OMC #9: Popular

So, for now, I decided to tranlate my best story (for now and in my opinion) to English, so you don't have to bother yourselves with google translate if you want to read my story (although, as I understood now, it's not this bad as I thought). Enjoy :)
Ghastly steps echoed in the hallway. I was hopelessly late today.
To chemistry, yeah! -.-

"Hello. I'm sorry, I ..." I started, but the chemistry teacher interrupted me.
"Oh, have we finally reached the place?" he flatters.

Like ... fur realz. I belated to Chemistry for the first and last time. "But I ..."
"You do not argue with me. Shut up and sit in your place." He shut my mouth again.

"In fact, you shouldn't behave this way," said Jason.
"I'm sorry?" Teacher found a new victim. First of all, NO! Not him. Secondly, you protect me? :O

"Yes. Caro belated for the first time and you start quarreling with her?" said Jason.

In turn, I looked at Jason's and the teacher.
Should I sit?
Eyes measured the distance from the door to my place.
A little much.
In fact, I had never thought that the distance to my place (which was in the middle of the class) were so far.
Except this time.

"You do not talk to me like that!" he shouted, "Both to the headmaster!"
Class immediately began to buzz. I looked at Zack.
Yes, that's what I thought - grinning like a horse.
I frowned in frustration.
So this is how we handle our best friend, huh?

"Okay," Jason said quietly, and stood up. "We're doing it.
How he managed to keep calm?

He kept the door for me and we moved down.

I breathed slowly in and out. I haven't talked  to Jason in real life a lost, just once, when we had some "public benefit work" to do (which consisted of cleaning art class), but spoke freely on MSN.
-.- Oh, the digital age, "Thanks," I said quietly.

Jason looked up at me. "For what?" He made a break and I was beginning to answer when he went on: "He acted inappropriately with you."

"Yeah, .. but others simply sat and were silent."
"They are different. I'm not." she said.

I wanted to tell him that I know how special he is, but how would it sound? "Yeah, Jason, you know too well what you mean to me, of course, I know you're special ."... No way. Instead, I smiled to him, because, to my great astonishment, he was still looking at me. Actually .. I'm used to this (that he watches me), but like so far? Usually, it was more like a short glimpse .. or sometimes something longer.

"Why were you late today at all?" He asked then.
I bit my lip. "I ..."

He noticed my hesitation and said, "You don't have to answer if you don't want to,"
I breathed a sigh of relief. "I don't want to, actually."


"I think we should take our stuff now, huh?" I asked Jason after 'visiting' the headmaster.

*Surely he didn't tell us anything special - he already knows our chemistry teacher "education manners". He suggested that we should try to socialize with him normally and so on. As you understood, nothing special.*

"Yes, although, I don't want to go there at all,"
I half-smiled. "Who do?"

Silence descended between us. I didn't like it, either, but I had no idea what to say or do.
It have always been this way. I sighed quietly, but he noticed it.

"What's wrong?"
"No, I just .. ah, never mind," I answered again with one of these sentences I used, when I didn't want to talk about sth.

"As you wish," His response was unusual.
He have never asked anything when I answered him so, but now he .. sounded disappointed.

We entered the chemistry class silently - the teacher was bustling laboratory at the same time - and left the class quickly. This time separately.
Your typical behavior, ofc.

I came to class the next class - it was the math - and momentally was surrounded by my best friends - Alasia, Michelle, Cassie and Chantal were waiting for a response.

I looked at them, tired. "What are you waiting for?" I asked gently, even though I would liked to bark at them. But it would have made mood even worse.

Alasia winked at me. "You were alone with him, what were you two talking about?"
"Nothing of what I would have liked or expected from him." I replied, glaring at the table, "You know what he is like. I need some time and so on?"

"Ah, you have to leave him alone!" Michelle said in her most usual voice. I'm-not-really-interested-in-voice. "Find yourself someone better."

Chantal nudged her with an elbow. "Michelle!"
"What?" She snapped at us, "Am I not right then?"

We said nothing, because we knew the answer. She is right.


OMC #8

"Alasia!" I called tiredly, wandering in her large house.
"In the kitchen," I heard her anwer from the downstairs.

Passing by the people, or it's better to say my own classmates, I headed down the stairs carefully to the kitchen. 

"Yeah?" asked Alasia as she noticed me at the doorway. She decorated biscuit cake that I and Michelle cooked with the melted chocolate.
"Um," I forgot already, for what I had come there, "when they arrive?"

"Soon. Mike said they will be here in about 15 minutes. "Alasia smiled at me. "Missing him?"

"Well, yes, if being honest. I already have him, but the pain of separation still hurts." I smiled sadly.

"At least everything is okay betweem you two," her voice rose at the end of the sentence so that it sounded like a question.

 "Yes, of course," I said quickly.

"And .. this second? "She pointed with her jaw somewhere behind me.

 As I turned myself, I saw Jake who had just left the sauna, with a bottle of beer in his hand. I turned my head back to awoid staring at his sixpack.
Ultimately, Jason hve sixpack as well. "He is the past," I replied.

"Really? Like .. "Fuu, you're too old, I like the new one"?"I started laughing.  

"Jason is not old .. Well, at least in some sense. In this sense, that he is my old crush though but still .. new boyfriend? " 
"It was a confusing sentence. But yes. "
 "Let's talk about something else, shouldn't we? I also wanted to say that Josh upset the vodka bottle on the stairs. Your staircase is a wonderfully vodka-scented now. "

"Ooh," mumbled Alasia half-angrily, "why do they always have the need to get so drunk?"

"Well, he isn't drunk .. yet, "

"Could you clean it, please? I have some work to do here. " She pointed at chips that was needed to be put in the bowl, and
uncut fruits and vegetables.
"Yeah, sure. Where can I get the cloth? "

"Bathroom," said a Alasia's voice from somewhere of the refrigerator. Probably she took the sauce
 I had to do some acrobatics to pass by the people who were on my way. Finally, I reached the bathroom, where was also a glass door to the sauna. Where were .. nude boys.

I turned my back at them to get the cloth to dry the floor
 "Oh, Caro, Jason is too little for you?" called .. no one else but Zack.

Ignoring the 'wit' and boys' responds at all, I headed back to the door, to clean up a
little vodka mess on the stairs. Or at least I tried.
"Get out of my way, Zack," I hissed through the teeth. 

"Or what ya gonna do? Tell Jason maybe? "

"You know what?" I got angry, "You have already caused me a lot of problems. You have tried to reveal us, and now, when everyone knows that there is something between me and Jason, you're still not satisfied. What the hell is wrong with you? " I yelled at him.

Zack was silent.
"Get out of my way!"

He didn't move. 

I slapped his bare chest with a cloth, so he staggered out of my way and I got along. I tamped angrily out of the bathroom, leaving me the boys watching me with amusement through the glass door.

I reached the stairway and started cleaning the stares. I stood up and immediately felt Jason's hands around me

"Jason!" I called and hugged him, turning myself 180 degrees. And, yes, I really did hug him, having a cloth that I just cleaned floor in my hands. And above all, not just an ordinary cloth .. vodka-soaked cloth.

"What are you already cleaning here?" He asked, as we had finished greeting kisses and hugs, "Party only began."

"Josh upset some vodka here," I said as calmly as I could. The former anger was almost gone. I didn't want Jason to notice that sth was wrong.

But because of only a little anger was gone, the boy noticed that after attentive looking into my eyes and said, "Is there sth I should know? Your eyes look a bit strange. "I shook my head. "Everything is alright,"

 "But in reality?"
"If I say 'Zack', is it enough?" 

Jason sighed half-angrily. "What again?""I do not know and do not want to know. It doesn't matter. I have to take it back now. " I showed him the cloth in my hand."I'm taking it back by myself. I guess that Zack is still there. "

"You're not going to talk to him, do you?"

 "Why not?"

"Because then he has reason to pick up at us again. Let it be, I will take it. "I quickly passed by him, so he couldn't catch me. Zack passed by me on the way, so in some sense, I was relaxed a bit.

Alasia was in the bathroom was at the same time, she was drenching sth in the sink.

 "What is it?" I studied her hands while washing the cloth.

"Ah, Drake upset the wine Brittany gave him,""Huh, how he managed to? After all, he's not drunk. "

"Well, I do not know. Did you cleaned the mess? "


Alasia chuckled. "I just started thinking why it took so long, after all, but then remembered that I sent Jason to you by myself."

I chuckled, too. "Ah, it were you. I wondered, how he found me so quickly. "

I put a cloth to dry and came out with Alasia, heading back to the living room. Boys were currently playing Monopoly, where they tried to get Doug out of business, and others played Alias in the kitchen, Michelle was also there. Chantal were talking to Ed and Charles at the same time about some kind of olympiad again, Hannah and Cassie were chatting with Analeigh. I was looking for Jason, but then remembered that he was in this Monopoly-company. 

Instead of joining someone, I grabbed my Blueberry Fizz from the fridge, and opened it. I took a big sip, closing eyes pleasure.

