09.05.13

Varjud minevikust #1: Pilk minevikku

Jake, 5 aastat tagasi

Pagan. Kurat küll. Ausalt. Lihtsalt kuidas ma võisin.
Vaatasin, kuidas tema läheb direktori juurde, surub ta kätt, seejärel pöörab ümber, naeratab publikule - kuid ma olen suht kindel, et kindlasti mitte mulle - ja läheb oma kohale Jasoni kõrval.
Raisk. Lurjus. Kaabakas. Jätis. Seda sa oled, Evans. Mitte midagi head. Sa ei jõua kuskile sedasi, tead seda.

Jälgin tuimal pilgul inimesi, teades, et ma oleks pidanud tulemata jätma. Ent see oli siiski lõpetamine. See oli lõpp. Minu jaoks rohkem halvas mõttes kui heas. Kui teised kõik rõõmustavad, et lõpuks ometi saab keskkoolist ära, liikuda edaspidisesse ellu: kolida lõpuks ära sellest urkast, ülikool, pere, töö, karjäär... Ma teadsin täpselt, mida ma edaspidi teen. Erilist valikut nagu ei olnud. Täpsemalt polnud seda üldse. Ma ei kaevanud. Mulle sobis maffia. Sest hei! olge nüüd, eks. See oli midagi hoopis teistsugust. Jajah, hakake mulle loengut pidama selle kohta, kuidas ma tapan inimesi ja rikun teiste elusid. Kuid palun ärge unustage, et inimesed, keda ma tapan, on ainult "pahad", kes tapavad teid, tsiviilkodanikke, ja need, kelle elusid ma rikun, on kaotanud liiga palju, et enam midagi hoolida. Mõningaid inimesi ei saa parandada. Leppige sellega.

Mu peas sähvatas pilt Caroline'ist. Tema pisikest habrast keha ümbritses elevandiluukarva kleit, millele ta oli oskuslikult talje pealt paigutanud kitsa pruuni vöö. Tema kaela kaunistas kuldne merekarp.
Meri. Caro. Mälestused.

Caro oli riides lihtsalt, kuid maitsekalt. Puhvis kleitidega üleslöödud "iludused" ei saanud talle ilu poolest ligigi.
Vaatasin ta täna lokkidena seljale langevaid juukseid. Talle sobisid lokid. Talle sobis kõik. Ta oli perfektne. Kuid ta ei olnud enam minu. Miks? Sest ma olin idioot.

*

Nad olid armsad koos. Jah, see kõlab plikalikult. Ma nägin, kuidas osa tüdrukuid vaatas Carot kadedusega. Ilmselgelt. Tal oli kõik, mida ta vajas ja rohkemgi veel. Teadsin, et teda ootab ees helde tulevik. Täpselt selline, nagu ta kavatsenud on.
Kõik läheb täpselt nii, nagu ta soovib. Ta väärib seda. Ta on hea inimene. Perfektne.

Toetasin vastu metallpiiret ja lõpetasin šampust. Nägin, kuidas must auto veeres hoovi. Vaatamata pimedusele nägin numbrimärki ning mu sees hakkas möllama adrenaliin.
Töö. Lõpuks ometi.

Tagumine uks avati ja seal istuv mees viipas mulle. Mõtlesin, kui väga "äge" ja efektne oleks hetkel oma šampuseklaas vastu põrandat visata.
Järgmine kord.
Jätsin selle laua peale, rebisin lipsu kaelast ning tuhisesin saali.

Just siis, just paganama tol hetkel pidi ta mulle ette astuma. Ma vaatasin talle otsa. Tema vaatas mulle otsa. Jasonit polnud lähedal.
Ta silmad ei näidanud emotsiooni. Isegi viha mitte. Ma teadsin muidugi, et Caro ei pea pikka viha. Pealegi oli ta öelnud, et võib-olla kunagi annab ta mulle andeks. Ent samas ma teadsin, et kui annabki, pole mind enam siin. Pole seal, tema elus.

Saatsin talle veel viimase pilgu ja tuhisesin temast sõnagi ütlemata mööda. Teadsin, et kui avan suu, ei suuda enam peatuda. See aga ei viiks kuskile, oleks mõttetu. Ma võiksin end teha lolliks ja talle kõik ära rääkida, kuid mind oodati. Ning et see poleks midagi muutnud, otsustasin, et jätan selle nii, nagu ta oli. Nii oli kõigile parem.

Ma teadsin, et niipea kui olin silmakontakti katkestanud, ilmus sinna see, mida ma talle näidata ei tahtnud. Ma tahtsin, et ta teaks, kuid teadsin, et see oleks tekitanud ta silmadesse vaid küsimärgid, millele vastused oleks talle vaid haiget teinud.

Lipsasin lõpuks taas jahedasse õhtuõhku ja hingasin sisse. Külm õhk jahendas ka mu mõtteid. Ma suutsin taas kainelt mõelda. Kõndisin rahulikult autoni ning pugesin sisse.
"Sind suunatakse ümber," sõnas Charlie ja pani suitsu ette.
Ma vihkasin suitsulõhna, kuid ta ei teadnud seda ja sa ei hakka siiski oma bossile etteheiteid tegema, isegi kui oled vaid sammu temast tagapool.

