28.10.13

Varjud minevikust #3: paha tüdruk Caroline

Caro, 5 aastat tagasi

Õõh, kutid? Äkki te sulgeks oma koogiaugud, aitäh?!
Näppisin närviliselt ja ärritunult kleidi alumist osa. Ma ei suutnud taluda mõtet, et inimesed mind jõllitavad. Ma mõtlen, jah, Jason võis rääkida mida iganes, olgu ma siis "ilus" ja "kuum" ja ma ei tea, mida iganes veel, aga ei! Lihtsalt ei.

Ausalt? Te lihtsalt ei kujuta ette. Päriselt. Te reaalselt ei kujuta ette, kui nõme see olla võis.
Mida teised arvasid? Järeldusi on kerge teha. Kannad seelikut - otsid poiste tähelepanu. Selles suhtes, et ega kedagi eriti ei huvita su sisemaailm, sest miks peaks?

Tegelikult ma ei ole selline. Mind huvitab. Ma võiksin kuulata erinevate inimeste elulugusid, kui nad vaid vaevuks neid rääkima. Inimeste probleem on usaldamatus - mitte et ma ütleks, et põhjuseta, kuid samas, kes selle loonud on? Inimesed ise, kas pole? - ning nad vaatavad sulle viltu otsa, kui sa midagi nende elust teada tahad.

Ma ei unusta kunagi, sõltumata sellest, mis minuga juhtub, kuidas ma paari-kolme kuti südamed murdsin. Aga hei, mis mul üle jäi?!
Ühest küljest võin ma süüdistada inimesi, kes teistele ära ütlevad. Ma süüdistan täiega neid, kes teevad seda eriti õelalt. Ja siis arvan, et ma ise kunagi niimoodi ei tee.

Juhtus midagi .. mitte just kõige meeldivamat. Kellelgi oli ülimalt ükskõik, et mul on kutt.
Keegi lihtsalt otsustas, et kõigi ees minu ette põlvili laskuda on ülimalt romantiline, nunnu ja äge.
Arvake mida? See võiks olla. Kui tüdruk on õige.

Ma täiesti rahulikult jalutasin mööda tantsusaali. Tähendab, rahulikult ei ole võib-olla just kõige parem väljend tolle olukorra kirjeldamiseks. Olin vaevalt kümme minutit tagasi kokku põrganud Jake'iga ning see ei olnud mulle just kõige paremini mõjunud.

Sest ilmselgelt mul polnud ilma selletagi piisavalt muretsemist!
Ma olin, nagu eelnevalt mainitud, inimene, kes .. on huvitatud teistest. Ma ei saa lihtsalt üle, kui ma äkki pean hülgama inimesed, keda ma olen nii pikka aega tundnud, kes on mulle olnud teise pere eest ja erinevalt, kuid siiski midagi, tähendavad.

Tõsi, paljud saavad sellest üle. Ülikool, töö, mis iganes - ja kellel oma endisi klassikaaslasi vaja on? Inimesed unustavad kiiresti.
Kuid mitte mina. Mul oli kaks äärmust: ma kas unustasin kohe või jäin seda heietama elu lõpuni (niivõrd-kuivõrd, ma vist olen veel liiga noor, et seda väita).

Niisiis. Kõigepealt pidin ma üle saama sellest, et ma tõenäoliselt ei näe neid inimesi enam kunagi. Siis pidin ma mõtlema, mida oma eluga edasi peale hakata, sest mul polnud õrna aimugi, mida ma elus teha tahan, ometigi mu vanemad pidasid aasta vahele jätmist peaaegu et võrdväärseks inimese tapmisega.
Haha .. kullakesed .. kui te vaid teaks.

Neelasin sapi alla ja hoidusin end väristamast.
Rõve.
Ma ei olnud tegelikult isegi kindel, mille kohta see täpselt käis.

Jake...
Jake'iga oli jällegi see lugu, et ma endiselt polnud talle andestanud. Ühet küljest ma teadsin, et ma ei pea viha igavesti, sest sellel lihtsalt polnud mõtet. Siis aga, ta oli mulle väga haiget teinud ja oma armid jätnud ning ma ei olnud kindel, kui palju võiks see aega võtta, et ma talle andestaks.

Kõige nõmedam selle puhul oli see, et kui ta mind nüüd iga päev koolis selle märg-koer-ukse-taga-pilguga, ja ma pidin tuimalt pea eemale pöörama, sest ma teadsin, et võiksin ise nutma hakata. Ja siis ma oleksingi talle andeks andnud. Ning kuigi ma teadsin, et ma ei ole see inimene, ei tahtnud ma tunduda nii .. kerglane. Võib-olla ma isegi ise ei tahtnud talle andeks anda.

Ja lõpetame mu õhtu kenasti sellega, et laskume mu ette põlvili, sest me mõtlesime, et meeldime sulle, kuna sa olid meiega natuke liiga sõbralik.
Okei. See oli nüüd mõrd Caro. Vabandust.
Ei, tegelikult teate mida? Ma ei mõelnud seda tõsiselt. Ma tõepoolest ei vabanda. Mul ei ole kahju. Ning vabandada selle pärast ei kavatse ma samuti mitte.

Igatahes. Mis just seal juhtus, et mind täiesti äärmise piirini viia?
Viimane kooliaasta. Me oleme ise jumalad, meil on rebased .. terve hulk igasugu balle, pidusid, muid põnevaid õhtuid... Ilmselge, et ka viimasel kooliaastal on võimalik juurde saada uusi tutvusi kas või omaenda lennust, kelle olemasolust sul aimugi polnud lihtsalt seetõttu, et polnud puutepunkti.

Ma iseenesest arvan, et see võibki olla üks 12. klassi põhieesmärk - muuta inimesed üksteise vastu sallivamaks ja sõbralikumaks.
Kuid, nagu näha, on mõnede jaoks see sõbralikki pool liiga .. liiga palju.

Ma tutvusin rebastenädala jooksul uute kuttidega. Vnoh, ütleme nii, et üks neist tahtis mulle oma käpad külge ajada juba varem, aga ma ütlesin talle ära - karmilt, tean, aga lõppkokkuvõttes .. lõppkokkuvõttes mul jällegist ei olnud üldsegi häbi ega kahju. Ma arvan, et tegelikult mu tee mõrra poole hakkas pihta just kuskil 11. klassi teise veerandi ajal, seda siis asjaolude tõttu. Mjah.

Oodake üks hetk. Kas ma ütlesin üks neist? Ma olin ainuke tüdruk grupis. Ning vaatamata sellele, et seal oli ka Jason, oli neid mürakarusid üks viis tükki.
Juba meie tutvumisõhtu oli omamoodi koerustükk. Mie grupp oli emo-gooti-punk ning mina olin oma rebasele valinud välja emo stiili, kuna see alati mind kütkestanud on, nii et mul olid kaasas meikimisasjad ja must küünelakk.

Ootate, kus nali tuleb? Nali tuleb seal, et kui me rebased olid ära läinud peale reeglite pealelugemist, olid jumalad juba liialt täis, et mäletada, et nende rebasteaeg oli möödas. Mina kui tüdruk olin valitud selle õhtu meigikunstnikuks ja küüntevärvijaks. Nad põhimõtteliselt võtsid end järjekorda, et ma neil küüned mustaks värviks. Ma ei tee nalja.

Minu meigil niivõrd ei vedanud. Kutid leidsid, et nad on meistrid meikimise alal. Nii et kulmudel kasutati kulmukoorutaja (autor: st ripsmekoolutajat), lauvärvidega tehti võimas zombie-meik (st sellega polnud koos mitte ainult liikuvad laud, vaid ka täielikult kulmualune osa) ja, noh, meigipliiats oli pigem markeri rollis, sest sellega joonistati nägu täis.
Lõbus, eks?

Ma ei hakka väitma, et ma ise nüüd üldse joonud polnud. Kuid siiski jätkus mul piisavalt mõistust, et normaalselt käituda.
Välja arvatud üks moment...

Juba pelgalt tähelepanu, mis kogu õhtu/öö mulle suunatud oli, ajas Jasoni kergelt öeldes endast välja. Ta juba ei tundnud end kõige paremini, sest kõik olid talle vastumeelselt täis ning ignoreerisid moraalsusnorme, ning siis veel see, kuidas nad minuga käitusid - liiga sõbralikult.

Ja siis suutsin ma kõik veel hullemaks teha, kui "mängisin" ühe tüübiga mängu kes-enne-silmi pilutab. See juhtus nii, et üks tüüp - seesama krutskite ja etteastega - hakkas mind lampi jõllitama ja ma küsisin, kui kaua ta seda teha suudab. Igavesti, oli too vastanud ja ma, nalja - või pigem idiootsuse - pärast tegin talle väljakutse üksteisele otsa vaadata nii kaua, kuni keegi pilgutab.

Mäng kestis kaks tundi. Mina oma naiselike võludega - ... - läbisin selle niisama. Tegelikult see lõppeski siis, kui ma ütlesin talle, et ta pilgutas - mis sest, et ta oli eelnevalt mitu korda pilgutanud. Tegelikult see tüüp ikka oskas sind jõllitada. Ta suudab vist kõige kauem silmi pilgutamata hoida inimestest, keda ma tean. Fantastiline.
Kui vaid.

Ma ei hülga inimesi. Mis sest et ma just nendega tutvusin - kui ma nendega veel mõne aja mõnel määral kokku puutun, siis ei ole ju vaja endast halba muljet jätta.
Ning võib-olla see ongi mu probleem. See, et ma olen inimeste vastu niivõrd hea ja usaldav.
Me suhtlesime. Kuni osa hakkas ise eemalduma. Ma ei sundinud end peale. Ma lihtsalt ei tahtnud olla see, kes esimesena alla annab.

Ja millega see kõik tipneb? See kõik lõppeb kenasti sellega, et inimene otsustab, et mul on ka tema vastu tunded - mis sest, et mul poiss-sõber on, eks? -, ning otsustab, et on ülimalt nunnu teha selline kena žest nagu seda on põlvili kohtingule kutsumine.
Okei, ma ei väida, et see seda poleks .. aga kordan end: te peate kindlad olema, kellele te seda teete, jumal hoidku!

Raputasin nuttes pead. See kõik tuli liiga korraga ning ma ei suutnud sellega toime tulla. Ma ütlesin talle ära - ilmselgelt - kõigi ees. Ja siis ma jalutasin sealt minema.

Kunagi tulevikus ütleb mulle Jake, et ma olen ise kõikide juurest ära läinud. Isegi siis, kui ma jalutasin minema inimeste juurest, kes mind solvasid ja minuga valesti käitusid. Jamh .. ma just ise ütlesin, et ma "jalutasin minema", aga .. Tegelikult tal polnud õigus. Osad hülgasid ka minu.

***

Olevik

Ma võisin endiselt vahepeal heietama jääda. Jõllitada pimedust ilma, et mul oleks kindel jälgimisobjekt olnud, ja lihtsalt mõelda.
Jah, mu probleem oli ülemõtlemine. 

Mäletate aega, mil Jason vihkas klubitamist ja pidutsemist? Hiljem olen ma mõelnud, kuidas see talle külge ei hakanud. Ma mõtlen, maffia, eriti veel Orbosti allrühm, mis oligi ju klubi maskeeringuga - tegelikult on see enamiku maffiajõukude kattevari -, ning neil on kogu aeg mingid kokkusaamised - aka siis peod.

