Открой моё сердце #50: Revenge

Oh sa raksatust! Ma tõepoolest ei oska lühilugusid kirjutada :D Aga igatahes, vähemalt saavad lugejad seda veel piisavalt nautida :)

***

Caro

Terve päeva ma mõtlesin, kui kohmakalt oli see situatsioon välja kukkunud.
Loll mina! Miks ei võinud ma talle tõde öelda? Niigi 2,5 aastat oodanud, et seda öelda saaks, ja ei, ikka ma vaikin. Ma olen ikka idioot küll.

***

Istusin kodus, masetsedes endiselt selle tobeda situatsiooni pärast, kui kuulsin, et ema kutsus mind. Kiirustasin trepist alla ning liikusin koridori, kust hääl tuli.
Esikus seisis üks tüdruk, kes mulle küll tuttav tundus, kuid kelle nimi mul kohe kuidagi meelde ei tulnud.

Äkki ma nägin teda kuskil tänaval või midagi? "Hei," tervitasin teda küsivalt.
"Caroline, kullake, see on..."
"Ma olen Christina," segas tüdruk vahele.

No muidugi. Ta on ju Zacki .. tüdruk. Oota, mida?! "Jah, jah, mulle tuleb meelde nüüd," sõnasin kiiresti, proovides hakkama saada oma närvilise olekuga.
"Mul oleks vaja sinuga rääkida," jätkas Christina.

"Jah, muidugi. Minu toas sobib?"
"Muidugi,"

"Kas ma toon teile midagi?" küsis mu ema viisakalt.
"Pole vaja, tänan teid," vastas Christina ja me suundusime minu tuppa.

Mu süda tagus meeletult segadusest ja paanikast.  
Millest tal minuga vaja rääkida on? Kas Zack saatis ta? Kas midagi on väga valesti? Muidugi on, need asjad ei käi nii.
Jõudes tuppa, sulgesin igaks juhuks ukse, kuigi kaalusin hetkeks, kas poleks mõttekam see lahti jätta. Nii igaks juhuks.
Kes teab, äkki ta tahab mu ära tappa või midagi?

"Millest sa siis rääkida tahtsid?" küsisin Christinalt, käsi närviliselt mudides.
"Asi on Zackis,"
"Jah, ma saan aru, aga ma ei usu, et ma olen õige inimene sind aitamaks, ma..." ..vihkan teda.

Christina tõstis käe mu vaigistamiseks. "See puudutab Jasonit .. ja Jake'i .. ja tõde,"
See oli see koht, kus asi mind huvitama hakkas. "Ma olen täiesti kuuldaval,"

Christina naeratas mõistvalt. "Valmistu ette - see ei ole nii pealiskaudne ja lihtne, kui sa arvad,"
"Ma sain juba ammu aru, et siin ei ole kõik nii lihtne ja pealiskaudne,"

Ta noogutas mõistvalt pead. "Niisiis, Zack, Jason, Jake ja paljud muud on ühes klannis. Klannis, mida sa võid nimetada maffiaks, sest seda see õigupoolest on."

"Maffias?" küsisin ma uskmatult.

"Jah. Zack on kogu selle asja allboss. Ma ei tea, kes on kogu selle gängi juht ja tänu jumalale, et ei tea.

Jason ja Jake capod ehk caporegimed. Ehk siis need, kes on sõdurite aka musta töö tegijate juhid. On veel nende abilised, keda ei loeta päriselt klanni liikmeteks, kuid see on juba teine lugu.

Igatahes..."

Ma peatasin tema jutuhoo: "Miks? Miks sa mulle seda kõike räägid?" Ma olin küll šokeeritud ja värki, kuid ma tundsin, et ta ei tulnud mulle seda niisama heast tahtest rääkima.
"Sest ma vajan kättemaksu,"

"Kättemaksu kellele? Ja miks mina?"
"Zackile, kullake. Sest sina vihkad teda sama palju kui mina."

"Kuid te käite!"
"Mitte peale seda, kui ma ta ühe bimboga avastasin,"

"Oh. Mul on kahju,"
Tüdruk lõi käega. "Mul isegi mitte. Zack on liiga ego, et temaga olla."

"Kuid, Christina? Miks sa valisid just minu?"
"Sest Zack hävitas su elu. Ta võttis sult inimese, keda sa armastad."

"Kuidas sa seda kõike tead?"
"Ma veetsin Zacki kõrval klannis 3 aastat. Ma nägin teda, peabossi nõustajat, caposid, sõdureid... Ma tean pmst kõikide inimeste elulugusid. Kes, millal, kus, kellega... Ja seda, kuidas Jason sinust räägis, kui ta Zackiga rääkimas käis... Ta tõepoolest armastab sind. Ja sina armastad teda. Seda ma näen juba sinu silmadest. Teil põlevad need ühesuguselt, kui te üksteisest räägite."

"Tõesti?" küsisin lootusega.
"Muidugi," naeratas Christina.

"Mida Jason klannis tegema peab? Ma ei tea maffiast peaaegu mitte midagi..."
"Üldiselt tegeleb maffia igasuguste illegaalsete asjadega. Narko, suitsud, tüssamised, relvakaubitsemised..."

"Kas nad .. tead küll .. inimkaubitsemisega ka kuidagi seotud on?"
"Üks neist. Stanley on ta nimi. Tema grupp 'Anela' tegeleb sellega. Kuid mitte kellegi teise oma."

"Mida Jason teeb?" küsisin kannatamatult.
"Jason on 'Laskur'. Tema grupp .. noh, nad üldiselt veavad narkot laiali."

"Miks siis 'Laskur'?"
Christina olekut vaadates sain aru, et ta on kahe vahel.

"Palun, räägi mulle, ma pean teadma,"
"Nad .. nad peavad vahel .. kõrvaldama .. inimesi,"

"Püha jumalaema," sosistasin.
"Jason vaid juhib seda. Annab juhiseid ja nii. Ning viib vahel narkot laiali."

"Kuller," sosistasin taas. Nüüd sain aru, mida ta sellega mõtles. "Ta ei tapa kedagi, ega?"
"Ei, nagu ma ütlesin - musta töö teevad 'sõdurid'. Tema vaid juhib."

Hingasin pahinal välja. "Seegi hea,"
"Jah, vot selline lugu,"

"Pole eriti kerge seda kõike seedida..."
"Sa saad hakkama. Õigupoolest olen ma suhteliselt üllatunud, kui kergelt sa seda kõike vastu võtad."

"Tegelikult on mu sees torm praegu, aga see .. tundub tõde olevat. Ma teadsin, et see ei ole nii kerge, kui ma arvasin. Maffia on muidugi .. ma poleks seda kunagi arvanud, aga... Kas on veel midagi, mida ma peaksin teadma?"
"Klanni nimi on "The Assassins","

"Miks Zack mind vihkab?"
"Hea küsimus. Mul läks hulk aega, et see välja nuputada. Aga ma ütlen enne, et ta tegelikult ei vihka sind. Ma tean, et tema käitumist vaadates on seda raske uskuda, kuid kuula mind.

Asi on selles, et peale seda, kui sa Jasoni ellu tulid .. ta muutus inimlikumaks. Ta ei tahtnud enam klanni kuuluda. Ta ei tahtnud vedada narkot laiali ning juhtida inimesi, kes tapavad teisi - olgugi kurjategijaid. Kuid üks omerta tingimustest on, et organisatsioonist saab lahkuda ainult ühel viisil - surmaga."

Ahmisin õhku. "Surmaga?! Kas siis selle pärast ta..?"
"Ma ei tea. Võib-olla."

"Issand jumal! Oota nüüd, räägi edasi."
"Nii. Jason tahtis lahkuda, kuid ta oli Zacki parim sõber - enne kui Zack otsustas, et omada head kohta on parem, kui omada sõpra. Ning pealegi, Zacki arvates on Jason tema parim capo. Seega ei tahtnud ta teda kuidagi ära lasta. Niisiis leidis ta, et kui sa petad Jasonit, siis ta muutub kurjaks ja agressiivseks ning elab seda teiste peal välja."

"Nii et ta ei vihka mind... Ta on lihtsalt oma nii juhtkohas kinni, et teeb kõik, et bossi heakskiitu saada?"
"Umbes nii,"

"Isver, kui egoistlik,"
"Täpselt,"

"Mida sa teha tahad?" küsisin veidi aja pärast, kui taastunud olin. See oli tõesti väga sügav...
"Ma vajan kättemaksu. Ma tahan Zacki üles anda."

"Politseisse?"
"Täpselt. Kuid mu elu on ohus, kui ma ainult Zacki üles annab - nende see ülemine tapab mu siis. Õigupoolest on mu elu juba praegu ohus. Vähe sellest, et ma teadsin Zacki saladust, siis nüüd, kui me lahku läksime, pole tal midagi mu tapmise vastu."

"Kui ta sind tagasi ei taha..."
"Mida?"

"Zack. Kas ta sind tagasi ei proovigi võita?"
"Arvad, et ma ta võtaksin ta tagasi?"

"Mitte päriselt. Aga see aitaks sinu plaanis, meie plaanis." parandasin kiiresti.
Ma olin otsustanud, et olen sees juba siis, kui ta Zackist rääkima hakkas.
"Nii et sa oled sees?"

"Kindla peale,"
"Suurepärane. Mis selle tagasivõitmisega on siis?"

"Räägi mulle kõigepealt ülesandmisest,"
"No mul on vaja kuidagi neile politsei peale ajada ilma, et keegi minu peale mõtleks. Või sinu." lisas ta kiiresti.

"Selge see .. oota korra," tuli mul meelde. "Mis asi see ome .. omerta oli?"
"Maffia aukoodeks. Seal on kirjas tingimused, mida klanni liikmed järgima peavad. Lisaks on neil nn. "10 käsku"."

"'10 käsku'?"
"See on umbes midagi sellist, milline üks õige mafiooso olema peab. Ainuke probleem on see, et mõlemad on ülehinnatud. Tegelikus elus neid nii karmilt ei järgita."

