18.01.13

SL #48 Sule silmad ja peleta reaalsus

"You're insecure, don't know what for,"
Aga ma ei taha ärgata. "Being the way that you are is enough,"
Einoh, tänan väga, aga ikkagi... "Baby, you light up my world like nobody else,"
Poisid, ärge võrgutage mind... "The way that you flip your hair gets me overwhelmed,"

"Fain," urahtasin poolvaljult ning haarasin telefoni. Tegelikult ma ei tea, miks ma üldse üles tõusin. Olin unustanud äratuskella välja lülitada - loll mina - ning uni oli nüüd läinud.
Ah, õigus. Ian peab tööle minema.

Ei, oodake, veel üks küsimus: kuidas ma üldse voodisse jõudsin? Koondasin kulmud ninajuurele, proovides meelde tuletada eilset ööd. Ma mäletasin, kuidas ma Jasoniga rääkisime. Kuidas ma lamasin diivanil ja ta mulle ülevalt alla otsa vaatas ning muudkui naeratas. Ja ma vaatasin ja vaatasin ja ...
Ja siis ma tõenäoliselt jäin magama. Aga kuidas ma voodisse sain?!

Kavatsesin püsti tõusta, ent enne, kui ma jõudsin voodist välja ronida, tundsin, et midagi on valesti. Mu küljel oli mingi raskus ja oma käe peal tundsin ma kellegi sõrmi.
Kuidas ma ei tundnud seda varem? Um .. kellegi käsi on minu ümber? Daah.
Avasin silmad ja sain kinnituse, et kellegi käsi oli tõesti minu ümber.

Väga huvitav, kes see on..? Ei tule just meelde, et ma kellegagi magama oleks jäänud. Daah, Caro, sa isegi ei mäleta, kuidas sa voodisse said. Ega sa eile üle ei võtnud?
Pea mul küll ei valutanud, nii et see oli välistanud. Huvitav küll.

Pöörasin end ettevaatlikult ümber ja peaaegu et põrkasin oma näoga vastu Jasoni oma.
Jason? Tõesti?!
Ta liigutas läbi une, kuid ta käsi jäi endiselt mu küljele.
Ja kui ta nüüd üles ärkab, siis ta küll ei rõõmusta. Ma pean...
Muidugi oleksin ma võinud veel seal niimoodi mitu-mitu tundi lamada ja lihtsalt meie lähedust nautida - see oli midagi, mida ma metsikult tahtsin-, kuid ma teadsin Jasonit liiga hästi.

Ühest küljest oli just tema see, kes minu kõrval oli - kuigi mul polnud õrna aimugi, kuidas me sedasi lõpetasime -, ning ma ei saanudki midagi aru .. Aga ta lõhnas ka oma suurepärase odekolonni ja .. alkoholi (?) järele, nii et ma mõtlesin, kas saaksin teda kõiges "süüdistada" - kuigi ma tahtsin endiselt teada, kuidas ta nii kaugele oli läinud. Ning kui ta üles ärkaks ning minu eest leiaks .. ta ei saaks vihaseks, ei.Vähemalt mitte minu peale. Ent ta võinuks vihastada enda peale, mis võiks lõppeda näiteks sellega, et ta oleks arvanud ,et seda kõike on tema jaoks liiga palju ja ta peaks meie vahele suure vahemaa tegema.

Ning seda poleks ma üle elanud. Jälle. Või siis jälle, jälle, jälle.
Nii et mul lihtsalt ei jää muud üle.
Aga ikkagi .. see on küll midagi täiesti erilist. Isegi peale tantsu. Isegi peale eilset. Isegi peale .. kõike.

Ohkasin vaikselt omaette, puhudes sellega kergelt õhku Jasoni näole ning paar salku vajusid ta silmile. Kui ma suutsingi vastu panna sellele, et jääda ta juurde lamama, siis ma ei suutnud vastu panna  kiusatusele sirutada käsi ja siluda juuksed silmadelt eemale. Kuigi ma eelistasin, kui Jasoni juuksed oli sassis ning salgul igale poole laiali.

Sirutasin käe aeglaselt, et teda mitte äratada, ning puudutasin õrnalt ta juukseid.
Ning siis, täiesti äkki, haaras käsi minu omast kinni. Hingasin pahinal sisse, oodates vihalainet.
Seda aga ei järgnenud, kuna Jason ei olnud ärkvelgi - ta oli minust unes kinni haaranud!
On alles refleksid... Kus ta küll seda õppinud on?

Vabastasin ettevaatlikult oma käe - peab mainima, et ta oli isegi magava inimese jaoks liiga tugev - ning nihutasin end teisele äärele voodit, et enam Jasonit mitte traumeerida ega kogemata üles äratada, ja libistasin jalad puitpõrandale.
Tõusin püsti, sirutasin end, masseerides kangeks jäänud lihaseid, ning vaatasin veel kord Jasoni poole.
Ta on magades niiii armas.



Naeratusel mu näol polnud kavaski kuskile minna, nii et pidin sellise hundiliku irvega Iani juurde minema, tõmmates endale kõigepealt pusa ümber. Põikasin läbi ka vannitoast, et nägu värskendada.
Avasin kahte tuppa ust valesti enne, kui Iani oma leidsin.

Oh, god"Sorry," pomisesin ma, proovides vaadata kuskile mujale.
Iani selg oli minu poole, mitte et see midagi muutnud oleks: tal olid ainult bokserid jalas. "Hommikust. Ja pole midagi," naeratas ta mulle, siis vaatas mind korra imelikult, kuid see ilme selgines kiiresti. Otsustasin küsimata jätta. Niigi oli piisavalt kahtlane olla temaga ühes toas, kui ta teksaseid jalga tõmbas.