Igatahes, see Jason oli kusagile peitu pugenud. Peaaegu et iga reede me võtsime mõned shotid ja läksime linna peale. Nagu teismelised jõnglased.
Või siis pigem nagu need Caro ja Jason, keda ma arvasin, et ei saa kunagi tundma.
Ma ei saanud sellest kunagi lõpuni aru. Tähendab, endast sain - ma tahtsin võtta noorusest kõike, kui mul just polnud võimalust igavesti nooreks jääda -, aga kohe kindlasti mitte temast.

Mingi hetk ta lihtsalt läks minu kutsete ja palvetega kaasa ning .. nii me lõpetasime. Ent tõsiasi oli see, et meie vana Jason polnud päriselt lahkunud, kuigi vahest uskus seda ka tema.
Ma nägin küll, kuidas see kõik talle mõjus. Ta endiselt vihkas seda. Ent ta ei öelnud mulle kunagi midagi. Ta võib-olla arvas, et ma endiselt ei oska seda teha. Endiselt ei oska inimesi lugeda. Ta eksis. Ma olin väga muutunud.

Ning kuigi ta võib-olla leidis, et ma arvasin, et muutus temagi, siis tegelikkuses läksin ma ta valega kaasa pelgalt seetõttu, et aru saada, miks ta seda teeb.
Üks punkt võis olla see, et ta armastas mind väga ega tahtnud pidevate äraütlemistega haiget teha. Kuid siinkohal väidaksin vastu, kuna ega minagi talle kogu aeg "jah" ei öelnud, suhtes tuleb jõuda konsensusele ning sedasi oleks ta võinud "jah" öelda ka varem.
Jason oli mu jaoks alatiseks müsteeriumiks.

Ning siis olid unenäod. Unenäod kui mineviku peeglid. Ma nägin teda.
Ma olin arvanud, et olen Jake'i unustanud. Selles suhtes, et ma isegi ei pidanud nüüd nii väga pingutama. Ülikool ja töö ja armastav elukaaslane .. elu oli enam-vähem perfektne ja mineviku varjud mind ei kiusanud.

Ning siis äkki ühel hetkel hakkasin ma unes nägema sähvatusi. Vaadake, kui tavaliselt sa unenägude kohta tead, et need on enam-vähem võimatud - selles suhtes, et sa oled ise peategelane ning mõni olukord võib tõepoolest pentsik tunduda -, siis nende puhul ma teadsin, et see kõik toimub päriselt.
See oli Jake praegu.

Ei midagi sellist nagu varem. Ta oli külmavereline ja ükskõikne. Ta ei olnud püsiv või armuandev. Ta oli eemalolev, eemalolev sellest maailmast. Ta oli läinud.
Täpselt samamoodi olin minagi eksinud.

Ma arvan, et tol hetkel just nende, tegelikult minu poolt kontrollimatute, sündmuste tõttu tundsin ma ennast veel halvemini kui teatud inimeste murdmise pärast. Tegelikult oleks ju pidanud olema vastupidi: mida sa kontrollida saad, selle pärast võid ka end halvasti tunda - kui see just midagi halba oli. Aga noh, ma olin eluaeg imelik olnud.
Lihtsalt .. ma tundsin, justkui oleks Jasonit mingil määral petnud ning samas ei saanud ka sinna midagi parata...

Siiski, ka kogu selle segaduse keskel oli õnneks midagi, mis jäi samaks: ma endiselt armastasin veeta aega looduses, võimalusel loomadega. Ma nautisin istumist meie pisikese maja terrassil, fliisidesse mähitult, et nautida näpistavaid, kuid vaikseid ja rahulikke öid.

Mäletasin lapsepõlves, kuidas sama tegin, selle erinevusega küll, et kuulasin seda vaikust ning näiteks koerte ulgumine tõstis mu suunurgad, sest mulle meeldis mõelda, et need olid hundid. Või siis libahundid.
Ütlen teile saladuskatte all, et tegelikult jäin ma endiselt selleks rumalaks plikaks, kellele meeldis uskuda, et müstilised elukad on olemas. Sest miks mitte?

29.09.13

SL #56: Tule ja võta

"Wee, ära pritsi mind!"
Jätsin silmapilk järele ja vaatasin kutile otsa. "Äkki jooksed veel emmele ka kaebama?"
Ta jõllitas mind.

Kissitasin ta poole silmi ja valmistusin uueks laineks. Sest mis ajast ma kellegi sõna kuulan, ah? "See on kõigest vesi, J,"
"Mul on läätsed," sõnas ta tõsiselt.
Midaiganes. "Okei," Tõstsin käed alistuseks üles. "Ole siis selline. Fain," Ristasin käed rinnal ja jõllitasin teda.

"Ausalt, Caro?"
Pöördusin Ianile imestunult otsa vaatama, kergitades ta poole kulme.
"Jätad nii kergesti diili katki?" Ta muigas väljakutsuvalt.
Oeh, kuidas ma Ianit armastasin. Ta oli nii armas ja nii hooliv! Ja kohe kindlasti oli ta väga tundeline. Selles suhtes, et tema puhul polnud kunagi kahtlusi, nagu mõne puhul...

Vesi täitis mu suu, nii et karjatust ei järgnenud, kui mind järvepõhja tiriti.
"Kuradi värdjas!" karjatasin ma, kui olin taas veepinnale tõusnud. Lennutasin juuksed taha. Kujutan ette, et see ei näinud just väga reklaamilik välja.

"Ja sina!" osutasin sõrmega Iani peale, kes endiselt veel Jasoniga naeris.
Siiski ei suutnud ma ka ise ei naeru ega naeratust tagasi hoida - poisid on siiski poisid ning endiselt valin ma nemad tüdrukute asemel. Põhjusi olen loendanud juba küll ja küll.

"Teate, et ma uputan teid koos teie läätsede ja värkidega ära praegu," sõnasin surmtõsiselt ja sukeldusin.
Mul valitses peas geniaalne plaan, kuid ma kartsin, ega ma liiga kaugele ei lähe.
YOLO, mõtlesin siis. Elame vaid kord. Las mu elu olla siis see üks kord Ameerika teismelistefilm.

"Sa ei teinud seda,"
Kaks kutti jõllitasid mind surmtõsiste, kuid mitte just täielikult vihaste pilkudega.
Mitte päris vihaste.. Aga c'mon, see oli aus! Selles suhtes, et koerustükk versus koerustükk. Aus diil.
"Sa just ei teinud teda,"
"Mida sa tegid?" torkas Analeigh vahele.

Olin juba mõned minutid tagasi tähele pannud, et tüdruk jälgib mind, Jasonit ja Ianit pahuralt.
Muidugi, kullake. Võtsin su mängukannid ära. Nii kurb.
Jason ja Ian vahetasid teatud pilgu. Nende täielikult šokeeritud pilgud vahetusid salakavalusega.
Ugh-oh, see lõppeb halvasti. Aga oi, see oli seda väärt.

Tahate teada, mis ma tegin? Tahate ausalt teada, mida ma tegin? Oi, oi, te naerate. Ma ei tea, kas te olete selleks ajaks juba mingeid pakkumisi teinud.
Igastahes, vähem juttu, rohkem tegu. Mida ma ka tegin. Ma kiskusin nende ujukad alla. Vee all. Lol?
Küll on tore, et seal pole hästi näha.. Vnoh, ma ka ei tea. Oeh, kas ma just muutusin Michelle'iks? Issand. Pervert Caro. Kui fantastiline.

"Me teeme seda,"
"Me teeme seda," kuulsin poisse ütlemas ja vaatasin neid kergelt aukartusega.
Mida nad nüüd teha kavatsevad? Oh ei, ei, ei, ei, mitte seda. Palun?

Probleem oli selles, et ma polnud just parim ujuja. Tähendab, ma suutsin mõnda aega vee peal püsida, kuid kui mult oleks nõutud ujumist pikemal vahemaal, poleks ma hakkama saanud. Mul ei olnud lihtsalt seda füüsilist püsivust. Ma tahtsin muidugi kohutavalt, et ma olnuks füüsiliselt tugev, ent mul ei jätkunud jõudu end sundida - olen laisk, tean.

Igastahes. Kogu see mõtlemine võttis mu radarilt maha. Ja andis poistele võimaluse vabastada mind rinnahoidjatest, tänan teid väga.
"Minge perse," porisesin endale nina alla, kui nad mu ülaosa kattega õnnelikult eemale ujusid.
Kissitasin nende poole silmi. "Ma vähemalt jätsin need teile jalga,"

"Võta siit üle, J," sõnas Ian ning pani mu bikiinide ülaosa Jasoni õlale.
Holy shit, tõsiselt? Nüüd see muutus juba tõsiseks.
"Anna need siia," sõnasin ma, olles õnnelik selle üle, et me ei olnud mingis läbipaistvas järves.
"See on nüüd küll piinlik," sõnas ta ja kallutas pead.

Tol hetkel ei olnud lõpuni tajumist, et see oli päriselt täiesti mida-kuradit-situatsioon. Ei tundunud, justkui ma oleks poolteist aastat veetnud teda oodates, samal ajal kui tema kahemõttelisi signaale saatis. See oli .. teine elu. Tundus, et Apollo Bay polnud lihtsalt mõni teine linn. Tundus, nagu see oleks paralleelmaailm, kus imed olid võimalikud.


***

Kui me peale pikka ujumist märgade ja väsinutena kaldale jõudsime, olid kõik imestunud, et me üldse veel ära uppunud ei ole. Vahepeal käisid teised ka vees, kuid paar tundi veetsime teises olekus ainult meie. Kahekesi, ma mõtlen. Isegi Ian oli enne meid välja roninud.
Ohjah .. kujutan ette, et me oleme andnud nüüd piisavalt põnevaid detaile meie arutamiseks. Vähemalt ei teadnud keegi, mis seal vahepeal juhtus.
Analeigh? Ta kadus kuskile ära, kui nägi, et talle tähelepanu ei pöörata.

Rätikule heites nägin, kuidas Annetté ja Sofia meie poole pilgu saatsid ning siis ühe teadva omavahel vahetasid.
Mäletasin, kuidas tüdrukud olid minu tulekul klassi ägedasti tülli läinud ega suhelnud 9. klassi lõpuni. Mingi hetk aga oli meil eriti kuum kuulujututeema, nii et nad olid taas paremad sõbrannad.
Kuulujutud teevad imesid, kas pole?

"Me kavatsesime just sööma minna," teatas Ian ning naeratas meile salakavalalt.
Oh, Ian..
"Kui armas," Jason peaaegu et kussutas. "Kas te ootasime .. meid spetsiaalselt või?"
Ma ei oska täpselt seletada, mis nõksu ta hääl sõna "meie" juures tegi. See ei olnud halvustav või midagi, see oli .. hmm, ta nagu maitses seda sõna keelel, teate? Nagu et kuidas see kõlab.
Minu jaoks kõlas "meie" alati salapäraselt.

"Te peate Steffanis ära käima," sõnas Alasia ja pilgutas mulle silma.
"Steffani on siin?" Jason tundus nüüd tõsiselt huvitatud.
Meh? "Steffani?" küsisin uudishimulikult. Peaksin ma armukadedust tundma, et Jason teab? LOL, Caro, lõpeta. Raputasin iseenda lolluse peale pead. Küll ma võin vahel ikka tobe olla.

"See pitsarestoran. Neil on nagu," Jason liigutas tegi seda bellissimo sõrmeliigutust. "Maailma parimad pitsad," Ta tegi lõpetuseks huultega muah.
Oota mida. "Um .. okei?"

