Открой моё сердце #43: Back to December

Tagasi reaalajas

I'm so glad you made time to see me

How's life, tell me how's your family

I haven't seen them in a while

You've been good, busier then ever

We small talk, work and the weather

Your guard is up and I know why

'Cause the last time you saw me

Is still burned in the back of your mind

You gave me roses and I left them there to die

So this is me swallowing my pride,

Standing in front of you saying I'm sorry for that night

And I'd go back to December all the time

It turns out freedom ain't nothing but missing you

Wishing I'd realized what I had when you were mine

I'd go back to December, turn around and make it all right

I'd go back to December all the time

 Sel päeval ma tahtsin lihtsalt rahu. Vanemad oli sõitnud venna tantsuvõistlustele Melbourne'i ega pidanud enne ülehomset tagasi olema. Seega oli vähemalt selles suhtes rahulik.

Alasia ja Cassie pakkusid, et võiks korraldada peo, kuna kodus polnud nkn kedagi, kuid ma keeldusin. Ma mäletasin liigagi hästi eelmist pidu ja .. ma kartsin, et tema võib tulla.

Seega, ma lihtsalt istusin oma toas, Angel süles, kudusin suvekleiti ja lihtsalt laulsin. Muusika kostus üle kogu maja - et ma ikka oma mõtete eest kindlalt kaitstud oleks.

"These days I haven't been sleeping

Staying up playing back myself leaving

When your birthday passed and I didn't call

And I think about summer, all the beautiful times

I watched you laughing from the passenger side and,

Realized I loved you in the fall

And then the cold came, the dark days when fear crept into my mind

You gave me all your love and all I gave you was: 'Goodbye'."  

Taylor paneb ikka nii täppi.

"Kas tõesti?"

Jason?! Pöördudes ümber, langesin siiski pettumuse osaliseks. "Jake, kas sa tead, et pole ilus inimesi ehmatada?"

"Aga sa ei ehmunud,"

"Ma olen selgeltnägija,"

"Kui armas. Mulle meeldivad selgeltnägijad."

"Ära mitte proovigi,"

"Sa oled ikka nii..."

"Jäta," Ma keerutasin tooliga ühe ringi.

"Kas sa tõesti ei tunne mu vastu midagi?"

"Ei," Keerutasin end uuesti.

Järgmisel hetkel peatas Jake järsult mu tooli ja vaatas mulle siis otsa.

"Ja sa tahad öelda, et pole kunagi tundnud?"

"Ee..." Kunagi ma ju tundsin. Kuid ma ei saa talle seda öelda, ei saa, ei saa.

"Siiski tundsid,"

Pöörasin pilgu maha. "Ammu,"

"Mitte nii ammu,"

"Ainult alguses, Jake, see läks üle,"

Tema lähedus lämmatas mind. Ta käed oli kummalgi pool tooli käetugesid, nii et ma olin suhteliselt 'vangis'.

"Kas sa oled kuulnud tagasitulevatest tunnetest?"

Muidugi. Kehitasin õlgu. "Mul on kogemust,"

"Siis proovi,"

Poisi huuled katsid mu suu.

Samal ajal lõpetas Taylor laulu, millest ma poleks kunagi arvanud, et see tõeks saab:

So this is me swallowing my pride,

Standing in front of you saying I'm sorry for that night

And I'd go back to December all the time

It turns out freedom ain't nothing but missing you

Wishing I'd realized what I had when you were mine

I'd go back to December, turn around and change my own mind

I'd go back to December all the time

I miss your tan skin, your sweet smile, so good to me, so right

And how you held me in your arms that September night,

The first time you ever saw me cry

Maybe this is wishful thinking

Probably mindless dreaming

If we loved again I swear I'd love you right

I'd go back in time and change it but I can't

So if the chain is on your door, I understand

But this is me swallowing my pride,

Standing in front of you saying I'm sorry for that night

And I'd go back to December

It turns out freedom ain't nothing but missing you

Wishing I'd realized what I had when you were mine

I'd go back to December, turn around and make it alright

I'd go back to December, turn around and change my own mind

I'd go back to December all the time

All the time

***

Jason

"Chantal! Ära hakka jälle peale, palun. Saa aru juba üks kord, et isegi kui meil on sarnased isiksused, siis ma ei aruta oma tundeid kellegi teisega. Ma ei ole nagu .. Caro!" Kurat küll! Mis kõigil tüdrukutel viga on? Miks nad kõik tahavad alati kõike teada?

"Caro ei räägi enam oma tunnetest. Kui ta seda teeks, siis ma teaks, mis selle kõige taga on!"

"Vahet tõesti pole, me ei räägi praegu sellest,"

"Ära tee nägu, et sind ei huvita,"

"Tead mis..?!"

"No mis?"

"Ei midagi, unusta ära,"

"Ei, ei unusta. Ma ei saa lasta teil kahel lihtsalt niimoodi lahku minna."

"Me oleme juba lahus. Ta on Jake'iga nüüd."

"Talle ei meeldi Jake,"

"Või kas ei meeldi? Kunagi ta ju meeldis talle. Keegi ei tea, kas tunded on üle läinud. Või siis on veel selline variant, et tunded tulid tagasi."

"Jason, ära aja jama suust välja. Sa tead, et Caro armastab sind ja ainult sind."

"Kui ta mind armastaks, oleks ta praegu minuga,"

Õigupoolest tuli mulle meelde meie 'läbu' Brittany juures suve alguses, kui ma kuulsin Carot ja Jake'i rääkimas ning tüdruk oli siis öelnud, et Jake on talle vaid sõber.

Kuid miks, kuradi pärast, ta siis oli Jake'iga?

"Kuule, ma ei tea, mis selle taga on - ta on vait selle koha pealt-, kuid ma tean, et ta kahetseb seda. Sa pead panema ta end kuulama."