"Selge... Mul vist on üks idee,"
"Ma kuulan,"

"Ütle mulle kõigepealt, kas mingi karistus siiski  on, kui midagi rikutakse?"
"Sõltub,"

"Okei, räägid siis. Aga minu idee - Zack peab üle astuma mingist tingimusest. Siis annab boss ta ise politseisse üles. Ja meie käed jäävad puhtaks."
Christina mõtles hetkeks järele. "Mul vist on üks tingimus, mis meid aidata võib,"

"Jah?"
"Klanni liikmete tüdrukuid/naisi peab kohtlema austusega, teised klanni liikmed ei tohi neid himustada .. ning neid ei tohi tappa,"

"Aga Jake..."
"Jah, Jake tegi seda, mis sest, et Zacki käsul. See on isegi mõnes mõttes lubatud. Ma mõtlen, et teiste tüdrukute himustamine, tead küll. Aga tapmine .. vot see on karmilt karistatav."

"Oota korra," See oli nüüd see koht, kus ma päris lõpuni asja ei mõistnud. "Kas sa tahad öelda, et Zack peab...?"
"Ta peab su tapma, jah,"

"Mida?! Aga..." Ma tahtsin talle vastu vaielda, kuid jäin siis ühe asja peale mõtlema. Ma teadsin alati, et olin Jasoni nimel ükskõik milleks valmis. Kui see ta päästab ja Zack oma tasu kätte saab... "Ma olen nõus," ütlesin siis.

"Whoa. Esimene tüdruk, kes on sellise asja pärast surema. Minu respect. Aga tegelikult ei pea sa surema. Ka haavamine kuulub asja juurde. Ja see, et sa surema oled nõus .. noh, see lihtsustab asja. Igatahes, minu idee oli selles, et Zack  peab tahtma sind tappa. Ja kui ta seda juba valmis tegema on .. vot siis tuleb boss kohale. Mis sa arvad?"

Ja siis ma ütlesin midagi, mida ma poleks arvanud end kunagi ütlevat. "See on suurepärane," Haha, kes on näinud/kuulnud kedagi, kes arvab enda haavamisest ja võimalikust surmast, et see on suurepärane?

"Sa oled uskumatu... Mis selle tagasisaamisega siis oli?"
"Zack tuleb raudselt sind tagasi nõudma - te olite ju 3 aastat koos. Ta pole vahepeal kellegagi koos olnud, ega?"

"See oli esimene kord, kui ma ta kellegagi leidsin..."
"No vot. Siis ta raudselt tahab sind tagasi. Ja sa annad talle andeks. Siis tead sa täpselt tema plaanidest. Ja see aitab meid."

"See on suurepärane," kordas Christina minu öeldud sõnu.

***

Christina (Eva Longoria)

Открой моё сердце #49: Forgotten Children

Jason


Ma olen ikka idioot küll.
Esimest korda elus pidin tunnistama, et ma olin käitunud egoistina.

Ma teadsin väga hästi, et Caro oli mulle väga palju haiget teinud ja värki, kuid .. ma tõepoolest armastasin teda.
Ja selle asemel, et seda talle öelda, olin ma öelnud, et ei armasta teda. See valu tema silmis .. see oli kirjeldamatu.
Ma olin talle tema reetmise eest andeks andnud, kuid .. ma ei olnud kindel, kas tema suudab mulle nüüd andeks anda.

Tähendab, varem, kui me ei käinud, andis ta mulle võrdlemisi kergesti andeks. Ta oli kõige rohkem paar päeva pahur - seda oli näha nii tema olekust, kui ta mind ignoreerida püüdis (see tal isegi õnnestus aeg-ajalt), kui ka tema msni kirjetest jne - ja siis algas tema stalkimine taas pihta. Ta suutis mulle isegi andeks anda, kui ma ütlesin, et ei saa temaga koos olla.

Ta andis mulle kõik andeks, sest ta armastas mind tõeliselt. Ja nüüd olin ma selle persse keeranud. Seekord polnud ma tõesti kindel, kas ta suudab mulle andeks anda...

***

Paari nädala pärast, kui Jason haiglast välja sai ja kooli tagasi tuli

Imelikul kombel mind ei jõllitanud keegi. Nagu nad poleks teadnudki, et ma olin proovinud enesetappu sooritada ja haiglas oma kolm nädalat veetnud. Õnneks paranesin ma kiiresti.

Trepist üles minnes vaatasin ikka küljelt küljele, kuid kõigil oli suht savi, mis toimub - kõik tegelesid oma asjadega.

Klassi ees oli ainult Chantal. Ma teadsin, et Caro tuleb mõne aja pärast - ta oli võtnud oma harjumusse niipea, kui ta välja arvestas, mis kell ma kooli jõuan, tulla veidi hiljem või varem, sõltuvalt tujust.

Ent mul polnud mitte mingit .. mitte just tuju, vaid .. julgust vist pigem - jah, julgust, täpselt - temaga rääkida.
"Ma tahtsin sind tänada," laususin Chantalile, kuigi teadsin, et oleks pidanud sama ütlema Caroline'ile. Kui ma poleks kõike ära rikkunud...

Chantal turtsatas, kuid see polnud naljaga mõeldud, vaid hoopis kuidagi .. sarkastiliselt. "Pole tänu väärt. Sa oleks pidanud pigem oma õde ja Caro tänama."
"Ade'i ma juba tänasin," Neelasin oma eneseuhkuse alla, ignoreerides Chantali mürgist häält.

"Sa tegid Carole haiget, kas tead..." alustas Chan.
"Ta tegi mulle ka haiget," pareerisin mina.

"Oh, jälle hakkad sa lasteaialast mängima," raputas tüdruk tüdinult pead. "Olgu, see ei ole ehk minu asi."
Pole tõesti, tahtsin öelda, kuid mõtlesin, et pole selles positsioonis. "Kas keegi ei tea, mis juhtus?"

Chan raputas taas pead. "Caro palus Ade'i, et ta veenaks su vanemaid, et nad ütleks, et sa oled lihtsalt haige. Ta ei tahtnud, et sind hakataks hulluks pidama või veel millekski."
"Whoa. Siis ma peaks tõesti teda tänama."

"Peaksid tõesti. Sealt tuleb su võimalus,"
Pöörasin pead, nähes Caroline'i klassi poole jalutamas, pea norus.

***

Caro

 














Kogu see kuu... See oleks suht vananenud väljend, kui ma ütleksin, et see möödus udus. Kuigi see oleks tõsi.
Peale seda, kui Jason ütles mulle, et ta ei armasta mind, oli mul üsnagi raske asjadega toime tulla. Ma olin pidevalt hajevil, ei pannud inimeste juttu tähele, olin liiga palju mõtetes... Ühesõnaga, see oli umbes nagu siis, kui me veel ei käinud, ja ma olin ta peale solvunud või vihane või...

Ma siiski polnud täiesti kindel, et ta rääkis mulle tõtt. Et ta ei armasta mind. Või noh .. ta ei pruukinud mind armastada, kuid ta hoolis minust ja ma meeldisin talle. Ja kui siiski uskuda Ade'i ja teada Jasoni loomu, siis ma võisin arvata, et ta valetas. Ta ei olnud lihtsalt tunnete inimene. Selle asemel oli tal mõtlemine.

Igatahes, jah, ma olin palju aega selle peale kulutanud - mõelnud, kaalunud, arutanud -, kuid vastuseni ma ei jõudnud. Kuid see oli tavaline. Jasonit analüüsides ei jõudnud ma kunagi ise vastusteni, mul oli vaja selleks tema vastuseid.

Aga aitab sellest, ma olen kindel, et osa tahab teada, mis Jake'ist sai. Imelikul kombel see, mis ma tema vastu tundsin, tuli vähehaaval tagasi. Ma ei tea, mis see on - sõprus, mis meil oli; tunded, mis mul tema vastu kunagi tärkasid-, kuid need tulid tagasi. Ja see polnud üldsegi tore.

Ilmselgelt ei olnud ta meie plaanist kellelegi rääkinud ega ka sellest, et ma temaga öö veetsin, ja kuidas ta mind ära kasutas ja bla-bla-bla. Aga nagu ma juba ütlesin - mul oli sellest õigupoolest suht savi. Inimesed võivad mõelda millest iganes nad tahavad ja kuidas nad tahavad, mina ei kavatse midagi kellelegi tõestada. Tehku ise oma järeldused, I don't give a fuck.


Vot. Umbes selline oli siis see kuu, millest Jason veetis 3 nädalat haiglast ja mina mõtiskledes. Õigupoolest oli mul väga raske temast eemal olla, nagu alati. Teda mitte näha, kuulda .. tunda? See oli raske. Ning kui ma tavaliselt harjusingi millega pikapeale ära, siis sellega oli võimatu harjuda.

Ade'iga hoidsin ma endiselt kontakti. Me olime lähedaseks saanud. Ja tänu sellele teadsin ma, et see oli see päev, mil Jason kooli tuleb.

Ma ei teadnud, kuidas ma sellele reageerib. Ma ei teadnud, kuidas tema mind nähes reageerib. Ma ei teadnud, kas ta oli mulle juba andeks andnud. Kuid ma teadsin, et mina olin. Isegi kui mul järele mõeldes polnud millegi eest talle andeks anda. Võib-olla selle eest, et ta ütles, et ei armasta mind, kuigi tegelikult armastab. Võib-olla...
Ma ei tea, mille eest. Aga seda ma teadsin, et ma ei suuda tema vastu viha pidada.

Ma ei tahtnud rohkem sellest mõelda.
Tulgu mis tuleb.

Ma lihtsalt võtsin end kätte ja keskendusin tavalistele asjadele. Soeng, riided, meik... Ma ei tahtnud end kuidagi eriliselt riidesse panna, et mitte näidata talle, et see on tema jaoks. Selle pärast panin tavalised lühikesed püksid, halli t-särgi ja kerge halli pintsaku.Jalga panin hallid platvormiga kingad.
Hingasin veel peegli ees jõu saamiseks sügavalt sisse-välja, haarasin oma koti ja läksin alla.