Tundus, et Jasonit šokeeris mu külmemapoolne suhtumine pitsadesse. Ta vaatas mind kissis silmadega. "Kuidas sa võid, Caro? See on, nagu, pitsa," Ta toonitas sõna, justkui see oleks midagi eriliselt maagilist.
Ärge nüüd palun minust valesti aru saage. Mitte et mulle ei maitsenud pitsad, eks. Pitsad on head. Aga samamoodi on ka kõik teised toidud (mis mulle maitsevad).
Oh jumal, see oli nüüd nii loogiline.

Igatahes jah, ma tõepoolest ei jaganud tumblrarianide ja Jasoni arvamust, et pitsa on elu. Ning ei, sa ei saa abielluda pitsaga. Sorri.

20.08.13

Shadows from the Past #2: changed life, changeless me

Jason, 5 years ago

So this is it. School's out, that chapter of our lives is over  - what is waiting ahead? Mafia's over... Wow.
Just a couple of months ago I couldn't even imagine for it to be possible. At the same time, I couldn't even imagine the danger Caro would drag herself in to "save" me and how she'd do that...

I ignored headmaster's speech and shook my head with anger of the past.
Girl, I love you too, but I won't let you risk your life for me. I can risk for you, but you, my angel, have to be a good girl and stay alive. For me...
I jerked out of my thoughts as, "Caroline Forbz," shot through the hall, and everyone's eyes turned at my angel.

I looked around and felt as pride as well as jealousy at the same time.
Caro was so beautiful on that day. The dress she'd got just a couple of days before brought out her caramel skin and gorgeous curves.
Everyone was looking at her with envy.

True, not everyone can get a beauty like her. You're damn lucky guy, Lockwood. Respect it.

*

By the end of the evening I was tired of having to glare at guys with anger, so they wouldn't monitor her with their hungry eyes. Yes, I got it: she was so god damn beautiful. So god damn beautiful in that dress. And in other dresses. And without. Especially without.
Thank god, tho, they don't know it.

Notwithstanding, my hands would automatically clenched into fists as I thought about it. About what they were imagining.
I sent another annoyed glance over the hall. I remembered how Brenda had once said that she hated my eyes because they eat out people's souls.

Well, it's pretty accurate in the situa.. Fucking bastard.
Anger was overflowing within me. Not did only other guys gaze at Caro. Now I could see how he would look at my angel. That look made me angry and confused at the same time.

I loved Caro more than anyone else in that world. I even had never loved anyone like that before.
Not that I would have that much of chance...
But even if I had then, it wouldn't have changed anything.
There was only her.

But the look he sent her. I knew I could look at Caro with all my love and adoration I felt for her, but I also knew my look wouldn't be even close to what Jake's did.

They didn't change a word, I saw that. And I also saw how Caro remained her, hands by her sides, after Jake had skirred by her. I didn't see girl's face, however, as she stood with her back at me.

I didn't risk going there immediately. I don't know why. I needed air.
I leaned on the cold balcony railing and breathed in and out deeply for several times. The truth was, I loved, needed and wanted only her. The same applied to her, I knew. And that's how it was. Forever and always.

Sudden puling of tires made me raise my head. A black car sped away. It was dark, but mafia life had thought me to be careful, even in pitch black.
A jolt went through my heart as I made out the numberplate.
That's where he goes now. For me, it's of course over now. Never will I ever go back there.

Farewell, Evans. I hope you're now gone for good. Farewell, mafia, previous love of my life. Now you're gone for good, for sure. Hello, my dear. Hey, Caro. Greetings, love of my life.

***

Present time

It's hard to forget the past. You can't just deny it or press the button and poof! it's gone. I will never be able to forget everything I'd done. All the lives I'd destroyed. It was impossible. And I know it's gonna hunt me till my last days.

When (if) you can't just forget something, you gotta find something that will do it instead of you. I had Caro and that was pretty much of advantage.
I remember the time I and her were a bit too different that I'd believe we could tie in with. But by time passing, we collided. We learnt each others' weird habits and how to cope with them.

For instance .. do you remember Jason, who hated clubbing? Caroline believed sincerely that I suddenly started liking clubbing and partying. Our each weekend began with getting drunk in some club. Yeah, I remember that time too, when Caro was a good girl that drank very little alcohol. Well .. we all change, don't we?

Only that she was wrong. It was just that I wanted to make her happy. She adored it. And I realized that I can handle it for her. In reality I still hated it.
Yeah, I know lying is not good. But it made her so happy .. I know that had I told her I hate her, she would have stopped immediately.

I didn't even know in the beginning she would be so happy because of it. But as they say: the more you eat, the more you want. The more we submerged in that club world, the more it pulled her toward itself. She .. became wild. She'd always want to try something new. I mean, in every subject. And I didn't .. I mean, I was skeptical about it all. That Caro was a stranger to me.

Now, please, for the love of gods, don't you dare to think I loved her less. Of course not! To love Caro less felt and was impossible. I loved every piece of her. Every molecule. Every atom. Even after she'd gone so wild.

Just that .. she didn't have much resemblance with a girl I thought was so innocent, so .. pure, that I couldn't just come into her life and ruin it all. Not that I would want to ruin it all now.
Only that that whole wildness .. it wasn't exactly that. I have never really been like that. And I didn't understand it. So I didn't know what to do.
I decided to follow the flow and watch where it leads us.

Varjud minevikust #2: muutunud elu, muutumata mina

Jason, 5 aastat tagasi

Ja ongi kõik. Kool on läbi, see peatükk elus on läbi - mis ootab meid ees? Maffia on läbi... Wow.
Veel mõned kuud tagasi ei suutnud ma ettegi kujutada, et see oleks üldse võimalik. Samas poleks ma suutnud ettegi kujutada ohtu, millesse Caro end seab, et mind "päästa", ja kuidas ta seda teeb...

Ignoreerisin direktori juttu ja raputasin mineviku vihaga pead.
Tüdruk, ma armastan sind ka, aga ma ei luba sul enda eluga minu pärast riskida. Mina võin riskida su pärast, aga sina, mu ingel, pead kenasti käituma ja ellu jääma. Minu pärast...
Ma võpatasin end mõtetest välja, kui üle saali kostis: "Caroline Forbz," ning kõigi pilgud mu inglile pöördusid.

Vaatasin ringi ning tundsin samal ajal uhkust ja armukadedust.
Caro oli tol päeval nii ilus. Kleit, mille ta oli alles eelmine nädal hankinud, tõi esile tema karamellise naha ning tema kenad vormid.
Kõigi pilgud seirasid teda kadedusega.

Tõepoolest, mitte kõik ei saa sellist iludust endale. Sa oled paganama õnnelik tüüp, Lockwood. Austa seda.

*

Õhtu lõpuks jällegi olin ma väsinud sellest, et pean kutte vihase pilguga jõllitama, et nad Carot näljaselt ei vaataks. Ma sain aru küll, et ta oli nii paganama ilus. Nii paganama ilus selles kleidis. Ja ka kõigis teistes kleitides. Ja riietes. Ja ilma. Eriti ilma.
Tänud jumalale muidugi, et nemad seda ei tea.

Siiski, käed pigistusid automaatselt rusikasse, kui ma selle peale mõtlesin. Selle peale, mida nemad mõtlevad.
Saatsin jälle ärritunud pilgu üle saali. Mulle tuli meelde, kuidas Brenda kord oli kord öelnud, et vihkab mu silmi, sest need söövad inimeste hinge.

Well, antud olukorras suhteliselt lubat.. Kuradi värdjas.
Minus pulbitses viha. Vähe sellest, et teised kutid vaatasid Carot. Nüüd aga nägin, kuidas tema mu inglit vaatab. See pilk ajas mu samaaegselt kettasse ja segadusse.

Ma armastasin Carot rohkem kui kedagi teist siin maailmas. Ma isegi ei olnud kedagi teist varem nii armastanud.
Mitte et mul oleks väga võimalust olnud...
Kuid kui praegugi oleks, poleks see midagi muutnud.
Oli ainult tema.

Kuid see pilk, mis tema talle saatis. Ma teadsin, et võisin Carot vaadata kogu oma armastuse ja imetlusega, mis tema vastu tundsin, kuid teadsin ka, et mu pilk poleks kaugeltki suutnud edastada seda, mida Jake'i oma tegi.

Nad ei vahetanud üksteisega ühtegi sõna, seda ma nägin. Ja nägin ka seda, kuidas Caro endiselt seal seisis, käed rippus, kui Jake temast mööda tuhises. Tüdruku nägu ma ei näinud, kuna ta seisis mu poole seljaga.

Ma ei riskinud sinna kohe minna. Ma ei tea, miks. Vajasin õhku.
Toetasin end külmale rõdupiiret ja hingasin mõned korrad sügavalt sisse ja välja. Tõsi oli siiski see, et mina armastasin, vajasin ja tahtsin vaid teda. Sama kehtis ka tema kohta, ma teadsin. Ja nii see jäi. Alati ja igavesti.

Äkiline kummide vihisemine sundis mind pead tõstma. Must auto kihutas minema. Oli pime, kuid maffiaelu oli õpetanud mind olema tähelepanelik, ka pilkases pimeduses.
Südames käis läbi jõnksatus, kui ma numbrimärgi ära tundsin.
Sinna ta siis sõitis. Minu jaoks on see elu nüüd muidugi läbi. Mitte ealeski ei lähe ma sinna  tagasi.

Hüvasti, Evans. Ma loodan, et nüüd oled sa läinud igaveseks. Hüvasti, maffia, mu endine eluarmastus. Sina oled küll läinud igaveseks. Tervist, mu kallis. Tervist, Caro. Tere, mu eluarm.

***

Olevik

Minevikku on raske unustada. Sellest ei saa lihtsalt lahti öelda või nupule vahutada ja poof! see on läinud. Ma ei suudaks kunagi unustada kõike, mis ma teinud olin. Kõik elud, mis ma hävitanud olin. See oli võimatu. Ja ma teadsin, et see jääb mind elu lõpuni piinama.

Kui sa ei saa midagi niisama lihtsalt unustada, pead sa leidma midagi, mis seda sinu asemel teeb. Mul oli Caro ja see oli juba suur eelis.
Ma mäletan aega, kui me olime temaga veidi liiga erinevad, et ma oleks uskunud, et me oleks kokku sobinud. Kuid ajapikku me sulandusime kokku. Me õppisime mõlemad ära teineteise veidrad kombed ja kuidas nendega toime tulla.

Näiteks .. mäletate seda Jasonit, kes klubitamist vihkas? Caroline uskus siiralt, et mulle hakkas äkki klubitamine ja pidutsemine meeldima. Meie igat nädalavahetust alustas jooming mingis klubis. Jajah, ma mäletan ka seda, kui Caro oli korralik paitüdruk, kes alkoholi võttis vaid veidi. Noh .. me kõik muutume, eks ole.

Ainult et ta eksis. Asi oli lihtsalt selles, et ma tahtsin ta õnnelikuks teha. Ta jumaldas seda. Ning mina leidsin, et võin selle tema pärast ära ka kannatada. Tegelikkuses ma aga endiselt vihkasin seda.
Jajah, ma tean, et valetamine ei ole hea. Kuid see tegi ta nii õnnelikuks .. ma tean, et kui ma oleks talle öelnud, et ma vihkan seda, oleks ta täpipealt selle jätnud.

Ma ei teadnudki alguses, et see teda niivõrd õnnelikuks teeb. Kuid siin kehtib vist ütles: isu kasvab süües. Mida rohkem me klubimaailma sukeldusime, seda rohkem see teda enda poole tõmbas. Ta .. muutus pööraseks. Ta tahtis kogu aeg proovida midagi uut. Ma mõtlen tõepoolest igas valdkonnas. Ja ma kuidagi ei .. tähendab, ma suhtusin sellesse skeptiliselt. See Caro oli mulle võõras.