"Sel ei ole mõtet,"

"Jason,"

"Ma ei lähe sinna. Seal on tema."

"Armukadedus?"

"Mida? Ma ei armukadetse."

"Kas tõesti? Kõik armukadetsevad."

Miski Chantalis paneb lihtsalt rääkima. See sundis mind murdma üht oma tähtsamatest põhimõtetest - hoia oma tunded vaid endale. "Noh, tõsi on, et .. mul on raske näha kedagi tema ümber, sest ma olen temasse armunud .. Õigemini olen olnud juba pikka aega."

"Tegelt?! Mis asja sa siis passid siin? Torma ta juurde, ta hüppab rõõmust lakke! Ta on seda tahtnud kuulda juba algusest peale."

"Ta ei hüppa rõõmust lakke,"

"Muidugi hüppab, mine, mine!"

Niisiis ei jäänud mul muud üle, kui välja minna, autosse istuda ja Caro poole sõita.

Открой моё сердце #42: Too Late to Cry

Paari kuu pärast 

Viimased kuud on möödunud kui unenägu - segaselt ja uduselt.

***

Niipea, kui Jake sai teada meie lahkuminekust, minu ja Jasoni lahkuminekust, uuris ta, kas see oli ajendatud meie plaanist. Ma vaid noogutasin selle peale, kuid Jake ei märganud seda. Ta küsis kõigest, kas ma olen valmis. Ma ei olnud. Kuid siis oleks minu murdumine olnud samuti mõttetu. Seega noogutasin taas.

Ta kummardus, et mind suudelda. Ma lihtsalt seisin seal, tuimalt ja mittemidagi tehes. Jah, ta suudles mind kogu kooli ees. Selleks, et Zack saaks teada, et minu ja Jasoni vahel on kõik tõesti läbi.

Meie klass oli muidugi suht šokeeritud, kui kiiresti ma Jasonist üle sain. Nemad ikka arvasid, et ma olen hullult korralik ja värki. Hui olengi - eks need vaiksemad ongi kõige hullemad.

Samal päeval saatis Chan mulle matemaatikatunnis kirja.
"Ma poleks seda sinust kunagi arvanud," seisis seal.

Mina samuti, tahtsin kirjutada, kuid siis oleks hakanud sadama küsimusi.
"Eks me kõik üllata üksteist aeg-ajalt," kirjutasin vastuseks.
Ta ei kirjutanud rohkem midagi.

***

Meie laua taga valitses samal päeval vaikus - kõik nokkisid oma toitu.
"Sa said päris kiiresti hakkama sellega," lõhkus lõpuks vaikuse Michelle.

Vaatasin talle tühja pilguga otsa.
"Kuidas?" küsis Cassie.

Kehitasin õlgu. "See on .. keeruline," laususin. Toit tundus antud hetkel olevat huvitavam kui ükskõik mis muu.
"Mis tehtud, see tehtud. Mis läinud, see läinud." sõnas Alasia mõtlikult.

"Jätame selle teema," ütlesin ma häälega, mis ei talunud vastuvaidlemist.
"Kuidas soovid," lausus Michelle.
Sellega oli teema lõpetud.

***

Tagasi tänasesse päeva

Jah, nii see oli. Praegu .. noh, praegu on sellest möödunud juba paar kuud ning on suvi. Mis meil siis vahepeal veel oli? Norrmalsest elust.

Füsa eksam. 3. Normaalne, lähme edasi.
Aktus. Pildistasime, naersime, võtsime suve vastu. Ei midagi erilist.

Suve alguse tähistamine Brittany pool. Läbu, narkots (väga suur osa ei teinud ofc!!! Kõigest mõned Cole'i gängist...) Oot nüüd, selle kohta ma ei ütle "normaalne" või "ei midagi erilist". See oli isegi "väga eriline". Okei, ma parem ei jama, vaid räägin, kuidas see oli.

***

4. juuni, õhtul u. kell 6

Ma istusin Britti verandal, mekkides oma Fizzi, ja jälgisin, kuidas Jason Laureniga sulgpalli tagus.

Eelmine aasta see olin mina... Kurat, Caroline Forbz, lõpeta halamine juba üks kord!

Ma olin enda peale tõeliselt vihane. Kõigepealt ma jätan ta - ja vahet tõesti pole, et see toob hiljem kasu, või kas ikka toob? - ja siis ma lihtsalt veedan kogu oma vaba aja halades, kui halb mul ilma temata on. Isegi kui see on tõsi.

Fuck, kuidas ma tahaksin talle ära rääkida... Nii, see on juba normaalsem.

Kuid ma ei saanud. Vähemalt siis mitte.

Ent ühel päeval ta saab kõigest teada. Ma luban. Ma ...

Keegi pontsatas mu kõrvale.
"Tere, Cole," venitasin poisile väsinud.

Tema, nagu ka Owen, Rick, James ja keegi veel, oli laksu all. Tõmbasid end kanepit täis. Seega polnud temast ohtu oodata. Kui ainult seda, et ta oli terve õhtu käitunud nagu idioot. Kes on narkouimas inimesi näinud, see saab aru, millest ma räägin.

Ta piidles mind kaua. Kaua. "Tahad?" küsis ta siis, sirutades mu poole karbi selle rõveda asjandusega.

Oota, kas ma tõesti ütlesin 'küsis'? Um, ei, see oli pigem käsk. "Em, ei," vastasin kindlalt.
"Kindel?"

"Täiesti," kortsutasin kulmu. Tema hääl hakkas muutuma liiga pealetükkivaks.
Ta mõtiskles veidi. "Sa rsk, võtad seda," sisistas Cole vihaselt.