* Usually I didn't like alcohol, but this time I decided to try it. And what was so bad in that? Just alcohol .*

"Ai-ai, Caroline is drinking?" Cassie smiled."Mhm," I replied.

"Is there any normal people?" Michelle said with her usual voice, looking around."Jason does not drink, as well as Brenda and Sheena. At least I haven't seen them drinking.. yet. " I replied, sounding as rude as she.

She snorted  and went to chat with someone."I don't think it's bad or anything," Hannah said, grabbing her red wine. 

"Exactly," Analeigh and Cassie took their drinks, too - Viru White Cooler Pink Grapefruit and Caribba Lime.I rolled my eyes. "She is driving me mad," I mumbled.

"Oh, let it be," suggested  Alasia, who just joined us, having Old Tallinn cream liqueur in her goblet. Her smile said that Jason is behind me. 

"Do you not like that I drink as well?" I asked, turning myself around.But it was not Jason. It was Jake.


Открой моё сердце #7

Jason chose "Red Riding Hood," becase  I I refused to watch something too romantic (eg, "Beastly," though I have to see it as well). I just wanted something special for our first real date. Not romance, romance, romance. Although,I can't say that  "Red Riding Hood" wasn't romantic, bu tthe most subject were werewolf, not Peter and Valerie's relationship. 
After cinema (at about 22;)) we decided to go for a little walk along the old town as night was warm and it would be wrong to waste it. We walked in silence again, but I started to like it now.
 * Now = when it it cleared between me and Jason * 
"Caro?" Jason broke the silence finally.I turned to him with curiosity. 
"I'm sorry,"I surprised. "For what, Jason?" 
He shook his head. "Everything,""What are you talking about?" I still couldn't understand. 
"Caroline. Didn't I was the one who let you wait?""But .."." 
"I read every time very carefully what you MSN wrote, trying to figure out what I had done wrong again. And I still can't believe I just let you to suffer. If I were you, I wouldn't have given  opportunity to me. It would be as a punishment for the pain I caused. " 
I flinched inadvertently.
 * Jason said exactly what Alasia had told me. "If he had came, I would reject him." And me .. I was just myself. I said that depends on his intentions. And here I am now.*

"Jason, don't say this,""But it's true," he argued. 
"And it overawes me," I said quietly."I'm sorry," he said again. 
"Jason!" I said, already angry."Okay, okay, let it be." he answered indulgently, and pulled me closer to himself.
"Are you cold?" He pointed at my gray tunic, jeans and ballerinas. 
I shook my head. "Nope, it's quite warm,"He looked at me suspiciously for a second, as if confirming to himself that I really am not cold. Then he turned his eyes back at me. 
"By the way. Sorry, that I start this topic again, but ..." he began."Yes?" I asked curiously. To just ask about the closed topic .. should try it someday.

 * Because there are so many questions I have about the topics that are already closed, but I never dare to ever start them again. Jason just showed that there is nothing weird .*He hesitated. 
"Jason,  there shouldn't be secrets between us. You can ask"He chuckled when I mentioned the word 'secrets'. "If only I could .. yes, I will tell you one day. But anywho. Once you had written in MSN something like this: 'Now it happened .. My soul is divided between you two...' Was it?" He looked inquiringly to me.

I flinched again, but didn't explained why. "It's .. uh .. nothing,"He raised an eyebrow. "'There shouldn't be secrets between us?'" he repeated my sentence. 

I sighed. "And where is: 'You don't have to answer if you don't want to. '? ""To the same place where my reflection and principles and our both single status," 
"Oh. Okay," I took myself together - if there are no secrets, then no -, "I'll tell you then. .. I just uh, I started liking someone else.""Someone else? Like .. besides me?" 
"Yes,""Wowh," Jason seemed to be surprised. 
Well, I would also be if I was Jason. Me and two boys? Really weird. I didn't breathe, begging God that he wouldn't ask it...Damn, he still did it. 
"Who?"I bit my lip. "Do you really want to know?" 
He nodded seriously. "I'm your boyfriend. Of course, I want to know about others." This last was a joke as he chuckled.I kicked him in the shoulder. Gently. "I don't have anyone else!" I protested. 
"Ah don't give a fuck, I don't give, too," he said, repeating Cyle's phrase. *Cyle is one of our classmates.*I smiled even I didn't want to. "I don't, you know," 
"Well, tell me now," Jason ordered.I hoped you forgot already. "Jake," I said quickly. 
"Seriously?"I nodded. "What is wrong with him?" 
"Well, nothing. It's just .. funny how you chose your next 'victim' to be someone with who I sit in Maths and Esperanto.""Victim?" I asked, being a little nettle. Of course, he meant it as a joke as well. 
"Forget it. I didn't mean it like that.""I know. But still." 
"Well. It .. seems to be just interesting how you chose the next guy to be someone who is so different from me.""Yes, Jake is really very different from you. But .. do we have to talk about what had already end?" 
Was it jealousy now? : D aww. 
*I actually wasn't.* But I will not say it. "Of course. First of all, I'm with you now. Secondly, because of the first point I don't need anyone else."He kissed me on the cheek. "It's cute from you," 
We continued walking, both smiling. But inside .. inside of me .. alarm clock was ringing.


Открой моё сердце #50: Revenge

Oh sa raksatust! Ma tõepoolest ei oska lühilugusid kirjutada :D Aga igatahes, vähemalt saavad lugejad seda veel piisavalt nautida :)



Terve päeva ma mõtlesin, kui kohmakalt oli see situatsioon välja kukkunud.
Loll mina! Miks ei võinud ma talle tõde öelda? Niigi 2,5 aastat oodanud, et seda öelda saaks, ja ei, ikka ma vaikin. Ma olen ikka idioot küll.


Istusin kodus, masetsedes endiselt selle tobeda situatsiooni pärast, kui kuulsin, et ema kutsus mind. Kiirustasin trepist alla ning liikusin koridori, kust hääl tuli.
Esikus seisis üks tüdruk, kes mulle küll tuttav tundus, kuid kelle nimi mul kohe kuidagi meelde ei tulnud.

Äkki ma nägin teda kuskil tänaval või midagi? "Hei," tervitasin teda küsivalt.
"Caroline, kullake, see on..."
"Ma olen Christina," segas tüdruk vahele.

No muidugi. Ta on ju Zacki .. tüdruk. Oota, mida?! "Jah, jah, mulle tuleb meelde nüüd," sõnasin kiiresti, proovides hakkama saada oma närvilise olekuga.
"Mul oleks vaja sinuga rääkida," jätkas Christina.

"Jah, muidugi. Minu toas sobib?"

"Kas ma toon teile midagi?" küsis mu ema viisakalt.
"Pole vaja, tänan teid," vastas Christina ja me suundusime minu tuppa.

Mu süda tagus meeletult segadusest ja paanikast.  
Millest tal minuga vaja rääkida on? Kas Zack saatis ta? Kas midagi on väga valesti? Muidugi on, need asjad ei käi nii.
Jõudes tuppa, sulgesin igaks juhuks ukse, kuigi kaalusin hetkeks, kas poleks mõttekam see lahti jätta. Nii igaks juhuks.
Kes teab, äkki ta tahab mu ära tappa või midagi?

"Millest sa siis rääkida tahtsid?" küsisin Christinalt, käsi närviliselt mudides.
"Asi on Zackis,"
"Jah, ma saan aru, aga ma ei usu, et ma olen õige inimene sind aitamaks, ma..." ..vihkan teda.

Christina tõstis käe mu vaigistamiseks. "See puudutab Jasonit .. ja Jake'i .. ja tõde,"
See oli see koht, kus asi mind huvitama hakkas. "Ma olen täiesti kuuldaval,"

Christina naeratas mõistvalt. "Valmistu ette - see ei ole nii pealiskaudne ja lihtne, kui sa arvad,"
"Ma sain juba ammu aru, et siin ei ole kõik nii lihtne ja pealiskaudne,"

Ta noogutas mõistvalt pead. "Niisiis, Zack, Jason, Jake ja paljud muud on ühes klannis. Klannis, mida sa võid nimetada maffiaks, sest seda see õigupoolest on."

"Maffias?" küsisin ma uskmatult.

"Jah. Zack on kogu selle asja allboss. Ma ei tea, kes on kogu selle gängi juht ja tänu jumalale, et ei tea.

Jason ja Jake capod ehk caporegimed. Ehk siis need, kes on sõdurite aka musta töö tegijate juhid. On veel nende abilised, keda ei loeta päriselt klanni liikmeteks, kuid see on juba teine lugu.


Ma peatasin tema jutuhoo: "Miks? Miks sa mulle seda kõike räägid?" Ma olin küll šokeeritud ja värki, kuid ma tundsin, et ta ei tulnud mulle seda niisama heast tahtest rääkima.
"Sest ma vajan kättemaksu,"

"Kättemaksu kellele? Ja miks mina?"
"Zackile, kullake. Sest sina vihkad teda sama palju kui mina."

