis. Hakkame minema? Meil on liha vaja osta?"<br />
"Meil?" küsis mu üllatuseks Cassie ja mitte keegi poistest.<br />
Kallutasin pead. "Me ostame ju mingi suurema paki, kas pole?" Naeratasin laialt, kui poisid mulle noogutasid. "Aga kui te olete valmis omadega, siis me võiks liikuda,"<br />
<br />
*<br />
<br />
<i>Jumala eest. Ei. Ei, ei, ei. Palun ärge öelge, et see on see, mida ma mõtlen. Palun ärge öelge, et nad...</i><br />
Kuid nii see oli. Universum ei kuule su "ei"d. Sa pead ütlema ainult jaatavaid asju. Sest muidu see kõik juhtub. Me olime kohale jõudnud enne rannaseltskonda ja ma muidu oleks õnnelik olnud, kui .. kui Cyle ja Joe pilves poleks olnud.<br />
<br />
Ja teate mis? Ma muidugi otsustasin juba ammu enda jaoks ära, et ei tarvita mingeid narkootikume, aga, inimesed, võtke mõistus pähe ja ärge ka tehke seda! Te ei kujuta ette, kui kohutav see olla saab...<br />
<br />
Nad käitusid nagu sead. Kui Joe oli veidi normaalsem, siis Cyle .. Cyle oli täiesti-täiesti metsas. Ta reaalselt röhitses, patsutas ennast nagu mingi loom - ahv oleks liiga ebaviisakas öelda, kuigi nii see oli - ja lihtsalt .. vaadake, mulle meeldisid Cyle ja Joe. Nad olid need toredad inimesed, kes klassi alati lõbustasid. Kuid ma polnud kunagi neid sellisena näinud, ja see külg, mida ma nüüd nägin, šokeeris mind.<br />
<br />
Poisid olid oma telgid välja pannud ning ma olin lasknud neil ka ping-pongi laua välja võtta - oli ju neid vaja kuidagi "lõbustada". Endal oli plaanis sulgpalli mängida, kuid otsustasin Joe ja Cyle'iga kaklemisest loobuda, kuna see oleks mõttetu olnud. Selle asemel näitasin Cassie'le, kus ta oma asjad saab panna ja käisin niisama ringi, vaadates, mida teha võiks.<br />
<br />
Olin avanud oma siidri ja toetasin vastu aialauda Jasoni ja Iani kõrval.<br />
"Miks nad nii kaua mängivad..?" pomises Jason enda ette.<br />
"Eks sa mine proovi neile midagi öelda," sõnasin lohutavalt.<br />
"See on täiesti masendav," vastas ta.<br />
<br />
"Jah," nõustusin lihtsalt. "Ma ei saa aru, miks see vajalik on, kui see nii rõve on,"<br />
"Inimesed lihtsalt on sellised, kas tead. Arvavad, et kui nad noored on, siis nendega ei juhtu midagi. Et nad võivad kõike proovida. Et on <i>vaja </i>kõike proovida,"<br />
Jälgisin vastikusega platsi ning mõtlesin, et peaks proovima. Peas oli küpsenud mõnus plaan.<br />
<br />
"Cyle?" katsetasin ma teist korda poisile lähenedes.<br />
Ta vaatas mulle fookusist väljas silmadega otsa. "Caro, kullake,"<br />
Naeratasin talle. "Tahaksid sa mulle ka reketit anda? Tahaks ka mängida,"<br />
Ja minu suureks üllatuseks teine kord see töötas. Ta ulatas mulle reketi ja viipas Joe'le, et too mulle ka teise tooks.<br />
<i>Wow. See oli nüüd küll lihtne.</i><br />
<i><br /></i>
Otsisin silmadega endisest kohast Jasonit, kuid seal oli järel vaid Ian. Kortsutasin kulmu ja vaatasin rohkem ringi.<br />
<i>Ahah, seal sa oledki, kallikene. </i>"Jason?" hüüdsin ma poisile, kes hoovis ringi käis. Ta vaatas mulle otsa ja ma viipasin talle reketitega. "Mängida tahad?" naeratasin talle kutsuvalt, endal süda metsikult pumpamas. Kuid minu üllatuseks oli Universum mulle armuline.<br />
"Oh, super, sa said neilt kätte need? Sul on annet, tüdruk,"<br />
<br />
Ja teate, kui lõbus see oli? Mängida oma armastatuga sulgpalli - te naerate ja veedate aega toredasti koos ja kõik on nii hästi ja ...<br />
"Oh my god!" kiljatasin ma, takerdudes Joshi telgi nööridesse ja lennates selili kogu kupatuse peale.<br />
<i>Mõnus õhtune sinine taevas</i>, oli äkiline mõte mu peas, kui ma seal paar sekundit lamasin. Ma ei olnud kindlasti midagi murdnud, mul ei olnud isegi valus. See oli naljakas olukord tegelikult.<br />
<br /></div>
<div>
"Oled sa elus seal?" kuulsin äkki Jasoni häält kaugusest.<br />
<i>Nii hooliv lihtsalt. </i>"Sõltub, kas sa räägid minust või Joshi telgist,"<br />
Ta nägu ilmus mu kohale. <i>Ohsajuudas.</i> "Ma muretseks su pärast ikka rohkem,"<br />
Naeratasin talle sarkastiliselt. <i>Jajaja, kindlasti, kallim.</i><br />
<i><br /></i>Pilgutasin arusaamatult silmi, kui ta mulle käe sirutas.<br />
<i>Ausalt? Ta teeks seda?</i><br />
Sirutasin talle siiski käe vastu ja ta tõmbas mu üles.<br />
"Oh, rahu," sõnas ta ja ta käed pingutusid mu seljal, kui ma peast haarasin kerget pööritust tundes. See oli äkilisest püstitõmbamisest.<br />
<br />
"Oled korras?" küsis ta hoolivalt ja ma vaatasin talle otsa. Tema pruunidesse soojadesse silmadesse ja siis vilksas mu pilk ta huultele, lopsakatele ja väljakutsuvatele, ja...<br />
"Caro?" kuulsin oma nime kuskilt kaugusest, kuigi Jason oli minust käeula.. tähendab, ta oligi põhimõtteliselt mu käte vahel.<br />
<br />
"Ah?" küsisin ma, toibudes uuest pöörituslainest, mis seekord polnud üldse seotud äkilise püstitõusuga. "Jajaa, ma olen korras,"<br />
Ta naeratas mulle kavalalt. "Kindel?"<br />
<i>Huvitav, kui ma ütlen "ei", kas sa siis viid mind kuskile voodisse? Pigem ei, sest sa oled Jason. </i>"Jaa, suhteliselt. Näe, kas mittekorras inimene saaks seda teha?" Keerutasin paar ringi mööda rohuplatsi.<br />
<br />
"Tõenäoliselt mitte," lausus ta ja vaatas mind mõtlikult. "Tahad veel mängida?"<br />
Jõllitasin oma reketit ja mul tekkis tahtmine see lihtsalt selja taha visata. Aga ma olin viisakas inimene.<br />
<i>Jah, </i>olin.<br />
<br />
Raputasin pead. "Mulle aitab. Pealegi, teised on ammu siin juba. Me võiks grillima hakata,"<br />
Jason naeratas mulle. "Jah, süüa tahaks juba küll,"<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://24.media.tumblr.com/ca1aee93e08051e490c1258d14e130f4/tumblr_min6wlOniL1r5h04to1_500.png" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="400" src="http://24.media.tumblr.com/ca1aee93e08051e490c1258d14e130f4/tumblr_min6wlOniL1r5h04to1_500.png" width="265" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<iframe allowfullscreen='allowfullscreen' webkitallowfullscreen='webkitallowfullscreen' mozallowfullscreen='mozallowfullscreen' width='320' height='266' src='https://www.youtube.com/embed/kXFcr6oy5dk?feature=player_embedded' frameborder='0'></iframe></div>
</div>
Lunahttp://www.blogger.com/profile/12633597156217465845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-475497147975951379.post-38737860594179567232013-02-28T14:06:00.001+02:002013-03-03T13:33:58.252+02:00SL #51: Minu hundikutsikad<i>Okei,see on .. huvitav. Suht muutub rutiiniks juba, et me temaga ühel ajal kuskil oleme. Nii armas lihtsalt. Võta end kokku, Caro, sa saad hakkama küll. Ma mõtlen, </i>c'mon<i>, te veetsite ühe päeva, mida võib praktiliselt kohtinguna käsitleda.</i><br />
<i><br /></i>
See oli täiesti mõistetamatu, kuidas ta võis mind nii tundma panna. Et ma unustasin enda. Et iga kord, kui ma temaga räägin, tundus nagu esimene. Et...<br />
"Oh, hei, Caro," kuulsin Iani häält selja tagant ja pöörasin end ümber. Ma ei olnudki kindel, kas olin talle pigem tänulik või vihane, et ta rikkus taaskordse <i>- kusjuures, mitmes kord see olekski? - </i>võimaluse Jasoniga kahekesi olla ja rääkida.<br />
<br />
Ian pani oma teise käe mu ülaseljale, lükates mind Jasoni poole.<br />
"Lähme ütleme talle ka tere, muidu seisab seal nagu Surm, see meie härra Lockwood,"<br />
Ja nii see läks. Kui keegi oli veel, puudus see ma-ei-suuda-temaga-normaalse-inimese-kombel-rääkida olukord. Vahepeal tulid teised poisid ka juurde ning varsti saabus ka buss, mis meid kolmepäevasele seiklusele viima pidi.<br />
<br />
Ronisime bussi ning hõivasime viimased pingid - <i>et teisi </i>vähem <i>häirida. </i>Jason oli poistest ainuke, kes istus üksi, aga ma ei suutnud end kohe veenda selles, et oleks normaalne tema kõrvale istuda. Pealegi oli ta juba aktiivses vestluses teistega, nii et ma ei hakanud sekkuma. Selle asemel lennutasin end Jasoni ees olevatele toolidele.<br />
<br />
Esimesed kolmveerand tundi ei toimunud midagi põnevat: poisid arutasid mingeid omi asju ja ma kuulasin niisama muusikat. Mingi hetk nad hakkasid mängima "Kontakti" <i>- see lõppes muidugi sellega, et kogu buss vaatas meid juba kõõrdi, et mida me kisame, sest kui poisid karjusid: "Kontakt!", siis nad tegid seda eriti valjusti.</i><br />
<br />
"Kuulge, kutid, ma ei viitsi mängida," sõnas Jason mõne aja pärast - tolleks hetkeks oli vist juba poole tunni jagu möödunud. "Minge mängige Caroga, ta ei maga ega midagi,"<br />
Sulgesin käega suu - sest võisin äkilisusest <i>väga </i>valjusti naerma hakata - ja itsitasin nagu segane: <i>tõepoolest, Jason? Mängige Caroga?! Tead ikka, kui halvasti see kõlab?</i><br />
Lasin jalad üle istme rippu ja piidlesin kutte. Hoidsin irvet huultel ja raputasin naerdes pead.<br />
<br />
Nad vaatasid mulle arusaamatult otsa - <i>kujutan ette stseeni: tüübid tegelevad rahulikult oma asjadega ning siis äkki, täiesti lambist, pöörab nende klassiõde end nende poole ja naerab nagu segane (isegi ei naera, vaid surub naeru maha, nii et see näeb väga alaarenenud välja). Väga normaalse inimese käitumine. Siis jälle .. mis ajast </i>ma <i>normaalne olen? - </i>ja alles siis vist taipasid, mida Jason öelnud oli. Bussil oli jälle põhjust meid halvustavalt vaadata.<br />
<br />
*<br />
<br />
"Oh mu jumal küll," pomisesin ma, kui olin oma kompsu võtnud ning sirutasin end välja, vaadates ringi. Ma polnud varem kunagi Apollo Bays käinud ning selle linna ilu suutis mind üllatada. Tegelikult oli Ranniku-Austraalias igal pool väga ilus: ookean ja liiv. Põhimõtteliselt paradiis.<br />
"Ja edasi mis?" nõudsid poisid kohe, kui buss oli ära sõitnud. Väljas lõõskas päike ning ega ma isegi poleks keeldunud kas vee juurde või lihtsalt kuskile jahedamasse kohta minna.<br />
"Kohe, kohe," rahustasin poisid maha ning otsisin üles oma telefoni.<br />
<br />
"Heihei, me oleme rannas. Te jõudsite ka kohale?" Alasia rõõmus hääl kõlas läbi toru.<br />
"Jaa, Alasia, me oleme siin juba. Ma arvan, et me lähme poest läbi ," Poisid raputasid pead. "Või siis ei lähe ka,"<br />
"Igatahes, te olete praegu poe juures, jah? Minge sellest mööda, kõnnite vasakul pool kõnniteed, kuni elumajad ette tulevad - seal on suht võimatu eksida. Siis te pöörate paremale ja kõnnite ka pikka aega. Maja number on 10, selline roheline maja. Siis helistame veel,"<br />
<br />
"Okeeii" venitasin ma ja saatsin kindlustava pilgu kuttidele, kes mind ärevalt jälgisid. <i>Suhteliselt hirmutav, peaks mainima. </i>"Aga davai, tsau siis, näeb veel,"<br />
"Tsauka! Oota, Analeigh, mida helli sa..?" rääkis Alasia kiiresti ja lõpetas kõne.<br />
Suskasin telefoni taskusse ja pöördusin oma kaaskonna poole, seletades neile, kuidas me liigume.<br />
<br />
Kõndisin ees, nemad järel nagu kutsikad - <i>ja palun ärge arvake, et ma neist tegelikult nii halval arvamusel olen. Lihtsalt, kui ma oleks öelnud "ees nagu pardiema", siis, vabandust küll, mulle ei sobi. Eriti kui viimasel ajal räägitakse nii palju nendest pardihuultega näitsikutest. Kutsikad seevastu ei kõla üldsegi halvasti. Kujutage ette: minu hundikutsikad, mm .. okei, jah, läks kahtlaseks ära, vabandust.</i><br />
<br />
"Kuidas sa eeldad, et me sisse saame?" küsis Ed, kui me olime Alasia maja juurde jõudnud.<br />
Kehitasin õlgu. "Murrame sisse?" pakkusin, otsides taskust telefoni ning valides ühe oma parima sõbranna numbri, et teada saada, mida edasi teha.<br />
<br />
"Olete kohal, jah?" küsis Alasia ilma sissejuhatuseta.<br />
"Um, jaa .. kuidas me sisse saame?" küsisin, jälgides ise lõbustatult poisse, kes venitasin sõidust ja kõndimisest väsinud lihaseid ning tegid plaane, kuidas ja kuhu telke paigutada.<br />
"On kutid lähedal?"<br />
Noogutasin pead ja taipasin siis, et räägin telefoniga. Virutasin endale mõttes vastu laupa ja kõndisin eemale, võttes istet maja tagumisel sissepääsutrepil. "Enam mitte, räägi,"<br />
<br />
"Igatahes, see kuur seal, eks?" Vaatasin ringi. "Igatahes, lähed sinna," Tegin nagu kästud. "Vaata seal teises ruumis ämbrite alt. "Leidsid?"<br />
"Mhm," mõmisesin veidi ringi vaadates.<br />
"Ega kedagi lähedal pole? Ei taha, et nad seda märkaks,"<br />
"Nope, nad mängivad seal üksteisega väljas,"<br />
<br />
"Mängivad üksteisega? Armas. No igatahes, pane see võti sinna pärast tagasi ka, kui te tulema hakkate. Ja sulge uks ka,"<br />
"Okidoki, näeme siis,"<br />
"Tsauki!"<br />
<br />
Kõndisin jahedast ruumist lõõskava päikese kätte ning panin käe sirmina silme ette.<br />
"Ou, kallikesed, vaadake, mis mul on?" hüüdsin poistele, kes vaikselt hakkasid telke laiali panema, ning viibutasin sõrme otsas võtmeid.<br />
Nad jätsid oma asjad sinnapaika ning tormasid mu juurde, kui ma ust lahti tegin. Haarasime oma kodinad ning liikusime majja.<br />
<br />
"Nii, kuhu mida?" küsis Ian.<br />
Vaatasin võõras majas ringi. "No vannituba on siin," avasin teadlikult ukse nimetatud tuppa, kuna olin väljast näinud sauna ja dušše. "Siin elutuba," sõnasin edasi liikudes. "Köök. Ja sinna üles siis magamistoad," Teadjat mängida pole üldse raske, kui sa neist samm ees oled.<br />
"Jätame joogid külmikusse, telgid püsti ja <i>adios</i>, mis me siin ikka kaua passime," pöördusin oma meeskonna poole.<br />
<br />
"Okei," pomisesid nad ning me asusime tegutsema.<br />
Jätsime kotid eesruumi ning poisid hakkasid oma telke paigutama. Istusin taas astmete peale ning jälgisin neid.<br />
"Kuulge, kohutavalt palav on. Äkki me sätiks telke õhtupoole?" pakkus Jason ligi viieteist minuti pärast, kui nad kõik olid telgikompleksiga maadlemisest tüdinud.<br />
<br />
Tõstsin pilgu Angry Birdsi mängult. "Mul ükskõik," Muigasin, nähes nende nägusid.<br />
"Jajah, Caro, sa ei tee üldse midagi kasulikku," nurises Jason, kuigi ta muigas. See muie tekitas minus tahtmise öelda: "Sunni mind,", aga kuna liiga palju oli inimesi, kes ei pidanud minust ja temast teadma, siis ma jätsin selle mõtte.<br />
<br />
Tõusin püsti. "Okei, lähme siis, me peame niikuinii enne söömas ära käima,"<br />
Poisid panid oma telgid kuuri ning vaatasid mind ootavalt. Võtsin majjajäetud reisikotist oma rahakoti ning ootasin ukse juures, kuni poisid sama tegid. Sulgesin ukse ning käskisin neil end maja ees oodata, kuni võtme taas ära peitsin.<br />
<br />
"Keegi on Apollo Bay's varem käinud?" küsisin ma, sest mul polnud õrna aimugi, kust me süüa saaks.<br />
"Me võime Bayleaf Café'sse minna," pakkus Ed.<br />
"Ei, me ei lähe kohvikusse," torises Ian ühel pool. "Seal ei saa ju süüa normaalselt!"<br />
"Okei," sõnas Ed kergelt üllatudes Iani nuriseva tooni peale. "Beacon Point?"<br />
<br />
"Ei! Me ei lähe restorani ka," vaidles Jason teiselt poolt vastu. "Me peame seal mingi mitutuhat tundi ootama,"<br />
Pööritasin silmi ja saatsin igatseva pilgu Wickens Provedore & Deli kohvikule, kus tehti imehäid saiakesi. "Minge kaklema ka veel," porisesin oma nina alla.<br />
<br />
Me rändasime mööda Apollo Bay kesklinna ligi kaks tundi. Täiesti ausalt. Poisid ei suutnud endiselt ära otsustada, mida ja kus nad süüa tahavad: kas kohvikus või restoranis. Nad olidki jagunenud kaheks seltskonnaks, kes kohe kuidagi kokkuleppele ei jõudnud.<br />
Nende järjekordse vaidluse - <i>see seisnes selles, kas me lähme pitsat sööma või mitte - </i>katkestas mu telefonihelin. Helistas Cassie.<br />
<br />
"Hei, <i>sweetheart</i>," siristasin telefoni, olles õnnelik, et saan mingitki vaheldust sellele mõttetule vaidlusele.<br />
"Kuule, ma jõudsin kohale. Alasia ütles, et <i>te </i>olete liikvel kuskil. Kus sa oled praegu?"<br />
"Ee...," venitasin ma ja märkasin taaskord, kuidas poiste tähelepanu oli ümber lülitunud söögikohtadelt minule. "Me oleme praegu kesklinnas. Skenes Creec Road,"<br />
<br />
"See on see, kus Bacon Point on, eks?"<br />
"Mhm,"<br />
"Selles suhtes, et ma võin oma kotiga kohe linna tulla, kuna me lähme ju randa pärast, eks?"<br />
"Jeps, plaanis on küll. Leiad siis tee siia üles?"<br />
<br />
"No .. oota, otsustasite te ära, kuhu sööma lähete?"<br />
"Ei. Ma pärast räägin sulle," sõnasin tüdinult.<br />
"Ee .. okei?" Cassie hääl tõusis teadmatusest, millest mu tujukus tingitud oli. "Aga saaks äkki Cafe 153 juures kokku?"<br />
"Oota hetk," Surusin telefoni vastu õlga ja vaatasin poistele tõsiselt otsa. "Cafe 153 sobib? Või me korraldame raundi number 128?"<br />
<br />
"Jaa! See on nii hea koht ju," elavnes Ian ja Jason noogutas kaasa.<br />
Vaatasin neile surmava pilguga otsa. <i>Tõsiselt ka või? Me teie kahe pärast kõndisime </i>kaks tundi <i>mööda linna ringi ning nüüd teile tuli äkki meelde hea söögikoht? Ausalt?! </i>Raputasin õelad kommentaarid maha ja keskendusin Cassie'le. "Kuulsid? Nad on nõus,"<br />
"Okidoki, suurepärane. Näeme seal siis nii viieteistkümne minuti pärast,"<br />
<br />
"Noh, noored hundikutsikad," sõnasin väljakutsuvalt, kui olime Cassie'ga hüvasti jätnud. "Lõpetasite oma kaklused ära ja nüüd on koht olemas? Aga palun, suunduks äkki sinna siis? Või te hakkate nüüd kaklema, mis teed pidi me lähme?"<br />
Ma teadsin küll, et kõlan väga <i>bitch</i>'ilikult - isegi, kui see nii plaanitud polnud - ning ega nad seda positiivselt võtta ei pruugigi, kuid kui ma kuulsin neid itsitamas, sain aru, et vahel sobib neile ka selline kord.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://27.media.tumblr.com/tumblr_m3qtksVTNB1qacbojo1_500.gif" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="220" src="http://27.media.tumblr.com/tumblr_m3qtksVTNB1qacbojo1_500.gif" width="400" /></a></div>
Lunahttp://www.blogger.com/profile/12633597156217465845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-475497147975951379.post-24854278791788280322013-02-17T00:08:00.001+02:002013-02-17T00:08:28.081+02:00SL #50: Päike, rand, mina ja mu kaks crushiMicha pole üldiselt kunagi kahe käega poolt olnud minu ja Jasoni "suhtele" - <i>okei, okei, oleme ausad: keegi neist pole enam </i>-, aga viimasel ajal oli ta kuidagi omapoolset initsiatiivi üles näidanud selles osas. Tuleb tunnistada, et ka tema oli mind päris palju ärgitanud Jasoniga mingi hetk rääkima või siis nüüd korraldas selle tantsushow...<br />
<br />
Nii et tegelikult poleks mul olnud põhjust imestada, kui me sisenesime klassi, kus meil polnud varem inglise keelt olnud, ning ta mind praktiliselt käest tiris Jasoni kõrvale istuma. See oli nimelt meie arvutiklass - meil oli multimeedia seal -, kus lauad oli seinte äärde pannud, moodustades suure ringi. Klassi keskel oli vaba ruum õpetaja jaoks. Ning seal, kus me maha istusime, istusid minu poolt Jason, Cyle ja Joe, ja Micha poolt Bradley, Brittany.. Ma rohkem tähele ei pannud, sest vaadake, kui sul on ühes pajas Cyle ja Joe, siis te ei saa enam aru sõnast "rahu".<br />
<br />
Tegelikult laamendas nendega seekord ka Jason kaasa, alustades näiteks sellega, et ta muutis Cyle'i ekraani roosaks. Mitte et pani roosa taustapildi, vaid muutis värve, kontrasti ja midaiganes veel nii, et kogu ekraan oligi roosa alatooniga.<br />
<br />
Ta vaatas mu poole ja naeratas oma visiitkaardi naeratust. Puhkesime kõik neljakesi naerma, panemata isegi tähele, kuidas kõik meid jõllitavad ja et õpetaja tuli meie toolide taha.<br />
Ta raputas pead. "Jason, pane see tagasi ja lõpetage see mängimine siin,"<br />
Jason klõpsas paar nuppu arvuti ekraanil - <i>jätan detailsemalt protsessi kirjeldamata, sest osa ütleks kindlasti, nagu Michagi: "Ah, ära jaura mulle sellest progevärgist," </i>- ning ekraan muutus "normaalseks" tagasi.<br />
<br />
"Avage töövihik leheküljel 59, ülesanded 1-4,"<br />
"<i>Mis lehekülg see oligi</i>?" küsis Jason sosinal, tungides mu isiklikku ruumi.<br />
"<i>59</i>," sosistasin vastu katkendlikku häälega, veidi šokeeritud tema lähedusest.<br />
<br />
Kui su armastatu huuled on su kaela vastas, võib see päris meeldiv olla, kas teate. Lihtsalt see, et ta nõjatus mulle väga lähedale, kuna ei kuulnud leheküljenumbrit, oli hingetuksvõttev. Eks jah, igaühel jääks hing kinni, kui su armastatu hingeõhk su kaela tabaks, sest nahk muutus ülitundlikuks ja kõik karvakesed tõusid püsti. Täiesti fantastiline.<br />
<br />
Poole tunni pealt hakkasime esseed kirjutama.<br />
"Miks?! Ei..." venitas Jason, nähes esseeteemat: "Kuidas on Internet mõjutanud meie elu?". "<i>Fuck me</i>,"<br />
<i>Um .. ausalt, Jason?! Nagu tegelikult ka või? </i>"<i>Ee .. no .. tegelikult ma olen veidi hõivatud praegu, küsi hiljem uuesti</i>," sõnasin ma täiesti tõsiselt, kuid piisavalt vaikselt. Ausalt öeldes ma isegi lootsin, et ta ei kuule seda.<br />
<br />
Ent ta kuulis ja vaatas mulle otsa. Alguses sama tõsise näoga nagu mul, kuid siis muutus see ilme naeratuseks ja me lihtsalt puhkesime naerma. Keset esseekirjutamist, kogu meie poolrühma ees.<br />
<i>Oh, jumal.</i><br />
<i><br /></i>
Õpetaja, kes samal ajal oli ka meie klassijuhataja, vaatas meid poolhukkamõistva pilguga.<br />
"Mu arust ma peaks selle seltskonna seal lahutama. Teil on seal liiga lõbus atmosfäär,"<br />
"Ei," poolkarjatasime me neljakesi.<br />
Ta raputas taas kord pead. "Lihtsalt olge tasa ning ärge segage teisi,"<br />
<br />
*<br />
<br />
<i>Kas te teete nalja või? Miks ma alati lõpetan temaga samal ajal?</i><br />
Kuid Zacki polnud meie poolrühmas ja ka Cyle lõpetas selle paganama essee kirjutamise - <i>mitte et essee üldse milleski süüdi oleks olnud </i>-, ning üleüldse<i> </i>oli blogist juba üle aasta möödas ja ega mind eriti ei huvitanudki, kui keegi sosistama hakkaks, nii et ma lihtsalt tõusin poiste järel püsti, andsin oma töö ära ning lippasin neile järele.<br />
<br />
Imelikul kombel juhtusin mõlemale poisile tol päeval meelepärast olema ning garderoobi minnes me lobisesime vahetpidamata.<br />
"Sa ikka randa tuled?" küsis Cyle.<br />