"Um, ei, siiski mitte," sõnasin veelgi kindlamalt.
Ta kiristas hambaid.

"Ma lähen," laususin ma püsti tõustes. Kus kurat on Cassie, Micha ja Alasia, kui mul neid vaja on? Kuhu Jason ja Lauren kadusid?! Kus, kuradi pärast, üldse kõik on?

Imelik oli see sellepärast, et enamus magas õues telkides, kui mitte kedagi polnud siin, telgiplatsi ees.
Ega nad lõkkeplatsi juures ole? Oh, fuck. Siis osa on toas ja osa magab. Kui tore, mõtlesin sarkastiliselt.

"Sa jääd siia," lausus poiss kindlalt.
Raputasin pead. "No way, ära mitte loodagi,"

Tõusin püsti ning tahtsin liikuda tuppa, kuid ta kargas püsti, enne kui ma sammugi teha jõudsin.
Kus on Jake, kui mul teda nii vaja on?

Üks hetk ja ma olin vastu seina surutud, Cole'i nägu vadi 10 cm kaugusel minu omast. "Sa oled üks eriline tüdruk, Caroline," ütles ta.
Muigasin rõõmutult. Kindla peale, et olen. "See, et ma ei ole nagu teie, ei tähenda veel, et..."

Ta surus sõrme mu huultele. Vaatamata tema nägususele ja heale lõhnale - aga ma usun, et enamus poisse kasutavad meeldivat odekolonni ning näevad ka head välja - ei tundnud ma tema vastu kunagi midagi. Pealegi, ta oli 'koorekihist' ning talle meeldis end täis tõmmata ja umbe juua.

*Tähendab, kunagi arvati, et ta meeldib mulle ja bla-bla-bla, kuid ta on mu jaoks liiga .. ennasttäis? Ma nüüd kohe ei teagi. Temasuguste jaoks on lihtsalt liiga palju negatiivseid asju. Jerk, mängur jne.*

Seega oli see mulle vastumeelt, kuid ometi püsisin vagusi, sest kes teab, millega see tüüp võib hakkama saada? Eriti, kui ta alksi on tarbinud... Ja kanepit teinud.

"Ma räägin sellest, et sul vedas. Sa oled üks vähestest tüdrukutest, keda mina tahan."
Väristasin end, saades liigagi hästi aru, mida see tähendab.

* Kõik ju teavad seda tüüpilist populaarset kampa, mis koosneb jalkpalluritest (või muudest sportlastest - kõik sõltub koolist) ja ergutustüdrukutest. Kes siis kõik omavahel... Nojah. Meil ei ole see päris nii. Vnoh... Iseenesest osadel (nt. Brittanyl) on poisid olemas. Ka osadel poistel on tüdrukud olemas. Nagu kindlad = nad ei maga sportlastega. Aga ma kaldun teemast kõrvale.

Põhimõte on selles, et kuna Cole on selles kambas kõige tähtsam, siis tema saab ka valida, keda ta tahab. Kuigi siin ei ole asi pigem tahtmises, vaid ärakasutamises. Ta on ilus, vastu vaielda ei saa, ning enamus tüdrukuid on temast vaimustuses. Mis siin ikka salata - ka Michal oli crush Colega. Kuid Cole ei huvitu nendest. Tal on vaja vaid seksi. Üheöösuhe.

Ning arvestades, et ta võib saada iga tüdruku, kelle vaid tahab .. Noh, Michal vedas. Jälle teemast kõrvalekanne. Suht. Sorry

Liikudes nüüd aga päris teema juurde tagasi... Cole'il oli tüdruk, kellega ta käis aasta. Ja tõenäoliselt see tüdruk ka meeldis talle (muidu nad poleks ju nii kaua koos olnud, või mis?). See aasta aga läksid nad lahku. Ja kui ta nüüd ütles, et ta tahab mind, siis... Ma ei saa keelduda. Keegi ei ole Cole'ile kunagi ära öelnud. Ta saab alati mida tahab.

Või kas ikka saab?*
"Siis sinul ei vea. Sest mina sind ei taha."

Cole surus mu tugevamini vastu seina, pigistades oma käed mu kõri ümber samuti tugevamini.
"Lase mind lahti," püüdsin olla tugev, kuid mu hääl värises liiga hullusti.

Lõppkokkuvõttes ma siiski kartsin teda.
Cole ei pööranud mu vastupanule mingit tähelepanu, surus hoopis oma huuled minu omadele.

Olgu, olgu, selles ma valetama ei hakka - suudelda ta oskab. Ainuke probleem oli pigem selles, et ma ei tundnud mingit värinat ega midagi, mida ma tundsin .. Jasoniga.

"Ou, ou, mees," kostus meie tagant.
Jake, Jake, Jake!

"Ta on minu tüdruk siiski," sõnas poiss, vabastades mind Cole'i haardest.
Viimane vaatas talle oma 'bossipilguga' otsa.
Hui see aitab, mõtlesin ma.

Cole võis ju kamba boss olla, kuid samal ajal kuulus ta ka Zacki kampa. Ja seal oli Jake temast kõrgemal.

Jake vastas talle 'sa-ei-ole-praegu-minu-boss-üks-kõne-ja-sa-jääd-tööst-ilma-ja-mitte-ainult-pilguga.
 Uh, see tuli segane.

Cole tõstis käed justkui alistamise märgiks üles ja läks must eemale.
"Kõik korras?" sosistas Jake, kummardudes mu kohale.

"Ettevaatust," vastasin ma peaaegu sosistades.
Jake pööras ümber samal hetkel, kui Cole oma rusikas käe tõstis.

"Ettevaatust, Cole," sõnas Jake, vaadates teda ülevalt alla. Ta oli Cole'ist - nagu minustki - vaat et peajagu pikem. "Ei tasu minuga mölisema tulla. Ma võin teha ühe kõne ja..." Ta lehvitas käega.