"Kuid te käite!"
"Mitte peale seda, kui ma ta ühe bimboga avastasin,"

"Oh. Mul on kahju,"
Tüdruk lõi käega. "Mul isegi mitte. Zack on liiga ego, et temaga olla."

"Kuid, Christina? Miks sa valisid just minu?"
"Sest Zack hävitas su elu. Ta võttis sult inimese, keda sa armastad."

"Kuidas sa seda kõike tead?"
"Ma veetsin Zacki kõrval klannis 3 aastat. Ma nägin teda, peabossi nõustajat, caposid, sõdureid... Ma tean pmst kõikide inimeste elulugusid. Kes, millal, kus, kellega... Ja seda, kuidas Jason sinust räägis, kui ta Zackiga rääkimas käis... Ta tõepoolest armastab sind. Ja sina armastad teda. Seda ma näen juba sinu silmadest. Teil põlevad need ühesuguselt, kui te üksteisest räägite."

"Tõesti?" küsisin lootusega.
"Muidugi," naeratas Christina.

"Mida Jason klannis tegema peab? Ma ei tea maffiast peaaegu mitte midagi..."
"Üldiselt tegeleb maffia igasuguste illegaalsete asjadega. Narko, suitsud, tüssamised, relvakaubitsemised..."

"Kas nad .. tead küll .. inimkaubitsemisega ka kuidagi seotud on?"
"Üks neist. Stanley on ta nimi. Tema grupp 'Anela' tegeleb sellega. Kuid mitte kellegi teise oma."

"Mida Jason teeb?" küsisin kannatamatult.
"Jason on 'Laskur'. Tema grupp .. noh, nad üldiselt veavad narkot laiali."

"Miks siis 'Laskur'?"
Christina olekut vaadates sain aru, et ta on kahe vahel.

"Palun, räägi mulle, ma pean teadma,"
"Nad .. nad peavad vahel .. kõrvaldama .. inimesi,"

"Püha jumalaema," sosistasin.
"Jason vaid juhib seda. Annab juhiseid ja nii. Ning viib vahel narkot laiali."

"Kuller," sosistasin taas. Nüüd sain aru, mida ta sellega mõtles. "Ta ei tapa kedagi, ega?"
"Ei, nagu ma ütlesin - musta töö teevad 'sõdurid'. Tema vaid juhib."

Hingasin pahinal välja. "Seegi hea,"
"Jah, vot selline lugu,"

"Pole eriti kerge seda kõike seedida..."
"Sa saad hakkama. Õigupoolest olen ma suhteliselt üllatunud, kui kergelt sa seda kõike vastu võtad."

"Tegelikult on mu sees torm praegu, aga see .. tundub tõde olevat. Ma teadsin, et see ei ole nii kerge, kui ma arvasin. Maffia on muidugi .. ma poleks seda kunagi arvanud, aga... Kas on veel midagi, mida ma peaksin teadma?"
"Klanni nimi on "The Assassins","

"Miks Zack mind vihkab?"
"Hea küsimus. Mul läks hulk aega, et see välja nuputada. Aga ma ütlen enne, et ta tegelikult ei vihka sind. Ma tean, et tema käitumist vaadates on seda raske uskuda, kuid kuula mind.

Asi on selles, et peale seda, kui sa Jasoni ellu tulid .. ta muutus inimlikumaks. Ta ei tahtnud enam klanni kuuluda. Ta ei tahtnud vedada narkot laiali ning juhtida inimesi, kes tapavad teisi - olgugi kurjategijaid. Kuid üks omerta tingimustest on, et organisatsioonist saab lahkuda ainult ühel viisil - surmaga."

Ahmisin õhku. "Surmaga?! Kas siis selle pärast ta..?"
"Ma ei tea. Võib-olla."

"Issand jumal! Oota nüüd, räägi edasi."
"Nii. Jason tahtis lahkuda, kuid ta oli Zacki parim sõber - enne kui Zack otsustas, et omada head kohta on parem, kui omada sõpra. Ning pealegi, Zacki arvates on Jason tema parim capo. Seega ei tahtnud ta teda kuidagi ära lasta. Niisiis leidis ta, et kui sa petad Jasonit, siis ta muutub kurjaks ja agressiivseks ning elab seda teiste peal välja."

"Nii et ta ei vihka mind... Ta on lihtsalt oma nii juhtkohas kinni, et teeb kõik, et bossi heakskiitu saada?"
"Umbes nii,"

"Isver, kui egoistlik,"

"Mida sa teha tahad?" küsisin veidi aja pärast, kui taastunud olin. See oli tõesti väga sügav...
"Ma vajan kättemaksu. Ma tahan Zacki üles anda."

"Täpselt. Kuid mu elu on ohus, kui ma ainult Zacki üles annab - nende see ülemine tapab mu siis. Õigupoolest on mu elu juba praegu ohus. Vähe sellest, et ma teadsin Zacki saladust, siis nüüd, kui me lahku läksime, pole tal midagi mu tapmise vastu."

"Kui ta sind tagasi ei taha..."

"Zack. Kas ta sind tagasi ei proovigi võita?"
"Arvad, et ma ta võtaksin ta tagasi?"

"Mitte päriselt. Aga see aitaks sinu plaanis, meie plaanis." parandasin kiiresti.
Ma olin otsustanud, et olen sees juba siis, kui ta Zackist rääkima hakkas.
"Nii et sa oled sees?"

"Kindla peale,"
"Suurepärane. Mis selle tagasivõitmisega on siis?"

"Räägi mulle kõigepealt ülesandmisest,"
"No mul on vaja kuidagi neile politsei peale ajada ilma, et keegi minu peale mõtleks. Või sinu." lisas ta kiiresti.

"Selge see .. oota korra," tuli mul meelde. "Mis asi see ome .. omerta oli?"
"Maffia aukoodeks. Seal on kirjas tingimused, mida klanni liikmed järgima peavad. Lisaks on neil nn. "10 käsku"."

"'10 käsku'?"
"See on umbes midagi sellist, milline üks õige mafiooso olema peab. Ainuke probleem on see, et mõlemad on ülehinnatud. Tegelikus elus neid nii karmilt ei järgita."

"Selge... Mul vist on üks idee,"
"Ma kuulan,"

"Ütle mulle kõigepealt, kas mingi karistus siiski  on, kui midagi rikutakse?"

"Okei, räägid siis. Aga minu idee - Zack peab üle astuma mingist tingimusest. Siis annab boss ta ise politseisse üles. Ja meie käed jäävad puhtaks."
Christina mõtles hetkeks järele. "Mul vist on üks tingimus, mis meid aidata võib,"

"Klanni liikmete tüdrukuid/naisi peab kohtlema austusega, teised klanni liikmed ei tohi neid himustada .. ning neid ei tohi tappa,"

"Aga Jake..."
"Jah, Jake tegi seda, mis sest, et Zacki käsul. See on isegi mõnes mõttes lubatud. Ma mõtlen, et teiste tüdrukute himustamine, tead küll. Aga tapmine .. vot see on karmilt karistatav."

"Oota korra," See oli nüüd see koht, kus ma päris lõpuni asja ei mõistnud. "Kas sa tahad öelda, et Zack peab...?"
"Ta peab su tapma, jah,"

"Mida?! Aga..." Ma tahtsin talle vastu vaielda, kuid jäin siis ühe asja peale mõtlema. Ma teadsin alati, et olin Jasoni nimel ükskõik milleks valmis. Kui see ta päästab ja Zack oma tasu kätte saab... "Ma olen nõus," ütlesin siis.

"Whoa. Esimene tüdruk, kes on sellise asja pärast surema. Minu respect. Aga tegelikult ei pea sa surema. Ka haavamine kuulub asja juurde. Ja see, et sa surema oled nõus .. noh, see lihtsustab asja. Igatahes, minu idee oli selles, et Zack  peab tahtma sind tappa. Ja kui ta seda juba valmis tegema on .. vot siis tuleb boss kohale. Mis sa arvad?"

Ja siis ma ütlesin midagi, mida ma poleks arvanud end kunagi ütlevat. "See on suurepärane," Haha, kes on näinud/kuulnud kedagi, kes arvab enda haavamisest ja võimalikust surmast, et see on suurepärane?

"Sa oled uskumatu... Mis selle tagasisaamisega siis oli?"
"Zack tuleb raudselt sind tagasi nõudma - te olite ju 3 aastat koos. Ta pole vahepeal kellegagi koos olnud, ega?"

"See oli esimene kord, kui ma ta kellegagi leidsin..."
"No vot. Siis ta raudselt tahab sind tagasi. Ja sa annad talle andeks. Siis tead sa täpselt tema plaanidest. Ja see aitab meid."

"See on suurepärane," kordas Christina minu öeldud sõnu.


Christina (Eva Longoria)


Открой моё сердце #49: Forgotten Children


Ma olen ikka idioot küll.
Esimest korda elus pidin tunnistama, et ma olin käitunud egoistina.