Sõin taldrikutäie hommikusöögihelbeid, ütlesin kõigele nägemist, võtsin oma kiivri ja sõitsin mootorrattaga kooli.

***

Ma kuulsin tema häält juba kaugelt. See oli sarnane sellega, et kui ta varem kuskil lähedal oli, tajusin ma selle alati ära.
Imelik, kas pole?

Ma ei suutnud eristada sõnu, kuid tüdruk, kes temaga rääkis, oli Chantal.
Armas.

"Sealt tuleb su võimalus," kuulsin ma, kui olin juba piisavalt lähedal.
Tõstsin pea. Jason ja Chantal vaatasid mind. Chantal lohutavalt ja ootavalt. Jason .. no ma tõesti ei tea, kuidas ta mind vaatas, sest ma ei lugenud tema silmadest midagi välja.

Siis tõusis ta püsti ja astus suurte sammudega minu juurde.
Kallutasin veits pead, mõtiskledes, mis sealt nüüd tulla võib.

"Ma tahtsin sind tänada," ütles Jason, tõrjudes kõrvale kõik mu teooriad reetmisest ja .. muust.
"Mille eest?"

"Et sa mu haiglasse tõid. Et sa ei lasknud kellelgi teada saada, kus ja miks ma olin. Lihtsalt .. aitäh."
Kehitasin õlgu, justkui olnuks see kõik tühiasi. "See tundus õige,"

"Jah," venitas ta ja meie vahele laskus ebameeldiv vaikus.

***

Sama hetk, jutustaja vaatenurgast

Caro tahtis talle öelda, kui väga ta teda armastab ja tagasi saada tahab. Ta tahtis selgitada, miks olid asjad sedasi läinud, miks ta oli pidanud nii käituma. Kuid ta ei suutnud. Tal ei jätkunud julgust, nagu tavaliselt sellistes asjades.

Jason tahtis talle öelda, et ta õppis Carot armastama, tõeliselt armastada. Ta tahtis talle öelda, et ta tahab temaga uuesti alustada. Et ta isegi ei hooli neist vigadest, mis vahepeal olid tehtud. Kuid, esimest korda elus, tundis ta, et ei suuda. Et ta ei julge seda kõike tunnistada, kartes oma tavapärase oleku rikkumist ja ..Caro reaktsiooni.

"Ega siis midagi, jah," ütles Jason.
Caro naeratas õrnalt. "Jah, ega siis midagi..."

***

Mõtlesin, et paneks teile siis pildi Jasoni õest kah.

Ade

***

Just a normal day
Streets turn into graves
Traces have been removed
The search was disapproved
So cold the night
The weak ones lose the fight
Too many of them out there
Noone seems to care

Lost and so alone
Born but never known
Left all on their own
Forgotten children
We'll never hear a name
They carry all the blame
Too young to break the chains
Forgotten children

They see, they feel, believe
Just like we do
They're laughing, and crying
Wanna live here
Like me and you

Eyes without light
Too tired of good-byes
Never felt embraced
And frightened of every face
A life in disguise
Hope forever died

Lost and so alone
Born but never known
Left all on their own
Forgotten children
We'll never hear a name
They carry all the blame
Too young to break the chains
Forgotten children

They see, they feel, believe
Just like we do
The're laughing and crying
Wanna live here
Like me and you

It shouldn't really be that way
It shouldn't really be that way

We see, we feel, believe
Just like you
We're laughing and crying
Wanna live here
We see, we feel, believe
Just like you
We're laughing and crying
Wanna live here
Just like you 

Открой моё сердце #48: Love Hurts # Eriväljaanne

Selle osaga on selline huvitav asi, et kirjutasin seda kooli Omaloomingupäeval kuu aega tagasi (kui ma veel täpselt polnud situatsioone läbi mõelnud), seega on see veidi muudetud. Aga muidu pidi see (väidetavalt) ilmuma Reaali Poisi eriväljaandes (just sayin'), kus ta on siis esialgsel kujul

***

Olin istunud haiglas oodates juba mitu päeva. Adrianna ütles mulle, et ma läheks koju, puhkaks, kuid ma vastasin eitavalt.

Kui mina olen süüdi, ei lähe ma puhkama enne, kui olen kõik teada saanud.

Ade ütles seepeale, et ma ei tohi ennast juhtunus süüdistada. Jason pihtis talle peaaegu kõigest ja tüdruk teadis, et tegelik põhjus olin tõesti mina, kuid ta ütles, et usub, et me nkn varem või hiljem taas koos oleme ja et Jason oli käitunud väga lapsikult. 

See mu meeleolu ei parandanud.

***

„Preili Forbz?“

Võpatasin end mõtetest välja. Mu ees seisis noor naine, kes hoidis käes mingit kausta.

„Jah?“ küsisin õhinal.

„Härra Lockwood ärkas ja...“

„Kas ma saan teda näha?“

„Ta vajab puhkust, kuid te võite tema juurde natukeseks minna.“ Ta vaatas aega oma kuldkellalt. „15 minutit.“

Lipsasin palatisse.

Jason lamas abituna voodis, tema seisund polnud muutunud.

Stabiilne, nagu ütlesid arstid. See võis iseenesest isegi hea olla - vähemalt ei läinud tema seisund halvemaks.

„Jason?“ pomisesin ettevaatlikult, kuid poiss oli vait. Tõenäoliselt ta ikka veel magas.

Istusin toolile tema voodi kõrval ja jäin teda üksisilmi vaatama. Voolikuid oli vähemaks võetud, kuigi oli möödunud vaid mõned päevad. Ta võiks kiiremini terveks saada.

Ade rääkis mulle, et Jason oli vahepeal ärkvel olnud, kuid peale seda läks ta seisund halvemaks. Ta olevat vahepeal ka ärkvel olnud, kuid ma ei olnud seda ise näinud.

Mind ei lastud ju ka siia terveks päevaks, nii et tahes-tahtmata pidin ma ka kodus ära käima. Kuid miski ei takistanud mul veeta oma päevi haiglas, oodates uudiseid. Õnneks oli suvivaheaeg.

Loomulikult käis Jasoni pere iga päev asju uurimas, kuid nad ei jäänud ööseks. Ja ma ei süüdistanudki neid selles. Inimese elu vajab siiski elamist.

Tunnetasin silme ees mingit liikumist ja tõstsin pilgu.

Jason pilgutas pikalt silmi ja pööras siis pea minu poole.

„Hei,“ pomises ta väga väsinult.

„Hei,“ elavnesin ma kohe.

„Mida sa teed siin?“ küsis ta siis, kui asjad olid talle meelde tulnud.

„Ma jätsin Jake'i maha,“ vastasin täiesti ausalt.

„Miks?“ kõlas ta suust külm vastus, kuigi ma teadsin, et tegelikult teda huvitab.

* Nagu ma juba mitmekordselt maininud olen, õppisin ma temast aegapikku aru saama ja teda "lugema". Tema suletud külg oli mulle nüüd avatud. Vähemalt osa sellest. *

„Sest ta polnud see õige,“

„Ja sa jooksid kohe minu juurde?“

„Jason, ma ju armastan sind,“ ütlesin talle siiralt, vaadates talle otse silma.

Ta tegi, nagu poleks seda kuulnud. "Kui sa armastanuks mind, poleks sa mind jätnud." See kõlas karmilt. Kuid õigupoolest see oligi karm. "Pealegi, miks sa nüüd äkki otsustasid, et ta pole see õige? Äkki sa..."


"Kui sina armastanuks mind, poleks sa mul lasknud oodata," segasin ma vahele, sest ei tahtnud edasi kuulata ega ka vastust võlgu jääda.

Ta vaikis hetke. "Ma polegi öelnud,et ma ar..."
"Okei." segasin ma vahele, kuna suht mõttetu oli edasi kuulata - kõik oli niigi selge, "Ei ole tõesti. Ma mõtlen jälle üle, eks. Sorry."

Ma ei rääkinud talle sellest, mida  mulle Chan ja Ade öelnud olid. Kui ta tahab mulle seda .. kunagi öelda, siis ütleb ta seda ise. Pole vaja kedagi teist siia segada.
Pealegi, nad võisid eksida ka. Lõppkokkuvõttes tunneb inimene end ise kõige paremini, kui sedagi.

Suundusin ukse juurde.
"Caroline,"
Pöörasin end ümber.
"Ma ei mõelnud seda nii,"

"Aga minu arust just mõtlesid. Muidu .. poleks sa seda öelnud. Ja muidugi, ma unustasin, ainult mina ju olen pidanud end kogu aeg avama, eks."

Õde pistis oma pea ukse vahelt sisse. "Külastusaeg on läbi,"
Naeratasin talle. "Ma just olingi minemas." Pöörasin end viimast korda Jasoni poole. "Saa kiiremini terveks."

***

Ma teadsin, et ainuke koht, kus ma end tol hetkel sain rahulikult tunda, oli Goolengook.

Ja ma tõesti loodan, et Jake'i seal pole. Sest iga kord, kui mina sinna varem läksin, oli ka tema seal. Loodan, et meie vahel olnu muutis seda.

Ma jõudsin taaskord ühte imelisse kohta, kus mühises kosk, kasvasid sõnajalad ja kus - kui imelik see ka poleks - seal oli rahulik. Ma ei ütleks, et just vaikne, kuid rahulik.

*Jah, ma külastasin Goolengoogi metsa tihti, kuid iga kord valisin erineva suuna, ning, kuna mets oli suur, avastasin ma enda jaoks iga kord midagi uut.
Ainult et seekord ei olnud mul tuju kogu selle ilu nautimiseks.*

Kuidas ma sain olla nii loll?

Vajusin maapinnale istuma. See oli küll niiske, kuid mind antud juhul tegelikult ka ei huvitanud.

Kuidas, kuidas, kuidas ma võisin mõelda, et ta armastab mind? See oli ju ilmselge juba 3 aastat tagasi - kui ma armusin temasse -, et sellest ei tule midagi välja. Ta ju ise väitis seda. Ma ise teadsin seda.

Kui see oleks pidanud nii olema, oleks see juhtunud kohe. See juhtus aga vaid sellepärast, et ma ütlesin talle, et ma armastan teda... Ta lihtsalt...

