25.10.12

SL #41: Uus algus? Kui, siis Caroline'i moodi

Ta oli külm. See, et Micha meid paari pani, oli suurepärane ja ma nii lootsin, et see parandab kõike. Ma mõtlen: hei, me alles olime tülis, kuid leppisime ära ja see olnuks suurepärane samm meie endise sõpruse poole.
Kuid ma eksisin.

Ta käitus minuga nagu .. uhh, nagu kooliaasta alguseski. Suhtles Analeigh'ga, ignoreeris tihtipeale mu kirjutisi msnis... Tantsu võttis ta justkui oleks see vaid töö, mis vajab ärategemist. Ja ei midagi muud.
Ainuke inimene, kellele see meeldis, oli Zack. Ilmselgelt. Ma nägin, kuidas ta saadab mulle rahulolevaid muigeid.
Ma vihkasin teda.

Kui me istusime bussi, sõitmaks Melbourne'i, tõttas Michelle kohe kohti võtma ja ta võttis need ekstra minu jaoks Jasoni lähedale. Ja mida tegi Jason? Tõusis ja istus bussi tagaosas Zacki kõrvale. Saatuse tahtel istus Analeigh kõrvalistmel, kui vahekäik välja arvata.

Idikas. Jason, ma mõtlen.
Ning siis, justkui tuletamaks meelde oma olemasolust, kuulsin kuskilt bussi tagaosast Analeigh naeru, kuid ma ei hakanud pead pöörama, sest teadsin niigi, mida seal näha võisin. Jason ja Ian istusid seal - Jason otsustas lihtsalt ümber mingi hetk. Ning Analeigh istus toolil nii, et ta jalad olid vahekäigus. Mitte et see midagi kriminaalset oleks - muidugi mitte, urisesin ma.
Muidugi see oli kõigest mu tobe armukadedus. Mulle meeldis ka nii istuda, aga .. aga ma ei istuks kunagi nii, kui Jason oleks teisel pool mind. Mis ei tähendanud, et Analeigh'd see huvitaks või et ta seda ei teeks.

Kuid tõsi oli, ma olin väsinud. Ma teadsin seda tunnet - see oli mul juba paar korda ka varem olnud. See, kui ma tundsin, et peaks lõpetama, peatuma.
See oli nagu .. jah, ma olin teda kaua oodanud - poolteist aastat -, kuid midagi tõsist ei toimunud, eks. Jason ei teinud endiselt ühtki katset mingigi suhte algatamiseks ning mul polnud võimalustki seda teha. Ma mõtlen .. ta teadis, mis ma temast arvan, mis ma tema vastu tunnen, kuid .. tundus, nagu ei hooliks ta sellest üldse.
See kõik tundus nii vana loona.

***

Seekord olin ühes kajutis Chantali, Edi ja Cassiega. Valmistusime vaikselt õhtuks, kuna üsna varsti pidi olema karaoke. Siis oli plaanis ära vaadata Eurovisioon ja minna klubisse.

"Mulle meeldib, et sa seekord mõtlesid asja korralikult läbi ja panid nii lühikese kleidi selga," kommenteeris Cassie, kui ma end peegli ees meikisin.
Nägin peeglist, kuidas Ed mu poole pilke saadab, ise Chantaliga üleval narivoodis redutades.

"Hei! See pole tema pärast, eks," pareeris ma, pannes korraks ripsmetuši peegliesisele, ning silusin kleiti.
Kleit oli türkiissinine, hõbedase vöökesega rinna all. Mulle meeldis see väga, kuigi ta oli üpriski lühike.. Üldiselt mulle meeldisid lühikesed asjad - ilmselgetel põhjustel, eks -, kuid seekord ei olnud see üldsegi Jasoni pärast.

"Jah, õigus. Me nii usume sind," lausus Chantal ning nad vahetasid kolmekesi mitmetähendusliku pilgu.
Võtsin huulepulga. "Aga mõelge korraks .. kui oleks keegi teine," laususin mõtlikult ja jälgisin nende reaktsiooni.
Nad vahetasid üksteisega arusaamatu pilgu.

"Mida sa sellega öelda tahad, Caro?" küsis Chan. "See ei oleks ju võimalik,"
Naeratasin ja kergitasin kulmu. "Arvad, et ma jään eluks ajaks tema külge?"
"Praegu tundub küll nii,"

Raputasin sarkastiliselt naeratades pead. "Unustage ära. Oled valmis, Cassie?"
Ilmselgelt Ed ja Chantal ei kavatsenudki ööklubisse minna, sest neil "poleks seal midagi teha". Ma ütlesin seepeale, et me jõuame kahe paiku kajutisse ja selleks ajaks peavad nad olema ühel pool.
Haha.