Ärge nüüd palun, jumala eest, arvake, et ma armastasin teda vähem. Muidugi mitte! Carot vähem armastada tundus ja oli võimatu. Ma armastasin iga tema osa. Iga molekuli. Iga aatomit. Isegi kui ta nii segaseks ära läks.

Lihtsalt .. ta ei meenutanud enam seda tüdrukut, kelle kohta ma mõtlesin, et ta on nii süütu, nii .. rikkumata, et ma ei saa tema ellu tulla ja kõike ära rikkuda. Mitte et ma praegu seda rikkuda tahaks.
Ainult et kogu see pöörasus .. see polnud päris see. Ma polnud kunagi päriselt selline olnud. Ning ma ei saanud sellest aru. Nii et ma ei teadnud ka, mida teha.
Otsustasin lihtsalt vooluga kaasa minna ja vaadata, kuhu see meid viib.

15.08.13

ÄKAM #27: kui see pole minu elu, pole midagi kaotada

Mu pea käis ringi. See, mis Saleisha oli rääkinud .. see polnud lihtsalt võimalik! Kuidas, kuradi pärast, oli võimalik, et ta ajas Liami ja Cameroni sassi?!
Sirutasin käe jäise vee järele ning proovisin ignoreerida seda, et nägin ühe klaasi asemel kolm. Võtnud lonksu vett, panin sõrmed oimukohtadele ja vaatasin oma parimat sõbrannat, kes praegu tundus küll mingit jama ajavat.

"Niisiis sa proovid mulle väita, et ma käin Liamiga? Ja et ta pole kooli suurim mängur?"
Saleisha raputas pead. "Ta oli, mäletad? Aga tänu sinule ta muutus, tõepoolest muutus. Roxy, kuule .. äkki sa peaks .. noh, tead küll..," Ta tegi peaga umbmäärase liigutuse.
Fokuseerisin oma silmad talle. "Peaksin mida?"

"Noh .. näiteks .. kellegi, ütleme, asjatundjaga rääkima?" Ta naeratas aralt.
Suurepärane. Lihtsalt kuradima suurepärane. Mu parim sõbranna arvab, et ma olen segane. Ma vist isegi nõustun selle eelmise värgiga, kui nad kõik arvasid, et ma olen liiga "avameelne". Pehmelt öeldes.
"Sal .. ma olen korras. Lihtsalt .. midagi tundub paigast ära olevat. Ja ma ei saa midagi aru,"

Lühidalt Saleisha jutust: kui teda uskuda, siis oli hoopis Cammy see kõige hullem mängur. Tal oli küll tantsuklubi, kuid ta oli selle 2 aastat tagasi maha müünud ning tegelenud siis eiteamillega. Nii ka juhtus, et ma väidetavalt olin ühel peol temaga maganud, käies ise samal ajal Liamiga, ning jäänud uskuma tema "paska", lõpetades seejärel kõik Liamiga ja joostes Cameronil järel nagu truu koer kunagi. Kuid pikapeale sain ma aru, mis mees on Cameron Shonery (loe: ma avastasin ta täpselt samamoodi nagu Liamigi), ning jätsin ta maha. Liam aga, kes oli mind väidetavalt kogu selle aja endiselt armastanud, oli mulle toeks ja nii me lõpetasimegi taaskord koos. Cam kadus aga kus seda ja  teist.

Ja noh .. teate küll .. see tundus kuidagi ebaloogiline. Kohati oli tunne, nagu ma oleks mõne aja vahele jätnud - käisin Marsil tõenäoliselt - ning siis tagasi tulnud, kuid elu oli minuta juba jõudnud muutuda. Või siis olin hoopis mina elanud unenäos kogu selle aja ja nüüd ärkasin päriselt üles...

Ainult et see endiselt polnud loogiline, sest Cam polnud kunagi päriselt mängur olnudki .. minu tobe aju arvas, et on, aga polnud ju! Ja Liam .. oli raske uskuda, et ta muutub, kuigi, ma ei tea...

Ma ei teadnud, mida teha. Ma ei suutnud lihtsalt nii heast peast seda kõike aktsepteerida, eriti kui ma olin kõik hoopis teistmoodi läbi elanud - vähemalt mina olin selles kindel. Ma ei saaks ju lihtsalt niisama joosta Liami käte vahele, kui ma olin kindel, et ta oli endiselt mängur JA mind petnud, ning unustada Cammy pehmed juuksed, hoolivad silmad, magusad huuled, õrnad puudutused...

Raputasin meeleheitlikult pead.
Cammyst mõtlemine ei muuda tõsiasja,et kõik on pea peale pööratud. Peab olema midagi muud .. midagi muud.
"Sal, ma ee .. pean minema," ütlesin kiirustades ja tõusin ropsuga püsti.
Tüdruk vaatas mind murelikul pilgul. "Kindel, et sa ei taha, et ma kaasa tuleks või midagi?"

Raputasin hoogsalt pead ja naeratasin oma parimale sõbrannale, keda ma nii väga armastasin. "Minuga on kõik hästi. Küll ma selle kõik korda ajan,"
Tormasin kohvikust välja ja teadsin, et ka vaatamata oma lubadusele, jäi Saleisha mind vaatama eriti murelikul pilgul.

***

Peale paari kõnet kodus sain aru, et Saleisha ei valetanud. Muidugi, kujutan ette, et selle "teise" Roxana Grande jaoks võis ju olla suhteliselt piinlik olukord, kui ta "kallim" Liam Hormshot toru võtab, kutsudes teda musikeseks ja puha, ning ta telefoni sõnaga "iuu" kõrvast eemale viib.
Anna andeks, Rox, kui seal veel üks olema peaks. Aga ma tahaks teada, mida sa sel juhul mu Cammyga tegid.

Oota, mida kuradit? Kas ma just saatsin telepaatilisi sõnumeid oma "kaksikule"? Mida kuradit. Wow. Whoa, whoa, whoa, aeg maha. Ma olen tõesti segaseks läinud.
Viskasin selle paganama telefoni ilastava Liamiga voodile ja langesin rätsepistes põrandale.
Oli vaja midagi teha.

*

Mediteerimine pole üldse nii tobe, kui inimesed arvavad, et see on. Ausalt ka. Inimesed on paganama kinni oma eelarvamustes. Ja tavalistes muidu arvamustes.
Meditatsioon aitab vabastada meeled. Viib su eemale meie muserdatud maailmast. Tšakrade avamine võib küll olla ohtlik, kui sa sellega algul tegemist teeb - sa ei tohi unustada neid sulgeda -, kuid lõpuks tagab see suurepärase enesetunde.

Ma olin kuulnud, et läbi meditatsiooni saab kohtuda ka näiteks oma kaitsevaimuga. Seda ma eriti ei uskunud. Ma olin ajaga kaasaskäiv inimene ning mulle oli juba pähe hakanud arvamus, et müüdid ei ole tegelikkus.
Arvamus. Jah, ma olen ka selle küüsi langenud. Nojah. Las ta olla.

Hingasin sügavalt välja. Mul polnud ammu aega mediteerimiseks olnud. Kuid see oli nii paganama hea asi. Ma ei tea, kuidas see töötab, kuid see töötab ja ikka aitab ka.
Üks ühe haaval vabastasin oma meeled ja avasin tšakrad. Hingamine oli ühtlustunud ja muutunud sügavamaks. Ma juba võisin tunda, kuidas ma suudan juba veidi rahuneda.

Loomulikult, kogu see olukord ei andnud mulle põrmugi rahu. See polnud ei loogiline ega normaalne. Samal ajal kui Saleisha proovis mind veenda ühes, teadsin ma midagi muud. Ma mäletasin midagi muud.

Mälestustega - vähemalt minul - on nii, et kui sa hakkad neid meelde tuletama, siis on nad hägused, ning sa vahel jäädki mõtlema, kas sündmus üldse toimus või ei.
Antud juhul küll olin kindel, et Cammy polnud unenägu. Ja Liam polnud ka unenägu. Mul peaks olema liigagi hästi arenenud kujutlusvõime, et ma oleksin suutnud endale välja mõelda kogu teise elu.

Cammy puudutused ja suudlused ning Liami pettused ja teised kutid ja...
Tegelikult ka. Olin just oma mõtteid edasi arendamas, kui mu pähe kargas eelviimase lause viimane osa.
Mõelda kogu teise elu...

See viis mu mõtteni.
Kui see pole elu, mida ma tunnen, siis pole mul ka midagi kaotada.
Avasin silmad ja naeratasin õelalt. Suutsin endale peeglis isegi kuradisarved ette kujutada.

by `DanielaUhlig

17.07.13

SL #55: Totally .. usual

Alasia wasn't able to  hold back a giggle when I returned to the kitchen with Jason. I saw Cassie winking at the girl and shook my head, smirking.
It's like .. there's nothing, but they take it as everything.
The thought amused me and made me wonder.

There's nothing. But is there still nothing? We kinda .. we .. we've spent time together and sorta went on a .. um, date? And that dance and how he has said several times that I have a chance .. Oh. Now, what was happening? What were we?

I had no courage to ask. Furthermore, how would that even sound? "Um, what are we exactly?" I remembered all too well how it had ended the last time. Of course, I wanted to know so much and I was already hoping for the best. But still, I didn't dare to overthink. I didn't want to get hurt again.

"You know," Jason coughed to get my attention.
I looked at him awaiting and, for my surprise, realized we were alone in the kitchen. Are you serious, girls? You are doing that on purpose, right... What's gonna be next?  Are you gonna book us a hotel room? Wait what. Caro .. Caroline Forbz, you better stop that. For God's sake. "Yes?" I asked enthusiastically, trying not to sound at all like an owner of crazy thoughts. Nice try, Forbz. Nice try.

"I just remembered that I hate coffee," he said completely seriously and examined me.
I didn't understand whether he was joking or not, but, for sure, had pressed on the laught button. Laugh escaped from me and I just kept laughing for like five minutes in a row.
"Wow," he uttered after I stopped laughing, some rare snorts escaping.

I managed to pull a serious face. "Sorry. I don't know what's wrong with me,"
Instead of his serious face he had a heavenly smile brightening up his face. "Naaah, it's okay. We are all weird, just differently. However, what I wanted to say was that, I guess, for the first time in my life, I see such a reaction at hating someone or, in our situation, something. Usually, it's contrary different."

"Khm. Yeah," I coughed to finally calm myself down. Sometimes there must be order, right"We have tea, too," Actually Alasia does. But that doesn't matter really.
"Tea sounds good,"
"We are weird people. It's so hot outside. And we still drink tea,"
"Actually, it's a proven fact that drinking hot drinks on hot days cools you down,"

I nodded, keeping one eye on the kettle. "I've heard about that, too. You know how it works?"
"Erm .. kinda. We have receptors on our tongues, right. These are special molecules that receive signals. We have a particular receptor - I don't really remember its name - that responds to heat. If the brain gets the signal: "It's hot in here,", it turns on the cooling mechanism aka sweating. Which, as we know, cools us down."

I tilted my head thoughtfully. "How do you know all of that?"
"Oh, I'm just thinking about studying medicine after school. It's our twelfth grade topic, by the way,"
"Ah," I was only able to say. Fantastic. Now I feel a bit .. stupid.
"Funny fact. Chili peppers cause the same effect,"

"Tea is ready," I said monotonically like a robot. I was somehow in shock. Slightly, when you understand that what you do is so pointless comparing to what others at their free time.