Kui keegi ütleks teile, et armastab teid, kas te tõesti saadaks ta pikalt? Eriti, kui te teadsite varem, et te meeldite sellele kellelegi? Mina nii ei teeks. Vist.

Ja Jason, vaatamata sellele, et ma pidasin teda tugevaks - kõige tugevamaks, keda ma tean -, ta lihtsalt ei saanud siinkohal ära öelda.
See oleks murdnud mu südame ja ta teadis seda.

Väike parandus - see murdis praegu mu südame. Ka seda oli arvata.

Aga ma olin liiga armunud, et näha, et millalgi see juhtub. Või siis - mis oleks rohkem tõenäolisem - endale tunnistada.


"Aah," raske ohkega vajusin selili, piideldes sinist taevast. Miks peab armastus alati haiget tegema?

Otsekohe hakkas mu peas kõlama lugu "Love Hurts", mida ma kord kuulnud olin. See ei olnud küll mu lemmik - ma ei ole just eriline 90ndate fänn-, kuid tundus praegu sobivana.

Ta ei armasta mind, ta ei armasta mind, ta ei armasta mind, ta ei .. armasta .. mind. Sõnad jooksid mu peas ringiratast, nii et pisarad, mida ma proovisin juba pikka aega kinni hoida, hakkasid voolama mööda mu põski.

Asi oli siin selles, et ma mäletasin selgelt lauset: "Keegi ei vääri su pisaraid. Need aga, kes väärivad, ei aja sind kunagi nutma." Tahes-tahtmata (pigem tahtmata, sest vahel ma tõesti tahtsin tema pärast nutta) ma järgisin seda. Siis, kui ma mõtlesin Jasonile, siis ma lihtsalt ei suutnud kunagi nutta. Isegi kui ta mulle väga haiget tegi. Ju siis oli mu see mingi süsteem, mis ei lasknud mul tema pärast pisaraid valada.

Nojah, tegelikult siis, kui me käima hakkasime, see muutus veits. Vahel ma isegi poetasin mõne pisara. Kuid tegelikult ei olnud see sellepärast, et tema mulle haiget tegi. See oli selle tõttu, et mina tegin midagi rumalat ja tema siis minu peale vihastas. See tegi haiget. Aga ma ise olin süüdi.

Olen, parandasin end mõttes.

Ja ma, muuseas, mäletan igat korda, kui ma midagi valesti tegin ja tema mulle tänu minu rumalusele haiget tegi - kõlab segaselt, mis? Ma mäletangi praktiliselt kõiki asju, mida ta kunagi teinud või öelnud on, mida me koos tegime... - jah, tõepoolest, mu mällu on selgelt sööbinud kõik, mis temaga seotud on.

Selline ma kord juba olen. Võta või jäta.
Ja tema jättis.

Love hurts, love scars, love wounds
And mars, any heart
Not tough or strong enough
To take a lot of pain, take a lot of pain
Love is like a cloud
Holds a lot of rain
Love hurts......ooh, ooh love hurts

I'm young, I know, but even so
I know a thing or two
And I learned from you
I really learned a lot, really learned a lot
Love is like a flame
It burns you when it's hot
Love hurts......ooh, ooh love hurts

Some fools think of happiness
Blissfulness, togetherness
Some fools fool themselves I guess
They're not foolin' me
 

I know it isn't true, I know it isn't true
Love is just a lie
Made to make you blue
Love hurts......ooh, ooh love hurts
ooh, ooh love hurts

I know it isn't true, I know it isn't true
Love is just a lie
Made to make you blue
Love hurts......ooh, ooh love hurts
ooh, ooh love hurts

Открой моё сердце #47: Addicted

Jason

"Ca... Car... Caro," pobisesin ma, andmata endale aru, miks ma tema nime üldse mainisin.
"Ei, kõigest Ade," Tüdruku hääl oli pehme ja mulle tundus, et ta naeratas neid sõnu öeldes.

Avasin vaevaliselt silmad. Ade oli see tõesti.
"Hei,"
"Hei, kuidas sa end tunned?" küsis Ade hoolivalt.

Tahtsin õlgu kehitada, kuid pelgalt õlgade liigutamine tegi põrguvalu. "Valus on,"
"Oh, Jason, millest sa üldse mõtlesid?" alustas Ade.

"Ma ei tea, Ade. See tundus tol hetkel nii..."
"Oo, ära ütle 'õige'. Caro oleks äärepealt..."

"Caro.."
"Jah," ta tegi mõtliku pausi. "Sa mainisid teda enne, muuseas."

"See oli vale,"
"Pigem tähendab see lihtsalt, et sa armastad teda,"

"Ma ei armasta teda," valetasin, pöörates pea ära.
"Muidugi armastad. Ja tema armastab sind."

"Ta ei armasta mind,"
"Ah, ära käitu nagu väike laps. Kui ta ei armastaks sind, poleks ta sulle järele läinud ega sind surema jätnud. Teiseks, ta veetis kogu oma päeva siin, kui sa nokaudis olid."

"Kus ta siis praegu on?"
"Ma saatsin ta koju. Ta veetis siin kogu öö ja hommikupooliku..."

"Miks ta hoolib?" pobisesin rohkem endale kui Adriannale.
"Sest ta armastab sind, Jason,"

"Miks ta siis oli Jake'iga?
Ade kohmetus. "Sellest räägib ta sulle ise. Aga usu mind, ta armastab sind. Ja sina armastad teda."

Kiristasin hambaid. Ma ei saanud sellele vastu vaielda, sest .. noh, see oli tõsi. Vähemalt minu kohta. Caro kohta .. noh, ma tegelikult arvasin, et ta armastab mind ka. Aga see ei muutnud tõsiasja, et ta magas Jake'iga ja jättis mu tema pärast maha.
Oi kuidas ma tahan tema õigustamist kuulda.

"No näed, tubli poiss, said aru küll," rääkis Ade minuga kui väikse lapsega.
Muigasin tahtmatult.

"Nii, aga nüüd ma pean minema. Pealegi, varsti tuleb Caro sind vaatama..."
"Ma ei ole veel valmis teda nägema,"

"Ma tean, kuid sa pead. Ta tahab sinuga rääkida."
"Kas rääkimiseks pole liiga hilja?"

"Äh, ära alusta jälle,"
"Okei, okei. Eks ma siis kuulan, mis tal mulle öelda on."

"Tubli poiss," kordas ta taas.
"Ah, mine nüüd,"

***

Caro

Lamasin juba pikemat aega voodil, Angel kaisus, ja mõtlesin. Mõtlesin .. no suht kõigest. Väntasin peas kogu oma armuloo, alates algusest.


Kui ma uude kooli tulin, tundusid mulle kõik poisid ühesugused, ning ma uskusin, et ei jäta nende nimesid kunagi meelde. Pealegi, et need oli osadel suht sarnased ka. Natukese aja pärast suutsin siiski eraldada 'koorekihi' omad, tavalised, nohikud, erakud, jne. jne.


Veidi aja pärast .. nojah, neist kõigist eraldus Jason. Ma ei ole veel tänasenigi kindel, kuidas see juhtus ja miks see juhtus, kuid ühel hetkel see lihtsalt juhtus ja .. noh, ta hakkas mulle meeldima.


Ma ei mäleta täpset päeva, kuid ma mäletan juba seda aega, kui ma armunud olin. Ja armusin ma temasse üsna peagi peale meeldimist. Muidugi ei saanud ma kohe sellest aru, aga kui ma juba suht stalkisin teda netis ja jälgisin tundides ja vahetundides ning mõtisklesin, kuidas temaga ühte rühma saada (kui me mingit rühmatööd tegime), siis .. jah, siis sain ma sellele pihta.

Kui päris aus olla, siis ma tahtsin, et see kõik lõppeks. Ma tulin uude kooli, et uuesti alustada, mitte .. armuda või veel midagi. Aga noh, armastuse vastu ei saa.

Kuid see kõik ei olnud tol hetkel üldsegi tähtis. Ma ei kerinud kogu lugu tagasi. Mu pähe tulid vaid kindlad momendid. Enamasti head.

Näiteks. Esimene kord, kui me temaga rääkisime. Kui ma temaga julgesin rääkida.
See oli kord, kui ma juhtusin olema õigel ajal õiges kohas. Pidin kooli kauemaks jääma, et teha oma füüsika järeltöö, kuna .. jah, olen siis aus - füüsikas pole ma just kõige andekam. Igatahes, jutu juurde tagasi.

***

Kõndisin mööda tühje koolikoridore, trepist alla, mind saatmas vaid mu enda kajavad sammud, kui ma kuulsin seda. See oli kõige ilusam kitarrimäng, mida ma eales kuulnud olin. Ja see oli üks mu lemmiklugudest - Nazarethi "Love Hurts"i. Poisihääl laulis peale ka.

"Some fools think of happiness
Blissfulness, togetherness
Some fools fool themselves I guess
They're not foolin' me"

Tippisin ettevaatlikult ja vaikselt seina taha, et ta mind ei näeks. Alles siis sain ma aru, kes seda lugu mängib.
Süda hakkas taguma märgatavalt kiiremini. Jason.

"I know it isn't true, I know it isn't true
Love is just a lie
Made to make you blue
Love hurts......ooh, ooh love hurts
ooh, ooh love hurts"

Tal on imeline hääl, mõtlesin ma, püsides endiselt peidus.
Kuid, nagu kõik head asjad, lõppes lugu paari hetke pärast.

Tõmbasin hinge, sest olin lugu kuulates mõned hingetõmbed vahele jätnud.
Minu puhul tüüpiline.

Piilusin seina tagant ja .. sattusin tema pilgu otsa.
Kohmetusin, lüües pilgu maha.

"Kuidas oli siis?" küsis ta, pannes kitarri enda kõrvale.
"See oli imeline..." ütlesin imetleval häälel, otsekui hõljuksin pilvedes. Armas, nüüd ma jätan endast veel hullu mulje ka.

"Tõesti ?" imestas ta.
"Kindla peale. Miks sa küsid?"