Väljusime Cassie'ga kajutist ja hakkasime karaokebaari poole liikuma. Me ei kiirustanud, kuna aega veel oli.

"Kuule, mida see seal nüüd tähendama pidi?" küsis Cassie, kui me juba põhimõtteliselt baari juures olime.
Saatsin silmadega õpetajad, kes meiega kaasa olid tulnud - läksime nimelt kogu lennuga, nii et neid oli piisavalt. Kaisutasin end, kuna polnud harjunud, et nad mind just nii alasti näeksid. Mitte et ma alasti oleksin olnud .. aga no saate aru küll.

Aga kui nad olid mööda läinud ja inimesi ümber vähemaks jäänud ning ma lõpuks Cassie'le tõsiselt otsa vaatasin, ei suutnud ma ennast tagasi hoida. Ma rääkisin talle kõik ära.
Kuidas ma viimasel ajal end tundsin. Mida ma Jasonist arvasin. Ja .. ma rääkisin talle Jake'ist.

Kui ma vait jäin, kergitas ta korraks kulmu, ja ma mõtlesin, ega ma liiale ei läinud. Kuid kui ma pead pöörasin, sain aru, et asi oli pelgalt selles, et baari poole tulid Analeigh ja Jason. Analeigh kekseldes ja Jason mulle altkulmu pilke saates.
Ma ei tea miks, aga kui nad meist möödudes, siis läks Analeigh meie vahelt - dafuq?! -, Jason aga meie tagant.

Cassie muigas selle peale ja sosistas: "Ikka tagantvaadet tahab,"
Saatsin talle jaa-seda-kindlasti pilgu ning ta muutus tõsiseks.
"Kui sa teda nüüd ära ei võta, ei ole sa õige naine,"

Tegin suured silmad ja mu irve levis üle kogu näo. "Tõesti?"
"Ma mõtlen .. vaata teda. Ta on nagu mingi kuradima Kreeka jumal maa peal. Käib megaseksikalt riides ja tema keha .. mm," Ta tõmbas keelega üle huulte, tehes asja arusaadavamaks. Nagu ma juba ei teaks, eks ole. "Ära nüüd valesti aru saa. Ma ei ole temast päris sedavõrd huvitatud. Ta on lihtsalt keegi, keda halval päeval vaadata. Või noh, jah, heal päeval ka," Ta muigas laialt.

"Jajah, tõsijutt,"
Ta tasandas häält. "Jasonist aga.. Noh, jah, muidugi sa oled tema küljes kaua rippunud .. aga vaata, sul on tõepoolest õigus: ta pole mitte mingitki jõupingutust teinud viimasel ajal, et näidata, et ta endiselt hoolib. Tõepoolest tundub, nagu ta ei hooliks. Ta on muidugi hea inimene, jah. Aga, vabandust küll, ta käitub nagu asshole,"

Kehitasin nõustudes vaid õlgu.
"Aga tead sa mis? Aitab sellest. Sa võtad ta ära. Kui ta sind selles kleidis näeb, ei tohiks see nüüd nii raske ka olla. Lähme," Tüdruk võttis mu käest ja tiris baari sisse.
Silmasime kohe meie omasid ning läksime sinna.

"Kas sa tahaksid minuga laulma tulla?" pöördus Analeigh kohe ja vaatas mulle särava naeratusega otsa.
Whoa, whoa, whoa. Muigasin. "Ma ei oska laulda,"
Ta lõi käega. "Oh, ole nüüd, see ei saa nii hull olla,"

Äkki ma hindab teda üle? Äkki ta ongi kõigiga liiga sõbralik? Kallutasin mõtlikult pead. "No ma ei tea.."
Tõsi oli, et ma tahtsin täiega karaokes laulda, aga kurb tõsiasi seisnes selles, et mul polnud üldsegi lauluhäält.
Tõmbasin siiski bukleti sõnadega enda poole ja hakkasin lappama.

"Oh, c'mon, ainuke lugu, mida ma kaasa laulda oskaks, oleks 'Barbie girl'," vaatasin Analeigh'le naeratades otsa.
Ta naeris kõlavalt, kuid mitte halvustavalt. "Okei. Ma lähen siis vaatan, kas me saame laulda," Ta tatsas kuskile minema ning me jäime veidi vaikusesse.
Vaatasin ripsmete alt Jasoni poole, kuid pöörasin pilgu kohe ära, kui leidsin ka teda end vaatamast.