Teate .. see oli nii imelik. Tähendab, Ian oli samuti Jasoni parim sõber, aga samas .. me saime temaga ka nii hästi läbi. Vahel isegi paremini kui Jasoniga - siin on vist omad põhjused, ah? Kuid mis mind hämmastas oli see, et Jason, Zack - ilmselgelt ta ei ole Jasoni parim sõber, aga oletame hetkeks, et on - ja Ian olid nii erinevad.

"Ma tulin sind äratama," ütlesin ma, sasides juukseid - ahjaa, miks keegi mulle meelde ei tuletanud, et võiks oma padja-juustega midagi ette võtta?
"Oh, tänks, ma olekski äärepealt sisse maganud,"

Vaatasin toas ringi ning avastasin lahtise akna. Kergitasin poisi poole kulmu.
"Jah, peaks selle vist kinni panema," Ta läks poolalasti - ainult teksade väel, st - akna juurde ning sulges selle. "Siin oli öösel nii palav, kas tead,"
Kahtlen, et ta katsetas midagi Analeigh'ga - mhm, talle meeldis Analeigh .. väga -, kes teises voodis magas .. kellegi kaisus. Raske öelda, kes see oli. Meenutas Zacki blondi juustepahmakat, aga võis ka olla Adam või .. veel keegi.  "Sul oli palav? Ma pidin öösel ära külmuma,"

Ta kortsutas kulmu. "Ära külmuma? See on nüüd küll imelik," Ta näole ilmus sekundiga teadlik irve. "Tead, sa oleksid võinud..." Ta jäi järsult vait ning vaatas mind, nagu oleks just mulle oma maailmavallutusplaani teatavaks teinud.
"Ma oleksin võinud mida?" küsisin silmi kissitades.

"Ee .. unusta ära," ütles ta silmi eemale viies ning haaras särgi.
"Palun, ära kasuta seda väljendit. Ma vihkan juba piisavalt, et Jason seda nii palju..." Oh. Tobe, tobe Caro.

Mitte et ma kardaks, et Ian midagi teha võiks. Esimene erinevus. Väga tihti oli mul tunne, et Ian teab samuti .. meist. Kuid ometigi polnud ta kordagi seda öelnud, kui toas oli keegi veel peale minu ja Jasoni. Selle eest meeldis ta mulle väga.
Ent ikkagi .. selle mainimine oli .. rumal.

Kuid siis ma nägin midagi Iani kohmetunud ja mitmetähenduslikus olekus, mis pani mu õhku ahmima. "Sa ei mõelnud ju .. seda, mida ma mõtlesin?"
"Mul ei ole õrna aimugi, millest sa räägid," Ian viipas mulle, et me toast välja läheksime. Liikusime alla kööki, et hommikust süüa.

"Ian," laususin tõsiselt, kui me olime alla jõudnud ja asunud Joshi külmikut laastama.
"Kuule, see ei ole minu asi, eks. Tähendab, ma tahan, et Jason õnnelik oleks ja värki, aga ma ei sega end tema ellu.."
"Sa .. mina ja Jason .. meie vahel polnud midagi. Tegelt ka. Sa ju tead teda,"

"Ma näen," ütles ta lihtsalt ja vaatas allapoole mu nägu.
Mida..? Oh, mu jumal. "See ei .. ole see, mida sa arvad,"
Ta muigas. "Rahu, ma ei räägi kellelegi,"
"Ei, tegelt ka, Ian, see ei ole naljakas. Ma vist kogemata .. ajasin meie pusad sassi," Vot see, Caroline Forbz, ei kõla juba üldsegi tõeliselt.

Jah, mul oli palju võimalusi Jasonile "külge lüüa" ning see pusa-sassi-ajamise-variant oleks osutunud isegi päris edukaks, kui ma oleks tegelikult ka seda plaaninud. Aga ma ei olnud, eks! See oli tõepoolest kogemata.
Ent nii oli alati. Kui ma midagi kogemata Jasoniga seotut tegin, märkas seda alati enamus. Tobedus milline.

"Mida iganes sa ütled, Caro," sõnas Ian ja pööras muna pannil. "Üks asi veel. Ma tõesti pidasin seda silmas,"
"Mida?"
"Ma ei räägi kellelegi. Ma tean küll .. olukorrast, aga ma pole kunagi aru saanud ideest sellest kõigile vasardada," Ta urises veel midagi enda nina alla, kuid ma ei hakanud üle küsima, sest keegi tuli trepist alla.

"Aitäh, Ian," ütlesin lihtsalt ja naeratasin poisile.
Me mõlemad pöörasime end trepi poole, kust sammud tulid.
"Kus hundist räägid," ütles Ian valjemalt - me olime rääkisinud poolsosinal, et keegi ei kuuleks.
Hundist? Oh, palun. "Hommik," naeratasin Jasonile.

"Hommik," ütles ta unise häälega.
Jasoni juuksed olid ideaalselt sassis - kuidas see üldse võimalik peaks olema? - ning ta silmad olid nii armsalt unised, et ma tahtsin teda kallistada ja "aww" öelda.
Ta vaatas kõigepealt Ianit, siis mind, jälle Ianit ja seejärel jälle mind. Me vaatasime samuti üksteisele otsa.

"Mis?" küsis Ian esimesena.
"Um .. ei, ma niisama," lõi Jason käega. "Ma tahan ka süüa," nõudis ta siis.
Ian vaatas minu poole ja ma ütlesin vaikselt, vaid huultega: "Mis?"
Ta nookas peaga köögi poole ning hakkas naerma, kui ma urisesin.