Nägin, et Cole püüab midagi öelda, kuid lõpuks ta vaid noogutas. "Sorry,"
Ei vedanud läbi, sest Jake lausus: "Mitte minu käest peaks sa vabandust paluma,"

Cole vaatas siis minu poole, silmis see endine sädelev tuleke. "Sorry,"
Kehitasin õlgu. Nagu see midagi muudaks.

Jake pani käe peremehelikult mu õlgade ümber, surus korraks oma huuled mu põsele ja sosistas: "Lähme,"
Sisenesime majja, jättes Cole'i välja.

***

"Tegi ta sulle midagi?" küsis Jake, kui me olime teistest ohutus kauguses. Selle all mõtlen ma treppi.
Raputasin pead. "Kõigest suudles mind," Vedasin käeseljaga mööda suud, justkui suudaksin vabaneda Cole'i .. maitsest.

"Sorry, et ma varem kohale ei jõudnud,"
"Sa pole süüdi," kehitasin õlgu.

"Mis ta ütles sulle?"
"Ta ihaldab mind," surusin läbi hammaste.

"Ta ei saa sind," sõnas Jake.
Vaikisin. Kurat, kuidas ma tahtsin talle öelda, et ka tema ei saa mind, ei saa mind päriselt, kuid .. ma ei tea. Ma olin endiselt nõrk. Fuck küll.

"Kuidas meiega lood on?" küsis poiss äkki.
"Ah?"

"Noh, tead küll. Kuidas sa nüüd tunned? Mida sa nüüd tunned?"
Kergitasin kulmu. "Millest sa räägid, Jake?" mängisin lolli. Ma lihtsalt ei tahtnud rääkida sellest.

"Kas sa tunned mu vastu midagi?" oli ta siis otsekohene.
Mida ma oleks pidanud talle vastama? Õigupoolest tahtsin ma karjuda: "Ei, kurat võtaks, ma ei tunne su vastu midagi! Ma armastan Jasonit ja tahan teda tagasi!" Kuid see olnuks liiga mainstream.
"Sa oled mulle sõber, Jake,"

"Ja ei midagi muud?" Ta tundus olevat .. kurb.
"Kas sa tõesti tunned mu vastu midagi?" küsisin. "Kas tookord .. Tasmaanias .. kas see oli tõsi, mis sa ütlesid?"

Õigupoolest ma ei tahtnud meenutada Tasmaaniat. See oli tore, jah (meenutame minu ja Jasoni järjekordset koosveedetud ööd... Oh... surusin hambad kokku, et mitte nutma hakata), kuid samal ajal .. ma jätsin maha inimese, keda ma armastasin selles elus kõige rohkem. Ma olin seal teinud oma elu suurima vea.

"Ma tõesti tunnen su vastu midagi, Caro. Sa meeldid mulle."
"Mul on kahju, Jake," sosistasin ma.


"Mul on kahju," vastasin ma hoopis, tõrjudes kõrvale plaani rääkida talle kõigest.
Fuck, ma olen nii...

Ta ohkas. "Ega's midagi, ehk kunagi..."
"Võib-olla tõesti," nõustusin ma, kuigi see oli täielik vale.

***

Uuuuu …

Hold this time when I with you was cryin

Haaaa …

My heart was so blind

Uuuuu …
Hold this time when I with you was cryin
Haaaa …
It’s too late to cry

Layin’ down on the floor
I try to cry for you no more
Layin’ down on the floor
Still love you, still lovin’ you
Layin’ down on the floor
Don’t wanna fight for you no more
Layin’ down on the floor
Still love you, still lovin’ you

Uuuuu …
Hold this time when I with you was cryin
Haaaa …
My heart it was so blind

Uuuuu …
Hold this time when I with you was cryin
Haaaa …
It’s too late to cry

Layin’ down on the floor
I try to cry for you no more
Layin’ down on the floor
Still love you, still lovin’ you
Layin’ down on the floor
Don’t wanna fight for you no more
Layin’ down on the floor
Still love you, still lovin’ you

Uuuuu …
Hold this time when I with you was cryin
Haaaa …
My heart was so blind

Uuuuu …
Hold this time when I with you was cryin
Haaaa …
It’s too late to cry

So why do we lie
Why do we cry
Why do we have to say goodbye

Why do we lie
Why do we cry
Why do we have to say goodbye

Why do we lie
Why do we cry
Why do we have to say goodbye

Why do we lie
Why do we cry
Why do we have to say goodbye

Baby I can’t describe
How bad I feel inside

Открой моё сердце #6

Rumors about our dating spread in our school like wildfire in the spring. Surprisingly not from Zack, as you could have thought, no, we just shown us by ourselves. I mean, shown that there is something between us, and let people make their own conclusions. And if mentioning Zack .. this guy have kept his mouth shut since our relationship. And what else could he tell? He can just be happy that he was right, but .. the funniest thing is that he would never have guessed that we could give a reason to his talking. But here we are - we demonstrated ourselves. 
*** 
"Caroline! Caroline, are you, damn it ,listening to me at all?"
"Michelle," I closed my eyes to calm myself down, but as I answer her, I opened them again. "I'm talking to someone, actually." Jason who sat next to me looked blankly at Michelle. 

"I need your help!"
"Maybe you should wait until I finish?" I said as calmly as I could. 
"Ah, it is arbitrary. I'll find someone else." Michelle growled angryly, and pounded away.