Mõne aja pärast tuli Analeigh kurvalt tagasi ja teatas, et karaoke aeg sai juba läbi. Otsustasime siis, et lähme vaatame Eurovisiooni ning tuleme tunni aja pärast kõik klubisse tantsima.

***

"Oh, ole nüüd, Cassie, isegi minul võttis meigi tegemine vähem aega," kõõlusin kannatamatult uksevahes.
"No me pole ka valmis veel," lausus Michelle vastaskajutist. Ta oli ühes kajutis Annetté, Kelley ja Leaga. Nad panid end ka valmis.
"Uuh," hingasin pahinal välja.

Kuid siis unustasin ma oma kannatamatuse ja pistsin käe hoopis juustesse, et soengut korrastada, sest meie koridori pööras Jake. "Meie koridori", sest imelikul kombel saime me oma kaks kajutit just siin, samal ajal kui kõik teised olid hoopiski teises kohas.

See panigi mu imestama, et mida ta siin üldse tegi, kui kõik teised olid mujal. Jake läks minust mööda ning ma sulgesin silmad, nautides tema odekolonni lõhna.
"Pmst meil on 15 minutit alguseni aega," alustasin ma ning kõndisin veidi koridoris ringi. "Kuigi, kui arvestada aega, mis teil läheb enda valmisseadmiseks, ei jõua me tõenäoliselt ka tunni aja pärast sinna,"

"Oh, ole nüüd, Caro," Cassie vaatas mulle teravalt otsa ning pöördus taas oma meigi poole.
Tema terav pilk ei olnud muidugi midagi võrreldes Michelle'i omaga. Kuigi seda teravaks nimetada on muidugi juba pehmelt öelda.
Ohkasin nende viivitamise peale ja toetasin vastu seina.

Veetsin sedasi oma viis minutit, pööramata õigupoolest tüdrukutele tähelepanu, kuni äkki avastasin, et nad kõik jõllitavad mind salakavalate nägudega.
"Mis on?" küsisin, kissitades silmi.
Ja siis kuulsin ma selja tagant köhatust.

Oota üks hetk, kas mu selja taga mitte sein ei olnud?
Hetke pärast langesid mu taljele kellegi käed ja ma jäin paigale kui kivikuju. Kui ma lõpuks julgesin end ümber pöörata, avastasin, et ma olin just teinud püstijalu sületantsu Jake Evansile.

(A/N: fotod)

03.10.12

SL #40: Sa ju teed nalja, kas pole nii Micha?

Tema käed mu ümber tundusid mu soojad, tema selg minu omade vastas nii pehme. See kõik tundus nii õige.
Ja ometi teadsin ma väga hästi, et see ei ole nii. Et me ei ole päriselt koos. Et on lihtsalt see koht, siin ja praegu, mil me istume ühes voodis, minul seljas vaid imeõhuke öösärk ning temal jalas vaid teksad, ja me kallistame.
Ja ma mõtlen, mis kurat toimub.

Ning siis avasin ma silmad ja taipasin, et see käis kõigest nende segaste, kuid samas nii armsate, unenägude juurde. Muidugi ma teadsin, et nad olid tobedad. Ma mõtlen, kuhu nad mind ikka viivad? Jah, see oli tõsi. Need unenäod .. olles nii .. erilised ja .. võimatud, nad tekitasid minus alati suurema igatsuse Jasoni vastu.

Muidugi oli ta alati mu kõrval, kui nii öelda võib. Kuid igatseda võib ka inimest, kes istub otse su kõrval, lihtsalt sõltub, mis nurga alt sa igatsust uurid .. Ning minu juhus seisnes selles, et ma igatsesin Jasonit mitte füüsiliselt, vaid vaimselt.
Kuigi, iseenesest, tema kallistamine oli samuti tore, muidugi.

***


Kogu selle tüli ja Jasoni ja .. Jake'iga olin täiesti ära unustanud, et nüüd, olles gümnaasiumis, saame lõpuks ometi osaleda gümnaasiumi tantsuvõistlusel - väike yay siia!
Vaadake, mina pole üldse korraldaja inimene, aga õnneks - poleks just arvanud, et seda kunagi ütlen - oli meil Micha, kes meid sinna kirja pani.

Meid?
"Usu mind, see saab megaäge olema. Sa ju mäletad meie põhikooli tantse?"
Vampiirid ja vanglapõgenikud? Tõepoolest, Micha. Vaatasin talle mitmetähenduslikult otsa.
"Oh, c'mon, me tegime vampiirid ägedaks enne 'Twilighti',"
"Jah, tõepoolest," Chantal mu kõrval raputas vaid pead.