"Miks kõik arvavad, et naise koht on köögis?" küsisin, pannes ärasöödud omletiga - tänks, Ian! - taldriku nõudepesu masinasse ning kaevusin külmikusse. Tegelikult meeldis mulle vägagi mõte sellest, et ma saaksin .. võiksin Jasonile ise hommikusööki valmistada.
"Hei! Mina tegin enne süüa!" kaitses ta end.
"Omlett kurku, Ian," urahtasin talle.

Lisaks tema naerule - "Toccata" saatel: "Ettekuulutus täitub," - kuulsin ka Jasoni oma.
"Ma näen, et teil on siin lõbus olnud," ütles ta.
Et ma olin hetkel poiste poole, nägin Iani mitmetähenduslikku näoilmet.

"Niisiis, mida sa soovid?" küsisin, hoides käes Nutella kreemi purki. Hei, magustoit ka, eks!
Ta vaatas seda ja raputas pead. "Eelistan kodumaist,"
Kortsutasin kulmu, kuid muigasin siis laialt, kui mulle tuli pähe hea idee. "Jah? No head isu siis," Viskasin talle kätte võitopsi.

Ta kergitas mu poole kulmu. "Tõesti, Caro, tõesti? Nii palju sa siis hoolid minust..."
Mu silmad läksid pärani lahti, kui ta seda ütles. Mitte et ta seda kuidagi eriliselt oleks öelnud või mõelnud .. aga mina mõtlesin. "Fain, ma praen sulle muna,"
Ta naeratas. "Tänud .. oota, miks mu pusa sul seljas on?"
Uh-oh. "Um..."
"Ma lähen pesen hambad ära," ütles Ian äkki ning, pilgutades mulle üle Jasoni õla silma, liikus vannitoa poole.

Toetasin käed vastu köögikappi ning vaatasin Jasonit. Taaskord needsin end selle eest, et olin juuksed hobusesabasse pannud ning nüüd ei olnud mul millegagi nägu varjata.
Tegin luku lahti. "Vabandust, ma..."
Kuid enne kui ma midagi vabanduseks öelda võisin, seisis Jason juba mu ees ning tema pruunid silmad puurisid minu omadesse.

Ma olin kapile liiga lähedal. Kuigi olin õnnelik, et polnud selle peale istunud, muidu oleks kogu situatsioon veel kahtlasem.
"Ära vabanda. Muidu tundub, nagu ma oleks pahane,"
"Ma kardan, et oled,"

Ta kergitas kulmu. "Peaksin?"
Hammustasin huulde. "Noh, tead .. kui ma Ianit äratama läksin .. ja ta märkas seda pusa mu seljas, ta .. noh, ta mõtles, et .. me .. et mina ja sina..."
Jasoni särav naeratus ilmus ta huultele. Ta raputas pead. "Oh, Ian, Ian,"

Naeratasin ka õrnalt.
"Tead, sa võid seda kanda praegu. Kell on nagu .. 7 hommikul, eks. Kõik meie omad magavad,"
Noogutasin aeglaselt pead, mõtiskledes, kas Jason oli midagi eile tarbinud või mitte. Ta oli liiga .. hea?

17.01.13

SL #47: Miks me ikka veel koos pole, kui see on juba kõigile ilmselge, et peaksime?

Õnnestunud esinemine vajab alati tähistamist. Ei, me ei võitnud. Me saime teise koha. Aga ma arvan, et see on ikkagi väga hea esimese korra jaoks. Ning et oli reede, korraldas Josh enda juures taaskordse koosviibimise ja me oma seltskonnaga suundusime muidugi sinna.

Alguses mängisime Aliast. See oli tore, sest tavaliselt on kõik peod olnud sellised, kus rahvas veab end kohale, koguneb gruppidesse ja seejärel hakatakse jooma. Ja ei mingit suhtlemist. Nii et selline ebatavaline võimalus kõikide reaalse koosviibimise jaoks oli kasulik.
See muidugi ei tähendanud, et hiljem ei joostaks laiali jälle. Joshi maja oli piisavalt suur, et igasse tuppa mingi oma grupp läheks. Või siis sauna. Või vannituppa. Või terrassile. Kuhu iganes.

Ärge palun küsige, kuidas ma sattusin jälle ainukeseks tüdrukuks rõdule. Kui ma ühest küljest olen porte-poisse, siis teisest küljest olen ma poisse ligitõmbav inimene. No ma ei tea, mulle lihtsalt meeldib nendega rohkem olla: ei mingit klatši, kuulujutte, õelusi. Ainult naljad. Vahel nilbed - see on siis, kui nad ära unustavad, et sa oled tüdruk -, aga nendega on ikkagi väga tore.

Niisiis, rõdul oli peale minu veel Josh, kes puhkas saunast, Ian ja .. Jason. Okei, ma mõtlesin ümber. Te võite küsida, miks ma ainuke tüdruk olin. Aga ärge küsige, mida tema seal tegi. Ta lihtsalt .. tuli sinna, kui ma tulin. Ning ma mõtlesin ikka veel, et miks kuradi pärast me ei võiks koos olla, kui on ilmselgemast selgem, et me mõlemad tahame üksteisega koos olla. See on lihtsalt .. bullshit.

"Nii, ma lähen tagasi nüüd. Jahedaks kisub," ütles Josh ning, tõmmates mantlit koomale, tuigerdas oma toa läbi sauna.
Vaatasin poistele otsa: nad mõlemad jõllitasid mind.