Noogutasin innukalt pead ning tahtsin juba öelda: "Kuidas ma saaksingi sellest imetoredast sündmusest mitte osa võtta?", kui taipasin, et see kõlaks võib-olla natuke liiga meeleheitlikult. Selle asemel ütlesin: "Muidugi, see saab kindlasti tore olema,", mis oli pehmem variant algselt mõeldud tekstist.<br />
<br />
Nägin Cyle'i näole lõbustatud naeratust ilmumas ning üle tema õla mängis ka Jasoni näol sarnane muie.<br />
"Usu mind, see <i>saab </i>tore olema," veenis mind Cyle ning ma mõtlesin, et mida ta nüüd küll välja mõtles.<br />
<br />
"Valmis, mees?" küsis ta Jasoni käest ning kui too noogutas, pöördus Cyle taas minu poole: "Sa lähed ju ka samasse peatusse mis meiegi, kas pole?"<br />
Noogutasin ning enne kui jõudsin midagi veel teha - <i>midaiganes ma teha kavatsesin</i> -, avastasin end järgmine hetk juba Cyle'i õlal rippumas, pea alaspidi.<br />
<br />
"Hei!" Virutasin talle kergelt vastu selga, kuid ta tegi, nagu ei märkakski seda.<br />
Upitasin enda ülakeha, et ei peaks noormehe teksastest poolenisti väljaronivaid Calvin Kleini aluspükse jõllitama ega Hugo Bossi tualettvee epitsentris paiknema - <i>sest, uskuge mind, Cyle kallas endale iga hommik tõenäoliselt pool pudelit otsa.</i><br />
<br />
Mu silmad vilksatasid Jasonile, kes paar meetrit tagapool seisis. Alguses oli ta näol üllatus, kuid hetke pärast ta juba naeris.<br />
<i>Ei mingit armukadedust, tõesti?</i><br />
"Davai, hakkame liikuma," sõnas Cyle üle õla Jasonile ja hakkas kõndima, justkui ei kaaluks ma rohkem kui käputäis heina.<br />
<br />
<i> </i><br />
Möödusime valvuritädist, kes meile rabatud pilgu saatis, kuid ei öelnud midagi.<br />
Tänaval saatsid inimesed meile samasuguseid imestunud pilke, kuid ei öelnud midagi, välja arvatud üks pensionieas tädike, kes poistele teravalt otsa vaatas ja küsis: "Ega te seda ilusat neiut ära vägistada ei kavatse?"<br />
<br />
Minu imestuseks vastas Cyle: "Kindlasti mitte, naiste soove tuleb austada," ja ma võin kihla vedada, et kuulsin Jasonit enda kõrval - <i>jah, miks ta üldse minupoolsel Cyle'i küljel oli? </i>- pomisemas: "Kui ta just ise ei taha..."<br />
<i>Äkki on tal ka oma siivutu</i> <i>külg?</i><br />
<br />
<i></i>Iseenesest oleks väga huvitav olnud sõita koos nendega ka rannani, pealegi et Cyle lubas mind kogu selle aja kanda - <i>küsimusele "Kas sa mind seljas kanda ei tahaks?" vastas ta, et siis ei ole tal nii suurepärast vaadet, ja, tänud jumalale, kui sihuke olemas peaks olema, et mul olid jalas teksad -</i>, kuid siis oleks ma pidanud rannas aluspesus olema, mitte et sel midagi viga oleks.<br />
<br />
Cyle pani mind maha alles siis, kui buss tuli, ja sedagi otse astmete peale. Võin ette kujutada, et me olime päris omaette vaade.<br />
<br />
*<br />
<br />
"Jumala eest, Caroline!" hüüatas ema, kui ma temast mööda tuhisesin. "Kuhu sa hiljaks jääd?"<br />
"Me lähme randa!" karjusin vastu, tuhlates meeleheitlikult oma kapis.<br />
"Okei, aga kuidas sul essee läks?"<br />
"Hästi," vastasin ma ja õhkasin õnnelikult, leides soovitud <a href="http://28.media.tumblr.com/tumblr_lmnt42XLjY1qis6mmo1_500.png">kleidi</a>. See oli õhuline roosivärvi kleit, mis sobis oivaliselt randa minekuks.<br />
<br />
Leidsin ka oma bikiinid ja pikema topi, kuna kleit oli suhteliselt läbipaistev ning ma <i>nii väga </i>ei tahtnud Jasonit vapustada. Mäletasin liigagi hästi, kuidas ta eelmine kord reageeris.<br />
<i>Oojaa, ma </i>olen <i>imelik. Ta on mulle ka seda öelnud. Et ma mäletan selliseid asju. Et ma mäletan </i>kõiki <i>asju, mis temaga seotud on. Aga see lihtsalt on nii.</i><br />
<br />
***<br />
<br />
Rannas oli tore. Analeigh ja Alasia õpetasid mulle, kuidas võrkpalli mängida. See oli umbes nii, et niipea, kui mina lõin, lendas see kas põõsasse või siis .. kellelegi meie seltskonnast vastu pead. Ilmselgelt avaldasin kõigile muljet oma mänguoskustega.<br />
<br />
Lõpuks me väsisime ära ning heitsime päevitama. Tore oli unustada igapäevased (kooli)mured ning lihtsalt veeta oma klassikaaslastega aega vabas õhkkonnas. Alati oli nii, et kui me veetsime aega väljaspool kooli, saime lähedastemaks. Ning seekord sõna otseses mõttes.<br />
<br />
Õhtupoole olid kõik oma rätikud üksteisele lähemale lükanud ning mingi hetk ma avastasin, et Jake oli eriti lähedal. Mul polnud õrna aimugi, mida ta teha kavatses või mida mina tegema peaks. Selles suhtes, et ta oli mu <i>crush </i>siiski! Istusin rätsepistes ning ta käed patsutasid liiva mu jalgadest 10 cm kaugusel.<br />
<br />
Vaatasin vasakule ning seal 10 cm kaugusel istus Jason.<br />
<i>Kas tõesti on täitunud mu eluunistus ja ma olen kahe oma </i>crush<i>iga jäetud üksikule saarele?</i><br />
Aga ei, see polnud tõsi, sest rand oli inimesi täis ja meie endi klassikaaslased olid samuti siin, nagu me tulnud olimegi. Lihtsalt nad polnud nii .. lähedal.<br />
<br />
Jason liigutas end liiva peal, nii et kui võtta arvesse päevitavat Sofiat, moodustus ring. Jake lamas endiselt kõhuli minu ees, patsutas liiva - <i>olid tal liivakoogid plaanis või mis? - </i>ja vaatas mulle otsa.<br />
Nägin, kuidas Jason midagi liivas kohmitses, ja kavatsesin juba küsida, kas ma võin ka temaga liivalossi ehitada, kui nägin, mille ta seal välja urgitses.<br />
<br />
Mitte et mul just eriline putukafoobia oleks .. aga mulle ei meeldinud nende rõvedate jalgade - <i>või misiganes need neil olid </i>- kokkupuude minu nahaga. Kõik mu karvad tõusid juba ainuüksi sellest mõttest püsti.<br />
Karjuma ma ei hakanud, jälgides Jasoni mängu selle olendiga. Proovisin hoopis välja nuputada, mida ta sellega teha kavatseb.<br />
<br />
Tagasi pidin hoidma naeru ja üha laiemaks venivat irvet, kuna Jake oli endiselt mu näost väga huvitatud.<br />
Jason hoidis putukat kergelt peopesa peal - pelgalt nende jalgade siputamine tekitas mul kananaha - ja .. pani selle Jake'i seljale. Jah, te kuulsite õigesti.<br />
<br />
Esimesed sekundid vaatas Jake mulle endiselt otsa ja mina säilitasin <i>poker face</i>'i, kuigi nägin, et nüüd vaatab mind ka Jason.<br />
Seejärel sai see olend noormehe seljal tõenäoliselt taas elu sisse ja hakkas siputama, sest Jake ei naeratanud enam, vaid pööras pead ja hakkas käega mööda selga kobama.<br />
<br />
Lõpuks võis mu naer vabadusse pääseda ning lisaks minu heledale naerule täitis õhku ka Jasoni sügav naer.<br />
Tõenäoliselt keegi teine ei olnud meie väikest vahejuhtumit märganud, sest nad vaatasid meid kolme, nagu me oleks äsja taevast alla kukkunud.<br />
<br />
Läbi naeru nägin Cyle'i silmi, mis Jasonit jälgisid. Neis helkis mitmetähenduslik helk, mis sundis mind naeru vaikselt lõpetama.<br />
<i>Kas Cyle võis aimata? </i>küsimusele ei saanud ma kunagi vastust, sest kuigi ma ei arvanud, et Cyle võiks olla just kõige parem inimene, tuli välja, et tal oli piisavalt palju taktitunnet, et teiste inimeste eraellu oma nina mitte toppida. Lunahttp://www.blogger.com/profile/12633597156217465845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-475497147975951379.post-66085057361807456002013-02-13T16:36:00.003+02:002013-02-24T20:28:29.249+02:00SL #49: vastupandamatuJasoni headus jätkus pikemat aega. Peale hommikusööki oli aeg teele asuda ning siis ma siiski loovutasin tema pusa talle - õues oli veel jahedavõitu. Hommikuti ikka juhtub, isegi Austraalias.<br />
<br />
Kui me kõndisime, oli ta kergelt liiga lähedal. Ning ta käsi puudutas <i>kogemata </i>mu reit. Täiesti kogemata, jajah. Ja teate? Ma suutsin vahepeal sellega juba ära harjuda ära harjuda: peale tantsu oli see kuidagi loomulik ega põhjustanud midagi. Ent nüüd tuli see tunne tagasi. See, kui ta mind puudutas ning mu keha läbis kuumalaine ja seal kohas, kus me kehad kokku puutusid, oli epitsenter. Ning see oli ikka kuradima meeldiv.<br />
<br />
Mis mind veel selle juures rõõmustas oli see, kuidas ta pidas Ianit, kes minust paremal kõndis, täiesti loomulikuks. Ta tundis end tema kõrval vabalt. Mitte nagu siis, kui ta Zacki kõrval oli. Tahtmatult pani see mind jälle mõtlema, miks ta siiski Zackiga rohkem suhtleb.<br />
<br />
"Selles suhtes, et parem on näiteks kaheteistkümnese bussiga minna, kuna sinna on mingi kaks tundi sõita. Poole ühesega võib ka, aga ma arvan, et me lähme kaheteistkümnesega. Või mis sa arvad, Jason?"<br />
"Mhm," venitas Jason, vaadates ise vaid mind.<br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">Ma ei ole kunagi seda tundnud. Kõik, kes on armunud olnud, teavad, kuidas su armastatu on võimeline sind vaatama sellise pilguga, et sa punastad ja tahad silmad ära pöörata. Mul polnud seda aga kunagi varem juhtunud! Ma võisin tunda end ebamugavalt ega suutnud normaalselt rääkida, kuid Jason polnud kunagi mind punastama pannud pelgalt oma pilguga. See võis põhjustatud olla tema sõnadest või puudutustest, aga mitte pilgust. Ja siis äkki .. äkki ta vaatas mind just <i>selle </i>pilguga ja ma tundsin, kuidas ta silmad vaatavad mitte pelgalt minu omadesse, vaid ka mu hinge. See põhjustas puna tekke põskedele ning ma pöörasin silmad kõrvale.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">Nägin silmanurgast, kuidas ta muigas.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Tähendab, jah, lähme kell kaksteist. Caro?"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Jah?" küsisin ma justkui uneseisundist välja tulles.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Alasia pool suve alguse tähistamine. Kolmandal jaanuaril kell kaksteist," seletas Jason endiselt muiates.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"Aa, õigus," ütlesin ma ja virutasin endale mõttes vastu pead: <i>nagu tegelikult ka, Caroline? Tahad sa tõepoolest nende </i>mõlema <i>ees oma marki täis teha? Oh sind. </i>"Jaja, mul endal oli ka plaanis kell kaksteist minna," Nägin, kuidas Ian proovis üha rohkem laienevat naeratust peita. Jason seda teha muidugi ei kavatsenudki.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Tore. Siis on meil tüdruk ka seltskonnas,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"On keegi veel?"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Ed peaks tulema, Dec ja Rob,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Oh, okei," <i>Jälle mina ja mehed.</i></span><br />
<br />
<span style="font-family: inherit;">*</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">Üldiselt mulle meeldib bussiga sõita. Aga kui sa reisi alguses otsustasid, et ei taha istuda, ning juhiks osutus tegelane "Kiiretest ja vihastest" - <i>vähemalt võin ma kihla vedada, et ta kohe kindlasti tahtis sinna kandideerida -</i>, mis kulmineerub sellega, et sa pidevalt oma armastatule otsa lendad, siis see .. ei, minugipoolest on see suurepärane, aga samal ajal kahtlane ning mõnes mõttes ka ebamugav. Ma mõtlen, sa ei saa ju kogu aeg seda bussijuhi süüks panna, isegi kui see tõsi on. Arvestades veel juurde, kui "arusaavaid" pilke saadab su armastatu sõber.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"Äkki me .. istuks?" pakkusin ma justkui muuseas kuttidele ise hoolikalt postist kinni hoides, mis - nagu eelnevad ebasoovitud katsed näitasid - ei olnud just eriti tõhus.<br />"Ma arvan, et see oleks mõistlik,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Jason pöördus ümber ja liikus vabade istmete poole.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"Oh, mu jumal," pomisesin ma väsinult ja ka natuke ärritunult, kui buss taaskord üles hüppas, nii et ma põhimõtteliselt oleksin pidanud bussi etteotsa lennanud. Tasakaalu säilitamiseks haarasin kinni Jasoni pusast.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Ta võpatas, kuid ei öelnud midagi. Järgnev oleks pidanud nii mind kui ka Ianit šokeerima, ent viimasel ajal oli see juba tavaliseks muutunud, nii et ma proovisin värinaid rahulikuks suruda - <i>ei, ma ka ei tea, kuidas midagi sisemist rahustada </i>-, kui ta oma käe taha sirutas, selle mu talje ümber libistas ning enda ette tõmbas, et ma akna poole istuks.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;"><i>Jumala eest.</i></span><br />
<span style="font-family: inherit;">Poiss haaras postist ja lennutas end minu kõrvale.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><i>Ilmselgelt.</i></span><br />
<span style="font-family: inherit;">Ian istus meie ette, tehes mulle nägusid - alguses jälle neid "mõistvaid" ning siis katsetades.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"Ära .. ära palun tee seda nägu," palusin ma naerupahvakute vahel ise kõhust kinni hoides. Ianil oli viimasel ajal komme, või pigem katsetus, et ta proovis vaadata inimesel tuima näoga otsa ning mitte reageerida tema näoilmele. Lõpuks ta muidugi naeris ka, aga muutus osavamaks iga korraga.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"Aga jah, head päeva teile siis," ütles ta vaid talle omase viisakusega, kui mõne peatuse varem maha läks.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Lehvitasin talle<i> vaid</i> <i>mulle omase </i>flirtimislaadse lehvitamisviisiga - <i>see kõlas imelikult, loodan, et saite aru. </i>See oli selline kerge sõrmede liigutamine.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"Räägi mulle endast," lausus Jason äkki.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Misasja?" pöörasin oma lõbustatud näo ta suunas.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Mis sa edasi teha plaanid?" ütles ta lihtsustatud, mitte jasoni keeles.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Kehitasin õlgu. "Lähen koju eeldatavasti, mis siis?"</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span><span style="font-family: inherit;">"Sa ju ka ei söönud midagi eriti?" jätkas ta mu küsitlemist.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Põhimõtteliselt küll," ütlesin aeglaselt, endal süda puperdamas. <i>Kui see on kutse sööma minna, siis ma olen kõikide jäsemete, elundite ja muude kehaosadega poolt. Isegi kui </i>see <i>kõlab eriti kahtlaselt.</i></span><br />
"Ma lihtsalt mõtlesin, et äkki sa tahaksid minuga liituda - mul oli plaanis midagi süüa kuskil,"<br />
<br />
"Mina olen vaid poolt,"<br />
"Okei," sõnas ta ja ma ristasin sõrmed, et see ei oleks tema lõplik sõna. Õnneks ei olnud: "Mis sa süüa tahad?"<br />
"Midagi hiinapärast tahaks," sõnasin ma, mõeldes ise.<br />
<br />
<br />
"Hiina köök? Ära palun ütle, et sulle ka meeldivad need rõvedad sushi'd,"<br />
"Jason, tobu, see on jaapani oma,"<br />
"Ah?"<br />
"No sina peaksid teadma, sina oled ju nende 'väikeste kollaste inimeste maal' käinud,"<br />
<br />
"Sa oled ikka kohutavalt rassistlik, tead sa seda,"<br />
"Ega <i>mina </i>seda esimesena ei öelnud, hah. Unustasid ära, kuidas sa seda mulle ütlesid?"<br />
"Mina?! Ausalt või?" Ta irvitas. "Ma ei saanud sellist asja öelda!"<br />
"Mitte täpselt nii, aga midagi sellist oli,"<br />
<br />
"Hmm," Jason tegi mõtliku näo pähe. "Tõenäoliselt ma ütlesin lause: 'Mõnus on käia maal, kus inimesed on sinust peajagu lühemad,'"<br />
"Eh .. võimalik," vastasin naeratades, mõtiskledes ise, et ta tõepoolest mäletas midagi ka meie vestlusest. <i>Ma ei ole ainuke, yay.</i><br />
Ta naeratas ja raputas pead.<br />
<br />
"Okei, hiina. Põhja-, Lõuna-, Ida-, Lääne-Hiina?"<br />
Vaatasin talle lõpeta-oma-teadlikkuse-näitamine. "Lihtsalt Hiina. Sa ei pea siin targutama,"<br />
"Aga ma tahan," sõnas ta jonnakalt ning prunditas alumist huult.<br />
Ja jälle ma teadsin, et mu kõlav naer oli põhjuseks, miks kõik inimesed bussis - õnneks mitte bussijuht - meid jälle jõllitasid.<br />
"Ja sulle teadmiseks: mulle ei maitse sushi,"<br />
<br />
*<br />
<br />
<br />
"Kas sa ei leia, et me võiks sööma minna välja hoopis? Ma mõtlen, võtame toidu kaasa ja..." küsis Jason äkki, kui me järjekorras seisime juba<br />
"Lähme mere äärde," laususin entusiastlikult. Ma isegi ei mõelnud selle peale, et see kõlas juba algusest peale nagu kohting ning kui mere äärde minna, on see seda veel rohkem. Lihtsalt vahel tõepoolest ei tasu nii palju mõelda. Kuigi tegelikult oli tal õigus küll: jahe hommik oli muutunud palavaks keskpäevaks.<br />
<br />
Ta muigas ning hetkeks läbis mu pea mõte, et ta on viimasel ajal ikka <i>kuradima </i>palju naeratanud. See oli tore, et ma .. et ma panin ta naeratama. Ma vähemalt arvan - <i>loodan </i>-, et see olin mina.<br />
"Ma teadsin, et sa seda pakud. Mina olen nõus, täna on suurepärane ilm,"<br />
<br />
<br />
"Nii, mida teile?" küsis teenindaja viisakalt ning naeratas. Mitte seda jaa-tere-mu-boss-sunnib-mind-naeratama, vaid ehedalt. Sellised teenindajad on alati kõige paremad.<br />
Jason kergitas mu suunas kulmu.<br />
"Nuudlid sealihaga palun,"<br />
"Vürtsikad friikartulid ja Gan Bian kana. Palun,"<br />
<br />
"Mis teeb kokku .. oh, vabadust. Midagi juua?"<br />
"Cola Light ja Cola Zero," sõnas Jason enne, kui ma jõudsin suugi lahti teha, ning pilgutas mulle meelalt silma.<br />
<i>Ole õnnelik, et me rahvarikkas kohas oleme, muidu oleks su riided läinud juba.</i><br />
<i><br /></i>
"Nii. See on siis 10 dollarit," sõnas teenindaja ja naeratas meile.<br />
"Um..." alustasin ma, kuid Jason võttis mu randmest, kui ma hakkasin rahakotti kotis otsima.<br />
"Ma maksan," sõnas ta mulle.<br />
<i>Ee .. okei?</i><br />
<i><br /></i>
Ta võttis kotikesed toiduga ning ulatas ühe neist mulle.<br />
"Millest äkki selline lahkus?" ei suutnud ma küsimata jätta.<br />
"Hmm," mõmises ta. "Ma ei tea, mul on lihtsalt hea tuju,"<br />
"Okei," laususin ma ja itsitasin.<br />
<br />
<br />
*<br />
<br />
<i>Muidugi, see on täiesti normaalne. Täiesti normaalne on istuda paganama rannas ja näida möödujatele nagu mingi paarikene. Oojaa, täiesti normaalne on seda teha oma armastatuga, kes käitub absoluutselt mittetemalikult, kuna et ta on muidu eemalehoidev ega näita erilisi kiindumuse märke. Täiesti normaalne on...</i><br />
<i><br /></i>
"Caro?" murdis Jasoni hääl mu mõtetesse ning ma pilgutasin ta poole arusaamatult silmi. "Sa tundud nii mõttes .. ma ütleks isegi, et pinges. Ütle mulle, mis sind vaevab,"<br />
Muigasin ta terapeudi hääle peale. "Lihtsalt .. mõtlen,"<br />
"Millest?"<br />
"Mis vastust sa ootad?"<br />
<br />
"Paku,"<br />
"Ma tean, et sa tead,"<br />
"Katseta mind,"<br />
"Oh, okei," Tõstsin käed alistuse märgiks üles. "Ma pole ikka veel aru saanud sinu fantastilisest käitumisest täna,"<br />
<br />
"Fantastilisest?"<br />
"No sa oled täna nii .. <i>hea</i>,"<br />
"Arvad sa, et ma olen halb inimene?"<br />
"Ei, aga .. sa ei ole muidu nii vaba. Sa eelistad minust eemale hoida ja .. vahel on selline tunne, nagu sa arvad, et sa võid mulle mingit ohtu põhjustada või midagi .. ah, ma ei tea,"<br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">Ta vaatas mulle tõsiselt otsa. "Aga äkki mina olengi sulle ohtlik," Ta pistis friikartuli suhu, kallutas pead ning vaatas mind mõtlikult.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Võtsin lonksu Coca-Colast. "Jason, sa ei saa mulle ohtlik olla. Kust otsast sa äkki nüüd mulle oht oled?" Ainult et tegelikult oli ta mu mõtlema pannud küll. Ma ei tea kuidas, aga miski mu sees ütles, et see võib tõsi olla. Ma küll ei saanud aru, kuidas tavaline teismeline seda olla võiks, aga ma olin õppinud oma sisetunnet usaldama. Mitte et ma talle seda tunnistaksin muidugi.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">***</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;"><b>Jason</b></span><br />
<span style="font-family: inherit;"><b><br /></b></span>
<span style="font-family: inherit;"><i>Miks ta nii paganama nutikas on? See on nagu .. oh.</i></span><br />
<span style="font-family: inherit;">Tegelikult pidin endale tunnistama, et see oli ikka kuradima meeldiv. Istuda rannas, kuulata lainete kohisemist ning teha seda kõike koos temaga. See tundus mõnusa pärastlõunase piknikuga ja seda tüdrukuga, keda ma armastasin.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">Vaadata tema kuldseid sädelevaid juukseid ja säravaid silmi, kuulata tema helisevat häält ja naeru, lihtsalt nautida aega temaga .. see oli tõepoolest täiesti fantastiline. Ta pani mu unustama, kes ma tegelikult olin, ning esimest korda elus ma olin selle üle õnnelik. Ma mõtlen, tema kõrval võisin ma olla täiesti mina ise, mitte see külmavereline mafiooso, kes ma olema pidin.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Ning siis sain ma aru, et Caroline on see üks ja ainus, kellega ma koos olla tahan.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://29.media.tumblr.com/tumblr_m21qc7noIR1rqp8u7o1_500.gif" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="221" src="http://29.media.tumblr.com/tumblr_m21qc7noIR1rqp8u7o1_500.gif" width="400" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<iframe allowfullscreen='allowfullscreen' webkitallowfullscreen='webkitallowfullscreen' mozallowfullscreen='mozallowfullscreen' width='320' height='266' src='https://www.youtube.com/embed/HqWlUiYwhwg?feature=player_embedded' frameborder='0'></iframe></div>
Lunahttp://www.blogger.com/profile/12633597156217465845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-475497147975951379.post-75189700860062943072013-01-18T23:46:00.000+02:002013-01-18T23:46:03.923+02:00SL #48 Sule silmad ja peleta reaalsus"<i>You're insecure, don't know what for</i>,"<br />
<i>Aga ma ei taha ärgata. </i>"<i>Being the way that you are is enough</i>,"<br />
<i>Einoh, tänan väga, aga ikkagi... </i>"<i>Baby, you light up my world like nobody else</i>,"<br />
<i>Poisid, ärge võrgutage mind...</i> "<i>The way that you flip your hair gets me overwhelmed</i>,"<br />
<br />
"Fain,"
urahtasin poolvaljult ning haarasin telefoni.