Ma teadsin väga hästi, et Caro oli mulle väga palju haiget teinud ja värki, kuid .. ma tõepoolest armastasin teda.
Ja selle asemel, et seda talle öelda, olin ma öelnud, et ei armasta teda. See valu tema silmis .. see oli kirjeldamatu.
Ma olin talle tema reetmise eest andeks andnud, kuid .. ma ei olnud kindel, kas tema suudab mulle nüüd andeks anda.

Tähendab, varem, kui me ei käinud, andis ta mulle võrdlemisi kergesti andeks. Ta oli kõige rohkem paar päeva pahur - seda oli näha nii tema olekust, kui ta mind ignoreerida püüdis (see tal isegi õnnestus aeg-ajalt), kui ka tema msni kirjetest jne - ja siis algas tema stalkimine taas pihta. Ta suutis mulle isegi andeks anda, kui ma ütlesin, et ei saa temaga koos olla.

Ta andis mulle kõik andeks, sest ta armastas mind tõeliselt. Ja nüüd olin ma selle persse keeranud. Seekord polnud ma tõesti kindel, kas ta suudab mulle andeks anda...


Paari nädala pärast, kui Jason haiglast välja sai ja kooli tagasi tuli

Imelikul kombel mind ei jõllitanud keegi. Nagu nad poleks teadnudki, et ma olin proovinud enesetappu sooritada ja haiglas oma kolm nädalat veetnud. Õnneks paranesin ma kiiresti.

Trepist üles minnes vaatasin ikka küljelt küljele, kuid kõigil oli suht savi, mis toimub - kõik tegelesid oma asjadega.

Klassi ees oli ainult Chantal. Ma teadsin, et Caro tuleb mõne aja pärast - ta oli võtnud oma harjumusse niipea, kui ta välja arvestas, mis kell ma kooli jõuan, tulla veidi hiljem või varem, sõltuvalt tujust.

Ent mul polnud mitte mingit .. mitte just tuju, vaid .. julgust vist pigem - jah, julgust, täpselt - temaga rääkida.
"Ma tahtsin sind tänada," laususin Chantalile, kuigi teadsin, et oleks pidanud sama ütlema Caroline'ile. Kui ma poleks kõike ära rikkunud...

Chantal turtsatas, kuid see polnud naljaga mõeldud, vaid hoopis kuidagi .. sarkastiliselt. "Pole tänu väärt. Sa oleks pidanud pigem oma õde ja Caro tänama."
"Ade'i ma juba tänasin," Neelasin oma eneseuhkuse alla, ignoreerides Chantali mürgist häält.

"Sa tegid Carole haiget, kas tead..." alustas Chan.
"Ta tegi mulle ka haiget," pareerisin mina.

"Oh, jälle hakkad sa lasteaialast mängima," raputas tüdruk tüdinult pead. "Olgu, see ei ole ehk minu asi."
Pole tõesti, tahtsin öelda, kuid mõtlesin, et pole selles positsioonis. "Kas keegi ei tea, mis juhtus?"

Chan raputas taas pead. "Caro palus Ade'i, et ta veenaks su vanemaid, et nad ütleks, et sa oled lihtsalt haige. Ta ei tahtnud, et sind hakataks hulluks pidama või veel millekski."
"Whoa. Siis ma peaks tõesti teda tänama."

"Peaksid tõesti. Sealt tuleb su võimalus,"
Pöörasin pead, nähes Caroline'i klassi poole jalutamas, pea norus.




Kogu see kuu... See oleks suht vananenud väljend, kui ma ütleksin, et see möödus udus. Kuigi see oleks tõsi.
Peale seda, kui Jason ütles mulle, et ta ei armasta mind, oli mul üsnagi raske asjadega toime tulla. Ma olin pidevalt hajevil, ei pannud inimeste juttu tähele, olin liiga palju mõtetes... Ühesõnaga, see oli umbes nagu siis, kui me veel ei käinud, ja ma olin ta peale solvunud või vihane või...

Ma siiski polnud täiesti kindel, et ta rääkis mulle tõtt. Et ta ei armasta mind. Või noh .. ta ei pruukinud mind armastada, kuid ta hoolis minust ja ma meeldisin talle. Ja kui siiski uskuda Ade'i ja teada Jasoni loomu, siis ma võisin arvata, et ta valetas. Ta ei olnud lihtsalt tunnete inimene. Selle asemel oli tal mõtlemine.

Igatahes, jah, ma olin palju aega selle peale kulutanud - mõelnud, kaalunud, arutanud -, kuid vastuseni ma ei jõudnud. Kuid see oli tavaline. Jasonit analüüsides ei jõudnud ma kunagi ise vastusteni, mul oli vaja selleks tema vastuseid.

Aga aitab sellest, ma olen kindel, et osa tahab teada, mis Jake'ist sai. Imelikul kombel see, mis ma tema vastu tundsin, tuli vähehaaval tagasi. Ma ei tea, mis see on - sõprus, mis meil oli; tunded, mis mul tema vastu kunagi tärkasid-, kuid need tulid tagasi. Ja see polnud üldsegi tore.

Ilmselgelt ei olnud ta meie plaanist kellelegi rääkinud ega ka sellest, et ma temaga öö veetsin, ja kuidas ta mind ära kasutas ja bla-bla-bla. Aga nagu ma juba ütlesin - mul oli sellest õigupoolest suht savi. Inimesed võivad mõelda millest iganes nad tahavad ja kuidas nad tahavad, mina ei kavatse midagi kellelegi tõestada. Tehku ise oma järeldused, I don't give a fuck.

Vot. Umbes selline oli siis see kuu, millest Jason veetis 3 nädalat haiglast ja mina mõtiskledes. Õigupoolest oli mul väga raske temast eemal olla, nagu alati. Teda mitte näha, kuulda .. tunda? See oli raske. Ning kui ma tavaliselt harjusingi millega pikapeale ära, siis sellega oli võimatu harjuda.

Ade'iga hoidsin ma endiselt kontakti. Me olime lähedaseks saanud. Ja tänu sellele teadsin ma, et see oli see päev, mil Jason kooli tuleb.

Ma ei teadnud, kuidas ma sellele reageerib. Ma ei teadnud, kuidas tema mind nähes reageerib. Ma ei teadnud, kas ta oli mulle juba andeks andnud. Kuid ma teadsin, et mina olin. Isegi kui mul järele mõeldes polnud millegi eest talle andeks anda. Võib-olla selle eest, et ta ütles, et ei armasta mind, kuigi tegelikult armastab. Võib-olla...
Ma ei tea, mille eest. Aga seda ma teadsin, et ma ei suuda tema vastu viha pidada.

Ma ei tahtnud rohkem sellest mõelda.
Tulgu mis tuleb.

Ma lihtsalt võtsin end kätte ja keskendusin tavalistele asjadele. Soeng, riided, meik... Ma ei tahtnud end kuidagi eriliselt riidesse panna, et mitte näidata talle, et see on tema jaoks. Selle pärast panin tavalised lühikesed püksid, halli t-särgi ja kerge halli pintsaku.Jalga panin hallid platvormiga kingad.
Hingasin veel peegli ees jõu saamiseks sügavalt sisse-välja, haarasin oma koti ja läksin alla.

Sõin taldrikutäie hommikusöögihelbeid, ütlesin kõigele nägemist, võtsin oma kiivri ja sõitsin mootorrattaga kooli.


Ma kuulsin tema häält juba kaugelt. See oli sarnane sellega, et kui ta varem kuskil lähedal oli, tajusin ma selle alati ära.
Imelik, kas pole?

Ma ei suutnud eristada sõnu, kuid tüdruk, kes temaga rääkis, oli Chantal.

"Sealt tuleb su võimalus," kuulsin ma, kui olin juba piisavalt lähedal.
Tõstsin pea. Jason ja Chantal vaatasid mind. Chantal lohutavalt ja ootavalt. Jason .. no ma tõesti ei tea, kuidas ta mind vaatas, sest ma ei lugenud tema silmadest midagi välja.

Siis tõusis ta püsti ja astus suurte sammudega minu juurde.
Kallutasin veits pead, mõtiskledes, mis sealt nüüd tulla võib.

"Ma tahtsin sind tänada," ütles Jason, tõrjudes kõrvale kõik mu teooriad reetmisest ja .. muust.
"Mille eest?"

"Et sa mu haiglasse tõid. Et sa ei lasknud kellelgi teada saada, kus ja miks ma olin. Lihtsalt .. aitäh."
Kehitasin õlgu, justkui olnuks see kõik tühiasi. "See tundus õige,"

"Jah," venitas ta ja meie vahele laskus ebameeldiv vaikus.


Sama hetk, jutustaja vaatenurgast

Caro tahtis talle öelda, kui väga ta teda armastab ja tagasi saada tahab. Ta tahtis selgitada, miks olid asjad sedasi läinud, miks ta oli pidanud nii käituma. Kuid ta ei suutnud. Tal ei jätkunud julgust, nagu tavaliselt sellistes asjades.