"Mida?" küsisin kergelt ärritunult ning puhusin välja suitsupahvaku.
Ian naeratas salakavalalt ja, tõustes püsti, kõndis rõduukse poole.
Ei, palun! Palun ära mine ära, sa ei saa meid ju ometi jätta .. kahekesi. Mu mõtted töötasid muidugi hoopis teises suunas, mida ma tahtsin, aga hei, ma proovisin vahepeal teha nii, et mulle tervislikum oleks, eks.
Okei, fain, ma nüüd solvun, Ian. Tegelikult ka solvun. Sa saad peksa .. kunagi.

Ja nii me jäime temaga kahekesi. Mina tõmbamas vesipiipu ja tema istumas otse minu ees, kõigest meetri kaugusel.
Oh jumal. Ja kuidas ma peaksin nüüd vastu pidama?
Puhusin välja järjekordse suitsupilve.
Mida ma küll ilma pidudeta teeks.

"On see hea ka?" küsis Jason, vaadates mulle otse silma.
Palun ära vaata mind nii. "On," pigistasin endast välja.
Arvate, et see oli lihtne? Istuda temaga seal nii? Muidugi, kõik teavad, et mina ja Jason olime päris palju kahekesi jäänud, kuid see ei aidanud midagi. Selles suhtes, et iga järgnev kord läbisid mu keha üha tugevamad värinad ning enda tagasihoidmine muutus üha raskemaks. Ning mul oli endiselt raskusi temaga rääkimisel. Isegi peale seda neetud tantsu. Isegi kui ma ta peal kahtlaseid liigutusi tegin ning tema mind enda vastu surus. See oli nagu .. refleks. Ja ma ei olnud kindel, et neist oli võimalik üle saada.

Ning praegu ta vaatab mind nii .. nagu ta prooviks aru saada, miks ma peaks tegema midagi, mis on mu tervisele halb. Meie härra Tervislik Eluviis.
"Miks sa seda teed?" jätkas ta, liigutades nüüd enda silmi kordamööda minu silmadest minu käes olevale piibule.
Mis ma ütlesingi... "See rahustab," seletasin ma, mõtiskledes, kas ta tajus selle kahemõttelisuse ära. "Tahad proovida?" sirutasin käe tema poole.

Mm.
"Ei, tänan,"
Kas ma tõesti arvasin, et ta võtab selle? Vist siiski mitte.
Ta jäi hetkeks mõtlema ja mu peast käis läbi mõte, millest ta küll mõelda võiks.


"Milleks sul end rahustada on vaja?" küsis ta, vaadates mulle jälle otse silma.
Kas sa proovid mind praegu hüpnotiseerida või midagi? Vaatasin talle samuti otsa. "Pakkumisi?"
"Jätan oma arvamuse praegu enda teada,"
Vaatamata pimedusele, nägin, et ta kergitas kulmu. Ja nägin ma seda ainult sellepärast, et ta julges mulle väga lähedal olla.

Vastuse asemel tõmbasin endasse taaskordselt mahvi ning vaikuse täitis vee vulin. Tõmbasin suitsu sügavalt sisse ning seejärel hingasin välja.
"Jason, mu kallis,"-mis ajast need sõnad tavaliseks said?!- "ma pean rahunema peale .. tantsu," Saatsin talle teadja irve.

Ta paljastas oma hambad. Mitte hundilikult - mitte et mul ka selle vastu midagi oleks -, vaid laiaks naeratuseks. See oli üks neist naeratustest, kui tal alguses oli näol täielik poker face, mis venis aeglaselt naeratuseks ja siis ta pahvatas naerma. Kui ma suutsingi tema tavalistele naeratustele enam-vähem vastu panna, siis see oli selline, mis võttis mind põlvist täiesti nõrgaks. Ma oleks tõenäoliselt želeena põrandal, kui ma poleks juba istunud.


"Mida?" küsisin ma, itsitades kaasa. "Ära ütle, et sa ei vaja seda,"
Ta tõsines hetkeks ning ma ehmatasin, ega ma üle piiri ei läinud. Ma ei tahtnud siiski katsetada, kui õhuke oli tema kannatus selles osas.
Kuid tundus, et ta oli sellest üle saanud, sest ta naeratas taas. "Ma tunnistan, et see on tõsi,"

"Niisiis?" proovisin uuesti, kergitades kulmu ja sirutades tema poole otsiku - või kuidasiganes nad seda nimetavad.
Ta raputas siiski pead. "Ma jään vähemalt praegu selles osas truuks oma põhimõtetele,"
"Vähemalt praegu?" kordasin ma ja naeratasin salakavalalt. "Seda annab parandada,"

"Nii halb, Caroline," ütles ta ja piidles mind. "Kuni sa ei tea, miks ma seda ei tee, ei saa sa mind ümber veenda. Ning ma ei räägi sulle, sest muidu sa teed seda,"
"Mul on hea veenmisvõime," seadsin talle fakti ette.
Ta vaatas mulle väljakutsuvalt silma. "Ma usun,"

***

Nii imelik oli temaga lihtsalt istuda ja rääkida armumisest, suhetest ja lihtsalt kõigest. Ning lisaks sellele olla talle nii lähedal vaatamata diivani suurusele - uskuge mind, taaskord juhtus see lähedus kogemata, vähemalt minu poolt... -, kui meie klassikaaslased olid igas võimalikus magamisasemes. Ülemised magamistoad - hõivatud paaridest, kes tegelikult isegi polnud paarid -, diivanid kontorites ja kus iganes, saunalavad - vot see oli nüüd küll naljakas -, vannid?