Because what did I really do at my free time? Hmm. Tumblr. Firstly. I also loved writing. Only that it depended on whether I had thoughts, inspiration and motivation. I totally loved writing. But problem with it is that there are times when you get blocked and just can't keep up with it. It causes your readers to keep begging for new chapters while you can't really do anything. Depressive, ya know.

At times I enjoyed going out with girl friends. Michelle was the one to find new interesting places to eat and drink, which we welcomed eagerly. That was nice. I also went on walks in the woods and by the sea.
But really, me doing something like Jason - no, why? Crazy. I couldn't even imagine opening Google and searching for such information. It seemed .. mindfucking.

Besides, if I really wanted to know interesting information, I had Tumblr. Because, for reals, even though lots of people thinks it's a massive nonsense and just a picture blog - a bunch of idiots -, then the truth was there is massively such information you wouldn't really find anywhere else. And usually it was truthful.
So I dunno. Maybe I was a bit smart.
Oh, wait, no. I put it that way: it's not important to be smart but wise. There's a difference.

*

A day on the beach. Mm. What can be better. Oh really .. indeed. What can be better than a day on the beach with majority of your class - which also means your crushes are there - and it's so wonderful, fantastic, ideal, perfect .. Mmhm.
Chilling on the beach is really wonderful. The sun didn't burn but warm nicely, tanning all of us.

I was laying between Analeigh and Cassie, Jason and Jake were in different directions, but in nice distance from me.
My eyes were closed and I was listening to the guys discussing each others' sixpacks.
Oh, guys...

"Why, I have a sixpack, too," Hearing Jake's voice made me tremble. Of course you do, sweetheart. "Sometimes even an eightpack," Even better. "Only that it's inside,"
What the hell? Seriously? I pushed down a wish to abruptly sit up, turn around and stare at his eightpack. C'mon, Jake had a perfect body, why would he even say such things about himself?

Guys laughed. I understood they were just playing fools.
Obviously. They are all in good shape. I smiled. Right. They are. I wanted to lick my lips, but a shadow above me stopped my thoughts and made me open my eyes.
Analeigh was hovering above me.

"Hmm?" I raised my brow awaiting and looked at her.
There was an ear-to-ear smile on Analeigh's face, which was kinda her trait - I mean, it was always there. Oh, no, wait a sec. It was there when we didn't have an assignment in our mother tongue classes, like write something because then she'd completely lose herself and could easily start crying. It wasn't a surprise anymore when she stood up in the middle of writing and walked out for a long time - if not till the end of the assignment. That was totally usual now. Else, Analeigh was famous for her laugh and smiling.

"Guys went swimming, wanna too?"
I sat up slowly and looked around dizzily. Some people had disappeared, some, on the other hand, seemed to be taking a nap - had I by myself really fallen asleep? Fine then. Jason's spot was empty and as I turned my gaze at the ocean, I could make him out by his black swimming pants.
Yeah, that's him.

I saw Ian and six more guys there. Was fine with me.
I took off my sunglasses, stood up and stretched. Then I smiled at Analeigh, who was still crouching by my towel.
"Let's go," I said with enthusiasm and sprinted towards the water.

05.07.13

SL #55: Täiesti .. tavaline

Alasia ei suutnud itsitust tagasi hoida, kui ma kööki tagasi juba koos Jasoniga tulin. Nägin, kuidas Cassie tüdrukule silma tegi ja raputasin muiates pead.
See on nagu .. midagi pole, kuid ikka nad võtavad seda kui kõike.
Mõte hämmastas mind ja pani järele mõtlema.

Midagi pole. Kuid kas tõesti endiselt midagi pole? Me ju nagu .. me .. me oleme nii palju aega koos veetnud ja me põhimõtteliselt käisime justkui kohtingul ja see tants ja see, et ta on öelnud mitu korda, et mul on võimalus... Oeh. Mis õigupoolest toimuski? Mis me olime?

Mul ei jätkunud julgust küsida. Ja kuidas see oleks kõlanudki? "Um, mis me olemegi?" Mäletasin liigagi hästi, kuidas see eelmine kord lõppes. Muidugi, ma tahtsin täiega teada ja ma juba lootsin parimat. Ent ikkagi, ma ei riskinud üle mõelda. Ma ei tahtnud jälle haiget saada.

"Tead," Jason köhatas tähelepanu saamiseks.
Vaatasin talle ootavalt otsa ja avastasin üllatusega, et olime köögis üksi. Tegelt ka või, tüdrukud? Te kohe meelega teete seda, eks.. Mis järgmisena tuleb? Broneerite meile hotellitoa? Oota, mida. Caro .. Caroline Forbz, lõpeta kohe heaga ära. Jumala eest. "Jah?" küsisin reipalt, proovides kõlada üldsegi mitte segaste mõtete omanikuna. Hea üritus, Forbz. Hea üritus

"Mulle tuli just meelde, et ma vihkan kohvi," sõnas ta täiesti tõsiselt ja uuris mind.
Ma ei saanud aru, kas ta tegi nalja või mitte, kuid naljanupule vajutas ta küll. Naer pääses minust välja ja ma lihtsalt naersin viis minutit jutti.
"Wow," sõnas ta siis, kui ma olin naermise lõpetanud, suust välja pääsemas vaid üksikud turtsatused.

Tegin tõsise näo pähe. "Vabandust. Ma ei tea, mis mul viga on,"
Tema tõsise näo asemel valitses taevalik naeratus. "Eeeeei, pole midagi. Eks me kõik ole oma tasemel imelikud. Aga seda tahtsin ma öelda, et ma näen vist esimest korda elus sellist reaktsiooni kellegi, või antud juhul millegi, vihkamisele. Tavaliselt on see risti vastupidine."

"Khm. Jajah," Köhatasin, et end lõpuks ikka maha rahustada. Kord peab majja ka üks kord saabuma, eks ole. "Meil on teed ka," Tähendab Alasial on. Aga vahet ei ole.
"Tee kõlab hästi,"
"Me oleme imelikud inimesed. Nii palav on. Ja me joome endiselt teed,"
"Tegelikult on isegi ära tõestatud, et kuumade jookide joomine kuumadel päevadel aitab sul maha jahtuda,"

Noogutasin pead, hoides ühte silma teekannul. "Ma olen ka sellest kuulnud. Tead sa ka, kuidas see toimub?"
"Eem .. põhimõtteliselt. Keelel on retseptorid, eks ole. Spetsiaalsed molekulid, mis võtavad vastu signaale. Meie keelel on spetsiaalne retseptor - ma täpselt ei mäleta selle nime -, mis reageerib kuumusele. Kui aju saab signaali: "Siin on kuum,", pannakse tööle mehhanism keha jahutamiseks aka higistamine. Mis teadupoolest jahutab meid maha,"

Kallutasin mõtiskledes pead. "Kust sa seda kõike tead?"
"Oh, ma lihtsalt mõtlesin minna meditsiini õppima peale kooli. Muidu ülejärgmise aasta teema,"
"Ah," suutsin ma vaid öelda. Fantastiline. Nüüd tunnen end ma küll veidi .. lollina.
"Huvitav fakt. Tšillipipar on sama efektiga,"

"Tee sai valmis," ütlesin monotoonselt justkui robot. Ma olin mingit sorti šokiseisundis. Sellises kerges, kus sa saad aru, et see, mida sa teed, on nii tühine võrreldes sellega, mida teised oma vaba ajaga peale hakkavad.

Sest mida ma õigupoolest oma vabal ajal tegin? Hmm. Tumblr. Seda esiteks. Mulle meeldis ka väga kirjutada. Ainult et see sõltus sellest, kas mul oli mõtteid, inspiratsiooni ja motivatsiooni. Mulle täiega meeldis kirjutada. Aga probleem kirjutamisega on see, et mingi hetk tuleb sul lihtsalt blokk ette ja sa ei suuda edasi kirjutada. Sellega kaasneb see, et su lugejad muudkui nuruvad ja nuruvad, et sa edasi kirjutaks, kuid sa ei suuda midagi teha. Masendav, kas teate.

Vahepeal mulle meeldis sõbrannadega väljas käia. Michelle oli meie grupis see, kes alati mingeid uusi põnevaid toidu- ja joogikohti leidis, mida me siis kaemas käisime. See oli tore. Veel käisin metsas ja mere ääres jalutamas.
Kuid tõepoolest, et ma midagi taolist nagu Jason teeksin - ei, miks? Segane. Ma ei suutnud isegi ette kujutada, kuidas ma peaksin Google'i lahti võtma ja mingit sellist infot otsima. See tundus .. mindfuckina.

Pealegi, kui ma nii väga huvitavat infot tahtsin teada, oli mul selleks Tumblr. Sest ausalt ka, isegi kui paljud arvavad, et see on massiivne mõttetus ja kõigest pildiblogi - debiilikute kari -, siis tõsi oli see, et seal on massiivselt sellist infot, mida sa muidu eriti kuskilt teada ei saaks. Ja tavaliselt on see ka tõsi.
Nii et ma ei tea. Võib-olla mul siiski mingi tarkusetera peas oli.
Aa, ei, oodake. Kuidas mulle meeldibki öelda: tähtis pole tarkus, vaid arukus. Seal on vahe sees.

*

Päev rannas. Mm. Mis võib parem olla. Ah jaa .. tõepoolest. Mis saab olla parem päevast rannas enamuse su klassiga - mis tähendab ka, et su crushid on seal - ning see kõik on nii suurepärane, fantastiline, ideaalne, perfektne .. Mmhm.
Peesitada rannas oli tõepoolest nii suurepärane. Päike ei kõrvetanud, vaid soojendas mõnusalt, muutes meid kõiki mõnusalt pruuniks.

Lesisin Analeigh ja Cassie vahel, Jason ja Jake olid üksteisest erinevates suundades, kuid minust mõnusas kauguses.
Mu silmad olid kinni ja ma kuulasin poiste juttu sellest, millised kõhulihased kellelegi on.
Oh, poisid...

"Mul on ka sixpack," Jake'i hääle kuulmine tekitas mu kehas värinaid. Muidugi sul on, kullake. "Vahel isegi kaheksapakk," Veel parem. "Ainult et ta on seestpoolt,"
Mida kuradit? Tegelt või? Surusin alla tahte järsult istukile tõusta, ümber pöörata ja tema kaheksapakki vaadata. C'mon, Jake'i oli suurepärane keha ja miks ta üldse peaks endast nii rääkima?

Poisid naersid. Sain aru, et nad lihtsalt mängivad lolli.
Ilmselgelt. Nad on meil kõik suht heas vormis. Naeratasin. Õige. On küll. Tuli tahtmine keelt limpsata, kuid vari mu kohal peatas kõik mu mõtted ja sundis silmi avama.
Mu kohal oli Analeigh.

"Hmm?" Kergitasin ootavalt kulmu ja vaatasin tüdrukule otsa.
Analeigh näol valitses kõrvust kõrvuni naeratus, mis oli mingit sorti visiitkaart - ma mõtlen, see oli alati seal. Aa, ei, oodake hetk .See oli seal siis, kui ei pidanud tegema mingit emakeele ülesannet, näiteks kirjutama mingit asja kokku, sest siis läks tüdruk endast täiesti välja ja võis vabalt nutma hakata. Polnud üllatus enam, kui ta keset kirjutamist püsti tõusis ja pikemaks ajaks - kui mitte kogu värgi lõpuni - kuskil redutas. See oli juba täiesti tavaline. Aga muidu oli Analeigh jah, oma naermise ja naeratamise poolest kuulus.