"What was that?" Jason asked, puzzled. 
I sighed. How tired I am of this. "Michelle just shows her real face. As she says: "Once, person's ambition must show themselves." I shrugged my shoulders irresolutely.
Jason put his hand on my shoulders and said soothingly: "She will change her mind," 

"No," I replied firmly, "and if she would, I wouldn't want to socialize with her anymore. Next year I will not sit with her in any class."
*This year I sat with her in Chemistry and Russian.*"Yeah.." 

"Oh, never mind. We don't have to talk about me and her." 
He chuckled. "Yeah. We can talk about you and me instead." 

I was still offended because of Michelle, but Jason's words brought a smile to my face. "Yeah, we really should,"
"For example .. what are you doing tonight?"

I thought for a moment. It's Friday, Friday.
 *Ooh. In fact, I do not like RB at all. However, I do not hate her as JB. This guy is disgusting. But, well, that's it that the most stupid songs will haunt you. Oh, not mentioning that all their songs are stupid.*

"Friday. I have no plans."

 * I was not that kind of person who would do something every night. Or what 'every' .. usually I didn't do anything. I was the one person who preferred to sit at home and read a book or just chill out, not partyin' in the city or sth. Although I had nothing against it. But the point was that there wasn't anyone I could take with me.* 

"Nice..." Jason said mysteriously.
 I tilted my head slightly. "What are you planning?"

"How about going to cinema?"
I bit the cheek. "I haven't been at the cinema for awhile," 
"It's good," 
"Yes it is. I wanted to go one day .. Wait, do you have sth to watch?" I asked then, laughing.

*Jason is really devoted cinema-goer, who have watched almost all movies, which comes to the cinema. And even more. Well, at least normal movies .*

He laughed as well. "Of course. I haven't been to the cinema for a long time, too. Yes, yes," he said at my surprised face expression, "I had no time. Physics." 
I nodded understandingly. "Yes, right. Wait, you have already started preparing?"

"Of course. The exam is in a week already, after all." 
"Although I am going to prepare for it on Saturday and Sunday." I replied thoughtfully, "The next weekend."

"You better watch you won't regret it later,"
"Do not worry, I won't. So, today at..?" 

"I come at 8, will it be nice?"
 I smiled. I like evening sessions. "Definitely," 

Jason wanted to say something else, but Cassie landed on a bench across the table, and stared at us with interest.

"You know what happened with Michelle? She is really strange at the moment." 
We looked at each other.
"Michelle wants everything to be the way she likes, you know," I explained to Cassie. 

The girl frowned. "What do you mean?" 
"Well, she is moody." 

Cassie sighed and rolled my eyes. 'Why?' 
"How do I know? She is, after all, Michelle."
Cassie only shrugged her shoulders at this. "Well, you are right,"

Открой моё сердце #5

"Love?" Jason was truly surprised.I looked at him stubbornly. "Yes,""But .. How?" 
"As these things always happen. Firstly, you like someone, then you become infatuated, and then ..."He chipped in with: "No, no, I understand that. I do not understand how can you love me?""Do I look like a God?" 
"Wh-what?" He was really surprised at my irrelevant question. For him, of course."Do I look like I know all the things in the world, and they are in my control?""No, but ..." 
"No. Now, that's the point. How, for the hell, can I know how I love you?""Damn, you're really a religious person,"Now it was my turn to wonder. "What?" 
"The God, the hell...""Jason, don't change the topic," I pressed through the teeth."What do you want to hear tehn?" 
I saw red. "Tell me, did I just tell you about my love for you to ask me such a thing? You know what? F you!" I stood up and started walking away forcefully."Hey, Caro, wait!" He stood up and ran for me, clomping on every step, but I ignored him. Finally, my smarting (?) eyes gave the result - first tears started flowing down the cheeks. 
"Caro, wait ffs!" He took my hand and turned me around strongly. It should be noted that at the same time he did it so gently, that I couldn't get hurt, and forcefully, that I would stand and look at him."What, Jason, what?" I tried to get my hands free, but I knew how pointless was to "fight" with him. He mightn't workout, but was still a boy. "What do you want to tell me? Or maybe ask?" 
"Caro!""No, no!"But then he did something that I would never had expected from him. At least not now.


He knows how to calm the girls.

He kissed me. My doubts were dispersed, words forgotten and, after all, I was calmed down."Do you know now?" he asked after moving away, however, leaving his face only a few centimeters away.My eyes were shut because of pleasure, and my hands crossed firmly on his neck.

To be sure he isn't going to run away. 
"So?"I opened my eyes reluctantly. "I believe you," I smiled at him."And now we're together?" 
"Wiiiiii!" I yelled, whereupon the swan couple that was near us flied away fast. I chuckled and looked at him. "There is no reflection nor principles?""And keep you waiting? I may be a freak, but I'm not completely insane." 
I tightened my grip on his neck. * No, I'm not going to strangle him.* "Tell me just one thing." I whispered against his chest, "Are you doing it intentionally or just because of my confession?""Caroline," His hands squeezed my waist harder. "I would not be Jason, if I did something that I do not want to do. Of course, I'm with you because of myself. You really haven't noticed?" 
"Um .. no?""Caroline ..." he whispered and kissed my head, "You should be more attentive." 
"I just don't know how to read people,""A little more attention would be good," he argued."I guess I'll try," I replied.
***
"Seriously?""True that" 
"Finally, he sobered down," Michelle said.I gnashed my teeth.

 * Actually, I didn't want to tell anything to  Michelle, because her behavior .. could drive you really mad at times. But she still was my friend and I couldn't be friends with her if she didn't know that something has happened in the meantime. I was wondering that then she would still continue her testimonies like "leave this guy" and so on. Although, in theory I couldn't break up with Jason as there was nothing between us .. But this is it - now, there is. However, I was sure for 100% in Alasia, Cassie and Chantal, because I knew I could trust them .*

"Can you just be positive once?" I wrote to her stubbornly, even though I knew how absurd it was to argue with Micha. But I don't care."Seriously, Michelle," wrote Alasia. 
"I am positive," said Micha."No, you are not. You always need to take others off," Chantal wrote."+1," I agreed with her."+2""+3" 
I clapped my hands - Alasia and Cassie knew how to cheer you up. "Nah, Micha, one for four, what will you say?"Michelle said nothing. She simply signed herself out of this thing.