Jason tahtis talle öelda, et ta õppis Carot armastama, tõeliselt armastada. Ta tahtis talle öelda, et ta tahab temaga uuesti alustada. Et ta isegi ei hooli neist vigadest, mis vahepeal olid tehtud. Kuid, esimest korda elus, tundis ta, et ei suuda. Et ta ei julge seda kõike tunnistada, kartes oma tavapärase oleku rikkumist ja ..Caro reaktsiooni.

"Ega siis midagi, jah," ütles Jason.
Caro naeratas õrnalt. "Jah, ega siis midagi..."


Mõtlesin, et paneks teile siis pildi Jasoni õest kah.


Just a normal day
Streets turn into graves
Traces have been removed
The search was disapproved
So cold the night
The weak ones lose the fight
Too many of them out there
Noone seems to care

Lost and so alone
Born but never known
Left all on their own
Forgotten children
We'll never hear a name
They carry all the blame
Too young to break the chains
Forgotten children

They see, they feel, believe
Just like we do
They're laughing, and crying
Wanna live here
Like me and you

Eyes without light
Too tired of good-byes
Never felt embraced
And frightened of every face
A life in disguise
Hope forever died

Lost and so alone
Born but never known
Left all on their own
Forgotten children
We'll never hear a name
They carry all the blame
Too young to break the chains
Forgotten children

They see, they feel, believe
Just like we do
The're laughing and crying
Wanna live here
Like me and you

It shouldn't really be that way
It shouldn't really be that way

We see, we feel, believe
Just like you
We're laughing and crying
Wanna live here
We see, we feel, believe
Just like you
We're laughing and crying
Wanna live here
Just like you 


Открой моё сердце #48: Love Hurts # Eriväljaanne

Selle osaga on selline huvitav asi, et kirjutasin seda kooli Omaloomingupäeval kuu aega tagasi (kui ma veel täpselt polnud situatsioone läbi mõelnud), seega on see veidi muudetud. Aga muidu pidi see (väidetavalt) ilmuma Reaali Poisi eriväljaandes (just sayin'), kus ta on siis esialgsel kujul


Olin istunud haiglas oodates juba mitu päeva. Adrianna ütles mulle, et ma läheks koju, puhkaks, kuid ma vastasin eitavalt.

Kui mina olen süüdi, ei lähe ma puhkama enne, kui olen kõik teada saanud.

Ade ütles seepeale, et ma ei tohi ennast juhtunus süüdistada. Jason pihtis talle peaaegu kõigest ja tüdruk teadis, et tegelik põhjus olin tõesti mina, kuid ta ütles, et usub, et me nkn varem või hiljem taas koos oleme ja et Jason oli käitunud väga lapsikult. 

See mu meeleolu ei parandanud.


„Preili Forbz?“

Võpatasin end mõtetest välja. Mu ees seisis noor naine, kes hoidis käes mingit kausta.

„Jah?“ küsisin õhinal.
„Härra Lockwood ärkas ja...“

„Kas ma saan teda näha?“
„Ta vajab puhkust, kuid te võite tema juurde natukeseks minna.“ Ta vaatas aega oma kuldkellalt. „15 minutit.“

Lipsasin palatisse.
Jason lamas abituna voodis, tema seisund polnud muutunud.

Stabiilne, nagu ütlesid arstid. See võis iseenesest isegi hea olla - vähemalt ei läinud tema seisund halvemaks.

„Jason?“ pomisesin ettevaatlikult, kuid poiss oli vait. Tõenäoliselt ta ikka veel magas.

Istusin toolile tema voodi kõrval ja jäin teda üksisilmi vaatama. Voolikuid oli vähemaks võetud, kuigi oli möödunud vaid mõned päevad. Ta võiks kiiremini terveks saada.

Ade rääkis mulle, et Jason oli vahepeal ärkvel olnud, kuid peale seda läks ta seisund halvemaks. Ta olevat vahepeal ka ärkvel olnud, kuid ma ei olnud seda ise näinud.

Mind ei lastud ju ka siia terveks päevaks, nii et tahes-tahtmata pidin ma ka kodus ära käima. Kuid miski ei takistanud mul veeta oma päevi haiglas, oodates uudiseid. Õnneks oli suvivaheaeg.

Loomulikult käis Jasoni pere iga päev asju uurimas, kuid nad ei jäänud ööseks. Ja ma ei süüdistanudki neid selles. Inimese elu vajab siiski elamist.

Tunnetasin silme ees mingit liikumist ja tõstsin pilgu.
Jason pilgutas pikalt silmi ja pööras siis pea minu poole.

„Hei,“ pomises ta väga väsinult.
„Hei,“ elavnesin ma kohe.

„Mida sa teed siin?“ küsis ta siis, kui asjad olid talle meelde tulnud.
„Ma jätsin Jake'i maha,“ vastasin täiesti ausalt.

„Miks?“ kõlas ta suust külm vastus, kuigi ma teadsin, et tegelikult teda huvitab.

* Nagu ma juba mitmekordselt maininud olen, õppisin ma temast aegapikku aru saama ja teda "lugema". Tema suletud külg oli mulle nüüd avatud. Vähemalt osa sellest. *
„Sest ta polnud see õige,“

„Ja sa jooksid kohe minu juurde?“
„Jason, ma ju armastan sind,“ ütlesin talle siiralt, vaadates talle otse silma.

Ta tegi, nagu poleks seda kuulnud. "Kui sa armastanuks mind, poleks sa mind jätnud." See kõlas karmilt. Kuid õigupoolest see oligi karm. "Pealegi, miks sa nüüd äkki otsustasid, et ta pole see õige? Äkki sa..."

"Kui sina armastanuks mind, poleks sa mul lasknud oodata," segasin ma vahele, sest ei tahtnud edasi kuulata ega ka vastust võlgu jääda.

Ta vaikis hetke. "Ma polegi öelnud,et ma ar..."
"Okei." segasin ma vahele, kuna suht mõttetu oli edasi kuulata - kõik oli niigi selge, "Ei ole tõesti. Ma mõtlen jälle üle, eks. Sorry."

Ma ei rääkinud talle sellest, mida  mulle Chan ja Ade öelnud olid. Kui ta tahab mulle seda .. kunagi öelda, siis ütleb ta seda ise. Pole vaja kedagi teist siia segada.
Pealegi, nad võisid eksida ka. Lõppkokkuvõttes tunneb inimene end ise kõige paremini, kui sedagi.

Suundusin ukse juurde.
Pöörasin end ümber.
"Ma ei mõelnud seda nii,"

"Aga minu arust just mõtlesid. Muidu .. poleks sa seda öelnud. Ja muidugi, ma unustasin, ainult mina ju olen pidanud end kogu aeg avama, eks."

Õde pistis oma pea ukse vahelt sisse. "Külastusaeg on läbi,"
Naeratasin talle. "Ma just olingi minemas." Pöörasin end viimast korda Jasoni poole. "Saa kiiremini terveks."


Ma teadsin, et ainuke koht, kus ma end tol hetkel sain rahulikult tunda, oli Goolengook.

Ja ma tõesti loodan, et Jake'i seal pole. Sest iga kord, kui mina sinna varem läksin, oli ka tema seal. Loodan, et meie vahel olnu muutis seda.

Ma jõudsin taaskord ühte imelisse kohta, kus mühises kosk, kasvasid sõnajalad ja kus - kui imelik see ka poleks - seal oli rahulik. Ma ei ütleks, et just vaikne, kuid rahulik.

*Jah, ma külastasin Goolengoogi metsa tihti, kuid iga kord valisin erineva suuna, ning, kuna mets oli suur, avastasin ma enda jaoks iga kord midagi uut.
Ainult et seekord ei olnud mul tuju kogu selle ilu nautimiseks.*

Kuidas ma sain olla nii loll?

Vajusin maapinnale istuma. See oli küll niiske, kuid mind antud juhul tegelikult ka ei huvitanud.

Kuidas, kuidas, kuidas ma võisin mõelda, et ta armastab mind? See oli ju ilmselge juba 3 aastat tagasi - kui ma armusin temasse -, et sellest ei tule midagi välja. Ta ju ise väitis seda. Ma ise teadsin seda.

Kui see oleks pidanud nii olema, oleks see juhtunud kohe. See juhtus aga vaid sellepärast, et ma ütlesin talle, et ma armastan teda... Ta lihtsalt...

Kui keegi ütleks teile, et armastab teid, kas te tõesti saadaks ta pikalt? Eriti, kui te teadsite varem, et te meeldite sellele kellelegi? Mina nii ei teeks. Vist.

Ja Jason, vaatamata sellele, et ma pidasin teda tugevaks - kõige tugevamaks, keda ma tean -, ta lihtsalt ei saanud siinkohal ära öelda.
See oleks murdnud mu südame ja ta teadis seda.