"Kutid läksid ujuma, tahad ka?"
Tõusin aeglaselt istuli ja vaatasin uimaselt ringi. Osad inimesed olid kadunud, osa jällegi tundus tuduvat - kas ma tõepoolest olin isegi magama jäänud? Nojah siis. Jasoni koht oli tühi ning kui ma pilgu ookeanile pöörasin, võisin ta mustade ujumispükste järgi ära tunda.
Jeps, see on tema.

Nägin, et seal olid ka Ian ja veel 6 kutti. Mulle sobis küll.
Võtsin päikeseprillid peast, tõusin püsti ja ringutasin. Seejärel naeratasin Analeigh'le, kes endiselt mu rätiku kõrval kükitas.
"Läki," ütlesin talle entusiastlikult ning pistsin vee poole punuma.

18.06.13

SL #54: Let's call it the War

We kept staring at each other intimately without neither of us taking any step further. I don't know, it .. most likely we just needed the right moment.

"You know, I'm cold," Jason rubbed his arms and peeked at me. "Aren't you cold?" He pointed at my thin hoody.
I pouted. "Should I be?"
He laughed. "I guess not then. But I'd rather we went inside,"

To stay and admire fantastic lake alone at night or follow love of your life inside? Yeah, sure, everyone'd choose the first one.
He stretched out his hand and, once again, I glared at it with surprise.
Apollo Bay really has changed him. "Anybody can be good in the country. There are no temptations there." Nonetheless, I knew it could be because Zack wasn't there. When Zack was missing, he was always different. Always more .. human.

"Thanks," I said sincerely and smiled with a hope he'd see that in the dark.
In response, I saw his bright teeth flashing, so it was likely he saw.
As we were gone, everyone had fallen asleep. Seriously, that is weird. I was thinking they were gonna party till the dawn or something. It was only two AM and the surroundings were already silent.

"Come, I wanna show you something," Jason murmured.
My eyes flitted quickly at my hand that was now in Jason's tight grip.
What the..?
He ignored my irresolution - that's if he even noticed - and guided me behind himself to Alasia's brother room. Strangely, no one was sleeping there.

Jason sat on the sofa and patted the seat next to him.
I raised my brow with surprise, but he was busy with the IPad, which he'd taken from the table.
I pulled on leg under me and wondered, what he searched in the tablet.
"You serious?" I asked, half-disappointed, pushing down the wish to roll my eyes.

There was "League of Legends", shortly LOL, on the screen - the game our boys had been always playing and discussing lately. For real, by then I'd heard about it from everywhere.
"Look, it's awesome,"
Something human-like in the armor and with the sword slayed some monsters and moved further. Jason moved the IPad and the creature - the chances are, it was most probably a human  - changed its direction.
I tilted my head to show my "interest".

Actually, I liked computer games. For really, I did. I remember time when I was smaller, I had a bunch of different was games, which I always played. Seriously - they're so awesome! My personal favourite was "Warcraft II". I was some kind of a tomboyI loved climbing on the trees and play boys games: guns, bows, police, etc. C'mon, just just Barbies are not enough, admit it!

But why I didn't show any enthusiasm at the moment was probably 'cause I hadn't faced the game before and couldn't figure out what to do. Look, guys have that kind of thing that when they're way into the game, it's really hard to get them back in the real world. Besides, if they're really busy in there, they are not eager to bother themselves with an explanation, so you gotta figure it out all by yourself. And how could I do that if IPad was in Jason's hands?

Speaking of the devil. I was lost in my thoughts, however, I felt young man's eyes on me and after a moment he'd turned off the IPad and put it aside.
"You don't like it?"
I pouted my lips with a smile.
"C'mon, it's so cool!"
I gave him oh-really look. "Guys,"

"Girls," he mimicked me.
"Nah, I actually totally like computer games, really,"
"I see," he said and looked at me thoughtfully.
And then I told him. Told about how long time ago, once upon a time, I was such a big computer games fan.

"Warcraft II? Really?" He smirked. "But it's like, ancient,"
"Year 1996," I showed him my knowledge.
He smirked at that. "You wanna see the third part?"
I smiled as wide as I could and nodded enthusiastically. "With big pleasure,"
Jason opened IPad again and that time I saw familiar, yet renewed pictures on the screen.
"Here' much cooler stuff," The guy explained. "Some races have been added, for instance,"

I looked at him with awe. Like I said: guys don't bother to explain if they're in the game and they have "mega important battle" to fight. But if you ask politely and show that you don't understand anything at all, they're eager to help you.
A night with Warcraft. Should be fun.

*

From distance I heard fizzing sound and furrowed my brows.
What fairy party is in my bedroom?
Surface beneath me moved and I opened my eyes suddenly.
Wait, what?

My first reaction was to jump off the sofa. That's what I did, but then the whole picture kicked in.
Alasia and Cassie giggling. Confused me amid the room. And sleepy Jason, who continued to sleep calmly.
May I repeat myself? Wait, what?!

Cassie put her hand in front of her mouth and coughed. "I'm pretty sure you had pleasant night, sunshine,"
I turned around slowly, just like in the movies, to face her. Sunshine? Ah? What?
Someone flicked their fingers in front of my face and I focused my gaze back there. That was Alasia.
"Sweetie? You okay?" the girl asked and watched my face.

The mind slowly drifted back and I understood what, who, where and with whom.
"You aren't gonna tell me I just .. spent a night in his embrace, are you? Or more like on him?" I pointed my finger fearfully at the sniffing guy, who'd turned his back at us.
Girls faced changed from troubled to secretive.

"We were hoping you would tell us,"
"Oh," The word slipped over my lips and I wasn't sure whether I should be happy or scared.
Alasia motioned for us to follow her. That was a good idea, considering I had no idea how fast asleep Jason was.

"So," Cassie began, when we were in harmless distance. "How did that happen and why don't we yet know anything?" She peeked at Alasia and they winked at me.
"Because it .. we .. I dunno," I laughed nervously "We were just playing Warcraft last night and then .. next moment you giggle in our room and all,"
"Ah, you're boring, Caro. We want details,"

"Well, listen. There are that kind of glowworms, whose colors you can change. And the trees move around and can punch the enemies. Moreover, the warriors are all female and really sexy. The undead are pretty cool, too. Thought, well, some are really nasty, as they're made of different body parts. Not very nice. Humans and orcs have changed too. They have.."

"Caroline," Alasia gave me a serious look. "You make no sense. What the hell are you talking about?"
"You wanted details and I'm telling you details,"
"Details .. oh. You're such an addlehead in the morning,"
"Yep, I need coffee," I stated, rejoicing secretly that I don't have to explain the situation at least right now.

"Let's make some then," Alasia said in all hostess voice and I could hear her bustling in the kitchen.
Before Cassie could make any comments, I jumped back in the little corridor and flitted upstairs.
And immediately bumped into Jason.

"Mornin'," I muttered, half-shocked. I hadn't thought I could see him right then and there.
"Morning," he answered still sleepily and tousled his hair. Having finished that, he shook his head to fix his "hairstyle". Looked wildly sexy.

"You disappeared," He continued without waiting for my next comment, which had no intention to form.
"Eh .. you don't wanna know," I smiled sheepishly.
He studied my face. "I wouldn't ask if I didn't,"
"Let's say you want coffee first,"

"Okay?"
"Yay," I grimaced a smile at him and asked to follow me.

04.06.13

SL #54: Kutsume seda sõjaks

Me lihtsalt vaatasime üksteisele intensiivselt otsa, kuid keegi ei teinud mingit sammu edasi. Ma ei tea, see .. tõenäoliselt pidi lihtsalt tulema õige moment.

"Tead, mul hakkab külm," Jason hõõrus oma käsivarsi ja vaatas mind. "Sul külm pole?" Ta osutas mu kergele pusale.
Ajasin huuled torru. "Peaks olema?"
Ta naeris. "Ju siis vist mitte. Aga ma eelistaks sisse minna,"

Jääda imetlema fantastilist järve ööüksinduses või järgneda oma eluarmastuse kutsele minna sisse? Jajah, kindlasti kõik valiks esimese.
Ta sirutas mulle käe ja taaskord ma põrnitsesin seda imestusega.
Apollo Bay on teda tõepoolest muutnud. "Maal võib kes tahes hea olla. Seal pole mingeid kiusatusi." Ent ma teadsin, et asi võis ka olla selles, et siin polnud Zacki. Ja kui polnud Zacki, oli ta alati teine. Alati rohkem .. inimene.

"Aitäh," sõnasin ma siiralt ja naeratasin lootusega, et seda on pimeduses ka näha.
Nägin vastuseks ta säravaid hambaid sähvamas, nii et tõenäoliselt ta nägi.
Kuni me ära olime, oli rahvas magama vajunud. Ausalt, vot see oli imelik. Ma arvasin ikka, et pidu kestab hommikuni või midagi. Kell oli alles kaks ja juba oli kogu ümbruskond vaikne.

"Tule, ma tahan sulle midagi näitama," sosistas Jason.
Mu silmad vilksatasid kiiresti enda käele, mis Jasoni pihus nüüd oli.
Mida..?
Ta ignoreeris mu hämmeldust - kui ta üldse seda tähele pani - ning juhtis mind enda järel Alasia venna tuppa. Imelikul kombel ei maganud seal keegi.

Jason istus diivanile ja patsutas kohta enda kõrval.
Kergitasin hämmeldunult kulmu, kuid ta tegeles parajasti laualt võetud IPadiga.
Tõmbasin ühe jala enda alla ning uudistasin, mida ta tabletist otsib.
"Tegelt või?" küsisin siis poolpettunult, surudes alla soovi silmi pööritada.

Ekraanil ilutses kiri "League of Legends", lühidalt LOL - mäng, mida meie poisid viimasel kogu aeg mängisid ja arutasid. Ma olin sellest juba reaalselt igalt poolt kuulnud.
"Näe, see on üliäge,"
Midagi inimesesarnast turvises ja mõõgaga lõi maha paar koletist ning liikus edasi. Jason liigutas IPadi ning elukas - tegelikult see vist tõenäoliselt oli inimene - muutis suunda.
Kallutasin "huvi" väljanäitamiseks pead.

Tegelikult mulle meeldisid arvutimängud. Ausalt ka meeldisid. Mäletan, et kui ma pisem olin, oli mul terve hulk igasugu sõjamänge, mida ma kogu aeg mängisin. Ausalt ka - need on ju nii ägedad! Minu isiklik lemmik oli "Warcraft II". Ma olin selline omamoodi tomboy. Mulle meeldis ronida puudel ja mängida poistemänge: püstolid, vibud, politsei jne. C'mon, ainult barbie'dest jääb väheks ju, tunnistage üles!

Kuid miks ma praegu erilist entusiasmi välja ei näidanud, oli tõenäoliselt selles, et ma polnud mänguga kokku puutunud ega osanud kuidagi kaasa mõelda. Vaadake, kuttidel on see asi, et kui nad oma mängudesse süüvivad, siis on neid sealt raske välja saada. Pealegi, kui neil on käed seal tööd täis, ei viitsi nad sulle kunagi mängu sisu seletada, nii et sa pead ise uurima. Ja kust ma oleks pidanud uurima, kui IPad Jasoni käes oli?

Rääkides hundist. Olin mõttesse vajunud, kui sellegi poolest tundsin endal noormehe pilku endal ning hetke pärast oli ta IPadi välja lülitanud ja enda kõrvale pannud.
"Ei meeldi?"
Prunditasin naeratades huuli.
"C'mon, see on nii äge ju!"
Vaatasin talle oo-kas-tõesti-pilguga otsa ja pomisesin: "Poisid,"

"Tüdrukud," tegi ta mind järele.
"Ei, tegelikult mulle täiega meeldivad arvutimängud, ausalt ka,"
"Ma näen jah," ütles ta ning vaatas mind mõtlikult.
Ja siis ma rääkisin talle. Rääkisin talle sellest, kuidas ma kunagi ammu ise selline segane arvutimängude fänn olin.