Tegelikult ma ei tea, miks ma üldse üles tõusin. Olin unustanud
äratuskella välja lülitada - <i>loll mina </i>- ning uni oli nüüd läinud.<br />
<i>Ah, õigus. Ian peab tööle minema.</i><br />
<br />
Ei, oodake, veel üks küsimus: kuidas ma üldse voodisse jõudsin? Koondasin kulmud ninajuurele, proovides meelde tuletada eilset ööd. Ma mäletasin, kuidas ma Jasoniga rääkisime. Kuidas ma lamasin diivanil ja ta mulle ülevalt alla otsa vaatas ning muudkui naeratas. Ja ma vaatasin ja vaatasin ja ...<br />
Ja siis ma tõenäoliselt jäin magama. <i>Aga kuidas ma voodisse sain?!</i><br />
<br />
Kavatsesin püsti tõusta, ent enne, kui ma jõudsin voodist välja ronida, tundsin, et midagi on valesti. Mu küljel oli mingi raskus ja oma käe peal tundsin ma kellegi sõrmi.<br />
<i>Kuidas ma ei tundnud seda varem? Um .. kellegi käsi on minu ümber? Daah.</i><br />
Avasin silmad ja sain kinnituse, et kellegi käsi oli tõesti minu ümber.<br />
<br />
<i> Väga huvitav, kes see on..? Ei tule just meelde, et ma kellegagi magama oleks jäänud. Daah, Caro, sa isegi ei mäleta, kuidas sa voodisse said. Ega sa eile üle ei võtnud?</i><br />
Pea mul küll ei valutanud, nii et see oli välistanud. <i>Huvitav küll.</i><br />
<br />
Pöörasin end ettevaatlikult ümber ja peaaegu et põrkasin oma näoga vastu Jasoni oma.<br />
<i>Jason? Tõesti?!</i><br />
Ta liigutas läbi une, kuid ta käsi jäi endiselt mu küljele.<br />
<i> Ja kui ta nüüd üles ärkab, siis ta küll ei rõõmusta. Ma pean...</i><br />
Muidugi oleksin ma võinud veel seal niimoodi mitu-mitu tundi lamada ja lihtsalt meie lähedust nautida - see oli midagi, mida ma metsikult tahtsin-, kuid ma teadsin Jasonit liiga hästi.<br />
<br />
Ühest küljest oli just tema see, kes minu kõrval oli - kuigi mul polnud õrna aimugi, kuidas me sedasi lõpetasime -, ning ma ei saanudki midagi aru .. Aga ta lõhnas ka oma suurepärase odekolonni ja .. alkoholi (?) järele, nii et ma mõtlesin, kas saaksin teda kõiges "süüdistada" - kuigi ma tahtsin endiselt teada, kuidas ta nii kaugele oli läinud. Ning kui ta üles ärkaks ning minu eest leiaks .. ta ei saaks vihaseks, ei.Vähemalt mitte minu peale. Ent ta võinuks vihastada enda peale, mis võiks lõppeda näiteks sellega, et ta oleks arvanud ,et seda kõike on tema jaoks liiga palju ja ta peaks meie vahele suure vahemaa tegema.<br />
<br />
Ning seda poleks ma üle elanud. Jälle. Või siis jälle, jälle, jälle.<br />
<i>Nii et mul lihtsalt ei jää muud üle.</i><br />
<i>Aga ikkagi .. see on küll midagi täiesti erilist. Isegi peale tantsu. Isegi peale eilset. Isegi peale .. kõike.</i><br />
<br />
Ohkasin vaikselt omaette, puhudes sellega kergelt õhku Jasoni näole ning paar salku vajusid ta silmile. Kui ma suutsingi vastu panna sellele, et jääda ta juurde lamama, siis ma ei suutnud vastu panna<i> </i> kiusatusele sirutada käsi ja siluda juuksed silmadelt eemale. Kuigi ma eelistasin, kui Jasoni juuksed oli sassis ning salgul igale poole laiali.<br />
<br />
Sirutasin käe aeglaselt, et teda mitte äratada, ning puudutasin õrnalt ta juukseid.<br />
Ning siis, täiesti äkki, haaras käsi minu omast kinni. Hingasin pahinal sisse, oodates vihalainet.<br />
Seda aga ei järgnenud, kuna Jason ei olnud ärkvelgi - ta oli minust <i>unes </i>kinni haaranud!<br />
<i>On alles refleksid... Kus ta küll seda õppinud on?</i><br />
<br />
Vabastasin ettevaatlikult oma käe - peab mainima, et ta oli isegi magava inimese jaoks liiga tugev - ning nihutasin<i> </i>end teisele äärele voodit, et enam Jasonit mitte <i>traumeerida </i>ega kogemata üles äratada, ja libistasin jalad puitpõrandale.<br />
Tõusin püsti, sirutasin end, masseerides kangeks jäänud lihaseid, ning vaatasin veel kord Jasoni poole.<br />
<i>Ta on magades niiii armas.</i><br />
<i><br /></i>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://media.tumblr.com/tumblr_laxfxdgJbu1qbo8xx.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="266" src="http://media.tumblr.com/tumblr_laxfxdgJbu1qbo8xx.jpg" width="400" /></a></div>
<br />
<br />
Naeratusel mu näol polnud kavaski kuskile minna, nii et pidin sellise hundiliku irvega Iani juurde minema, tõmmates endale kõigepealt pusa ümber. Põikasin läbi ka vannitoast, et nägu värskendada.<br />
Avasin kahte tuppa ust valesti enne, kui Iani oma leidsin.<br />
<br />
<i>Oh, </i>god<i>. </i>"<i>Sorry</i>,"<i> </i>pomisesin ma, proovides vaadata kuskile mujale.<br />
Iani selg oli minu poole, mitte et see midagi muutnud oleks: tal olid ainult bokserid jalas. "Hommikust. Ja pole midagi," naeratas ta mulle, siis vaatas mind korra imelikult, kuid see ilme selgines kiiresti. Otsustasin küsimata jätta. Niigi oli piisavalt kahtlane olla temaga ühes toas, kui ta teksaseid jalga tõmbas.<br />
<br />
Teate .. see oli nii imelik. Tähendab, Ian oli samuti Jasoni parim sõber, aga samas .. me saime temaga ka nii hästi läbi. Vahel isegi paremini kui Jasoniga - <i>siin on vist omad põhjused, ah? </i>Kuid mis mind hämmastas oli see, et Jason, Zack - <i>ilmselgelt ta ei ole Jasoni parim sõber, aga oletame hetkeks, et on </i>- ja Ian olid nii erinevad.<br />
<br />
"Ma tulin sind äratama," ütlesin ma, sasides juukseid - <i>ahjaa, miks keegi mulle meelde ei tuletanud, et võiks oma padja-juustega midagi ette võtta?</i><br />
"Oh, tänks, ma olekski äärepealt sisse maganud,"<br />
<br />
Vaatasin toas ringi ning avastasin lahtise akna. Kergitasin poisi poole kulmu.<br />
"Jah, peaks selle vist kinni panema," Ta läks poolalasti - ainult teksade väel, st - akna juurde ning sulges selle. "Siin oli öösel nii palav, kas tead,"<br />
Kahtlen, et ta katsetas midagi Analeigh'ga - <i>mhm, talle meeldis Analeigh .. väga -</i>, kes teises voodis magas .. kellegi kaisus. Raske öelda, kes see oli. Meenutas Zacki blondi juustepahmakat, aga võis ka olla Adam või .. veel keegi. <i> </i>"Sul oli <i>palav</i>? Ma pidin öösel ära külmuma,"<br />
<br />
Ta kortsutas kulmu. "Ära külmuma? See on nüüd küll imelik," Ta näole ilmus sekundiga teadlik irve. "Tead, sa oleksid võinud..." Ta jäi järsult vait ning vaatas mind, nagu oleks just mulle oma maailmavallutusplaani teatavaks teinud.<br />
"Ma oleksin võinud mida?" küsisin silmi kissitades.<br />
<br />
"Ee .. unusta ära," ütles ta silmi eemale viies ning haaras särgi.<br />
"<i>Palun</i>, ära kasuta seda väljendit. Ma vihkan juba piisavalt, et Jason seda nii palju..." <i>Oh. Tobe, tobe Caro.</i><br />
<br />
Mitte et ma kardaks, et Ian midagi teha võiks. Esimene erinevus. Väga tihti oli mul tunne, et Ian teab samuti .. <i>meist. </i>Kuid ometigi polnud ta kordagi seda öelnud, kui toas oli keegi veel peale minu ja Jasoni. Selle eest meeldis ta mulle väga.<br />
<i>Ent ikkagi .. selle mainimine oli .. rumal.</i><br />
<br />
Kuid siis ma nägin midagi Iani kohmetunud ja mitmetähenduslikus olekus, mis pani mu õhku ahmima. "Sa ei mõelnud ju .. seda, mida ma mõtlesin?"<br />
"Mul ei ole õrna aimugi, millest sa räägid," Ian viipas mulle, et me toast välja läheksime. Liikusime alla kööki, et hommikust süüa.<br />
<br />
"Ian," laususin tõsiselt, kui me olime alla jõudnud ja asunud Joshi külmikut laastama.<br />
"Kuule, see ei ole minu asi, eks. Tähendab, ma tahan, et Jason õnnelik oleks ja värki, aga ma ei sega end tema ellu.."<br />
"Sa .. mina ja Jason .. meie vahel polnud midagi. Tegelt ka. <i>Sa </i>ju tead teda,"<br />
<br />
"Ma näen," ütles ta lihtsalt ja vaatas allapoole mu nägu.<br />
<i>Mida..? Oh, mu jumal. </i>"See ei .. ole see, mida sa arvad,"<br />
Ta muigas. "Rahu, ma ei räägi kellelegi,"<br />
"Ei, tegelt ka, Ian, see ei ole naljakas. Ma vist kogemata .. ajasin meie pusad sassi," <i>Vot see, Caroline Forbz, ei kõla juba üldsegi tõeliselt.</i><br />
<br />
Jah, mul oli palju võimalusi Jasonile "külge lüüa" ning see pusa-sassi-ajamise-variant oleks osutunud isegi päris edukaks, kui ma oleks <i>tegelikult ka </i>seda plaaninud. Aga ma ei olnud, eks! See oli <i>tõepoolest </i>kogemata.<br />
Ent nii oli alati. Kui ma midagi <i>kogemata </i>Jasoniga seotut tegin, märkas seda alati enamus. <i>Tobedus milline.</i><br />
<br />
"Mida iganes sa ütled, Caro," sõnas Ian ja pööras muna pannil.<i> </i>"Üks asi veel. Ma tõesti pidasin seda silmas,"<br />
"Mida?"<br />
"Ma ei räägi kellelegi. Ma tean küll .. <i>olukorrast</i>, aga ma pole kunagi aru saanud ideest sellest kõigile vasardada," Ta urises veel midagi enda nina alla, kuid ma ei hakanud üle küsima, sest keegi tuli trepist alla.<br />
<br />
"Aitäh, Ian," ütlesin lihtsalt ja naeratasin poisile.<br />
Me mõlemad pöörasime end trepi poole, kust sammud tulid.<br />
"Kus hundist räägid," ütles Ian valjemalt - me olime rääkisinud poolsosinal, et keegi ei kuuleks.<br />
<i>Hundist? Oh, </i>palun. "Hommik," naeratasin Jasonile.<br />
<br />
"Hommik," ütles ta unise häälega.<br />
Jasoni juuksed olid ideaalselt sassis - <i>kuidas see üldse võimalik peaks olema? </i>- ning ta silmad olid nii armsalt unised, et ma tahtsin teda kallistada ja "aww" öelda.<br />
Ta vaatas kõigepealt Ianit, siis mind, jälle Ianit ja seejärel jälle mind. Me vaatasime samuti üksteisele otsa.<br />
<br />
"Mis?" küsis Ian esimesena.<br />
"Um .. ei, ma niisama," lõi Jason käega. "Ma tahan ka süüa," nõudis ta siis.<br />
Ian vaatas minu poole ja ma ütlesin vaikselt, vaid huultega: "<i>Mis</i>?"<br />
Ta nookas peaga köögi poole ning hakkas naerma, kui ma urisesin.<br />
<br />
"Miks kõik arvavad, et naise koht on köögis?" küsisin, pannes ärasöödud omletiga - <i>tänks, Ian! </i>- taldriku nõudepesu masinasse ning kaevusin külmikusse. Tegelikult meeldis mulle vägagi mõte sellest, et ma saaksin .. <i>võiksin</i> Jasonile ise hommikusööki valmistada.<br />
"Hei! Mina tegin enne süüa!" kaitses ta end.<br />
"Omlett kurku, Ian," urahtasin talle.<br />
<br />
Lisaks tema naerule - <i>"Toccata" saatel:</i> "<i>Ettekuulutus täitub," -</i> kuulsin ka Jasoni oma.<br />
"Ma näen, et teil on siin lõbus olnud," ütles ta.<br />
Et ma olin hetkel poiste poole, nägin Iani mitmetähenduslikku näoilmet.<br />
<br />
"Niisiis, mida sa soovid?" küsisin, hoides käes Nutella kreemi purki. <i>Hei, magustoit ka, eks!</i><br />
Ta vaatas seda ja raputas pead. "Eelistan kodumaist,"<br />
Kortsutasin kulmu, kuid muigasin siis laialt, kui mulle tuli pähe hea idee. "Jah? No head isu siis," Viskasin talle kätte võitopsi.<br />
<br />
Ta kergitas mu poole kulmu. "Tõesti, Caro, tõesti? Nii palju sa siis hoolid minust..."<br />
Mu silmad läksid pärani lahti, kui ta seda ütles. Mitte et ta seda kuidagi <i>eriliselt </i>oleks öelnud või mõelnud .. aga <i>mina </i>mõtlesin. "Fain, ma praen sulle muna,"<br />
Ta naeratas. "Tänud .. oota, miks mu pusa sul seljas on?"<br />
<i>Uh-oh. </i>"Um..."<br />
"Ma lähen pesen hambad ära," ütles Ian äkki ning, pilgutades mulle üle Jasoni õla silma, liikus vannitoa poole.<br />
<br />
Toetasin käed vastu köögikappi ning vaatasin Jasonit. Taaskord needsin end selle eest, et olin juuksed hobusesabasse pannud ning nüüd ei olnud mul millegagi nägu varjata.<br />
Tegin luku lahti. "Vabandust, ma..."<br />
Kuid enne kui ma midagi vabanduseks öelda võisin, seisis Jason juba mu ees ning tema pruunid silmad puurisid minu omadesse.<br />
<br />
Ma olin kapile liiga lähedal. Kuigi olin õnnelik, et polnud selle peale istunud, muidu oleks kogu situatsioon veel kahtlasem.<br />
"Ära vabanda. Muidu tundub, nagu ma oleks pahane,"<br />
"Ma kardan, et oled,"<br />
<br />
Ta kergitas kulmu. "Peaksin?"<br />
Hammustasin huulde. "Noh, tead .. kui ma Ianit äratama läksin .. ja ta märkas seda pusa mu seljas, ta .. noh, ta mõtles, et .. me .. et mina ja sina..."<br />
Jasoni särav naeratus ilmus ta huultele. Ta raputas pead. "Oh, Ian, Ian,"<br />
<br />
Naeratasin ka õrnalt.<br />
"Tead, sa võid seda kanda praegu. Kell on nagu .. 7 hommikul, eks. Kõik meie omad magavad,"<br />
Noogutasin aeglaselt pead, mõtiskledes, kas Jason oli midagi eile tarbinud või mitte. Ta oli liiga .. hea?<br />
Lunahttp://www.blogger.com/profile/12633597156217465845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-475497147975951379.post-72979532310652232042013-01-17T00:29:00.000+02:002013-01-17T00:57:26.675+02:00SL #47: Miks me ikka veel koos pole, kui see on juba kõigile ilmselge, et peaksime?Õnnestunud esinemine vajab alati tähistamist. Ei, me ei võitnud. Me saime teise koha. Aga ma arvan, et see on ikkagi väga hea esimese korra jaoks. Ning et oli reede, korraldas Josh enda juures taaskordse koosviibimise ja me oma seltskonnaga suundusime muidugi sinna.<br />
<br />
Alguses mängisime Aliast. See oli tore, sest tavaliselt on kõik peod olnud sellised, kus rahvas veab end kohale, koguneb gruppidesse ja seejärel hakatakse jooma. Ja ei mingit suhtlemist. Nii et selline ebatavaline võimalus kõikide reaalse koosviibimise jaoks oli kasulik.<br />
See muidugi ei tähendanud, et hiljem ei joostaks laiali jälle. Joshi maja oli piisavalt suur, et igasse tuppa mingi oma grupp läheks. Või siis sauna. Või vannituppa. Või terrassile. Kuhu iganes.<br />
<br />
Ärge <i>palun </i>küsige, kuidas ma sattusin jälle ainukeseks tüdrukuks rõdule. Kui ma ühest küljest olen <i>porte-poisse</i>, siis teisest küljest olen ma poisse ligitõmbav inimene. No ma ei tea, mulle lihtsalt meeldib nendega rohkem olla: ei mingit klatši, kuulujutte, õelusi. Ainult naljad. Vahel nilbed - see on siis, kui nad ära unustavad, et sa oled tüdruk -, aga nendega on ikkagi väga tore.<br />
<br />
Niisiis, rõdul oli peale minu veel Josh, kes puhkas saunast, Ian ja .. Jason. Okei, ma mõtlesin ümber. Te võite küsida, miks ma ainuke tüdruk olin. Aga ärge küsige, mida <i>tema </i>seal tegi. Ta lihtsalt .. tuli sinna, kui ma tulin. Ning ma mõtlesin ikka veel, et miks kuradi pärast me ei võiks koos olla, kui on ilmselgemast selgem, et me <i>mõlemad </i>tahame üksteisega koos olla. See on lihtsalt .. <i>bullshit.</i><br />
<i><br /></i>
"Nii, ma lähen tagasi nüüd. Jahedaks kisub," ütles Josh ning, tõmmates mantlit koomale, tuigerdas oma toa läbi sauna.<br />
Vaatasin poistele otsa: nad mõlemad jõllitasid mind.<br />
<br />
"Mida?" küsisin kergelt ärritunult ning puhusin välja suitsupahvaku.<br />
Ian naeratas salakavalalt ja, tõustes püsti, kõndis rõduukse poole.<br />
<i>Ei, palun! Palun ära mine ära, sa ei saa meid ju ometi jätta .. kahekesi. </i>Mu mõtted töötasid muidugi hoopis teises suunas, mida ma tahtsin, aga hei, ma proovisin vahepeal teha nii, et mulle <i>tervislikum </i>oleks, eks.<br />
<i> Okei, fain, ma nüüd solvun, Ian. Tegelikult ka solvun. Sa saad peksa .. kunagi.</i><br />
<br />
Ja nii me jäime temaga kahekesi. Mina tõmbamas vesipiipu ja tema istumas otse<i> </i>minu ees, kõigest meetri kaugusel.<br />
<i>Oh jumal. Ja kuidas ma peaksin nüüd vastu pidama?</i><br />
Puhusin välja järjekordse suitsupilve.<br />
<i> Mida ma küll ilma pidudeta teeks.</i><br />
<br />
"On see hea ka?" küsis Jason, vaadates mulle otse silma.<br />
<i> Palun ära vaata mind nii. </i>"On," pigistasin endast välja.<br />
Arvate, et see oli lihtne? Istuda temaga seal nii? Muidugi, kõik teavad, et mina ja Jason olime päris palju kahekesi jäänud, kuid see
ei aidanud midagi. Selles suhtes, et iga järgnev kord läbisid mu keha
üha tugevamad värinad ning enda tagasihoidmine muutus üha raskemaks.