It's better this way. "Let her go," I wrote, "if be honest, I did not want her to be included here. But at least now she knows.""You haven't told her pretty much things last times," Cassie noticed. 
I nodded, but then had to remind myself that we were talking on MSN. "Yes I haven't. And if be pretty honest, I do not regret it. Michelle are recently becoming an ego. It's better if only you know,""Aww," answered Alasia at my long text."= D" 
Our conversation were stopped by phone ringing. "I'll be back = P," I wrote to my BBFFs * =Best of Best Friends Forever xD *, having the phone already in my hand."Here we go," was Cassie's answer. 
I smiled and answered a phone call. "Already miss me, J?""Ofc, how else can it be," was the answer of my boy's velvet voice. And now I really can say "my". Oh ..."Aww,""What's up?" 
"Msn, music, .. nothing. You?""Kind of same," 
I bit my lip. You should say sth, Caro? However, your comzón phoned you. I chuckled at this idea. Comzón. Yes, of course. "You wanted to hear my voice?" I asked then."Of course. After all, we already have spent too much time together in MSN. Ultimately, we got to the next level." 
"You are right. I'm tired of msn,""But you must have been left sth undone? I'm not going to interfere you then." 
"You are already late," I said, before I could stop myself."Mh?" 
"How could I now concentrate on anything else?"In response, was his soft laughter. "Yeah, right. My little stalker girl." 
My little girl stalker. Aww. "Now you know?""No, FB doesn't show profile views normally, but .. isn't it obvious?"I snorted. "It's too obvious." 
"Yeah," was his answer, "but yes, I wanted to hear your voice before going to bed and wish you good night as well.""How sweet of you," was all I could say. 
"Good night, kitty,""Good night, comzón," I couldn't resist the temptation to use a nickname I gave him. Okay, actually I was a cat, though. Felis.

Открой моё сердце #41: Bye...

"Miks sa nii kauaks temaga jäid?"
"Sest sina ei läinud ära, kui ma ütlesin, et armastan sind,"
"Aga sa armastad mind, aga talle meeldid,"

"Jason, mis sul viga on? Kuidas oleks see välja näinud, kui ma oleks sealt lihtsalt minema kõndinud?! Sellest oleks vaid rohkem probleeme tulnud."
"Või kas ikka oleks?"

Vaatasin poisile etteheitvalt otsa. "Jah, oleks,"
"Või kas ikka..?"
"Jah," laususin sama tungivalt.

"Ma ei tunne sind ära," raputas ta pead, kui oli mulle altkulmu pilgu saatnud.
Tahtsin talle juba vastata samamoodi, nagu tema mulle kunagi oli vastanud, ent lõin sellele siis käega - see poleks niikuinii tõsi olnud .. Ei, miks ei oleks? Ma ei tunne end isegi.

Ta uuris pinevalt mu nägu ja muigas siis. "Tahad öelda, et ma ei ole sind kunagi õieti tundnudki?"
"Tahtsin. Ent ma kasutan su väljendeid niigi liiga palju."

"Jajah, tõsi ta on. Ju need on nii geniaalsed."
"Ja sina oled ikka nii ego,"

"Niimoodi sa siis minust arvadki?"
"Tegelikult mitte,"

Jason näris mõtlikult huult. "Ütle mulle siiski, miks sa temaga välja läksid,"
"Mul on kahju," vastasin ma hoopis, tõrjudes kõrvale plaani rääkida talle kõigest.

"Ma tean," Ta nõjatus mulle lähemale, kuid..
"Ma ei mõelnud seda, Jason," laususin kalgilt.

Ta paistis olevat mu toonist üllatunud. "Mida? Mida sa selle all mõtled?"
"See peab lõppema, Jason," mu silmad jälgisid merd. Ma teadsin, et vesi oli väga soe, kuid kujutasin selle asemel hoopis Põhjamaade merd või Põhja-Jäämerd, mis oleks sama külm kui mu hääl praegu.

"Mis peab lõppema?" ei saanud ta endiselt pihta.
"Meie peame lõppema,"


„Sa tahad .. lahku minna?“

"Sa said sellest kiiresti aru,"

Ta turtsatas, kuigi ma teadsin, et tegelikult tahaks ta siin kõik puruks peksta.
Selle üürikese aja jooksul olin ma teda tundma õppinud. „Anna andeks, Jason,“ sosistasin vaid.

„Kas sa ütleksid mulle vähemalt põhjuse?“ küsis ta suletud silmadega.

„Ma...“

„Sa ju ikka tead, et sa ei pea, kas pole?“ segas ta vahele.

„Ma tean, Jason, kuid seekord ma tahan.“

*Jason oli alati öelnud, et kui ma midagi enda teada tahan jätta, et siis ma võin seda teha. Samas .. vahel rakendas ta seda ka enda suhtes. Pigem enamasti.

See meenutas mulle üht lõiku ühest järjejutust, mida ma kunagi lugesin: "Kas sa oleksid nõus sellega, kui me lihtsalt oleks koos? Ei mingeid küsimusi, ei mingeid ootusi teineteise suhtes, ei mingeid suuri tundeid. Mis sa arvad?"

Kuigi ma teadsin, et see pole päris see, kas või selle pärast, et meil mõlemal olid tunded.

Või vähemalt...

Ma ei tahtnud lõpuni mõelda.*

„Siis räägi,“ Ta silmad püsisid endiselt suletult.