Michelle saatis Chantalile imeliku pilgu, mida ma kuidagi seletada ei oska. Siis vaatas ta mind. "Caro, mul on sulle üllatus,"
"Sa kingid mulle reisi Billi ja Tomi Los Angelese majja?" küsisin õhinalt. "Või 1D omasse?"
"OMG, muidugi mitte! Aga usu mind, see meeldib sulle ka .. ma arvan, et umbes samapalju," naeratas ta salakavalalt.

Ah see oligi see, mida ta Chantalile pilguga öelda proovis. See üllatus. Aga mis see on?

***

Pane suu kinni, Caro. Nad vaatavad sind imelikult ja Zack irvitab.
Mulle meeldis meie meeskond. Jah, meeldis. Ma võiksin ju isegi silma kinni pigistada Zacki koha pealt, isegi kui ta oli ilmselgelt liiga rahul endaga hetkel.

Panin suu kinni ning naeratasin. Tirisin korraks Michelle'i kõrvale.
"Micha! Mul on niigi tema puudutusi raske üle elada ja sa teed mulle sellise üllatuse," sisistasin.
"Oh, c'mon, ära ütle mulle, et sulle ei meeldi. Ja oota, mis puudutustest jutt käib?"
"Ma ei ütle, et mulle ei meeldi. Aga sa oleksid võinud hoiatadaMis, me ei olegi paaris?"
"See poleks enam pooltki nii äge olnud, kui ma oleks hoiatanud," pareeris ta, ignoreerides mu küsimust.

Kavatsesin talle veel argumente esitada, kuid ta pööras mulle selja ja pöördus meie seltskonna poole, kuhu lisaks Jasonile - OMG veel kord -ja Zackile kuulusid Chantal, Cassie ja Alasia - tundub, et Micha jäi traditsiooniliselt meie kamba peale - ning poistest Ian, Mark ja Dean. Jah, poistegrupp on ka sama.

"Okei, igatahes, nüüd on kõik koos," alustas Micha. "Et siis paarid on koos, nagu ma ennist ütlesingi: Chantal ja Mark, Ian ja Alasia, Cassie ja Dean, mina ja Zack ning Caroline on Jasoniga,"
Tüdruk vaatas meile kõigile kordamööda otsa.

Kuulsin Zacki irvitamas ning Micha pöördus uuesti tema poole: "Ja mida sina irvitad?" Ta kissitas silmi ning ma olin õnnelik, et praegu ei olnud ta viha suunatud minu vastu.
"Ee..." Zack kahtles.
Kahtles? On see üldse võimalik?

"Noh?" Micha hääl oli nõudev. Tegelikult leidsin, et Zack võis kahtlev olla küll. Michelle oli väikest kasvu, kuid temas jagus sama palju jõudu - mitte füüsilist, kuigi ka seda veidi -, tahtmist ja võimu nagu kääbustes, keda tihti kujutatakse õelate tegelastena.
Ee .. noh, jah, Michat võib sel juhul kääbusega võrrelda küll.

Zack osutas kord minu, kord Jasoni peale. "See on lihtsalt irooniline, kuidas sa..."
"Igatahes, mina olen siin see, kes paneb inimesed paari ning, kui sul on sellega probleeme, siis pöördu aga lahkelt minu poole," Michelle naeratas talle mesimagusalt. "Tahad ise Caroga tantsida?"
"Mina? Mida? Ei, muidugi mitte, ta ei ole isegi..." Ja siis vakatas hoopis tema, sest ülejäänud kutid vaatasid talle altkulmu otsa.

Punastasin. Poisid olid mulle öelnud küll, et ma olen ilus ja nii, aga kas poleks veidi liiga egoistlik seda välja öelda? Ja miks ma äkki seda mainisin - äkki tahtis Zack hoopis midagi head öelda? Vaadake, ma tean Zacki, eks. Ta kohe kindlasti ei ütle midagi head minu kohta.

***

"Kuidas sul üldse teda veenda õnnestus? Ma mõtlen .. aasta tagasi oli ta surmkindlalt veendunud, et tal on kaks vasakut jalga, ning ta kinnitas mulle, et ei läheks elu sees enam tantsima,"
"No .. ma lihtsalt tahtsin sulle rõõmu valmistada peale .. seda. Ning .. noh .. ma ütlesin, et see võiks parandada teievahelisi suhteid ja .. oleks omamoodi vabanduseks või nii,"

Koondasin kulmud ninajuurel. "Micha..."
"Jah, ta huvi muutus kohe kahetsuseks, aga hei, siin te nüüd olete!"
"Mulle ei meeldi, kui ta kurb on,"
"Ma ei usu, et ta enam kurb on," ütles Chantal.