Ning mul oli endiselt raskusi temaga rääkimisel. Isegi peale seda <i>neetud </i>tantsu. Isegi kui ma ta peal kahtlaseid liigutusi tegin ning tema mind enda vastu surus. See oli nagu .. refleks. Ja ma ei olnud kindel, et neist oli võimalik üle saada.<br />
<br />
<i>Ning praegu ta vaatab mind nii .. nagu ta prooviks aru saada, miks ma peaks tegema midagi, mis on mu tervisele halb. Meie härra Tervislik Eluviis.</i><br />
"Miks sa seda teed?" jätkas ta, liigutades nüüd enda silmi kordamööda minu silmadest minu käes olevale piibule.<br />
<i>Mis ma ütlesingi... </i>"See rahustab," seletasin ma, mõtiskledes, kas ta tajus selle kahemõttelisuse ära. "Tahad proovida?" sirutasin käe tema poole.<br />
<br />
<i>Mm.</i><br />
"Ei, tänan,"<br />
<i> Kas ma tõesti arvasin, et ta võtab selle? Vist siiski mitte.</i><br />
Ta jäi hetkeks mõtlema ja mu peast käis läbi mõte, millest ta küll mõelda võiks.<br />
<br />
<i> </i><br />
"Milleks sul end rahustada on vaja?" küsis ta, vaadates mulle jälle otse silma.<br />
<i>Kas sa proovid mind praegu hüpnotiseerida või midagi? </i>Vaatasin talle samuti otsa. "Pakkumisi?"<br />
"Jätan oma arvamuse praegu enda teada,"<br />
Vaatamata pimedusele, nägin, et ta kergitas kulmu. Ja nägin ma seda ainult sellepärast, et ta julges mulle väga lähedal olla.<br />
<br />
Vastuse asemel tõmbasin endasse taaskordselt mahvi ning vaikuse täitis vee vulin. Tõmbasin suitsu sügavalt sisse ning seejärel hingasin välja.<br />
"Jason, mu kallis,"-mis ajast need sõnad tavaliseks said?!- "ma pean rahunema peale .. tantsu," Saatsin talle teadja irve.<br />
<br />
Ta paljastas oma hambad. Mitte hundilikult - mitte et mul ka selle vastu midagi oleks -, vaid laiaks naeratuseks. See oli üks neist naeratustest, kui tal alguses oli näol täielik <i>poker face</i>, mis venis aeglaselt naeratuseks ja siis ta pahvatas naerma. Kui ma suutsingi tema tavalistele naeratustele enam-vähem vastu panna, siis see oli selline, mis võttis mind põlvist <i>täiesti </i>nõrgaks. Ma oleks tõenäoliselt želeena põrandal, kui ma poleks juba istunud.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://25.media.tumblr.com/7d52cb167d155ccb47333cd5b33a068b/tumblr_meywbtWPvD1ra47c7o1_500.gif" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="223" src="http://25.media.tumblr.com/7d52cb167d155ccb47333cd5b33a068b/tumblr_meywbtWPvD1ra47c7o1_500.gif" width="400" /></a></div>
<br />
"Mida?" küsisin ma, itsitades kaasa. "Ära ütle, et <i>sa </i>ei vaja seda,"<br />
Ta tõsines hetkeks ning ma ehmatasin, ega ma üle piiri ei läinud. Ma ei tahtnud siiski katsetada, kui õhuke oli tema kannatus selles osas.<br />
Kuid tundus, et ta oli sellest üle saanud, sest ta naeratas taas. "Ma tunnistan, et see on tõsi,"<br />
<br />
"Niisiis?" proovisin uuesti, kergitades kulmu ja sirutades tema poole otsiku - või kuidasiganes nad seda nimetavad.<br />
Ta raputas siiski pead. "Ma jään vähemalt praegu selles osas truuks oma põhimõtetele,"<br />
"Vähemalt praegu?" kordasin ma ja naeratasin salakavalalt. "Seda annab parandada,"<br />
<br />
"Nii halb, Caroline," ütles ta ja piidles mind. "Kuni sa ei tea, miks ma seda ei tee, ei saa sa mind ümber veenda. Ning ma ei räägi sulle, sest muidu sa teed seda,"<br />
"Mul on hea veenmisvõime," seadsin talle fakti ette.<br />
Ta vaatas mulle väljakutsuvalt silma. "Ma usun,"<br />
<br />
***<br />
<br />
Nii imelik oli <i>temaga </i>lihtsalt istuda ja rääkida armumisest, suhetest ja lihtsalt kõigest. Ning lisaks sellele olla talle nii lähedal vaatamata diivani suurusele - <i>uskuge mind, taaskord juhtus see lähedus kogemata, vähemalt minu poolt... </i>-, kui meie klassikaaslased olid igas võimalikus magamisasemes. Ülemised magamistoad - hõivatud paaridest, kes tegelikult isegi polnud paarid -, diivanid kontorites ja kus iganes, saunalavad - vot see oli nüüd küll naljakas -, vannid?<br />
<br />
Ning siis olime meie.<br />
<i>Kaks inimest, kellest üks armastab teist meeletult, ja teine, kes teab vaid .. tähendab, ma pole talle seda kõike välja öelnud, ütle nii. Ja me räägime. </i>Sellistest <i>asjadest.</i><br />
Mõtlesin sellest, kuidas ma suudan. End talitseda. Olla talle nii lähedal, kui me oleme täiesti kahekesi - <i>ärgem unustagem, et inimesed olid üleval, ning pealegi liiga täis, et midagi märgata - </i>ning mitte talle sülle tormata ja suudelda või kas või jälle oma tunnetest rääkima hakata.<br />
<br />
Ning siis sain ma aru, et mu tunded tema vastu ei peitnud endas pelgalt tema tahtmist või tahtmist temaga olla. Mu armastus tema vastu oli tõeline. Ma ei mõelnud enam egoistlikult: "Ma vajan teda ja punkt,". Ei. Ma tahtsin, et temal oleks hea. Ma tahtsin, et ta elaks elu niimoodi, nagu tema ise tahtis. Ning kui mina tema ellu ei kuulunud, siis .. ütleme nii, et ma armastasin teda piisavalt, et tema heaoluks enda tunded ohverdada. Ma võisin teda armastada ka teistmoodi.<br />
<br />
"No te polegi koos?" kuulsime häält trepi pealt ja pöörasime oma pead sinna.<br />
Seal seisis Zack ning millegipärast paistis trepi tagant ainult tema ülemine osa.<br />
Avasin suu, kuid mul ei tulnud midagi tarka pähe. Vaatasin Jasoni poole, kelle silmad hetkeks minu omad leidsid.<br />
<br />
"Ah, suva," ütles siis Zack lambist ja astus välja.<br />
<i>Ahsoooo</i>, venitasin oma mõtetes. Zack oli põdenud ainult sellepärast, et tal polnud pükse jalas. <i>Kah mul asi.</i><br />
Jason vaatas mu poole ning ma nägin, kuidas ta taaskord võitleb oma naeratusega, mis mind nõrgaks võttis.<br />
<br />
"Kas peaksime olema või?" küsis Jason, kui tema <i>parim sõber </i>kõndis kraanikausini, et vett juua.<br />
Ta pööras end meie poole, kuid ta näol ei olnud otseselt mingit kurja või õelat naeratust. Ta kehitas lihtsalt õlgu ja vastas: "Ma ka ei tea ju .. võiksite," Ning nende sõnadega läks ta tagasi üles.<br />
<br />
"Arvad, et tal oli tõsi?" küsis Jason mõtlikult mõne hetke pärast, kui uks üleval oli sulgunud.<br />
Tundsin, kuidas põsed lähevad punaseks. Võtsin pea käe pealt ära ning pistsin käe hoopis juustesse, et neid sasida ja näo roosakust varjata.<br />
"Ei," ütles Jason ja haaras mu käest.<br />
<br />
Vaatasin talle avasilmi otsa.<br />
"Ma lihtsalt tahan jälgida su silmi, kui sa vastad," sõnas ta kuidagi tagasihoidlikult.<br />
<i>Nii nunnu! </i>"Ma .. ma .. sa tead, mida ma tahan, Jason,"<br />
"Seda ma arvasin," pomises ta ning lasi mu käest lahti. Tundsin küll endiselt kerget torkimist, nagu oleks haaranud millestki kuumast. <i>Noh, ütleme, et see oli </i>kellestki <i>kuumast.</i><br />
<br />
Naeratasin omaette ja vajusin külili, pea Jasoni põlvedest kõigest 10 cm kaugusel.<br />
"Palun ära ütle, et sa lähed ka magama," Jason vaatas mulle otsa nii anuva pilguga, kui ma end selili pöörasin, et talle otsa vaadata, et .. et .. ma isegi ei tea, mida ma tahtsin öelda.<br />
"Sa ei taha, et ma magama läheks?" Mu süda peksis meeletult, oodates tema vastust.<br />
"Ma lihtsalt vajan kedagi, kellega rääkida," <i>Ouch</i>.<br />
<br />
Kuid ma naeratasin talle siiski. Ma ei saanud tema peale vihane olla, isegi kui ta oli selline ennasttäis egoist.<br />
"Olgu, ma jään siia,"<br />
"Sa oled tõesti valmis minu pärast üleval olema?"<br />
"Miks mitte? Ma tean, mis tunne see on, kui sul pole kedagi, kellega rääkida, Jason,"<br />
<br />
*<br />
<br />
<b>Jason</b><br />
Ja siis ta naeratas mulle.<br />
<i>Kurat küll, Jason, sa tead ju küll, kuidas sa ei vääri seda tüdrukut. Tead ju.</i><br />
<br />
See oli nii tõsi. Caroline oli minu heaks kõigeks valmis. Ainuke aga, mis mina talle tegin .. põhjustasin, oli valu. Ja see valu oli ka minus endas, kuna ma ei saanud talle hetkel midagi rohkemat anda. Ma ei olnud kindel, kas üldse kunagi saaksingi. Ma ei tahtnud, et ta oleks ohus.<br />
<i><br />Ainult et .. kas lõpuks polnud see oht talle mina ise? </i>Lunahttp://www.blogger.com/profile/12633597156217465845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-475497147975951379.post-86926188497715230852013-01-08T15:19:00.000+02:002013-01-08T15:19:06.510+02:00SL #45: You're an angel, Caro<br />
<br />
I shook my head as Jason had, once again, refused to tell me what had actually happened. Even when we were left alone, 'cause I had to fix Jason's appearance.<br />
I watched the lad's eyes opening wide, trying to keep myself from laughing, as he saw the make up tools in my hands.<br />
"What are you to do with that stuff, Caro?"<br />
I gave him an obvious look.<br />
<br />
"Oh, no, no, <i>no. </i>You aren't. You won't, you hear me? You can't do that to me,"<br />
I raised a brow and put my hand on hip. "Yes, I admit: it's weird, especially in your case. But there's nothing I can do, my dear. You can't perform like that. Imagine you're a celeb,"<br />
We both ignored the words "my dear".<br />
<br />
"I don't want any make up!" Jason stated, whimpering, and pursed his lips.<br />
I didn't even try to keep myself from laughing at his mega cute face expression, and came closer.<br />
"No, please, Caro, anything but that,"<br />
"Oh my god. You're such a cry baby," I said and crouched before him. "I'm not going to make a drag queen out of you."<br />
<br />
"To what?" he asked, confused.<br />
I only shook my head, muttering under my nose: "<i>Guys</i>," I took concealer in my hand and followed with a smirk Jason's once again scared face. "Hey, listen, it's just concealer. It's going to cover up your blacks eye and scraped lip,"<br />
<br />
He didn't seem exactly convinced and his eyes were still big, looking at my act. I squeezed some drops around his eyes and carefully, trying not to hurt him, dabbed his face with my fingers. His eyes didn't leave mines even for a second and I uncontrollably thought about "The Last Airbender", when Katara begriming Zuko's face with that water from Spirit Oasis - <i>by the way, let's just cry for another time 'cause they didn't end up together</i>. It was fate's twisted sense of humor that I was actually "healing" the surrounding of his eye and it was left eye as well.<br />
<br />
"Am I hurting you?" I murmured, pressing a bit tougher - <i>only a bit </i>-, so that the cream would absorb better.<br />
I noticed he wanted to shook his head, but then he likely remembered I was "fixing" his face and he shortly answered: "Yes,"<br />
<br />
When finished with the concealer, I stood up and observed his eye.<br />
"So, if I put some powder on that eye of yours, it will be invisible to others. It's worse with the lip .. I think I gotta put some foundation as well. Have you cleaned the wound?" I asked strictly.<br />
A grin appeared on the boy's face, though, he shook his head.<br />
<br />
I raised my brow. "I don't find anything funny here, Mr. Lockwood,"<br />
"You," he said and laughed out loud.<br />
I raised my both brows. "What?"<br />
"When you're trying to be strict and all. Then you're funny," he said and coughed to control his laughter.<br />
<br />
I shook my head, not being able to hold back a grin now as well. "You get beaten up and you're still laughing,"<br />
"I didn't get beaten up," his voice sounded offended, but I understood he was only joking.<br />
"Fine, fine, you superhero. Let's continue with your make up,"<br />
"Gosh, why,"<br />
<br />
"You successfully managed to survive the first part. Don't you lose your heart now,"<br />
"Easy to say for you,"<br />
"Is not. Because I'm pretty sure you're not a coward,"<br />
"Am not," he agreed.<br />
<br />
"Make up is not the worst thing in the world, c'mon,"<br />
"Caro! We gotta perform in like half an hour. Oh..." Cassie's was panicking at first, but grew numb then.<br />
I looked over my shoulder, not standing up. "Hey, Cas,"<br />
<br />
"You're spending time interesting way," the gal said matter-of-factly.<br />
"Yeah right, if you call that interesting," Jason said silently, but Cassie managed to hear him.<br />
"Brave, Jason, brave," she said and smiled widely. "I can bet quite a few guys would hang back a lot or even run away,"<br />
<br />
"It sounds like I'm cowardly, not brave, though,"<br />
"No, no. It's like you are brave enough to wear make up when the one that lo .. I mean, feels sympathy towards you makes you to,"<br />
I pulled a face at Cassie.<br />
<br />
The girl raised her hands as a sign of giving up and said: "I won't interrupt you anymore," And then she slipped through the door back upstairs.<br />
I smiled at Jason cowardly while turning around, and tried to hide my face with hair that has escaped the ponytail. "Sorry, they are always so .. straight-forward,"<br />
<br />
He smiled back at me. "I guess I've got used to it. Whatcha gonna do now?" he changed the topic. Probably for me not to feel awkward in the first place.<br />
<i>Cute. </i>"I actually need some rubbing alcohol or vodka at least. Then the concealer again. But some foundation is also needed to be put on, just in case. And I gotta powder, too."<br />
<br />
"Sounds like hell,"<br />
I rolled my eyes. "You better be happy I don't do the whole make up like I was taught in the model agency,"<br />
"You used to go to the model agency?" he asked, interested. At least I think it sounded like that. I mean, he had to be as Jason didn't have such a habit to ask about things if he wasn't really interested.<br />
<br />
"Yeah, happened once. Alcohol, alcohol," I repeated then, racking my brains about where the hell should I get the rubbing alcohol at school at 8 PM.<br />
"Em .. I guess someone of the guys has it. It's the party afterwards,"<br />
"That's a good idea. I'll go check for it. You again-" I pointed a finger at her. "-sit there and don't move,"<br />
I stormed up the stairs to the hall, where the event was to begin, and saw Zack standing by the door. I had a thought whether he was glued to the wall as he hadn't moved since Jason'd got back.<br />
<br />
<i>Okay, I would have never thought I'll ever do that, but .. it always once the first time, plus it's a special occasion. It's going to be alright, Caro. You've just spent about 15 minutes with "your loved person" in one room AND didn't rape him. Okay, that was really insane. </i>I shook my head to get rid of those <i>weird </i>thoughts. <i>"You're a brave girl, Caro," Jason's once-said words went through my head and I knew I'm gonna make it.</i><br />
<i><br /></i>"Zack," I said quietly, approaching him.<br />
He looked at me with a big surprise and I couldn't detect any arrogant smile on his face, as I'd waited for.<br />
I raised on my toes and whispered: "I need some vodka,"<br />
<br />
"I thought you're about to make Jason look solid for the show. Are you going to throw a drinking party instead?"<br />
I shook my head. "Jason's wound on the lip need to be disinfected. I don't have any rubbing alcohol around. I only need little,"<br />
"Okay," he said and waved for me to follow him, probably to the wardrobe.<br />
<br />
We stopped before his locker and he started rummaging through his sport bag. I looked around, hearing the clatter from his bag. No superfluous ears were needed - nothing could have gone wrong.<br />
"Do you have any towel or anything?" he turned to me, looking around with keen eye.<br />
"What? Ah, yeah," I handed him the cotton pad.<br />
<br />
He looked at me with an odd look, but didn't say anything. Only tilted the bottle he had in his eyes and gave the pad, now stinking terrible with the alcohol, back.<br />
"You better be careful for no one to notice,"<br />
"I have only some steps to take," I said, facing up to him and tightening my grip a bit around the pad in case to cover the smell.<br />
<br />
I turned to walk back, but a thought occurred to me.<br />
"Thanks," I said over the shoulder and <i>smiled </i>at him.<br />
Zack sent me another weird look and didn't say anything. Only when I'd turned around and run some steps away from him, I think I may have heard him say: "So you really do care about him,".<br />
Although, it may have only been my imagination, that Zack is able to be nice.<br />
<br />
I opened the door at a blow and slipped inside.<br />
"You," I breathed to Jason, who stood before the mirror and observed his face. "I ordered you to remain on your place,"<br />
"I got bored,"<br />
<br />
"Oh, whatever, sit down now," I commanded and took the vodka-imbued cotton pad between my fingers.<br />
Jason quickly blinked his eyes. "Stinks like a couple of alcoholics,"<br />
"Oh god, you complain more than I do! Shut up now,"<br />
<br />
"I better don't ask what you're going to do if I won't, right?"<br />
A large grin appeared on my face as I'd recalled what I had answered to the same question the last time. "Depends,"<br />
And then I was being the med-sister and make-up artist again, doctoring my dearest .. classmate.<br />
<br />
I saw him closing his eyes and pressing his teeth together, and said softly: "Sorry. It .. yea, may smart a bit,"<br />
"I can handle that," he answered calmer.<br />
Well, yes, all in all, it was just an easy smart. Couldn't be that bad, only in the beginning. After that I repeated the procedure I'd done to his eyes, adding a bit foundation.<br />
<br />
I stuffed the stuff into a small back and took out the powder and the brush.<br />
"That dusk-like thing can do anything?" Jason asked, gobsmacked.<br />
"That's not dusk, silly. It's the powder. And yes, it can do something. You saw yourself before?"<br />
He nodded. "I still have my vision,"<br />
<br />
"I recommend you to close your eyes," I stated knowingly and took enough dose of powder on the brush.<br />
With light strokes I covered his eyes, so no one would notice the damage.<br />
<i>Wonderful. If only the lip would be covered perfectly, too.</i><br />
However, I couldn't disguise that perfectly.<br />
<br />
"I think no one will notice that in the dark. I hope, at least," I stated the fact, as Jason was checking him out in the mirror.<br />
He looked at me. "It's like magic,"<br />
I smirked. "No. It's just the make up,"<br />
<br />
"Thank you," he said and my breath got stuck somewhere inside, as he was standing so close when I had come closer.<br />
"You're an angel, Caro, you know that?"<br />
"I'm rather a demon, but thank you,"<br />
<br />
Someone knocked on the door.<br />
"Why would they know?" I asked Jason silently.<br />
He shrugged. "Cleaning lady?"<br />
"Hmm. Come in?" I said hesitantly.<br />
<br />
Alasia peeked inside and immediately, a sweet smile appeared on her face.<br />
"Love birds, maybe you two can give us some moments, too? The performance is in 15 minutes,"<br />
I tilted my head at Jason. "Let's go show that beautiful face of yours to others as well,"<br />
His deep laugh made me smile and that time I was completely sure we were so gonna make it.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://27.media.tumblr.com/tumblr_lxdrmju93y1qlccb8o1_500.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="243" src="http://27.media.tumblr.com/tumblr_lxdrmju93y1qlccb8o1_500.jpg" width="400" /></a></div>
<br />
Lunahttp://www.blogger.com/profile/12633597156217465845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-475497147975951379.post-47384362490270168382013-01-04T00:40:00.001+02:002013-01-04T00:40:36.405+02:00SL #46: Lähemal, kui sa arvatagi võid Nad kõik vaatasid meid, kuid ma ei kartnud. Ma tundsin hämmastavat rahu. Selles suhtes, et esinemised suure vaatajaskonna ees tekitasid minus alati paanikat, aga kummaliselt olin ma seekord rahulik. Ma teadsin, et ma oskan seda ja me saame hakkama.<br />
<br />
Mu silmad püüdsid kinni publikus seas istuva Analeigh ning ma proovisin parimat, et mitte näidata, kui rahulolev ma olukorraga olen. Et <i>mina </i>sain Jasoni ja mitte tema. Aga siiski, ta oli leidnud endale kuti, ning minust oli rumal kogu aeg armukadetseda. See ei vii sind kuskile. Kuid mulle lihtsalt käis närvidele tema liigne "sõbralikkus".<br />