Ning siis olime meie.
Kaks inimest, kellest üks armastab teist meeletult, ja teine, kes teab vaid .. tähendab, ma pole talle seda kõike välja öelnud, ütle nii. Ja me räägime. Sellistest asjadest.
Mõtlesin sellest, kuidas ma suudan. End talitseda. Olla talle nii lähedal, kui me oleme täiesti kahekesi - ärgem unustagem, et inimesed olid üleval, ning pealegi liiga täis, et midagi märgata - ning mitte talle sülle tormata ja suudelda või kas või jälle oma tunnetest rääkima hakata.

Ning siis sain ma aru, et mu tunded tema vastu ei peitnud endas pelgalt tema tahtmist või tahtmist temaga olla. Mu armastus tema vastu oli tõeline. Ma ei mõelnud enam egoistlikult: "Ma vajan teda ja punkt,". Ei. Ma tahtsin, et temal oleks hea. Ma tahtsin, et ta elaks elu niimoodi, nagu tema ise tahtis. Ning kui mina tema ellu ei kuulunud, siis .. ütleme nii, et ma armastasin teda piisavalt, et tema heaoluks enda tunded ohverdada. Ma võisin teda armastada ka teistmoodi.

"No te polegi koos?" kuulsime häält trepi pealt ja pöörasime oma pead sinna.
Seal seisis Zack ning millegipärast paistis trepi tagant ainult tema ülemine osa.
Avasin suu, kuid mul ei tulnud midagi tarka pähe. Vaatasin Jasoni poole, kelle silmad hetkeks minu omad leidsid.

"Ah, suva," ütles siis Zack lambist ja astus välja.
Ahsoooo, venitasin oma mõtetes. Zack oli põdenud ainult sellepärast, et tal polnud pükse jalas. Kah mul asi.
Jason vaatas mu poole ning ma nägin, kuidas ta taaskord võitleb oma naeratusega, mis mind nõrgaks võttis.

"Kas peaksime olema või?" küsis Jason, kui tema parim sõber kõndis kraanikausini, et vett juua.
Ta pööras end meie poole, kuid ta näol ei olnud otseselt mingit kurja või õelat naeratust. Ta kehitas lihtsalt õlgu ja vastas: "Ma ka ei tea ju .. võiksite," Ning nende sõnadega läks ta tagasi üles.

"Arvad, et tal oli tõsi?" küsis Jason mõtlikult mõne hetke pärast, kui uks üleval oli sulgunud.
Tundsin, kuidas põsed lähevad punaseks. Võtsin pea käe pealt ära ning pistsin käe hoopis juustesse, et neid sasida ja näo roosakust varjata.
"Ei," ütles Jason ja haaras mu käest.

Vaatasin talle avasilmi otsa.
"Ma lihtsalt tahan jälgida su silmi, kui sa vastad," sõnas ta kuidagi tagasihoidlikult.
Nii nunnu! "Ma .. ma .. sa tead, mida ma tahan, Jason,"
"Seda ma arvasin," pomises ta ning lasi mu käest lahti. Tundsin küll endiselt kerget torkimist, nagu oleks haaranud millestki kuumast. Noh, ütleme, et see oli kellestki kuumast.

Naeratasin omaette ja vajusin külili, pea Jasoni põlvedest kõigest 10 cm kaugusel.
"Palun ära ütle, et sa lähed ka magama," Jason vaatas mulle otsa nii anuva pilguga, kui ma end selili pöörasin, et talle otsa vaadata, et .. et .. ma isegi ei tea, mida ma tahtsin öelda.
"Sa ei taha, et ma magama läheks?" Mu süda peksis meeletult, oodates tema vastust.
"Ma lihtsalt vajan kedagi, kellega rääkida," Ouch.

Kuid ma naeratasin talle siiski. Ma ei saanud tema peale vihane olla, isegi kui ta oli selline ennasttäis egoist.
"Olgu, ma jään siia,"
"Sa oled tõesti valmis minu pärast üleval olema?"
"Miks mitte? Ma tean, mis tunne see on, kui sul pole kedagi, kellega rääkida, Jason,"

*

Jason
Ja siis ta naeratas mulle.
Kurat küll, Jason, sa tead ju küll, kuidas sa ei vääri seda tüdrukut. Tead ju.

See oli nii tõsi. Caroline oli minu heaks kõigeks valmis. Ainuke aga, mis mina talle tegin .. põhjustasin, oli valu. Ja see valu oli ka minus endas, kuna ma ei saanud talle hetkel midagi rohkemat anda. Ma ei olnud kindel, kas üldse kunagi saaksingi. Ma ei tahtnud, et ta oleks ohus.

Ainult et .. kas lõpuks polnud see oht talle mina ise? 

08.01.13

SL #45: You're an angel, Caro



I shook my head as Jason had, once again, refused to tell me what had actually happened. Even when we were left alone, 'cause I had to fix Jason's appearance.
I watched the lad's eyes opening wide, trying to keep myself from laughing, as he saw the make up tools in my hands.
"What are you to do with that stuff, Caro?"
I gave him an obvious look.

"Oh, no, no, no. You aren't. You won't, you hear me? You can't do that to me,"
I raised a brow and put my hand on hip. "Yes, I admit: it's weird, especially in your case. But there's nothing I can do, my dear. You can't perform like that. Imagine you're a celeb,"
We both ignored the words "my dear".