Väike parandus - see murdis praegu mu südame. Ka seda oli arvata.

Aga ma olin liiga armunud, et näha, et millalgi see juhtub. Või siis - mis oleks rohkem tõenäolisem - endale tunnistada.

"Aah," raske ohkega vajusin selili, piideldes sinist taevast. Miks peab armastus alati haiget tegema?

Otsekohe hakkas mu peas kõlama lugu "Love Hurts", mida ma kord kuulnud olin. See ei olnud küll mu lemmik - ma ei ole just eriline 90ndate fänn-, kuid tundus praegu sobivana.

Ta ei armasta mind, ta ei armasta mind, ta ei armasta mind, ta ei .. armasta .. mind. Sõnad jooksid mu peas ringiratast, nii et pisarad, mida ma proovisin juba pikka aega kinni hoida, hakkasid voolama mööda mu põski.

Asi oli siin selles, et ma mäletasin selgelt lauset: "Keegi ei vääri su pisaraid. Need aga, kes väärivad, ei aja sind kunagi nutma." Tahes-tahtmata (pigem tahtmata, sest vahel ma tõesti tahtsin tema pärast nutta) ma järgisin seda. Siis, kui ma mõtlesin Jasonile, siis ma lihtsalt ei suutnud kunagi nutta. Isegi kui ta mulle väga haiget tegi. Ju siis oli mu see mingi süsteem, mis ei lasknud mul tema pärast pisaraid valada.

Nojah, tegelikult siis, kui me käima hakkasime, see muutus veits. Vahel ma isegi poetasin mõne pisara. Kuid tegelikult ei olnud see sellepärast, et tema mulle haiget tegi. See oli selle tõttu, et mina tegin midagi rumalat ja tema siis minu peale vihastas. See tegi haiget. Aga ma ise olin süüdi.

Olen, parandasin end mõttes.

Ja ma, muuseas, mäletan igat korda, kui ma midagi valesti tegin ja tema mulle tänu minu rumalusele haiget tegi - kõlab segaselt, mis? Ma mäletangi praktiliselt kõiki asju, mida ta kunagi teinud või öelnud on, mida me koos tegime... - jah, tõepoolest, mu mällu on selgelt sööbinud kõik, mis temaga seotud on.

Selline ma kord juba olen. Võta või jäta.
Ja tema jättis.

Love hurts, love scars, love wounds
And mars, any heart
Not tough or strong enough
To take a lot of pain, take a lot of pain
Love is like a cloud
Holds a lot of rain
Love hurts......ooh, ooh love hurts

I'm young, I know, but even so

I know a thing or two
And I learned from you
I really learned a lot, really learned a lot
Love is like a flame
It burns you when it's hot
Love hurts......ooh, ooh love hurts

Some fools think of happiness

Blissfulness, togetherness
Some fools fool themselves I guess
They're not foolin' me
I know it isn't true, I know it isn't true
Love is just a lie
Made to make you blue
Love hurts......ooh, ooh love hurts
ooh, ooh love hurts

I know it isn't true, I know it isn't true
Love is just a lie
Made to make you blue
Love hurts......ooh, ooh love hurts
ooh, ooh love hurts


Открой моё сердце #47: Addicted


"Ca... Car... Caro," pobisesin ma, andmata endale aru, miks ma tema nime üldse mainisin.
"Ei, kõigest Ade," Tüdruku hääl oli pehme ja mulle tundus, et ta naeratas neid sõnu öeldes.

Avasin vaevaliselt silmad. Ade oli see tõesti.
"Hei, kuidas sa end tunned?" küsis Ade hoolivalt.

Tahtsin õlgu kehitada, kuid pelgalt õlgade liigutamine tegi põrguvalu. "Valus on,"
"Oh, Jason, millest sa üldse mõtlesid?" alustas Ade.

"Ma ei tea, Ade. See tundus tol hetkel nii..."
"Oo, ära ütle 'õige'. Caro oleks äärepealt..."

"Jah," ta tegi mõtliku pausi. "Sa mainisid teda enne, muuseas."

"See oli vale,"
"Pigem tähendab see lihtsalt, et sa armastad teda,"

"Ma ei armasta teda," valetasin, pöörates pea ära.
"Muidugi armastad. Ja tema armastab sind."

"Ta ei armasta mind,"
"Ah, ära käitu nagu väike laps. Kui ta ei armastaks sind, poleks ta sulle järele läinud ega sind surema jätnud. Teiseks, ta veetis kogu oma päeva siin, kui sa nokaudis olid."

"Kus ta siis praegu on?"
"Ma saatsin ta koju. Ta veetis siin kogu öö ja hommikupooliku..."

"Miks ta hoolib?" pobisesin rohkem endale kui Adriannale.
"Sest ta armastab sind, Jason,"

"Miks ta siis oli Jake'iga?
Ade kohmetus. "Sellest räägib ta sulle ise. Aga usu mind, ta armastab sind. Ja sina armastad teda."

Kiristasin hambaid. Ma ei saanud sellele vastu vaielda, sest .. noh, see oli tõsi. Vähemalt minu kohta. Caro kohta .. noh, ma tegelikult arvasin, et ta armastab mind ka. Aga see ei muutnud tõsiasja, et ta magas Jake'iga ja jättis mu tema pärast maha.
Oi kuidas ma tahan tema õigustamist kuulda.

"No näed, tubli poiss, said aru küll," rääkis Ade minuga kui väikse lapsega.
Muigasin tahtmatult.

"Nii, aga nüüd ma pean minema. Pealegi, varsti tuleb Caro sind vaatama..."
"Ma ei ole veel valmis teda nägema,"

"Ma tean, kuid sa pead. Ta tahab sinuga rääkida."
"Kas rääkimiseks pole liiga hilja?"

"Äh, ära alusta jälle,"
"Okei, okei. Eks ma siis kuulan, mis tal mulle öelda on."

"Tubli poiss," kordas ta taas.
"Ah, mine nüüd,"



Lamasin juba pikemat aega voodil, Angel kaisus, ja mõtlesin. Mõtlesin .. no suht kõigest. Väntasin peas kogu oma armuloo, alates algusest.

Kui ma uude kooli tulin, tundusid mulle kõik poisid ühesugused, ning ma uskusin, et ei jäta nende nimesid kunagi meelde. Pealegi, et need oli osadel suht sarnased ka. Natukese aja pärast suutsin siiski eraldada 'koorekihi' omad, tavalised, nohikud, erakud, jne. jne.

Veidi aja pärast .. nojah, neist kõigist eraldus Jason. Ma ei ole veel tänasenigi kindel, kuidas see juhtus ja miks see juhtus, kuid ühel hetkel see lihtsalt juhtus ja .. noh, ta hakkas mulle meeldima.

Ma ei mäleta täpset päeva, kuid ma mäletan juba seda aega, kui ma armunud olin. Ja armusin ma temasse üsna peagi peale meeldimist. Muidugi ei saanud ma kohe sellest aru, aga kui ma juba suht stalkisin teda netis ja jälgisin tundides ja vahetundides ning mõtisklesin, kuidas temaga ühte rühma saada (kui me mingit rühmatööd tegime), siis .. jah, siis sain ma sellele pihta.

Kui päris aus olla, siis ma tahtsin, et see kõik lõppeks. Ma tulin uude kooli, et uuesti alustada, mitte .. armuda või veel midagi. Aga noh, armastuse vastu ei saa.

Kuid see kõik ei olnud tol hetkel üldsegi tähtis. Ma ei kerinud kogu lugu tagasi. Mu pähe tulid vaid kindlad momendid. Enamasti head.

Näiteks. Esimene kord, kui me temaga rääkisime. Kui ma temaga julgesin rääkida.
See oli kord, kui ma juhtusin olema õigel ajal õiges kohas. Pidin kooli kauemaks jääma, et teha oma füüsika järeltöö, kuna .. jah, olen siis aus - füüsikas pole ma just kõige andekam. Igatahes, jutu juurde tagasi.


Kõndisin mööda tühje koolikoridore, trepist alla, mind saatmas vaid mu enda kajavad sammud, kui ma kuulsin seda. See oli kõige ilusam kitarrimäng, mida ma eales kuulnud olin. Ja see oli üks mu lemmiklugudest - Nazarethi "Love Hurts"i. Poisihääl laulis peale ka.

"Some fools think of happiness
Blissfulness, togetherness
Some fools fool themselves I guess
They're not foolin' me

Tippisin ettevaatlikult ja vaikselt seina taha, et ta mind ei näeks. Alles siis sain ma aru, kes seda lugu mängib.
Süda hakkas taguma märgatavalt kiiremini. Jason.

"I know it isn't true, I know it isn't true
Love is just a lie
Made to make you blue
Love hurts......ooh, ooh love hurts
ooh, ooh love hurts

Tal on imeline hääl, mõtlesin ma, püsides endiselt peidus.
Kuid, nagu kõik head asjad, lõppes lugu paari hetke pärast.