Ent see polnud tähtis, vähemalt mitte siis. Tähtis oli vaid tants.<br />
<br />
Kõik läks plaanipäraselt. Kõikenergilised liigutused, mis mõnusalt lihased surisema panid, kõik ägedad kombinatsioonid, mis me spetsiaalselt selleks vapustavaks hetkeks ära olime õppinud - see kõik oli täpselt paigas, just nii nagu pidi, ning kõik läks enamgi kui parimalt.<br />
Vaid korraks tundsin, kuidas Jason võpatas.<br />
<br />
Ta silmad ekslesid saalis, kuid mul polnud võimalust uurida, mis viga. Pealegi suutis ta ennast piisavalt kontrollida, et mitte midagi sassi ajada. Jason siiski. Ja midagi andsin endast parima.<br />
Ning siis äkki tardusid kõik ülejäänud paigale. Ainult mina ja Jason liikusime edasi.<br />
<br />
<i>Mida helli toimub? Kas midagi muudeti?</i><i> Miks ma sellest midagi ei tea?!</i><br />
"Miks nad kõik seisma jäid?" pärisin Jasonilt sosinal sobival momendil. Nimelt kui ta mu kõverdatud jalga vastu enda puusa surus ning mu käed olid ta kaela ümber, surudes end talle lähemale.<br />
<i>Kui tahate mu arvamust kuulda, siis mulle sobib.</i><br />
<i><br /></i>
"Lihtsalt jätka tantsimist. Taju rütmi," hingas ta mulle kõrva ning, hoides mul käest, aitas kallutada 45 kraadi.<br />
Ning siis tuli see osa, mis mul õnnestus vaid pooltel proovitud kordadest.<br />
<br />
***<br />
<br />
"Caro, sa saad hakkama," kinnitas mulle Michelle, samal ajal väljaasteid tehes.<br />
"Uhh," mõmisesin vastu, lükates juuksed kõrva taha. Ma uskusin ka. Ma nägin seda oma vaimusilmas. Ma <i>tajusin </i>seda. Ent see ei tahtnud õnnestuda.<br />
"Ma proovin uuesti. Ettevaatust, Jason,"<br />
<br />
Pöörasin end oma armastatud poisi poole küljega ja tõstsin käed õhku, valmistudes hundiratta sooritamiseks.<br />
Kui ma kunagi tantsutrennis käisin, õnnestus mul hundiratas veel vähem kui spagaat, ent kui Michelle pani ülesandeks see tantsus ära teha, ei jäänud mul just palju valikut.<br />
Ma proovisin. Proovisin palju. Kuid tundus, et see oli juhuse asi, kas mu jalad on ideaalselt sirged ja ma maandun Jasoni käte vahel just nii, nagu vaja. Tulemus võis erineda kardinaalselt.<br />
<br />
Seekord suutsin Jasoni hooga istuli paisata, lõpetades kaksiratsi tema süles.<br />
<i>Oh, jumal, miks. Piinlikumat poosi annab otsida.</i><br />
Jälgisin tiimi näoilmeid. Poisid vaatasid nii muuseas kõrvale, tüdrukud pigem meid. Ent nende kõigi nägudel valitses põrgulik irve.<br />
<br />
Tavaolukorras oleks ma vaid naerdes pead raputanud, aga see ebaõnnestumine hakkas juba vaikselt käest ära minema.<br />
Tõusin püsti ning ulatasin Jasonile käe, et tedagi üles aidata.<br />
<br />
"Mul on nii kahju," vabandasin ma juba ei-tea-mitmendat-korda. Ma tundsin, et vean neid kõiki alt. Minu suutmatus teha ära see paganama hundiratas, <i>õigesti</i>, võis kõik ära rikkuda.<br />
"Ma olen kindel, et sul tuleb see üks kord välja," kuulsin Michelle'i lohutavat häält ning hoidsin tagasi tungi suu üllatusest lahti teha.<br />
<br />
Kuigi, tuleb tunnistada, et Micha oli viimasel ajal hoolivamaks ja mõistvamaks muutunud. Ta ei norinud ega kritiseerinud enam nii palju.<br />
"Jah, sa saad hakkama," nõustus temaga Jason ja naeratas mulle.<br />
Sellise tema puhul oli võimatu mitte naeratada. Pealegi et ka tema jätkas mu üllatamisega, öeldes mulle ühise harjutamise lõpus, et aitab mul hakkama saada.<br />
<br />
Justkui võluväel õnnestus mul liigutuste kombinatsioon üha paremini ja paremini. Võib-olla sellepärast, et polnud üleliigseid silmi, ja kuigi ma tahtsin Jasonile näidata vaid parimal tasemel ennast, teadsin, et ta ei mõista mind hukka, kui asi nihu läheb. Võib-olla aga hoopis tema kiitis ülemäära palju. Selles suhtes, et asi on parem, kui see tegelikkuses oli.<br />
<br />
Kuid kui ma peale lisa ühte tundi harjutamist madratsil end välja sirutasin, olin kindel, et teen selle ära.<br />
Jasoni keha vajus mu kõrvale ja ma pöörasin oma pead talle otsa vaatamiseks. Ning ma ei tea, mis mind tol hetkel juhtis - tõenäoliselt süda, sest pea ei lubaks taolist asja kunagi -, ent ma sirutasin käe Jasoni näo suunas ja lükkasin paar salku kõrva taha.<br />
<br />
Pöörasin end küljele ja pahisesin: "Miks sa mind juba üks kord ei suudle?" Sekundi pärast klõpsatasin suu hirmunult kinni ja, mõttega: "Mida helli su peas toimub, Caroline Forbz?!", valmistusin pahameeletormiks.<br />
Kujutage ette mu üllatust, kui seda ei järgnenud. Suunasin oma silmad, milles hirm oli asendunud imetluse ja imestusega, Jasonile, kes vaatas mind kuidagi kurvalt.<br />
<br />
"Oh, Caro," sõnas ta samuti kuidagi õnnetult.<br />
<i>Soovib ta seda? </i>"Anna andeks, ma lihtsalt..." Äkiline mõttevoog katkes, justkui oleks keegi mu mõtetega peitust hakanud mängima ning nad kõik laiali jooksid.<br />
"Ei, sul on täiesti õigus,"<br />
<br />
Tundsin, kuidas silmad ähvardavad koobastest välja veereda. <i>Mi-mida?!</i><br />
"See, kuidas ma käitun .. tundub, et see mõjutab sind päris palju, mis?" Ta silmad jälgisid pinevalt minu omi.<br />
Suutsin vaid noogutada.<br />
<br />
"Või tähendab, mida ma ajan .. nagu ma ei teaks, eks. Tea, et ma tahan ka seda, aga .. aga ma ei saa. Ma teeksin sulle haiget, kui ma seda teeksin,"<br />
"Mu arust sa teed mulle haiget just siis, kui oled selline saladuslik kogu aeg," Mu hääl oli vaid sosin.<br />
"Ma tean ja mul on kahju. Lihtsalt see kõik .. mina, mu elu .. see muutuks kõik liiga ohtlikuks, kui sa kaasatud oleks. Su elu oleks ohus ja ma ei taha seda. Sa oled hea tüdruk ning ma ei taha sulle midagi halba teha, ma ei taha kõik ära rikkuda. Nii et ma pean end tagasi hoidma,"<br />
<br />
Tema siirus pani mind naeratama. Ta oli just tunnistanud, et hoolib minust ja ma tähendasin talle midagi!<br />
"Aga mul on ju võimalus, eks?"<br />
Ta noogutas. "On. Ma ei käituks nii, kui poleks. Ma nüüd nii kuri ka ei ole,"<br />
<br />
***<br />
<br />
Tema sõnad kõlasid taas mu peas ja ma tundsin endasse voogavat jõudu, nagu ta oleks neid just valjusti üle korranud.<br />
Tol hetkel ei olnud mu jaoks enam kedagi teist. Ma ignoreerisin Analeigh'd. Ma ignoreerisin Jake'i. Olin vaid mina ja oli vaid tema.<br />
Kõverdasin põlve ning viskasin pea järsult püsti, vaadates talle väljakutsuvalt otsa. Tema naeratus andis mõista, et ta usub mu õnnestumisse. Nii et kui ma end järsu nõksatusega hundirattasse viskasin, olin edus kindel.<br />
<br />
(A/N: <a href="http://s1164.photobucket.com/albums/q576/LunaeFelis/?action=view&current=d378094f.pbw&ps=1&t=1357252471">fotod</a>)Lunahttp://www.blogger.com/profile/12633597156217465845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-475497147975951379.post-5845221196142485352012-12-28T14:52:00.000+02:002012-12-28T14:52:38.921+02:00SL #45: Sa oled ingel, CaroRaputasin pead, kui Jason taaskord keeldus rääkimast, mis tegelikult juhtus. Isegi siis, kui olime jäetud üksi, sest ma pidin parandama Jasoni väljanägemist.<br />
Jälgisin naeru tagasi hoides, kuidas noormehe silmad muutusid suureks, nähes mu kätes olevaid meigiasju.<br />
"Mida sa kavatsed teha nendega Caro?"<br />
Vaatasin talle ilmselge pilguga otsa.<br />
<br />
"Oo, ei, ei, <i>ei. </i>Sa ei tee seda. Sa ei tee seda, kuuled? Sa ei saa mulle seda teha,"<br />
Kergitasin kulmu ning panin ühe käe puusa. "Jah, ma tunnistan: see on kahtlane, sinu puhul vähemalt. Aga midagi pole teha, mu kallis. Sa ei saa sedasi esinema minna. Kujuta ette, et sa oled üks kuulsatest inimestest,"<br />
Me mõlemad ignoreerisime sõnu "mu kallis".<br />
<br />
"Ma ei taha meiki!" sõnas Jason jonnakalt ja prunditas huuli.<br />
Ma ei kavatsenudki naeru tagasi hoida tema üliarmsa näoilme peale ning lähenesin talle.<br />
"Ei, palun, Caro, ükskõik mida, aga mitte seda,"<br />
"Oh, jumal küll. Sa oled hullem kui väike laps," laususin ma ja kükitasin ta ette. "Ega ma sind <i>drag queen</i>iks tegema hakka."<br />
<br />
"Mis asjaks?" küsis ta, tema näol segadus.<br />
Raputasin vaid pead, pomisedes vaikselt nina alal: "<i>Poisid</i>," Võtsin kätte peitekreemi ja jälgisin muigega Jasoni taas hirmunud näoilmet. "Hei, kuule, see on kõigest peitekreem. See varjab su sinika ja lõhkise huule,"<br />
<br />
Ta ei paistnud olevat eriti veendunud ning ta silmad olid endiselt suured, kui ta kartlikult mu tegevust silmitses. Pigistasin mõned tilgad ta sinika ümber ning ettevaatlikult, et talle mitte haiget teha, tupsutasin sõrmedega ta nahka. Tema silmad ei lahkunud minu omadelt ning ma tahtmatult mõtlesin "Viimase õhutaltsutaja" seriaali peale, kus Katara hakkas Zukole seda hingevett (<i>või kuidas iganes nad seda nimetasid</i>) silmale määrama - btw, <i>nutame veel kord, et nad lõpus koos ei olnud</i>. See oli saatuse iroonia, sest ma pmst "ravisin" Jasoni silmaümbrust ja see oli ka vasak silm.<br />
<br />
"Ega sul valus ei ole?" küsisin sosinal, vajutades veidi tugevamalt - <i>vaid veidi </i>-, et kreem paremini imenduks.<br />
Märkasin, kuidas poiss tahtis pead raputada, kuid talle tuli nähtavasti meelde, et ma parajasti "parandan" ta nägu ning ta vastas vaid lühidalt: "Jah,"<br />
<br />
Sain peitekreemi määrimisega ühele poole, tõusin püsti ja silmitsesin ta silma.<br />
"Nii, kui sulle veel puudrit peale panna, siis seda ei jää üldse näha. Huulega on küll raskem lugu .. ma arvan, et ma pean ka jumestuskreemi panema. Oled sa haava puhastanud?" küsisin siis karmilt.<br />
Poisi näole ilmus irve, kuid ta raputas pead.<br />
<br />
Kergitasin kulmu. "Ma ei leia siin mitte midagi naljakat, härra Lockwood,"<br />
"Sina," ütles ta ja hakkas siis naerma.<br />
Kergitasin mõlemad kulmud. "Mis asja?"<br />
"Kui sa selline karm proovid olla. Siis sa oled naljakas," ütles ta ja köhis, proovides naeru kontrolli all hoida.<br />
<br />
Raputasin pead, suutmata nüüd samuti irvet tagasi hoida. "Sa saad peksa ja sa veel naerad ka,"<br />
"Ma ei saanud peksa," tema toon kõlas solvunult, aga ma sain aru, et ta vaid teeskleb.<br />
"Olgu, olgu, superkangelane. Jätkame su meigiga nüüd,"<br />
"Gaash, miks,"<br />
<br />
"Sa kannatasid edukalt ära esimese poole. Ära nüüd vedelaks löö,"<br />
"Sul on kerge öelda,"<br />
"Ei, ei ole. Sest ma usun, et sa ei ole arg,"<br />
"Ei ole," nõustus ta.<br />
<br />
"Meik ei ole nüüd kõige hullem, ole nüüd,"<br />
"Caro! Me esineme poole tunni pärast. Oh..." Cassie hääl oli alguses paaniline, kuid siis kuidagi kohmetunud.<br />
Vaatasin üle õla, tõusmata püsti. "Hei, Cas,"<br />
<br />
"Te veedate huvitavalt aega," ütles tüdruk asjalikult.<br />
"Jajah, kui sa seda huvitavaks nimetad," lausus Jason vaikselt, kuid Cassie kuulis seda ometi.<br />
"Julge, Jason, julge," ütles ta ning naeratas laialt. "Võin kihla vedada, et osa kutte oleks aktiivselt vastu puigelnud või üldse ära jooksnud,"<br />
<br />
"See kõlab, nagu ma oleks arg, mitte julge,"<br />
"Ei, ei. See on nagu see, et sa julged kanda meiki, kui sind sunnib selleks arm.. tähendab, keegi, kes su vastu sümpaatiat tunneb,"<br />
Tegin hapu näo Cassiele suunas.<br />
<br />
Tüdruk kergitas justkui ülesandmiseks käed ning ütles: "Ma ei sega teid rohkem," Ning siis lipsas ta läbi ukse tagasi üles.<br />
Naeratasin Jasonile aralt, kui ümber pöörasin, ning proovisin hobusesabast lahti olevate juustega nägu varjata. "<i>Sorry</i>, nad on alati nii .. otsekohesed,"<br />
<br />
Ta naeratas mulle vastu. "Ma arvan, et ma olen harjunud sellega. Mis sa nüüd tegema hakkad?" viis ta siis teema üle. Nähtavasti selleks, et mind mitte veelgi rohkem piinlikusse olukorda panna.<br />
<i>Nunnu. </i>"Mul oleks vaja kuskilt piiritust saada või viina vähemalt. Siis samamoodi peitekreem. Aga veidi jumestuskreemi tuleb ka peale panna, nii igaks juhuks. No ja siis ma pean puuderdama ka."<br />
<br />
"Kõlab nagu põrgu,"<br />
Pööritasin silmi. "Ole õnnelik, et ma ei tee sulle täismeiki, nagu meid modellikoolis õpetati,"<br />
"Sa käisid modellikoolis?" küsis ta huvitunult. Ma vähemalt arvan, et see kõlas nii. Tähendab, see pidi olema küll, sest Jasonil polnud kommet asjadest huvituda, kui need teda tegelikult ei huvitanud.<br />
<br />
"<i>Yeah</i>, juhtus kord. Piiritus, piiritus," kordasin siis, mõtles, kust kuradi kohast peaks ma saama koolis kell 8 õhtul piiritust.<br />
"Em .. ma arvan, et kellelgi kuttidest peaks olema. Pärast on pidu ju,"<br />
"Hea mõte. Ma lähen käin korra ära. Sina aga-" osutasin talle sõrmega. "-istu paigal ja ära liigu,"<br />
Tormasin trepist üles aulasse, kus kõik alles algas, ning silmasin ukse juures Zacki. Mõtlesin, ega ta seina külge liimitud pole, et pole liikunudki sellest ajast, kui Jason tagasi jõudis.<br />
<br />
<i>Okei, ma poleks kunagi arvanud, et ma seda teen, aga .. kunagi on ikka esimene kord ja see siin on erijuhus. Sa saad hakkama, Caro. Sa just veetsid "oma armsa inimesega" ühes toas umbes 15 inimest EGA vägistanud teda ära. Oke, see oli kahtlane praegu. </i>Raputasin pead, et vabaneda nendest <i>kahtlastest </i>mõtetest. <i>"Sa oled julge tüdruk, Caro," kõlasid peas Jasoni kord öeldud sõnad ja ma teadsin, et ma saan hakkama.</i><br />
<i><br /></i>
"Zack," sõnasin vaikselt, jõudes poisini.<br />
Ta vaatas mind väga üllatunult ning ta näole ei ilmunudki kohe ennasttäis naeratust nagu ma oodanud olin.<br />
Kergitasin end päkkadele ning sosistasin: "Mul on viina vaja,"<br />
<br />
"Ma arvasin, et sa teed Jasoni nägu esinemiseks normaalseks. Kas te kavatsete selle asemel hoopis mingi joomapeo korraldada või?"<br />
Raputasin pead. "Jasoni haav huulel on vaja desinfitseerida. Mul pole kuskilt piiritust võtta. Ma vajan vaid paar tilka,"<br />
"Okei," ütles ta ning viipas, et ma järgneks talle alla, nähtavasti garderoobi.<br />
<br />
Me peatusime ta kapi ees ning ta hakkas sobrama suures spordikotis. Vaatasin ringi, kui kuulsin kolinat tema kotis. Polnud vaja üleliigseid kõrvu - midagi ei tohtinud valesti minna.<br />
"On sul rätikut või midagi?" pöördus ta minu poole, vaadates samuti oma terava pilguga ringi.<br />
"Mida? Ah, jaa," Sirutasin ta poole vatipadja.<br />
<br />
Ta vaatas mind imelikult, kui öelnud midagi, kallutas vaid kergelt pudelit, mida käes hoidis, ning andis rõvedalt piirituselõhnalise padjakese mulle tagasi.<br />
"Tee nüüd nii, et keegi seda ei tunne,"<br />
"Mul on kõndida vaid mõned sammud," laususin ma talle kindlalt otsa vaadates ning surusin kergelt patja rusikasse, et lõhna veidi summutada.<br />
<br />
Hakkasin juba minema, kui mulle midagi meelde tuli.<br />
"Aitäh," ütlesin ma üle õla ning <i>naeratasin </i>talle.<br />
Zack saatis mulle taaskordse imeliku pilgu ega öelnud midagi. Vaid siis, kui ma olin talle selja pööranud ning mõned sammud kaugemale jooksnud, tundus mulle, nagu ta oleks sosistanud: "Nii et sa tõepoolest hoolid temast,".<br />
Võib-olla oli see küll vaid minu kujutlusvõime, et Zack on võimeline ka hea olema.<br />
<br />
Tõmbasin ukse ropsuga lahti ning libisesin sisse.<br />
"Sina," hingeldasin Jasonile, kes seisis peegli ees ning uuris enda nägu. "Ma ju käskisin sul paigal istuda,"<br />
"Mul hakkas igav,"<br />
<br />
"Oh, mida iganes, istu maha nüüd," käskisin ma ning võtsin viinaga läbiimmutatud vatipadja näppude vahele.<br />
Jason pilgutas kiiresti silmi. "Haiseb nagu paar alkohoolikut,"<br />
"Jumal küll, sa hädaldad rohkem kui mina! Ole vait nüüd,"<br />
<br />
"Ma parem ei küsi, mis sa muidu teed, eks?"<br />
Mu näole ilmus lai irve, kui mulle meelde tuli, mis ma eelmine kord talle sellele küsimusele vastanud olin. "Sõltub,"<br />
Ning siis mängisin ma taas medõde ja meigikunstnikut, tohterdades oma kallimat .. klassivenda.<br />
<br />
Nägin, kuidas ta silmad kinni ja hambad kokku pigistas, ning laususin õrnalt: "Vabandust. See .. jah, kipitab veidi,"<br />
"Saan hakkama," vastas ta juba rahulikumalt.<br />
Nojah, lõppkokkuvõttes oli see vaid kerge kipitus. Ei saanud nii väga hull ka olla, ainult alguses. Seejärel kordasin sama protseduuri, mida ta silmalegi, tupsutades peale veel ka veidike jumestuskreemi.<br />
<br />
Toppisin kraami pisikesse kotti ning võtsin sealt välja puudritoosi ning -pintsli.<br />
"See tolmusarnane asjandus suudab midagi teha?" päris Jason üllatunult.<br />
"See ei ole tolm, tobu. See on puuder. Ning jah, see suudab midagi teha. Nägid ennast enne seda?"<br />
Ta noogutas. "Nägemine on mul veel alles,"<br />
<br />
"Soovitan silmad kinni panna," sõnasin siis teadlikult ning võtsin pintslile paraja doosi puudrit.<br />
Kergete tõmmetega katsin ta silma, nii et midagi polnud näha.<br />
<i>Suurepärane. Kui vaid ka huul samamoodi jääks.</i><br />
See küll täielikult ei õnnestunud.<br />
<br />
"Ma arvan, et pimedas saalis eriti ei märgata seda. Ma vähemalt loodan," konstateerisin fakti, kui Jason end peeglist uuris.<br />
Ta vaatas mu poole. "See on nagu maagia,"<br />
Muigasin. "Ei. See on meik,"<br />
<br />
"Aitäh," ütles ta ning mu hing jäi kinni, kui ta mulle eriti lähedal seisis, sest ma olin tema juurde tulnud, kui ta end peeglist uuris.<br />
"Sa oled ingel, Caro, tead seda?"<br />
"Ma pigem olen deemon, aga aitäh,"<br />
<br />
Keegi koputas uksele.<br />
"Miks nad koputavad?" küsisin Jasonilt vaikselt.<br />
Ta kehitas õlgu. "Koristaja?"<br />
"Hmm. Sisse?" hüüdsin ebalevalt.<br />
<br />
Alasia piilus sisse ning otsekohe valgus üle ta näo mesimagus naeratus.<br />
"Tuvikesed, äkki pühendate mõned minutid meile ka? Meie esinemine hakkab 15 minuti pärast,"<br />
Nookasin Jasonile peaga. "Lähme nüüd näitame su kaunist nägu teistele ka,"<br />
Tema madal naer pani mu taas naeratama ning seekord olin ma täiesti kindel, et kõik õnnestub.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="http://27.media.tumblr.com/tumblr_lxdrmju93y1qlccb8o1_500.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="243" src="http://27.media.tumblr.com/tumblr_lxdrmju93y1qlccb8o1_500.jpg" width="400" /></a></div>
Lunahttp://www.blogger.com/profile/12633597156217465845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-475497147975951379.post-35801504825573463432012-12-24T23:10:00.000+02:002012-12-24T23:29:20.394+02:00SL #44: Ära vea meid, mind alt<span style="font-family: inherit;">Melbourne'i reisi lõpp oli imelik, aga samas nautisin ma seda täiega. Algas sellega, kuidas me hommikul kogemata Jasoni tuppa helistasime. Hei! Nemad alustasid, eks. Me rahulikult korjasime asju, kui lambist kuulsime Dougi häält kõlarist. Tema tüüpilist mula.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">Ning kui see äkki vait jäi, helistasime tagasi. Võin kihla vedada, et Jason pidas mind nüüd reaalseks stalkeriks. Aga suva sellega - peaasi, et lõbus oleks.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">Hommik jätkus sellega, kuidas ma tänu üleeelmisele õhtule hakkasin 'Barbie Girl'i vaikselt laulma, kuni trepist alla tulin ning hetke pärast nägin, et Jake tuleb teiselt poolt alla.</span><br />
<i><span style="font-family: inherit;">P-i-i-n-l-i-k. Põrgusse sellega.</span></i><br />
<span style="font-family: inherit;">Poiss naeratas mulle, soovis head hommikut, kuid ei öelnud midagi. Ma ei teinud katset vestlust alustada ka.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">Laeva peal ajas Cassie mu naerma, jutustades mulle tema nägemusest ideaalsest hommikust mulle: " Koputus uksele. Jason: „No mida?! Jälle jätsite kaardi kajutisse? Olgu-olgu, juba tulen!“</span><br />
<div class="MsoNormal">
<span lang="ET" style="font-family: inherit;">Ukse taga aga ei ole kaugeltki Zack, Dean ega Ian. Seal seisab hoopis Caroline, nägu naerul.</span></div>
<div class="MsoNormal">
<span style="font-family: inherit;"><span lang="ET">„Hei!“ ütleb ta, „No mida? Sa pidid nüüd voodist minu pärast välja tulema?“ Ta astub kajutisse, sulgedes enda järel ukse. Jason ei suuda end koguda. </span><i><span lang="ET">Mida kuradit Caro siin teeb?</span></i><span lang="ET"> mõtleb ta. Caro aga astub talle sammu lähemale. </span>„Nonoh, mis sa vaatad? Me lähme nüüd voodisse tagasi!“ ütleb ta… Meie hoiame kutid eemal,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"<i>OMG</i>, Cas, sa oled segane," laususin talle, ise naerdes tõenäoliselt üle kogu laeva. Teadsin, et lähemad seltskonnad vaatavad mind nagu segast, aga ma ei suutnud midagi teha.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Rahunemiseks vaatasin aknast välja. Paistis päike ning vesi lainetas mõnusalt. Ja ma teadsin, et kui me jõuame Orbostisse, siis ootab meid suurepärane esinemine ja kõik läheb üleüldse hästi.</span></div>