„Ma .. see on raske. Sest ma ju ikkagist armastan sind. Lihtsalt .. ma ei tea. Midagi juhtus. Mitte meie vahel, vaid minuga. Ma ei tunne enam nii, kuis tundsin varem. Selles suhtes, et ma ikka veel armastan sind, kuid .. midagi on nüüd teisiti.“ vuristasin lõpu kiiresti suust välja, et olla kindel, et ma seda siiski ütlen. Sõnad olid otsa saanud ja vaatasin Jasonile otsa, oodates tema reaktsiooni.

Tema silmad olid mõne hetke veel suletud. Kui ta need avas...

Jasoni silmad olid nii kurvad, kui ühe inimese silmad olla saavad. Kuid ta oskas seda oskuslikult ära peita – ta lihtsalt „muutis“ need külmaks nagu jää.

Nagu minu hääl. Ja minu silmad.

Selle erinevusega, et ta ei teadnud, et ma suudan teda nüüd läbi näha. Et ma tean, mida ta tunneb ja nii. Ta ei teadnud seda.

 Ei saanud teada.

Kuid ma ei olnud ka kindel, kas ta suutis minust läbi näha.

„Eks see siis ongi läbi. Jake sai, mis tahtis.“ sõnas ta sama külmalt, kui tahtis olla.

Selle vahega, et ma teadsin, et selle taga on põhjatu kurbus.

"Jake .. ei. Ta ei puutu siia. Siin on peidus midagi enamat." Shit. Mulle tuli midagi pähe. „Jason?“ küsisin ettevaatlikult.

Ta vaatas mulle otsa, oodates.

„Kas ma võin midagi paluda?“ küsisin ma.
See meenutab mulle minevikku. Siis, kui me kõigest rääkisime msnis ja ma temalt asju nii hoolikalt küsisin.

Ta kehitas õlgu. „Kui see on see, mida ma teha saan,“

Liigutasin end talle lähemale. „Suudle mind,“

Ta silmad suurenesid. „Miks sa seda tahad?“

„Sest ma armastan sind endiselt, vaatamata kõigele,“

Ja ta tõesti täitis mu soovi. Lähenes mulle aeglaselt - justkui arvates, et ma palun tal peatuda.

Kuid ma ei palu...
Või siis oli see eelmäng... mitte selles mõttes siiski - ja suudles mind, pannes sellesse suudluse kõik oma tunded. Ja neis ei peitunud ei viha ega külmust, mida ta proovis näidata. Ei, selles olid hoopis hoolivus, õrnus ja .. armastus.

Lõpuks ta eemaldus. „Sa ei oska hinnata seda, mis sul on, enne kui sa selle igaveseks kaotanud oled,“ ütles ta, tõusis ja läks. Lihtsalt läks, kordagi tagasi pööramata.

Ja miks ta olekski pidanud?

Tundsin valutorget südames.
Kas ma tõesti lootsin, et see läheb lihtsalt? Kas ma tõesti fucking arvasin, et kui ma teesklen jäisust oma hääles ja silmades - ma pole küll kunagi hea näitleja olnud, kuid seekord see õnnestus.

* Selles 'tunnetesegaduses' ma isegi ei hakanud tagasi kerima seda, mis just juhtunud olin. Hiljem süüdistasin ja vihkasin end selle eest tuhandeid kordi. Kui ma vaid oleks õigupoolest kuulanud, mis ta ütles... *

Märkamatult enesele olin nutma hakanud.
Ma ju armastan sind... 

Ma ei saanud aru, mis mul viga on. Ma tõesti armastasin Jasonit rohkem kui kedagi teist, kuid ometi .. ma olin käitunud nagu viimane idioot.

Miks ma arvan, et meie plaan, minu ja Jake'i plaan päästab midagi? Miks see töötab? Ma ei usu, et .. nojah, võib-olla kui Zack saab teada, et Jason on nüüd vaba, siis ta on õnnelik. Hõõrub rõõmust isegi käsi kokku. Aga mina .. aga tema. Ma ei anna endale kunagi andeks, et ma seda nüüd tegin. Ja Jason ei anna mulle samuti kunagi andeks.

Palju õnne, Caroline Forbz, te saate auhinna „Oskus haiget teha just nendele inimestele, keda armastad kõige rohkem“. Congratulations.

Proovisin kätega pisaraid pühkida, kuid neid tuli aina juurde ja juurde. Lõpuks ma ei vaevunud seda tegema, niikuinii kedagi polnud. Nagu ma ütlesin varem - normaalsed inimesed magavad kell 2 öösel.

Väljas aga sadas vihma. Ma teadsin, et praegu oli seal külmemaks läinud, kuid seda külmust, jäisust tundsin ma enda sees. Sest, kuigi ma proovisin vastupidist väita, tundsin, et olin äsja sooritanud oma elu suurima vea.

Kas selline oligi mu õnn? Pool aastat ja aitab? Mõttetu. Ja miks ma üldse halan praegu? Ma ju ise ütlesin talle, et aitab. Et see peab lõppema. Ja nüüd istun siin ja halan oma üürikesest õnnest. Ma olen hale. Siiski olen.

***

Järgmisel hommikul, umbes kell 7

"Caro? Caro, ärka üles!" Michelle'i hääl oli meeleheitlik.
"Ah?" küsisin end kergitades. "Millest selline kära?"


"Vaata ennast," Ta ulatus mulle taskupeegli.
"Oh," laususin vaid. Mu põskedel olid mustad triibud, ripsmetušist.


"Kas sa nutsid?" küsis Cassie.
"Miks sa nutsid?" segas Alasia vahele.


Üks hetk ja eelmise öö sündmused tungisid mu ajju.
"Ei, ei," sosistasin ma, tundes taas pisaraid põskedel.