"No .. muusikakoolis öeldi, et see on kohutav. Et ma mängin mustalt ja värki."
"Tegelt? Ma küll ei ütleks."

"Miks sa seda seina taga kuulasid?" muutis ta teemat.
Saatsin talle juhmi pilgu.

"Noh, tead küll, sa oleks võinud välja ka tulla - ma ei hammusta,"
"Ma ei mõelnud selle peale kuidagi..." kokutasin vastuseks.

***

Too kord oli imeline.
Võib öelda, et see oli üks neist tasemetest, mida ma kunagi temaga suhtlemisel ületasin. Neid oli muidugi veel piisavalt.


***

Kunagi ma kutsusin ta isegi kinno. Tegelikult pidin ma "Noorkuud" minema Cassie'ga vaatama, kuid ta ütles, et kui ma selle poisi nõusse saan, siis ta läheb Erini ja Laureniga.

Ma totaalselt värisesin arvuti taga, kui kirjutasin talle, et me võiks koos kinno minna. Kahjuks polnud sellel põhjust - ta oli juba kellegagi kokku leppinud ja see teine polnud keeldunud, nii et...

***

Ühiskasulik töö.
Ma valisin nimme sellise asja, kuhu ta elu sees ei läheks (kunstiklassi koristamine) - ma veel spetsiaalselt vaatasin, et ta poleks end sinna märkinud. Mitte et ma ei tahtnud temaga koos olla, aga .. no ma arvasin juba siis, et äkki ta taipab midagi, ja see oleks kahtlust juurde lisanud.

Kui mina end kirja panin, oli ta hoopis laudade ühest klassist teise valinud. Kui mina end kirja panin...

Kui ma paari nädala pärast kunstiklassi ilmusin, oli tema seal ja kritseldas parajasti mingit joonistust.
Oo, kas ma tõesti julgesin öelda kritseldas?! Ta joonistab superilusaid pilte.

Igatahes, õpetajat parajasti klassis ei olnud, seega oli iseenesestmõistetav kas või paar sõna vahetada.
"Kunstiring?" küsisin, tammudes ukse juures.

"Um, ei," Ta lisas pildile mõned triibud. "Ühiskasulik töö."
Püüdsin elu sees suud kinni hoida. Pliiats, mida ma käes veeretasin, kukkus põrandale.

Jason vaatas minu poole, kulm kergitatud.
Punastasin kergelt, peites end laua alla, et pliiats lauale panna.

Mida kuradit? Mida ta siin teeb? Ta ju oli laudade vedamises... "Sa kuskil mujal ei olnud? Kui ma end kirja panin, polnud klassi koristamises kedagi peale minu..." püüdsin kõlada võimalikult tavaliselt, veenvalt.

Ma ei oska öelda, kas ma feilisin või mitte.
"Oh," lausus ta hooletult, pöördudes taas oma töö poole. "Mõned asjad tulid ette. Ja järele oli jäänud kas liuvälja hooldamine, söökla koristamine või kunstiklassi koristamine."

"Ahsoo," vedasin lauale närviliselt sõrmega ringe. "Mida sa seal üldse joonistad?"
"Tule ja vaata," ütles ta kavala muigega.

Kergitasin mõttes kulmu. Mida see muie tähendas?
Kõndisin ebalevate sammudega tema laua juurde.

"Wow," suutsin vaid öelda. Esiteks selle tõttu, et Jasoni joonistatud hunt oli kui foto - see oli nii tõetruu. Ja teiseks .. tema lähedus saatis mu kehasse suurel hulgal elektrilaengut.

Jason muigas taas kavalalt. "Meeldib, jah?"
"See on suurepärane,"

"Ah, ns, igapäevane värk,"
"Nalja teed? Ma sooviks, et mul kas või midagi hundisarnast tuleks, kui ma pliiatsi kätte võtan. Ainuke, mis mul hästi välja tuleb, on liblikatiivad."

"Ka saavutus,"
"Hah,"

***

Jah, tookord oli ka lõbus.
Ma jumaldasin neid momente, kui juhtus midagi toredat, mida võisime jagada vaid meie kahekesi. Ja neid momente oli nii palju.

Siis ma taipasin.
Need momendid ei olnud ilmaasjata. Ma ei oodanud teda kaks aastat selleks, et nüüd vaenlastena lahku minna. 

Otsus oli tehtud.
Ma armastan teda.
Haarasin mantli, mootorratta võtmed ja suundusin haiglasse.

***

Jason

Vaatamata sellele, et ma seda tunnistada ei tahtnud, tahtsin ma, et Caro tuleks kiiremini. Ma siiski armastasin teda.

Vaatamata sellele, et ta oli maganud Jake'iga, kes oli mulle sõber siiski. Vaatamata sellele, et ta tundmatul põhjusel mu maha jättis, et olla Jake'iga. Vaatamata .. vaatamata kõigele, noh.

Järsku hakkasid masinad piiksuma. Tundsin kohutavat uimasust ja suikusin unne, kuid kuskil mälusopis kõlasid endiselt mu mõtted: Ma saan sellest välja. Ma ronin sellest välja. Ma teen selle ära .. Caro nimel.

Have I told you how good it feels to be me,
when I'm in you?
I can only stay clean
when you are around.
Don't let me fall.
If I close my eyes forever,
would it ease the pain?
Could I breathe again?
Maybe I'm addicted,
I'm out of control,
but you're the drug
that keeps me from dying.
Maybe I'm a liar,
but all I really know is
you're the only reason I'm trying.

I am wasted away,
I made a million mistakes.
Am I too late?
There is a storm in my head;
it rains on my bed
when you are not here.
I'm not afraid of dying,
but I am afraid of losing you.
Maybe I'm addicted,
I'm out of control,
but you're the drug
that keeps me from dying.
Maybe I'm a liar,
but all I really know is
you're the only reason I'm trying.

When you're lying next to me
love is going through to me.
Oh it's beautiful.
Everything is clear to me
'till I hit reality
and I lose it all...
I lose it all...
I lose it all.
I lose it all...
Nah nah nah
nah nah nah....
Nah nah nah nah nah nah.....
nah nah nah nah nah nah....

You're the only reason,
Yeah, you're the only reason I'm trying,
Oh, I'm trying, I'm trying, I'm trying,
Don't want to lose it all,
Don't want to lose it all,
I'm trying, I'm trying..
I'm trying ...
Yeah, you know I'm addicted,
You know I'm addicted,
Yeah, you know I'm addicted....

Открой моё сердце #46: Всего хорошего

„Jason, miks sa seda tegid?“ nutsin ma ta voodi juures, kuid ta ei vastanud. Ja kuidas ta oleks saanudki? Need voolikud tema küljes näisid hirmuäratavad. Neid on nii palju.

* Peale seda, kui Jason oli majakatuselt alla hüpanud, kutsusime otsekohe kiirabi, põrutades siis Chantali autoga sellele järele. Arstid ütlesid, et on õnnejuhus, et Jason ära ei surnud. *


Krt, ma oleks siis ise talle järele hüpanud.

Igatahes, kohe peale kohalejõudmist viidi ta intensiivi, kuid järgmisel päeval toodi ta juba tavalisse üksikpalatisse.

Eile kästi mul koju minna, kuna nad väitsid, et pole mõtet ns passida - nkn ei saanud veel midagi täpselt teada. Täna aga lubati meid juba palatisse. Meid = mina, Jasoni vanemad ja Adrianna.


Ta vanemad olid koju läinud, Ade kohvikusse ja mina lihtsalt istusin seal, kuni sain.
Mind ei huvitanud, et ta vajas puhkust – kui egoistlik minust – et ta oli äsja tulnud operatsioonilt ja värki. Ma pidin teadma.

Kuid ma teadsin. Mina. Vastus oli lihtne, kuid .. raskesti teadvustatav. Ma poleks pidanud MITTE KUNAGI teda jätma. Mitte kunagi .. mitte kunagi .. mitte kunagi .. kunagi .. kunagi. Sõnad käisid mu peas ringiratast ja lõpuks oli mul tunne, et keegi lihtsalt karjub neid mu peas. Surusin sõrmed oimukohtadele ja masseerisin neid, proovides vabaneda valust.

* Tegelikult oli ime, et Jason suutis ellu jääda, nagu arstid ütlesidki. Ja EI, ma ei mõelnud seda mitte mingil juhul halvustavalt. Et nagu : "Mis mõttes ta ellu jäi?!" Ei, ma ei teeks mitte kunagi nii. Mitte .. kunagi. Aga see oli endiselt ime. Ime .. mille peale ma salamisi, isegi enda teadmata, oli lootnud. Sest ma ju ei teadnud, et Jason üldse .. saab seda teha.

Ma polnuks kunagi arvanud, et ta tõesti võib võtta narkootikume, ja lisaks veel proovida enesetappu sooritada. See oli lihtsalt nii .. mittejasonilik.*

"Preili? Preili Forbz?" Noor medõde raputas mind õlast - nähtavasti olin tukkuma jäänud.
"Mh?" Hõõrusin uniselt silmi, piideldes seinal olevat kella. Whoa, ma olin siin juba 6 tundi.

"Külastusaeg on läbi. Te peaks koju minema. Te olete väsinud."
"Kas ma homme saan tulla?"


Ta naeratas ujedalt. "Vaevalt et härra Lockwood paari päeva jooksul üldse ärkab. Pealegi, ta vajab puhkust. Loomulikult võite te tema palatis tasakesi istuda... Iseasi, kas see aitab või..."
"Tänan teid," laususin vaikselt.


"See on meie töö," vastas ta lihtsalt.
Naeratasin talle väsinult. "Nägemist,"
"Nägemiseni,"


***


"Ade... anna mulle andeks," sõnasin, kui tüdruk mu koju viis. Mul olid ju ainult mootorratta load.
"Sa ei ole süüdi, Caro,"


"Kuidas siis ei ole? Mina jätsin Jasoni maha .. minu pärast ta..."
"Shh. Ma tean, mis selle taga on."


"Mi-mida?" kogelesin ma.
"Mulle ei meeldi Zack. Mulle ei meeldi see, kuhu Jason end mässinud on. Ma ei saa aga kahjuks sinna midagi parata. Kuid sina saad."