"I don't want any make up!" Jason stated, whimpering, and pursed his lips.
I didn't even try to keep myself from laughing at his mega cute face expression, and came closer.
"No, please, Caro, anything but that,"
"Oh my god. You're such a cry baby," I said and crouched before him. "I'm not going to make a drag queen out of you."

"To what?" he asked, confused.
I only shook my head, muttering under my nose: "Guys," I took concealer in my hand and followed with a smirk Jason's once again scared face. "Hey, listen, it's just concealer. It's going to cover up your blacks eye and scraped lip,"

He didn't seem exactly convinced and his eyes were still big, looking at my act. I squeezed some  drops around his eyes and carefully, trying not to hurt him, dabbed his face with my fingers. His eyes didn't leave mines even for a second and I uncontrollably thought about "The Last Airbender", when Katara begriming Zuko's face with that water from Spirit Oasis - by the way, let's just cry for another time 'cause they didn't end up together. It was fate's twisted sense of humor that I was actually "healing" the surrounding of his eye and it was left eye as well.

"Am I hurting you?" I murmured, pressing a bit tougher - only a bit -, so that the cream would absorb better.
I noticed he wanted to shook his head, but then he likely remembered I was "fixing" his face and he shortly answered: "Yes,"

When finished with the concealer, I stood up and observed his eye.
"So, if I put some powder on that eye of yours, it will be invisible to others. It's worse with the lip .. I think I gotta put some foundation as well. Have you cleaned the wound?" I asked strictly.
A grin appeared on the boy's face, though, he shook his head.

I raised my brow. "I don't find anything funny here, Mr. Lockwood,"
"You," he said and laughed out loud.
I raised my both brows. "What?"
"When you're trying to be strict and all. Then you're funny," he said and coughed to control his laughter.

I shook my head, not being able to hold back a grin now as well. "You get beaten up and you're still laughing,"
"I didn't get beaten up," his voice sounded offended, but I understood he was only joking.
"Fine, fine, you superhero. Let's continue with your make up,"
"Gosh, why,"

"You successfully managed to survive the first part. Don't you lose your heart now,"
"Easy to say for you,"
"Is not. Because I'm pretty sure you're not a coward,"
"Am not," he agreed.

"Make up is not the worst thing in the world, c'mon,"
"Caro! We gotta perform in like half an hour. Oh..." Cassie's was panicking at first, but grew numb then.
I looked over my shoulder, not standing up. "Hey, Cas,"

"You're spending time interesting way," the gal said matter-of-factly.
"Yeah right, if you call that interesting," Jason said silently, but Cassie managed to hear him.
"Brave, Jason, brave," she said and smiled widely. "I can bet quite a few guys would hang back a lot or even run away,"

"It sounds like I'm cowardly, not brave, though,"
"No, no. It's like you are brave enough to wear make up when the one that lo ..  I mean, feels sympathy towards you makes you to,"
I pulled a face at Cassie.

The girl raised her hands as a sign of giving up and said: "I won't interrupt you anymore," And then she slipped through the door back upstairs.
I smiled at Jason cowardly while turning around, and tried to hide my face with hair that has escaped the ponytail. "Sorry, they are always so .. straight-forward,"

He smiled back at me. "I guess I've got used to it. Whatcha gonna do now?" he changed the topic. Probably for me not to feel awkward in the first place.
Cute. "I actually need some rubbing alcohol or vodka at least. Then the concealer again. But some foundation is also needed to be put on, just in case. And I gotta powder, too."

"Sounds like hell,"
I rolled my eyes. "You better be happy I don't do the whole make up like I was taught in the model agency,"
"You used to go to the model agency?" he asked, interested. At least I think it sounded like that. I mean, he had to be as Jason didn't have such a habit to ask about things if he wasn't really interested.

"Yeah, happened once. Alcohol, alcohol," I repeated then, racking my brains about where the hell should I get the rubbing alcohol at school at 8 PM.
"Em .. I guess someone of the guys has it. It's the party afterwards,"
"That's a good idea. I'll go check for it. You again-" I pointed a finger at her. "-sit there and don't move,"
I stormed up the stairs to the hall, where the event was to begin, and saw Zack standing by the door. I had a thought whether he was glued to the wall as he hadn't moved since Jason'd got back.

Okay, I would have never thought I'll ever do that, but .. it always once the first time, plus it's a special occasion. It's going to be alright, Caro. You've just spent about 15 minutes with "your loved person" in one room AND didn't rape him. Okay, that was really insane. I shook my head to get rid of those weird thoughts. "You're a brave girl, Caro," Jason's once-said words went through my head and I knew I'm gonna make it.

"Zack," I said quietly, approaching him.
He looked at me with a big surprise and I couldn't detect any arrogant smile on his face, as I'd waited for.
I raised on my toes and whispered: "I need some vodka,"

"I thought you're about to make Jason look solid for the show. Are you going to throw a drinking party instead?"
I shook my head. "Jason's wound on the lip need to be disinfected. I don't have any rubbing alcohol around. I only need little,"
"Okay," he said and waved for me to follow him, probably to the wardrobe.

We stopped before his locker and he started rummaging through his sport bag. I looked around, hearing the clatter from his bag. No superfluous ears were needed - nothing could have gone wrong.
"Do you have any towel or anything?" he turned to me, looking around with keen eye.
"What? Ah, yeah," I handed him the cotton pad.

He looked at me with an odd look, but didn't say anything. Only tilted the bottle he had in his eyes and gave the pad, now stinking terrible with the alcohol, back.
"You better be careful for no one to notice,"
"I have only some steps to take," I said, facing up to him and tightening my grip a bit around the pad in case to cover the smell.