"Warcraft II? Tõesti?" Ta muigas. "See on ju iidvana,"
"Aasta 1996," näitasin talle oma teadmisi.
Ta muigas selle peale. "Tahad, ma näitan sulle III osa?"
Naeratasin nii laialt, kui suutsin, ja noogutasin entusiastlikult. "Suurima hea meelega,"
Jason avas uuesti IPadi ning juba nägin ekraani ilustamas tuttavaid, kuid samas uuenenuid pilte.
"Siin on palju ägedamad värgid," seletas kutt. "Näiteks rasse on lisandunud,"

Vaatasin teda lummatult. Nagu ma ütlesingi: kutid ei viitsi seletada, kui nad juba mängus sees on ning neil "megalt oluline võistlus" käsil. Aga kui sa neid viisakalt palud ja näitad, et sa kohe üldse midagi aru ei saa, on nad aldid sind aitama.
Öö Warcraftiga. Tõotab põnev olema.

*

Kuulsin kuskilt kaugusest kihisemist ja kortsutasin kulme.
Mis haldjatants mu magamistoas toimub?
Pind mu all liikus ja ma avasin äkitselt silmad.
Oota, mida?

Mu esimene reaktsioon oli diivanilt püsti karata. Seda ma tegin, kuid seejärel tabas mind kõik korraga.
Naeru kihistavad Alasia ja Cassie. Segaduses mina keset tuba. Ja unine Jason, kes endiselt rahulikult diivanil lesis.
Tohin ma end korrata? Oota, mida?!

Cassie pani käe suu ette ja köhatas. "Ma olen üpriski kindel, et sul oli mõnus öö, päikesekiir,"
Pöörasin end aeglaselt nagu filmis tema poole. Päikesekiir? Ah? Mida?
Keegi mu ees nipsutas sõrmi ja ma fokuseerisin pilgu taas enda ette. See oli Alasia.
"Kullake? Oled korras?" küsis tüdruk ja jälgis mu nägu.

Mõistus hakkas vaikselt pähe tulema ja ma taipasin, mis, kes, kus ja kellega.
"Ega te ei taha mulle öelda, et ma just .. veetsin öö tema kaisus Või pigem tema peal?" Osutasin kartlikult sõrmega nohisevale poisile, kes oli meile selja pööranud.
Tüdrukute näod muutusid taaskord murelikust salapäraseks.

"Me lootsime, et sina ütled meile,"
"Oh," libises üle mu huulte ja ma polnud kindel, kas ma peaks olema rõõmus või ehmunud.
Alasia viibutas kätt, et me talle järgneks. See oli hea idee, arvestades, et mul polnud aimugi, kui hea unega Jason oli.

"Niisiis," alustas Cassie, kui me ohutus kauguses olime. "Kuidas see siis nüüd juhtus ja miks me veel midagi ei tea?" Ta vaatas hetke Alasiale otsa ning nad pilgutasid mulle silma.
"Sest see .. me .. mina ei tea," Ma naersin närviliselt. "Me lihtsalt mängisime eile Warcrafti ja siis .. järgmisel hetkel olite teie seal toas itsitamas ja puha,"
"Äh, sa oled igav, Caro. Me tahame detaile,"

"No vaata. Seal on sellised üliägedad jaaniussikesed, keda sa saad erinevateks värvideks teha. Ning need puud liiguvad seal ja saavad ka vaenlasi peksta. Muidu need sõdalased on kõik naised ja väga seksikad. Surnud on ka suhteliselt ägedad. Kuigi noh, mõned on väga rõvedad, kuna on tehtud eri kehaosadest. Mitte just väga meeldiv. Inimesed ja orkid on ka muutunud. Neil on..."

"Caroline," Alasia vaatas mulle tõsiselt otsa. "Su jutt ei ole normaalne. Mida sa ajad?"
"No te tahtsite detaile ja ma räägin teile ju,"
"Detaile .. oh. Sa oled peast päris pudru hommikul,"
"Jah, ma vajan kohvi," nentisin, rõõmustades salaja, et ma ei pea sellest segasest olukorrast vähemalt kohe praegu edasi rääkima.

"Siis keedame kohvi," sõnas Alasia perenaiselikult ning läks kööki askeldama.
Enne kui Cassie mulle midagi öelda jõudis, põikasin ma tagasi pisikesse koridori ja lipsasin trepist üles.
Ja otsekohe põrkasin Jasoniga kokku.

"Hommik," pomisesin poolsosinal, poolenisti šokiseisundis. Ma polnud arvanud, et näen teda nüüd ja kohe.
"Hommikust," vastas ta endiselt uniselt ja sasis oma juukseid. Tegevuse lõpetanud, raputas ta "soengu" kinnitamiseks oma pead. Nägi välja metsikult seksikas.

"Sa kadusid ära," jätkas ta, ootamata mu järgmist kommentaari, millel polnud plaaniski tulla.
"Eh .. sa ei taha teada," naeratasin ma aralt.
Ta uuris mu nägu. "Ma ei küsiks muidu,"
"Teeme nii, et sa tahad kohvi kõigepealt,"

"Okei?"
"Jei," grimassitasin talle laia naeratuse ning palusin endale järgneda.

24.05.13

Shadows from the Past #1: A Look in the Past

Jake, 5 years ago

Damn. Damnation. Seriously. Just how dared I. 

I saw her approaching the headmaster, shaking his hand, then turning around, smiling at the public - tho I'm totally sure not me - and goes to her place by Jason.
Fuck. Rotter. Scoundrel. Scumbag. That's what you are, Evans. Nothing good. You know, you won't be successful that way.

I dully watched the people, knowing I shouldn't have come. However, it was graduation. It was the end. For me, more bad than good. Whereas others are rejoicing for finishing high school, moving on to the further life: move out that shitty town, college, family, job, career... I knew exactly what I'm going to do. I didn't have much of a chance. Or, let me be more specific, not at all. I didn't complain. I liked mafia. Because hey! c'mon, okay. It was something totally different.Yeah, right, you can start telling me how bad it is, killing people and ruining others' lives. But please don't forget that people I kill are "bad", who kill you, civilians, and lives I ruin have lost too much to care. Some people can't be fixed. Deal with it.
A picture of Caroline flashed in my head. Her petite fragile body was dressed in an ivory dress with a skillfully adjusted wispy brown belt on it. On her neck there was a gold seashell necklace.
Sea. Caro. Memories. 
Caro was dressed simply but sapid. "Beauties" in boufannt dresses weren't even half as beautiful as she was. 
I gazed at her today wavy hear that fell on her back as a cascade. She looked good with wavy hear. She looked good with and in everything. She was perfect. But she wasn't mine anymore. Why? 'Cause I was an idiot.
*
They looked cute together. Yeah, that sounds girly. I noticed half of the girls shooting envious glances at Caro. Obviously. She had everything she needed and even more. I knew she had a bright future before her. Exactly as she had planned. 
Everything will happen in an exact way she wants it. She deserves it. She's a good person. Perfect.
I leaned on the metal railing and was finishing my champagne. I saw a car rolling in the courtyard. Although it was dark I saw the number plate and got an adrenalin rage inside me. 
Job. Finally.
Back door was opened and a man, who was sitting in there, waved at me. I thought how "cool" and nifty it would have been to throw my champagne glass into the pieces. 
Next time.
I left it on the table, tore the tie off and whirred inside.
Just then, just at that exact moment she had to stand in my way. I looked at her. Her eyes met mines. Jason was nowhere around.
Her eyes weren't showing any emotion. Not even hate. I knew of course, Caro didn't stay mad for long. Besides, she'd said that maybe some day she'd forgive me. Nonetheless, I knew that even if she did, I wouldn't be around anymore. Not here, a part of her life.
I sent her one last look and stormed outside witout saying anything. I knew, had I opened my mouth, I wouldn't have been able to stop anymore. It wouldn't lead anywhere, though, would be pointless. I could make a fool of myself and tell her everything, but I was waited for. So, as it wouldn't have changed anything anyway, I decided to leave it the way it was. So it was better for everyone.
I knew that as soon as I broke the eye contact, there appeared what I didn't want to show her. I wanted her to know, but I knew it would only make her eyes ask questions answers to which would hurt her.
I slipped in cold evening air and inhaled. Cold air also cooled down my thoughts. I was able to think sober again. I walked calmly to the car and climbed inside.
"They redirect you," Charlie said and took out a cigarette.
I hated its smell, but he didn't know and you aren't making any reproofs to your boss, even though you're just a step behind.
"Redirect?" I echoed. I gazed in front of me. We set off.
"Melbourne. There's a bigger gang. Excuse me," Charlie stopped for a second and blew out a puff of smoke. I tried to breathe in smaller amounts of air.
"I put it wrong way. They wanna close the one here. Cops got scent of it. We gotta quit. Some will stay, of course. The club has to stay, or else it would be weird. Majority is redirected, tho,"
"It means that..?"
"You're the boss of the bigger gang now, yes,"
"Whoa," I breathed out. Not that I wouldn't be able to manage. Of course would. I now had too many emotions that needed to be got rid of. Redirected elsewhere.
"Do you agree?" Charlie looked at me waiting, but I knew he knew I would.
"Of course," I confirmed his thoughts.
I looked out the window. The building was almost out of sight. But I knew she was there. Of course she was. Partying with her girl friends and love of her life. Did what she was worth and wanted.
I didn't see her anymore, but still felt her. She was in my heart and on mind, my body still remembered hers.
"Then welcome to the new life, Jake,"
I nodded.
New life. Life without Caroline.

You know, girl, you will be forever in my system. Whether you want it or not. I was a jerk for letting you go. I could have learned and make you stay.
But now .. by, my dear. Bye, Caro. Goodbye, my Love.
Hello, mafia, new love of my life.
***
Present time
I've been searching for that for a while. Passion, lust, satisfaction. No feelings, no emotions - just sex. Like I used to do before I met her. Nothing mattered.
I lost her because of my own stupidity and arrogance, and now I had to pay. There was no way back.
"Hey, pretty boy,"
I looked up at the blonde cake-faced girl in front of me. She couldn't have been more than 18, even with her make-up.
"Looking for something?" Her one hand was holding the pole while the other slowly moved along her body - starting from her breasts and moving lower.
She may have been gracious even had she not been a prostitute, a thought crept into my mind. I eyed her and felt lust in my lower part. Nothing else, nowhere else.
Without her make-up and clothes she could have been a beautiful young lady. But life knows no mercy. She was pushed to the limits and that's what she's chosen.
I did not come here to feel sorry and find depth in every slut. Not that depth anyway. My darker side had suddenly cropped up. I needed to find release.
I reached out and pulled her on my lap.
"Oh, yes, I'm looking for something," I whispered huskily in her ear. She jerked at my unexpected change of mood, but then let loose again.
She was used to it. She was used to everything.
I moved my hands along her sides, down her legs and up inner tights. She inhaled deeply as my fingers were at teasing distance from her intimate zone.
"Maybe we get a room?" She asked hoarsely, obviously turned on.
"No," I said firmly.
I looked over her bared shoulder at the barman and snapped my fingers.
"Clear the place," I mouthed.
The guy nodded and turned off the music. The hookers knew what it meant, so they grabbed their customers and disappeared into the rooms. The place was ready.
The girl smiled at me. In her eyes I could read her thought of being special as I ordered to get rid of everyone from the room so I could fuck her.
She wasn't. I just needed something different.
She approached in what was by her means "sexy walk" and put her hands around my neck, running them on my shoulders.
I grabbed her so tightly she squealed and pushed on the counter.
She sat there eagerly, spread her legs and leaned on her hands, waiting for me. I came closer, grabbing her firmly by waist and bit her neck hardly.
She stilled at the suddenness of moment but didn't scream from pain. As I said, she was used to it. I moved my hands towards her intimates and saw in her eyes her assurance that she is the one who will be pleased.
Wrong guy, bitch.