<div class="MsoNormal">
<span style="font-family: inherit;"><br /></span></div>
<span style="font-family: inherit;">***</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<i><span style="font-family: inherit;">Vaid hetkeks mõtlesin ma, kui tore oleks, kui ta nüüd äkki tuleks ja oma käed mulle ümber paneks.</span></i><br />
<i><span style="font-family: inherit;">Ma ei tunneks end siis nii üksikult.</span></i><br />
<i><span style="font-family: inherit;">Ning just siis, kui ma olin alla andnud, juhtus ime. Tema käed olid tõepoolest minu ümber. Ma ehmatasin alguses, kuid said aru, et need on liigutused tantsust.</span></i><br />
<span style="font-family: inherit;">Kuid siiski.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">With my hands on your waist when we dance in the moonlight...</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"Oh, kurat," pomisesin ma, võpatades ja järsult üles tõustes. See oli päev, mil õhtul oli show. Polnud siis ime, et ma selliseid asju unes nägin.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Siis ma naeratasin. See oli tõepoolest hästi läinud. Ja lõbusalt, kindla peale. Kohe nägin silme ees üht väga naljakat ja armsat juhtumit.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">***</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">Mäletasin, kuidas sattusin - <i>taaskord, haha - </i>ainukeseks tüdrukuks gruppi, kuna teistel oli prantsuse keel ja meil - st minul ja poistel, va. Zackil - multimeedia. Mis tähendas, et meil lõppes tund aega varem ja me pidime teisi ootama, et harjutada.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">Venitasin end ning hakkasin kergelt tantsu meelde tuletama.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Upitasin end, nii et mu pluus veidi tõusis. Kui vaatasin tagasi poiste poole, olid nende pilgud endiselt mu retuusidel ja veidi alasti kõhul.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"Peded," pomisesin poolkurjalt-poolnaljaga.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Vaata, me ei saaks peded olla, kui me sinu .. sinust huvitume,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Perverdid?"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Meil igalühel on mingi perverssustase, kas pole?" küsis Ian täiesti tõsiselt.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">Proovisin teha tõsist nägu, kuid mu näolihased ei allunud mulle ning see lõppes sellega, et ma purskasin naerma nagu nemadki.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Jätkasin oma tantsu ja äkki .. ja äkki kellegi käed olid tõsiselt minu ümber. Kui ma vaatasin üles, tuli välja, et unenägu oli täitunud.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">Ning mul oli nii suva sellest, et me oleme ainuke paar, kes on. Ma teadsin, et Jasoni sõbrad ei ole õelad ning nad ei hakka midagi halvasti ütlema selle kohta. Seega keskendusin ma vaid tantsule ning meile kahele ja see oli perfektne.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Kui me lõpetasime, nägin peeglist, et puuduolev seltskond oli samuti kohal. Michelle toetas vastu uksepiita ja naeratas meile.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">Ta plaksutas ning naeratus ta näol ütles, et tegu polnud naljaga, vaid see tõepoolest meeldis talle.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Tehke samamoodi show'l ja kõik on idekas,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">***</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">Päev möödus kiirelt, nähtavasti sellepärast, et ma peaaegu et ei mõelnudki kooliasjadele. Ma olin kogu hingega õhtuse esinemise juures.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Selleni oli veel 2 tundi aega ning mina, Alasia, Cassie ja Michelle tulime tagasi oma söögipausilt.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"Hei, tüdrukud!" kostis kuskilt paremalt hüüe ja me vaatasime sinnapoole.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Teised vahetasid üksteisega arusaamatuid pilke, kuid mitte mina. Mina teadsin täpselt, kes see oli.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><i>Adrianna. </i>"Hei," vastasin ma, kui me lähemal olime.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Te teate mu venda, eks?" <i>Mhm. </i>"Jasonit? Jason Lockwoodi?"</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"Ja, jah, me käime ühes klassis," vastas Michelle ning oli samasuguse arusaamatu näoga nagu teisedki.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Sina oled Michelle, eks?" naeratas Adrianna talle.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Tüdruk noogutas üllatunult pead.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"Sina oled Cassie, Alasia ja sina..." Ta vaatas mulle silma. "Sina oled Caroline," lõpetas ta naeratusega.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Adrianna, eks?"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Tüdruku naeratus venis suuremaks. "Jah, see olen mina. Ega teil plaastrit ei ole?"</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;"><i>Um .. okei? See on .. eriti lamp. </i>Vaatasin tüdrukutele otsa, kuid nad raputasid pead. "Ma vaatan kohe," vastasin ma ning sorisin kotti. Palutud asja ma küll ei leidnud. Raputasin pead. "Kahjuks pole," Peab küll mainima, et alates sellest juhtumist hakkasin ma alati plaastrit kaasas kandma. Ausalt. Ning jah, tundub tobe küll.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Eh, okei," vastas ta. "Edu teile siis .. tantsus,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Ee .. tänks," pomisesid tüdrukud, mina aga saluteerisin talle sõrmedega hüvastijätuks.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"Okei, see oli kahtlane, eks?" lausus Cassie, kui me jõudsime alla aeroobikasaali, kus show'ks valmistusime. "Ma mõtlen .. ta teadis meid kõiki nime- ja nägupidi!"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Jah, tõepoolest," nõustus temaga Alasia.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Hei, <i>chillax</i>, ärge mõelge üle," laususin ma hooletul toonil, kuigi sees olid mul täpselt samasugused emotsioonid.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">Mõne aja pärast oli kohal ka Chantal, kes Ediga eraldi söömas käis.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Tead, keda ma kohtasin!?" lausus ta mulle särava naeratusega.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Ade'i?" küsisin ma nii muuseas.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Misasja? Kas sa nägid teda ka?"</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"Me kõik nägime," sõnas Michelle.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Ta teadis mu nime!"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Sama siin," ütlesime kooris.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"See on imelik!" jätkas Chantal imestunult.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"On,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Kas Jasoniga on kõik korras?"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Miks ei peaks olema?" imestasin ma tema äkilise teemamuutuse peale.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Noh, et Ade on siin ja kõik,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"Pff, ta raudselt niisama juhtus siin olema. Ega see kohe hädaohtu ei tähenda,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Kui sa just nii ütled,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">***</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<b><span style="font-family: inherit;">Jason</span></b><br />
<span style="font-family: inherit;"><b><br /></b>
"Kuradi idioot!" karjusin ma, teades, et keegi ei kuule mind. Raamatud, alustades "Saladuse" ja lõpetades "Laskuriga" lendasid põrandale, sest esimene kord elus ma ei hoolinud neist. Viskusin vihaselt voodisse.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><i>Tants? </i>käis mu peast läbi äkkmõte. <i>Ah, käige te ka persse.</i></span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">*</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"Jason!" röögatas Adrianna üldsegi mitte tüdrukulikult, leides mind voodi peal pikutamast.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"No mida sa lõugad?" küsisin ülbelt vastu.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Ta jäi mind üksisilmi vaatama. Siis kobas ta käega kummutit.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">Veeretasin ennast mürtsuga põrandale ning visatud vaas tabas hoopis patja.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Sa oled segaseks läinud," sõnasin rahulikult, tõusin püsti ning viisin vaasi tagasi.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Ade jätkas mu piidlemist. "Mis sul <i>viga </i>on? Ja mis sul näoga on?"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Tõmbasin hooletult üle näo. "Mis mõttes?"</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"Su silm on sinine. Ja huul on täiesti marraskil,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Ah, see," ütlesin ma, justkui oleks see tühiasi. "Kukkusin,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Ta pani käed puusa. "Kas ma näen poolearuline välja?"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Vaatasin teda mitmetähendusliku pilguga.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"Ma võin seda vaasi uuesti kasutada, kas tead," sõnas ta hooletult.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Tahad mulle veel rohkem ilusat väljanägemist tekitada?"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Oh, sa oled nii isekas! Mida Caro küll leiab sinus!"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Turtsatasin. "Ta praegu hakkaks küll sinuga vaidlema,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"Miks sa üldse endiselt veel siin oled?" muutis ta teemat.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Kus ma siis olema peaks?"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Sul on täna esinemine,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Kust sa seda tead?" kissitasin õe poole silmi.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"Ei, noh, ma siin niisama juhtusin su koolist mööda minema..." alustas ta ükskõikse tooniga.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Niisama juhtusid? Mhm, ma nii usun sind,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Mis vahet seal on, kas niisama või mitte? Ma olin seal ja nägin su tüdrukut,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Caro <i>ei ole </i>mu tüdruk,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">Ade naeratas magusalt justkui oleks just loteeri võitnud. "Vähemalt sa teadsid, kellest ma räägin,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Pööritasin silmi. "Mida iganes,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Ühesõnaga?"</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"Ma ei saa minna sinna, Ade! Ma ei tee seda!"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Aga Caroline on seal,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Las ta olla,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Ja sind ei huvita, et ta pettub sinus?"</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"See ei tähenda mulle midagi. Ma ei ela selleks, et kellelegi muljet avaldada. Ma elan enda jaoks,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Aga sa lubasid!"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Näed seda?" osutasin enda näole. "Ma ei saa minna! Ma isegi liigun et vaevaliselt,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Mis juhtus, Jas?"</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">*</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">See pidi olema täiesti tavaline kullerteenus. Noh, selle vahega, et mind ootas mõne tunni pärast esinemine. Aga, nagu alati on, kui midagi hakkab hästi minema, rikutakse see lõpus alati ära. Jah, isegi Saladust kasutades.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">Ma olin kauba üle andnud, kui järsku kostis hüüe: "Pikali!" ning edasi toimus kõik väga kiiresti.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Tüüp, kes oli just saanud kilo jagu kokat, vedeles mitte just eriti elusalt minust paari meetri kaugusel. Toetasin seljaga vastu autos, šokeeritud äsja juhtunust.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">Ma teadsin, et neid oli mitu. Nii vasakult, paremalt kui ka auto tagant kostsid sammud.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><i>Oh, kurat</i>,<i> </i>mõtlesin ma, kobades püstolit vöölt, kuigi teadsin, et mitme vastu ma ei saaks. Ma ei ole mingi Jason Statham siin.</span><br />
<i><span style="font-family: inherit;">Kahjuks mitte.</span></i><br />
<span style="font-family: inherit;"><i><br /></i>
"Jason?!" hääl oli liiga tuttav ning üles vaadates avastasin enda eest Jake'i.</span><br />
<i><span style="font-family: inherit;">Teed mu kulul nalja, hah? Nagu reaalselt teed mu kulul nalja?</span></i><br />
<span style="font-family: inherit;">"Mida helli, tüüp?!" karjusin talle.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Tahaks sama küsida," vastas ta ning kallutas pea viltu.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"Miks te ta just maha lasite?" osutasin paaniliselt Markile - <i>vist? - </i>ning tõusin püsti, kuigi kahe sõduri revolvrid olid endiselt minule suunatud. "<i>Btw</i>, äkki..?" osutasin peaga relvadele.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Jake tegi käega liigutuse ning tüüpide käed laskusid unisoonis külgedele.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><i>Woa, siuke äge boss oled lihtsalt. </i>Tahtsin juba seda aeglast plaksutamist tegema hakata, kuid mul polnud eriti aega.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"Täidan ülesandeid, mis mulle antud on?" ütles ta nii muuseas, käed taskus, ning kehitas õlgu.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Ta oli <i>minu </i>ülesanne," sõnasin läbi hammaste.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Mina ei tea midagi,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">Ei tea, milleni oleks meie ilmselgelt väga sisukas vestlus jätkunud, kuid üks sõduritest kukkus maha ning sellele järgnes kuulirahe.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Mida kuradit?"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Jake raputas pead. "Mul ei ole õrna aimugi,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"Oh, kurat," pomisesin ma, kuuldes kuulide kokkupõrget autoga. <i>Te, raisad, mu auto... </i>Tegin midagi mõtlematut. Tormasin püsti ning hakkasin laskma.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Idioot, Jason," kuulsin Jake'i häält, kuid ta ei jätnud mind hätta, vaid tegi sama, mis minagi.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">Neid oli vaid kaks, nii et nendega ei läinud kaua. Mul ei ole õrna aimugi, kes nad olid, aga tõenäoliselt olid nad selle tüübi <i>sõbrad</i>, kelle meie kullakallis Jake maha lasi.</span><br />
<i><span style="font-family: inherit;">Rääkides temast.</span></i><br />
<span style="font-family: inherit;">"Hei, kuhu sa lähed?" küsisin šokeeritult, kui ma ümber pöörates nägin teda järelejäänud sõduriga auto poole sattumas.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<br />
<div style="line-height: 17.77777862548828px; margin-bottom: 20px; margin-top: 20px; text-align: justify;">
<span style="font-family: inherit;">"Ma lihtsalt täidan bossi teenuseid," vastas ta läbi hammaste ning kavatses autosse istuda.</span></div>
<div style="line-height: 17.77777862548828px; margin-bottom: 20px; margin-top: 20px; text-align: justify;">
<span style="font-family: inherit;">"Sa nagu reaalselt kavatsed mu siia jätta, et ma sellega ise tegeleks?"</span></div>
<div style="line-height: 17.77777862548828px; margin-bottom: 20px; margin-top: 20px; text-align: justify;">
<span style="font-family: inherit;">Ta kehitas ükskõikselt õlgu. Pigistasin hambad kokku ja äigasin talle paremhaagi.</span></div>
<div style="line-height: 17.77777862548828px; margin-bottom: 20px; margin-top: 20px; text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="line-height: 17.77777862548828px; margin-bottom: 20px; margin-top: 20px; text-align: justify;">
<span style="font-family: inherit;">"*** sul viga on?" karjatas ta ning virutas mulle samuti.</span></div>
<div style="line-height: 17.77777862548828px; margin-bottom: 20px; margin-top: 20px; text-align: justify;">
<span style="font-family: inherit;">Me "rüselesime" mõne aja, kuni äkki ta sõdur teatas talle, et boss käskis kiirustada.</span></div>
<div style="line-height: 17.77777862548828px; margin-bottom: 20px; margin-top: 20px; text-align: justify;">
<span style="font-family: inherit;">Jake virutas mulle löögi kõhtu, nii et ma tast eemale vaarusin, ning istus millestki huvi tundmata autosse. See veeres minema.</span></div>
<div style="line-height: 17.77777862548828px; margin-bottom: 20px; margin-top: 20px; text-align: justify;">
<em><span style="font-family: inherit;">Idioot, Jake. Idioot, Jason.</span></em></div>
<br />
<span style="font-family: inherit;">***</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"Ja ta lihtsalt jättis su sinna?"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Noogutasin pead. "Meie seadused. Me ei pea üksteist aitama,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Ade lõi endale kergelt vastu otsaesist. "Mis sa nende tüüpidega tegid?"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Koristasin nad ära," ütlesin ükskõikselt. Olin kindel, et Ade ei pidanud seda teadma...</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"Hmm," sõnas ta mõtlikult. "Okei. Ma saan aru, miks sa oled endast väljas, kuid see ei tähenda, et sa peaksid teisi, eriti aga Caroline'i alt vedama. Tead, ta oli nii rõõmus, kui ma teda nägin. Elevil. Ta tõepoolest ootab palju sellelt õhtult,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">Vaatasin õele kurbade silmadega otsa. "Ma ei saa sedasi minna, Ade," <i>Eriti peale seda...</i></span><br />
<span style="font-family: inherit;">Vaatamata olukorrale ilmus tüdruku näole lai naeratus. "Ma olen kindel, et Caroline oskab seda parandada,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Mis naeratus see on selline?" osutasin sõrmega tema näole.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">Ta lõi käega. "Vahet pole, aga sa pead kiirustama," Ta tuli ning kangutas mind püsti, lükates esikusse. "Mine nüüd,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Ma ei tea, mis minuga juhtus, aga ma ei suutnud talle vastu panna. Selles suhtes, et ma äkki mõtlesin, et ma tõepoolest ei tohiks Carot alt vedada. Tõmbasin ketsid jalga ning astusin välja.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"Davai, ma lähen nüüd,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Ade seisis uksel ja naeratas, kui ma talle selja pöörasin ning auto poole sammusin. Vaatasin korraks üle õla tagasi ning nägin, et ta seisis endiselt uksel, küll juba oli ta käes telefon ning ta vist messis kellegagi.</span><br />
<i><span style="font-family: inherit;">Nii palju sa siis hoolid.</span></i><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">***</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<b><span style="font-family: inherit;">Caroline</span></b><br />