"Ümber?" kordasin viimast sõna. Põrnitsesin enda ette. Asusime teele.
"Melbourne. Seal on suurem jõuk. Vabanda," Charlie peatus korraks ja puhus välja suitsupahvaku. Proovisin hingata õhku väiksemate kogustega.
"Ma väljendusin valesti. Nad kavatsevad sulgeda selle siin. Mendid said haisu ninna. Me peame lõpetama. Osa jään siia muidugi. Klubi peab alles jääma, muidu on kahtlane. Aga enamus sõidab ära,"

"See tähendab, et..?"
"Sa saad suurema jõugu enda alla nüüd, jah,"
"Whoa," suutsin vaid öelda. Mitte et ma nendega hakkama ei saaks. Muidugi ma võisin saada. Mul oli nüüd liiga palju emotsioone, millest lahti oli vaja saada. Suunata mujale.

"Oled nõus?" Charlie vaatas mulle ootavalt otsa, kuigi teadsin, et ta teab, et ma nõustun.
"Muidugi," kinnitasin ta mõtteid.
Vaatasin aknast välja. Hoonet ei olnud enam peaaegu üldse näha. Kuid ma teadsin, et ta on seal. Muidugi ta oli. Lõbutses oma sõbrannade ja eluarmastusega. Tegi seda, mida ta vääris ja tahtis.
Ma ei näinud teda enam, kuid ma endiselt tajusin teda Ta oli mu südames ja mõtetes, mu keha endiselt mäletas tema oma.

"Siis tere tulemast uude ellu, Jake,"
Noogutasin.
Uude ellu. Ellu ilma Caroline'ita.
Tead, tüdruk, sa jääd ikkagi igavesti mu süsteemi. Tahad sa seda või ei. Ma olin idioot, et lasin sul minna. Ma oleks võinud õppida ja panna sind jääma.

Kuid nüüd .. hüvasti, mu kallis. Hüvasti, Caro. Hüvasti, mu arm.
Tervist, maffia, mu uus eluarmastus.

***

Olevik


Olin seda otsinud pikemat aega. Kirg, iha, rahuldus. Ei mingeid tundeid, ei mingeid emotsioone - lihtsalt seks. Nagu ajal enne teda. Mitte miski ei omanud tähtsust.
Ma kaotasin ta omaenda rumaluse ja egoismi tõttu ning nüüd ma pidin maksma. Tagasiteed polnud.

"Hei, ilus poiss,"
Tõstsin pead ja vaatasin blondi kooginäoga tüdrukut enda ees. Ta ei saanud olla vanem kui 18, isegi meigiga.
"Otsid midagi?" Tema üks käsi oli posti ümber, samal ajal kui teine liikus mööda tema keha - alustades ta rindadest ja liikudes allapoole.

Ta oleks võinud isegi graatsiline olla, polnuks ta prostituut, käis mõte läbi mu pea. Ma vaatasin ta pealaest jalatallani üle ja tundsin iha oma alumises osas. Ei muud, ei mujal
Ilma meigi ja riieteta oleks ta olnud noor kena neiu. Kuid elu ei tea halastust. Ta oli viidud äärmusteni ning see oli eluviis, mille ta valis.

Ma ei tulnud siia selleks, et haletseda ja leida sügavust igas prostituudis. Vähemalt mitte seda sügavust. Mu tumedam pool tõusis äkitselt esile. Ma tundsin vajadust end välja elada.
Sirutasin käed välja ja tõmbasin tüdruku endale sülle.

"Oojaa, ma otsin midagi," sosistasin talle kähedalt kõrva. Ta võpatas mu äkilise tujumuutuse peale, kuid lasi siis taas vabaks.
Ta oli sellega harjunud. Ta oli kõigega harjunud.

Liigutasin käsi mööda ta külgi, jalgu ja reite sisekülgi. Ta hingas sügavalt sisse, kui mu sõrmed olid kiuslikul kaugusel ta intiimtsoonist.
"Äkki hangime toa?" küsis ta kähiseva häälega, olles ilmselgelt erutunud.
"Ei," ütlesin kindlalt.

Vaatasin üle ta palja õla baarmenile otsa ja nipsutasin sõrmi.
"Vabasta ruum," ütlesin vaid huultega.
Noormees noogutas ja lülitas muusika välja. Teenindajad teadsid, mida see tähendas, nii et haarasid oma kliendid ja kadusid ruumidesse. Ruum oli valmis.

Tüdruk naeratas mulle. Tema silmad peegeldasid mõtet, et ta oli nii eriline, kuna ma käskisin kõigist vabaneda lihtsalt selleks, et teda siinsamas panna.
Ta ei olnud. Ma lihtsalt vajasin midagi teistsugust.

Ta lähenes mulle enda arvates "seksika kõnnakuga" ja pani oma käed mu kaela ümber, lastes neil rännata mu õlgadele.
Haarasin talt nii tugevalt ümbert kinni, et ta kiunatas, ja surusin vastu baariletti.
Ta oli aldis sinna peale istuma, ajas oma jalad laiali ning toetas käed mind oodates letile. Ma tulin lähemale, haarates talt kõvasti ümber piha ja hammustades valusasti kaelast.

Ta keha muutus äkisuse peale jäigaks, kuid ta ei karjunud valust. Nagu ma mainisingi, oli ta sellega harjunud. Mu käed liikusid ta alumise osa poole ning ma nägin tema silmist, et ta oli kindel, et tema saab rahuldatud.
Vale mees, mõrd.

Äkitselt olin ta tirinud letilt maha ja surunud karmilt vastu selle seina.
"Me teeme seda minu moodi, tibu," sosistasin ta kõrva, hoides teda ühe käega paigal ja avades teisega püksilukku.