In a sudden moment I pulled her from the counter, pushing roughly against its side.

"We're doing it my way, baby," I whispered in her ear, holding her in place with one hand and unzipping my pants with other.

09.05.13

Varjud minevikust #1: Pilk minevikku

Jake, 5 aastat tagasi

Pagan. Kurat küll. Ausalt. Lihtsalt kuidas ma võisin.
Vaatasin, kuidas tema läheb direktori juurde, surub ta kätt, seejärel pöörab ümber, naeratab publikule - kuid ma olen suht kindel, et kindlasti mitte mulle - ja läheb oma kohale Jasoni kõrval.
Raisk. Lurjus. Kaabakas. Jätis. Seda sa oled, Evans. Mitte midagi head. Sa ei jõua kuskile sedasi, tead seda.

Jälgin tuimal pilgul inimesi, teades, et ma oleks pidanud tulemata jätma. Ent see oli siiski lõpetamine. See oli lõpp. Minu jaoks rohkem halvas mõttes kui heas. Kui teised kõik rõõmustavad, et lõpuks ometi saab keskkoolist ära, liikuda edaspidisesse ellu: kolida lõpuks ära sellest urkast, ülikool, pere, töö, karjäär... Ma teadsin täpselt, mida ma edaspidi teen. Erilist valikut nagu ei olnud. Täpsemalt polnud seda üldse. Ma ei kaevanud. Mulle sobis maffia. Sest hei! olge nüüd, eks. See oli midagi hoopis teistsugust. Jajah, hakake mulle loengut pidama selle kohta, kuidas ma tapan inimesi ja rikun teiste elusid. Kuid palun ärge unustage, et inimesed, keda ma tapan, on ainult "pahad", kes tapavad teid, tsiviilkodanikke, ja need, kelle elusid ma rikun, on kaotanud liiga palju, et enam midagi hoolida. Mõningaid inimesi ei saa parandada. Leppige sellega.

Mu peas sähvatas pilt Caroline'ist. Tema pisikest habrast keha ümbritses elevandiluukarva kleit, millele ta oli oskuslikult talje pealt paigutanud kitsa pruuni vöö. Tema kaela kaunistas kuldne merekarp.
Meri. Caro. Mälestused.

Caro oli riides lihtsalt, kuid maitsekalt. Puhvis kleitidega üleslöödud "iludused" ei saanud talle ilu poolest ligigi.
Vaatasin ta täna lokkidena seljale langevaid juukseid. Talle sobisid lokid. Talle sobis kõik. Ta oli perfektne. Kuid ta ei olnud enam minu. Miks? Sest ma olin idioot.

*

Nad olid armsad koos. Jah, see kõlab plikalikult. Ma nägin, kuidas osa tüdrukuid vaatas Carot kadedusega. Ilmselgelt. Tal oli kõik, mida ta vajas ja rohkemgi veel. Teadsin, et teda ootab ees helde tulevik. Täpselt selline, nagu ta kavatsenud on.
Kõik läheb täpselt nii, nagu ta soovib. Ta väärib seda. Ta on hea inimene. Perfektne.

Toetasin vastu metallpiiret ja lõpetasin šampust. Nägin, kuidas must auto veeres hoovi. Vaatamata pimedusele nägin numbrimärki ning mu sees hakkas möllama adrenaliin.
Töö. Lõpuks ometi.

Tagumine uks avati ja seal istuv mees viipas mulle. Mõtlesin, kui väga "äge" ja efektne oleks hetkel oma šampuseklaas vastu põrandat visata.
Järgmine kord.
Jätsin selle laua peale, rebisin lipsu kaelast ning tuhisesin saali.

Just siis, just paganama tol hetkel pidi ta mulle ette astuma. Ma vaatasin talle otsa. Tema vaatas mulle otsa. Jasonit polnud lähedal.
Ta silmad ei näidanud emotsiooni. Isegi viha mitte. Ma teadsin muidugi, et Caro ei pea pikka viha. Pealegi oli ta öelnud, et võib-olla kunagi annab ta mulle andeks. Ent samas ma teadsin, et kui annabki, pole mind enam siin. Pole seal, tema elus.

Saatsin talle veel viimase pilgu ja tuhisesin temast sõnagi ütlemata mööda. Teadsin, et kui avan suu, ei suuda enam peatuda. See aga ei viiks kuskile, oleks mõttetu. Ma võiksin end teha lolliks ja talle kõik ära rääkida, kuid mind oodati. Ning et see poleks midagi muutnud, otsustasin, et jätan selle nii, nagu ta oli. Nii oli kõigile parem.

Ma teadsin, et niipea kui olin silmakontakti katkestanud, ilmus sinna see, mida ma talle näidata ei tahtnud. Ma tahtsin, et ta teaks, kuid teadsin, et see oleks tekitanud ta silmadesse vaid küsimärgid, millele vastused oleks talle vaid haiget teinud.

Lipsasin lõpuks taas jahedasse õhtuõhku ja hingasin sisse. Külm õhk jahendas ka mu mõtteid. Ma suutsin taas kainelt mõelda. Kõndisin rahulikult autoni ning pugesin sisse.
"Sind suunatakse ümber," sõnas Charlie ja pani suitsu ette.
Ma vihkasin suitsulõhna, kuid ta ei teadnud seda ja sa ei hakka siiski oma bossile etteheiteid tegema, isegi kui oled vaid sammu temast tagapool.

"Ümber?" kordasin viimast sõna. Põrnitsesin enda ette. Asusime teele.
"Melbourne. Seal on suurem jõuk. Vabanda," Charlie peatus korraks ja puhus välja suitsupahvaku. Proovisin hingata õhku väiksemate kogustega.
"Ma väljendusin valesti. Nad kavatsevad sulgeda selle siin. Mendid said haisu ninna. Me peame lõpetama. Osa jään siia muidugi. Klubi peab alles jääma, muidu on kahtlane. Aga enamus sõidab ära,"

"See tähendab, et..?"
"Sa saad suurema jõugu enda alla nüüd, jah,"
"Whoa," suutsin vaid öelda. Mitte et ma nendega hakkama ei saaks. Muidugi ma võisin saada. Mul oli nüüd liiga palju emotsioone, millest lahti oli vaja saada. Suunata mujale.

"Oled nõus?" Charlie vaatas mulle ootavalt otsa, kuigi teadsin, et ta teab, et ma nõustun.
"Muidugi," kinnitasin ta mõtteid.
Vaatasin aknast välja. Hoonet ei olnud enam peaaegu üldse näha. Kuid ma teadsin, et ta on seal. Muidugi ta oli. Lõbutses oma sõbrannade ja eluarmastusega. Tegi seda, mida ta vääris ja tahtis.
Ma ei näinud teda enam, kuid ma endiselt tajusin teda Ta oli mu südames ja mõtetes, mu keha endiselt mäletas tema oma.

"Siis tere tulemast uude ellu, Jake,"
Noogutasin.
Uude ellu. Ellu ilma Caroline'ita.
Tead, tüdruk, sa jääd ikkagi igavesti mu süsteemi. Tahad sa seda või ei. Ma olin idioot, et lasin sul minna. Ma oleks võinud õppida ja panna sind jääma.

Kuid nüüd .. hüvasti, mu kallis. Hüvasti, Caro. Hüvasti, mu arm.
Tervist, maffia, mu uus eluarmastus.

***

Olevik


Olin seda otsinud pikemat aega. Kirg, iha, rahuldus. Ei mingeid tundeid, ei mingeid emotsioone - lihtsalt seks. Nagu ajal enne teda. Mitte miski ei omanud tähtsust.
Ma kaotasin ta omaenda rumaluse ja egoismi tõttu ning nüüd ma pidin maksma. Tagasiteed polnud.

"Hei, ilus poiss,"
Tõstsin pead ja vaatasin blondi kooginäoga tüdrukut enda ees. Ta ei saanud olla vanem kui 18, isegi meigiga.
"Otsid midagi?" Tema üks käsi oli posti ümber, samal ajal kui teine liikus mööda tema keha - alustades ta rindadest ja liikudes allapoole.

Ta oleks võinud isegi graatsiline olla, polnuks ta prostituut, käis mõte läbi mu pea. Ma vaatasin ta pealaest jalatallani üle ja tundsin iha oma alumises osas. Ei muud, ei mujal
Ilma meigi ja riieteta oleks ta olnud noor kena neiu. Kuid elu ei tea halastust. Ta oli viidud äärmusteni ning see oli eluviis, mille ta valis.

Ma ei tulnud siia selleks, et haletseda ja leida sügavust igas prostituudis. Vähemalt mitte seda sügavust. Mu tumedam pool tõusis äkitselt esile. Ma tundsin vajadust end välja elada.
Sirutasin käed välja ja tõmbasin tüdruku endale sülle.

"Oojaa, ma otsin midagi," sosistasin talle kähedalt kõrva. Ta võpatas mu äkilise tujumuutuse peale, kuid lasi siis taas vabaks.
Ta oli sellega harjunud. Ta oli kõigega harjunud.

Liigutasin käsi mööda ta külgi, jalgu ja reite sisekülgi. Ta hingas sügavalt sisse, kui mu sõrmed olid kiuslikul kaugusel ta intiimtsoonist.
"Äkki hangime toa?" küsis ta kähiseva häälega, olles ilmselgelt erutunud.
"Ei," ütlesin kindlalt.

Vaatasin üle ta palja õla baarmenile otsa ja nipsutasin sõrmi.
"Vabasta ruum," ütlesin vaid huultega.
Noormees noogutas ja lülitas muusika välja. Teenindajad teadsid, mida see tähendas, nii et haarasid oma kliendid ja kadusid ruumidesse. Ruum oli valmis.

Tüdruk naeratas mulle. Tema silmad peegeldasid mõtet, et ta oli nii eriline, kuna ma käskisin kõigist vabaneda lihtsalt selleks, et teda siinsamas panna.
Ta ei olnud. Ma lihtsalt vajasin midagi teistsugust.

Ta lähenes mulle enda arvates "seksika kõnnakuga" ja pani oma käed mu kaela ümber, lastes neil rännata mu õlgadele.
Haarasin talt nii tugevalt ümbert kinni, et ta kiunatas, ja surusin vastu baariletti.
Ta oli aldis sinna peale istuma, ajas oma jalad laiali ning toetas käed mind oodates letile. Ma tulin lähemale, haarates talt kõvasti ümber piha ja hammustades valusasti kaelast.

Ta keha muutus äkisuse peale jäigaks, kuid ta ei karjunud valust. Nagu ma mainisingi, oli ta sellega harjunud. Mu käed liikusid ta alumise osa poole ning ma nägin tema silmist, et ta oli kindel, et tema saab rahuldatud.
Vale mees, mõrd.

Äkitselt olin ta tirinud letilt maha ja surunud karmilt vastu selle seina.
"Me teeme seda minu moodi, tibu," sosistasin ta kõrva, hoides teda ühe käega paigal ja avades teisega püksilukku.