<span style="font-family: inherit;"><b><br /></b>"No kus ta on?!" küsis Michelle vihaselt, kissitas meie poole silmi ning isegi lõi jalaga vastu maad. "Meil on <i>fucking </i>tunni aja pärast esinemine ja teda ei ole siin. Aaah!"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Michelle oli <i>väga </i>vihane. Mina olin .. <i>ka </i>vihane. Aga mitte väga palju. Tegu oli siiski Jasoniga. Ning ma ei suutnud tema peale kaua või väga vihane olla.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">"Ma olen kindel, et ta tuleb," proovisin ma teda rahustada.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Tüdruk kiristas hambaid.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Vaatasin paaniliselt teistele otsa. Tüdrukute näod ütlesid, et nad proovisid midagi leiutada, mis Micha rahustaks või Jasoni kohale tooks - <i>see rahuldaks muidugi ka esimest punkti</i>. Kuttide nägude järgi sain aru, et neil pole õrna aimugi, kus Jason on.</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<i><span style="font-family: inherit;">Kuttide .. Zack.</span></i><br />
<span style="font-family: inherit;">Ta seisis, selg seinale toetatud, ning paistis mitte hoolivat.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Tahtsin talle kõrri karata - <i>lihtsalt niisama aja veetmiseks -</i>, kuid otsustasin tunded vaos hoida. Toetasin selja samuti vastu seina.</span><br />
<i><span style="font-family: inherit;">Oh, mu arm, kus oled sa? Ära ütle, et alt mind nüüd vead. Palun...</span></i><br />
<span style="font-family: inherit;"><i><br /></i>
Mu telefon piiksatas ning ma tundsin, kuidas meie seltskond mulle otsa vaatab. Sõnum tundmatult numbrilt: "<u>Ta ei vääri sind, aga ta armastab sind,</u>"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Vaatasin murelikult üles tantsuplatsile. "Ma tean, et ta tuleb," <i>Aitäh, Ade. Ja usu mind, mis ka ei juhtuks, Caroline armastab Jasonit igavesti.</i></span><br />
<span style="font-family: inherit;"><i><br /></i>Ning siis... "Ma olen siin,"</span><br />
<span style="font-family: inherit;">Ma pöörasin ümber ja ta tõepoolest oli seal. Ainult et ta nägi kohutav välja.</span><br />
<span style="font-family: inherit;">"Issand jumal küll, mis sinuga küll juhtus?!"</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">*</span><br />
<span style="font-family: inherit;"><br /></span>
<span style="font-family: inherit;">(A/N: <a href="http://s1164.photobucket.com/albums/q576/LunaeFelis/?action=view&current=633af1de.pbw&ps=1&t=1356383230">fotod</a>)</span>Lunahttp://www.blogger.com/profile/12633597156217465845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-475497147975951379.post-77878224514433878092012-12-06T18:58:00.001+02:002012-12-06T18:58:33.568+02:00SL #43: Romantikat?"Ma .. uh, mis see on?"<br />
Ta vaatas mulle ah-ole-nüüd-pilguga otsa. "Pakkumisi?"<br />
Nihelesin diivanil ning tahtmatult isegi nõjatusin Jake'ist kaugemale.<br />
"Lööd põnnama?" küsis ta, silmad kummaliselt pimeduses välkumas, toetas selja vastu tuge ja võttis lonksu.<br />
<br />
Hammustasin huulde. "Ma .. lihtsalt ei..."<br />
"Ah, ole nüüd, ma teen nalja," naeratas ta mulle oma säravat naeratust.<br />
Naeratasin talle ebalevalt.<br />
<br />
***<br />
<br />
<b>Jason</b><br />
<b><br /></b>
Kuna kõik Caro sõbrannad olid endiselt tantsuplatsil, ei arvanud ma, et ta oli kuskile uitama läinud. Ta ei oleks seda teinud, sest nad oleks teda otsima läinud. Järelikult läks ta tegema midagi sellist, mida nad toetasid.<br />
<i>Jake</i>, kõlas mu peas. <i>Oh ei, miks?</i><br />
<i><br /></i>
Kui ma tantsuplatsi pinevamalt jälgisin, avastasin, et ka eelmainitud kuju ei olnud seal, ometigi oli ta kõigile varem <i>muljet avaldanud </i>oma breikimisoskusega.<br />
<i>Eputis.</i><br />
<i><br /></i>
Kas Caroline võis Jake'iga kuskile minna? Jake oli küll mängur, aga...<br />
Ja siis ma nägin liikumist "klubi" ülemisel korrusel. Tänu läätsedele nägin selgelt, et just need, keda ma nii hädasti otsisin, olidki seal.<br />
Ning Jake sirutas Caroline'i poole purki...<br />
<br />
<i>Et nagu tõesti ilma kriminaalita ei saa, mis?</i><br />
Kuid ma ei tohtinud teha midagi hullu. Pidin siiski tõdema, et Jake oli maffias suht hea ja vajalik osa, nii et ma ei tohtinud teda puudutada. Pealegi põhjustaks ta <i>kõrvaldamine </i>palju probleeme...<br />
<br />
<i>Okei, teeme midagi lihtsamat.</i><br />
Oli vaja hankida Zacki telefon. Uskuge mind, antud olukorras oli see lihtsam, kui väikelapselt komm ära võtta.<br />
<i>Eriti arvestades tänapäeva väikelapsi...</i><br />
<i><br /></i>
Ja nagu kutsutud, ilmus äkki pingi juurde Zack. Tema olekust oli näha, et ta oli <i>joonud</i> ning tema käevangus oli keegi paralleelikatest. Zacki teises käes välkus ihaldatud IPhone.<br />
<i>Ugh, ülehinnatud.</i><br />
<i><br /></i>
Zack vajus mu kõrvale pingile, tõmmates blondi bimbo enda sülle.<br />
<i>Palun ärge öelge, et nad hakkavad... Tänks. Ma nii armastan teid.</i><br />
Iseenesest polnud vaatepilt just teab kui hea, kuid see vabastas Zacki mõlemad käed, nii et ta telefon libises talle märkamatult mu kõrvale.<br />
<br />
<i>Ainult palu ja sulle antakse kõik.</i><br />
Õnneks oli Zack piisavalt ametis, et mitte märgata, kuidas ma Jake'ile sõnumi saatsin - käskisin tal minna laeva kaugeimasse ossa ehk nii kaugele Carost kui võimalik -, selle telefonist kustutada jõudsin ja selle tagasi asetasin. Vaatasin üles ning enda rahulduseks nägin, kuidas Jake tõenäoliselt Carole seletada püüdis, et tal on nüüd vaja "asju ajada".<br />
<i>Täpselt nagu mina eelmine aasta</i>, tuli mul meelde. <i>Sa mu vaene tüdruk.</i><br />
<i><br /></i>
Mõne hetke pärast hüples Jake trepist alla - selle oma kahtlase hüpiksammuga, millega ta alati kõndis - ning kadus ustest välja.<br />
<i>Missioon täidetud. Tubli töö, Jason.</i><br />
<i><br /></i>
Ainult et kui ma üles vaatasin ja nägin Caroline'i mossitamas, küünarnukid põlvedele toetatud ja pea käte peal puhkamas, tundsin end siiski halvasti ja natuke ka süüdi. Ma ei tahtnud ometi, et ta kurb oleks selle pärast. Isegi kui ta ei teadnud, kui halb Jake talle oli.<br />
<i>Ja kes oled sa enda arust, et vaadata, kes on talle õige ja kes vale? Nagu sa ise oleks mingi pühak, kes talle kunagi haiget ei teeks. Unustasid juba ta näo, kui ta sind Analeigh'ga koridoris nägi?</i><br />
<i><br /></i>
Mul tuli ka masendus peale siis. Carole haigettegemine põhjustas seda alati. Pöörasin oma kurva naeratusega näo taas tüdruku poole ning märkasin, et ta ei istunud enam hoopiski üksi üleval, vaid kõndis hoopis trepist alla ning siis saalist välja.<br />
<i>Kui sa juba nii tõbras oled, et teed talle läbi teiste haiget, siis mine talle vähemalt järele</i>, sosistas mu peas midagi, mis võis olla näiteks alateadvus või kaine mõistus. Ma ei ole kindel. Kuid ma olin kindel, et seekord oli tal õigus ka.<br />
<br />
***<br />
<br />
<b>Caroline</b><br />
<b><br /></b>
<i>Vastikud värdjad. Miks mulle alati löövad külge ja tahavad minuga olla vaid need, keda ma ei taha? Mis nuhtlus see on selline...</i><br />
Ma vajasin kiiremas korras värsket õhku, kuigi, astudes öösse laevatekil, tundsin kananahka tekkimas, sest tuul merel oli siiski tugev.<br />
<i>Oleks pidanud vist jaki kaasa haarama... Ahh, vahet ei ole.</i><br />
<i><br /></i>
Ronisin pingile, sättides jalad enda alla ning vaatasin öötaevasse, kus minu suureks õnneks paistis täna täiskuu. Ma tean, et see on imelik, aga peale seda, kui ma vaatasin sarja "h2o - just add water", tekkis mul täiskuu - ja üldse kuu - kultus. See oli lihtsalt nii äge! Selline maagiline särav ketas pimedas öötaevas ja...<br />
<br />
*<br />
<br />
<b>Kolmanda isiku vaatenurk</b><br />
<span style="color: #0000ee; text-decoration: underline;"><br /></span>
<br />
"Kas sa jälitad mind?" <i>Nii tubli, Jason. See kõlas esiteks vaenulikult ja teiseks täieliku jamana ka veel.</i><br />
<i>Sa ei saa mind kohe kuidagi rahule jätta, jah? Segan sind nii ka?! </i>"Tere sulle ka, Jason. Mida sa sellega öelda tahad?"<br />
"No ma lihtsalt mõtlesin ka jalutama tulla ja sa just oled ka samas kohas ning..." Facepalm<i>, Jason. Sa oled selline luuser lihtsalt.</i><br />
<br />
"Oleks see paar päeva tagasi olnud, oleks vastus olnud tõenäoliselt või vist küll,"<br />
Jason avas suu ning siis pani jälle kinni - nähtavasti ei oodanud ta Carolt sellist vastust. Kogudes end, esitas ta järgmise küsimuse: "Ja praegu?"<br />
"Praegu on kõik muutunud,"<br />
<br />
"Sa ei tundu just eriti entusiastlik olevat,"<br />
"See on lihtsalt .. ah, unusta ära. Sa ei saaks aru,"<br />
Poiss kortsutas kulmu. "Kas sa tegid seda meelega just?"<br />
Caroline kergitas kulmu. "Meelega .. mida?"<br />
<br />
"Sa tead küll," urises ta.<br />
"Jason. On väga väike tõenäosus, et ma saan sinust tavaliseltki aru. Kui sa aga mingite vihjetega räägid, siis ma ei saa sust kaugeltki aru," Jasoni väga omapärane <i>harjumus </i>rääkida ääri-veeri ja mitte otse käis Carole tõsiselt pinda, eriti kui poiss proovis teeselda, et ta räägib selgelt.<br />
"Kuidas sa siis teadsid, kuidas mind nii täpselt salvata?"<br />
<br />
Muidugi ei saanud Caro endiselt midagi aru. Kuid ta ei kavatsenud seda talle öelda. Selle asemel kissitas tüdruk Jasoni poole silmi. "Võib-olla mu alateadvus lihtsalt teadis, kuidas end kaitsta. <i>Mina </i>siin ei ole sulle kunagi tahtnud haiget teha. Sina oled see, kes mind alati salvab,"<br />
"Mida <i>sina </i>sellega öelda tahad?"<br />
<br />
Caro turtsatas ja kehitasin õlgu. "No ma ei tea .. üks moment sa oled nii ideaalne ja siis oled sa jälle tagasi oma ma-ei-taha-sind-tunda-olekus. Paar päeva tagasi sa-" ta tasandas nii igaks juhuks häält, "<i>kallistasid </i>mind. Ja siis järgmisel päeval tegid sa taas nägu, et midagi pole kunagi olnud,"<br />
"Ma olen sulle ju rääkinud, et ei saa sinuga inimeste seas suhelda,"<br />
<br />
Tüdruk raputas pead. "Ja tahad teada, mida ma sellest arvan? J-A-M-A. See on kõige tobedam asi, mida ma kuulnud olen. See on nagu .. sa ei ole ju populaarne, miks sa peaksid sellest hoolima, kui keegi mind sinuga näeb? Nagu tegelt ka - mida iganes,"<br />
"Sa ei saa aru, Caro,"<br />
<br />
"Näed?! Sa ise ütled seda kogu aeg,"<br />
Noormees vaatas tüdrukule poolkurjalt otsa, kuid ei öelnud midagi, nii et neiu jätkas: "Tead, me oleme tõesti väga erinevad. Ja meie peamine erinevus seisneb selles, et ma ei tee inimestele kunagi meelega haiget, sest ma hoolin nendest."<br />
<b><br /></b>"Ma ei tee inimestele meelega haiget," <i>Oh, kas tõesti?</i><br />
Caro vaatas talle mitmetähenduslikult otsa. "Oled sa tõesti nii loll?" küsis ta, tundmata mingeidki süümepiinu.<br />
"Mu arust on see praegu küll meelega,"<br />
<br />
"Zackil oleks praegu ka rohkem südant,"<br />
"Sa ei tea teda," urises Jason.<br />
"Ega ma sind ka ei tea. Ma mõtlen, sa tead täpselt, mida ma su vastu tunnen. Ühel hetkel oled sa nii perfektne - räägid minuga, ajad mu naerma, teed mu õnnelikuks, olles armas ja hooliv ja .. kõike. Ning siis midagi juhtub. Justkui keegi vahetaks su ära. Sa vaatad mulle otsa ja sebid samal ajal Analeigh'd,"<br />
<br />
"Ma ei sebi Analeigh'd,"<br />
Caroline jõllitas teda ma-nii-usun-sind-pilguga. "Kindlasti mitte,"<br />
"Ei, tegelt ka, Caro, mida helli? Tema on see, kes mul küljes ripub,"<br />
"Ega ei tundu, et sa vastu oleks või midagi,"<br />
<br />
"Kuule, ma ei saa talle lihtsalt öelda: 'Hei, jäta mind rahule', eks,"<br />
Tüdruk pöörasin pilgu kaugusesse. "Minuga sa küll käitud nii. Ainult et sa isegi ei ütle otse, sa lihtsalt..." Ta raputas pead, nägemata mõtet jätkata. "Ma saan aru muidugi, et sa ei saa sundida oma südant, et ma sulle meeldima hakkaks, sest sa eelistad ennast mitte ohverdada teiste heaks. Ent ütle siis see vähemalt otse välja. Ugh, ma olen nii väsinud sellest,"<br />
<br />
"Caroline..."<br />
"No mida?"<br />
"Hei, kuule, tegelt ka," Jason nõjatus tüdruku poole ning too unustas, kuidas hingata. Poiss vaatas talle sügavalt silma. "Mul on kahju, eks. Ma tõepoolest ei taha sulle haiget teha, aga vahel ei saa ma sinna midagi parata. Tähendab, jah, okei, see on tobe vabandus ning sa ei saa aru, kuidas see võimalik on .. Analeigh on kate. Ma ei taha, et..." Jason oleks äärepealt öelnud: "...Zack sulle haiget ei teeks,", kuid polnud kindel, kas see olnuks õige.<br />
<br />
<i>Sa pead talle seletama. Proovi vähemalt natukenegi tõtt rääkida. </i>"Ühesõnaga .. ma ei saa sulle öelda, aga mõned inimesed, saades teada, et me suhtleme .. nad teeksid valesid järeldusi ja see oleks sulle ohtlik,"<br />
"Kudapidi see ohtlik oleks?"<br />
Jason raputas pead. "Seda on raske seletada. Lihtsalt usalda mind, eks,"<br />
<br />
Caroline naeratas kurvalt ja saatis silmad merele.<br />
Jason kõhkles hetke, kuid võttis end lõpuks kokku, võttis tüdrukul lõua alt kinni ja pööras ta nägu, et neiu talle otsa vaataks.<br />
Poiss vaatas tema täidlaseid isuäratavaid huuli, kuid teadis, et kui ta praegu tüdrukut suudleb, ei suuda ta tagajärgedega hakkama saada. Ometi lubas ta oma huultel kergelt üle tüdruku põse libiseda.<br />
<br />
Tüdruk tahtis pilgu ära pöörata, kuid poiss hoidis endiselt tema lõuast kinni, nii et ta ei suutnud oma põskede roosivärvi puna varjata.<br />
"Kas sa usaldad mind?" küsis Jason sosinal ning tundis, et ka tema punastab.<br />
"Jah,"<br />
<br />
Ning kui tüdruk seda sositas ja poisile sügavalt silma vaatas, sai viimane aru, et ka tal on veel lootust saada päästetud.<br />
<br />
***<br />
<br />
<b>Caroline, järgmine päev</b><br />
<b><br /></b>
Ta saatis mulle ühe oma <i>pilkudest</i>, millest mina sain aru järgmiselt. "Tüdruk, ma tahan näha seda, mis sa seal nüüd ostsid. Sul seljas,"<br />
<i>Mu jumal.</i><br />
"Tundub, et keegi on üleskeeratud,"<br />
"Mida?" poolkarjatasin ma šokeeritult.<br />
<br />
Cassie itsitas. "Vaata teda. Tundub, nagu kavatseks ta su vägistada niipea, kui me laevale jõuame,"<br />
Ning selle asemel, et rääkida Jasonist, kellega meil väike <i>eye-rape </i>toimus, rääkis ta hoopis Jake'ist.<br />
<i>Mu jumal, taaskord. </i>Sellel tüübil oli väga .. mõrvarlik pilk. "<i>WTF</i>, Cassie? Kuidas sa saad rääkida minu vägistamisest nagu see oleks tühiasi?"<br />
Ta naeris jälle. "Ära muretse, me ei lase tal seda teha. Kui sa ise ei taha seda..."<br />
<br />
"Keegi ei tea,"<br />
"Nii et see on küsimärgi all,"<br />
"Ma ei tea, mida ma tema vastu tunnen. Mingit tüüpi sümpaatiat. Võib-olla,"<br />
"Ja teine?" Ta saatis pilgu Jasonile ja vaatas siis kiiresti tagasi. "Kes meid, <i>sind</i>, täiega jõllitab?"<br />
<br />
"5 minuti kanti juba," lisasin ma nii muuseas. Ma ei olnud ikka veel maininud kellelegi seda, mis toimus eelneval õhtul.<br />
"Hmm .. huvitav. Nii et sul on nagu kaks <i>crush</i>i, kes mõlemad sind jõllitavad,"<br />
"Äkki nad vahivad hoopis sind," pakkusin.<br />
Ta saatis mulle jaa-kindel-see-pilgu.<br />
<br />
"Okei, okei,"<br />
"Nii et..."<br />
"Ma tahtsin öelda, et ühte neist ma armastan, ja teine on <i>crush</i>,"<br />
"Suurt vahet pole. Kui sa <i>armastad </i>teda, siis on ta ka <i>crush</i>. Kuigi..."<br />
<br />
"..sa kahtled, kas ma tõepoolest armastan teda,"<br />
"Mitte seda, aga .. tead küll. See on imelik,"<br />
"Või lihtsalt ühepoolne armastus,"<br />
"Sa oled kõige armastusväärseim inimene, keda ma tean, või kuidasiganes seda nimetatakse. Ma ei saa aru, kuidas sa endiselt saad temas nii kinni olla, kui ta on nii loll,"<br />
<br />
"See on minu armastuslugu lihtsalt. Lisaks me ei tea..."<br />
"..kas ta armastab sind vastu. Jajah .. ainult et..." jätsin meelega sõnad õhku rippuma.<br />
Cassie praktiliselt et haaras mu käest. "Mida?"<br />
"Lihtalt eile..."<br />
<br />"Jah, täpselt, eile. Üks hetk sa olid meiega, siis me saatsime su Jake'i juurde ning siis te olete kadunud. Kõik kolm. <i>Threes..</i>?"<br />
"Oh <i>god</i>, Cas. Ma ei teeks midagi sellist," Ma ei hakanud talle mainima, et hetkeks, vaid <i>hetkeks </i>ma kaalusin seda. <i>Hei, meil kõigil on vahel sellised mõtted, eks?</i><br />
"Niisiis?" küsis ta õhinalt, pistes käe mu käevangu ning talutades aeglaselt meie grupi poole.<br />
<br />
"Eile .. mm,"<br />
<br />
***<br />
<br />
<b>Caro, eelmine õhtu</b><br />
<b><br /></b>
<i>Mis toimub lihtsalt? See on nagu keegi oleks äkki kuulda võtnud mu palved ja soovid ning need täide viinud.</i><br />
Jason oli äkitselt alla andnud <i>- mitte nüüd kohe selles mõttes, eks - </i>ning me jalutasime mööda tekki. See ei olnud päriselt romantiline jalutuskäik, aga .. jah, okei, tunnistan üles: see <i>oli </i>romantiline. Vähemalt minu jaoks.<br />
<br />
Öö oli tähine ning me lihtsalt .. rääkisime. See oli nagu ta oleks äkitselt unustanud, et keegi võib meid näha või mida iganes ja lihtsalt teinud seda, mida <i>tema </i>tegelikult tahtis, mitte hoolides teiste arvamusest.<br />
<br />
Me rääkisime ja ma olin taas õnnelik. Ma lootsin, et ma ei pea temas enam pettuma. Temas ei pidanudki.<br />
Jason jäi äkki järsult seisma ning ma tõenäoliselt kuulsin teda urisemas. Kergelt. Suunasid silmad samuti sinna ja..<br />
<br />
"<i>Oh</i>," ei suutnud ma ütlemata jätta, kuid ütlesin seda piisavalt vaikselt - või siis ta lihtsalt ei pannud tähele-, et Jason ei märkaks.<br />
Teki teises osas ma nägin Jake'i ja kedagi paralleelklassist. Kergelt amelemas. Ma mõtlen, kui tüdruk on surutud vastu reelingut ja poiss talle <i>väga </i>lähedal, suudeldes ta kaela ja nii edasi, siis seda vist võib nimetada amelemiseks?<br />
<br />
Sedasi mõtlesin ma hiljem. Tol momendil aga ei saanud ma midagi parata, isegi vaatamata mu eluarmastusele mu kõrval seismas - <i>kõik, millest ma eales unistanud olin, kas pole? -</i>, nähes neid kahte seal .. mu südamest käis läbi külm jutt. Väga külm. Jäine. Ja ma teadsin, et isegi kui ma armastasin Jasonit kogu oma olemasoluga, tõsi oli, et ka Jake tähendas mulle midagi.<br />
<br />
Kuid ma ei saanud sellele keskenduda. Ma ei tohtinud kellelegi näidata, et see tähendas mulle midagi. Veel vähem oleks ma tahtnud, et Jake mind märganud oleks.<br />
Nii et ma lihtsalt võtsin end kätte, vaatasin Jasonile otsa ja ütlesin: "Jalutame tagasi?"<br />
Arvasin, et nägin ta näol mingit imelikku varjundit, kuid kui ta mulle otsa vaatas ja naeratas, leidsin, et võisin ka eksida. "Muidugi,"<br />
<br />
***<br />
<br />
<b>Caroline, taas järgmine päev</b><br />
<b><br /></b>
"Me lõpetasime tähtede vaatamisega," laususin unistavalt ning mu silme eest läks uduseks, kui ma seda meenutasin. "Tead, seal tekkidel olid sellised pingitaolised asjad? Neil olid pleedid peal ja seal oli mõnus lamada ja tähti vaadata..."<br />
Cassie naeratas. "Kui sa seda räägid, tekib tunne, et te olete juba koos ja see oli midagi pulmareisi sarnast,"<br />
<br />
Turtsatasin. "Oh sind küll, Cas. Ma ju ütlesin sulle,"<br />
"Ja ma leian ka, et see on jama, kas tead. Aga sa tead. Ma saan aru, et sa tõepoolest armastad teda. Lihtsalt see on nii imelik,"<br />
"Ma tean. Kuid vahel me teemegi armastuse tõttu rumalaid asju, kas pole?"<br />
<br />
(<a href="http://s1164.photobucket.com/albums/q576/LunaeFelis/?action=view&current=494f2bb9.pbw&ps=1&t=1354813089">fotod</a>)Lunahttp://www.blogger.com/profile/12633597156217465845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-475497147975951379.post-6027332575533613212012-11-21T23:31:00.000+02:002012-11-28T21:41:27.098+02:00SL #42 : Midagi uut"Kas ma peaksin nüüd tänama?" küsis Jake ja naeratas mulle oma säravat naeratust.<br />
Kadestasin teda tema kohevate ja tihedate juuste pärast palju rohkem kui tavaliselt, sest olin oma juuksed lipsuks üles pannud ja mu nägu oli tõenäoliselt tulipunane!<br />
Proovisin vaatamata piinlikule olukorrale naeratada. "Ma .. um, vabandust?" <i>Miks see üldse veenvalt ei kõla?</i><br />
<i><br /></i>
Jake naeratas mulle julgustavalt. "Ikka juhtub," Ta viipas mulle - <i>jah, just nimelt mulle -</i> käega ning läks tagasi.<br />
<i>Keegi tahab mulle üldse meelde tuletada, miks ta siin käis?</i><br />
<i><br /></i>