"Mina?"
Ta noogutas. "Jason armastab sind, isegi kui ta seda veel tunnistanud pole. Ta pole mitte kunagi kedagi niimoodi armastanud, nagu ta armastab sind. Ning sinu pärast on ta valmis sellest kõigest loobuma."


Pöörasin pilgu välja. "Mitte peale seda, mida ma tegin..."
"Ma kuulsin sellest. Chan rääkis mulle veidi... Mul on kahju."


Raputasin pead. "Mis tehtud, see tehtud. Kahjuks."
"Seda annab parandada."


"Ma ei saa parandada seda, et ma pmst petsin Jasonit,"
"Ei, seda mitte," nõustus Ade. "Aga seda annab unustada."


"Kuid see on raske,"
"Muutused ongi rasked. Kuid nad teevad head."


"Ma arvan. Loodan selle peale."
"Sa saad hakkama, Caro. Sa oled tugev."


"Ma ei ole tugev..."
Tüdruk turtsatas. "Muidugi oled. Mitte keegi teine ei oleks minu venda välja kannatanud."


Tahtmata turtsatasin samuti. "Marjorie kannatas ju,"
Tüdruk lõi käega. "Ainult raha pärast,"


"Raha pärast?"
"Ta lootis, et Jason abiellub temaga."


"Sa teed nalja,"
"Nope,"


"Tegelt?"
Ta noogutas.


"Whoa..." venitasin ma.
"Jeap, Jason oskab,"


***


"Aga aitäh sulle siis,"
"Pole tänu väärt,"


Ade nõjatus aknast välja. "Ja ära unusta, mis ma sulle ütlesin,"
"See tundub suht võimatu missioon..."


"Challenge considered?"
"Challenge accepted," kostsin vastu, kuigi polnud absoluutselt kindel, mida ma tegema peaks.


***


Paari tunni pärast olukord paranes - ma teadsin vähemalt, millest ma alustama pidin.
Valisin telefonil õige numbri ja jäin ootama.


"Jah?" Tema hääl kõlas ootusärevalt.
"Jake, sa pead siia tulema. Kohe."


"Mis viga?"
"Kohapeal räägin. Kiirusta."


***


Jake oli minu pool hiljemalt 15 minuti pärast.
"Nii, mis meie printsess tahab mulle teatada?"


"Oo, küll see sulle meeldib," Oi kuidas ma tahaks selle õnne tema näolapilt minema virutada. Mm .. seda ma ju kohe peaaegu et teengi.

"Ma olen meelitatud," lausus ta oma ninnu-nännu häälega.
Öak. Ja selle tüübi vastu mul tärkasid mingid tunded kunagi? 3 haha-d 4 korda, tõepoolest. "Ma loobun plaanist," laususin lihtsalt, vaadates talle otse silma.

Ta pilgutas paar korda silmi, naeratus aeglaselt näolt haihtumas, jättes sinna .. viha? "Mida?!"
"Ma loobun plaanist, Jake. Seda me sisse ei arvestanud."


"Mida seda?"
"Jason oleks minu pärast ära surnud."

"Mida sa ajad?"
"T*ra küll, Jake, ära teeskle siin, et sa ei tea midagi. Zack on sellest raudselt kõigile juba jahvatanud."

"Khm," Ta köhatas. "Olgu, lähme siis raskemat teed pidi. Ma tõesti tean, mis Jasoniga juhtus. Mis
 see sinusse puutub?"

"Mu jaoks on tunded küll tähtsad, kuid jätame nad praegu kõrvale. Esiteks, meie plaan ei ole enam plaan. Nii palju, kui ma aru sain, jätsid sa lihtsalt osa asju Zackile rääkimata, kuid tegid siiski oma tööd, lisades sellesse naudingut. Teiseks, sa kasutasid mind ära. Sa tahtsid lihtsalt, et ma sulle kätte annaks, muud midagi. Pluss sa valetasid mulle oma tunnete kohta. Kolmandaks, mis on tähtsaim  siinkohal, ma armastan Jasonit. Ma ei saa nii tema tunnetega mängida."

"Oioioi, kui tundlikeks me oleme muutunud. Tol ööl sa olid küll pigem emalõvi kui see kassipoeg, keda sa endast praegu kujutad. Ma tean liigagi hästi, kuidas see Jasonile mõjus, ta ei anna sulle enam kunagi andeks, ta ei taha sind enam - kui sa nüüd minuga lahku lähed, jääd sa igaveseks üksi. Ma saan sulle vähemalt naudingut pakkuda ja tõsta su prestiiži."


"Oioioi, kui teistsuguseks me oleme muutunud. Sa ei ole enam see, kes sa olid siis, kui ma sinuga alles tuttavaks sain. Ma üldse kahtlen, kas sa üldse olidki selline .. teistsugune. Aga vahet pole. Tõsi on, et ma ei tunne enam sinu vastu midagi - sa ei ole mulle enam isegi sõber. Lihtsalt järjekordne jackass sealt 'koorekihist', kes ajab taga kergemeelseid tüdrukuid, kes talle kergelt kätte annavad."


"Ära unusta, et sa olid üks neist," pistis ta vahele.
Virutasin talle laksuva kõrvakiilu. "Sa ikka üldse ei arene,"


Ta hõõrus ärritunult oma põske. "Siis saab kogu kool sellest teada,"
"Sellest, et Caroline Forbz andis kätte ühele 'koorekihist'? Okei, suht pohh tegelt. Mul on sel juhul ka siis nii mõndagi huvitavat rääkida."


Ta surus mu vastu seina. "Sa püsid vagusi,"
"Vaid siis, kui sina püsid,"


"Sa ei ähvarda mind!"
"Sina mind samuti mitte! Ja nüüd, lahku siit majast ja kohe! Sa oled siin nüüd mitte keegi, sa oled minu jaoks mitte keegi! Ja meie 'plaan' on nüüd läbi! Nüüd kao mu silmist!


Ta käed vabastasid aeglaselt mu kõri. "Ma ei jäta seda nii,"
Ta sulges ukse suure pauguga.


"Mina samuti mitte," sosistasin vaikusesse.

***

В плену у серых стен и мокрых крыш домов 
Луна среди антен
На стенке календарь и под окном фонарь
И никаких проблем

Вот только нет тебя, а я
Себя накручиваю чeрною тучею 
Думаю мучаю, ааа  
Знаешь не круче ты

Всего хорошего ведь это я тебя брошy на...
Это будет не сложно! Как доконала любовь-война
Всего хорошего ведь это я тебя брошу на ветер
Это будет не сложно на так доконала любовь-война

Дыханье на стекле оставлю недопитым кофе на столе
Я у себя внутри, сотру вчерашний миг и никаких проблем 

И больше нет тебя а я
Себя накручиваю чорною тучею
Думаю, мучаю, ааа
Знешь не круче ты... 

Всего хорошего ведь это я тебя брошy на...
Это будет не сложно! Как доконала любовь-война
Всего хорошего ведь это я тебя брошу на ветер
Это будет не сложно на так доконала любовь-война
 

Всего хорошего ведь это я тебя брошy на...
Это будет не сложно! Как доконала любовь-война
Всего хорошего ведь это я тебя брошу на ветер
Это будет не сложно на так доконала любовь-война 

Открой моё сердце #45: Spring Nicht

"Mnjaa... Miks sa üldse arvasid, et...? Ei, tegelt ma saan sinust aru küll. Ma oleks ise ka vist sellise asjaga nõustunud, kui see oleks mulle vastuse andnud... Vist. Võib-olla. Tõenäoliselt. Äkki."

Vedasin sõrmega mööda lauda. Chantal tahtis midagi öelda, kuid samal ajal kostus mu telefonist Tokio Hoteli 'Zusammen', mis andis teada sissetulevast kõnest.

"Ade? Tõesti?"
Chan kergitas mu poole kulme, kui ma kõnele vastasin. Muidugi teadis ta Jasoni õe nime.

"Hei, Ade, mis mureks?"
"Pole aega tervitusteks, Caro! Asi on Jasonis."

"Kuule, me ju ei..."
"Ei, ei, ei, ma tean, et te ei käi! Mis, muuseas, on minu arust täielik bullshit. Jason .. ta .. ta..."

"Mis juhtus, Ade?"
"Ta võttis kokat,"

"Kokat?"
"Ära ütle mulle..."

"Ma tean, mis asi on koka! Räägi, mis juhtus," ei kannatanud ma välja. Vabandan hiljem.
 "Kõigepealt ta lällas toas, rääkides, kui halb elu tal on - et ta enda tüdruk kepib, sorry väljendi pärast, tema töökaaslast, ega näe selles midagi halba. Ja kui ma palusin tal maha rahuneda, mõelda ja mulle rääkida, mis toimub, siis ta lihtsalt tõusis püsti ja läks ära. Ma ei jõudnud teda peatada. Caro, palun, sa pead midagi tegema."

"Ma ei usu, et siin midagi teha annab. Peab kutsuma kellegi tugeva, et ta tooks Jasoni koju ja hoiaks teda seal."
"See ei aita, Caro. Sa oled ainuke, kes teda suudab peatada."

"Ta vihkab mind,"
"Ta ei suudaks sind vihata. Ta armastab sind. Palun, Caro,"

"Olgu, ma teen, mis ma saan. Tead sa, kus ta olla võib?"
"Ee .. ta sonis midagi 'ilusatest kõrgetest majadest'. Sa pead kiirustama."

"Ma teen seda,"
"Aitäh,"
"Tänad pärast,"

"Mis juhtus?" pahvatas Chan niipea, kui olin kõne ära pannud.
"Räägin tee peal, me peame kiirustama,"

***

"Näed, veel üks inimene, kes väidab, et Jason armastab sind,"
"See ei tähenda midagi. Ta ei tunnista ealeski, et armastab mind. Eriti peale seda, mida ma tegin..."

"Ah, lõpeta ära!" Chantal viipas kätega. "Kui Jake saab sellest nii kergesti üle, siis miks sa ei võiks?"
"Sest ma olen INFP? Teeb kokku unistaja. Üks. Tunded 74%. Kaks."