Alasia ja Cassie noogutasid.
"Ma tahan ikkagi teada, kuidas sul teda veenda õnnestus,"

***

Jason, mõned tunnid varem

"Ei, usu mind, see on äge,"
"Michelle," ütlesin tungivalt. "Vaata, ma ütlesin juba - mulle ei meeldi tantsimine,"
Tüdruk tegi mõtliku näo pähe. "Aga kui ma väga ilusti palun?"
"Ei," Proovisin end kõigest jõust tagasi hoida, et mitte hambaid kiristada. Kas tõesti on nii raske 'ei'st aru saada?

"Hmm," venitas ta siis.
No mida veel?
"Ma ei taha küll kellegi eraellu sekkunda, aga..."
"Aga sa siiski teed seda," pistsin vahele.

Lootsin juba saada samasugust pilku, nagu Adrianna mulle saatis, kui ma julgesin ta jutule vahele segada, kuid Michelle lihtsalt vaatas mind.
"Sa oled huvitav inimene, Jason Lockwood," ütles ta tõsiselt.
Kergitasin kulme. "Tõesti?" Ja kuhu ta nüüd jõuda kavatseb?

"Mida rohkem olen ma sinu käitumist jälginud peale seda, kui Caro sinusse armus, seda rohkem saan ma aru, miks ta seda tegi,"
"Ma ütlesin seda kord Chantalile ja võin veel kord öelda: mina ei leia endas midagi erilist,"

"Ma arvan, et me keegi ei leia. Me peamegi leidma inimese, kes selle meis leiab," sõnas tüdruk mõtlikult. "Aga asi on selles, et ma ei pruugi toetada Caroline'i armumist sinusse, sest ma ei saa aru, kuidas saab oodata inimest, kes nii kaua sind eirab-" Mul hakkas äkki väga külm. "-, kuid ta on õnnelik ja mulle meeldib see. Seega, ma tahan öelda, et ta oleks seitsmendas kui mitte kõrgemas taevas, kui sa äkki otsustaksid liituda meie trupiga. Jah, ma tean, et sulle ei meeldi tantsimine," lausus ta, kui ma tahtsin taas protestima hakata. "Kuid ma leian, et sa võiksid üks kord tema jaoks ka midagi tõsist teha. Eriti peale seda teie tüli. Ning juhuks kui sa ei kavatse temaga midagi,"

Olin juhmistunud. Ei, tõsiselt. Ma võisin oodata seda Chantalilt. Samuti Cassie'lt või Alasialt. Kurat võtaks, isegi Caro võiks mulle midagi sellist öelda! Aga, jumala pärast, et Michelle mulle midagi sellist ütleks - ei, seda ma ei oleks osanud oodatagi.
Ning siis kulus mul hetk endasiseseks aruteluks, mille käigus ma otsustasin, et võib-olla tõesti oleks see hea "mul on kahju" ütlemine Carole. Ta ju ise ütles, et "mul on kahju"st ei piisa. Muidugi see meeldiks talle. See oleks nii omapärane, nii teistsugune...

"Kes veel grupis on?" küsisin ma aeglaselt endiselt kaheldes, kuid juba õige vähe.
Micha naeratas, nagu taipaks, mida ma silmas pidasin. "Ära muretse, ta on ka seal, aga ta ei tee teile midagi,"
Kavatsesin juba küsida järgmist küsimust, kuid Micha jõudis ette: "Ei, Caro ei rääkinud mulle sellest. Ma olen lihtsalt tähelepanelikum kui esmapilgul tundun,"

See sulges mu suu, kuid siis jällegi oli mul varuks uus küsimus: "Eeh .. kuhu ma tulema pean?"
Micha naeratas, seekord võidurõõmsalt. "Ma ajan kõik kokku aeroobikasaali. Ole seal peale tunde. Tore, et sa ka oma sõpradega liitusid," Ning taaskord, justkui lugedes mu mõtteid - kuigi seda oli iseenesest lihtne arvata-, vastas ta: "Jah, Ian, Mark ja Dean on ka grupis. Loodan, et meil saab lõbus olema,"

Ning enne, kui ma jõudsin midagi vastata, pöördus ta ümber ja hakkas ära kõndima. Ent siis tuli talle nähtavasti midagi meelde ja ta hüüdis üle õla: "Sa oled tõesti üks huvitav inimene, Jason. Ma enam ei ütle Carole kordagi, et ta sust üle saaks,"
Sellega läks ta rahulolevalt minema, jättes mu endiselt sinna sõnatuna seisma, mõttes tuksumas vaid: Kuhu, kuradi pärast, ma ennast mässisin?