"<i>OMG</i>, see oli lihtsalt nii hea," lausus Annetté läbi naerupahvakute.<br />
"Arvad või," kallutasin ma peale sarkastilist kommentaari pead.<br />
"Nägid sa ta nägu? Jake küll nautis seda!"<br />
"Hehe, jah. Vist küll," proovisin olukorda naljana võtta.<br />
<br />
"Me vist peaks riideid vahetama nüüd," lausus Kelley.<br />
Noogutasime üksteisele ja sulgesime kajutite uksed.<br />
<br />
"Oh, mu jumal," pahises mu hammaste vahelt ja ma toetasin vastu seina.<br />
"Ole nüüd, C. See polnud üldse nii hull,"<br />
Vaatasin talle pärani avatud silmadega otsa. "<i>See polnud üldse nii hull</i>?!" sisistasin ma. "Uhh. Miks te aru ei saa?" Kõndisin närviliselt ringi, niivõrd kui kajut seda lubas.<br />
<br />
"Miks sa sellest üldse nii suure draama teed?" küsis Chantal kulmu kergitades.. "No tegid veidi .. sületantsu talle. Suva ju,"<br />
"Ei, Chantal, asi ei ole sületantsus," Libistasin end mööda vannitoaust põrandale, ignoreerides tõsiasja, et mu kleit <i>oli </i>lühike. <i>Ma nkn ei meeldi Edile nii. Vnoh, okei, tal on Chantal. </i>"Asi on <i>temas</i>,"<br />
<br />
"Jason ei näinud seda pealt ning vaevalt et Jake talle seda edasi räägib. <i>C</i><i>'mon</i>,"<br />
"Ära räägi Jasonist!" poolkarjusin ma. "Asi on <i>Jake'is</i>,"<br />
"Jake'is?" küsis Chan arusaamatult, koondades kulmud ninajuurele.<br />
Noogutasin pead, mis oli nüüd käte vahel.<br />
<br />
Cassie saatis Chantalile pilgu ning tüdruk ahmis õhku. "See oligi siis <i>see</i>," sosistas ta erutunult. "See, millest sa rääkisid. <i>Kellest </i>sa rääkisid,"<br />
Noogutasin taas tuimalt pead.<br />
"Selle pärast sa siis nii erutunud oledki," lausus ta õhinal. <i>Oot, mina olen erutunud? Vaata ennast, eks. </i>"Sest ta on su <i>crush</i>,"<br />
<br />
Noogutasin jälle.<br />
"Ja?" küsis Chantal.<br />
Kehitasin õlgu. "Ma ei tea,"<br />
"Jason?"<br />
<br />
"Ta on minevik,"<br />
Nad vaikisid hetke.<br />
"Ei, tegelt ka. Ta peab olema,"<br />
"Tantsuvõistlus on alles ees veel,<br />
<br />
"Kõike annab teha professionaalselt,"<br />
Nad ei öelnud jälle midagi.<br />
"Cassie, oled sa valmis nüüd? Me võiks minna juba,"<br />
<br />
***<br />
<br />
Ma jumaldasin tantsimist. See oli midagi, mida ma tol hetkel nii väga vajasin - vabadus. Kui sa teed füüsilist tööd, mis nõuab rohkem energiat, siis sa ei mõtle. Sa lihtsalt .. lased vabaks. Ja just seda mul vaja oligi.<br />
Koosseis see aasta oli suurem, kuna seekord oli kaasas peaaegu et kogu lend. Laulsime tüdrukutega lauludele kaasa, liigutades end kõigest jõust.<br />
<i>Kui tahate minu arvamust teada, siis see on parim trenn.</i><br />
<i><br /></i>
Nägin Cyle'i seltskonda, kes mingisuguste kahtlaste purkidega ringi käis. Lasin hetkeks huultenurkadel langeda, kui nägin, et ka Jake'il oli purk käes.<br />
Paari minuti pärast naersin aga südamest, kui vaatasin, kuidas tema ja Cyle elu eest DJ-sid teesklesid. Platsi ääres oli mingi DJ-pult, mida vist enam ei kasutatud, ning nad teesklesid seal plaatide keerutamist, tehes seda eriti koomiliselt.<br />
<i>See on siiski Cyle'i juures positiivne, kuidas nad kõiki naerma oskavad panna.</i><br />
<i><br /></i>
Siis langes mu suu lahti, kui nägin, kui professionaalne tundus Jake, tulles tantsuplatsile ja <i>break</i>ima hakates.<br />
<i>Whoa. Micha, sa tegid vea - see on tüüp, kes oleks pidanud meeskonnas olema. Mitte see, kes tantsida ei taha.</i><br />
Cassie näitas mulle ülestõstetud pöidlaid ja ma noogutasin - ma teadsin, et vaatamata oma teeseldud <i>badass</i>-olekule, oli Jake sobiv valik.<br />
<br />
***<br />
<br />
Ta oli seal üleval, üksi. Mu silmad piidlesid teda ainiti. Oli pime, kuid imelikul kombel nägin ta turris juuste alt tema säravaid pruune silmi.<br />
<i>Ma sonin. See pole füüsiliselt võimalik. </i>Well, fuck logic.<br />
<br />
Ma tõepoolest tahtsin temaga rääkima minna. Ma mõtlesin, et ta oli piisavalt täis, et kui midagi peakski valesti minema, siis teoorias ei mäletanuks ta järgmisel hommikul midagi.<br />
<i>Okei, tegelt ka, Caroline, midagi halba ei saa juhtuda.</i><br />
<i><br /></i>
Ja ma tõepoolest läksingi üles. Sülitasin kõigele ja kõigile, jõudes järeldusele, et kui ma midagi temaga tahan, pean ma seda ka ise võtma minema.<br />
<br />
Ilmselgelt kujutasin ma end taas trepist üles kõndides mingisse reklaami või filmi: kuidas ma astun aegluubis, mu puusad liiguvad ideaalselt küljelt küljele, juuksed langevad seljale, huuled kaarduvad meelitavaks naeratuseks.<br />
OMG<i>, Caroline, saa üle üks kord.</i><br />
<i><br /></i>
Jake jälgis endiselt pinevalt tantsuplatsi, kuna mu samme oli suhteliselt võimatu läbi muusika kuulda. Ent tõenäoliselt nägi ta silmanurgast lõpuks mu kuju trepil ja viipas mulle purgiga.<br />
See nägi välja, nagu olnuks seal sees õlu, kuid mäletades liigagi hästi tema varast käitumist, kartsin, et see polnud siiski tõsi.<br />
<br />
"Hei," ütlesin enesekindlalt, kuigi ei tundnud seda enesekindlust üldse ning mu hääl värises väga. Sellest polnud küll vist muusika tõttu võimalik aru saada.<br />
"Hei," ütles noormees ja toetas seljaga vastu diivanit.<br />
"Mis sa siin üksi teed?" küsisin ma asjalikult. Stiilis "ei, ma täiesti niisama puhkan sind, sa ei huvita mind tegelikult üldse".<br />
<br />
"Oh, tead küll. Võhmale võtab," Ta osutas tantsuplatsile.<br />
Noogutasin mõistvalt pead. "Jah. Eriti, kui tantsida väga energiliselt,"<br />
Ta vaatas mulle otsa ja ma tundsin taaskord midagi enda sees. See oli nagu .. nagu siis, kui Jason mulle silma vaatas. Puuriv, nagu ta näeks su hinge.<br />
<i>Stopp. Caro, kullake, sa oled siin Jake'i, normaalse kutiga, mitte .. mõnega.</i><br />
<i><br /></i>
"Sa tantsid hästi," ütles ta äkki ja tahtmatult naeratasin ma laialt.<br />
"Aitäh. See on improvisatsioon,"<br />
"Klubitants ongi improvisatsioon. Tahaks ma näha kursuseid, mis seda õpetaks,"<br />
Turtsatasin. "Tõepoolest. Ma vaatasin, et sa tantsid <i>break</i>i päris hästi. Oled õppinud seda?"<br />
<br />
Ta võttis lonksu ning ta silmad pimenesid, kui ta hetkeks mõttesse vajus. "8.-9. klass käisin õppimas jah. Gümnaasiumis pidin kooli tõttu pooleli jätma,"<br />
"Tundub küll, et õpitust oli kasu. Tahtsin ise ka midagi <i>street</i>ist õppima minna, aga aega pole eriti,"<br />
Ta noogutas mõtlikult. "Ma arvan, et sul oleks tegelikult välja tulnud. Sa tundud paindlik olevat-" <i>Caroline, ära mitte julgegi antud hetkel vasakule mõelda. </i>"-ja energiline. Sinus on .. sädet ja särtsu."<br />
<br />
Lõin pilgu kohmetudes maha.<br />
"Oh, ole nüüd. Ma räägin tõsiselt,"<br />
Tundsin Jake'i sõrmi enda lõua all.<br />
OMG.<br />
<br />
Vaatasin talle otsa ning ta naeratas jälle.<br />
<i>Fantastiline. Kas ta üldse kunagi on kurb?</i><br />
"See, mis enne juhtus," alustas ta, kuid nähes mu kohmetust, lausus kiiresti: "Ei, ära võta seda nii .. ma ei ole mingi selline tüüp, kes mõtlebki ainult .. tead küll,"<br />
Vaatasin piinlikkust tundes ringi.<br />
<br />
"See oli .. huvitav," sõnas ta. "Ja mulle meeldis, et sa ei käitunud nagu mõni oleks, et kohe hakkaks otsas rippuma. Ära sa mõtlegi, et ma mõtlen sinust nii. Tähendab, uhh..."<br />
<i>Wow. Jake ja ei tea, mida öelda? Näpistage mind.</i><br />
"Mulle meeldib, kuidas sa kõike nii loomulikult võtad. Sa võtsid asja naljaga, mitte ei hakanud kohe karjuma või midagi. See vist tundub väga segane, eks?"<br />
<br />
Ma polnud küll täis, kuid ei saanud enam absoluutselt millestki aru, mis toimus. Kehitasin õlgu ja naeratasin.<br />
Jake noogutas endale ja sirutas siis äkki mu poole oma purgi. "Tahad proovida?"<br />
<i>Oh, </i>snap.<br />
<br />
***<br />
<br />
<b>Jason</b><br />
<b><br /></b>
<i>Ugh. Tantsimine. Ma ei saa vist selle mõttest kunagi aru.</i><br />
Kuid vaadates ühte kindlat tüdrukut kenas helesinises kleidis end sõbrannadega keset tantsuplatsi keerutades jättis mu süda nii mõnegi löögi vahele.<br />
<i>Okei, parafraseerime: ma ei saa aru selle mõttest, kuid ma tingimata naudin, kui keegi .. teeb seda hästi. Ja seksikalt. Ja võrgutavalt. Mhm.</i><br />
<i><br /></i>
Ma olin vist taaskord ainuke inimene, kes ei tantsinud.<br />
<i>Jälle.</i><br />
Mõtlesin, ega see ei tee sellest mingit deja-vu'd ning kas ei või jälle juhtuda see, mis juhtus eelmine aasta... Kuid ei, see aasta oli meil kaasas kogu lend ja asi oli erinev.<br />
<br />
Naeratasin, vaadates Caroline'i muusika rütmis õõtsumas. Ta meenutas modernset haldjat - tema kleit õõtsus temaga kaasa, kui ta ise justkui lendles. Ainult juuksed oleksid pidanud valla olema.<br />
Et mitte pikaks ajaks ainult teda jõllitama jääda, proovisin ringi vaadata - <i>see "proovisin" oli seal sellepärast, et kuidas sa saad silmi ära milleltki, antud juhul kelleltki ilusalt? </i>Märkasin mõningaid kutte - osa paraalleelidest, teised kuskilt mujalt -, kes Caroline'i näljaselt jõllitasid.<br />
<br />
Kergitasin kulmu.<br />
<i>Ja mina arvasin, et minu pilk on intensiivne. Vajavad paar õppetundi?</i><br />
Kuid seekord ma ei kavatsenud korrata eelmist aastat. Reis oli siiski puhkamiseks, eks.<br />
<i>Ei midagi kriminaalset, J.</i><br />
<i><br /></i>
Vaatasin veel veidi ringi ning avastasin, et üks neist kuttidest, kes Caroline'i jõllitas, vaatas mulle otsa. Kissitasin ta poole silmi, sest olin kindel, et ta ei näe seda pimeduse tõttu. Ma ei olnud üldse kindelgi, et ta just mind vaatab.<br />
Too aga tõmbus oma istmel selja sirgeks ning mulle isegi tundus, kuidas ta nägu kaameks muutus. Ta tõusis püsti ning, koperdades tooli taha, kiirkõndis minema.<br />
<br />
<i>Oota, mida? Mis see nüüd oli?</i><br />
Heitsin pilgu selja taha, kuid seal polnud kedagi.<br />
<i>Mina tegin seda? Lihtsalt talle otsa vaatamisega? Jumal küll.</i><br />
<i><br /></i>
Raputasin pead, teadmatagi õigupoolest, kuidas sellele reageerida.<br />
<i>Kui mu silmadel nüüd selline efekt on, siis ma ei tea..</i><br />
Suunasin pilgu tantsuplatsile, otsides ahnelt Caroline'i. Ainult et ta oli sealt läinud.<br />
<br />
(A/N: <a href="http://s1164.photobucket.com/albums/q576/LunaeFelis/Ruootsi%20vol%20two/?action=view&current=2fa7eeb5.pbw&ps=1&t=1354131664">fotod</a>)Lunahttp://www.blogger.com/profile/12633597156217465845noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-475497147975951379.post-45486201463696929182012-10-25T21:14:00.000+03:002012-10-25T21:14:14.594+03:00SL #41: Uus algus? Kui, siis Caroline'i moodiTa oli külm. See, et Micha meid paari pani, oli suurepärane ja ma nii lootsin, et see parandab kõike. Ma mõtlen: hei, me alles olime tülis, kuid leppisime ära ja see olnuks suurepärane samm meie endise <i>sõpruse </i>poole.<br />
<div>
Kuid ma eksisin.<br />
<br />
Ta käitus minuga nagu .. uhh, nagu kooliaasta alguseski. Suhtles Analeigh'ga, ignoreeris tihtipeale mu kirjutisi msnis... Tantsu võttis ta justkui oleks see vaid töö, mis vajab ärategemist. Ja ei midagi muud.<br />
Ainuke inimene, kellele see meeldis, oli Zack. Ilmselgelt. Ma nägin, kuidas ta saadab mulle rahulolevaid muigeid.<br />
Ma vihkasin teda.<br />
<br />
Kui me istusime bussi, sõitmaks Melbourne'i, tõttas Michelle kohe kohti võtma ja ta võttis need ekstra minu jaoks Jasoni lähedale. Ja mida tegi Jason? Tõusis ja istus bussi tagaosas Zacki kõrvale. Saatuse tahtel istus Analeigh kõrvalistmel, kui vahekäik välja arvata.<br />
<br />
<i>Idikas. Jason, ma mõtlen.</i><br />
Ning siis, justkui tuletamaks meelde oma olemasolust, kuulsin kuskilt bussi tagaosast Analeigh naeru, kuid ma ei hakanud pead pöörama, sest teadsin niigi, mida seal näha võisin. Jason ja Ian istusid seal - <i>Jason otsustas lihtsalt ümber mingi hetk</i>. Ning Analeigh istus toolil nii, et ta jalad olid vahekäigus. Mitte et see midagi kriminaalset oleks - <i>muidugi mitte</i>, urisesin ma.<br />
<div>
Muidugi see oli kõigest mu tobe armukadedus. Mulle meeldis ka nii istuda, aga .. aga ma ei istuks kunagi nii, kui Jason oleks teisel pool mind. Mis ei tähendanud, et Analeigh'd see huvitaks või et ta seda ei teeks.<br />
<br />
Kuid tõsi oli, ma olin väsinud. Ma teadsin seda tunnet - see oli mul juba paar korda ka varem olnud. See, kui ma tundsin, et peaks lõpetama, peatuma.<br />
See oli nagu .. jah, ma olin teda kaua oodanud - <i>poolteist aastat </i>-, kuid midagi tõsist ei toimunud, eks. Jason ei teinud endiselt ühtki katset mingigi suhte algatamiseks ning mul polnud võimalustki seda teha. Ma mõtlen .. ta teadis, mis ma temast arvan, mis ma tema vastu tunnen, kuid .. tundus, nagu ei hooliks ta sellest üldse.<br />
See kõik tundus nii vana loona.<br />
<br />
***<br />
<br />
Seekord olin ühes kajutis Chantali, Edi ja Cassiega. Valmistusime vaikselt õhtuks, kuna üsna varsti pidi olema karaoke. Siis oli plaanis ära vaadata Eurovisioon ja minna klubisse.<br />
<br />
"Mulle meeldib, et sa seekord mõtlesid asja korralikult läbi ja panid nii lühikese kleidi selga," kommenteeris Cassie, kui ma end peegli ees meikisin.<br />
Nägin peeglist, kuidas Ed mu poole pilke saadab, ise Chantaliga üleval narivoodis redutades.<br />
<br />
"Hei! See pole tema pärast, eks," pareeris ma, pannes korraks ripsmetuši peegliesisele, ning silusin kleiti.<br />
Kleit oli türkiissinine, hõbedase vöökesega rinna all. Mulle meeldis see väga, kuigi ta oli üpriski lühike.. Üldiselt mulle meeldisid lühikesed asjad <i>- ilmselgetel põhjustel, eks </i>-, kuid seekord ei olnud see üldsegi Jasoni pärast.<br />
<br />
"Jah, õigus. Me nii usume sind," lausus Chantal ning nad vahetasid kolmekesi mitmetähendusliku pilgu.<br />
Võtsin huulepulga. "Aga mõelge korraks .. kui oleks keegi teine," laususin mõtlikult ja jälgisin nende reaktsiooni.<br />
Nad vahetasid üksteisega arusaamatu pilgu.<br />
<br />
"Mida sa sellega öelda tahad, Caro?" küsis Chan. "See ei oleks ju võimalik,"<br />
Naeratasin ja kergitasin kulmu. "Arvad, et ma jään eluks ajaks tema külge?"<br />
"Praegu tundub küll nii,"<br />
<br />
Raputasin sarkastiliselt naeratades pead. "Unustage ära. Oled valmis, Cassie?"<br />
Ilmselgelt Ed ja Chantal ei kavatsenudki ööklubisse minna, sest neil "poleks seal midagi teha". Ma ütlesin seepeale, et me jõuame kahe paiku kajutisse ja selleks ajaks peavad nad olema ühel pool.<br />
<i>Haha.</i><br />
<i><br /></i>
Väljusime Cassie'ga kajutist ja hakkasime karaokebaari poole liikuma. Me ei kiirustanud, kuna aega veel oli.<br />
<br />
"Kuule, mida see seal nüüd tähendama pidi?" küsis Cassie, kui me juba põhimõtteliselt baari juures olime.<br />
Saatsin silmadega õpetajad, kes meiega kaasa olid tulnud - <i>läksime nimelt kogu lennuga, nii et neid oli piisavalt. </i>Kaisutasin end, kuna polnud harjunud, et nad mind just nii alasti näeksid. Mitte et ma alasti oleksin olnud .. aga no saate aru küll.<br />
<br />
Aga kui nad olid mööda läinud ja inimesi ümber vähemaks jäänud ning ma lõpuks Cassie'le tõsiselt otsa vaatasin, ei suutnud ma ennast tagasi hoida. Ma rääkisin talle kõik ära.<br />
Kuidas ma viimasel ajal end tundsin. Mida ma Jasonist arvasin. Ja .. ma rääkisin talle Jake'ist.<br />
<br />
Kui ma vait jäin, kergitas ta korraks kulmu, ja ma mõtlesin, ega ma liiale ei läinud. Kuid kui ma pead pöörasin, sain aru, et asi oli <i>pelgalt </i>selles, et baari poole tulid Analeigh ja Jason. Analeigh kekseldes ja Jason mulle altkulmu pilke saates.<br />
Ma ei tea miks, aga kui nad meist möödudes, siis läks Analeigh meie vahelt - <i>dafuq?! -</i>, Jason aga meie tagant.<br />
<br />Cassie muigas selle peale ja sosistas: "Ikka tagantvaadet tahab,"<br />
Saatsin talle jaa-seda-kindlasti pilgu ning ta muutus tõsiseks.<br />
"Kui sa teda nüüd ära ei võta, ei ole sa õige naine,"<br />
<br />
Tegin suured silmad ja mu irve levis üle kogu näo. "Tõesti?"<br />
"Ma mõtlen .. <i>vaata </i>teda. Ta on nagu mingi kuradima Kreeka jumal maa peal. Käib megaseksikalt riides ja tema keha .. mm," Ta tõmbas keelega üle huulte, tehes asja arusaadavamaks. <i>Nagu ma juba ei teaks, eks ole. </i>"Ära nüüd valesti aru saa. Ma ei ole temast päris sedavõrd huvitatud. Ta on lihtsalt keegi, keda halval päeval vaadata. Või noh, jah, heal päeval ka," Ta muigas laialt.<br />
<br />
"Jajah, tõsijutt,"<br />
Ta tasandas häält. "Jasonist aga.. Noh, jah, muidugi sa oled tema küljes kaua rippunud .. aga vaata, sul on tõepoolest õigus: ta pole mitte mingitki jõupingutust teinud viimasel ajal, et näidata, et ta endiselt hoolib. Tõepoolest tundub, nagu ta ei hooliks. Ta on muidugi hea inimene, jah. Aga, vabandust küll, ta käitub nagu <i>asshole</i>,"<br />
<br />
Kehitasin nõustudes vaid õlgu.<br />
"Aga tead sa mis? Aitab sellest. Sa <i>võtad ta ära. </i>Kui ta sind selles kleidis näeb, ei tohiks see nüüd nii raske ka olla. Lähme," Tüdruk võttis mu käest ja tiris baari sisse.<br />
Silmasime kohe meie omasid ning läksime sinna.<br />
<br />
"Kas sa tahaksid minuga laulma tulla?" pöördus Analeigh kohe ja vaatas mulle särava naeratusega otsa.<br />
<i>Whoa, whoa, whoa. </i>Muigasin. "Ma ei oska laulda,"<br />
Ta lõi käega. "Oh, ole nüüd, see ei saa nii hull olla,"<br />
<br />
<i>Äkki ma hindab teda üle? Äkki ta ongi kõigiga liiga sõbralik? </i>Kallutasin mõtlikult pead. "No ma ei tea.."<br />
Tõsi oli, et ma tahtsin täiega karaokes laulda, aga kurb tõsiasi seisnes selles, et mul polnud üldsegi lauluhäält.<br />
Tõmbasin siiski bukleti sõnadega enda poole ja hakkasin lappama.<br />
<br />
"Oh, <i>c'mon</i>, ainuke lugu, mida ma kaasa laulda oskaks, oleks 'Barbie girl'," vaatasin Analeigh'le naeratades otsa.<br />
Ta naeris kõlavalt, kuid mitte halvustavalt. "Okei. Ma lähen siis vaatan, kas me saame laulda," Ta tatsas kuskile minema ning me jäime veidi vaikusesse.<br />
Vaatasin ripsmete alt Jasoni poole, kuid pöörasin pilgu kohe ära, kui leidsin ka teda end vaatamast.<br />
<br />
Mõne aja pärast tuli Analeigh kurvalt tagasi ja teatas, et karaoke aeg sai juba läbi. Otsustasime siis, et lähme vaatame Eurovisiooni ning tuleme tunni aja pärast kõik klubisse tantsima.<br />
<br />
***<br />
<br />
"Oh, ole nüüd, Cassie, isegi minul võttis meigi tegemine vähem aega," kõõlusin kannatamatult uksevahes.<br />
"No me pole ka valmis veel," lausus Michelle vastaskajutist. Ta oli ühes kajutis Annetté, Kelley ja Leaga. Nad panid end ka valmis.<br />
"Uuh," hingasin pahinal välja.<br />
<br />
Kuid siis unustasin ma oma kannatamatuse ja pistsin käe hoopis juustesse, et soengut korrastada, sest meie koridori pööras Jake. "Meie koridori", sest imelikul kombel saime me oma kaks kajutit just siin, samal ajal kui kõik teised olid hoopiski teises kohas.<br />
<br />
See panigi mu imestama, et mida ta siin üldse tegi, kui kõik teised olid mujal. Jake läks minust mööda ning ma sulgesin silmad, nautides tema odekolonni lõhna.<br />
"Pmst meil on 15 minutit alguseni aega," alustasin ma ning kõndisin veidi koridoris ringi. "Kuigi, kui arvestada aega, mis teil läheb enda valmisseadmiseks, ei jõua me tõenäoliselt ka tunni aja pärast sinna,"<br />
<br />
"Oh, ole nüüd, Caro," Cassie vaatas mulle teravalt otsa ning pöördus taas oma meigi poole.<br />
Tema terav pilk ei olnud muidugi midagi võrreldes Michelle'i omaga. Kuigi seda teravaks nimetada on muidugi juba pehmelt öelda.<br />
Ohkasin nende viivitamise peale ja toetasin vastu seina.<br />
<br />
Veetsin sedasi oma viis minutit, pööramata õigupoolest tüdrukutele tähelepanu, kuni äkki avastasin, et nad kõik jõllitavad mind salakavalate nägudega.<br />
"Mis on?" küsisin, kissitades silmi.<br />
Ja siis kuulsin ma selja tagant köhatust.<br />
<br />
<i>Oota üks hetk, kas mu selja taga mitte sein ei olnud?</i><br />
Hetke pärast langesid mu taljele kellegi käed ja ma jäin paigale kui kivikuju. Kui ma lõpuks julgesin end ümber pöörata, avastasin, et ma olin just teinud püstijalu sületantsu Jake Evansile.<br />
<br />
(A/N: <a href="http://s1164.photobucket.com/albums/q576/LunaeFelis/Ruootsi%20vol%20two/?action=view&current=1e14800c.pbw&ps=1&t=1351188832">fotod</a>)</div>
</div>
Lunahttp://www.blogger.com/profile/12633597156217465845noreply@blogger.com0