"Ja kuidas on taju ja intuitsiooniga? Need vedasid sind seekord alt, mis? Oi .. sorry, ma ei tahtnud..."
"Vahet pole. Ainult et üks probleem on - mu taju ja intuitsioon ütlevad, et kui me hiljaks jääme, siis .. siis..."

"Shh, ära lõpeta. Me jõuame õigeks ajaks."
"Tahaks loota..."

***

Jason

"Yeah, suhttttt perses olukord," venitasin ma, turnides ühe 12-korruselise maja katusel. "Ei, ma siiski ei saa arrrruuuu. Kuidas ta võis?!"

Iseendaga rääkimine polnud mul just harjumuses, kuid, nagu te juba aru saite, oli mul siis suht pohh.

Igatahes, peale seda, kui Ade oli mul palunud maha rahuneda, muutus ta hirmsaks tüütuseks, ja ma otsustasin midagi põnevamat ette võtta. Näiteks majakatusel turnimine.

Lõõõõõõõbus.

Sealt oli näha kogu Orbostit, kuid sind ei nähtud. Inimesed ei juhtu just eriti tihti taevasse vaatama.

Üks must-valge auto peatus parajasti maja ees. Ähmaselt tundus mulle, et olin seda kuskil juba näinud, kuid parajasti ei tulnud kohe kuidagi meelde.

Autost väljusid kaks tüdrukut - üks blondide, peaaegu et valgete, juustega, millesse olid tehtud mustad triibud, ja teine oli helepruuni peaga. Nad vaatasid närviliselt ringi ja arutasid midagi, kuid, ilmselgelt, ei kuulnud ma midagi.

Järsku vaatas blondiin üles ja ma sain kohe aru, miks mulle tundus see auto tuttav. See oli Chantali auto. Ja need kaks tüdrukut seal all olidki Chantal ja .. Caroline.

"Jason!" karjus Caro meeleheitlikult.
Chantal tiris teda aga juba trepikoja poole.

Nüüd teda siis huvitab?

Nad jõudsid suhteliselt kiiresti üles, ma kuulsin nende samme lähenevat, kuid ei suvatsenudki end ümber pöörata. Siiski, enne kui nad päris minuni jõudsid - meie vahele jäi umbes 10 m-, tuli mul end ümber pöörata.

"Stopp!" sõnasin ma.
"Jason..." sosistas Caro, liikudes pisikeste sammudega siiski minu poole.

"Ma ütlesin - jää seisma!" röögatasin ma, nii et tüdruk peatus ehmunult. "Mida sa minult tahad? Mida sa minult nüüd tahad?"

"Ma armastan sind, Jason,"
"Ei, sa ei armasta mind. Sa olid temaga,"

"See oli vale, see kõik oli vale. Ma poleks pidanud..."
"Oh, palun, säästa mind sellest. Midagi ei juhtu niisama. Inimeste maailmas pole mitte midagi iseenesestmõistetavat. Järelikult sa nii vastu nüüd ka polnud."

"Ta ei kuulanud mind,"
"Väidad, et ta vägistas su ära?"

"Ei, aga..."
"Järelikult oli see vabatahtlik,"

"Ei, aga..."
"Kurat, jää vait, Caro! Ma olen tüdinud sellest. Kõigepealt sa ütled mulle, et armastad mind, ja siis sa lihtsalt keerad kõik persse."

"Mul on kahju, Jason,"
"Sa ütlesid sama, kui me lahku läksime,"

"Ma võin kõike selgitada. Palun..." Ta tegi ühe tillukese sammu minu poole.
"Ei, kurat võtaks! Kas sa ei saa aru?! Sa keerasid kõik persse, sa keerasid meid persse. Kas polnud see siis sinu unistus - saada mind? Kas polnud see ainuke, mida sa tahtsid?"

"Oli... On. Jason..."
"Mul on pohhui! Mind ei huvita enam! Need ei olnud õiged tunded, sa ainult arvasid, et tundsid midagi. See oli vale, saad aru?"

"See ei olnud vale!" proovis ta end õigustada.
"Suva. Sellel pole enam vahet. Mul on suva nüüd."

"Kui sul on suva, siis miks sa end täis tõmbasid ja nüüd enesetappu proovid sooritada?" küsis Chan, kes kogu aja oli meie vaidlemist kuulanud, rahulikult.
"Ma ei tahaks küll, et sa oleks viimane asi, keda ma mainin, Caro, aga .. Chantal, vastuseks su küsimusele: 'Mõnus lendamise tunne tekib,' ütles Caro kunagi. Tahtsin järele proovida."


Ja siis, ootamata vastust, ma lihtsalt sammusin tühja õhku enda taga. See mõnus lendamise tunne tekkis tõesti. Kui veel juurde arvestada tõsiasi, et mul oli lennata 12 korrust.

"ÄRA HÜPPA!" kuulsin Caro hilinenud hüüet.
 Ja siis saabus pimedus


































***

Über den Dächern,
ist es so kalt,
und so still.
Ich schweig Deinen Namen,
weil Du ihn jetzt,
nicht hören willst.
Der Abgrund der Stadt,
verschlingt jede Träne die fällt.
Da unten ist nichts mehr,
was Dich hier oben noch hällt.

Ich schrei in die Nacht für Dich,
lass mich nicht im Stich,
Spring nicht.
Die lichter fangen Dich nicht,
sie betrügen Dich.
Spring nicht.
Erinner Dich,
an Dich und mich.
Die Welt da unten zählt nicht,
Bitte spring nicht.

In Deinen Augen,
scheint alles sinnlos und leer.
Der Schnee fällt einsam,
Du spürst ihn schon lange nicht mehr.
Irgendwo da draussen,
bist Du verloren gegangen.
Du träumst von dem Ende,
um nochmal von vorn anzufangen.

Ich schrei in die Nacht für Dich,
lass mich nicht im Stich
Spring nicht.
Die lichter fangen Dich nicht,
sie betrügen Dich.
Spring nicht.
Erinner Dich,
an Dich und mich.
Die Welt da unten zählt nicht,
Bitte spring nicht.

Ich weiss nicht wie lang,
Ich Dich halten kann.
Ich weiss nicht wie lang.

Nimm meine Hand,
wir fangen nochmal an.
Spring nicht.

Ich schrei in die Nacht für Dich,
lass mich nicht im Stich
Spring nicht.
Die lichter fangen Dich nicht,
sie betrügen Dich.
Spring nicht.
Erinner Dich,
an Dich und mich.
Die Welt da unten zählt nicht,
Bitte spring nicht.

Spring nicht.
Und hält Dich das auch nicht zurück.
Dann spring ich für Dich.

Открой моё сердце #44: Вот такая любовь

Järgmisel hommikul, Caro

"Värdjas," sosistasin ma. Ma ei olnud küll kindel, kas see käis pigem Jake'i või minu kohta. Minu kohta oli see isegi õiglasem, nii et...

"Mm, päris vara oled üleval,"
Jake haaras mu pihast ja tiris enda kõrvale.

Surusin hambad risti, peas kordus taas eilne mõte: Millal ma küll jõudsin hooraks hakata?
"Sa ju tead, et see ei olnud midagi?" küsisin Jake'i käest ettevaatlikult.


Ta vaatas mulle mõtlikult otsa. "Noh, eile sa väitsid, et ma olen sulle vaid sõber ja et sa ei tunne midagi. Ma võin olla sulle seksisemu ka, kui tahad. Mul suht suva, kas siin on mingid tunded või mitte."

Kergitasin kulme. "Kuidas jäi sellega, et ma meeldin sulle?"
Vastata Jake ei jõudnud - akna taga kostis liikumist.

Vahetamata Jake'iga pilku, haarasin maast oma tuunika ja läksin rõdule. Hetke pärast pidin hingetuks jääma.

"OMG! Mida sa siin teed?"
"Ja rõhk ei olegi sõna 'sa' peal?" õrritas ta.

"Ei," prunditasin huuli, ristates käed rinnal, "ja sa ei vastanud endiselt. Kuidas sa siia said?"
"Ma arvasin, et sulle meeldib, kui ma siin libahunti mängin ja su aknast sisse ronin."

Kergitasin kulmi. "Libahunti? Paistab, et sul on väikesed mäluaugud, sest 'Videvik' ei paku mulle enam pinget."
"Või kas ei paku?" Jason lähenes mulle, mille tõttu taganesin mina.

"Stop!" laususin, tundes endas pulbitsemas kahtlast viha. Kahtlast, sest see oli ootamatu ja põhjuseta. Aga ma tean kedagi, kes saab väga vihaseks, kui saab teada, millega ma just hakkama sain.


"Kellega sa seal räägid, Caroline?"
Oh fuck.

"Mm.. väga huvitav. Tere, Jake."
Seriously, fuck, fuck, fuck.

Jake libistas käe demonstratiivselt mu pihale.
Kurat, kuidas ma tahan sellele tüübile virutada. Ent, midagi ei jäänud, kuid vaid teeselda.

Siis tuli mulle meelde, kuidas me Jasoniga esimest korda .. ja siis oli Jake see, kes minu poole tuli. Ja Jason oli tol korral samamoodi oma käe mu pihale pannud. Eriti ebaõnnestunud deja vu.

"Noh, eks ma lähen siis," lausus Jason, ronides üle mu rõdu ääre tagasi.
"Ei, oota, sa ju tulid millegi jaoks!"

"Ma sain juba kõik, mis tahtsin," kostis alt.
Paari minuti pärast kuulsime mootorimürinat - Jason põrutas minema.

Ma tundsin vaid nõmedaid soolaseid reetureid oma põskedel. Ma isegi ei tundnud külma, kuni Jake mu väriseva keha tuppa tagasi taris.

"Värdjas," nüüd käis see Jake'i kohta. "Ma vihkan sind, vihkan!" Peksin kätega kõigest jõust vastu rinda, kuid paistis, et see ei olnud midagi.
"Rauast oled w?" karjusin, jätkates tema peksmist.