I turned to walk back, but a thought occurred to me.
"Thanks," I said over the shoulder and smiled at him.
Zack sent me another weird look and didn't say anything. Only when I'd turned around and run some steps away from him, I think I may have heard him say: "So you really do care about him,".
Although, it may have only been my imagination, that Zack is able to be nice.

I opened the door at a blow and slipped inside.
"You," I breathed to Jason, who stood before the mirror and observed his face. "I ordered you to remain on your place,"
"I got bored,"

"Oh, whatever, sit down now," I commanded and took the vodka-imbued cotton pad between my fingers.
Jason quickly blinked his eyes. "Stinks like a couple of alcoholics,"
"Oh god, you complain more than I do! Shut up now,"

"I better don't ask what you're going to do if I won't, right?"
A large grin appeared on my face as I'd recalled what I had answered to the same question the last time. "Depends,"
And then I was being the med-sister and make-up artist again, doctoring my dearest .. classmate.

I saw him closing his eyes and pressing his teeth together, and said softly: "Sorry. It .. yea, may smart a bit,"
"I can handle that," he answered calmer.
Well, yes, all in all, it was just an easy smart. Couldn't be that bad, only in the beginning. After that I repeated the procedure I'd done to his eyes, adding a bit foundation.

I stuffed the stuff into a small back and took out the powder and the brush.
"That dusk-like thing can do anything?" Jason asked, gobsmacked.
"That's not dusk, silly. It's the powder. And yes, it can do something. You saw yourself before?"
He nodded. "I still have my vision,"

"I recommend you to close your eyes," I stated knowingly and took enough dose of powder on the  brush.
With light strokes I covered his eyes, so no one would notice the damage.
Wonderful. If only the lip would be covered perfectly, too.
However, I couldn't disguise that perfectly.

"I think no one will notice that in the dark. I hope, at least," I stated the fact, as Jason was checking him out in the mirror.
He looked at me. "It's like magic,"
I smirked. "No. It's just the make up,"

"Thank you," he said and my breath got stuck somewhere inside, as he was standing so close when I had come closer.
"You're an angel, Caro, you know that?"
"I'm rather a demon, but thank you,"

Someone knocked on the door.
"Why would they know?" I asked Jason silently.
He shrugged. "Cleaning lady?"
"Hmm. Come in?" I said hesitantly.

Alasia peeked inside and immediately, a sweet smile appeared on her face.
"Love birds, maybe you two can give us some moments, too? The performance is in 15 minutes,"
I tilted my head at Jason. "Let's go show that beautiful face of yours to others as well,"
His deep laugh made me smile and that time I was completely sure we were so gonna make it.

04.01.13

SL #46: Lähemal, kui sa arvatagi võid

 Nad kõik vaatasid meid, kuid ma ei kartnud. Ma tundsin hämmastavat rahu. Selles suhtes, et esinemised suure vaatajaskonna ees tekitasid minus alati paanikat, aga kummaliselt olin ma seekord rahulik. Ma teadsin, et ma oskan seda ja me saame hakkama.

Mu silmad püüdsid kinni publikus seas istuva Analeigh ning ma proovisin parimat, et mitte näidata, kui rahulolev ma olukorraga olen. Et mina sain Jasoni ja mitte tema. Aga siiski, ta oli leidnud endale kuti, ning minust oli rumal kogu aeg armukadetseda. See ei vii sind kuskile. Kuid mulle lihtsalt käis närvidele tema liigne "sõbralikkus".
Ent see polnud tähtis, vähemalt mitte siis. Tähtis oli vaid tants.

Kõik läks plaanipäraselt. Kõikenergilised liigutused, mis mõnusalt lihased surisema panid, kõik ägedad kombinatsioonid, mis me spetsiaalselt selleks vapustavaks hetkeks ära olime õppinud - see kõik oli täpselt paigas, just nii nagu pidi, ning kõik läks enamgi kui parimalt.
Vaid korraks tundsin, kuidas Jason võpatas.

Ta silmad ekslesid saalis, kuid mul polnud võimalust uurida, mis viga. Pealegi suutis ta ennast piisavalt kontrollida, et mitte midagi sassi ajada. Jason siiski. Ja midagi andsin endast parima.
Ning siis äkki tardusid kõik ülejäänud paigale. Ainult mina ja Jason liikusime edasi.

Mida helli toimub? Kas midagi muudeti? Miks ma sellest midagi ei tea?!
"Miks nad kõik seisma jäid?" pärisin Jasonilt sosinal sobival momendil. Nimelt kui ta mu kõverdatud jalga vastu enda puusa surus ning mu käed olid ta kaela ümber, surudes end talle lähemale.
Kui tahate mu arvamust kuulda, siis mulle sobib.

"Lihtsalt jätka tantsimist. Taju rütmi," hingas ta mulle kõrva ning, hoides mul käest, aitas kallutada 45 kraadi.
Ning siis tuli see osa, mis mul õnnestus vaid pooltel proovitud kordadest.

***

"Caro, sa saad hakkama," kinnitas mulle Michelle, samal ajal väljaasteid tehes.
"Uhh," mõmisesin vastu, lükates juuksed kõrva taha. Ma uskusin ka. Ma nägin seda oma vaimusilmas. Ma tajusin seda. Ent see ei tahtnud õnnestuda.
"Ma proovin uuesti. Ettevaatust, Jason,"

Pöörasin end oma armastatud poisi poole küljega ja tõstsin käed õhku, valmistudes hundiratta sooritamiseks.
Kui ma kunagi tantsutrennis käisin, õnnestus mul hundiratas veel vähem kui spagaat, ent kui Michelle pani ülesandeks see tantsus ära teha, ei jäänud mul just palju valikut.
Ma proovisin. Proovisin palju. Kuid tundus, et see oli juhuse asi, kas mu jalad on ideaalselt sirged ja ma maandun Jasoni käte vahel just nii, nagu vaja. Tulemus võis erineda kardinaalselt.