"Kullake, mis juhtus?" sekkus taas Michelle.
Tüdrukud kogunesid mu voodi juurde.


"Ma jätsin Jasoni maha,"
Hetk oli kajutis vaikus.


"Mida helli, Caro?!" karjatas seejärel Chan.
"Täpselt?!" nõustusid temaga Cassie ja Alasia.
"Kas see on mingi haige nali või?" küsis Michelle.

"Ei, see on tõsi,"
"MIKS?!"

"Sest .. sest .. nii oli vaja," piiksatasin ma, talitsedes end nüüd. Ma ei tahtnud rohkem pisaraid.
"Mida?!"

"Te olite nagu eluarmas paar. Sa armastad teda, meeldid talle. Mis sul viga on?" vadistas Chantal ärritatult.
"Nii oli vaja," kordasin põikpäiselt.

"Okei," Micha tõusis otsustavalt püsti, "okei. See on sinu valik. Kui sa arvad, et nii on õige, siis see on sinu valik. Meie ei saa siin midagi teha."
Saates veel ühe ärritunud pilgu minu poole, suundus ta pisikesse vannituppa.

Ülejäänud kolm vaatasid mind kui segast.
"Vaata, et sa seda hiljem ei kahetse," sõnas Cassie.

***

Hiljem samal päeval, bussis

Tee koju oli .. vaikne. Liiga vaikne. Nagu, ma mõtlen, buss oli loomulikult kära täis - kõik vadistasid meie 'suurepärasest' reisist.

Ent ma ei kuulnud neid. Ma olin justkui eraldatud, paralleelses maailmas. Vaim, deemon, hing, mis iganes.

Järsku kuulsime kõik mikrofonist häält (teate ju küll neid mikrofone, mis bussis on). Ma tõesti lootsin, et keegi poistest kavatseb midagi toredat rääkida nagu meie eelmisel reisil, kuid ei, loomulikult ma eksisin. Ent loota ju võis.

"Tähelepanu, meie armsad klassikaaslased," Tundsin kohe ära Zacki hääle ja mu kõhus hakkas keerama.

See ei ole ju nii, nagu ma arvan, ega? Ta ei oleks nii...

"Meil on täna värsked uudised, kes tahab kuulda?"
"Zack, ma ei soovitaks sul..." alustas Jasoni hääl kuskilt bussi tagant, kuid Zack (talle omase ülbe maneeriga) ignoreeris seda.

"Tahad Jason ise uudiseid edastada? Oleks pidanud varem mõtlema selle peale. Aga hea, et sa endast märku andsid, nüüd kõik teavad, kus sa oled."

"Äkki sa lähed juba teema juurde?" küsis Maria ärritunult.
"No muidugi, mu kallis," vastas nimetatu sarkastiliselt. "Pommuudised - meie klassi kuum paar läks lahku! Tänan tähelepanu eest."

Ja siis pani ta lihtsalt mikrofoni tagasi ning kõnnis uhkel sammul oma kohale, justkui oleks nüüd teatanud ma ei tea mis hirmsa uudise.
Kui ta meist möödus, saatis ta mulle oma bossiliku üleoleva pilgu, a'la "Ma olen sust alati üle,"

Tahtsin talle vastata, kuid minu imeks, vastas talle Michelle. Imeks, sest tüdrukud olid hommikust saati mind pmst ignoreerinud. Ta sõnad kõlasid piisavalt vaikselt, et George (kes muuseas oli kogu selle aja istunud üllatunult esireas, teadmata, kuidas reageerida) ei kuuleks, kuid meie ümber istuvad inimesed ja loomulikult Zack ise kuuleks: "Persepea," urises ta.

Oleksin sellel kohal naernud, kui mul nutumaik suus poleks olnud. Michelle polnud kunagi niimoodi väljendunud. Järelikult ta tõesti hoolis minu tunnetest antud hetkel.

Üle bussi tõusis sumin, kui kõik olid Zacki 'uudist' kuulnud. Kuid - mis neile auks tuleb panna - nad tegid seda piisavalt vaikselt ja see lõppes suhteliselt kiiresti.
Tahtsin Zackile keelt näidata, näitamaks, et tema plaan ei töötanud, kuid see olnuks liiga lapsik.

"Ära muretse, Caro," lausus Chantal, nõjatudes mulle lähemale, et keegi ei kuuleks. "See tüüp on lihtsalt üks ilge sitapea, vaat, mis ma sulle ütlen. Sa ei peaks temale tähelepanu pöörama."
"Ma tean. Lihtsalt .. ma ei arvanud, et ta on nii hull."

"Inimestele meeldib meid üllatada, kas tead," lausus Michelle, kes istus meie ees.
"Aitäh," sosistasin neile. "Te olete parimad."

Nad naeratasid mulle vastu. Micha ja Cassie pöördusid taas ette vaatama ning ma valmistusin juba maastikut silmitsema, kui Chantali sõnad mu kõrva juures kõlasid: "Kui kindel sa selles oled, Caro?"

„Ma ei tea, Chan, ma ei tea kunagi midagi,“

„Miks sa otsustasid nii?“ küsis ta siis.

"Ma ei tea. See tundus hetkel õige olevat."
"Aga praegu?"


"Aga praegu enam mitte,"
"Ja mis nüüd saab?"

"Ruutvõrrand," laususin irooniselt.
Ta turtsatas, et mahendada pingelist olukorda. "Ilmselgelt. Nii et sul on mitu valikut?"

Noogutasin. "Nullkohti on liiga palju. Ma ei tea, mida teha."

"Aga samas, sa tead, et pead, õigus?"

"Jah, ja tean, et pean seda tegema kiiresti.“

Selles olin ma enam kui kindel.

***