Siis haaras ta mu randmetest, pannes mu käed külgedele.
"Caro, kuula mind!"

"Ei! Sa kasutasid mind ära! Sa teadsid, et ma ei taha seda! Ma ei taha sind! Sa lihtsalt kasutasid mind ära! Nagu ma oleks mingi hoor sulle või midagi! Ma vihkan sind, vihkan! Ja nüüd Jason vihkab mind sinu pärast!"

Vaatamata mu täiesti ärapööranud käitumisele, vabastas Jake mu käed ning puudutas pöidlatega mu läbimärgi põski, pühkides need kuivaks.

"Ma vihkan sind!" karjusin taas.
"Sa ei vihka mind," lausus ta.

"Sa kasutasid mind ära!"
"Miks sa siis ei lükanud mind ära või midagi?! Sa lihtsalt läksid vooluga kaasa!"

"Nagu sa oleks mind kuulanud!"
"Ma oleks,"

"Või kas ikka oleks?"
"Sa alahindad mind,"

"Sa ütlesid, et ma meeldin sulle! Ja siis sa ütlesid, et sul on pohhui tunnetest!"
"Ma ei öelnud, et mul on pohhui,"

"Teeb sama välja," pressisin läbi hammaste.
Ta raputas pead, kuid ei öelnud midagi.

"Ma ei vaja kedagi sellist nagu sina," sõnasin poisile, kui olin veidi mõelnud ja asja kaalunud.
"Aga sa ju tead, milline ma tegelikult olen,"

"Jah, tean, aga sellest ma ju räägingi. Ma ei taha kedagi sellist, kes mängib publiku peal ning samal ajal on publikust eemal hoopis teistsugune. Ma ei taha kedagi sellist, kes mind ära kasutab."
"Aga Jason on samasugune,"

Muigasin rõõmutult. Muidugi ma teadsin, et Jason tuleb mängu. "Ei," Raputasin pead. "Jason ei ole samasugune."
"Sa tead väga hästi, et ta mängib publikul,"

"Ta ei kasutanud mind mitte kordagi ära. Ta ei öelnud, et ma meeldin talle, ega väitnud peale ühist ööd, et tunded ei ole tema jaoks tähtsad."
"Aga..."

Tõstsin käed protesti märgiks, laskmata tal õieti alustadagi. "Lihtsalt mine,"
"Caro..." alustas ta.

"Ma ütlesin. Lihtsalt. Mine!"
Ta kehitas seejärel õlgu, pani pluusi selga ja läks.

Milline õnn, mõtlesin sarkastiliselt, sest õnnest ei olnud hetkel lõhnagi.

Ma teadsin, et ma ei saanud enam kunagi olla õnnelik. Ma ei väärinud olla õnnelik. Ma keerasin kõik persse lihtsalt. Mul oli ideaalne elu - mul oli lõpuks ometi poiss, keda ma armastan. Ja mida mina tegin? Ma lihtsalt ütlesin talle, et me peame lahku minema. Lihtsalt heast peast. Sest ma arvasin, et Jake'iga käimine aitab mul jõuda selgusele, mis Zackil viga on, ja anda selgust Jasoni töös.

Ja milleni ma jõudsin? Mind just praegu keppis seesama poiss, kes väitis, et ma meeldin talle, kes pidi mind mu 'töös' aitama, ning kes peale seda, kui talle kätte anti, lihtsalt ütles - täiesti emotsioonitult, justkui see poleks midagi! - , et tunded on täiesti mõttetud.

Mu elu on lihtsalt suurepärane. Persse küll.

Ma vajasin rahu. Seekord reaalselt rahu. Kuid ma vajasin kedagi, kes mind kuulaks, ja mulle kas või midagi soovitaks. Ma vajasin Chantali.

***

Jason

Zack mõõtis mind pilguga. "Ja mis sulle siis sisse on läinud?"

"Zack, mul ei ole aega peenutseda - mul on seda vaja,"

"Sulle on täna tööots, mees. Ma ei saa niimoodi riskida."

"Ma teen selle praegu ära siis,"
"Dvj," kehitas ta siis ükskõikselt õl

See tõestas veel kord, kui pohhui Zackil kõigest ja kõigist oli - peaasi, et töö saaks tehtud. Niisiis, ei jäänud mul muud üle, kui see ära teha, kui ma tahtsin seda saada.

***

"Noh?"
"Ole lahke," Zack ulatas mulle pakikese valge pulbriga.

"Ma tänan,"
Tol hetkel ma ei mõelnud, mida ma tegin. Ma tahtsin lihtsalt vabaneda valust, mälestustest - ma vajasin rahu. Ja kahjuks olin ma tookord piisavalt loll, et leida ainuke väljapääs läbi selle, mida ma poleks kunagi end arvanudki proovivat.

Samas, ega ma siis ilmaasjata ei öelnud kogu aeg: ära kunagi ütle kunagi.

***

"Vaatame, mis meil siin siis on,"
Olin kogu pulbri kallanud lauale, jälgides Zacki antud juhiseid, ning vedanud 2 umbes 10 cm 2-3 mm triipu.
Rullisin tüki paberit toruks ning, surudes ühe ninasõõrme kinni, tõmbasin teisega pulbrit sisse. Kordasin protseduuri teise ninasõõrmega.


"Jason?" Adrianna astus koputamata uksest sisse. "Mida sa teed? Issand, ei, sa ei teinud seda just."
Ta kargas mu juurde, kuid ei saanud enam takistada seda, et ma olin just paraja doosi kokat sisse tõmmanud.

Niisiis, las pidu alaku!

***

Caro

"Sa mida?!" Nagu ma arvasingi, oli Chantal a) täielikult šokeeritud ja b) minus täiesti pettunud.
Jälle. "Ma olen loll, ma tean,"

"Loll?! Kas sa teed mingit haiget nalja või? Ma vabandan muidugi, kuid ainult poolearuline käituks nii!"
"Äkki ma olengi poolearuline?"

"Caro!"
"Sorry, sorry,"

"Nii, nüüd aitab. Ma tahan teada kõike. Kõike. Mis kuradi värk sul Jake'iga on? Lao välja! Ja kohe!"
sisistas Chan.
"Ma ei..."

"Oo ei, ära mitte alustagi," Tüdruk viibutas ähvardavalt sõrme mu näo ees. "Ära tule mulle ütlema, et sa ei saa rääkida või ei taha rääkida. Ma pean teadma."
"Kas sa oled kuulnud eraelust?"

"OMG! Sa oled täiesti samasugune nagu su poiss!"
"Mul ei ole poissi," pobisesin ma.

"Vaat veel kuidas on! Ma lihtsalt ei saa aru! Sa oled pmst oma 'uue elu' algusest oodanud, et ta armastaks sind, ja kui ta seda teeb, jätad sa ta lihtsalt maha, et olla kellegi teisega, kes sulle kunagi meeldis, ja siis sa saad teada, et meeldid talle, kuid lõpuks ta lihtsalt kasutab sind ära, et sa talle kätte annaksid, ning ütleb, et ei tunne midagi."

"Oota nüüd korra. Pea kinni. "Kui ta seda teeb"? Millest sa räägid? Jason ei armasta mind."
"Muidugi armastab!"

"Ta pole mulle kunagi öelnud. Ta ütles, et hoolib minust ja et ma meeldin talle, kuid mitte kunagi..."
"Te olete nagu kaks väikest last, tõepoolest!"

"Chantal!? Mis toimub?"
"Oh, olgu. Ma sain temaga kokku. Ära mitte hakkagi armukadetsema - ta ei meeldi mulle! Igatahes, ma tahan, et te taas koos oleks, seega ma ütlesin talle, et ta läheks su juurde, kuid ta muudkui keeldus ja keeldus ning siis lõpuks ta ütles, et on sinusse olnud juba pikemat aega armunud."

"Armunud?"
Chan tõmbas hinge. "Jah,"

"Miks ta seda sulle ütles ja mitte mulle?"
"Võib-olla sellepärast, et ta tuli su juurde just siis, kui sa teise poisiga vallatlesid?"

"Ma ei vallatlenud Jake'iga!"
"Nimeta seda kuidas tahes. Mis tehtud, see tehtud - muuta sa seda enam ei saa."

"Aga mida ma nüüd peale hakkan?" küsisin hädiselt. "Ma ei armasta Jake'i, ta isegi ei meeldi mulle. Ma tahan Jasonit."
"Kullake, sa keerasid nüüd paraja pudru kokku, aga ma ei oska sind aidata enne, kui olen teada saanud, mis selle kõige taga on."

Hammustasin huulde. Lõppkokkuvõttes ma teadsin, et kui ma tahan Chani nõu, siis ma pean talle midagi rääkima. Ja .. pole midagi paremat kui tõde. Seega: "Kõik algas plaanist..."

***

Я смотрела в окно машины,
Всё красиво скрипели шины.
Чёрные диваны оставляли следы
От кокаина, это так наивно.

Руки на руле и педаль на скорости
Выжимаю до упора с чувством гордости.
Ничего не страшно, пролетаю мимо
Такая картина, скорость.

Я хочу укрыться, слиться
И бегу от того, что мне снится.
Не слышно ты, мечты, мосты, любовь.
Порочно, сука, знать бы точно.

Я хотела любовь по-новому
Мягкому, чистому, скромному.
Ты смотришь на меня по-черному
Связи оборваны…

Вот такая любовь…
Вот такая любовь…
Вот такая...

Ты на меня смотрел, как на доступную
Лёгкую, глупую, мутную.
Но не так это было, как ты думал,
Подставляя к голове своей дуло...

Жизнь, которую я не хотела
Заставляло лишь тело,
Ему надо, надо, оно ненасытно.
Мне хватило с избытком, я добита.

Знаю, что будет больно и долго
Ты мальчик с характером дога
Вдох, выдох, чёртова любовь,
Вдох, выдох, пузырьки кислорода в кровь.
Сука, ненавижу себя за это,
Таю как во рту сигарета
Это прёт по полной программе,
Подруги говорят, что успокоит оригами...

Вот такая любовь…
Вот такая любовь…
Вот такая...