Tõmbasin hinge, sest olin lugu kuulates mõned hingetõmbed vahele jätnud.
Minu puhul tüüpiline.

Piilusin seina tagant ja .. sattusin tema pilgu otsa.
Kohmetusin, lüües pilgu maha.

"Kuidas oli siis?" küsis ta, pannes kitarri enda kõrvale.
"See oli imeline..." ütlesin imetleval häälel, otsekui hõljuksin pilvedes. Armas, nüüd ma jätan endast veel hullu mulje ka.

"Tõesti ?" imestas ta.
"Kindla peale. Miks sa küsid?"

"No .. muusikakoolis öeldi, et see on kohutav. Et ma mängin mustalt ja värki."
"Tegelt? Ma küll ei ütleks."

"Miks sa seda seina taga kuulasid?" muutis ta teemat.
Saatsin talle juhmi pilgu.

"Noh, tead küll, sa oleks võinud välja ka tulla - ma ei hammusta,"
"Ma ei mõelnud selle peale kuidagi..." kokutasin vastuseks.


Too kord oli imeline.
Võib öelda, et see oli üks neist tasemetest, mida ma kunagi temaga suhtlemisel ületasin. Neid oli muidugi veel piisavalt.


Kunagi ma kutsusin ta isegi kinno. Tegelikult pidin ma "Noorkuud" minema Cassie'ga vaatama, kuid ta ütles, et kui ma selle poisi nõusse saan, siis ta läheb Erini ja Laureniga.

Ma totaalselt värisesin arvuti taga, kui kirjutasin talle, et me võiks koos kinno minna. Kahjuks polnud sellel põhjust - ta oli juba kellegagi kokku leppinud ja see teine polnud keeldunud, nii et...


Ühiskasulik töö.
Ma valisin nimme sellise asja, kuhu ta elu sees ei läheks (kunstiklassi koristamine) - ma veel spetsiaalselt vaatasin, et ta poleks end sinna märkinud. Mitte et ma ei tahtnud temaga koos olla, aga .. no ma arvasin juba siis, et äkki ta taipab midagi, ja see oleks kahtlust juurde lisanud.

Kui mina end kirja panin, oli ta hoopis laudade ühest klassist teise valinud. Kui mina end kirja panin...

Kui ma paari nädala pärast kunstiklassi ilmusin, oli tema seal ja kritseldas parajasti mingit joonistust.
Oo, kas ma tõesti julgesin öelda kritseldas?! Ta joonistab superilusaid pilte.

Igatahes, õpetajat parajasti klassis ei olnud, seega oli iseenesestmõistetav kas või paar sõna vahetada.
"Kunstiring?" küsisin, tammudes ukse juures.

"Um, ei," Ta lisas pildile mõned triibud. "Ühiskasulik töö."
Püüdsin elu sees suud kinni hoida. Pliiats, mida ma käes veeretasin, kukkus põrandale.

Jason vaatas minu poole, kulm kergitatud.
Punastasin kergelt, peites end laua alla, et pliiats lauale panna.

Mida kuradit? Mida ta siin teeb? Ta ju oli laudade vedamises... "Sa kuskil mujal ei olnud? Kui ma end kirja panin, polnud klassi koristamises kedagi peale minu..." püüdsin kõlada võimalikult tavaliselt, veenvalt.

Ma ei oska öelda, kas ma feilisin või mitte.
"Oh," lausus ta hooletult, pöördudes taas oma töö poole. "Mõned asjad tulid ette. Ja järele oli jäänud kas liuvälja hooldamine, söökla koristamine või kunstiklassi koristamine."

"Ahsoo," vedasin lauale närviliselt sõrmega ringe. "Mida sa seal üldse joonistad?"
"Tule ja vaata," ütles ta kavala muigega.

Kergitasin mõttes kulmu. Mida see muie tähendas?
Kõndisin ebalevate sammudega tema laua juurde.

"Wow," suutsin vaid öelda. Esiteks selle tõttu, et Jasoni joonistatud hunt oli kui foto - see oli nii tõetruu. Ja teiseks .. tema lähedus saatis mu kehasse suurel hulgal elektrilaengut.

Jason muigas taas kavalalt. "Meeldib, jah?"
"See on suurepärane,"

"Ah, ns, igapäevane värk,"
"Nalja teed? Ma sooviks, et mul kas või midagi hundisarnast tuleks, kui ma pliiatsi kätte võtan. Ainuke, mis mul hästi välja tuleb, on liblikatiivad."

"Ka saavutus,"


Jah, tookord oli ka lõbus.
Ma jumaldasin neid momente, kui juhtus midagi toredat, mida võisime jagada vaid meie kahekesi. Ja neid momente oli nii palju.

Siis ma taipasin.
Need momendid ei olnud ilmaasjata. Ma ei oodanud teda kaks aastat selleks, et nüüd vaenlastena lahku minna. 

Otsus oli tehtud.
Ma armastan teda.
Haarasin mantli, mootorratta võtmed ja suundusin haiglasse.



Vaatamata sellele, et ma seda tunnistada ei tahtnud, tahtsin ma, et Caro tuleks kiiremini. Ma siiski armastasin teda.

Vaatamata sellele, et ta oli maganud Jake'iga, kes oli mulle sõber siiski. Vaatamata sellele, et ta tundmatul põhjusel mu maha jättis, et olla Jake'iga. Vaatamata .. vaatamata kõigele, noh.

Järsku hakkasid masinad piiksuma. Tundsin kohutavat uimasust ja suikusin unne, kuid kuskil mälusopis kõlasid endiselt mu mõtted: Ma saan sellest välja. Ma ronin sellest välja. Ma teen selle ära .. Caro nimel.

Have I told you how good it feels to be me,
when I'm in you?
I can only stay clean
when you are around.
Don't let me fall.
If I close my eyes forever,
would it ease the pain?
Could I breathe again?

Maybe I'm addicted,
I'm out of control,
but you're the drug
that keeps me from dying.
Maybe I'm a liar,
but all I really know is
you're the only reason I'm trying.

I am wasted away,

I made a million mistakes.
Am I too late?
There is a storm in my head;
it rains on my bed
when you are not here.
I'm not afraid of dying,
but I am afraid of losing you.

Maybe I'm addicted,
I'm out of control,
but you're the drug
that keeps me from dying.
Maybe I'm a liar,
but all I really know is
you're the only reason I'm trying.

When you're lying next to me

love is going through to me.
Oh it's beautiful.
Everything is clear to me
'till I hit reality
and I lose it all...
I lose it all...
I lose it all.
I lose it all...
Nah nah nah
nah nah nah....
Nah nah nah nah nah nah.....
nah nah nah nah nah nah....

You're the only reason,

Yeah, you're the only reason I'm trying,
Oh, I'm trying, I'm trying, I'm trying,
Don't want to lose it all,
Don't want to lose it all,
I'm trying, I'm trying..
I'm trying ...
Yeah, you know I'm addicted,
You know I'm addicted,
Yeah, you know I'm addicted....


Открой моё сердце #46: Всего хорошего

„Jason, miks sa seda tegid?“ nutsin ma ta voodi juures, kuid ta ei vastanud. Ja kuidas ta oleks saanudki? Need voolikud tema küljes näisid hirmuäratavad. Neid on nii palju.

* Peale seda, kui Jason oli majakatuselt alla hüpanud, kutsusime otsekohe kiirabi, põrutades siis Chantali autoga sellele järele. Arstid ütlesid, et on õnnejuhus, et Jason ära ei surnud. *

Krt, ma oleks siis ise talle järele hüpanud.

Igatahes, kohe peale kohalejõudmist viidi ta intensiivi, kuid järgmisel päeval toodi ta juba tavalisse üksikpalatisse.

Eile kästi mul koju minna, kuna nad väitsid, et pole mõtet ns passida - nkn ei saanud veel midagi täpselt teada. Täna aga lubati meid juba palatisse. Meid = mina, Jasoni vanemad ja Adrianna.

Ta vanemad olid koju läinud, Ade kohvikusse ja mina lihtsalt istusin seal, kuni sain.
Mind ei huvitanud, et ta vajas puhkust – kui egoistlik minust – et ta oli äsja tulnud operatsioonilt ja värki. Ma pidin teadma.
Kuid ma teadsin. Mina. Vastus oli lihtne, kuid .. raskesti teadvustatav. Ma poleks pidanud MITTE KUNAGI teda jätma. Mitte kunagi .. mitte kunagi .. mitte kunagi .. kunagi .. kunagi. Sõnad käisid mu peas ringiratast ja lõpuks oli mul tunne, et keegi lihtsalt karjub neid mu peas. Surusin sõrmed oimukohtadele ja masseerisin neid, proovides vabaneda valust.