Seekord suutsin Jasoni hooga istuli paisata, lõpetades kaksiratsi tema süles.
Oh, jumal, miks. Piinlikumat poosi annab otsida.
Jälgisin tiimi näoilmeid. Poisid vaatasid nii muuseas kõrvale, tüdrukud pigem meid. Ent nende kõigi nägudel valitses põrgulik irve.

Tavaolukorras oleks ma vaid naerdes pead raputanud, aga see ebaõnnestumine hakkas juba vaikselt käest ära minema.
Tõusin püsti ning ulatasin Jasonile käe, et tedagi üles aidata.

"Mul on nii  kahju," vabandasin ma juba ei-tea-mitmendat-korda. Ma tundsin, et vean neid kõiki alt. Minu suutmatus teha ära see paganama hundiratas, õigesti, võis kõik ära rikkuda.
"Ma olen kindel, et sul tuleb see üks kord välja," kuulsin Michelle'i lohutavat häält ning hoidsin tagasi tungi suu üllatusest lahti teha.

Kuigi, tuleb tunnistada, et Micha oli viimasel ajal hoolivamaks ja mõistvamaks muutunud. Ta ei norinud ega kritiseerinud enam nii palju.
"Jah, sa saad hakkama," nõustus temaga Jason ja naeratas mulle.
Sellise tema puhul oli võimatu mitte naeratada. Pealegi et ka tema jätkas mu üllatamisega, öeldes mulle ühise harjutamise lõpus, et aitab mul hakkama saada.

Justkui võluväel õnnestus mul liigutuste kombinatsioon üha paremini ja paremini. Võib-olla sellepärast, et polnud üleliigseid silmi, ja kuigi ma tahtsin Jasonile näidata  vaid parimal tasemel ennast, teadsin, et ta ei mõista mind hukka, kui asi nihu läheb. Võib-olla aga hoopis tema kiitis ülemäära palju. Selles suhtes, et asi on parem, kui see tegelikkuses oli.

Kuid kui ma peale lisa ühte tundi harjutamist madratsil end välja sirutasin, olin kindel, et teen selle ära.
Jasoni keha vajus mu kõrvale ja ma pöörasin oma pead talle otsa vaatamiseks. Ning ma ei tea, mis mind tol hetkel juhtis - tõenäoliselt süda, sest pea ei lubaks taolist asja kunagi -, ent ma sirutasin käe Jasoni näo suunas ja lükkasin paar salku kõrva taha.

Pöörasin end küljele ja pahisesin: "Miks sa mind juba üks kord ei suudle?" Sekundi pärast klõpsatasin suu hirmunult kinni ja, mõttega: "Mida helli su peas toimub, Caroline Forbz?!", valmistusin pahameeletormiks.
Kujutage ette mu üllatust, kui seda ei järgnenud. Suunasin oma silmad, milles hirm oli asendunud imetluse ja imestusega, Jasonile, kes vaatas mind kuidagi kurvalt.

"Oh, Caro," sõnas ta samuti kuidagi õnnetult.
Soovib ta seda? "Anna andeks, ma lihtsalt..." Äkiline mõttevoog katkes, justkui oleks keegi mu mõtetega peitust hakanud mängima ning nad kõik laiali jooksid.
"Ei, sul on täiesti õigus,"

Tundsin, kuidas silmad ähvardavad koobastest välja veereda. Mi-mida?!
"See, kuidas ma käitun .. tundub, et see mõjutab sind päris palju, mis?" Ta silmad jälgisid pinevalt minu omi.
Suutsin vaid noogutada.

"Või tähendab, mida ma ajan .. nagu ma ei teaks, eks. Tea, et ma tahan ka seda, aga .. aga ma ei saa. Ma teeksin sulle haiget, kui ma seda teeksin,"
"Mu arust sa teed mulle haiget just siis, kui oled selline saladuslik kogu aeg," Mu hääl oli vaid sosin.
"Ma tean ja mul on kahju. Lihtsalt see kõik .. mina, mu elu .. see muutuks kõik liiga ohtlikuks, kui sa kaasatud oleks. Su elu oleks ohus ja ma ei taha seda. Sa oled hea tüdruk ning ma ei taha sulle midagi halba teha, ma ei taha kõik ära rikkuda. Nii et ma pean end tagasi hoidma,"

Tema siirus pani mind naeratama. Ta oli just tunnistanud, et hoolib minust ja ma tähendasin talle midagi!
"Aga mul on ju võimalus, eks?"
Ta noogutas. "On. Ma ei käituks nii, kui poleks. Ma nüüd nii kuri ka ei ole,"

***

Tema sõnad kõlasid taas mu peas ja ma tundsin endasse voogavat jõudu, nagu ta oleks neid just valjusti üle korranud.
Tol hetkel ei olnud mu jaoks enam kedagi teist. Ma ignoreerisin Analeigh'd. Ma ignoreerisin Jake'i. Olin vaid mina ja oli vaid tema.
Kõverdasin põlve ning viskasin pea järsult püsti, vaadates talle väljakutsuvalt otsa. Tema naeratus andis mõista, et ta usub mu õnnestumisse. Nii et kui ma end järsu nõksatusega hundirattasse viskasin, olin edus kindel.

(A/N: fotod)