* Tegelikult oli ime, et Jason suutis ellu jääda, nagu arstid ütlesidki. Ja EI, ma ei mõelnud seda mitte mingil juhul halvustavalt. Et nagu : "Mis mõttes ta ellu jäi?!" Ei, ma ei teeks mitte kunagi nii. Mitte .. kunagi. Aga see oli endiselt ime. Ime .. mille peale ma salamisi, isegi enda teadmata, oli lootnud. Sest ma ju ei teadnud, et Jason üldse .. saab seda teha.

Ma polnuks kunagi arvanud, et ta tõesti võib võtta narkootikume, ja lisaks veel proovida enesetappu sooritada. See oli lihtsalt nii .. mittejasonilik.*

"Preili? Preili Forbz?" Noor medõde raputas mind õlast - nähtavasti olin tukkuma jäänud.
"Mh?" Hõõrusin uniselt silmi, piideldes seinal olevat kella. Whoa, ma olin siin juba 6 tundi.

"Külastusaeg on läbi. Te peaks koju minema. Te olete väsinud."
"Kas ma homme saan tulla?"

Ta naeratas ujedalt. "Vaevalt et härra Lockwood paari päeva jooksul üldse ärkab. Pealegi, ta vajab puhkust. Loomulikult võite te tema palatis tasakesi istuda... Iseasi, kas see aitab või..."
"Tänan teid," laususin vaikselt.

"See on meie töö," vastas ta lihtsalt.
Naeratasin talle väsinult. "Nägemist,"


"Ade... anna mulle andeks," sõnasin, kui tüdruk mu koju viis. Mul olid ju ainult mootorratta load.
"Sa ei ole süüdi, Caro,"

"Kuidas siis ei ole? Mina jätsin Jasoni maha .. minu pärast ta..."
"Shh. Ma tean, mis selle taga on."

"Mi-mida?" kogelesin ma.
"Mulle ei meeldi Zack. Mulle ei meeldi see, kuhu Jason end mässinud on. Ma ei saa aga kahjuks sinna midagi parata. Kuid sina saad."

Ta noogutas. "Jason armastab sind, isegi kui ta seda veel tunnistanud pole. Ta pole mitte kunagi kedagi niimoodi armastanud, nagu ta armastab sind. Ning sinu pärast on ta valmis sellest kõigest loobuma."

Pöörasin pilgu välja. "Mitte peale seda, mida ma tegin..."
"Ma kuulsin sellest. Chan rääkis mulle veidi... Mul on kahju."

Raputasin pead. "Mis tehtud, see tehtud. Kahjuks."
"Seda annab parandada."

"Ma ei saa parandada seda, et ma pmst petsin Jasonit,"
"Ei, seda mitte," nõustus Ade. "Aga seda annab unustada."

"Kuid see on raske,"
"Muutused ongi rasked. Kuid nad teevad head."

"Ma arvan. Loodan selle peale."
"Sa saad hakkama, Caro. Sa oled tugev."

"Ma ei ole tugev..."
Tüdruk turtsatas. "Muidugi oled. Mitte keegi teine ei oleks minu venda välja kannatanud."

Tahtmata turtsatasin samuti. "Marjorie kannatas ju,"
Tüdruk lõi käega. "Ainult raha pärast,"

"Raha pärast?"
"Ta lootis, et Jason abiellub temaga."

"Sa teed nalja,"

Ta noogutas.

"Whoa..." venitasin ma.
"Jeap, Jason oskab,"


"Aga aitäh sulle siis,"
"Pole tänu väärt,"

Ade nõjatus aknast välja. "Ja ära unusta, mis ma sulle ütlesin,"
"See tundub suht võimatu missioon..."

"Challenge considered?"
"Challenge accepted," kostsin vastu, kuigi polnud absoluutselt kindel, mida ma tegema peaks.


Paari tunni pärast olukord paranes - ma teadsin vähemalt, millest ma alustama pidin.
Valisin telefonil õige numbri ja jäin ootama.

"Jah?" Tema hääl kõlas ootusärevalt.
"Jake, sa pead siia tulema. Kohe."

"Mis viga?"
"Kohapeal räägin. Kiirusta."


Jake oli minu pool hiljemalt 15 minuti pärast.
"Nii, mis meie printsess tahab mulle teatada?"

"Oo, küll see sulle meeldib," Oi kuidas ma tahaks selle õnne tema näolapilt minema virutada. Mm .. seda ma ju kohe peaaegu et teengi.

"Ma olen meelitatud," lausus ta oma ninnu-nännu häälega.
Öak. Ja selle tüübi vastu mul tärkasid mingid tunded kunagi? 3 haha-d 4 korda, tõepoolest. "Ma loobun plaanist," laususin lihtsalt, vaadates talle otse silma.

Ta pilgutas paar korda silmi, naeratus aeglaselt näolt haihtumas, jättes sinna .. viha? "Mida?!"
"Ma loobun plaanist, Jake. Seda me sisse ei arvestanud."

"Mida seda?"
"Jason oleks minu pärast ära surnud."

"Mida sa ajad?"
"T*ra küll, Jake, ära teeskle siin, et sa ei tea midagi. Zack on sellest raudselt kõigile juba jahvatanud."

"Khm," Ta köhatas. "Olgu, lähme siis raskemat teed pidi. Ma tõesti tean, mis Jasoniga juhtus. Mis
 see sinusse puutub?"

"Mu jaoks on tunded küll tähtsad, kuid jätame nad praegu kõrvale. Esiteks, meie plaan ei ole enam plaan. Nii palju, kui ma aru sain, jätsid sa lihtsalt osa asju Zackile rääkimata, kuid tegid siiski oma tööd, lisades sellesse naudingut. Teiseks, sa kasutasid mind ära. Sa tahtsid lihtsalt, et ma sulle kätte annaks, muud midagi. Pluss sa valetasid mulle oma tunnete kohta. Kolmandaks, mis on tähtsaim  siinkohal, ma armastan Jasonit. Ma ei saa nii tema tunnetega mängida."

"Oioioi, kui tundlikeks me oleme muutunud. Tol ööl sa olid küll pigem emalõvi kui see kassipoeg, keda sa endast praegu kujutad. Ma tean liigagi hästi, kuidas see Jasonile mõjus, ta ei anna sulle enam kunagi andeks, ta ei taha sind enam - kui sa nüüd minuga lahku lähed, jääd sa igaveseks üksi. Ma saan sulle vähemalt naudingut pakkuda ja tõsta su prestiiži."

"Oioioi, kui teistsuguseks me oleme muutunud. Sa ei ole enam see, kes sa olid siis, kui ma sinuga alles tuttavaks sain. Ma üldse kahtlen, kas sa üldse olidki selline .. teistsugune. Aga vahet pole. Tõsi on, et ma ei tunne enam sinu vastu midagi - sa ei ole mulle enam isegi sõber. Lihtsalt järjekordne jackass sealt 'koorekihist', kes ajab taga kergemeelseid tüdrukuid, kes talle kergelt kätte annavad."

"Ära unusta, et sa olid üks neist," pistis ta vahele.
Virutasin talle laksuva kõrvakiilu. "Sa ikka üldse ei arene,"

Ta hõõrus ärritunult oma põske. "Siis saab kogu kool sellest teada,"
"Sellest, et Caroline Forbz andis kätte ühele 'koorekihist'? Okei, suht pohh tegelt. Mul on sel juhul ka siis nii mõndagi huvitavat rääkida."

Ta surus mu vastu seina. "Sa püsid vagusi,"
"Vaid siis, kui sina püsid,"

"Sa ei ähvarda mind!"
"Sina mind samuti mitte! Ja nüüd, lahku siit majast ja kohe! Sa oled siin nüüd mitte keegi, sa oled minu jaoks mitte keegi! Ja meie 'plaan' on nüüd läbi! Nüüd kao mu silmist!

Ta käed vabastasid aeglaselt mu kõri. "Ma ei jäta seda nii,"
Ta sulges ukse suure pauguga.

"Mina samuti mitte," sosistasin vaikusesse.


В плену у серых стен и мокрых крыш домов 
Луна среди антен
На стенке календарь и под окном фонарь
И никаких проблем

Вот только нет тебя, а я
Себя накручиваю чeрною тучею 
Думаю мучаю, ааа  
Знаешь не круче ты

Всего хорошего ведь это я тебя брошy на...
Это будет не сложно! Как доконала любовь-война
Всего хорошего ведь это я тебя брошу на ветер
Это будет не сложно на так доконала любовь-война

Дыханье на стекле оставлю недопитым кофе на столе
Я у себя внутри, сотру вчерашний миг и никаких проблем 
И больше нет тебя а я
Себя накручиваю чорною тучею
Думаю, мучаю, ааа
Знешь не круче ты... 
Всего хорошего ведь это я тебя брошy на...
Это будет не сложно! Как доконала любовь-война
Всего хорошего ведь это я тебя брошу на ветер
Это будет не сложно на так доконала любовь-война
Всего хорошего ведь это я тебя брошy на...
Это будет не сложно! Как доконала любовь-война
Всего хорошего ведь это я тебя брошу на ветер
Это будет не сложно на так доконала любовь-война